Keelatud armastus  Lugesin Maimu Bergi "Ma armastasin venelast".
Kunagi varem ma ei olnud kuulnud sellest kirjanikust midagi, ainult võtsin juhuslikult ühe raamatu riiulist kuna jalutasin ringi raamatukogus.
Aga see oligi väga meeldiv üllatus tutvuda Maimu Bergi loometööga.

   "Ma armastasin venelast" on peen, tundlik ja delikaatne kujutis inimese iseloomust eriti kuna inimesed armuvad, armastavad ning tundvad teine teise vastu armukadedust.
Ja veel kui see armumine on enam vähem tabuks peetud, keelatud.

Romaan ongi tõeline keelatu armastuse tõend, mis on kirjutatud terava tähelepanuvõimega.
  Ja mitte lihtsalt natukene keelatu aga mitmel kombel ning mitmekordselt keelatu armastuse lugu.
   Berg käsitleb romaanis seksuaalsusega seotuid tabusid ning üritab astuda nende üle või pisut purustada neid.
Jutustus jõuab edasi nii moodi et lugeja nagu lihtsalt  möödub ühe naise elulooga lugetes väikseid tükke romaani peategelase, Irma, elust ja armumisist lapsepõlves, nooruses ning täiseal.

   Irma elu esimene keelatud armastus on venekeelne tüdruk, Inna.
Siia ongi kohe esimene tõeline tabu.
Armastada mitte meest aga armuda samasooga ja veel venekeelsega.

Mitmekordselt õudne käitumine.
Suhe siis pole tavalinen mehe ja naise vaheline vaid selline örn varase nooruse tegelevus  mis seob kahe sama sugupoolese inimese vahel.
Aga sellel armastusel on ka kõik tunnused mida peetakse "tõelise" armastuse juurde kuulumiseks.
On erinevaid tundeid ja juba isegi erootika nende hulgas.
Siin on siis küsimus vähemalt kahekordselt keelatust armastusest: kui eestlane armastab venelast ja naine naist.

   Järgmine armastus on tabu vanema ja noorema vahel.
Ja siin ei saa ennast hoida selle mõtte eest et lugu on nii nagu kuulsa V. Nabokovi "Lolita" aga nüüd võime sisse elada sündmused noore tüdruku silmi läbi.
Irmal on lapsepõlves olnud kopsud haiged ja tema on käinud röntgenis kus on olnud arstina vanem umbes nelikümne aastane mees.
Irma armub temasse ja nii algab seksuaalne suhe noore kolmeteistaastase Irma ja isalise kopsuarsti vahel.

Lihtsalt võib õelda et Irma vajab vanema mehe kaitset elusse.
Kui oma isa ei ole ega tule tagasi sealt kaugelt venemaalt kus ta teeb midagi... kas ei taha või ei pääse, täpselt väike Irma aru ei saa, eriti kui ema ega keegi teine taha rääkida isast midagi.

Vaikimise müür.
Õudne häbilik tundmus hõljub selle saladuse üle.
Ja hirm.
Parem unustada.
Ja nii Irma ka vaistlikult tundeb ning tajub et parem kui ei küsi.

Siiski ta mõtleb et kui isa istub venemaal oma majas, ega pääse tema juurde.
Ja isast ta teab ainult et tema on pildipeal ilus ja tumedapäine.
Aga ikkagi ema tähendab et "ära räägi kunagi kellegagi isast"  Ometi see et isa puudus on üks selgitus sellele et Irma alati armub kritiikita kõikidesse.
Ta lihtsalt tahab leida keegi kes paneb tähele tema armutundeid.

   Hiljem Irma elus juhtub nii et tema ongi ise see vanem osapool suhetes.
Jälle keelatud armumine.

Noore mehega toimub palav suhe aga samal ajal Irma mõtleb et nagunii see pole tõsine ja kindlasti ei taha temaga abielluda.

Selles loos eriti hinnan seda kui Maimu Berg oskab asetuda noore mehe seisukohta.
Noore, väga  armukadeda mehe pea sisse on ta leidnud tee ega see pole ühtki hetke ebausutav.
Kui ma oleks lugenud oma päiviku märkmeid mida olen joonistatud kaheksateist aastasena esimese murratu südametüki järel.

   Varem juba võrdlesin seda romaani Nabokoviga aga siin on ka kujundeid Viivi Luigi "Ajaloo iluga" ja eriti "Seitsmes rahukevad"-teosega.
Nii nagu et mõlemad kujundavad Eesti asju laste silmide läbi.
Ja mõlemad on mälestusi sõja järel sündnud põlvkonna lapsepõlvest, millal eriti mehi oli vähe.
Palju oli venemaal ja mujal ning osa oli ka tooni veenud.
Hirm, häbi ja valesid ümbritsevad elu.
Natukene õudne atmosfäär lapsele üles kasvada aga teiselt poolt igavesti ajaloos on lased oskanud mugaduda kõigesse.
Ja elada nii nagu alati kõikjal kõikidel aegadel.
Mängida mängu, armuda kellegagi, oli see siis lubatud või ei ja nii edasi.
Vahel kaebu isa järgi tuleb peale aga elu läheb siiski edasi.

   Ühtekokku minu meelest Maimu Berg kirjutab nii usutavalt et pole võimalik mõtelda muud kui et Maimu eluloos on olnud samasuguseid jooni.
Lugesin küll tema intervjuu Päevalehest aga täpselt nüüd ei mäleta.
Võib olla et tema mainis et tal on alati loomingutes jooneid oma eluloost aga täpselt need juhtumid pole kellelegi juhtunud.