Mulle juhtus täna üks pahandav äpardus.
Olen juba mitu aastat teadnud, et mu käsitööoskus pole kõige parem ja sellepärast ma üldiselt midagi ei õmble.
Kui mul on vaja püksiharud lühendada, siis viin ne emale ja kui mu jopest tuleb nööp ära, siis minem jälle ema juurde ja palun, et ta õmbleb nööp tagasi külge.
Ma ei oska ka mitte labakindaid või sokkid kududa.
Kui mul oli sund koolis käsitöid teha, olin alati viimane, kes sai oma töö valmis.
On siis selge, et tänapäeval ma ei õmble või kudu midagi suure rõõmuga.
Täna mul oli sund pika aja järel jälle õmmelda.
Mu poiss läks prugid ära viima ja tuli kohe tagasi ja vandus.
Küsin, et mis tal viga on ja ta näidas mulle oma pükste.
Tema jalg oli tabanud prügikasti nurgasse ja siis tema püksid rebenenud.
Siis sattusin paanikasse.
Teadsin, et mu poiss ei oska õmmelda mitte midagi.
Ta õmbleb veel halvem kui mina!
Oli selge, et ma pean nad püksid parandada, sest pole meeldiv sõita jalgrattaga kesklinnasse kui püksid on katki.
Võtsin nõela, käärid ja niiti esile ja hakkasin siis õmblema.
Esiteks kõik juhtus hästi.
Õmblemine läks libedalt.
Torgasin enda nõelaga ainult ühe korra!
Kohe olin juba valmis.
Siis mu poiss pani püksid selga.
Nad oli nii head ja ma olin sellega rahul.
Aga just kui ohasin kergendatult, mu poiss hakkas laitma oma käsi taskusse.
Käsi ei mindud siia.
Käsitasin, mida olin tehnud.
Olin õmblenud tema tasku kinni.
Ei jäänud muud üle kui hakata jälle seda vastikut asja tegema: õmblema.