Kõigepealt ma jutustan posittivset sündmust (kõige olulisemaid).

Lapsepõlves ma olin nii õnnelik, kui ema kassipoega ostis.
See oli juba üheksa aastat tagasi, aga ma mäletan oma rõõmutunne praegugi.
Mina olin koos kassiga kõike koodus teinud.
Veel ma olin nii õnnelik ja oli ootusärev ja lootusrikas kui sisseastus Kunstikooli ja hakkasin judoga tegelema (teine sündmus oli kolme aasta hiljem).
Kunstikoolis ma tahtsin õppida juba lapsepõlvest, millal võtsin maali eritunni.
Ja muidugi ma muutsin väga aktiivseks ja energiliseks.
Kõva sport, nagu Kickboxing, taekwondo ja judo oli minu unistus.
Ma valisin judo ja tundsin end nii tugevat.

Räägites negatiivset sündmust, kõigepealt ma kahtlen, et ei saanud Kunstiakadeemiasse sisseastuda.
Ma olin väga kuri ja tegi suure skandaali dekanaadis.
Aga ma ei andis alla ja järgmisel aastal proovin veel sisseastuda.
Muidugi ma analüüsin ebaõnnestumise põhjusi, mitte ainult tülitsin, aga hakkasin välja pääsu otsima.

Veel sellel aastal ma murdsin rangluu judo treeningus, aga suhtlus sellesse kui kasulikku kogemusse.