Ma olen sündinud Tallinnas ning elan siin terve oma elu.
Ma õppin Tallinna Pedagoogikaülikoolis prantsuse filoloogia teaduskonna kolmandal kursusel.
Ma planeerin sellel aastal ülikooli lõpetada, ning olen selle pärast väga õnnelik.
Tegelikult, ma arvan, et olen üldse õnnelik inimene.
Ma püüan kogu aeg elusse optimistlikult suhtuda, ning rõõmustan alati kui midagi hea juhtub.
Olen, näiteks, üleõnnelik kui esimeseks korraks läksin Prantsusmaale.
See reis andis mulle võimalust prantsuse keele oskust praktikas kasutama ning muutis mind aktiivseks ja energiliseks.
Pärast seda reisimist ma otsustasin Prantsusmaale õppimas minna ning proovisin paar korda Tuluusi ülikooli astuda.
Muidugi, minu ebaõnnestunud katsed ei jäänud mind ükskõikseks.
Ma analüüsisin ebaõnnestumise põhjusi ja leidsin teise võimaluse oma elu korraldama.
Ma leidsin endale head tööd, mis lubab sõita Prantsusmaale puhkuseks.
Ma olin ka üliõnnelik, kui mul tekkis võimalus osta endale autot.
Auto on minu töö jaoks hädavajalik, sest mul tuleb iga päev paljudesse kohtadesse sõita.
Tänu autole ma saan ka sõita nädalavahetustel oma noormehe külla, kes ona praegu Viljandis kaitseväes.
Ausalt rääkides, mul oli väga raske kui ta läks väkke.
Ma tundsin temast puudu ja mõtlesin et olen üksinda terve maailmas.
Praegu aga, kui jääb ainult kolm kuud enne tema tagasitulekut, ma ootan teda kannatamatult ja suurte lootustega.
Mina samuti arvan et see päev, kui tema tuleb tagasi koju, on üks kõige õnnelikumatest minu elus.