Ma olen Tallinna Pedagoogikaülikooli õpilane.
Aga enne elasin ma Narvas ja nagu kõik noored inimesed unustasin suuremas linnas elada.
Üks kord minu isa ütles, et meil tuleb Tallinna minna, sest oleks tal seal rohkem tööd.
See oli minu jaoks nii tore otsustus!
Aga lõppuks me jäime Narvas ja mina olin selle pärast kurb.

Koolis mul ei olnud palju sõpru, aga oli üks väga hea sõbranna.
Me olime koolis alati koos ja tunnides tegime koos õpetajatest nalja, kuni ühel Uusaastal minu sõbranna kadus.
Mõtlesin, et pole viga ja ta jäi haigeks.
Aga hiljem sain temast kirja, et ta läks Inglismaale, sest tema vanemad nii otsustasid.
Mulle tundus, et ma teda rohkem üldse ei näe.

Aga hiljem ma kohtasin uusi sõpru ja kõik sai korraks.
Ma lõpetasin keskkooli hästi ja otsustasin ülikooli minna.
Ma astusin eelmisel aastal esimesele kursusele sisse, aga ise ei usunud, et mul see õnnestub.
Paljud mu tutvused ütlesid, et inglise filoloogias õppekohta saada pole siin võimalik liiga suure konkurssi tõttu, sellepärast ei tohi mul isegi proovida.
Aga mul oli nii tugev keelteõppimise soov, et ma ei tahtnud sellest loobuda.
Nüüd ma olen rahul, et ei kuulnud palju mida teised räägisid, sest sain kohe sisse.

Aga ei olnud kahjuks asjad nii lihtsad.
Kui ma hakkasin mõtlema kuhu pärast kooli minna, tahtsin ma saksa filoloogiks saada.
Ma tundsin huvi saksa keele vastu juba lapsepõlves ja olen natuke iseseisvalt saksa keelt õppinud.
Aga koolis õppisin ma inglise keelt ning saksa keeles ei olnud mul riigieksam sooritatud.

See tõttu mul polnud võimalust saksa filoloogiks kandideerida.

Ma loodan, et mul on elus rohkem rõõmu, kui õnnetusi, sest ma kavatsen veel palju asju teha!