Miks ma valisin selle eriala?
Mida ma ootan õppimisest ülikoolis?

1 Tegelikult, lõpetasin ma Tallinna Pedagoogikaülikooli see aasta, klassiõpetaja eriala ja sain diplomi.
Teadsin ma ikka, et ei tahaks siit nii lihtsalt ära minna, tuli mõte pähe - miks mitte magistriõppe õppida?
Tõesti, miks mitte?
Juuli alguses oli vestlus, kus ma pidin rääkida oma tulevikust magistritööst.
Kahjuks, tasuta kohale ma ei saanud, võib - olla rõõmuks, tegelikult, mulle see eriala ei meeldinud.
Kuna ma õppisin vana programmi järgi, sain valida ainult 2 võimalust: andragoogika ja kasvatusteadused.
Ma ikka tahtsin õppida eripedagoogikat ja päevõppet täis koormusega, aga sain ainult tasuliselt tsükkelõppet ja ei meeldinud eriala.
Kuna ülikooli astumisel võiksin valida 2 eriala (magistriõppe) ja päevõppe Vene keel võõrkeelena, valisin lõpuks teise.

Ja olen praegu rõõmus.
Miks see eriala?
Tegelikult juba koolis meeldis mulle vene keel, vene ajalugu, vene kirjandus, aga vene kooli õpetada seda ainet kuidagi ei julgenud - hirmus.
Praegu ilmus selline võimalus, et tulevikus mina tööle vene keelt õpetada mitte vene kooli, vaid eesti kooli.
Vist on see veel raskem - töötada koolis, "võõras koolis" (emakeel on teine - vene), aga ma tahan.
Ja praegu, meie elus, noored eestlased ei valda kas või üldse vene keelt, või väga, väga vähe.
Kui võib nii öelda - tahaks neid aidata, näidata vene keele ilu, koputada nende südamesse.
Miks mitte proovida?
Võib - olla tekkivad seal sõbrad, head tuttavad - kelle lapsed oleksid ka head sõbrad minu lastele.
Tahaks, et oleks sõprus venelaste ja eestlaste vahel.
Võib - olla ei saanud?
Olen kindel, et tuleb kindlasti midagi välja - kõik vist ei saa muuta, aga ühes koolis, ühes klassis - kindlasti saab, on vaja lihtsalt tehta.

2 Mida ma ootan?
Mida ma ootan?
Nii raske küsimus - oli nii palju mõtteid - kõik lendasid kuhugi ära.

Kõik, mis võimalik - seda ootan.
Praegu ei mõelnud üldse selle peale, või raske mõelda - peas ja südames on lihtsalt rõõmus ja õnne, et õpin.
Huvitav, tunnen ennast esmakursuslasena.
Miks, ma ju õppisin ennem - see on teine, teine proov.

Vist praegu on see tõsiselt mõeldud samm, mida ma tõesti tahtsin ja ootan.

Ootan, et saaks kogu aeg, mis vaja olla ülikoolis, kõik kodutööd oleks õigeks ajaks tehtud.
Ootan, et oleks aega ülikooli jaoks, õppimise jaoks - ma ju nii tahan õppida, nagu laps kes läheb esimese klassi.
Naljakas!
Tunneb küll, et rumalusi kirjutan.
Näen, et teised nii hoolikalt, tõsise näoga midagi kirjutavad.
Ma ootan häid hinneid, et sessi saan ilusasti läbi, et võin saavutada kõike, kõike, kõike.
Aga praegu lihtsalt tahan ja ootan - et oleks rohkem aega õppimise jaoks, et kõike jõuaks teha: õppida ja oma väikse tütrega ka aega veeta, teda arendada, mängida temaga, jalutada.
Võib - olla pikendame päevi?
Miks mitte?
Mitte 24 h - vaid 30 või rohkem.
Siis jõuame.
Nali.
Loodan, et jõuan kõike teha.
Jõuan - pean!