Lugesin Andrus Kivirähki romaani Rehepapp esimesel korral koguni eesti keeles.
Vaatasin sõnaraamatut ainult, kui need sõnad oli väga vajalikud.
Minu meelest kõige parim läbielamus tuleb võõrakeelsest raamatust, kui ise algab aru saada sõnadest.
Kui olin selle raamatu eesti keeles lugenud, lugesin selle ka soome keeles.
Rehepapi on soome keelde tõlkinud Kaisu Lahikainen ja soomekeelse raamatu nimi on Riihiukko.
Mõnikord tõlkega tundus, et nüüd on midagi uut.
Siis vaatasin uuesti algupärast teost ja võrdlesin neid kohti ning vaatasin veel sõnaraamatut.
Sageli olin valesti mõistnud midagi, aga mõnikord olin ka veel lõppude lõpuks eri arvamusel tõlkijaga.

   Rehepapp on postmodernistlik romaan, aga minu meelest see on sellegipärast ka ajalooline.
Olen natuke tutvunud postmodernistliku alternatiivse ajalooga soome kirjanduses ja arvan et Rehepapp oleks seda eesti kirjanduses.

Kivirähki originaalses tekstis ei minu meelest olnud anakronisme: seal ei olnud mitu aega segamini.
Inimised elasid selles raamatus ainult ühes ajas.
Ainult nendega elasid kõik üleloomulikud asjad.
Sellepärast seda raamatut võib minu meelest lugeda ka alternatiivse ajaloona.
See on tähtsat, sest Rehepapp on ka satiiriline lugu.

Satiiriline toon on minu meelest ainus tahtlik anakronism selles.
Ajalooline aeg püsib sündmustikus, aga ainult satiiriline toon näitab et rääkija ei ole samas ajas.

   Tõlkija ei ole minu meelest märganud, et originaalses Rehepapis ei ole neid anakronisme, sest soomekeelses neid on.
Üks selline koht on, kui aidamees Oskar paneb tema krati leivast redeli ehitama.
Siin lugeb: "lagunes see liivalossike kohe laiali" (Rehepapp, s. 19).Soomekeelses tekstis see on: "semmoinen hiekkalinna levisi kuin Jokisen eväät" (Riihiukko, s. 26).
Tahamatu anakronism sünnib, sest tõlkija kirjutab "Jokisen eväät".
See on soome keeles selline fraas, kes on sündinud viimase viiekümne aasta ajal.
See on liiga uus fraas sellisesse teksti kui Rehepapp, kus inimised elavad kaugelolevamal teisel ajal.

   Teine halb tõlge on "manalanväki" (varjurahvas).
"Manala" on minu arvamuses ainult kreeka mütoloogias.

Soome mütoloogias on "Tuonela" ja "Mana(n majat)" aga ei "Manala".
Sellepärast see tõlge teeb jälle tahamatu anakronismi.
Parim tõlge oleks minu meelest "tuonelanväki".
Sellisest saaks soomlane parima aru.
Halb tõlg ei oleks ka otsene tõlg "varjokansa".

   Üleloomulikud asjad on Rehepapis tähtsad.
Kasutan sõna "üleloomulik" sellest hoolimata et raamatu inimisil need asjad on igapäevased ega üleloomulikud.
Minu arvamuse pärast selles raamatus on seitseteist erinevat üleloomulikku olendit.
Raamatu sündmustikus nendest on kratid, tondid, külmkingad ja ise Kurat.
Nende peale seal on mitu olendit nagu ilustust.
Need on inimiste ümbruses aga ei tee mitte mitagi tähtsat.
Sest need olendid on ainult nimetatud, on väga raske aru saada, missugused olendid need õigesti on.

Arvan, et tõlkija on samasuguste probleemitega töötanud.

   Kõige tähtsamad üleloomulikud olendid selles raamatus on kratid.
Need on "kasuolendid", kes sünnivad, kui nende isand need ehitab ja ostab nendele hinge kuradilt kolme veretilgaga.
Krati võib ehitada vanadest luudadest, riietest või isegi lumest.
Kratti peab hästi pidada või see hakkab isandale vastu panna.
Kui see algab, kratt läheb katki ja isand peab krati hävitama.
Soome mütoloogias on ka samasugune olend, "para", aga tänäpäeva soomlased ei tea, mis see on.
Sellepärast arvan, et "kratti" on hästi tõlgitud.

   Krattide ja inimiste suhe näitab lihtsalt: kratt on ori.
Teiselt poolt see ei ole lihtne asi.
Krati hind on väga suur: isanda hing kuulub sellepärast kuradil.
Selle peale kratid ka tunnevad ja mõtlevad.
Tavaliselt inimised ei hooli sellest, aga Rehepapp ja Hans räägivad nende krattidega väga sügavalt.
Hansu lumekratt on tänulik, et see on saanud Hansult elu, aga Rehepapi kratt Joosep ei ole kindel, kas on parim olla kratt või hingetu vana luud.

   Kurat ise on üks tähtis isik Rehepapis.
Seda märgab seeki, et talle on raamatus kolmteist erinevat nime: Vanatühi, Vanapoiss, Vanakuri, Vanapagan, Vanasarvik, Sarvik, Vanakurat, Vanaperemees, Põrguperemees, Põrguisand, Vanahalb, Vanaõelus ja Vanatont.
Inimised pettavad teda ometi kaubavahetuses, ja mõnikord petmine ebaõnnestub ning petjal läheb halvasti.

   Üks raske tõlgitav on tõlgijale olnud tond.
Ta tõlgib selle "mörkö", "kummitus", "koljumi" ja "kyöpeli".
Uurisin, millised olendid need tondid selles raamatus on ja mida need teevad seal.
Rehepapis tondid söövad inimiste ja loomade liha, varastavad surnutelt naha, neil on pikkad hambad või juba kihvud, pigimust habe, sarved ja sõrgad.
Minu arvamuses üks hea tõlge oleks "piru".
See sobib selle tondi välimuse poolest hästi.

   Ühtekokku Rehepappi oli tore lugeda.
See on natuke samasugune romaan kui see, mist teen minu lõputöö minu peaaines Soome kirjanduses.
Kõik mütoloogilised asjad huvitavad mind väga palju ja Kivirähk kasutab neid Rehepapis lõbusalt.