Õpetajal on erinevaid roole, sõltuvalt sellest, millal aastal õpilased on.
Väikesed koolilapsed vajavad hoidjat ja hooldajat, võib olla et päris lohutaja.
Nemad vajavad appi praktilisis asjudes.
Tavaliselt esimeses ja teises klassis õpetaja on laste suur idol või päris elu esimene armastus.
Õpetaja teab kõik asjad, ja vanemad ikka teavad vähem ja vähem.
Suuremad õpilased vajavad liiderit, kes hoolt peab sellegi eest, et kõik sujub.
Tema on infoallikas aga ka kontrollija.
Eriti täna päeva kouludes on mingisugusi probleeme õpilaste käitumisega, ja õpetaja tähtis ülesanne ongi kaitsta klassi töörahu.

    Minu arvamusel kõige tähtsam asja õpetaja jaoks on see, et tema saa aru oma õpilaste erinevatest loomuseist ja vajaduseist.
Õpilased on ka indiviide, ja neid peab kohtlema erinevatel viisidel.
Mõni vajab enam appi õpimisega, mõni vajab kontrollimist, mõni tahab iseseisvalt töötada.
Aga õpetaja peab alati auktoriteet ja mõjuvõim olema.

Õpetaja voib ja ikka peab sõbralik oma õpilaste vastu olema, aga tema ei pea nende sõber olema.
Õpetaja ei pea kui üks õpilane teiste hulgas olema, vaid tema peab oma koht teatma ja tema peab ka nõudlik ja range olema, kui on vaja.

Tema on alati oma rühma või klassi juht.

   Kõige paremad mälestused on mulle jäänud nendest õpetajadest, kes olid väga huvitatud oma tööst ja erialast.
Eriti mälestan ema keele õpetaja, kes õpetas mind kaheksandas ja üheksandas klassis.

Teda huvitas kirjandus ja eriti sooma-ugrilaste rahvaste folkloor, ja arvan, et on tema teene (või viga) et ned asjad ka mind huvitavad.
Tema tunnid polnud kunagi üksluised ja igavad, vaid tema oskas ka rasked asjad avaldada sellel viisil, et õpilased said aru.
Imelik küll, ma ei mäleta, et mitte keegi minu rootsi keele õpetajadest oleks olnud eriti spetsiaalne, meelsamini tundus, et nemad olid koolis ainult tööl, ja õpetamine või rootsi keel ei neid eriti huvitanud.
Selle asemel inglise keeles olid väga innustavaid õpetajaid.
Ükskõik õpin nüüd rootsi, mitte inglise keelt.