1)      Iseloomustage 20. sajandi lüürikale omaseid teemakomplekse ja vormivõtteid.
Tooge näiteid erinevate rahvuskirjanduste autoritest ja tekstidest.

2)      Iseloomustage loetud tekstile toetudes eksistentsialistlikku kirjandust (A.
Camus "Võõras", F. Kafka "Protsess" ja "Metamorfoos", H. Hesse "Stepihunt", J. -P.
Sartre "Sein").

Tooge välja eksistentsialistlikule kirjandusele omased vormilised ja sisulised tunnused.
Kasutage tekstinäiteid!

1) 20. Sajandi lüürikat on mõjutanud paljud faktorid: I ja II maailmasõda, urbanisatsioon, võitlus naiste õiguste eest, fašism ja kommunism, uute normide otsing kirjanduses.
20 sajandi lüürikat võib jagada kolmeks suureks osaks: keele eksperementatiivne suund, identiteedi otsimine ning sotsiaal-poliitilised teemad.

Eksperemente keelega luuletajad algasid 20. sajandi algusel.
Sellega nad tahaksid näidata, et eelmiste autorite teosed on vananenud, ei ole kaasaegsed, ühiskond vajab uuendamist.
Suurt rolli selles on mänginud I maailmasõda, mis oli suur pettumus Euroopa unistustes.
Uued luuletused eitasid vanu norme, autorid tahtsid luua uut, paremat maailma ilma mineviku vigadeta.

Esimestena näitasid oma protesti dadaistid (Arp, Ball, Schvitters), mis tegelesid 1916 - 1922 aastatel.
Nemad olid väga radikaalsed, arvasid, et destruktsioon ja irratsionaalsus on kõige tähtsamad mõted, et juhus on oluline.
Nad esitasid tähendust oma töödes ning isegi voola nimetus on ilma tähenduseta (arvatavasti "dada" tähendab laste lällutust või lihtsalt mõttetust).
Autorid tahaksid luua nonsence - kunsti liitudes asju, mida ei ole võimalik kokku panna.

Pärast dadaismi tuli ekspressionism.
Selle peaesindajad on Benn, Trakt, J von Hoddis.

Ekspressionismi on päris raske defineerida.
See hõlmas suuri gruppe inimesi kunstis, muusikas, maalis, ka lüürikas.
Ekspressionism oli täis emotsioone, aga samal ajal eeldas sotsiaalkriitikat.
Ekspressionistid tihti ühenesid klubidesse, andsind välja ajakirja (nt Saksamaal oli tuntud "Der none Club" ning selle ajakiri "Der Sturm").
Ekspressionistid tegelesid paljudes maades, kahjuks gruppi sees olid ka omad lahkarvamused mis lõpude lõpuks olid selle voola lõpu põhjuseks.

Järgmine grupp keeleeksperementatiivse suunast on sürrealistid.
See vool hõlmab mitmeid kunstiliike: luule ja proosa, maali ja fotograafiat, filmikunsti ja teater.

Tähtsamad luuletajad on Breton, Aragon, ka Eluard ning hilisemad Schwittersi tööd.
Ei saa rääkimata jäeta ka kunstniku Dali ning filmitegijat D. Lynch’i.
Sürrealistide eesmärk oli luua totaalset uuendust ühiskonnas, nad tahaksid saavutada vabadust, kasutasid oma töödes absurdi, paradoksi, kombineerisid erinevaid reaalsusi (nt uni või hallunatsioon ning tavaline elu).
Sürrealism on austatud ning armastatud ka tänapäeval, sest see ei kaota oma omapärasust ning kaasaegsust.

Viimane tuntud keeleeksperementatiivne vool on konkretism.

Konkretistid arvasid, et vorm on palju tähtsam, kui sisu.
Viini gruppi jaoks eeskujud olid dadaismis ja sürrealismis.
Gruppi liikmed kasutasid keelekriitikat, sest arvasid, et meie keel piirab mõtlemisvõimalusi.
Anclister, Artmann, Bager eksperementeerisid keelega, nad arvasid, et üks sõna (nt "lumi") võib väljendada rohkem, kui terve poeem.
Oma luules nad tihti kasutasid sõnade või nende osade kordumist, lõid erinevaid figuure kasutades üks ja sama sõna.

Teine tuntud grupp OuLiPo tegeles tõesti unikaalsete eksperimentidega.
Näiteks, nad võtsid iga 7. sõna teoses ning panid selle asemel järgnev sõna sõnaraamatust.
Samuti kasutasid lipograami - kirjutasid terved teosed ilma mingit tähte kasutamiseta.
Grupp tegeles Prantsusmaal, selles olid mitte ainult luuletajad, aga ka matemaatikud.
Kõige tuntumad konkretistid on Georges Perec ja Raymond Quenan.

20. sajandil luuletajad tegelesid mitte ainult keeleeksperimentidega - neid huvitasid ka igavesed inimkonna probleemid: "mina" otsing, armastus, loodus ja linn, traditsioonide säilitamine ning uuenduste poole püüdlemine, kultuur, humanism ja sõda, oma koha uues urbaniseerutud maailmas otsimine.
Luuletajaid, kes kirjutasid nendest probleemidest oli tõesti palju, nende hulgas ka mitmed naisluuletajad.
Mina tahaksin tähele panna austria luuletajat Rilket, sest tema looming on väga humanistlik, lugeja tunneb kurbust ja üksindust läbi Rilke luule, aga ka armastust inimeste, looduse, elu vastu.
Teine silmapaistev luuletaja on T. S. Eliot.
Ta analüüsis inimese natuuri, kirjutas mahukaid poeeme, on saanud Nobeli auhinna.
Naisluuletajatest minu jaoks on eriti huvitavad Anna Ahhmatova ja Marina Tsvetajeva.
Ahhmatova looming ja elu on traagilised, ta kirjutas armastusest, noorusest, loomulikult ka oma kodumaalt - Venemaalt - mida ta väga armastas, aga mis pani teda kannatada.
Tsvetajeva metafooriline keel, luuletused armastusest ja üksindusest, mõnikord isegi maksimalism - kõik see mõjutab luuge ja hingele, paneb mind uuesti lugeda tema luuletusi.

Loomulik, et 20. sajandil paljud luuletajad tegelesid ka ühiskonna kriitikaga, näitasid oma luules sotsiaalprobleeme, kodanluse bürokraatiat, režiimide vananemist.

Autorite hulgas olid B. Brecht ja Pablo Neruda - sotsialistid, humanistid.
Vene sotsialismi ja isegi kommunismi hääletoruks oli Vladimir Majakovski.
Tema lõi omapärase, unikaalse stiili, rääkis vaeste inimeste probleemidest, süüdistas rikkaid.
Tema looming on väga emotsionaalne, luuletused löövad lugejat rüümidega, metafooridega, võimatute võrdlustega, rütm on sõjakas, energiline.

Kahjuks, luuletaja vara surm, mis oli nähtavasti enetapmine, lõpetas selle autori produktiivse loomingu.

2) Eksistentsialistlikule kirjandusele on omane inimese sisemaailma kirjeldamine, tema mõtted, plaanid, tunned (või nende puudumine), otsused - inimese areng või degradeerimine, isiku muutumine.
A. Camus teoses "Võõras" peategelane on ühiskonna silmades karm, hingeta, tõeline monstr.
Midagi ei saa teda muutuda, isegi ema surm.
Minu silmades ta on tõesti "võõras", aga see ei ole tema süü, ta on lihtsalt loodud sellisena.

Võõrad inimesed ei saa elada teiste, tavaliste inimeste ühiskonnas.
Tema surm on loogiline.
Ta on võõras, sest ei sarnane meile, ei toimi meile omaste konventsioonide järgi.

F. Kafka "Protsess" ja "Metamorfoos" on minu lemmikud näided eksistentsialistlikust kirjandusest.
Tappev emotsionaalsus, absurdsed olukorrad, tegelaste ebanormaalne käitumine ebanormaalsetes olukordades, ühiskonna protsesside ja selle esindajate käitumise kriitika (nii "Protsess" kritiseerib inimeste suhtumist seadusse ja oma valiku vabaduse, "Metamorfoosis" me näeme pereliikmete põlgust ja vastikus tunnet oma poja ja venna ning pere ainukese toitja vastu).

H. Hesse "Stepihunt" ja J. -P.
Sartre "Sein" on väga erinevatele teemadele kirjutatud, aga ühtlasi eriti sügava psühhoanalüüsiga teosed.
"Stepihundis" autor jutustab Harry kasvust igavast, elust kaugelseisavast kirjanikust tõelise, kogenud eluarmastajani.
H. Hesse väga peenelt ja täpselt kirjeldab võitlust inimese ja hundi vahel, avardab mõlemad mõisted, viib Harry kompromissile tema erinevate olekute vahel.
J. -P.
Sartre "Seina" oli minu jaoks väga raske lugeda, sest mina elasin läbi kõike, mis juhtus peategelasega, tundsin tema hirmu ja füüsilist seisundit surma ees.

Vaatamata sellele, et kõik loetud autorid omal mooel kritiseerivaid  inimeste ja ühiskonna puute, nad on humanistid, inimeste psühholoogia uurijad.
Kõikide teoste struktuur on ajavoolu poolest jooneline (mitte tsükliline nagu nt.post-modernismi paljudes teostes), peategelane on üks, kõik tegevus peamiselt toimub tema ümber, teosed on kasvõi täiesti realistlikud ("Võõras", "Sein") või maagiliste elementide lisamisega reaalsusele ("Metamorfoos", "Stepihunt")."Protsessis" ja "Stepihundis" on olemas ka teos teoses (esimeses mõistujutt "Seaduse Sees" ning teises "Traktaat Stepihundist), mis sisaldab peamist informatsiooni.

Eksistentsialistlik kirjandus meelitab mind just sügava psühhoanalüüsi poolest, selles ma võin leida palju vastuseid küsimustele, mis mind huvitavad, jälgida erinevate inimeste maailma tajumist ning paremani nendest aru saama.
Minu arvates eksistentsialistlik kirjandus on väga kaasaegne ja alati kohapärane.