Rootslased tunnevad uhkust oma venelastest esivanemate üle.

Ahvenamaa saarestik on asustatud rootslastega, kes lõid Soomes oma autonoomia, ning sellest on saanud Põhjamaade vene keele ja kultuuri tõeline kaitseala.

Alates 1809. aastast kuni  Ahvenamaa saarestik kuulus Vene Impeeriumi (Suurriigi) koosseisu, selle pealinn Mariehamn on saanud oma nime Aleksander II abikaasa Maria järgi.

Vene keelt hakati siin õppima veel Peeter I ajal, kui saarestikul toimus kongress, mis pidi andma seadusliku aluse Põhjasõja lõppemisele.
Läbirääkimised kestsid pea poolteist aastat.
Loewe saarel (varajasem nimi - Sundsher) oli ehitatud koguni saadikute linnak, mille seadistasid Peeter I kaardiväelased major Anetškovi juhtimisel.Kõlab küll imelikult, kuid sellest ajast peale ei juurdunud ei sõjaline ega ka tehniline leksika (kõnepruuk), küll aga kaks küllatki optimistlikku taustaga sõna: "hästi" ning "sind".
Esimene neist on kasutusel puhtalt otstarbekohaselt, teine on aga armutunnete avaldamiseks.
Vene noored kohalike neidudega kurameerides kinnitasid siiralt: "Ma armastan vaid sind!
" - asetades rõhku just viimasele sõnale.
"Тьебя" - räägitakse nüüd Loewe saarel, ning see tähendab "armastan ja ihkan".

Veel üks vene sõna - "крапула" - millest on küll raske aru saada, kuid see lühend peaks tähendama õudsat pohmakat.

19. sajandi Venemaast on Ahvenamaale järele jäänud tunduvalt rohkem sõnavara.
Vene asunikud elasid saarestikul Bomarsundi kindluse rajamise ajal (enam kui 20 aastat kuni 1854, mil kindlus oli hävitatud Krimmi sõja ajal) - ning hiljem kuni Suure Oktoobrirevolutsioonini.

Kui palju on saarestikule jäänud vene sõjameeste, kaupmeeste ning käsitööliste järglasi, võib aimata.

Äkkere postijaama töötajad oskasid rääkida ajalehe "KП" reporterile viimase aja veidrast trendist.
(Muide, suurejooneline suurriigi stiilis ehitatud postijaam on ehitatud Nikolai I ajal 1828. aastal, ning on säilitanud tänapäevani oma värske väljanägemise).

Külma sõja ajal ei olnud Ahvenamaal peaaegu ühtegi vene nimega postisaajat; viimasel aastakümnendil vene nimedega aadressaatide arv on plahvatuslikult kasvanud, ehkki elanikkond on valdavalt jäänud samaks.

Mõistatusel on lihtne lahendus: need, kes varem varjasid oma vene päritolu, on saanud sellest üle ning on uhked oma esivanemate üle, kelle nimed on puhtvenelaslikud: Sidorov, Petrov ning Perepjolkin.

Ka sõda ei saanud summutada vene keelt, ning nüüd meie turistid saavad meeleldi harrastada põlisahvenamaalastega vene keelt.

"Я-я дурак атт кука боршч!
" - tunnistab üks perenaine vene ja rootsi segakeeles, ning vabas tõlkes peaks see tähendama "ma ei oska boršši keeta".

Tõeliselt põnevalt kõlavad Soome rootslaste suus meile armsaks saanud "картух" (kaheksanurkne müts), "бутка" (putka), "хлейб" (leib), (siin süüakse siiamaani tõelist (ehtsat) vene leiba, selle küpsetamiseks on säilinud isegi tolleaegsed küpsetusahjud), "пироги" (pirukad), "фортушка", (õhuaken), (just venelastest on jäänud komme teha õhuaknad, mis kergendab elamute tuulutamist), "мед" (mesi), кофта (kampsun), "гастинсы" (külakost)... Pole siis imestada, kui ahvenamaalane soovib teile näidata "tsaari präänikut", mille on vanavanaisa saanud vene tsaarilt eneselt.

Kohalikus kõnepruugis ei ole see toiduaine, vaid orden või medal.

Venelaste vormitud (küpsetatud) präänikutele kujutati tsaarikotkast, nagu medalitelgi, nii on saanud vene aurahast tore maiustus (maiuspala).