Minu elulugu.

Minu elu algas 20 aastat tagasi väikeses Narva linnas.
Minu vanemad elasid ühetoalises korteris kuni neile anti kolmetoalise uue korteri.
Ja me kolisime.

Muidugi, mina ei mäleta mitte midagi sellest perioodist, aga ema tihti jutustab, et mul oli raske harjuda uue eluga.
Lisaks juhtus niimoodi, et meil tuleb elada vanaemaga, aga kõik läks enam vähem hästi.

Ma käisin lasteaias, vanemad töötasid, vanaema istus kodus.

Muutused hakkasid tekkima siis, kui ma läksin esimesse klassi.
Ma olin väga rahulik, vaikne ja võib-olla isegi kinnine laps, ehkki ma leidsin kiiresti uusi sõpru, kellega ma hoian oma kontakte.

Teises klassis mu klassiõpetaja soovitas mulle astuda muusikakooli.
Ma proovisin - ja astusin.
See oli väga tõsine ja õnnelik hetk mu elus.
Mäletan, et mulle meeldisid kõik ained, ma leidsin ühist keelt kõikide õpetajatega, eriti mu klaveriõpetajaga, kes sai teiseks emaks mu jaoks.
Kaheksa aasta jooksul ma võitsin osa paljudest konkurssidest ja sain auhinda.
Ma tänan muusikakooli selle eest, et ta andis mulle enesekindlust.
Ma muutusin väga, kuigi hinges jäin samaks.
Lisaks sellele ma õpisin keskkoolis hästi.

Lõpetasin muusikakooli ainult ühe neljaga ja nelja aastat pärast keskkooli kuldmedaliga.

Mu arvates, need 12 aastat koolis ja kaheksa aastat muusikakoolis oli parimad ja ma tuletan meelde neid armastusega.
Need aastad andsid mulle esimesed tõused ja langused, esimese ebaõnneliku armastuse.
Aga saan öelda, et see oli positiivne periood.

Pärast kaheteistkümnenda klassi tekkis küsimus: kuhu astuda, kelleks ma tahaks saada.

See probleem lahenes väga kiiresti.
Alati tahaksin saada õpetajaks.
Siis sõitsin Tallinnasse ja edukalt astusin Tallinna Pedagoogikaülikooli.

Praegu mul meeldib õppida väga, aga ma kaotas võimalust suhelda sõpradega tihti (negatiivne punkt).
Alguses muretsesin, praegu olen harjunud.

Sellega minu jutt lõpeb.
Tean, et Teile võiks tunduda, et minu elus ei oli negatiivseid sündmusi, aga Te eksite, kuna elu on nagu ülekäikurada mustade ja valgete joontega.
Lihtsalt ma ei armasta palju rääkida mustatest joontest.

Veel tahaksin lisata, et olen veendunud: kui inimene on enesekindel, siis ta alati leiab igast olukorrast lahendust.