Olen sündinud Tallinnas, tuhande üheksasaja seitsmekümne viiendal aastal.

Tollel ajal elasid mu vanemad Koplis minu isa vanemate juures.
Ema ja isa töötasid hommikust õhtuni ning juba pooleteistaastasena pidin lasteaeda minema.
Kolme aasta pärast minu vanemad said uue korteri Lasnamäele ja sinna kolisimegi.
Lapsepõlvest saadik armastasin lugeda ja varsti olid kõik raamatud kodus läbi loetud.
Siis kaheksaastasena hakkasin kohalikus raamatukogus käima.
Käisin peaaegu iga päev peale kooli, raamatukogu asus täpselt kooli vastas, võtsin kümme - viisteist raamatut ja koju tulles ei teinud muud midagi kuni kõik raamatud olid läbi loetud.

Juba lapsena armastasin omaette olla, võib olla just sellepärast ei olnud mul eriti palju sõpru.

Omapärasus nii varases eas ei ole tervitav.
See on vist kõige halvem moment minu elus.
Ei soovinud inimestega tihedat suhtlemist kuid see on ju paratamatu.

Niisiis ei osanud ma selle kohta midagi ette võtta, et olukorda paremaks muuta.

Eriti kooliajal oli väga palju seljataga rääkimist kuna klassikaaslased pidasid mind üsna imelikuks.
Alles pärast kooli lõpetamist muutusin seltskondlikuks.

Teine negatiivne moment on minu kaasasündinud laiskus.
Kuna minul on juba pere ja oma kodu tuleb ikka päris kõvasti pingutada, muidu laiskus saab võitu.
Tavaliselt kõik alustatud asjad jäävad mul lõpetamata.
Kuid praegu kui tekkib see mitte viitsimise hetk, tuleb appi kohusetunne.
Pärast kooli lõpetamist tahtsin ülikooli edasi õppima minna, kuid ma ei olnud kindel, mida täpselt ja milleks.
Sellepärast kukkusin vastuvõtueksamitel läbi.

Peale seda töötasin Rootsis lapsehoidjana kuid väga lühikest aega.
Nii möödus kaks aastat.
Ema abiga sain uue töökoha laeva peal, mis käis Eesti - Rootsi vahel.
Seda tööd võiksin nimetada kõige paremaks tööks, mis mul on elus olnud.
Samal ajal astusin ma Pedagoogikaülikooli sisse eesti keele võõrkeelena erialale.

Elu kulges sujuvalt.
Olin endaga väga rahul.

Kuid miski ei ole siin maailmas püsiv.
Mul sai õppimisest kõrini, meie laevafirma läks pankrotti.
Olin äärmises meeleheites.
Muidkui istusin päevad läbi kodus oma mõttetes.
Kuni ühel päeval nägin linnas oma tuttava, kes andis mulle ühe firma telefoni numbri, öeldes, et selle kaudu saab Iirimaale tööle.
Helistasin sinna ja mind kutsuti vestlusele.
Ruttasin kohe sinna ja juba mõne päeva pärast pidin ära sõitma.
See oli väga ootamatu aga see oli juba midagi!

Nii läksingi ja jäin Iirimaale terveks aastaks või isegi natuke kauemaks.
Iirimaale minek jääb minu jaoks ka tänapäevani väga tähtsaks.
Minu jaoks on seal võluatmosfäär; seda on raske kirjeldada, lihtsalt tunnen, et see maa on mulle väga lähedaseks saanud ja ma ei unusta Iirimaad kunagi.
Eriti neid inimesi, kellega sain seal tuttavaks ja kellega pean ka praegu sidet.

Sellest Iirimaa ajast on vaid kolm aastat möödas, mulle aga tundub, et kümme, kuna igatsen hirmsasti selle järele.
Nüüd on mul uus elu, mõtted ja plaanid, olen lausa uus inimene.

Olen uuesti siin ülikoolis, õpin idakeeli, ning tunnen elust rõõmu.