Minu elu.

Ma olen 18 aastat vana - päris raske eluperiood minu jaoks kui ka inimestele, kes ümbritsevad mind.

Viimasel ajal olen märganud, et olen väga agressiivne ja vihane: ma ei ole endaga rahul, ei usu inimestele, ootan midagi uut.
Aga mitte midagi põnevat ei toimu.
Olen noor, aga on tunne, et mu elu on lõppenud.

Kurvalt.

Viie aasta jooksul ei mõista mis minuga toimub ja sellele on põhjus.
Igal inimesel on oma esimene armastuse kogemus.
Minu armastuse kogemus on väga kurb.
Ehkki see oli ammu, ma mäletan siiamani kuidas mind hülgati.
Väga raske kirjeldada mis minuga toimus tol ajal, vaid ma südistasin end.
Tegelikult keegi polnud südi, sest me olime liiga noor, et nii tõsiselt usuma armastusse.
Igal juhul, minu süda oli rikutud.
Valus, pisarad, pettus - kõik on möödunud ja praegu ma ei ole vihane tema peale, sest mõistan, et igal asjal maa peal on oma lõpp.

Räägitakse, et õnnetus ei tule üksi.
Pärast ma sain haigeks.
Ma ei teadnud, et mul oli nii tõsine haigus.
Olin haiglas kaks nädalat ja sain terveks.
Nüüd ma hoolitsen enda eest ja ettevaatlikum suhtun oma tervisele.

Alates 14 aastast, mul on rohkem negatiivsus.
Ma kaotasin sõbrannat, ma olin hüljatud, mul ei olnud kõrval inimest kellega võiks jagada nii probleemi kui ka õnne.

Tol ajal oli tunne, et keegi ei mõista mind, et mind ümbritsevad vaid vaenlased... Aga ma sain hakkama.

Mis hea oli minu elus?

Praegu mul on parem sõbranna - minu õde, see on inimene keda ma usun ja kes aitab mind.
Varem ma ei teadnud, et on võimalik sõbrustama õega.
Kuna meie vahel ei ole liiga suur vanuse vahe - ta on natukene vanem, meil on sarnased huvid, me mõistame teineteist jne.
Olen rõõmus, et mul on õde.

Sellel aasta astusin ülikooli.
Arvan, et see on väga positiivne moment.
Ma olen uhke, et sain sisse.
Ma kolisin Tallinnase - uus linn, uued inimesed, kõik on teistmoodi.
See on päris vapustav!

Ühesõnaga, kõik on korras.
Kuigi tahaksin olla natukene õnnelikum.