Mina olen 17-aastane ja tahan jutustada, miks minust paremat pole.

Elan mina Tallinna kesklinnas Tornimäe kaksiktornis kahekümne viiendal korrusel.
Elan seal mitte ainult mina, vaid ka mu pere.
Mu pere koosneb mu emast, õest ja mu armsast koerast.
Minust paremat pole, sest olen ebatavaline, saladuslik poiss.
Oskan mina viit keelt.
Eesti ja vene on mu emakeeled.
Hästi oskan soome ja inglise keeli.
Õpin ka rootsi keelt, aga ei tea keelt nii kõrgel tasemel, et vabalt rääkida.
Ikka tahan veelgi rohkem keeli teada, sest inimene peab kogu elu end arendama ja uusi teadmisi saama, meie kõik ei ole täiuslikud.

Tahan osata neid keeli, mida Euroopas üldse ei räägita.
Näiteks maia või hiina keeled.
Aga ei oleks ma hea eestlane kui ei teaks ma võru keelt.
Keelte õppimine pole mu ainus huvi, mängin ka tšellot ja klaverit.
Tihti kirjutan ma muusikat, aga ei tea mina, kas jääb see muusika mu vihikustes, või tuleb Eesti televisioonile.
Õhtuti armastan aknalaual  istuda ja Tallinna vaadet nautida.
Ja see pole juhuslik.
Tallinna kõrghoonete ja keskaja linna harmoonia on imeilus ja tõesti mind motiveerib muusikat ja luuletusi kirjutada või midagi mõnusat joonistada.
Pole seda päeva millal ma ei joonistanud ega mänginud pilli.
Kui mu paremad sõbrad (neid on kolm) kutsuvad mind jalutada ikka lähen jalutama, sest olen sõbralik ja edev isik.

Ebasõbralikke ja ebaausaid inimesi ma ei talu, kohe näen, kes valetab, kes räägib tõtt.
Sõpradega pole ma tagasihoidlik, sõbrad on ju sõbrad selleks, et vabalt iseenda tundma.
Olen väga edukas, sest mu sõbrad on parimad.
Neid pole rohke, aga nad on tõesti mu kõige usaldusväärsemad inimesed.
Olen uhke, et nad on mul.
See teeb mind edukaks ja seepärast tunnen, et minust paremat pole.
Mul on juba kõik elus ja ma ei taha midagi veel, ma tean seda, ma tunnen seda.
Ju sellepärast olen kõige edukam ja parem!