See juhtus kümme aastat tagasi.
Ma õppisin gümnaasiumis ja laulsin kooris.
Kooris laulis ka üks Aino, aga ma ei tundnud teda.
Meie koor sõiti Belgia võistlustele.
Belgias me elasime Ainoga koos hotellitoas ja tutvusime.
Ma mäletan, et see oli Aino, kes alustas vestlust.
Seekord ma olin üsna arg.
Aga Ainoga oli väga meeldiv ja meile meeldis Belgia.
Salaja me käisime Ainoga pubis, kuigi olime alaealised.
Me saime headeks sõpradeks.
Gümnaasiumi järel ma läksin elama Oulusse ja Aino Rovaniemisse.
Me ei kohtunud enam tihti.
Mõni aasta tagasi tuli Aino ka Oulusse ja nüüd oleme tihti kokku saanud.
Nüüd me kohtame üks või kaks korda nadalas, sest meil on ühine harrastus.
Me käime poksimises.
See on väga tore, aga see on ka raske!
Meil on poksikinnas käes ja taome poksikott.
Aino on väga tore inimene, sest temaga voime teha erisuguseid asju.
Enne me laulsime, nüüd me higistame koos.
Ainoga koos ei ole kunagi igav!