Minu elulugu.

Ma sündisin Tallinnas, 3 novembril 1984. aastal.
Minu ema töötab Paljassaare sadamas laohoidjana.
Oma iseloomult ta on väga sõbralik ja rõõmsameelne inimene, kelle naeratus soojendab südamet.
Me oleme emaga väga lähedased, tema armastus ja tähelepanu annavad mulle jõudu leida oma õiget teed elus.

Lapsepõlvest saadik olen harrastanud mitut asja korraga, aga minu lemmiktegevus oli ikkagi sport.
Juba 5 eluaastast hakkas isa minuga trenni tegema ja kui ma astusin kooli siis ma ei jätnud vahele ühtki võistlust.
Kahjuks see jäigi minu harrastuseks, sest õpingud olid esimesel kohal, kuigi mul oli palju häid võimalusi saada tulevikus tippsportlaseks.

Üks positiivsetest sündmustest minu elus oligi esimese koha saavutamine kergejõustiku võistlusel.
See oli kõige meenukam päev, sest kõik oli nii ootamatu.
Ma hüppasin rõõmust, tundsin end õnnelikuima inimesena.
Sport, on minu arvates, parim tegevusala oma energia taltsutamiseks ja positiivsete tunnete saamiseks.

Aeg läks aga edasi ja iga päevaga lähenesid minu esimesed, tõsised eksamid ja kooli lõpetamise päev.
Kooli lõpetamine oli minu jaoks teine positiivne sündmus, ehkki samal ajal ka natuke kurb, sest kool oli mu "teine kodu" pika aja jooksul.
Lõpuaktuseks me tegime väikse kontserdi klassi poolt, kus püüdsime välja tuua häid, naljakaid ja mõnikord ka ebameeldivaid, kuid samas õpetlike situatsioone.
Pärast seda oli formaalne pool, kui me saime kätte oma lõputunnistused.
Mul oli väga hea meel, et ma lõpetasin kooli edukalt ja sain isegi medali.

Järgmine samm oli ülikooli sisseastumine.
Selleks ajaks olin ma juba kindlalt otsustanud, et seon oma lähimat tulevikku prantsuse keele õppimisega ja nõnda ma läksin Pedagoogika Ülikooli.
Sisseastumine läks edukalt ja praegu õpin ma prantsuse filoloogias, ja olen sellega väga rahul.
Minu elu on muutunud, leidsin uusi sõpru, tutvusin huvitavate inimestega.
Heade ja rõõmsate sündmuste kõrval olid ka negatiivsed.

2003. aastal asusin ma tööle raamatupidaja abilisena ühes kohalikus ettevõtes.
See töö hakkas mulle kohe meeldima, kuna meeskond oli sõbralik ja õppisin palju kasulikke asju.
Kõik oleks hästi, kuid ühel päeval ma sain teada, et firma läks pankrotti.
Alguses see kurvastas mind, kuid pärast ma võtsin end kokku ja hakkasin väljapääsu otsima.
Nüüd ma annan eratunde inglise ja prantsuse keeles kooliealistele lastele.

Teine, väga ebameeldiv sündmus juhtus minuga kooli ajal, kui ükskord ma hilinesin tundi, sest magasin sisse.
Mõnele inimesele võib see tunduda imelik, kellega seda ei juhtu.
Mina aga tundsin end väga ebamugavalt, kuna ma püüdsin olla punktuaalne ja vastutustundlik inimene.

Kolmas negatiivne sündmus juhtus 1995. aastal, kui minu kass jooksis kodust ära.
Me otsisime teda kolm päeva ja juba hakkasime lootust kaotama.
Ma kurvastasin väga, nutsin aeg-ajalt, sest ma olin temasse nii kiindunud.
Õnneks teda leidis üles üks meie naabritest ja tõi meile tagasi.
Ma olin üliõnnelik ja sellest ajast hakkasin veel paremini tema eest hoolitsema.
Kassi nimi on Eesnimi, ta elab minuga juba 15 aastat ja ma loodan, et elabki veel rohkem.

Niipalju siis minu elust.
Kuigi ma ei ole veel palju elanud, üht ma tahaksin lisada, et mida ka ei juhtuks meie elus, tuleb seda võtta, kui järjekordset elukogemust, mis õpetab, suunab meid ja paneb meid oma elu üle mõtlema.
Meie elu ei ole lihtne, see on elu, kus rõõm ja häda käivad käsikäes, sest see on looduse seadus.