Üks eriti tore kohtumine juhtus pool aasta tagasi, kui olin õhtul ühel klubil kuulamas huvitavad muusikat, millist ei kuula Oulus tihti.
Kuulasin, kui diskor mängib muusikat ja selle järel läksin mu sõbraga teisele klubile, sest meil oli palju mist kahekesi rääkida.
Aga sellel teisel klubil juhtus nii tore kohtumine, et peaaegu unustasin oma sõbra.
Diskor, kes oli mänginud esimesel klubil oli ka tulnud sellele teisele klubile.
Seal ta alustas vestlust minuga.
Rääkisime kõigist asjadest maa ja taeva vahel: muusikast, mida ta oli varemini mänginud, politiikast, kirjandusest, Venemaast ja isegi budismist.
Saime aru, et oliksime mõlemad tahtnud jo ammu teine teisele räägida, aga kumbki ei olnud tohtinud.
Sellepärast nüüd, kui tohime, aeg läks kui lennates.
Mu sõbra, kellega olin sellele klubile tulnud, läks ära, aga ma istusin veel diskoriga.
Ta jättis endast väga hea mulje: oli džentelmenlik ja kuulas, mida ma öelsin, aga polnud ise vait, vaid rääkis ära oma arvamused.
Mõtlesin, et tahan küll kindlasti temaga veel kohtuda.
Aga ma ei jõudnud seda ära ütelda enne kui ta küsis, kas tohiksime vahetada telefoninumbrit.
Loomulikult vastasin, et heameelega.
Pärast seda oleme enam-vähem iga päev kohtunud ja käime pikemat aega.
Olen väga rõõmus meie kohtumise üle.