Käisin suvel 2009 tööl Viiala apteekis.
Sageli suvepäevad olid kuumad, ja vahel töö tundus tüütu.
Ühel kuumal ja üksluisel päeval saatsin tekstisõnumi sõbrale: "Ma ei jaksa teda elu!
Lähe minuga kuhugi torele kohale!
"     Nii me Jessega pärast tööd pakkisime reisimoona, kitarri ja teki autosse ja hakkasime sõitma.
Meil ei olnud meeles mitte kohta, kuhu tahtnuksime minna, mistõttu heitsime liisku mündiga.
Kui münt näitas kulli, pöörasime paremale, aga kui see oli kiri, pöörasime vasakule.
Münt juhtis meie esiteks Vesilahtisse.
Sõitsime aknad lahti maa-maastikesse ja kuulasime muusikat.
Põllud olid kuldsed ja karjamaal sõid pruunid hobused.
Päike paistis ilusalt siniselt taevalt.
Peatusime Lempäälä Päivääneeme hunnikkalmistu randa imetlema ilusat järvemaastikku ja sööma reisimoona.
Oli rahulist ja vaikset.

Meeleolud rikkus ainult sääsed ja kihulased, aga need kuuluvad soome suvesse.

Meil oli tore kui ajasime igasugu jutte ja nalja heitsime.

   Münt hakkas juhtima meie sõitma ringi - saime tagasi Vesilahti kesklinna.
Siis me otsustasime, et läheme lõuna poole sõitma.

Sõitsime 9-teed mööda Loimaani.
Pahkapirtti puhkekoha parkmiskohal jätsime lühikese reispäeviku Pahkapirtti postkasti ja musitseerisime hetke: Jesse mängis kitarri ja mina laulsin.
Siis sõitsime Loimaa kesklinna, aga see linn oli väga tüütav, mistõttu läksime Forssa.

   Hämarik oli juba käes, kui saabusime teeristi, mis oli teeviit: vasakule "TAMPERE 104", paremale "TURKU 89".
Enam me ei viskanud kulli ja kirja, vaan tahaksime minna Turusse.
Tahaksime teha midagi toreda, põnevat ja vähe hullu.
Siis pöörasime paremale, kõhus pinev tundmus seiklusest.

   Jõudsime Turkusse keskööl.
Suundusime Turu linnuse poole ja õnneks leidsime parkimiskohan just linnuse kõrvalt.
Võtsime ka teki, päiketeki kaasa.
See oli hea, sest öö oli natuke kõle.
Aga Jessel ei olnud külm, poistel ei ole tihti külm, mistõttu ma sain ennast soojendada teki sees.
Kõndisime linnuse õues murul paljajalu, balansseerisime müüridel ja laulsime.
Meid vastu tuli kaks noort meest, kes ütlesid, et teiselt poolelt pääsetakse linnuse siseõuesse.
Siis läksime ringiga linnuse teisele poolele ja väravast läbi.

Siseõuelt linnus oli väga ilusa ja võimas.
Vaatasime ringi ja uuritasime kõik kohad läbi.

   Siis jalutasime sadamasse.
Tahaksime näha mere, aga sealt me ei seda hästi näinud.
Läksime tagasi auto juure ja hakkasime sõitma.
Sõitsime ringi linnas ja parkisime Aurajõe äärele.
Võtsime jälle päiketeki kaasa ja istusime maha paadisillale restoranlaeva vastas.
Laulsime Ultra Bra laule ja unelesime tulevikust ja sellest, et meie ei peaks mitte kunagi minna tagasi koju, töötada või teha midagi muud kui lihtsalt olla.
Unelesime ka sellest, et võiksime elada väikeses paadis ja teha kõike mida sõbrad teevad: lugeda pildisarju, keeta spagetti ja õngitseda.
Millist elu see olisga!

   Kell oli peaaegu kolm ööl, kui hakkasime olema väsinud.

Sõitsime kõigepealt McDonald'sisse ja sõime juusthamburgerid.
Siis sõitsime kõrvalisele kohale autoga ja hakkasime magama auto sees.
Kell kuus ärasime.
Oli väga külm, aga ilusat.
Päike tõusis, ja me hakkasime sõitama koju poole.
Aura ABC:l sõime hommikut: batooni ja puuvilju.
Mäletan ähmaselt ja usun, et Jesse jõi kohvi.
Ma ei vajanud seda jooda, aga olin üleval, sest tahaksin Jesse ärkvel hoida.

   Tee koju ei olnud üldsegi mitte nii põnev kui tee Turusse.

Oli tavaline suvepäev, inimised sõitsid autoga, kes kuhu.
Kell kaheksa või üheksa olime kodus Viialas.
Kohe kui olin kodus, läksin otseteed voodisse ja hakkasin magama.
Autoreis Turusse oli olnud impulsiivne ja hull idee, aga hirmsa lõbus ja väga unustamatu!