Nagu pealkirjast nähtub, on minu ettekande eesmärk välja selgitada, kuidas pagulusteema ilmneb Karl Ristikivi romaanis "Hingede öö".
Romaan ilmus Rootsis aastal 1953.
Ristikivi läks pagulusse nagu mitmed teisedki Eesti kirjanikud (näiteks Marie Under, Kalju Lepik, või Ilmar Laaban).
Lennart Meri oli ju ka pagulane, koos emaga välja saadetud Venemaale Kirovi oblastisse 1941-46.
See ongi peapõhjus, miks valisin pagulusteema seminariettekandeks, mis tähistab Lennart Mere 80.
sünniaastapäeva.

   Kõigepealt peaks mõtlema, mida pagulus tähendab; mis olukord see on?
Edward Said (1984, 173) on iseloomustanud pagulust nii, et see oleks nagu "kaotuse olek", "paranematu lõhe inimese ja tema kodu vahel" ning "võõrdumise halvav kurbus".Võiks öelda, et Ristikivi oli poliitiline pagulane, aga Paul Tabori (1972, 37) kirjutab, et see pole eriti tähtis, kas inimene on poliitiline, majandus- või psühholoogiline pagulane; kas inimene on sunnitud kodumaalt ära minema või ta läheb vabatahtlikult.
   Üks huvipakkuv küsimus on see, kas inimene on pagulane või emigrant?
Kuidas seda peaks määratlema?

Michael Böss (2005, 19) leiab, et kõige tähtsam, mis lahutab pagulast emigrandist, on pagulase mentaliteedi jagatud iseloom: pagulase nostalgia, pidev lootus, et kunagi veel koju tagasi pöörduda, ja see võõrdumise tunne, et ta ei ela mitte ainult väljaspool kodu, vaid ka väljaspool seda riiki, kus ta praegu elab.
Julgen väita, et "Hingede öö" minategelane on pigem pagulane kui emigrant.
Nagu Ristikivi kirjutab: "Kodu oli illusioon ja silmapiir kindel müür, millest kunagi välja ei jõudnud.
" (HÖ, 30).
Võõrdumise tunne kristalliseerub kohe teose alguses: "Mul polnud ju mingit õigust siin käia.
Ruum, mille ma oma maise kehaga täitsin, oli tegelikult määratud teistele.
Olin võõras, kutsumata võõras.
" (HÖ, 12.) Olukord ei muutu; romaani lõpupoole ütleb kohtunik minategelasele: "Kuidas teil üldse õnnestus siia pääseda?
Teil ei ole mingit õigust siin olla.
" (HÖ, 233.)     Kui inimene on pagulane ja tema ning tema kodu vahel on paranematu lõhe, võiks ette kujutada, et tema mälestused kodust on ainus, mis tal on järel.
Michael Böss (2005, 32) kirjutab, et mälestused, mis on toiminud tegevuse algatajana, lämmatavad ja "annavad maad passiivsele mälestusele, illusioonitusele ja vaimsele impotentsusele".
Eraldumine, kõrvalisus, võõrus ja võimetus ilmnevad Ristikivi romaanis jätkuvalt.
Tsiteerisin eespool "Hingede öö" katket "Kodu oli illusioon" ja nii edasi.
Selles ilmnevad inimese pettumustunded: kõik on tühi, nii tõelisus kui ka unistused.
Romaani peategelane ei leia põhjust mitte millekski: "Aga ma ei tulnud välja ei leinaga ega rõõmuga, olin tulnud tühjalt [. ..
]" (HÖ, 9).
Teose lõpupoole räägib ta laiskusest, eriti mõtlemislaiskusest ja elutüdimusest.
Pessimistlik positsioon elu suhtes läbib kogu teost: "Ei ole olulist vahet, kas hukkub maailm meie ümber või meie ise.
Lõpp on igal juhul lõpp.
" (HÖ, 136.) Abituse tunne, lootusetus ja maailmavalu on romaani meeleolud.

Võiks väita, et "Hingede öö" on eksistentsiaalne romaan.
Selle üle tasuks mõtiskleda.

   Pagulust on nähtud ka eksistentsiaalse kodutusena (Böss 2005, 40).
Nüüd peaks küsima, kas need teemad, millest olen rääkinud, on seotud ainult pagulusega?

Vastus on: loomulikult mitte.
Abitustunne, lootusetus, maailmavalu, võõrandumine, passiivsus ja nii edasi on tunded, mis ei liitu üksnes pagulusega, olgugi et pagulaste hulgas on need kindlasti igapäevased.
Ristikivi oli konkreetne pagulane, aga tunded, mis on seotud pagulusega, on seotud ka näiteks elutüdimuse, eskapismi ja lihtsalt eksistentsiaalse ahistusega.
Väidan, et peaaegu iga inimene on olnud aeg-ajalt ahistunud, passiivne ja suhtunud elusse pessimistlikult.
Kas inimene, kes põdeb eksistentsiaalset kodutust, kellele kodu on ikka ja alati illusioon, on ka mingit laadi pagulane?
"Hingede öö" peategelane ütleb välja väga tähtsa repliigi:     Kui oled seitse aastat elanud ühel maal põgenikuna, on raske ühel õhtul äkki ette võtta ja välja minna turistina... Ütlesin seitse aastat, sest selle väljenduse poeetiline kõla meelitas mind tõeteest kõrvale, tegelikult on mu pagulaspõlv kestnud mitu korda seitse aastat.
(HÖ, 10.)     Tsitaadist võib välja lugeda, et jutustaja on näinud iseennast alati pagulasena, väljaspool ühiskonda olevana juba varem, kui ta pagulusse läks.
Ka majas, kuhu ta romaanis siseneb, on ta võõras.
Aga sellest majast lahkumine on siiski sama nagu pagulusse minemine.

Pigemini on mul eriti nüüd tagantjärele seda kõike kirjutamise juures uuesti üle elades tunne, nagu sõidaksin kuhugi väga kaugesse ja võõrasse paika ja ikka külmemaks, võõramaks, ja ühetoonilisemaks muutub maastik, mida näen vaguniaknast.
Või nagu käiksin mööda pikka, linnast välja pimedale lagendikule viivat tänavat, kus kõik majad on pööranud oma tulemüürid mulle vastu.
(HÖ, 221.)     Inimene, kes käib mööda tänavat, kus kõik majad on pööranud oma tulemüürid talle vastu, võib olla pagulane, aga ka ahistunud, pessimistlik, iseennast võõrana tundev inimene.

   Oluline on tähele panna järgmist.
Uurisin, kuidas pagulusteema ilmneb Ristikivi romaanis, sest Ristikivi ise oli pagulane.
See ei tähenda siiski, et tahaksin väita, et "Hingede öö" jutustaja ja minategelane on Ristikivi ise.
Romaani jutustaja on minategelane, kes elab Rootsis pagulasena ja kes on kirjanik (nagu Ristikivigi), aga ta on siiski kunstlik, literatuurne konstruktsioon.
See peaks olema päevselge ka muidu, aga teose keskel kirjas proua Agnes Rohumaale selgub, et see on nii.
Kiri prouale pole midagi muud, kui veel üks vahend mängida lugejaga ja äratada temas kahtlus, et jutustaja on ebausaldatav.
   Üks teema, mis tegeleb pagulusega, on ootus.
Võiks ette kujutada, et pagulane ootab alatasa midagi (et pöörduda tagasi koju jne.). Jaan Undusk kirjutab, et "’Hingede öö’ ei ole lugu ootusest, ta on see ootus ise".
Ma ei tea, kas see on nii või ei ole, aga ootamine on väga keskne teema romaanis.
Tundub, et peategelane peab alati midagi ootama.
Näiteks ooteruumist on romaanis pikalt juttu: jutustaja kirjeldab ooteruumide murelikkust.
Ootus rinnastatakse vangistusega.

   Aga kas süütult või mitte, me kõik istume oma elu jooksul aastaid ootamisvanglas.
Oleme seotud kohaga ja ajaga, kõik elu normaalsed protsessid on enamvähem ära lõigatud või takistatud.

Ootajal on sama vähe vabadust kui vangilgi.
(HÖ, 157.)     Olen rääkinud sellest, et ehkki Ristikivi oli tegelikult pagulane, ei ole tema romaan tingimata lugu pagulusest.
"Hingede öö" võiks ju olla lugu eksistentsiaalsest kodutusest, see võiks olla unetaoline, irreaalne, isegi sürrealistlik lugu elu mõttetusest või midagi muud, näiteks lihtsalt modernistlik romaan, kus mängitakse mina-jutustaja kasutusvõimalustega.
Võib-olla "Hingede öö" on kõike seda.
Aga see on ka lugu pagulusest.
Peategelase pikk sisemonoloog arsti juures teeb selle ühemõtteliselt selgeks.

   Ma ei ole kunagi lahkunud seda teed.
Aga ma näen randa sellest küljest, alasti, mahajäetud, surnud.

Ainult üsna varaseis lapsemälestusis on ta olnud roheline, seegi on võib-olla hiljem juurde luuletatud.
Tegelikult on ta alati olnud vana, luitunud ja kuivanud.
Mitte ainult rohi, vaid ka visa hingega kadakapõõsad on lõpuks kuivanud kollaseks.
Hall paas nagu kasvaks ülespoole, tungiks läbi õhukese kamara nagu nälgiva looma selgroog, nagu mahajäetud maja sarikad läbi katuse.

Vinge meretuul lõõtsub üle järjest lagedama maa, viib kaasa viimse mullasõmera kivide vahelt.

     Tühi, surnud rand.
On raske uskuda, et see kunagi võiks veel ellu ärgata.
On raske uskuda, et tõelisus kunagi võiks selle unenäo olematuks teha.
Merigi taganeb siit, savine merepõhi kuivab ja praguneb, siin on palja jalu valus käia.
Kust võtan nii tugevad, rautatud saapad, millega võin jälle sellele rannale astuda?
Ja kas mul oleks südant tallata rautatud saabastega sellel rannal, mis ometi on olnud mu ema, kuigi ta nüüd on surnud.

(HÖ, 162.)     Pagulase valu ilmneb minu meelest selles tsitaadis kõige selgemini kogu teoses.
Valuga seotud võivad olla ka süüdioleku tunded.
Romaani teises osas on suur kohus.
Süüdiolekut käsitletakse teise süüdistaja sõnavõtus: "Te tulite siia, sest te ei julgenud väljas olla.
Ja te jäite siia, sest te ei julgenud välja tagasi minna.
Niisiis - põgenik, eks ole?
" (HÖ, 234).
Paar lehekülge edasi süüdistaja jätkab: "Ainult isikliku mugavuse pärast arvasite paremaks põgeneda.
Te ei taha midagi ohverdada teiste heaks, olete täiesti asotsiaalne tüüp.
" (HÖ, 238.) Peategelane ise ei räägi nii otse süüdiolekust, vaid püüab seletada, miks ta on pagulusse läinud.
Ühes romaani kohas ta räägib arstiga ja ütleb, et näeb elavaid surnuid.

Arst vastab: "Need surnud on ainult kodumaa sümbol.
" (HÖ, 161.) Võib-olla on seegi koht seotud süüdiolekuga.
Selle teema käsitlemisest võiks küll järeldada, et mingisugune süüdiolek siiski vaevab peategelast.

   Mis võimalused peategelasel siis on, et hakkama saada?
Üks pessimistlik võimalus oleks see, mille peale peategelane mõtleb veel kohtuski: "Ma ei ole olukorraga leppinud ja see vahest on veel suurem patt.
Võib-olla just sellepärast seisan siin kohtu ees, seisan kaua, kogu aeg, sel ei tule enne lõppu, kui on minu lõpp.
" (HÖ, 239.) Olukord on samasugune nagu romaanis tsiteeritud Uuno Kailase luuletuses: ". ..
vain kaks on ovea mulla, kaks: uneen ja kuolemaan" (minu jaoks on ainult kaks ust: une ja surma poole).
   Romaani lõpus virvendab siiski pisike lootus.
Peategelane taipab, et elus ei tasu muretseda möödunud aegade pärast, vaid tuleb lihtsalt elu edasi elada: "Mis jäi mul muud üle kui edasi minna.
Edasiminek, see oli võrdne edasielamisega - ka siis, kui ei ole näha mingit eesmärki, mingit lahendust.
Elus on aeg see, mis edasi läheb ja meid nagu laastukesi oma vooluga edasi kannab.
" (HÖ, 245-246.) Kui romaan lõpeb, algab uus aasta.
Tundub, et see on pööre paremusele peategelase elus.

   Kuigi pagulus on väga tähtis teema Ristikivi romaanis, ei see ole sugugi romaani ainus teema, nagu olen püüdnud esile tuua.
"Hingede öö" on eelkõige hea romaan, millest võiks leida samapalju tähendusi ja tõlgendusi, kui on lugejaidki.

   ALLIKMATERJAL:     Ristikivi, Karl 1953/1991: Hingede öö.
Eesti Raamat.
Tallinn.

   Böss, Michael 2005: "Theorising Exile" teoses Re-mapping Exile: Realities and Metaphors in Irish Literature and History.
Ed.
Michael Böss, Irene Gilsenan Nordin, Britta Olinder.
Aarhus University Press.

   Said, Edward 1984/2000: "Reflections on Exile" teoses Reflections on Exile and Other Essays.

Harvard University Press.

   Tabori, Paul 1972: The Anatomy of Exile: a Semantic and Historical Study.
London.

   Undusk, Jaan 1991: "Millegipärast".
Hingede öö järelsõnad.
Eesti Raamat.
Tallinn.