Minu korter  Juba pool aastat ma elan eraldi vanematest.
Kui ma kolisin pealinnasse mul pole tekkinud küsimust: kus elada: kas ühiselamuses või korteris?
Mul pole valikut, selle pärast, et minu vanem õde elab Tallinnas kaks aastat.
Me üürime korterit.

Kui mitte midagi ei meenuta oma kodu, minu jaoks raske oli adapteerida ümbrusele.
Elades maal pole kujutanud ette, et pealinnas on halveme elu tingimused.
Olen juba harjunud.

Esiteks, tahan kiita uus korterit selle eest, et ta asub kesklinnas.
See teeb mugavaks, kuna kõik vajalikud paigad, hooned asuvad lähedal.
Kui hästi mõelda, ühest küljest see on väga hea, aga teisest küljest liiga müüra tänavad on Tallinnas.

Kuna ma ei ole korteriperenaine, ei saa teha korterierat omamoodi.
Ei ole mõttet midagi muuta.

Me elame väga vanas majas, mis on kehvas seisukorras.
Kõigepealt, et meeldi mulle see, et korteris on ahjuküte.
Tekitab palju probleemi: kust võtta piisavalt puid, et talvel mitte külmeks jääda.
Häirib mind see, et korter asub esimesel korrusel: põrand on väga külm ja akna alt kogu aeg on liiklus ja lärm.

Väga tihti tüütavad naabrid: hilja õhtul liiga kõvasti kuulavad muusikat või vaatavad telekat, alati koputavad ja küsivad tikkud või soola jne.

Tahaksin elada teises kohas, aga praegu ei ole võimalust.
Probleem on selles, et kõik sõltub rahast.
Me ei saa maksta rohkem, aga korteri tasu rahuldab meid.
See on üks põhjus, miks me elame selles korteris.

Aga ikkagi pole viga, ma olen veel tudeng ja mulle sobib väike kahetoaline korter.
Kui hakkan raha teenima, siis ostan korteri mida ma tahan.