Maarjamäel «Rahvaste sõpruse» pannoo katmine, mõne monumendi  teisaldamine või mõne nõukogudeaegse hoone lammutamine ei tee seda aega  olematuks, kirjutab kunstiteadlane Krista Kodres.

Hiljuti näitas ETV saade «Pealtnägija» ühe Tallinna kooli poolt  aastaid praktiseeritud tava teha klassipilti Maarjamäe lossis asuva  seinamaali ees.
42,7 meetrit pika, kunagise lossisaali, nüüdse  muuseumisaali seinu katva monumentaalse seinapannoo teemaks on «Rahvaste  sõprus».

See telliti Evald Okaselt Oktoobrirevolutsiooni 70. aastapäevaks ja  valmis 1987. aastal.
Kui hiigelpilt - kokku on pannool ligi 200 figuuri -  valmis sai, kirjeldas ajakirjanik seda järgmiselt: «Kahel pikal  külgseinal on see kõik, mille kohta öeldud «Nõukogude rahvaste sõpruse  ja koostöö erinevad tahud»: poliitiline ja riiklik, rahvamajandus ja  kultuur, NLKP kui juhtiv jõud meie ühiskonnas, kogemuste vahetamine  tööstuses, meie ehitajad BAMil, Tallinna sadam, kosmonaudid, laulupidu,  vene ansambel meil külas, meie Kasahstanis ja riigipiiride kaitse»  (Rahva Hääl, 5. 11.1987).

Saali otsaseinale paigutati NSVL ja ENSV vapp, mõlemad hõljumas  dramaatilise taeva foonil.
Evald Okasega vestlusest sai ajakirjanik  teada, et Eestimaa Kommunistiliku Partei keskkomiteest kirjutati punkt  punkti haaval ette, mil viisil NSV Liidu rahvaste sõprust kujutada  tuleks.

Seda, mida ajakirjanik edastas, nimetatakse kunstiteaduslikus keeles  tellija intentsiooniks või taotluseks.
Toonane ajaloovälja suunaja ja  tsensor EKP keskkomitee ideoloogiaosakond soovis, et seinapannoost saaks  ajaloomuuseumi pildiline moto, mis võtaks visuaalselt kokku kogu  muuseumiekspositsiooni sügavama mõtte: muuseumi kontseptuaalseks  keskmeks pidi olema Eesti senise ajalookulu vältimatuse demonstratsioon.

Vastavalt marksistlik-leninlikule ajalookäsitlusele kulgesid ühiskonnad  vääramatult oma lõpliku teostumise poole kommunistlikus formatsioonis.

(Tuletagem meelde, et ka Eesti ajaloo ürgajaga alustavate õpikute  tiitliks oli «ENSV ajalugu», mis samuti peegeldab ilmekalt toonase  doktriini teleoloogilist loomust.) Maalipannoo «Rahvaste sõprus» pidi  näitama Eesti ajaloo kaasaegset õnnerikast seisu ning selle  potentsiaalselt õnnelikku tulevikku.

Nagu aga piltidele üldomane, ei määra tellija ja kunstniku soovid  lõppkokkuvõttes kõike.
Piltidele annab tähenduse nende vaataja, kes teeb  seda omakorda lähtudes oma kogemusest, teadmistest ja hoiakutest.
Ise  mäletan üsna selgelt pannoo valmimise järgset kunstiseltskonna põlglikku  reaktsiooni, mis keskendus eelkõige Okase kui kollaborandi taunimisele.

Mitte vähem oluline ei olnud ka esteetiline hukkamõist, mis rõhutas  Orlov-Davõdovi lossi saali neorenessansliku kujunduse ja Okase  maalilaadi kokkusobimatust.
Ühtlasi võimaldas just see vaatenurk pannoo  suhtes üldse mingit kriitilist positsiooni võttagi, sest sisu avalikult  problematiseerida polnud ju mõeldav.

Teisalt on kindel, et ka toona oli, lisaks ideoloogia-ametnikele,  palju neid, kes Maarjamõisa pannoo sisuga samastusid ja kelle jaoks see  tõepoolest näitlikustas Eesti ajalugu ja olemist.
Kartus pildi otsekui  maagilise võimu ees, mis oma vale sisuga võis eesti rahvast kahjustada,  sundis hiljem, 1990. aastatel Eesti Ajaloomuuseumi selle kinni katma.
Veelgi hiljem, juba uue sajandi algul (2002) lubas rahvusriikliku  identiteedi enesekindlustumine selle taas kardina tagant nähtavale tuua.

Üks koolidirektor otsustas seepeale pildi kunagist poliitilist sisu  enda huvides ära kasutada.

See, millest kogu lugu jutustab, on niisiis sugugi mitte üksnes kõne  all oleva hiigelpildi sisu, vaid inimsuhted pildi taga ja ümber.
Need  suhted on iidsed, ulatudes inimühiskonna ajaloo hälli aegadesse, kui  piltidel oli muu hulgas kanda ka kurja tõrje tähtis ülesanne:  kujutamisest loodeti ka tühistamist.

Euroopa antiigiajastust peale võib pigem siiski rääkida positiivsest  representatsiooni funktsioonist: pildikeel võrdsustati poeesiakeelega  ning pilti käsitleti sõnaga analoogse retoorilise vahendina.
Pildid said  niisiis midagi ütleva/näitava rolli: nad esitlesid jumalat ja ingleid,  evangeliste ja pühakuid, kuid ka kuningaid ja paavste, narre ja  filosoofe ning nendega seotud lugusid.

See vaateviis ei kohanenud ühiskonna ilmaliku ja vaimuliku eliidi  ringkondades aga sugugi valutult: Euroopa varakeskaeg on täis  ikonoduulidest pildipooldajate ja ikonoklastidest pildivihkajate küllalt  veriseid võitlusi.
Need lõpetas alles Nikaia kirikukogu otsus 787. aastal, mis tunnistas pildid kiriku, st ühiskonna jaoks vajalikuks  pedagoogiliseks (loe: ühtlasi sotsiaalse kontrolli) vahendiks.

Viimane seisukoht muidugi lähtuski pildi «ütlemis- ja  veenmisvõimest», mille tunnistamine polnud omane üksnes lääne vaid ka  ida kultuuriruumile.
Kes ei teaks, et kui Osmani riik vallutas 1453. aastal toonase Ida-Rooma riigi pealinna Konstantinoopoli - praeguse  Istanbuli -, lasti sealse Hagia Sophia katoliku katedraali piibli- ja  ilmalikke stseene kujutavad maalingud kõik üle valgendada - need  esindasid võõrast ja vaenulikku usku ja inimesi.

Mõni aasta varem oli lääneliku maalikunstiteooria isa,  renessansiajastu humanist Leon Battista Alberti kirjutanud, et kõige  tähtsamaks pildikunsti ülesandeks ongi kujutada lugusid - historia’id.
Historia  - nagu jutustus ikka - mitte lihtsalt ei demonstreerinud mingit lugu,  vaid pidi ühtlasi esinema selle «taga» oleva tähenduse  representatsioonina.
Esimene massiline ja efektiivne piltide poliitiline  ärakasutamine toimus Euroopas reformatsiooni ajal, mil trükiti  tuhandeid lendlehti paavstikriitiliste piltidega, mille tähendus oli  kohe tabatav.

Ka kogu sotsrealistlik pildidiskursus lähtus usust piltide  retoorilisse võimesse.
Nii eeldasid EKP KK ideoloogidki Maarjamäe  tellimuse puhul, et nende pildiprogramm suudab töötada publiku  veenmisvahendina.
Nagu eespool juba vihjatud, ei suhestunud see  diskursus aga pildi vaatajaga, õigemini öeldes käsitles see  vaatajaskonda homogeense vastuvõtjana, kellesse meedium mõjub vahetult  ja ühetaoliselt, kinnistades temas looja sisestatud tähenduse.

Näib, et ka koolidirektor mõtles just nii.
Sättides lapsi pannoo  vapiseina ette, oli tal kindlasti olemas oma agenda.
Klassipiltide ka  siinkirjutaja meelest adekvaatne tõlgendus on, et kogu nn  inauguratsioonisündmuse ja selle pildilise jäädvustamisega püüti  nõukogude-rahva-identiteedi reaktiveerimise ja sama sõnumi pildi kaudu  kommunikeerimise poole.
Selle järelduseni viivad nii pildikeel kui ka  direktori enda intervjuust kuuldud kehakeel.

On muidugi iseasi, kui teadlik või sama meelt oli direktori soovitud  tähendusloomega keegi koolilaps või lapsevanem.
Olen nõus Ahto  Lobjakaga, kes on kirjutanud, et kui oldigi nõus, siis demonstreerib see  Eesti Vabariigi seni suuresti äpardunud rahvastikupoliitikat (Ahto  Lobjakas «Riik või reservaat?
», PM 24.
11).

Teisalt ei saa vabas ühiskonnas piltide tähendusi ja väärtusi ette  määrata.
Reaktsioone «Rahvaste sõprusele» võib olla mitmesuguseid.
Eelteadmisteta muuseumikülaline küllap lihtsalt jahmatab pannoo  pompoossusest ja naudib tõepoolest meisterlikku värvi ja joone paablit -  talle on see maalija esteetiline manifest.

Nõukogude aja patrioot, nagu nägime, tõlgendab seinamaali õitsva sotsialismi - kadunud maailma - peegeldajana.

Ajaloomuuseum ise esitleb pannood kui nn ajaloopilti - kui pilti, mis  räägib vaatajale ajaloost okupeeritud Eesti positsioonilt, andes aimu  sellest, kuidas nõukogude võim lootis pilte ideoloogilises kasvatuses  ära kasutada.

Selline tõlgendus on kindlasti adekvaatne: tegu on pildiga, mis on  efektne siinse lähiajaloo representatsioon.
Tõlgendades «loetakse»  pannool kujutatut läbi kunagise ideoloogilise koodi, mis tähendab, et  pildil nähtavate kosmonautide, lauljate ja töölistega stseenide  tähendusi ei tuletata mitte neist stseenidest endist, vaid pildi loomise  ajaloolis-ideoloogilisest kontekstist.
Kokkuvõttes - kogu pilti  loetakse kui suurt nõukogude parteipoliitilist narratiivi, millega  üritati kohalikku ajaloo- ja ajateadvust manipuleerida.

Tahaksin väga loota, et muuseumigiidid ei jäta seejuures mainimata,  et oma pildikäsitlusega polnud EKP mingi teerajaja: nagu öeldud, on  sotsiaalsed eliidid, st võimukandjad, pilte alati pidanud efektiivseks  eneserepresentatsiooni- ja/või propagandavahendiks.
Osalt ka tänu  sellele taotlusele on pildid, nagu majad ja asjadki, ajaloo tunnistajad  ja tegelikult ka ainsad ajaloo materiaalsed vahendajad.

Nende puudumine samas ajalugu ennast mõistagi olematuks ei tee.
Nii  ei tee ka Maarjamäel «Rahvaste sõpruse» pannoo katmine, mõne monumendi  teisaldamine või mõne nõukogudeaegse hoone lammutamine seda aega  olematuks.
Teisalt ei piisa piltidest, majadest ja asjadest ajalooliselt  tõepäraste tõlgenduste loomiseks enamasti neist endist, vaid vajatakse  ka nende kunagise «ümbruse» tundmist.

Representatsiooni ja propaganda teenistuses kasutatakse pilte muidugi  ka praegu: piisab, kui avada televiisor, pista nina tänavale või lugeda  reklaamifirmadele laekuvatest rahavoogudest.
Pildid on poliitikas ja  üldse elus endiselt tähtsad, sest neil on olemas toosama  representatsioonivõime, nii nagu ka kultuuris edasikandunud usk sellesse  võimesse.

Äsjane ärevus Tammsaare ja Ämari lennujaama piltide ümber näitab, et  nii poliitikud kui ka publik peaksid pilte siiski senisest märksa  paremini lugema ja kogema õppima.