SissejuhatusSelle töö teemaks on traditsioon ja nüüdisaeg.
Kaks sõnu, mis esimesest pilgust nii erinevad on.
Mis on traditsioon, milline koht tal on tänapäevaelus?
Ja kas nüüdisajal see on üldse vajalik, ajal, kui inimestel on internet, televisioon, igasugused diskoõhtud ja ööklubid, ajal kui inimesed peaaegu ei loe, ei käi teatrites; ühes majas elades, nad ei tunne, kes nende naaber on?
Seminaritöö uurimisobjekt on Harku valla kultuuriline elu läbi aegade.
Kuna Harku vald on päris rikkas oma mõisate poolest, siis ma otsustasin võtta neid kohti ühekaupa ning uurida mille poolest nad olid tuntud minevikus ja missugune kultuuriline väärtus nendel tänapäeval on, kas nad on huvitavad näiteks oma rahvajuttude või mingite minevikul esinenud elukommete või sündmuste järgi.
Võibolla seal on elanud inimesi, kes kunagi kuulsad olid, kuid nüüdisajal on üldse unustatud, ja kui selliseid inimesi on, siis kuidas nad elasid, millega tegelesid, milliseid kultuurilisi väärtusi oma kodukohale tõid, mille poolest olid kuulsad, mida nendest teatakse tänapäeval.
1 ÜlivaadeHarku vald on mereäärne vald Lääne- Harjumaal, Tallinna ja Keila vahel.
Kuulus Keila Kihelkonda, peale teda Keila kihelkonda kuulusid ka Saue ning praeguse Keila territooriumid, Harku ja Keila vallad hõlmavad mõlemad umbes veerandi endise kihelkonna maadest.
Kuid pöördume Harku valla tagasi, vald tekkis 1981.
ning haaras enda alla praeguse ala ja osa hiljem Tallinnale antud territooriumist ( Tiskre, Kakumäe, Õismäe, Pikaliiva ja Kadaka küla).
Harku valla õigused taastati 21. novembril 1991. aastal.
Praegu sinna kuuluvad Tabasalu ja Harku alevikud ning Harkujärve, Tiske, Rannamõisa, Laabi, Sõrve, Liikva, Vaila, Vääna, Vahi, Tutermaa, Kumna, Kütke, Humala, Adra, Türisalu, Naage, Vääna- Jõesuu, Viti, Suurupi, Muraste ja Ilmandu külad[1].
Harku valla kaunis loodus tegi temast soositud elu- ja puhkepaiga.
Kevades sügiseni valla elanike arv tänu suvitajatele pea neljakordne.
Harku vald on rikas mõisate poolest, kõige esinduslikumad on Harku, Vääna ning Muraste mõisad.
Peale neid, praeguse valla territooriumil paiknevad ka Humala, Kumna, Lucca, Peetri, Rannamõisa, Vana- Pääla , Viti mõisad.
2 VäänaVääna mõisa võib julgesti nimetada mitte ainult Harku valla kultuurikeskuseks ning tulevikku turismiobjektiks, vaid ka kohaks, millel on laiem tähendus kogu Eesti kultuurile, praegu Väänas asub kõige suurem kool Harku vallas, ning enamik valla kultuurilisi sündmusi läbi viiakse seal.
Esimesed audentsed andmed Väänast pärinevad 1306. aastast.
Kui Padise kloostri munkade asustatud kloostrimõisast.
Vanimad kirjalikud teated[2] Väänast pärinevad aga 1325. aastast, millal sai Hermann Bremen koos vendade Tile ja Rotkeriga Taani kuningalt kuus küla, 1460. aastani kuuluski Vööne Breminite perekonnale, hiljem abielumiste, ostmiste- müümiste ja pärimiste teel mõisa omanikeks olnud von Tiesenhausenid, Taubed, Frommholdid, Maydellid ja Dückerid, sealt aga edasi mõisa sattus ligi kaheks aastasajaks Stackelbergide kätte ning tänapäeval on tuntud just selle perekonna tänuks, Strackbergide ajal rajati Vääna ainulaadne barokkansambel.
2. 1 Parun Otto von StrackelbergÜks kuulasamaid mehi Stackenbergide pikas reas oli Otto Magnus von Stackenberg (1786-1837)[3], kes oli rahvusvaheliselt tuntud kunstnik, arheoloog ja antiikajaloo uurija, mitme teadusorganisatsiooni liige.
Juba lapsepõlvest varakult poisil ärkas huvi kunsti ja muusika vastu, poja joonistushuvi arendamiseks kutsus ema talle Saksamaalt õpetajaks kunstnik P. J. Neusi.
Suguvõsa nimekate sõjaväelaste ja diplomaatide eeskujul pidi Otto Magnusest saama diplomaat.
Õpingud viisid ta Halle pedagoogiumi, Göttingeni ja Moskva ülikooli, peale neid parun viibis ka pikkadel töö- ja teadusreisidel Kreekas, Konstantinoopolis, Itaalias, Väike- Aasias, üks kord sattus piraatide kätte ning oli mõne aja nende vang.
Antiikkunsti kohta avaldas ta enda illustreeritud teoseid.
Oma huvitava alu jooksul ta täiendas oluliselt oma onu Peter v. Dückeri asutatud Vääna kunstikogusid ja raamatukogu.
Tema joonistuste järgi ehitati Keila kirikuaeda kirikuaeda Stackelbergide perekonna kabel-mausoleum.
Eriti Otto Magnuse huvitasid antiikkunst ja maastikumaal.
Ta esines mitmete kunstiühingute töös.
Näiteks Itaalias oli Instutio Archeolgico kaasasutaja, Berliini Kunstide Akadeemia liige, Taani kuningliku põhjamaade muinasteduste liige.
Tähtsamad tööd on: "Trachten und Gebräuche der Neugriechen" (1825), "Der Apollptempel zu Bassa" (1826), "Grece, voes pittoresques et topographiques" (1830), "Die Gräben der Hellenen" (1837).
2. 2 Vääna tragöödiaVääna mõisaga on seotud üks kaunis ja samal ajal kurb armastuslugu, mida võib isegi tragöödiaks nimetada, see pole toimud küll Vääna mõisa sees, kuid selle looga seotud tunded siit üle käinud, ja mis kindlasti mõjutasid tool ajal seal elavaid inimesi.
Peategelasteks on Christoph Adam von Stackelberg , tema naine Josephine von Brunswik de Korompa ning kuulus helilooja Franz Ludwig van Beethoven.
Peamine selle loo tõestusmaterjal on kirjad, mida kirjutasid kaks armastajad ehk Josephine ja Beethoven, kahjuks nad on kirjutatud inglise- ja saksakeeltes ning eesti keelesse nad ei ole tõlgitud.
Kust see romaan alguse sai?
Kuidas arenes?
Missugune lõpp tal oli?
Neile küsimustele ma püüan vastata, toon väljalõigud nende kirjadest, sest ilma neid lugemata on raske edasi anda peategelaste tundeid ja loomu, nende armastuse sügavust ja kurbust.
2. 2. 1 Salapärane salalaekasKrahvinna de Korompa[4] oli pärit väga vanast aadlisoost, tema esivanemaks oli näiteks Henrich des Löwen, kes asutas 1158. aastal Müncheni.
Josephine oli hea pianist, esines suareedel koos selle aja Viini tippmuusikutega, naine oli Franz Ludwig van Beethoveni õpilane.
Josephine on peetud paljude teiste kandidaatide seas Bethooveni "surematuks armastuseks" ("Unsterbliche Geliebte"), mis omakorda on muusikateadlaste ja Bethooveni biograafide jaoks "surematu saladus", mille üle vaieldakse ja esitakse järjest uusi versioone.

Lugu Beethoveni "surematu armastusest" algas helilooja kirjadest, mida pärast ta surma leiti tema kirjutuslaua salalaekast.
Sellest ajast peale muusikateadlased tihti uurisid ja mõtisklesid, kes on see saladuslik naine, kellele Beethoven kirjutas oma tunnetest sellise armastusega ja traagikaga?
Ei saa täpselt öelda kas tõepoolest just Josephine oligi helilooja kuulus "surematu armastus", aga kui lugeda nende kirju, siis see näeb väga tõenäolisena, muidu on raske seletada nende kirjade olemasolu.
Üks nendest kirjadest algas sõnadega: " Mu ingel, mu kõik, mu mina.... " (Mein Engel, mein alles, mein Ich... ). Ja lõppes ridadega:  "Sinu armastatu (Deines Geliebten) Igavesti sinu (ewing Dein) Igavesti minu (ewing mein) Igavesti meie (ewing unss)"2.2. 2 ArmastusluguJosephine de Korompa on Beethoveni õpilane, nende tutvustus algab, kui 1799. aasta mais, ema Anna von Brunswick (1752-1830) tuleb koos kahe oma tütardega Ungarist Viini, et neile peigmehed leida, Viinis neiud hakkavad toolajal juba tuntud helilooja Ludwig van Beethoveni juures klaveritunde võtta.
Ema kiiresti leiab Josephinale sobilikku mehe ehk Joseph Deymi, kellega ta 1799. aastal tüdruk abiellubki, nende pulmadeks pühendab Beethoven Josephine von Deymile ja tema õele "Variationen über 'Ich denke Dein'" muusikapalu, ning isegi pärast Josephine abiellumist läkitab naisele õrnu kirju.

Josephine mees Joseph von Deymile peab "Kunstikambrit", mida võib nimetada omaaegseks multimeediakeskuseks.
Keskuses on eksootilised ja heroilised vahakujud- mehaaniline laulev kanaarilind, kaks flööti mängivat hispaania riietuses poissi, elusuuruses negližees isemängiva klaveri ees istuv naine, kõrgeltsündinud isikute büstid antiikkujude koopiat... Muusikalist tausta pakuvad mitmesugused muusikaautomaadid, mis mängivad Mozarti muusikat, kellega Joseph Deyem oli isiklikult tuttav.
Abiellumise järel on Beethoveni ja perekonna Deymi vahel läbisaamine on hea, Josephine on Beethovenist endiselt vaimustatud.
Oktoobris 1800. aastal kirjutab ta oma õele Theresele kirja, kus räägib sellest, kui "charming" ta on, ja kuivõrd krahvinna on tema loomingust vaimustuses.

1800. aastast Josephine elus algavad probleemid, nimelt Deymi majanduslikult on põhjas.
Ta on lootnud, kuid mitte saanud Brunswikide perekonnalt kaasvara.
Tuleb välja, et ta pole rikas, Josephine ema soovib, et tütar ennast sellest abielust lahutaks, kuid naine ei nõustu.
Beethoven on sellel raskel perioodil Josephine ja Joseph Deyemi truu sõber ja lohutaja.
Josephine mees sureb 8. jaanuaril tiisikusse, jättes teda kolme lapse ja rasedana.
Naine on üksi, masendatud ja läbi, tekivad ka rahalised probleemid, kuid novembriks krahvina emotsionaalne seisund paraneb ja ta korraldab oma kodus jälle muusikalisi suareesid, kus Beethoven esineb samuti.
Nagu kirjutab Josephine õde Charlotte von Brunwick: "Beethoven is charming.
He comes almost every second day and gives Pepi (Josephine) lessons; he always inquires after you.
He is composing an opera and and played us some selections from it.
Charming.
" Kust võib järeldada, et Brunswikide perekonna ja Beethoveni side aina kasvab.
Helilooja pühendab 1805. aastal kirjutatud Klaversonaati nr.
23 Franz von Brunswik´ile ning 1809. aastal ilmunud Klaversonaati nr 24 Therese von Brunswik´ile.

Umbest sellest perioodist algabki kogu loo traagilisus, millele tõestuseks on Charlotte kiri Theresiale, et ta nimetab Beethoveni tunnid Josephinale ohtlikeks: "Beethoven comes quite frequently, he is giving Pepi lessons, it is a bit dangerous, I must confess".
Beethoveni tunded Josephine vastu on näha ka tema kirjades, kus ta on murelik, et ta ei pööranud armastatu sõnadele piisavalt tähelepanu.
Ning nimetab ennast tema ehk Josephine Beethoveniks: "In haste, your Beethoven.
"  Varsi nende tundeid märgavad ka nende lähedased, perekond, sõbrad.
Näiteks, ühest oma kirjadest jutustab Beethoven, et tema patroon, prints Lichnowsky on seda märganud, kuid kiitis heaks, kuna arvas, et nende tunded positiivselt mõjutavad helolooja loomingu.
Tõepoolest, Josephine on nagu muusa Beethovenile, ta inspireerib teda, helilooja pühendab temale sonaate, laulu ("An die Hoffnung" - Lootuseks (Op 32) laulu; Klaverisonaadi nr.
21, Aurora (op.53) 1805. aastal) .
Beethoven unistab nende armastusest, kirjutab talle, tunnistab kui palju ta mõtleb temast ja kui tähtis naine on tema jaoks: "Why there is no language which can express what is far above all mere regard---you, you, all my hapiness... And for some time after the feeling of love for you, my adored J. ..
-- as soon as we are together again with no one to disturb us, you shall hear all about my real sorrows and the struggle with myself between death and life.... God, there are so many more things I should love to tell you -- how much I think of you -- what I feel for you but how weak and poor are those words... " Beethoveni tunned ei ole päris ühepoolsed, kuna Josephine vastab temale, ta kirjutab:... It is you who can lessen or heighten your feelings... My soul, which felt enthusiasm for you before Iknow you personally... A feeling which lies deep in my soul and which is ineffable made me love you... " Selline tundeline kirjavahetus kestab mitu aastaid, nad kohtuvad vahetevahel, Beethoven annab Josephinele klaveritunde, kuid pole teada miks, aga järsult nende vahel ilmub mingi arusaamatus, oma viimastes kirjades nad nagu süüdistavad teineteist.
Ühes kirjas Josephine kirjutab, mis kõlab nagu lahkumiskiri, nagu hüvastijätt :" .... Your heart does not protest, when you accuse me of certain things... You do not know how you hurt my heart -- You treat me quite wrongly ... I love you and value your moral character -- You have demonstrated much that is dear and kind to me and my children, that I will never forget and as long as I live I will always take an interest in your fate, and contribute to your happiness what I can --But you must not take it amiss if I. ..
" Pärast 1805. aastal lahkub Josephine koos lastega Viinist oma mõisa Ungarisse, ja Beethoven kirjutab laulu "Tunded truudusetuse üle" (Feelings over Lydia΄s Disloyality).
Kas on kokkusaamatus, või pettumus?
Mis nende vahel on juhtunud?

Josephine viibib oma mõisas 2 aastat, pärast tuleb Viini tagasi, armastajad kohtuvad taas, 1907. aasta sügisel Beethoven kirjutab :".... Again even a few lines, only a few lines from you -- have given me great pleasure... -- Tomorrow or the day after I shall see you.
May Heaven grant me one undisturbed hour to spend with you, so as to have just once that talk we have not had for a long time, when my heart and my soul may again be united with yours... I am just coming into town today -- and I could almost deliver this letter myself -- if I did not suspect -- that I might for the third time fail to see you".

Arvatavasti nad kohtuvad järgmisel päeval suareel Josephine majas, kuid ilmselt midagi juhtub ja Beethoven on solvanud, sest Josephine kirjutab talle kirja, kus lausa palub millegi eest vabandust: ". ..
it is my turn to beg your pardon -- so I beg your pardon... " Tõenäoliselt jargmisel päeval Josephine majas on jälle suaree ja ilmselt jälle toimub mingi intsident, mille pärast Beethoven on taas solvanud ning ja Josephine vabandab: "I did not mean to insult you dear B. but since you took it as such and I am well aware of the conventional code to transgress which I deem of little importance, it is my turn to beg your pardon -- so I beg yourpardon all the more since I cannot understand very well how there could be room for touchiness where true mutual esteem exists.
A malady which usually could be suspected only in weaker souls.
" Beethoven vastab kohe:" ... How sorry I am not to be able to see you -- But it is better for your peace of mind and mine not to see you -- You have not offended me... "[5] Kaks nende viimast kirja võib nimetada külmadeks hüvastijattudeks.
2. 2. 3 LõppMiks nad lahku läksid?
Mispärast algas arusaamatus ja tüli õpilase ja õpetaja vahel?
Kahjuks nende vahel seisis suur müür nimega ühiskond, nende abielu oli lihtsalt võimatu.
Beethoven oli demokraat, liberaal, aadlivastane.
Josephine aga pärit väga vana aadli soost.
Abielludes kodanlikuga ta kaotaks mitte ainult oma positsiooni ühiskonnas, vaid suurema kingituse iga naise elus- õiguse oma lastele.
Kui nende armastus tekkis, nad arvatavasti ei mõelnud sellest, nad lihtsalt armastasid, kuid tuli aeg, kus nad pidid reaalsusega kokku puutuda.
On teada, et 1808. aastal Josephine lahkus Viinist, tegi pikka ringreisi, kuid tema saatjaks oli Christoph Adam von Strackelberg.

Christoph Adam von Stackelberg[6] sündis Väänas, lõpetas Tallinnas gümnaasiumi, pärast õppis Saksamaal meditsiini ja õigusteadust, oli Tallinna kubermangugümnaasiumi ja Eestimaa kubermangukooli direktoriks ning Eestimaa alalise koolikorralduse komitee liige, asutas pühapäeva- ja vaeslastekoole ning rahvakooliõpetajate seminari.
Oma elu jooksul reisis palju Euroopas, kus tutvuski ja 1810. aastal abielluski Ungaris krahvina Josephine von Brunswick de Korompaga.
Huvitav on see fakt, et Christop Adam oli seotud hernhuutlusega[7], vennaskoguduse liikumisega, mille peamine religioosne loosung oli: "päeva mõte, päeva palve", 1730-ndatel liikumine hakkab Eestis levima.
Henhuutlus on rahvalik, isegi demokraatlik, nende vennastekogudus soodustas kirjakultuuri levikut talupoegade seas, andis pärisoristele eestlastele uue eneseväärtustunde, uusi tegutsemis- ja enesearendamisvõimalusi, tekitas Eesti koorilaulu ja pasunakooride traditsiooni ja sellega koos kunstialaste ühistegevuse, õpetasid distsiplineeritud ja kokkuhoidliku eluviisi.
Liikumine oli teatud vastuseis luterlikule kirikule, see oli nagu hingeline ja religioosne mäss (koosolekud, mõisnike ja talupoegade võrdsete nõudmine).
Just tänu Henhuutluse liikumise mõjule Christop Adam asutaski pühapäeva- ja vaeslastekoole ning rahvakooliõpetajate seminari, kus tegutses rahva valgustajana.
Tema sellised demokraatlikud kalduvused võiksid tõenäoliselt samuti olla Josephine ja Christoph Adami vahelise konflikti põhjuseks tulevikus.

Nad abiellusid kahe aasta pärast 13. veebruaril.
Abielu oli problemaatiline juba selle algusest peale, sest Josephine oli katoliiklane, Christoph Adam aga protestant.
Varsti neil sündis kaks last: Teophile ja Maria Laura.
Kas tõepoolest Josephine unustas Beethoveni?
23. novembril 1810. aastal mees saadab kirja Theresele, milles palub tagasi pilti millel kotkas vaatab päikest.
Miks see nii oluline on?
Miks Josephine ei taha pilti Beethovenile tagasi anda?
Päikesesse vaatav kotkas on ju armastuse sümbol.
Kas tõesti naine ohverdas oma õnne ja armastuse, kuid hinges jäi sellele tundele truu oma elu lõppuni?
Sellel teemal võib palju oletada ja vaielda, kuid kahtlen, et kunagi neile küsimustele leidub vastus.

Ei ole teada, kas Josephine oleks külastanud Eestit ja Vääna mõisa või mitte, 1812. aasta juunis toimus nende perekonnal abielukriis: Christop Adam lahkus perekonna juurest, ning tuli ainult 6 kuu pärast tagasi.

On teada, et 1812. aastal Josephine ja Beethoven on samal ajal Prahas, ning 18. aprillil 1813. aastal sündis Josephine seitsmes laps Minona, keda mõned uurijad on pidanud Beethoveni lapseks.
Räägiti, et tüdruk erines väliselt oma õdedest.
Tulevikus Minonast saab silmapaistev muusik ja klaveripedagoog.
Kolm kuud pärast tüdruku sündi lahkub Christop Adam taas perekonna juurest, pärast tuleb vaid harva ja lühikesteks perioodideks tagasi.
Varsti Josephine nõuab mehest "eemaldamist voodist ja lauast" ehk abielulahutuse, 1819. aastal pöördub Christop Adam Viini tagasi, Josephine on toole ajaks "haige ja kurnatud" ja on nõus, et lapsed koos mehega on temast eemal.
Oma elu viimseid aastaid elab ta koos oma õe Teresia ja nelja lapsega esimesest abielust Viinis.
Kolm viimast last elavad aga isaga Eestis.
Josephine sureb 42. aastasena.

Pärast seda kui kõik loo peategelased on surnud, kirjutab (4.
02.
1846) Therese oma päevikusse: ". ..
Beethoven!
It seems like a dream that he was the friend, the intimate of our house - a stupendous spirit!
Why did not my sister J. , as the widow Deym, accept him as her husband ?
She would have been much happier than she was with St[ackelberg].
Maternal love caused her to forgo her own happiness.
'. ..
Beethoven ... he who was so very like her in spirit!
... Josephine’s friendin house and heart!
They were born for each other, and had they been united, they would have been living now.
"[8] "Maternal love caused her to forgot her own happiness" ("ema armastus pani teda õnne unustama") need sõnad ongi kõikidele küsimustele vastuseks... paljude romaanide traagikaks... 2. 2. 4 Loo tänapäeva tähtsusHarku vald planeerib rajada Väänas muuseumi ja selle loo lavastus oleks üks muuseumi peamistest pärildest.
Praegu selle loo põhjal tahetakse teha lavastuse, mille taustaks ja vahepaladeks oleks Beethoveni muusika, ekraanil võiks näidata looga seonduvaid pilte ehk inimesi, asju, kohti, loo tegelased loeksid monolooge ja oma kirju, mängiksid lühikesi stseene.
Praegu juba eksisteerivad reaalsed plaanid selle lavastuse läbiviimiseks ning otsitakse inimesi, kes kogu tööd organiseeriks.

Kavatsetakse uurida Theresa päevikuid, sest tema oli selle suhe pealt nägija ning just tema oskas erapooletu pilti anda loole tervikuna, muidu just temast lavastuse peategelast, kes oleks nagu pealtnägija ja loo jutustaja ning kommenteerija.
Kahjuks kõik need kirjad ei ole eesti keelde tõlgitud ning lugu ise nõuab palju lisauuringuid ja tööd enda kaldal, kuid plaanid selle kohta on juba olemas, seega jääb loota, et üsna varsti see armastuslugu ärkab taas ning Vääna mõisa seinad saavad jälle tunnistajateks von Stackelbergide perekonna draamale ja saladustele.
3 HarkuHarku mõisa ajalugu on väga rikkalik oma ajalooga, hoone oma "elu" jooksul oli nii orduloss, mõisnike puhkemaja, vangla, instituut; seda tihti müüdi, kingiti, renditi, mõned omanikud otsisid siin lõbu, teised tulu.
Harku mõis on vaidlemata Harku valla üks kuulsamaid vaatamisväärsusi kas juba sellepoolest, et see oli esimene Harku nimetuse kandja.

Harku nimetus tuleneb soomekeelsest sõnast harkko ehk kivipank, seega tuleb arvata, et nimetus pärineb veel ühis soome ajastust ligikaudu 200-100 aastat enne meie ajaarvamist[9].
Mathias Johann Eisen aga, oma teoses "Daani hindamise raamat", ütleb et harku tähendab hunnik, hulk.
Agu Veetammi maalehe raamatus "Tallinnast Keila- Joale" on öeldut, et see sõna tähendab metalli- või kivikamakat ning ajaloolased eeltoodud arvamust eriti ei toeta, sest mõnes ürikus on Harku küla nimetatud ka Harkua ja siinset ordumõisa Harke.
Esmakordselt mainitakse Harkut "Taani hindamisraamatus" seoses Tallinna ümbruse rahva ristimisega, mis oli korraldatud taanlaste poolt 1219. aasta juuni- ja juulikuus.
P. Rahno oma raamatus "Harku mõisa ajaloost"[10] räägib, et esimesed andmed suguvõsa de Harke kohta ilmusid 1317. aastast , ning et sugukonnamõis Harku kuulus tool ajal Ficke või Frederik de Harkele ja 1349. aastal tema pojale Tilo või Theodoricus de Harkele.
Viimasele järgnes terve rida de Harke nime kandjaid, aga need inimesed enam Harkus ei elanud.
Peale neid fakte Rahno raamatus on märgitud, et liignimi Harke esines ka mõnel Harkust pärineval Tallinna käsitöölisel, kes olid Harkust pärinevad talupojad: 1370-1374 kiviraidur Henne de Harke , 1490 a. Tallinnas katku surnud Claves Harke.
3. 1 Mõisa huvitav saatus ja kronoloogia" 1371. aastast kuni Liivi sõjani XVI sajandil Harku mõis on Tallinna komtuurile alluv orduloss[11].
" Mitte enam ordulinnusena, vaid eraomandina märgitakse seda alles 1543. aastal "Brieflades", kui selle koha omanik Johan Toddeven müüs Harku mõisa 300 marga eest noore Claus Mekesele.
" Tänu Harku lääne piirkonnas toimuvate talude ja külade liitmistele 1561. aastal tekkib Harku mõisa lähedal teine mõis ehk Kotipere mõis, mis edaspidi etendab Harku ajaloos teatavat osa.
" 1612. aastal aga kingib kuningas Gustav Adolf Vatsla, Harku külad, Kotipere mõisa sõjakomissarile Adam Schrapfferile.
" 1617. aastal märgitakse kroonikates, et Harku mõisa "tühjaksjäänud", põhjus pole teada, aga võib oletada, et arvatavasti sellele põhjuseks oli tool ajal levinud katk.
" 1641. aastal kuningas Gustav Adolf kingib Philipp Scheiding lesele pärisomandina ka tühjalt seisva Harku mõisa.
Hiljem sõjakomissari lesk 1645. aastal nimetab end Kotipere ja Harku mõisate omanikuks.
" 1710. aastal Harku mõisahoones asub Vene vägede juhataja kindralleitnant Rudolf Felix Baueri peakorter, kus 29. septembril kirjutakse alla Harku kapitulatsioonile Tallinna linna ja Baueri vahel ehk Harku rahu (Rootsi garnison ja Eestimaa rüütelkond alistusid Vene vägedele, millega põhimõtteliselt lõppeb Põhjasõda Eestimaal).
3. 1. 1 Röövelparuni poeg1830. aastal Harku mõisat ostab Peter Ludwig Constantin von Ungern Sternberg[12] (kurikuulsa Hiiumaa röövelparuni poeg, teenis suur kasumit oma laevaga Vene sõjaväele vilja ja viina vedades.Tool ajal Baltimaadel valitses majanduskriis, paljud mõisad jäid pankrotti, ning neid oli võimalik kokku osta, nii sai tast suurim maaomanik Eestimaal).
Niimoodi XIX sajandil kuulub Harku mõis enam kui kuuekümne aasta jooksul Ungern Sternbergidele, selle aja jooksul seal võetakse ette ehitus- ja korrastustöid: parki laiendatakse tunduvalt, istutakse sinna palju haruldasi puuliike, looduslik reliktjärveke süvendatakse ja muudetakse tiigiks.
Peamiseks majapidamisharuks Harku mõisas tegeletakse piimakarja pidamisega, meriino lammaste kasvatusega.
Viimane selle suguvõsast pärit parun oli Robert Ungern Sternberg.
Tema kohta levis tool ajal rahvajutt, et ta olnud segatud keisritapmise vandenõusse, põgenenud sellepärast välismaale, enne aga kaevanud oma kulla Harku metsas maa sisse.
Selle juttu kinnitas endine Harku mõisa sepp Julius Põldroos.
Tema sõnul ta ise käinud koos viimase Harku mõisnikuga seda varandust otsima, aga mõisniku näidatud kohtades polnud aga midagi.
3. 1. 2 Kindraliproua1895- 1907 kuulus mõis Friederih Vilhelm von Weymarnile[13].
Isiklikult ta mõisas pole elanud, kuid käinud seal vahetevahel.
P. Rahno sõnul tema kohta arhiivandmed peaaegu puuduvad.
Mõisas aga elas "kindraliproua", keda parun külastas vahetevahel.
Naine aga pärast end jättis päris huvitavaid mälestusi.
Näiteks temale kuulus üks ratsahobune "Ataman" ja kui see otsa saanud, maeti looma mõisa pargis ning hauale püstitati monument nimega "püha mägi", praegugi on veel näha selle monumendi kivitükki, millel see pealkiri on alles.
Hiljem aga ilmunud rahvajutud püüavad sedagi kohta siduda "Tasuja" lugudega, väites, et seal on maetud Tasuja hobune või isegi Tasuja kuldmõõk.
3. 1. 3 Omanik Peterburist1907- 08. aastate paiku müüb Friederih Vilhelm von Weymarn Harku parun Knorringile[14], kes samuti isiklikult seal ei ela, vaid viibib Peterburis.
Ta ei otsi mõisas puhkepaika või lõbutsemist nagu seda tegid selle endised peremehed, ta püüab Harkust võimalikult rohkem tulu välja pigistada.
Ennem mõisas tegeleti peamiselt karjakasvatamisega ehk piimakarja kasvatamisega, nüüd aga uus omanik ehitab sinna piiritusevabriku ja aurujahuveski.
Aga kuna ta ei elanud kunagi mõisas ning isiklikult majapidamisega pole tegelenud, sellega tekkisid raskused.
Nimelt kuna mõisas tegeleti peamiselt piimakarja kasvatamisega, mõned sissetulekuid saadi ka aiast, tooteid müüdi Tallinna turul.
Õiget arvepidamist aga polnud, vanemad aednikupoisid tihti jätsid osa raha endale.
Seega mõis ei andnud omanikule piisavalt tulu ning parun müüs seda ära.
3. 1. 4 Viimane eraomanik ja jutustaja sepp Julius Põldroos Mõisa ostnud (1911. aastast) uus ja viimane eraomanik ehk Herman Richard von Harpe[15] on samuti suure tulu otsija.
Kuid tema isiklikult tuleb siia ning hakkab mõisas elama.
Harpe muudab Harku tulutoovamaks, sest ajab majapidamist ise.
Räägiti, et tema ajal olnud mõisa park hästi korras, pargi teed hoitud alati puhtad.
Lihtrahval kuid sinna minek oli rangelt keelatud, need kes seal vahele jäid said kohe oma karistuse kätte.
Selle järele valvas eriti proua õde, kes oli käinud pargis alati ratsapiitsaga ja peksnud sellega inimesi, keda pargis kohanud.
Peale majapidamise otsinud Harpe ka muid võimalusi rikastumiseks.
Tema oligi see mõisnik, kellega sepp Julius Põldroos käis Robert Ungern Sternbergi kulla otsimas.
Seppa juttu kinnitab ka 1938. aastal ilmunud "Kaitse kodu" Nr.
9 , kus on samuti öeldud, et viimane Harku omanik Herman Richard von Harpe käisarvatava Tambeti talu varemetes koos naisega kaevamas ja peale selle midagi mõisa tassinud.
Kaevamise jälgi nendes varemetes tõepoolest nähtub.
Julius Põldroose nimega on seotud ka teine rahvajutt.
Tema sõnul Harku mõisahoone põhjapoolsel küljel, radu kõrval oli mõisnike ajal suur tunnikell, mille ehitas Saksamaalt kohalekutsutud pime meister.
Töö valmimisel mõisnik olevat tahtnud meistrit tüssata ja andnud talle õige kuldraha asemel valeraha.
Meister märgas pettust, aga pole sellest midagi välja teinud, vaid palus luba kella juures veel midagi kohendada.
Selle asemel ta pani seda hoopis seisma.
Pärast kutsunud mõisnik kogu maailmast parimaid meistreid kohale, aga keegi pole osanud kella uuesti käima panna.
Legendis on vastuolud, kuna on teada, et kell veel kindrali ajal käinud, jäi seisma Harpe ajal ning oli võetud kodanluse valitsuse algul maha.
3. 1. 5 Harku valu ja tänapäev 1919. aastal Harkusse toodi alaealiste kurjategijate koloonia, enne 1940. aastast viidi koloonia Harkust Laitse.
Kuid on teada, et kodanliku valitsuse ajal asus Harkus ka Tallinna keskvangla osakond, kuhu vange toodi turbatöödeks lähedalasuvas rabas, surnuid vange maeti Nõmme poole viiva tee äärde liivamägedes.
Matmispaigas on praegu võimalik määratleda 40-60 kalmu.
Tegelike matmise arv võib olla tunduvalt suurem, kuna 1965. aastal lükati vähemalt osa kalmukünkaid buldooseriga tasaseks.
Tänapäeval läbi viiakse uurimistööid keskvangla kohta ning otsitakse abi inimestelt, kellel on andmeid Harku vanglas viibinud poliitvangide või Harku matmispaiga kohta.
[16] 1957. aastal rajati sinna Teaduste Akadeemia Eksperimentaalbioloogia Instituut, mis töötab seal tänapäevani.
3. 2 Tasuja tammedRahvapärimuste järgi olnud just E. Vilde tädipoeg Eduard Bornhöhe (1862- 1923) "Tasujas" kirjeldatud Lodijarve lossi asupaik[17], ning lugu ise toetub Harku ja Padise kandis kuuldud motiividele.
Praegu on raske kindlaks teha, millised sealkandis Jüriööga seostavad muistendid on vanad, millised tekkinud "Tasuja" mõjul.
Kuid isegi nimetus Lodijärv on tulnud Harku järve omaaegsest nimest, ehkki kirjandusloolased peavad õigemaks, et nimi on hoopis laenatud Klooga mõisa saksakeelsest nimest Lodensee.
On teada, et veel paarkümmend aastat tagasi olid Harku vanemad elanikud valmis näitama nii Lodijärve lossi varemeid, Tasuja Metsatalu asukohta , kui ka keldrit, kus Tambetit peetud, ja raudrõngastki, mille külge ta olnud needitud.
Näidati ka kahte tamme, mille alla Tasuja olevat isa matnud.
Need tammed olid laiematki tuntud, neid käidi vaatamas ja neist tehti pilte.
Mõned "Lodijärve lossist" ja "Tasuja tammedest" fotod ilmusid 1910. aastal "Eesti Kodu`s", mõned fotod on säilinud ka Eesti ajaloomuuseumi fotoarhiivis.
Tammed ise on juba ammu murdunud ja kännudki kõdunenud.
Legend on aga täies elujõus ja Harku mõisa pargist otsitakse endiselt väärikate puude seast endistviisi "Tasuja" tammesid.
Nimetatud rahvapärimused tekkisid ilmselt "Tasuja" esimese trüki ilmumise järel, tollases ajakirjanduses esitati neid lugusid ajalooliste tõsiasjadena, mis omakorda samuti aitas legendi levikule ja "Tasuja" nagu enamik kirjandusteoseid, ei ole faktidele tuginev ajalookronoloogia, vaid koosneb suures osas kirjaniku fantaasiast.

Kuid samuti võib oletada, et need legendid tõepoolest eksisteerisid ja tõepoolest elas kunagi kangelane, kelle saatus oli Tasuja saatusega sarnane ning kirjanik kirjutas temast.
Harku polnud Bornhöhele mingi võõras paik, seal teda olevat nähtud ringi liikumas ka enne "Tasuja" kirjutamist ja ta võiks kuulda rahvasuust mingi lugu ja pärast kirjeldada seda oma teoses.
Näiteks 1913. aastal Riias ilmus Adolf Richters`i "Baltische Verkhrs- und Adressebücher, band 3, Estland", kus praegu Tasuja tammedest nimetatavate puude kohta märgitakse: "Kahe enam kui 700 aasta vanuse tamme alla rahvajutu järgi maetud kaks eestlaste juhti (2 Estenführer)".
[18] Kahjuks ei ole praegu võimalik kindlaks teha, kas sellised rahvapärimused esinesid ka enne "Tasuja" ilmumist ehk 1880. aastast.
Praegusel ajal on vaid üks võimalus kõigi nende mälestusmärkide tõelise tekkimise ja esinemiseaja selgitamiseks: organiseerida nendes kohtades kaevamisi asjatundlikul juhendamisel.
4 KumnaKumna küla oli esmakordselt mainitud 1480. aastal, seal asus väike mõisaansambel, mis oli rajatud 1620tel aastatel.
Esimene omanik oli Johan Knopius, kelle järgi koht oma nimetuse saigi, alates 1838. aastast kuni 1920. aastani ehk mõisa- ajastu lõpuni oli mõis von Meyendolffide aadliperekonna valduses, põlistele baltlastele, kes olid mitu põlve Venemaa õukonna- ja riigiteenistuses olles venestunud[19].
Mõisa vana peahoone on puuehitis, millele on iseloomulikud arvukad puidust kaunistused.
1910tel aastatel püstitati vanast peahoonest põhjapoole kahekorruseline neoklassitsistlik uus peahoone.
Pärast von Meyendolffide perekonda mõisasse paigutati sovhoosi osakonnakeskuse, tänapäeval puust peahoone on kasutusel korterimajana, uuem aga varemetes[20].
4. 1 Venepärane pansionaatKumna põlises häärberis ja kahes hiljem ehitatud suures villas elas kolm põlvkonda Meyendoffe, kes nagu Carl Mothander oma raamatus "Parunid, eestlased ja enamlased" kirjeldab olid andekad inimesed ja nende talent kandis neid sageli laia maailma.
Viimane suguvõsa luterlane oli parun Georg Meyendorff.
Tema pojad on aga usust lahti ütlesid ning pöördusid vene õigeusku ning astusid Vene teenistusse.
Venestunud Meyendoffid tõusid tsaari õukonnas kõrgetele võimupositsioonidele, "isegi olid mingi suurvürstliku abielu kaudu suguluses Romanovite dünastiaga.
Pärast Suurt revolutsiooni põgenesid nad Eestisse tagasi ja jäid Kumnasse paremaid aegu ootama, nad moodustasid oma kodupaigast sellist hõimukolooniat, kus võeti lahkelt vastu kaugemaid ja lähemaid sõpru ning sugulasi.
1919. aastal Eesti Asutava Kogu poolt vastu võetud Maareformi seadusega Meyendorfide valdusse jäi vaid mõisasüda.
Uue majandusliku olukorra toime tulemiseks tuli mõisaelanikel ja ka külalistel käed töös hoida.
Mõisa kolme hektari suuruse ja viisaja aknaga taimelavade eest kandsid nüüd hoolt parunessid[21].
Terve päeva perekond nüüd töötas, kell neli aga koguneti esiema juurde teed jooma, siis pidi igaüks oma valdkonna kohta aru andma.
Pärast kõik lasid end lõdvaks.
Need olid boheemliku hoiakuga individualistid, riietusid vabameelselt, kogu Kumna kohal valitses selline kunstnikulohakus ja venelik tolerants.
Carl Mothanderi sõnul vabameelsete ja kunstnikuloomuga Meyendoffide hoonete interjöör oli segadik luksusest ja odavast "pudipadist", muistsest ja praegusest ajast, näiteks, vaimustav rokokoomööbel segiläbi kõige odavamate pulktoolidega.
Carl Mothander nimetab elu seal imeliseks, see oli koht, kus tehti täpselt seda, mida sooviti.

Külalistel oli palju, nende pärast ei tehtud erilisi pingutusi, aga nende eest ka ei varjatud midagi.
Elu uksed olid Kumnas alati avatud, eriti suviti, kui mõisas peeti pansionaati mitmelt maalt päri tosinale mitmelt maalt pärit noorele inimesele.
Peale neid külalisi kuulus kolooniasse veel tosin parimas flirtimiseas oma pere noort.
Pansionaati hind oli soodne, kuid külaline pidi ise oma voodi ära tegema ja abistama ka majapidamises, aga mõisas viibis selline atmosfäär, et see oli rohkem kui lõbustus ja mitte töö.
Eriti külalised armastasid koos mõne aednikust tädiga turureisidel abistamas käia[22].
Seega Kumnat võib julgesti nimetada selliseks "vene tilgaks" Harku valla ajaloos, mis loomulikult erines teistest praeguse valla kohtadest, aga kindlasti andis oma panuse selle paiga ajaloosse.
"Noored kavalerid, balalaikamäng ja masurka!
Polnud ime, et välismaa noortele siin meeldis.
" "Kumna kohal õhtuni otsekui kära ja kilkamise pilv ning imetabane, tsivilisatsioonist vabastav armastusväärne minnalaskmisemeeleolu.
See oli vene kodu, kus valitses vabadus kõikidest kunstlikest kütketest.
"[23] Just sellisena oli, on ja jääb Kumna ajalukku, sellise imelise pansionaatena ta oli tuntud oma ajal, sellisena mäletatakse seda ka tänapäeval... 5 Rannamõisa külaRannamõisat mainitakse esmakordselt 1428. aastal (Leppesgute)[24].
Kuni 1624. aastani kuulus Rannamõisa mõis arvatavasti Tallinna linnusele.
Tsaarivalitsuse aja algusest peale see oli vabahärrade parun Budbergide perekonna eraomand.
Puhkekohana[25] sai Rannamõisa tuntuks 18. sajandil, kui Tallinna kaupmees A. Girard de Srajas Tiskresse panga jalamile Lucca suvitusmõis, mis tõi tõelise Itaalia hoogu Eestimaale, 1950ndatel.
aastatel rannamõisa läheduses on intensiivne suvilate ehitamise hoogustus.
Aastakümneid Lucca mõisas asus invaliididekodu, viimased aastad on seal pärast olulisi ümberehitusi olnud Suurbritannia suursaadiku residents, seega vanast mõisast pole suurt midagi säilinud.
Rannamõisa on rohkem tuntud kui suvilate ja puhkepaik, kuhu sõideti suviti sageli pidusid pidama.
5. 1 Rannamõisa kirikNeogooti stiilis kiriku ehitamist alustati 1901. aastal ning juba 17. juulil 1905. aastal Eestimaa kindralsuperintendent Daniel Burchard Lemm pühitses seda.
Rannamõisa kiriku arhitekt ja altarimaali "Taevaminek" autor on teadmata.
Kogu 1937. aastani allus kirik Keila kogudusele ja kandis Ranna kabeli nime, septembri kuus sai kabel iseseisvakskoguduseks.
Esimene kiriku organist ja jutustaja oli Karl Dunkel (kuni 1930. aastani), pärast selles ametis töötasid Mathias Volmer, R. Lipsthal, T. Oja, ning 1936. aasta maikuust kirikuõpetajaks sai Oskar Puhm, kes lahkus Eestist 1944. aastal Kanadasse, kus ta hiljem töötas pikki aastaid Kanada luterlikku ajakirja Elu[26].
Rannamõisa kalmistu õnnistati 21. juulil 1902. aastal.
Seal leidub selliseid kunsti- ja kultuurivara nagu vanu irdriste ja hauatähiseid, sepa- ja raidkivitööd mida isegi võiks uuesti kasutusele võtta, kuna nad on sellele piirkonnale väga omased ja iseloomulikud ning räägivad kohalikust kultuuriloost.
Kuna vabu hauplaste kalmistul enam pole, on hetkel kõige suurem probleem kalmistu laiendamine.

Praegu Ranna kogudusse kuulub umbes 150 inimest, pühapäeviti toimuvad jumalateenistused, komapäeva õhtuti on piibli- ja palvetunnid, kirikus tegutseb ka pühapäevakool.
Peale neid üüritus kirikus korraldakse kontserte, näiteks 6 MurasteMuraste mõis[27] moodustus Muraste, Kurba ja Merekülast, seda rajati 17. saj I poolel, alates 1653. aastast kuulus see Henning von Grassile.
Sajandite jooksul müüdi, renditi ja panditi mõisa korduvalt, 1848. aastal ostis selle Otto von Krusenstiern, kes pärast ehitas sellest suurejoonelise mõisahäärberi, mida peetakse üheks varasemaks neorenessanss- stiilis mõisahooneks Eestis.
Aga lossiliku ilmega mõisahoonet kasutas härrarahvas põhiliselt suvel.
Pärast mõisate võõrandamist sai 1920. aastal Muraste mõisahoonest Punaste Risti Suurupi lastekodu, pärast Teist maailmasõda elasid siin sõja tõttu orbudeks jäänud lapsed.
1995. aastal lastekodu likvideeriti ja 1997. aastal härrastemaja valdaja Eesti Punane Rist müüs hoone Paldiski ekslinnapeale Jaan Mölderile.
2001. aastal veebruaris panid kaks kohalikku 13- aastast poissi mõisamaja põlema, alles jäi vahelagedeta vare[28].

Muraste mõisas üles kasvasid kolm kultuurimaailmas tuntud isikud.
Nad on vennad Krustenid.
Nad sündisid aedniku (Jaan Krusteni) perekonnas.Kõige vanem Otto Krusten (1988-1937) sai kuulsaks karikaturistiks ning nooremad Erni (1900-1984) ja Pedro (1897-1987) olid omal ajal päris tuntud kirjanikud.
Nende isa Jaan Krusteni ülesandeks oli mõisa pargi ja lillepeenarde korrashoidmine ja triiphoone hooldamine, perekonnas oli kuus last, elasid päris vaeselt.
Elu Muraste mõisas ning lapsepõlve piltid tihti peegelduvad nii Erni kui ka Pedro Krusteni teostes.
Näiteks, Pedro Krusten kirjeldab mõisaolustikku autobiograafilises triloogias, peamiselt selle esimeses osas "Torn üle metsa".
6. 1 Otto KrustenOtto Krusten ehk Raudnõges sündis 18. juunil 1888. a. , õppis Laikmaa ateljeekoolis ja pärast Peterburis Kunstide Edendamise Seltsi kunstikoolis.
Joonistas karikatuure ajalehtedele, satiirkirjadele ja albumile "Ösituled".
Lähtus O. Gulbranssoni eeskujust, kujundas isikupärase stiilse ja lakoonilise joonekäsitluse.
Tegi tabavalt iseloomustavaid humoristlikke śarźe eesti kultuuri- ja ühiskonnategelastes, ning sellel alal teda peetakse parimaks Eestis.
On loonud ka maale.
Suri 23. veebruaril 1937. a. Tallinnas[29].
Karikaturis sai tuntuks eeskätt oma ühiskonnakriitilise loominguga.
Üks kuulsamaid karikatuure on töö nimega "Olge rõõmsad, minu vaesed!
Täna seedin ma teile", mis kuulub Otto Krusteni sarkastilisemate tööde hulka.
Pilti ajendasid looma kahekümnendate aastate algul moodi läinud ballid, tuluüritused, mida korraldati vaeste heaks.
6. 2 Pedro KrustenKirjanik Pedro Krusten sündis ja üles kasvas põhjarannikul Murastes mõisa aedniku pojana.
Ta õpis Tallinna progümnaasiumis.
Pärast selle lõpetamist võttis Punaarmees osa Venemaa kodusõjas.
1920. aastate keskpaigast alates töötas Tallinnas ajakirjanikuna ajakirjades "Vaba Maa", "Päevaleht", "Eesti sõna", kuid poliitiliste sündmuste tõttu lahkus kodumaalt 1944. aastal Saksamaale, pärast asus USA-sse, kus 1950. a. lõppes ametlikult tema põgeniku staatus.
Püsivaks elukohaks sai seal Washington ning tööpaigaks "Ameerika hääl" raadiojaama toimetus.

Pedro Krusten on eluaegne ajakirjanik, kes enamasti kirjutas lühiproosat ajakirjade jaoks, aga leidub tema loomingus ka romaane, kelle teostes hakkab silma tugev ja salgamata isikupära, inimese ja kirjaniku tihe seotus, sügavalt kirjutaja loomusest lähtuv humanism ja tolerants.
Teda ei huvita eriti ajalugu, see on ainult foon, esiplaanis aga seisab inimene ning selle isiku moraalne toimetulek ja enesesäilitamine.
P. Krusten oli kodumaal tuntud ajakirjanik, kui elas Washingtonis siis tema lugejad olid maailmas laiali.
"Kriitika oli teda tunnustanud ning lugejad teda tähele pannud".

Pedro Krusteni vaatlusobjektiks on olnud inimene kui niisugune, kodumaa ja rahvas, teatava ajastu nähtused meie inimeses.
Varema loolaadi võib nimetada psühholoogiliseks, mille huvi ei suundu niivõrd kusagile alateadvuse maailma, väid sinna, kus eriti kerkivad üles tõe ja vale, süü ja patu, puhtuse ja lunastuse probleemid.
Oma loomingus ta püüab vastata mis on tõeline tõde ja mis on kujuteldav, mis on päris vale ja mida võib "õilsaks" valeks nimetada, näeb läbi, kui õhuke on inimese moraalne olemus, kui palju selles on paradokse, kokkusattumusi, juhust ja ekslemist.
Sellesse gruppi kuuluvad: romaanid "Õilis vale" (1930), "Pime voorus" ja "Kalle Jaanuse kättemaks (mõlemad 1938) ning novellikogud "Varasema käega" (1934), "Hädaohtlik tee" (1936).

Tänapäeval Pedro Krusten ei ole nii tuntud nagu oma eluajal, temast eriti ei kirjuta, kordustrükke on samuti vähe, nende hulka kuuluvad Kaldametsa- triloogia , "Laev akna taga" ning "Aedniku armastus" romaanid (ilmusid kordustrükina pärast 1990. a. ). Krusteni loominguga tegeleb peamiselt Ülo Tonts, kes on olnudki ka kordustrükkide järelsõnade koostajaks.
Oma artiklis ta nimetab P. Krusteni "tundmatu eesti kirjanikuks", kes on "kadunud" ja unustatud".
Miks?
Aeg lendab, tulevad uued lugejad, uued kirjanikud... Kaldametsa- triloogias (1959- 1963) kuuluvates romaanides: "Torn üle metsa", "Laul kõrgel kaldal" ja "Neiuke läks roosiaeda" autor näitab eesti maaintelligentsi sündi ja kujunemist, kes pärines mõisast, mitte külast, mõisa ja küla vastuolud, kuid peamine rõhk on sellel, kuidas mõisast võrsuv rahvas on külale täienduseks.Teosed võib julgesti nimetada perekondlikeks, autobiograafilisteks ja mälestuslikeks, sest nende peategelane on mõisaednik ja tema pojad, samasused eksisteerivad ka süžee taustas (mõisarahva ja külainimeste suhted, mõisnike ja mõisarahva vahekord).
Kaldametsa mõisa ei ole midagi muud kui tema lapsepõlvekodu Muraste, mis nagu peegeldab sealelava rahva ja kultuuri kujunemist.
Kirjanik ise kunagi kommenteeris seda: " Kõik on elust võetud, kuigi niisugust ei ole juhtunud".

P. Krusteni teostest võib eristada veel ühe gruppi, kus kajastuvad ajastu pöördelised sündmused, kõik mis oli autoriga läbinähtud, kaaselatud, tõlgendatud.
Need on romaanid "Üleparda" (1946), "Ihaldatud silmapilk" (1950), "Inimesehoidja" (1952), "Laev akna taga" (1955) ja "Kaugelviibija käekõrval" (1957) autor kirjeldab oma põgenemise kodumaalt, diipii- laagrite ja USA-sse ümberasumisest.
Mõned kriitikut väidsid, nagu oleksid need teod pagulaselu kroonika, kuid Ülo Tontsu sõnadel see ei vasta tõele, ja nende raamatutes Krusten jälgib eelkõige võõrsile paisatud inimese siseprobleeme, eetilise inimese kogemusi ja katsumusi Teise maailmasõja järgses pohmelsuses.
Krusteni teoseid iseloomustab nende inimsõbralikkus, peamine ja muutumatu huvi olnud inimene, inimese vaatlemine ja avastamine.
"Mitte olustik, mitte ideed, mitte maailmavaade, vaid ikka inimene ise, seega siis psühholoogiline proosa".
"Kõik tema raamatud kuuluvad rahvusliku varanduse hulka, mille paremast valdamisest tasub mõtelda ka tänasel tähtpäeval.
"6.
3 Erni Krusten[1] http://www.
harku.
ee/index.
php [2] Ülevaino,R.
(2001) Tallinnast Keila-Joale, 38.

[3] (2004)Vääna mõisa tulevikuprespektiivid polüfunktsionaalse keskusena.
Eesti Regionaalse ja Kohaliku Arengu Sihtasutus.

[4] (2004)Vääna mõisa tulevikuprespektiivid polüfunktsionaalse keskusena.
Eesti Regionaalse ja Kohaliku Arengu Sihtasutus, 55-57.

[5] (2004)Vääna mõisa tulevikuprespektiivid polüfunktsionaalse keskusena.
Eesti Regionaalse ja Kohaliku Arengu Sihtasutus, 57- 73.

[6] (2004)Vääna mõisa tulevikuprespektiivid polüfunktsionaalse keskusena.
Eesti Regionaalse ja Kohaliku Arengu Sihtasutus.
55-56.

[7](2004)Vääna mõisa tulevikuprespektiivid polüfunktsionaalse keskusena.
Eesti Regionaalse ja Kohaliku Arengu Sihtasutus.
77-80.

[8] (2004)Vääna mõisa tulevikuprespektiivid polüfunktsionaalse keskusena.
Eesti Regionaalse ja Kohaliku Arengu Sihtasutus, 57- 73.

[9] Rahno,P.
(1976) Harku.
Tallinn, 3. [10] Rahno,P.
(1965) Harku mõisa ajaloost.Tallinn  [11] Rahno, P. (1976) Harku.
Tallinn, 5-8.

[12]Rahno,P.
(1965) Harku mõisa ajaloost.
Tallinn [13]Rahno,P.
(1965) Harku mõisa ajaloost.
Tallinn [14] Rahno,P.
(1965) Harku mõisa ajaloost.
Tallinn [15] Rahno,P.
(1965) Harku mõisa ajaloost.
Tallinn [16] http://www.
harku.
ee/.
files/103.
pdf (22.
11.
05) [17] Ülevaino,R.
(2001) Tallinnast Keila-Joale.
Tallinn, 35.

[18] Rahno,P.
(1965) Harku mõisa ajaloost.
Tallinn [19] http://www.
eestigiid.
ee/?
SCat=15&CatID=0&ItemID=130 (22.
11.
05) [20] Sakk,I.
(2002) Eesti mõisad: reisijuht.
, 32-33.

[21] http://www.
harku.
ee/.
files/84.
pdf (22.
11.
05) [22] Monthander,C.
(1997) Parunid, eestlased ja enamlased.
, 124-132.

[23]Monthander,C.
(1997) Parunid, eestlased ja enamlased.
Tartu, 129.

[24] http://www.
eestigiid.
ee/?
CatID=89&ItemID=325 (22.
11.
05) [25]Ülevaino,R.
(2001) Tallinnast Keila-Joale.
Tallinn, 11.

[26] http://www.
eestigiid.
ee/?
SCat=10&CatID=1&ItemID=7890 (22.
11.
05) [27] Ülevaino,R.
(2001) Tallinnast Keila-Joale.
Tallinn, 20-21.

[28] Sakk,I.
(2002) Eesti mõisad: reisijuht.
Tallinn, 22-40.

[29] http://www.
eestigiid.
ee/?
Person=nimi&PYear=aasta&ItemID=214 (22.
11.
05)