Minu elu    Ma olen sündinud XXX, keset Soome.
Olen oma vanemate ainukene laps, sest mul pole õdesid ega vendi.

Vanemad läksid lahku kui ma olin kolmeaastane ja mina jäin kahekesi emaga.

Sellepärast meil ongi emaga väga hea suhe, aga oma isa ma peaaegu ei tunne.
Mu ema on käinud kaubanduskooli ja töötab sekretärina.
Kui ma olin kaheksa aastane, hakkasin klaverit mängima.
Olin palunud ja kerjanud, et saaksin minna muusikakooli klaverit õppima, ja lõpuks ema laskis mulle minna.
Olin üliõnnelik!
Sellest kuulub emale suur tänu, kuna mulle ikka veel meeldib klaverit mängida.
Kaheteistaastasena hakkasin veel flööti mängima ja käisin muusikakoolis tava kooli lisaks kuni keskkooli lõppuni, olgugi et vahepeale mind üldse ei huvitanud muusikaga tegelda.

Aastal 2000 lõpetasin keskkooli ära ja otsustasin minna XXX ülikooli vene keelt õppima.
Läbisin vastuvõtueksami ja kolisin XXX loodusrikase meelega.
See oli esimene kord minu elus, kui elasin üksi.
See sügis oli raske, sest elasin võõrases linnas ja kõik oli minu jaoks uut.
Õnneks sain tuttavaks toredate inimestega ja mulle meeldis õppida.
Linn mulle eriti ei meeldinud, sest olin harjunud suuremas linnas elama.
Talvel seal ei olnud midagi huvitav teha, aga suvi oli teine lugu, sest suvel linn oli täis turiste.
Suve alguses ikkagi kolisin linnast ära ja elasin selle suve ema juures.
Sügisel läksin Venemaale, Peterburisse vahetusõpilaseks.

Peterburis mulle väga meeltis!
Armustasin seda linna ja mõtlesin, et ei taha sealt ära minnagi.
Esimesed kolm nädalad elasin ühiselamus, aga siis kolisin ühe vana naise juurde.
Mul oli oma väike tuba ja köögis tegin ise endale süüa.

Mõned asjad Venemaal oli kummalised minu jaoks, aga siiski vene eluviis ja kultuur mulle meeldis.
Mulle meeldis metrooga sõita, vaatada metroojaama eskalaatoris inimesi ning lugeda metroos ajalehte sõidu ajal.
Mulle meeldis ka käia turul ja osta hapukurke ja õunu lõunamaalaste müüjade juurest.
Mulle meeldis jalutada Nevskil, käia Mariinski teateris kontsertedel või lihtsalt istuda kohvikus sõbradega.
Võib - olla.
Peterburi aasta on olnud mu elus siiamaani kõige õnnelikum ja muretum aeg.

Elasin Venemaal üheksa kuud, ja ruttu peale seda läksin Inglismaale tööle.
Töötasin seal väikeses külas kaks kuut.
Mu tiitel oli assistent, aga tegelikult tegin igasuguseid asja.
Vahepeale töötasin arvutis, vahepeale koristasin, käisin poes või keedasin kohvi.
Õhtuti käisin jooksmas mööda kitsaid teid või kanaali peenarel lammaste hulgas.
Töökaaslased oli sõbralikud, aga häid sõpru mul Inglismaal ei olnud ja mõnikord tundsin end üksikuks ning kurvastasin natuke.

Selle aasta augustis tulin tagasi Soome ja kolisin XXX.
Jätkasin oma õpinguid seal.
Linnas mulle väga meeldis elada ning õppida.
Leidsin sõpru ja harrastusi ja hakkasin ka tööl käima.
Soomes on raske leida endale tööd, aga mina hakkasin koristama büroodes paar korda nädalas.
Kaks aastat elasin linnas, aga siis otsustasin, et lähen Tallinnasse vahetusõpilaseeks.
Linnas sain tuttavaks eesti tüdrukuga, kelle vanemad elasid Tallinnas ja olid nõus mulle toa üürile anda.
Praegu elangi nende juures Lasnamäel ja õpin Tallinna pedagoogika ülikoolis vene keelt ning eesti keelt kuni kevadsemestri lõpuni.