Minu nimi on Eesnimi Perekonnanimi.
Ma olen sündinud ning elanud Tallinnas.
Mu ema on medõde ja isa töötaja.
Noorem vend õpib veel koolis, lõpetab keskkooli, peale seda läheb ka ülikooli õppima.
Ema on mulle alati olnud nagu sõbranna, just temalt olengi saanud nii palju armastust ning teadmisi, kuidas elus hakkama saada.
Ma olen suutnud oma elu nii ära korraldada et mul on aega nii sõprade jaoks kui ka harrastuste jaoks.
Lapsepõlvest saati olen tahtnud õppida, sellepärast otsustasingi pärast üheksanda klassi lõpetamist minna eesti kooli vene klassi ja sealt edasi ülikooli.
Mitte et eesti kool oleks mulle hirmsasti meeldinud või põhieesmärgiks olnud.
Ma teadsin, et lihtsalt saan siis korraliku hariduse ning keele suhu.
Neljandast klassist peale olen tegelenud korvpalliga.
Praeguseks on möödunud juba kümme aastat ning selle ajaga olen saanud tugevamaks ning aina paremini mängima hakkanud.
Olen minu naiskonnas mänginud juba 4 aastat.
Mu tulemused kasvavad iga päev.

Pärast kooli lõpetamist otsustasingi minna Tallinna Pedagoogika ülikooli kehakultuuri õppima.
Peale seda kui astusin ülikooli sisse, hakkasin tööl käima.
Olen sügisest andnud trenni väikestele tüdrukutele, mis on ka rõõmu mu ellu toonud.

Kõige parema sündmusena võib mu elus nimetada seda, et mu ellu tuli suur ja hele tunne - armastus.
Ma arvan, et ei ole inimest maal, kes saaks elada armastuseta.
Nüüd kui mu elus on selline tunne, on elu muutunud.

Üks halvemaid tundeid minu elus oli siis kui ma meistriliigas mängima hakkasin, sest tervis oli siis paha.

Kuna tervis vedasalt, oli ka tuju tihtipeale sant.
Tervise pärast on mul ka ülikoolis probleeme, kuna puudun tihti.

Aga see ei ole kõige hullem, kõige kurvem mu elus oli see, kui tülitsesime treeneriga.
Ma arvan, et tolles situatsioonis olin mina süüdi, õnneks aga ei kestnud see arusaamatus kaua, meie suhted treeneriga paranesid üsna kiiresti.
Hakkasin paremini treenima ja mängima ning viimasel ajal ei ole temaga mingeid tülisid olnud.