Juhtum kupees    Vaadates aknast välja mõtlen ma sellest, kui pikk maa on selle linnani, kuhu ma nüüdsest elama asun.

Rongis kostav mürin aina uinatab, kuid mõtted ikka liiguvad samas suunas, ei lase sihtmärki silmast ära.

Äkki köhiseb minu vastas istuv mees, kes oma kõrvalistuvast naisest natuke eemale on istunud, et näha, mis aknast väljaspool toimub.
See paar meenutas mulle mu vanemaid, kes kunagi reisisid koos Siberisse, et uurida sealsetes metsades kasvavaid puid.
Nemad ei rääkinud üksteisega palju, kuid silmadest võis lugeda, et sõnu ei olnudki vaja, et kõige tähtsamaid mõtteid edasi anda.
Nii ka see paar ei arutanud oma probleeme ega teinud nalja, vaid vaikselt silmitsesid nende ümber toimuvat.

Mu mõttetest viis välja rongipidurite kisa, mille järel rong seisma jäi.
Nii hoogsa pidurdamise järel olid paljud asjad oma paigast liikunud ja pagasiriiulist kukkus põrandale pruun kohver.
See läks lahti, kuna selle kukkumise jõud oli suur.
Kõik sõitjad hakkasid kohvrisisu silmaga uurima.
Mis seal ka ei olnud!
Püstol, saak, hammer, kruuvikeerajad, mingi imelik vedelik väikestes pudelites ja nöör.

-         Terroristid!

- karjatas naine.

-         Miks just terroristid?
See võib olla ka lukkseppa oma, või kellegi oma, kes on varem siin sõitnud?
- vastas tema mees.

Kuid naine ei jätnud järele.
Lõpuks tõusis ta ja jooksis kupeest välja abi otsima.
Minu arvates oli tema natuke suurustanud juhtunut, kuid kohvrisisu avaldas ka mulle muljet ja ma hakkasin juba halbu tagajärgi ettekujutama: mis võis küll juhtuda, kui sellest kõigest teha pomm.

Äkki ukse peale ilmus vanamees, kes ohkas: "Ah, siin see neetud kohver on!
Ma otsisin kõik kupeed läbi ja siin ta nüüd ongi.
"  Ta korjas asju kokku ja pani kohver kinni.
Ma ehmusin, kui nägin, mis kurja pilguga ta mind vaatas, kuid ei hakkanud küsima, milleks talle neid asju tarvis oli.
Vanamees kõndis samal hetkel välja ja kui rong 2 minuti pärast peatus tuli ta rongist välja.

Ehmatusest toibudes sain ma aru, et igale inimesele ei vea nii nagu mulle täna ja ma peaksin tänulik olema, et ei langenud terroristi ohvriks.