On üllatavalt raske ülesanne kirjeldada oma loomust, sest see tuntub samaaegselt nii iseloomulikult, et selle on võimatu leida sõnu, ja siiski mõneti ebaselge, kuidas inimene ei kunagi või täiesti ise ennast aru saada.
Ja võib olla ka, et muud inimesed näevad mind erineval viisil kui mina ise.
Teiste arvamused minust võivad olla ka üllatavad.

   Loom pole ka midagi muudumatu vaid see elab ja areneb elu jooksul.
On head ja vähem head päevad, on ajajärgud, millal inimene on väsinud ja tahab olla omal rahul, ja on ajajärgud, millal inimene on energine ja seltsiv.

   Aga milline mina olen oma arvamusel?
Tavaliselt olen aktiivne, aga võib olla ka et pean olema, kuidas elus on palju asju, mis pean tegema.
Vajan aega, millal võin ainult olla ja puhkata, aga sellist aega on mikroskoopiliselt vähe.
Olen ka ärrituv, eriti oma lastega, aga olen püüanud õppida ka mõtlema enne kui vihaseks saan.
Arvan ka, et olen rahutu, ja teen tavaliselt palju asju samaaegselt.
Kunagi on raske kontsentreeruda ühele asjale, kui tuntub, et peaks midagi muud tegema või kuhugi minna.
Aga oskan ka ainult olla ja nautida elust, igatahes vähemalt mõnikord.
Aga täiesti rahul en oska küll elada, midagi peab alati juhtuma või ma ei oska olla.

   Võib olla et olen jutukas ja elavaloomuline, kui hakkan rääkima, räägin tavaliselt palju.
Aga olen ka reserveeritud, vajan oma ruumi.
Ma ei taha, et muud tulevad liiga lähedal, kui tahan olla üksi ja endamisi.
Tundmatus seltsis ma ei tavaliselt ole see, kes hakkab teistega tutvuma ja juttu ajada.
   Mul ei ole palju tuttavaid ega ma kirjuta facebookis või muus sotsiaalses meedias.
Oma arvamusel ma ei ole seltsiv inimene, aga minul on mõni väga hea sõbra kellega tahan kohtuda ja vestelda, kui on aega.
Lootan ka, et olen usaldatav sõbra nendele.