Rootslased on uhked vene eelkäijate üle    Alandi saared, mis on asustatud rootsalste poolt, kes rajasid Soome oma autonoomia, on tõeline vene keele ja kultuuri looduskaitseala Põhjamaades.
Aastatel 1809-1917 olid Alandi saared Vene impeeriumi osa ning pealinn Mariehamn nimetati Aleksandr II naise, Maria Aleksandrovna auks.

Vene keelt hakati seal õppima veel Peeter I ajal, kui Rootsi Alandi saartel toimus kongress, mis oli kokku kutsutud, et seaduslikult kinnitada Põhja sõja lõpp.

Läbirääkimised kestsid peaaegu poolteist aastat.
Love saarele (vana nimetus - Sundsher) oli kogunisti ehitatud saadikute linn, mida Peetri-aegsed kaardiväelased seadmestasid major Anitshkovi käe all.
Kui imelik see ka ei tunduks, aga tollest ajast jäi alles mitte sõjaväe ega ka tehniline sõnavara, vaid hoopis kaks üsnagi optimistlikku sõna "karasho" ja "tjebja".

Kui esimest sõna kasutatakse õiges tähenduses, siis teist kasutatakse hoopis armastuse avaldamiseks.
Kurameerides kohalike neidudega, kinnitasid venelased siiralt "Ma armastan ainult sind!
"- rõhutades viimast sõna.
"Tjebja" - öeldakse nüüd Lovel, ning see tähendab -"armastan ja ihkan!
" Veel ühest venekeelsest sõnast - "krapula" - on meil raske aru saada, kuigi see on kõigest lühend väljendist "pohmell murdis maha".

19. sajandi Venemaast on Alandi saartele jäänud väga palju sõnavara.
Venelased "seisid" saartel Bomarsundi kindluse ehitamise perioodil (rohkem kui kahe kümnendi vältel, kuni 1854. aastani kui Bomarsund lammutati Krimmi sõjas maha) - hiljem isegi kuni Oktoobri revolutsioonini.
Kas ongi vaja öelda kui suur hulk meie sõjaväelaste, ohvitseride, kaupmeeste ja meistrite järeltulijaid on siia jäänud?

Ekkeri postkontori töötajad (kusjuures "impeeriumi" stiilis postkontori hoone ehitati Nikolai I valitsusajal 1828. aastal ning see näeb välja nagu uus) rääkisid "KP" reporterile viimase aja imelikust tendentsist.
Kui külma sõja ajal polnud Alandi saartel peaaegu et ühtegi vene perekonnanimega kirjade saajat, siis viimasel kümnendil algas mingisugune buum: posti toimetatakse kohale üha suuremal hulgal "venelastele", kuigi elanikud on jäänud samadeks.
Mõistatus lahenes kiiresti: nendel, kes varjasid "vene juuri", tuli see äkitselt meelde ning nad hakkasid oma vana-vanaisade - Sidorovite, Petrovide ja Perepelkinite - üle isegi uhkust tundma.

Venekeelset kõnet ei suutnud sõda siiski summutada, seetõttu võib kõnelemine põlise Alandi saarte elanikuga kujuneda meie turisti jaoks tõeliseks naudinguks.
"Ja durak att kuka borštš!
" - tunnistab perenaine rääkides rootsi ja novgorodi keele segu - see tähendab "ma ei ole borši keetmise meister".
Kui toredalt ikkagi kõlavad soome rootslaste suust meie omad sõnad "kartuh" (soni), "butka" (kuur), "hleib" (siin kusjuures süüakse siiani ehtsat vene leiba, isegi selle tootmiseks vajalikud ahjud on jäänud meie omad), "pirogi", "fortuška" (kusjuures õpetasid just venelased saarte elanikele selgeks õhuakende kohandamise, mis lihtsustas tuulutamist), "med", "kofta", "gastinsõ"... Ärge siis imestage, kui Alandi saarte elanik pakub teil "sarska prännikule" pilk peale heita, mille tema vana-vanaisa sai ei kellegi muu kui vene valitseja käest.
See ei tähenda siin üldsegi söödavat, vaid hoopis.... ordenit või medalit.
Vene präänikute peal oli tavaliselt kuninglik kotkas - peaaegu samasugune nagu ka medalitel - nii hakatigi vene autasu maiustuseks nimetama.

Stockholm    Eesnimi Perekonnanimi