«Miks peaksime me lisama teie raamatu kõikidele nendele aatomipommidele,  mida meie vaenlased valmistuvad meie vastu käiku laskma?
» olevat NLKP  keskkomitee ideoloogiasekretär Mihhail Suslov küsinud Vassili  Grossmanilt.
«Miks peaksime me avaldama teie raamatu ja alustama nii  avalikku arutelu sellest, kas keegi vajab Nõukogude Liitu või mitte?
»Küsimuse all oli mitmete ordenitega pärjatud endise rindereporteri  panoraamse sõjaromaani «Elu ja saatus» lugejateni jõudmise väljavaated.
KGB oli 1960. aasta lõpupoole kahele kirjandusajakirjale saadetud  romaani käsikirjad pikemata konfiskeerinud.
Et parajasti olid käes  Hruštšovi sula-aastad, kirjanikku ei arreteeritud ning võimaldati talle  isegi neljasilmavestlus kompartei peapreestriga.
Viimane kinnitas  Grossmanile, et tema romaani ei avaldata isegi kahe- ega ka kolmesaja  aasta pärast, ning soovitas kirjanikul oma varasemate romaanide teemade  juurde tagasi pöörduda.

Elu viimastel aastatel üha enam hüljatud ja kibestunud Grossmanil  valmib veidi enne oma surma 1964. aastal viimane teos, mis maksis veel  1989. aastalgi jutustuse avaldanud ajakirja Oktjabr peatoimetajale tema  ametikoha.
«Kõik voolab» sisaldab oma pisut enam kui sajal leheküljel  kimbu portreesid stalinliku totalitarismimasina poolt lömastatud  inimsaatustest, kujutlusvõimelisi pilguheite konformistide ja  pealekaebajate hingeellu ning ajaloofilosoofilisi mõtisklusi vabadusest,  orjusest ja Venemaa messianistlikust rollist.

Inimene ei saa elada ilma lootuseta - see maksiim tõuseb üheks  Grossmani luigelaulu peateemaks.
Nii loodab Mašenka läbi vangitapi ning  laagri külma, nälja, vägistamiste ja sisselöödud hammaste ikka veel näha  oma nimetusse lastekodusse pagendatud tütart ja ilmselt juba ammu maha  lastud abikaasat.
Kord töölt laagrisse tagasi loivates jõuab Mašenka  kõrvu Magadani raadio saade.
Valjuhääldist kostva «lõbusa tantsumuusika  sees kaotas Maša alatiseks lootuse näha Juljat» ja mõistis äkitselt, et  ei kohtu enam iialgi ka oma mehega.
Aasta hiljem pannakse ta, see sama  tantsumuusika esilekutsutud ilme näol, praagitud laudadest kandilisse  kasti.

Jutustuse alguses koju tagasi pöörduvat Ivan Grigojevitši olid läbi  30 laagriaasta elus hoidnud abstraktsemat laadi unistused.
Peategelane  usub läbi kõigi kannatuste vankumatult vabaduse möödapääsmatusse.
Ühel  õhtul pihib Ivan Grigorjevitš mõtetes kopsuvähki sureva armastatu poole  pöördudes oma laagriaastate kibedaimast kogemusest.
«Mul oli naaber,»  räägib peategelane, «ma arvan, et ta oli küll kõige targem inimene,  kellega ma üldse kunagi olen kokku juhtunud.
Kuid tema mõistus oli minu  jaoks kohutav.
» Narinaaber tutvustab ülekuulamiselt kongi tagasi visatud Ivan  Grigorjevitšile ajaloo ainsat seadust: vägivalla jäävuse seadust.
«See  on sama lihtne kui energia jäävuse seadus.
Vägivald on igavene, ükskõik,  mida ka tehtakski selle likvideerimiseks, see ei kao, ei vähene, ainult  muundub,» selgitab peategelase saatusekaaslane, «kord on see orjus,  kord mongoli ike.
Kord rändab ühelt mandrilt teisele, kord on see  klassikaline, siis jälle rassiline, kord langeb värviliste kaela, siis  jälle kirjanike ja kunstnike selga, vägivalla kogus jääb aga maa peal  alati samaks, kuigi mõttetargad peavad selle kaootilist muundumist  evolutsiooniks ja otsivad selle seadusi.
» «Ma tundsin, et midagi rängemat kui see silmapilk ei saa enam ilma  peal ollagi,» tunnistab Ivan Grigorjevitš.
Kergendus tuli vastassuunast -  «mind lohistati uuesti ülekuulamisele, ei antud aega hinge tõmmata».