Ma olen sündinud Eesti pealinnas Tallinnas ja sellepärast mu elu on väja mitmekesine.

Saadik kuue aastast ma tegelesin peale oma õpimist tansiga, kooriga, kõrvpalliga, keele õpimisega ja nii edasi.
Kuna juhtus üks kord nii, et mu emal ei olnud rohkem raha mu tansiõpimise eest maksta ja ma katkestasin sellega tegelda.

Ehkki seda ma õpisin keeli - inglise ja eesti palju aastaid.
See väga meeldis mulle ja minu arvates see aitas mind eesti ja inglise keele riigieksam hästi sooritada.

Kui ma olin kuueteistkümne aastane otsustasin ma lapseärikooli astuda.
See proov oli ebaõnnestus, nii oli teinegi proov, kuigi ma väga hoolsasti valmistusin sisseastumise eksamideks.

Mina kahetsen sellest siiamanii kuna õpimise ärikoolis andis mulle rohkem võimalusi end näidata.

Pärast, kui ma juba sain kuueteistkümne aastaseks hakkasin ma ajakirjandusega tegelema.
Ühe kuu pärast ma märkasin, et see tegelemine mulle väga meeldib.
Siis ma sain aru, et ma tahan astuda Tallinna Pedagoogika Ülikooli.
See sai mu unistuseks.
Sellel aastal see unistus käi elul, olgugi et ma juba ei ole seda palju ootanud.
Aga juhtugi!

Mina veel õpisin kaheksasateistkümnes klassis, kui leidsin endale töid MC’Donalsis.
Praegu ma tenin natuke oma raha, aga ikkagi teenin ja ei küsi vanemate käest.

Mu elus oli kõik hästi, kuid ühel päeval kaotasin mina oma armastust.
Ma nutsin palju paar päeva ja siis sain aru, et tõeline armastus ootab mind veel tulevikus ja on vaja ainult loota, et kõik muutub paremaks.