See juhtus kolm aastat tagasi.
Oli suvi ja minu söber, Eva, oli minu juures külas.
Minu mees ei olnud kodus ja Eva jäi ööks minu juurde.
	Hommikul oli väga ilus ja soe ilm ja me sõime hommikust meie tagahooil.
Ma istusin laua ääres väljas, siis Eveliina läks sisse teist tassi kohvi kätte saama.
Kui ta tuli uksest välja, siis tuli tuulepuhang ja uks läks kinni.
Siis oli uks lukkusja me väljas ja meil ei olnud korterivõtmeid kaasas.
	Esmalt ma hakkasin sõimama, siis ma peaaegu hakkasin nutma.
Meil ei olnud ka telefoni kaasas.
Ma helistasin kõige naabrite uksekello, aga keegi ei olnud kodus.
	Me mõtlesime, mida võiksime teha.
Mu mehe vend elab üsna lähedal ja tal on meie korterivõtmed.
Siis me olime hiljuti ärganud ja meil oli pidzaamad seljas.
No, see oli väga piinlik, hommikul ei olnud palju inimesi väljas..
	Kui olime kohal, saime võtmed ja lõpuks saime sisse.
See oli piinlik äpardus ja see oli ka viimane kord, kui unustasin korterivõtmed sisse.
Ma olen otsustanud, et ei jaluta enam pidzaamaga!
No, nüüd ma oskan juba naerda sellele õnnetusele.