Kui olin üheaastane, kolis minu pere asuma Kauhajokile.
Meie kodust oli keskkülasse kaks kilomeetrit.
Sel külaosal ei elanud veel mitu peret ja sellepärast mul ei olnud mitu sõpra, kui ma veel koolis ei käinud.
Peale selle poisid kiusasid mind päevakodus.
Sest olin väga õnnelik, kui sain noorema õe, kui olin viieaastane.
Olin sellest väga vaimustatud ja oodasin tema sündimist kaua.
Kujutasin, et saaksin tast kohe mängukaaslase.
Muidugi kulus veel mitu aastat, enne kui temaga mängisime.
Aga olin tast väga üle uhke ja rõõmus sest, et olin suur õde.
Kui ema ja õde tulid haiglast koju, võisin õde sülis hoida.
Sellest on ka pilt ja piltil väga õnnelikult naeratan.

Teine tähtis mälestus on see, kui minu esimese sõbraga kohasime.
Minu kodu lähedal oli mänguväljak, milles oli liumägi, kiiki ja liivakast.
Üks kord suvel kui olin kuueaastane, läksin üksi mänguväljakule mängima.
Seal nägin tüdruku, keda ma ei tundnud.
Ma ei mäleta, kui me kõnelema hakkasime, aga arvan, et see ei olnud ma, kes esimesed sõnad ütles.
Olin sel ajal väga vaikne ja arg, ma ei mitte keegiga usaldanud kõnelda.
Hakkasime ühes mängima ja sain teada, et tüdruk oli samaealine minuga ja et ta algab koolis käima järgmisel sügisel nagu ka mina.

Sellest päevast tüdruk, kelle nimi oli Niina, oli minu kõige parem sõber seni kui meie pere jälle kolis ära.
Nelja aastat läksin iga päev kooli sõbraga.
Olin väga õnnelik, et lõpuks mul oli oma hea sõber.