Tekst 12    Lugesin väikese tüki Andrus Kivirehe romaanist "Rehepapp, ehk, November" ja julgen õelda et see polnud ebameeldiv kogemus.
Kivirähk mängib folkloori, käsituste ja rahvapärimustega ja teeb nauruväärseks nii mõisamehed kui talupojadki.
Ta mõnitab ja naereb välja kogu kiriku institutsioonile aga Jumalat ta minu meelest ei pilga.
Enamgi Kivirähk ironiseerib ahneid ja rumalaid inimesi.

   Kirjanik ammutab häbenemata vanadest muistendeist ja nii saab kokku hea looming mis kujustab ette rõõmsa loo väikese eesti küla elust pärisorjuse ajal.
Jutustus järgib eri inimeste ettenägematu asjaoluseid ja juhtumid mõõduvad episoodidena mida ühendab sündmuskoht ning aeg - kõik toimub ühe novembri jooksul.

   Huumorisäde silmis ja mahlaka keelega Kivirähk kirjutab lollide aga kavalade talupoegade suhtlemisest mõisahärrädega.
Lopsakalt ta veel loob sellise pilti talupoegadest et nad on kavalad nagu rebased.
Nad teevad kavalaid tempe mitte ainult teineteistega aga ka veel ise kuradiga.

Lõpptulemus on koomiline analüüs eestlaste põhiolemustest ja iseloomudest.

   Peamiselt on Rehepapp minu meelest satiir nii igiaegsest inimeste petlikkusest ning truudusetusest kui ka igavesest põhjatust raha ahnusest tollal ajal kui ka nüüdisajal.
Ja kui ma ei valesti mäleta nii nüüdisaegses keelekasutuses on juba väljend "rehepapplus" mis tähendab ahnede inimeste rumalaid käitumisi eriti poliitilises kontekstis.
Aga võib olla ka see on minu arusaamatus või mõistan vääriti.
( Palun õiendage mind selle kohta kui eksin siin ).    Mulle eriti meeldis Kivirehe stiilis otsene ja teesklematu suhtumine vägivalda ning surma.
See on selle romaani veetluse ja veojõu saladus.
Nii see stiil kui ka varjundirikas keel pakkub lugejale rohkesti ajaviidet ning meelelahutust.
Soovitan soojalt Rehepappi teistelegi eesti folkloorist, reibast keelest ning naermisest huvitatuile.
See on tõesti rõõmutekitavalt naljakas raamat!