Ma sündisin 25 mail 1985 aastal kell 5. 55 hommikul.
See rabav kokkulangemine tegi viis lemmikuks arvuks.

Mulle vedas emaga, ta alati lubas mulle teha kõike mida ma tahtsin, alates juuste värvimisest kuni mingi uue huvi gruppidega liitumist.
Oma lapsepõlves mul kuidagi õnnestus proovida end erinevates huvi ringides alates joonistamisest ja väljaõmblemisest karateni.
Kui ma sain seitsme aastaseks läksin kooli.
Alguses mind võtsid arvele 32.
kooli, kuid 2 päeva enne 1st septembrist ema otsustas mind era kooli panna.
Ühelt poolt see oli hea, sest klassid olid väikesed ja meile kõigele palju tähelepanu pöörati.
Kuigi teiselt poolt oli väga raske harjuda kui ma 7sse klassisse tavalisesse koolisse läksin.
Klassid olid hiigelsuured eriti võrreldes meie 8da inimeste klassiga.
Polnud ka mingit ühtsust igaüks oli üksikolend.
Kooli lõpetasin ma 19 aastasena.
Üldse ei teadnud kuhu edasi õppima astuda, kuna täppisteadusvõime puudus, otsustasin valida midagi turismiga seotud.
Kahjuks leidsin ainult ühe ülikooli kuhu turismiettevõtmisele matemaatika eksami sooritamist polnud vajalik.
Juhuslikult sain teada, et Pedagoogika Ülikoolis on võimalik idakeeli õppida.
Mina alati idamaade vastu suurt huvi tundsin.
Isegi iseseisvalt hakkasin türgi keelt õppima pärast oma kolmandat puhkust Türgis.

Siiski andsin oma dokumendid mõlematesse.
Tuli ka mitu eksameid sooritada.

Mainori kõrgkooli mind kohe vastu võeti, aga tolleks ajaks mina juba ümber mõtlesin, tahtsin ainult TPÜ’sse.
Konkurs oli liiga suur, medaleid mul ei olnud.
Nimekirjas olin ma 5dal kohal, tasuta õppida võimaluse said ainult 3 esimest.
Kuid mul oli juba kindel soov TPÜ’s õppida ka vanemad vastu ei olnud.
Nüüdki olen ma idamaade filoloogia tudeng.
Õppimine mulle väga meeldib, see on tore kui inimene saab õppida just selle mille vastu ta huvi tunneb.
Pool aasta kiiresti möödas ka esimene sessioon hästi läks.
Praegu jätkan õppimist uue sessiooni kannatamatult oodates J.