Rootslased on uhked vene eelkäjate üle    Alandi saared, kus elavad rootslased, kes asutasid Soomes oma autonoomiat, on tõeline vene keele ja kultuuri kaitseala Põhjamaades.
Aastatel 1809-1917 olid Alandi saared Vene impeeriumi osa, aga pealinn Marieham nimetati Aleksandri II naise Maria Aleksandrova auks.

Vene keelt hakati siin õppima veel Peetri ajal, kui rootsi Alandi saartel toimus kongress, mis oli kokku kutsutud selleks, et seaduslikult kinnitada Põhja sõja lõpp.
Läbirääkimised kestsid umbes poolteist aastat.
Love saarele (vana nimetus - Sundšer) oli ehitatud terve suursaadikute linn, mis oli seadmestatud Peetri-aegsete kaardiväelaste poolt, major Anitškovi käe all.
Kui imelik see ka ei tunduks, aga tollest ajast jäi alles mitte sõjaväe ega tehniline leksika, vaid hoopis kaks optimistlikku sõna "karašo" ja "tjebja".

Kui esimest kasutatakse õiges tähenduses, siis teist kasutatakse hoopis armastuse avaldamise eesmargiks.
Venelased, kes kurameerivad kohalike neidudega, tunnistasid südamlikkult "Ma armastan ainult sind"- rõhutades viimast sõna.

"Tjebja" - öeldakse nüüd Lovel, mis tähendab -"armastan ja ihkan!
" Veel üks venekeelne sõna - "krapula" - millest meil on raske aru saada, kuigi see on vaid lühend väljendist "pohmell murdis maha".

19. sajandi Venemaast on Alandi saartele jäänud väga palju sõnu.
Venelased "seisid" saartel Bomarsundi ehitamise perioodil (rohkem kui kahe kümnendi vältel, kuni 1854. aastani kui   Bomarsund lammutati Krimmi sõjas maha) - hiljem isegi kuni Oktoobri revolutsioonini.
Kas on vaja rääkida kui suur hulk meie sõjaväelaste, ohvitseride, kaupmeeste ja meistrite järeltulijaid on siia jäänud?

Ekkeri postkontori töötajad (kusjuures "impeeriumi" stiilis postihoone, mis oli ehitatud Nikolai I valitsemise ajal 1828. aastal, näeb välja nagu uus) rääkisid "KP" korrespondendile viimase aja imelikust tendentsist.
Kui külma sõja ajal polnud Alandi saartel peaaegu ühtegi vene perekonnanimega adressaati, siis viimasel kümnendil algas hoopis mingisugune buum: palju rohkem posti toimetatakse kohale "venelastele", kuigi elanikud on jäänud samadeks.

Mõistatus lahenes kiiresti: need, kes varjasid "vene juuri", tuletasid äkki seda meelde ning hakkasid oma vana-vanaisade - Sidorovite, Petrovide ja Perepelkinite - üle isegi uhkust tundma.

Venekeelset kõnet aga ei suutnud sõda summutada, sellepärast võib meie turisti jaoks kõnelemine põlise Alandi saarte elanikuga kujuneda tõeliseks naudinguks.
"Ja-a durak att kuka borštš!
" - tunnistab perenaine rääkides rootsi ja novgorodi keele segu - see tähendab "ma ei ole borši keetmise meister".
Kui toredalt ikkagi kõlavad soome rootslaste suust meie omad sõnad "kartuh" ehk "картуз" (soni e. k. ), "butka" ehk "будка" (kuur), "hleib" ehk "хлеб" (leib; siin kusjuures süüakse siiani ehtsat vene leiba, isegi selle tootmiseks vajalikud ahjud on jäänud meie omad), "pirogi" ehk "пироги" (pirukad), "fortuška" ehk "форточка" (õhuaken; muuseas õpetasid just venelased saarte elanikele selgeks õhuakende tegemise, mis lihtsustas tuulutamist), "med" ehk "мед" (mesi), "kofta" ehk "кофтка" (kampsun), "gastinsõ" ehk "гостинцы" (külakost)... Ärge siis imestage, kui Alandi saarte elanik pakub teil "sarska prännikule" pilk peale heita, mille tema vana-vanaisa sai ei kellegi muu kui vene valitseja käest.
See ei tähenda siin midagi söödavat, vaid hoopis.... ordenit või medalit.

Trükitud vene präänikute peal oli tavaliselt kuningliku kotkase kujuga tempel - peaaegu samasugune nagu ka medalitel - nii hakatigi vene autasu maiustuseks nimetama.

Stockholm    Eesnimi Perekonnanimi