Kui mina olin viieastane, elasin ma oma perega Krõmmis, Karu - mäede lähedal.
Me elasime suures majas, mille ümbruses seisisid väikesed eramajad.
Meie naabrid (kes elasid eramajdes) pidasid loomi ja nad jalutasid (loomad jalutasid) meie õues.
Ükskord tuli meile kits oma poega.
Emakits seisis lähedal ja vaatas, kuidas tema kitsapoeg mängis.
Siis tuli mina, väike ja rõõmus nagu kitsapoeg ise.
Me hakkasime koos mängima.
Kits oli väga range ema, ta ei tahtnud, et tema poeg inimesega mängis ja ta kutsus teda.

Kitsapoeg ei tahtnud koju tulla ja jätkas minuga rõõmustada.
Emakits arvas, et mina olen süüdi, ja tuli minu juurde.
Ta lõi mind oma sarvega ja pärast seda lõi oma poega (see polnud eriti valus).
Nii range emakits karistas meid sõnakulmatuse eest.