Tekst 1     Eesti kirjanduskursus  Essee: Psühholoogiline romaan mõisa poisijõmpsikast        Friedebert Tuglase romaan "Väike Illimar" on rahulik ja aeglane lugu noorest poisist, kes elab oma perega suures eesti mõisas.
Illimari seiklustes tutvub lugeja mõisa hoonete, looduse ja loomadega.

Kõige huvitavamad on siiski mõisa talumehed, töötajad, teenijad ja külalised, kellega Illimar saab tuttavaks.
Mulle meeldib eriti see, kuidas Illimar ehk Illi jälgib oma ümbrust.
Ta näeb asjad lapse vaatenurgast, mis on tihti humoristlik aga mõnikord ka armutu aus.
Niisiis on "Väike Illimar" ka kurb lugu sellest, kuidas kaotab poisslaps oma lapseusu ära.

   Kõigepealt on hea tuletada meelde, missuguses olukorras Tuglas kirjutas "Väikest Illimari".
Eestikeelse Vikipeedia järgi jaotatakse Tuglase looming kolme perioodi.
Esimene oli otsingute ja katsetuste periood, teine kõrgperiood ja kolmas psühholoogilise realismi periood.
"Väike Illimar" on kirjutatud järgmise perioodi alguses ehk 1937. aastal.
Niisiis on see väga realistlik, isegi nii reaalne, et selles pole üldse samasugust sü˛eed nagu romantismiaegsetes romaanides.
Vastupidi on "Väikse Illimari" sü,zee äärmiselt ühtlane ja rahulik.
Kõik asjad räägitakse nagu need on.

   "Väike Illimar" pole siiski igav.

Lugeja saab tuttavaks mitu eriti huvitava inimesega.
Haige-Jakob näiteks kaitseb mõisa linde väikses linnumajas.
Linnud on talle nagu perekond ja ta valvab neid hoolega.
Illimari naaber on aga Hirmu Juhan, kellega ta joob mängult viina.
Kahjuks lõpevad need pidud alati tüli ja nutuga, sest lõpuks ütleb Juhan: "Nii jah, Illi-pojukene, siin me nüüd oleme, täna sööme ja joome, homme sureme ära!
" Toon veel ühe näite: Illimar palub mõisa virtina Sohvi kätt.
Sohvi on emalikult hell ja temast jääb mulje, nagu oleks ta rõõmus.

Aga millegi pärast on ta ka natuke kurvameelne.
   Raamatu kõige põnevam peatükk on see, milles Illimar läheb jääle ema hoiatusest hoolimata.
Õnneks on jää kõva ja kannab teda, aga siis jääb Illimar haigeks.
Haigus kange palavikuga on nagu karistus tema teo eest.
Illimaril kasvab surmahirm ja ta näeb nülitud hobust unes.

Seesugustes stseenides on Tuglase psühholoogiline realism kõige tugevam.
   Lõbusaid juhtumeid on ikkagi niisama palju kui põnevaid.
Ükskord tapavad mõisa mehed kuke.
Kahjuks laseb Kotli, kes hoiab kukke paigal, käed hetkeks selle küljest lahti ja peata kukk tõuseb lendu.

"See polnud õieti lend, vaid pöörane kukerpallitamine õhus, kuna verenire nagu raketi saba ta ümber keerles.
Seda pritsis inimestele näkku, pritsis sepikoja katusele .
ja siis oli kukk äkki kadunud.
" Pärast jõule tekkib Hull-Juhan probleeme saunas, aga mõisa mehed leiavad hea nõu.
Nad panevad endale kohutavad riided selga ja võttavad ahjuroobid kätte nii, et nad näevad kuradid välja.
Siis ehmatavad mehed Hull-Juhanit ega ta käi enam iialgi samas saunas.

     "Väike Illimar" on ka elu- ja ajalooline romaan.
Tuglas räägib selles oma lapsepõlvest ja samal ajal paneb kirja suure hulga mõisa traditsioone.
Lugeja saab muu hulgas selgeks, kuidas endisel ajal peeti pulmi, kadripäeva, jõulupühi või jaanipäeva.
Lisaks lugeja õpib tundma vana argielu.
Jutustaja räägib, mis sööti, millest ajeti juttu ja kuidas tehti tööd.
Enne jõule tapetakse Illimar kodu eeskojas lehm.
Illimar näeb, kuidas vana Hirmu kirves langeb hirmsa hooga alla, otse lehma sarvede vahele.
Siis jälgib Illi, mida lihakehale tehakse.
Hirmus veretöö on talle vastik kogemus, aga sellest hoolimata sööb ta hea meelega suluseast tehtud suitsusinki.
"Kuid elvast seast suitsutatud singini oli juba väga pikk maa, nii et lein igasuguse teravuse kaotas.
Ja kõigepealt: see maitses nii hästi!
"     Missugune Illimari pere siis on?
Lühidalt öeldes hea.
Illimaril on rahulik isa ja heasüdamlik ema ning vend Karla, kes on vanem kui ta ja käib juba koolis.
Siis kui Karla on kodus, kiusab ta Illimari igasuguste juttudega, aga Illi taipab, et Karla tahab teda ainult narrida.

Raamatu lõpul saab Illimar võimaluse linna oma vanematega minna ja selle pärast on Karla tema peale kade.
"No mis sa seal siis nägid?
" küsib Karla.

Kahjuks ei oska Illimar kohe vastata.
"Päh, ta pole linna näinudki!
Mis sihukest sinna viiagi!
" jätkab vend.
Kohe tuleb ema ja ütleb: "Ära kiusa last.
Eks näe linnas kord ühte, kord teist.
Kord on pärdik, kord karussell, kord jälle midagi muud.
See on lausa õnneasi.
Ega ole sinagi kõike näinud.
" Ja kõik läheb jälle hästi.
Sissejuhatavas peatükis kirjutabki Tuglas, et hoolimata kõigest kibedusest oli väikse Illimari elu õnnelik ja et ta tahaks olla alles väike Illimar.
"Väike Illimar" lõpeb natuke kehvasti.
Illimar käib mitu tundi juudi pillimeeste kannul.
Kui nad tulevad vanakõrtsi mäest alla, isa näeb teda ja ütleb karmilt: "No mis sina siin?

Tee, et koju saad!
" Aga Illimar ei kuula isa sõna, vaid jätkab oma reisi.

Lõpuks ütlevad pillimehed Illimarile: "Terve peiv keib sinu meiega.
Ja raha sinul ei olep.
" Siis selgub Illimarile tema seisukord ja ta hakkab koju jooksma.
Võid arvata, et tema vanemad on kurja näoga.
Ja Illimari valdab kurbus.
"Ta ei suutnud seda sõnastada.
Kuid see oli murevärss, nagu iga muugi, mis on sõnadeks saanud.
" Niimoodi saab "Väike Illimar" läbi.