Kunagi minu emal oli väike sülekoer.
Päris tore loom oli.
Ta oli väga tark ja sõbralik, kuid kartis kõike.

Suvel ema alati puhkas suvilas ja võttis oma koera kaasa.
Selle koera nimi oli Eesnimi.
Ja see koer jubedalt kartis limukaid, mis pärast vihma tulevad.
Ta hakkas kohe nende peale haukuma, kui neid nägi.
Meil suvilas käisid siilid ja minu vanaema andis neile piima.
Koer tahtis iga kord seda piima nende eest ära juua ja püüdis neid kiusata, kuid siilid teda ei kartnud ja isegi ei märganud teda.
Siis koer vihastas kui teda ei pannud tähele ja hakkas nende peale haukuma, kuid siilid vaid turtsusid tema peale ja läksid tagasi metsa.