Rootslased tunnevad uhkust oma esivanemate üle  Alandi saared on asustatud rootslastega, kes rajasid Soome koosseisus oma autonoomia.

Need saared on tuntud vene keele ja kultuuri kaitseala Põhjamaades.
1809. aastast 1917. aastani kuulusid Alandid Vene impeeriumi.
Pealinn Marienhamn sai oma nime Maria Aleksandrovna, Aleksander Teise naise, järgi.

Vene keelt hakati siin õpetama veel Peetri ajal, kui Rootsi Alandidel toimus kongress, mis pidi juriidiliselt kinnistama Põhjasõja lõppu.
Läbirääkimised kestsid umbes pool aastat.
Love saarele (vana nimetuse järgi Sundšer) oli rajatud saatkonnalinn, mida kohandasid (varustasid) Peetri kaardiväelased majoor Anitškovi juhtimisel.Sellest ajast ei säilinud mitte sõja- või tehnikasõnavara, vaid jäid püsima kaks teist laadi sõna: "карашо" (hea) ja (sind) "тьебя".
Esimest sõna kasutatakse oma esialgses tähenduses, kuid teisega tehakse armastusavaldusi.
Kohalikke neidudega kurameerides kinnitasid vene noormehed südamlikult "Ma armastan ainult sind!
", rõhk langes just viimasele sõnale.
"Тьебя" ütlevad nüüd Lovel ja see tähendab "armastan ja ihkan.
" Praegu mitte midagi ütlev sõna "крапула" tähendab aga "joomisest pea lõhub otsas.
"  19. sajandi Venemaa ajast jäi Alandidel rohkem sõnu käibele.
Venelased viibisid saartel Bomarsundi kindluse rajamise perioodil (umbes kaks aastakümnet 1854. aastani, kui Bomarsund oli hävitatud Krimmisõja ajal) hiljemalt Oktoobri revolutsioonini.
Siia jäid elama palju vene sõdureid, ohvitsere, kaupmehi ja käsitöölisi.

Ekkeri postkontori töötajad (see hoone oli ehitatud impeeriumistiilis 1828. aastal Nikolai I valitsemise ajal ning praegu näeb uuena välja) jutustasid Komsomolskaja Pravda korrespondentile viimase aja kummalisest tendentsist.
Kui Külma sõja ajal ei olnud Alandidel vene perekonnanimedega adressaate, siis viimasel aastakümnel toimetatakse üha rohkem ja rohkem kirju "venelastele", kuigi elanikkond jäi samaks.

Mõistatuse lahendus on lihtne: need, kes varem varjasid vene juuri, hakkasid neid meelde tuletama ja tunnevad isegi uhkust oma esiisade Sidorovite, Petrovide ja Perepjolkinite üle.

Vene keelt ei suutnud aga sõda vaikima panna, selletõttu ongi vene turistide jaoks vestlus põlisalandlastega tõeline nauding.
"Яа дурак атт кука боршч!
" tunnistab perenaine rootsi - nižninovgorodi segakeeles.
See tähendab "Ma ei oska hästi borši keeta".
Soomerootslaste suus tunduvad järgmised sõnad nii lähedased: "картух" (kartuus), "бутка" (putka), "хлейб" (leib) (siiamaani süüakse siin ehtsat vene leiba, isegi ahjud on säilinud leiba tootmiseks), "пироги" (pirukad), "фортушка" (õhuaken) (just venelased õpetasid saarlasi õhuaknaid külge kinnitama, mis tunduvalt lihtsustas tuulutamist), "мёд" (mesi) "кофта" (kamsun), "гастинсы" (kingitused).

Pole vaja imestada, kui alandlane pakub heita pilku "сарска прянника" (tsaari präänik) peale, mida oli vanavanaisa vene tsaari käest saanud.
See ei tähenda veel söödavat maguspala, vaid hoopis medalit või ordenit.
Vene pressitud kirjaga präänikutele tihti trükiti tsaari kotkast, peaaegu samagust nagu medalitelgi, sellepärast nimetatigi autasu maiustuseks.