2.
EESTI KIRJANDUS 1950ndatel AASTATEL    1950. aasta märtsis toimus EK(b)P Keskkomitee VIII pleenum.
Sellega seostati nn.
nõiajahti - asendati erialaspetsialistid uuele korrale ustavate kaadriametnikega.
Puhastus Kirjanike Liidus oli niivõrd põhjalik, et peaaegu ei ilmunud enam eesti uudiskirjandus.
Toimub ulatuslik raamatuhävitamine raamatukogudes.
Stalinismi periood oli kuni 1953 a. -ni.
Sulaperiood (1953-1960).

Eesti kirjandus jagunes 1) Nõukogude kirjandus 2) Eksiilkirjandus, e. eesti kirjandus.
Kuni 1953 aastani nõukogude kirjanduses valitses kontroll, käsumajandus.
Kirjanikud täitsid plaani, nagu töölised.
Kirjandus oli allutatud partei kontrollile.
Oli tugev tsentsuur.
Stalinismi ajal ilmusid põhiliselt tõlked vene keelest.

Võõrkeelset kirjandust ei ilmunud.
Hakkasid ilmuma sellised ajalehed nagu "Sirp", "Vasar", ajakirjad "Viisnurk".
(Johannes Semper - nõukogude aja kirjanik).
Alguses oli Semper keelatud autoriks.
Kirjanikutele seoti nn.
nõukogude mudeli - ainuke kirjandusstiil oli sotsialistlik realism.
Kirjandus pidi olema ideeline, parteine, rahvalik.
Kirjandus oli rituaalseks, e. Stalini keskseks.

Peamised žanrid olid valdavalt poeem ja draama.
Poeetidest domineeris Juhan Smuul, draamakirjanikest - August Jakobson.
Romaane praktiliselt ei ilmunud.
Oli lubatud nõukogude ajal ainult 2 kirjanikku - L. Koidula ja Fr.
R. Kreutzwald.

Need olid kooliprogrammis.
1975 a. - ilmub Deboora Varrandi luulekogu "Lihtsad asjad".