Mina ja ülikool.

Mina olen üheksateistkümne aastane noormees ja praegu algab uus lehekülg minu elus: ma saan üliõpilaseks.
Olen kuulnud arvamust, et see võib olla nii kõige ilusam nig kõige raskem aeg inimese elus.

Kui ma astusin ülikooli ma ootasin, et see uus õppeasutus võib natuke koolist erinema aga mitte eriti.
Kui ma esimene kord TTÜ hoonet nägin ja veedsin paar tundi õppingukorralduse loengul sain tegada et kõik siin on teistmoodi.
Esimeseks üülikool on palju suuurem kui tavaline kool siin on seitse või kaheksa õppehooned plus spordihoone.
Teiseks inimene peab teha iseendale tunniplaani ja keegi ei seisa selja taga ja ei ütle et õppima pea.
Ja kolmeks kui hakkad halvasti õppida pead sa oma õppimise eest maksma ja minna avatud ülikooli või tööle.

Praegu ma hakkan õppima mehaanikateadus kondal ja, kui õnnestub, kolm aastad pärast saan mehatroonikuks.
Ma valin seda eriala sest ma jagan arvamust, et meehatroomikud on tahtud spetsialistid ja nende töö eest makstakse väga hästi.
Mina alati tahtnud palju raha saada ja töötada paar tundi päeval.

Sellest eestikeele tundidest ma loodan saada rohkem rägimis oskust.