Johannes Kert ja Leo Kunnas pidasid hiljuti (20.XI) maha online-väitluse  teemal, kas ka naistele peaks ajateenistus kohustuslik olema.
Riigikaitse on kahtlemata väga aktuaalne teema.
Võitjat välja selgitav  väitlusformaat on poliitiliseks debatiks aga küllalt kehv.
Hea valitsus  võtaks mõlemalt parima, mitte võitjakomplekti koos saba ja sarvedega.
Eriti kui võit on napp.
Rohkem riigimehelikku ideevargust!
Pakun ka ise välja ühe idee, millele ei taotle mingit autoriõigust.
Iseäranis arvestades seda, et ma pole selle idee ainuautor (idee sündis  sel suvel,  Kaupo Vipi kokku kutsutud mõttetalgutel TuleVAeg).

Leo Kunnas ütleb: «Ajateenistus ei ole asi iseeneses.
Selle eesmärk  on sõjaaja kaitseväe ettevalmistamine.
Seega sõltub ajateenistuse maht  ehk aastas teenistusse kutsutavate kutsealuste arv esmajoones sõjaaja  relvajõudude suurusest.
» See on kahtlemata nii.
Aga see ei pruugi olla ajateenistuse ainus  funktsioon.
Viimasele viitas hiljuti ka Indrek Tarand, öeldes, et  ajateenistus peaks olema ka naistele kohustuslik, sest see annab  noortele vajalikku ühistunnet.
Ta sõnastas pealkirja üsna  tähenduslikult: «Unistus Eesti noorte ühisest kogemusest» (PM 16.XI).
Tähenduslikuks teeb selle sõnavalik: just unistus, mitte idee, saati  siis ettepanek.
See on arusaadav, sest on ju meie pikaajalisel  võimuerakonnal põhjalikumate reformidega sama palju pistmist kui Robin  Hoodi hiiglasekasvu sõbral Väiksel Johnil väiksusega.
Ometi kinnitavad  ühiskonnateadlased, et liigume kindlalt edasi(!) demograafilise  vetsupoti, sotsiaalsüsteemi jätkusuutmatuse ja muu taolise suunas.
Tahaks kindlasti midagi muud!

Üheks väikseks abinõuks oleks idee, mis on mõneti sarnane Indrek  Tarandi omaga: kõik gümnaasiumi (või vastava ametikooli) lõpetanud saata  kohustuslikus korras ajateenistusse.
Sest, parafraseerides ühte totakat  poliitmetafoori, praegu karistatakse noori mehi hea füüsilise vormi  pärast.
Võiks ajada saba pahaselt kohevaks ja küsida: miks neile, kes  hoiavad oma tervist, käivad kehalises kasvatuses ja teevad sporti, saab  osaks diskrimineeriv sundus, millest igasugused pehmod, lödipüksid ja  hädakägarad vabastatakse?
Ah?

Loosung «Kõik kohustuslikult ajateenistusse!
» kõlab tõenäoliselt  ehmatamapaneva protofašismina, eriti tänapäeval, mil on kombeks igal  võimalikul hetkel rääkida õigustest (kuidas neid muudkui riivatakse ja  kuhu neid kohe juurde vaja on jne), aga arusaadavalt nii kõikehõlmav  ajateenistus peab olema praegusest niivõrd mitmekesisem, et korrektsem  oleks anda sellele ka teine nimetus, näiteks «elumalev».
Üks osa võiks  sellest ollagi midagi kunagise EÜE-laadset.
Sinna mindi ju lausa  õhinaga.
  Ajateenistusse selle praeguses tähenduses pääseks ainult  füsioloogiline eliit (küllap muutuks seegi sportlikumale kontingendile  omamoodi auasjaks), teistele oleks see eelkõige tööpraktika, võimalikult  universaalne ellujäämiskursus ja sissejuhatus iseseisvasse ellu.

Ainult väga piiratud mõtlemisvõimega inimene hakkaks nooremates  põlvkondades süvenevaid suundumusi vaadates nende kallal hurjutama ja  moraliseerima.
Nagu ütleb universaalesindaja A. H. Tammsaare, et kõige  vähem on selles süüdi noorsugu ise: pole ju nemad teinud neid olusid,  millesse nad sünnivad ja mis neid vormivad (vt «Meie noorsoo arengust»,  KT nr 17).
Ega lapsed ise roni linnakorterisse kuvarivalgusesse, kus ei  saagi areneda ei lihased ega asised oskused.

Sellisel kõikehõlmaval «gümnaasiumi 13. aastal» oleks väga palju voorusi.
Loetleksin siin oletamisi mõned.

1. Ajateenistuse nõrgaks kohaks on peetud seda, et on liiga palju  võimalusi sellest kohustusest kõrvale hoida.
Kui elumalevast kellelgi  pääsu pole, kaob mõte ka kõlbmatust simuleerida.
Sobiv koht leitaks  maksimaalselt kõigile, puuetega inimestele, rasedatele, väikelastega  inimestele jne.

2. Noored ei kaoks pärast koolikohustuse lõppu joonelt välismaale,  olgu seiklema või õppima, vaid kasvataksid aastakese juuri ja  nuusutaksid kodumaa metsasid ja rabasid (ehk isegi paarduksid... ). 3. Elumaleva rühmad komplekteeritaks segarahvuslikult: nõnda  integreerutaks ja kümmeldaks keeles, vennastutaks ühistes katsumustes ja  saadaks mõningast isamaalist kasvatust selle sõna parimas tähenduses.

4. Eelneva elu materiaalne tase elumalevasse ei ulatuks.
See  tähendab, et integratsioon toimuks ka sotsiaalsete kihtide vahel, peale  keelekümbluse oleks see ka klassikümblus.

5. Elumalev oleks rangelt tubaka-, alkoholi- ja narkootikumidevaba  ning juurutaks positiivseid sõltuvusi (nt sport, eneseharimine).
Nagu  üks mu sõjaväeringkonnas töötav tuttav ütles: enamikule siit  läbikäinutele on see nende elu kõige tervislikum aasta.
Noored saaksid  aimu elust ilma meelemürkideta ja ennasthävitava elustiilita.
Küllap  paljud jääksidki suitsupriiks jne.

6. Selline põrutav ja traumeeriv kogemus (vt punkt 5), iseäranis sel  juhul, kui piirata osaliselt juurdepääs internetile (meedia muidugi  jääks), mõjuks tugevalt ühteliitva initsiatsiooniriitusena, nõnda, et  elumaleva läbi teinud inimesed saaksid põhjendatud üleolekuga vaadata  nende peale, kes kelgivad, et nad «septembris ei joo».

7. Noortele inimestele oleks niiviisi organiseeritud minimaalnegi  praktikakogemus, kena linnuke CVs.
Ja mis väga oluline - tööharjumuse  alge, praktilised oskused, koostöökogemus.

8. Elumalev võiks toimida elureipust süstiva impulsina nn neet’idele  (akronüüm ingliskeelsest vastest sõnadele «ei käi tööl, koolis ega  koolitustel»), noortele, kes näevad tulevikku päris lootusetuna  (elumalev hõlmaks ka tänavalapsi ning oma sektsioon võiks olla ka  narkomaanidel jms kontingendil, mis ilma rehabilitatsioonita on  ühiskonnale väga suureks koormaks).

9. Lapsevanemad saavad võsukese materiaalsest toetamisest aastakesegi  puhata, kui mitte päris vabaks.
Teevad endal hambad korda ja siis  sisetarbivad nii, et koduturg ragiseb.

10.
Õigused, mis saab kodanik praegu 18-aastaseks saamisega, saadaks  elumaleva lõpus (juhilubade tegemine võiks olla üks elumaleva osagi).

Ka poliitikutel pole vaja ülemäära karta, et kaotavad elumaleva  planeerimisega hääli.
Need, keda see seadus vahetuimalt puudutab, on  veel hääleõiguseta (pealegi, see ei ole mingi õuduste aasta, vaid ka  tore seiklus ja telklaager).
Ja vanemad inimesed on ehk pigem poolt, et  noortele kuluks ära üks aasta distsiplineerivamat keskkonda ja  selgrookasvatust.
Pealegi, tuleviku pensionärid ei vaja lihtsalt  järgmist, emigreerumisaldist põlvkonda, vaid põlvkonda, kes suudab  riigisüsteemi püsti hoida (kari neetʼisid on ainult koormaks ja  toidukonkurentideks sotsiaalsüsteemis).

Kuna rahvastik on kahanenud juba mõnda aega kindlalt edasi!
, siis on  ehk ka olemasolevatel sõjaväekasarmutel vaba ruumi küllaga, eriti  arvestades seda, et viimati tunnistati kasarmukõlbulikuks alla  neljakümne protsendi meestest (vt PM 9. VI  «Noorte meeste vilets tervis  sunnib kutsealuste tervisenõudeid leevendama»).

Kulusid hoiaks kokku ka see, et enda ülalpidamisega kõige laiemas  mõttes  tegeleks elumalevlased võimalikult palju ise (puulõhkumisest ja  hooneehitusest toidu kasvatamise ja valmistamiseni).

Samuti tasuks teha koostööd mitmete organisatsioonidega, kohe  kindlasti Kaitseliiduga, aga miks ka mitte mõne ökokogukonnaga.
Ehk  võtaks näiteks Lilleoru küla mõne eriti hapra introverdi oma juhendamise  alla.
Kellele aga sõjavägi liiga pehmoks jääb, saadetaks Priit  Pulleritsu juhendatavasse erilaagrisse.