Ma ei ole väga kindel, aga ma arvan, et minust paremat pole.
Vähemalt enda koolis tunnen, et see on nii.
Olen kindel, et Eestis veel leidub nii hea eesti keele oskusega venelasi, aga see ei ole sugugi oluline, sest mind rahustab juba see mõte, et vähemalt oma kooli õpilastega võrreldes oskan eesti keelt piisavalt hästi.
Isegi väga hästi.
See näitabki, et ei tasuks otsida kedagi paremat kui mina.

Miks see mind rahustab?
Sellepärast, et ma tean, et tulevikus, kui ma kandideerin tööle, ei suudaks mitte keegi mulle ära öelda juba sellepärast, et mul on selgeks õpitud eesti keel ja lisaks sellele on vene keel mu emakeel ja inglise keelt tean ka veatult.

Ma ei oleks  algkoolis uskunud, et mõne aasta pärast olen ma eesti keeles juba nii osav.
Ma olin lausa ebakindel: kartsin, et ei õpi seda kunagi selgeks, sest eesti keel tundus mulle mitte kerge, vaid üliraske ainena.
Ei kool ega pere ei osanud mind eesti keele õppimisega eriti aidata.
Ainus asi, mis mind nii heale tasemele viis, oli suhtlemine eesti keelt kõnelevate sõpradega.
Elus on olnud ja tuleb ka kindlasti veel ette olukordi, kus eesti keeleta pole mul mitte kusagile minna, kuna tulevik on ootamatuid üllatusi täis.
    Mis puutub aga minusse, siis olen alati olnud inimene, kellel on olnud omad soovid ja kui ma olen tahtnud neid ellu viia, siis see on mul ka õnnestunud.
Ma ei usu mitte ootamatustesse, vaid saatusesse ja tean, et terve mu elu on juba ette kirjutatud.
Koolis ei ole mul läinud alati piisavalt hästi ja ma võin olla uhke vähemalt oma keeleteadmiste üle.

Kaks aastat tagasi ei teatud minust koolis rohkemat, kui seda, et olen osav eesti keeles.
Nüüdseks teatakse koolis ka seda, et ma olen hea laulja.
Ma ei tahaks kumbagi talenti kaotada.
"Ära istu paigal!
",- ütles mulle ema ja ma ei istunud.
Nüüd on varsti kooli lõpetamine ja ma olen valmis suurde ellu astuma.
Ja kui mõne aasta pärast keegi küsib: "Ega sina pole see kuulus ..
?
", ma vastan: "Jah, mina olengi see ..
".