Eesti kultuuri arengut on katkestanud ajaloolised vapustused ja seetõttu  on meil vaid üksikuid järjepidevalt ilmunud väljaandeid, nagu näiteks  1923. aastast tänaseni ilmunud Looming.
Traditsioonidele viitavate  Postimehe ja Eesti Päevalehe ajaloos on katkestused ning meil võib olla  raske ette kujutada ajakirjandusväljaannet, mis oleks kujundanud  kultuuri- ja poliitilist mõtet saja aasta jooksul.
Veelgi raskem võiks  meil olla aga seedida fakti, et väljaande regulaarne ilmumine katkeb  omanike survel.
Ameerika Ühendriikides on niisugune asi juhtunud detsembri alguses  ajakirjas The New Republic (Uus Vabariik).Tiraažilt sealses mõistes  imepisike (umbes 50 000 eksemplari), ent väga mõjukas ajakiri on  ajakirjanikest tühjaks jooksnud ning üks kaasautor teise järel nõuab  enda eemaldamist impressumist.
Neist üks on ka Eestis käinud Anne  Applebaum.
Kokku on lahkujaid üle kolmekümne.

Mis juhtus, et läinud reedel toimetust väisanud ja töötajatega  kõnelda soovinud omanik Chris Hughes leidis eest vaid üksikud inimesed?
Kas juhtunut võiks võrrelda eelmisel aastal Eestis toimunud  Sirbi-skandaaliga?

31-aastane Hughes ei ole siiski minister.
Kuigi - oleks võinud olla.
Ta on üks Facebooki asutajatest, loomulikult multimiljonär ja  demokraatliku partei pooldaja, kes oli president Barack Obama võidule  aidanud sotsiaalmeediakampaania peamine arhitekt (siis vaid  26-aastasena).
Harvardi ülikooli ajaloo ja kirjanduse alal lõpetanud  Hughes loeb vabalt prantsuse keelt ning näoraamatus tegeles ta  kliendisuhetega, mitte programmeerimisega.

Nõnda on meie peategelane haritud ja liberaalsete vaadetega (tema  elukaaslane on mees), kelle huvi soliidse ajalooga ajakirja The New  Republic vastu ei tulenenud mitte niivõrd tema soovist raha tulusalt  investeerida, kuivõrd soovist omandada mõjukas väljaanne Ameerika  Ühendriikide turul.
Enne ostu 2012. aastal luges Huges New Yorgi  raamatukogus ajakirja vanu aastakäike.
Kohtudes toimetusega, lubas ta  olla pigem konservatiiv kui reformaator, säilitades kõik väärtuslikud  toimetuse traditsioonid.

Mis oleks võinud minna valesti?
Ajakirja paberversiooni lugejaskond  vähenes jätkuvalt ning väidetavalt on selle aastane kahjum ligikaudu  viis miljonit dollarit aastas.
Objektiivselt võttes ei soovi niisugust  kahjumit aastast aastasse kinni maksta ka enam kui 800-miljonilise  varandusega mees.

Võib oletada, et muudatused lugejaskonna hoidmiseks ja suurendamiseks  olid paratamatud.
Paraku suutis Chris Hughes - olles kunagi vastutanud  Facebooki kommunikatsiooni ja kasutajatoe eest - alustada valest otsast  ning minna toimetusega tülli halva personalipoliitika ja läbimõtlemata  retoorikaga.
Oktoobri keskel tõi ta ajakirja uueks väljaandjaks Guy  Vidra, kes oli töötanud prominentsel kohal Yahoo!
uudisteportaalis.
Toimetuses hakkas kostma noortepärast IT-nohikute slängi, mis segunes  n-ö raudhammastega mänedžeride jutuga ajakirjast kui «tootest» ja  «arendustööst auditooriumiga».

Chris Hughes ise olevat vihjanud mõtetele arendada ajakirja  tehnoloogilises suunas - mobiilirakendused, suurem internetiliiklus ning  vajadusele kindlasti suurendada «apetiitsema sisu» osakaalu.
Sõnavaldsel moel räägiti «tabamata imest», mille sisu uutjad ei suutnud  piisavalt avada.
See ajas auväärsetel toimetajatel ning professoritest  kaastöölistel vere keema.

Oma pühapäevases avalikus pöördumises hoiatas Hughes, et oleks väga  vale vastandada «tehnoloogilist argood ja traditsioone».
Temaga võib  Platoni ideeriigi tasandil nõustuda.
Kuid kuukirja üks number on nüüd  vahele jäänud, mida Sirbiga ei juhtunud - kuigi võrdlus Sirbiga, nagu  mõistate, on pigem kunstipärane.