Mina, S. A. , õpin Tampere Ülikoolis nüüd viiendat aastat.
Mu peaaine on soome keel ja kõrvalained eesti keel ja kultuur, võrdlev kirjandusteadus ja tõlketeadus.

Kevadsemestri 2010 ehk oma neljanda õppeaasta kevade veetsin Tartu Ülikoolis vahetusüliõpilasena.
Just see ülikool oli minu sihtpunkt, sest noh, kõigepealt minu vahetus pidi olema Eestis, sest eesti on ainus võõrkeel mida   õpin ülikoolis ja teiseks, Tartu tundus mulle rohkem kultuur- ja teaduslinnana kui Tallinn, kus asub Eesti teine ülikool.

Peale selle on Tampere Ülikoolil bilateraalne leping Tartu Ülikooliga, mis on minu arvates parem alternatiiv kui Erasmus-leping.
Mäletan muude vahetusüliõpilaste jutustustest, et Erasmusega oleks olnud täpsemalt määratud kui palju ja mida peaks õppima ja et paberisõda oleks olnud rohkem.
Olingi väga rahulduv sellega, kuidas praktilised asjad juhtus bilateraalse lepinguga.

Õppimine  Kuulasin Tartus kokku kuut kursust: Eesti foneetika ja fonoloogia, Eesti murded, Sissejuhatus eesti kultuurilukku muukeelsetele, Liivi keel, Eesti kunst pärast teist maailmasõda ja 20. sajandi kunsti ajalugu.
Muud kui kultuuriloo kursus olid eestlastele suunatud.
Suurem osa nendest oli loengukursused, ainult liivi keele kursus oli seminari tüüpi.
Lisaks foneetika ja fonoloogia kursusele kuulus harjutusosa, mille ajal igaüks pidi ütlema vastuseid küsimustele.

Peamiselt loengukursustega tegelemine meeldisgi mulle, sest olin/olen veel mingil määral arg ise rääkimisega, eriti kui täis saal oleks kuulamas.
Oli kuigi hea, et oli natuke ka sellist õppimist, kus pidi ise rääkima, et harjus sellegiga.
Liivi keele kursusel tegutseti niimoodi, et igaüks luges tüki liivikeelset teksti ja siis tõlkis selle eesti keelele.
See polnudgi nii õudne, sest muud ka ei oskanud hästi liivi keelt.

Kõikidel kursustel oli kirjalik eksam ja mõnel veel lisaks iseseisev töö, nt.
mõne eesti dialekti või kunstniku tutvustuse koostamine.

Eksamitest kõige paremini meelde jäi see, et tihti anti mitmed erinevad küsimused üliõpilastele, et spikerdamine oleks vaevaline.
Sellist ei Soomes ju üldse teha.
Olen küll kuulnud, et spikerdamine ongi Eestis suur probleem.
Teine asi, mis oli eksamites erimoodi kui siin, oli küsimuste tüüp: Soomes on eksamitel üldiselt ainult esseeküsimusi, aga Eestis oli mitmel eksamil väiksemaid, isegi valikvastustega, küsimusi.
Ei oska öelda, kummale on lihtsam või raskem vastata, aga esseeküsimused on selleks paremad, et neile vastates õpib efektiivsemalt teadustekste kirjutama kui lühidaid vastuseid andes.

Vabaaeg  Vabaaega veetsin peamiselt teiste vahetusüliõpilastega ja niimoodi rääkisingi palju soome ja inglise keeles.
Oleksin tahtnud tutvuda enam ka kohaliku inimestega, aga kui ise on vahetusüliõpilasena, on palju lihtsam tutvuda teiste sellistega - näiteks see, et elasin Raatuse ühiselamus, kus teistest elanikest suurem osa on ka vahetusüliõpilased,  mõjus sellele.

Loomulikult poodides, restoranides jne.
korraldasin asjad eesti keeles ja passiivset keeleoskust harjutasin paljugi vaba-ajal.
Käisin näiteks vaatamas ja kuulamas näidendeid (Vanemuises, muidugi, ning Tartu Uue Teatri etendusi Genialistide klubil), filme, väljapanekuid nii muuseumites (Laulupeomuuseum, Eesti rahva muuseum, Kunstimuuseum... ) kui galeriides ja kirjandusõhtuid (nt.

Jaan Kaplinski soome keelele tõlgitud luulekogu I am the spring in Tartu / Olen kevät Tartossa tutvustus) Tampere majas.
Tegelesin vist rohkem kultuuriasjadega kui Soomes elades.

Keeleoskus  Arvan, et mu eesti keele oskus sai palju paremaks Tartus veetud aja jooksul, aga täielik see tõesti ei ole.
Vestlemine on mulle ikka natuke raske, sest mulle tundub, et sellises kiires vastastikmõjus peaks kontsentreeruma nii palju ise asjale ja teise inimese reaktsioonidele, et ei ole aega keele mõtlemisele.

Näiteks poes oskan öelda mida tahan, aga kui müüja küsib midagi üllatavat, ma ei tingimata saa sellest aru või oska öelda vastust.
Tahaks siis öelda, et mul on veel vaja mõtelda mingi aeg, mida olen rääkimas.
Nõnda on mulle tunduvalt meeldivam ja lihtsam kirjutada kui rääkida eesti keelt - kirjutades on ka tihti võimalus kasutada mõni sõnaraamatuid või muid abivahendeid.
Minu arvates valdan nüüdselt hästi eesti keele põhiasjad nagu pööramise ja käänamise ning igapäevase sõnastiku.
Probleeme mulle toodavad mõned foneetilised asjad nagu kolme erineva välte kuulamine ja sellepärast ma pean tihti veelgi kontrollima, kas mingi sõna kirjutatakse näiteks k-ga või g-ga.
Teine raskus on rektsioon: ei ole tihti kindel, kas mingi sõnaga peaks olema ma- või da-vorm ja millist käändevormi mõni sõna nõuab oma laiendilt.
Loetletud asjad ei takista üldiselt arusaamist, aga tahaksin kuigi õppida ladusaks ka selliste keelejoonte kohal.

Eesti keel on mõjutanud ka minu soome keelt, peamiselt sõnavaraliselt, ehk kasutan kunagi ka soome keele kontekstis selliseid eesti keele sõnu, mis Tartus kuulus mu igapäevsele sõnavarale, nt.
Tere!
, Issand!
, ülikool ja kohv.
Morfoloogiliselt eesti keel pole nii palju mõjutanud, aga üks vorm on, mis on siirdunud ka mu soome keelele, nimelt eesti kaasaütlev - rääkides see ei ole hästi nähtaval, aga vöib-olla mõnikord isegi kirjutan seda eesti moodi, nt.
kaverinkaa.
Arvan, et ongi võimalik, et selline vorm tuleb kunagi aktsepteeritav ka soome keelesse.

Lõpuks  Ühtekokku mulle meeldis väga mu kevad Tartus.
Soovitaksin seda sama kõigile, kes on huvitatud eesti keele õppimisest ja eesti kultuurist üldse.
Tallinnas ma ei ole elanud, nii et ei ole võimalik võrrelda sellega, aga on selline mulje, et Tartus on meeldivam ja kultuuriliselt huvitavam atmosfäär - see on ju Eesti "peaga linn".
Igatsengi Tartut väga ja arvan et sellel kevadel ma naasen sinna hetkeks ja naudin Tartu kevadest uuesti.
Võib-olla üks päev hakkan seal jälle isegi elama.