1)      Iseloomustage 20. sajandi modernistliku lüürika teemasid ja vormivõtteid.
Tooge näiteid erinevate rahvuskirjanduste autoritest ja tekstidest.

2)      Mitmes Teie poolt loetud teoses (B.
Brecht "Ema Courage", M. Bulgakov "Saatuslikud munad", C. Wolf "Medeia.
Hääled", Fr.
Kafka "Protsess") on kujutatud üksikisiku konflikti ühiskonnaga.
Mis viib sellise vastasseisuni?
Kas tegemist on üldinimlike probleemidega või kujutatud aja- ja kultuuriruumile iseloomulike nähtustega?
Skitseerige teoste probleemistik ning kirjeldage nende vormikeelt.

Põhjendage oma seisukohti ja tooge näiteid tekstidest.

2. B. Brecht "Ema Courage"  Jutt tuleb naisest, kes püüab sõja jooksul elu jääda aga samas kaob oma kolm last.
Tema pojad ja tütar surevad aga ta ei unusta ise endast ja teose lõppus laulab võidulaulu.

M. Bulgakov "Saatuslikud munad"  Selles teoses kogu ühiskond on ühe inimese vastu, kuid aga professor Persikov polnud süüdi selles, mis juhtus riigis.
Raamatu kaheksandas peatükkis ühiskond tapab professori, kes võib olla võiks neid inimesi päästa.

C. Wolf "Medeia.
Hääled".

Siin aga kogu ühiskond on ühe naise vastu; on ka patriarhaalne motiiv.
Saksa kirjanik toob näite mifoloogiast aga võrdleb seda tänapäeva probleemidega Saksamaal ja Euroopas enne sõja.

Fr.
Kafka "Protsess".

Minu mõttes selles teoses üksisiku konflikt ühiskonnaga on demonstreeritud kõige parem.
Esimesest leheküljest lugeja saab aru, et ühiskonna ja peategija vahel juhtus kohutav arusaamatus mis lõpeb K. surmaga.

Algusest lõppuni K. püüab teha midagi, et enda päästa ühiskonna kattest aga asjad muutuvad veel traagilisemaks.

Niisiis võib öelda, et selline vastasseisund on õige, sest nendes teoses jutt tuleb konfliktist üksisiku ühiskonnaga.
Igas ühiskonnas, igas aja- ja kultuuriruumil leidub niisugune inimene, kes seisab kogu ühiskonna vastu ja nende raamatute autorid räägivad sellest, et ei pea unustama, et niisugune inimese saatus on traagiline.
Ta sureb ise või kaob midagi väga kallis ja selline lõpp pole gerooiline.
Aga teisest küljest, niisuguse inimeseta ka ei saa, ta on nagu sümbol ja argument selleks, et teised inimesed mõtleksid sellest, kuidas nad elavad.