Sõitsime koguduse noortekooriga Venemaale kui olin seitsmeteist aastane.
Sihtpunktis oli Gatsina linn, umbes üks tund sõita Peterburist.
Oli sügisene reetal kui läksime bussiga läbi Kagu-Soome Lappeenrantasse, mis ületasime riigipiiri.
Olin närvilik.
Reis oli minu ensmäne reis Venemaale, aga see ei olnut ainuld põhjus närvilikusse.

Majutus oli organiseeritud kohaliku koguduse liikmete kodudesse.
Minu sõber Miila olis minuga samas majutuses.
Teasin, et meil arvatavasti ei olis ühist keelt meie pererahvasega.
Ma ei osanud kujutleda, kuidas me suudaksime omavahel suhelda.
Aga kui me saabusime Gatsinasse ja kohasime pererahvad, märgasin et meie perenaine oli tore inimene.
Ta naerus ja viibas meid õigesse suunasse.

Rahulikumaks muutusin ja hakkasin uskuda et kõik korralduks.

Meie perenaine elas ühes oma tütrega.
Tema tütar oli viieteist aastane ja väga uje.
Ta andas meile laenaks oma tuba ja magas ise emaga samas tubas.
Nende korter oli väga väike ja halvas seisukorras olevas majas.

Laupäevahommikul läksime Gatsina linna keskusesse.
Kogunesime kooriga ja läksime kontserdisaali mis me antasime kontserti.
Pärast kontserdi läksime süüma restorani.
Õhtul kõndisime Gatsinas kuidas läksime magama pererahvaste kodudesse.

Pühäpäeval laulsime kirikus ja läksime sõitsima tagasi Soome.
Peatusime Peterburis.
Söime lõuna ja kõntisime linnas.
Ostasin punase salli kes on praegu minu lemmiksall.

Saabusime koju väsinutena aga õnnelikena.