Ma sündisin Tallinnas 1984. aastal augusti kuus.
Lapsepõlvest olin väga iseseisvas inimene.
Õppisin hästi, lõpetasin 2002. aastal Tallinna Läänemere Gümnaasiumi.

Pärast astusin sisse Tallinna Transpordikooli ja 2004. aastal lõpetasin seda infotehnoloogia tugispetsialisti diplomiga.
Edasi astusin Tallinna Pedagoogika ülikooli ja nüüd õppin ajakirjandust.

Kahjuks, lapsepõlves ma end ei mäleta.
Esimene suur õnnetus - Gümnaasiumi lõpetamine ja eksami sooritamine.
Ma olin endaga igati rahul, ehhki tulemused ei olnud väga kõrged.
Teine positiivne asi - ma leidsin endale tööt, kuna see oli halb töö, aga see oli kasulik kogemus.
Ja kolmas, aga kõige tähtsam asi, on oma armastuse leidmine.
Minu mees on tõesti minu teine pool.
Ma usun seda.

Üks negatiivsest sündmust on minu parem sõbranna ära sõit Venemaale.
Ta oli minu lähedam inimene.
Aga see ei sõltunud minust, kuna siiamani mul ei ole sellist inimest, keda ma usaldaksin, nagu temale (sõbranna ühiskonnas).
Teine õnnetus juhtus, millal minu koer sattis auto alla ja talle tehti 3 operatsiooni, ta ei saa ise käia ja siiamani kardab autot.
Ma kurvastasin väga.
Kolmas negatiivne situatsioon kehtib praeguni.
Minu vanemad ei taha, et ma õppiksin.
Ma hakkas otsima valjapääsu ja leidiski uue võimaluse õppida ilma toetuseta nendest.

Praegu mul on kõik korras ja ma on ootusärav ja lootusrikas.