Eestikeelsed laulud Eestikeelsed laulud Alati olen mina lustilik, lustilik Anna, poiss, karikas mulle Ants oli aus saunamees Asunik Besame mucho Ei meelest läe mul iial... Ei mul pole mõisa Ei saa mitte vaiki olla Ei talumees tüdrukult tahtnudki muud Ela hästi, mu kodumaa Elas Tartus neiu noor ja ilus Elas metsas muti-onu Elu armastan sind Emale Ema süda Erika Esimene tüürimees ei raatsi iial juua Grand Marino Haanja miis vidi lubjakivve Hakkame, mehed, minema Hambavalu laul Hei-jah meil tuleb tõusta Hei, poisid, kas olete valmis? Helisev muusika Hoia, Jumal, Eestit Hommikul kui tõuseb päikene Hulkuri valss Hurjala jenka Hüvasti, Maria Iga mees on oma saatuse sepp Imeline aas Isa, ära joo Isamaa hiilgava pinnala paistab Isamaa ilu hoieldes Isamaa, õitse sa! Istsõ maailma veerõkõsõ pääle Jaanimardikas Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi Jahitrofeed Jamaika hällilaul Joo, sõber, joo Jõekaldal istub kalamees Kabala kõrtsis Kaks lauljat Kaks sõpra Kallim, hõbedaselt sul helgib juba juuksekuld Karu laul Kasat?okki keerutades Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt Kaugel kaljukalda taga Kaugel, kaugel, kus on minu kodu Kaugused kutsuvad Kaunim linn on Eestis Tartu Kaunimad laulud pühendan sull' Kaunistagem Eesti kojad Kel teist süda armul põleb Kes on rikas, see vaid praadi süüa leegib Kihnu laul Kihnu saar Kikilips Kirbulugu Klaas kokku taaralinn elagu Konn astus usinasti mööda teed Kord elas mölder veski peal Kord läksid kolm sõpra Kord mina pargis tukkusin Kord mõtetes istus üks emake nii Kord oli mul naine ja natuke raha Kord olin ma röövlite päälik Korraks vaid Korsaarilugu Krambambuli Kuhu küll kõik lilled jäid? Kui kallist kodust läksin Kui lapsena lustilla luhal Kui lähen maailma rändama Kui mina alles noor veel olin Kui mina alles, umpa, umpa Kui mina olin väiksekene Kui mul mure kipub Kui oleme joonud ?ampanjat Kui on jõudnud sügise Kui on meri hülgehall Kui on tudeng reisi peal Kui poissmees mina olin Kui sa tuled too mul lilli Kui sadam ootab Kui vanaeit keelab sul joomise Kuku sa kägu, kuldalindu Kuldne õhtupäike Kuldrannake Kuli lugu Kungla rahvas Kuradi laul Kus pidu iial peetakse Kus Põhjalahe kohiseb Kutse Kutse Guatemaalasse Kuujõgi Kõik roosid ma kingiksin sulle Kõndis neiu mööda metsa Kõrtsist just välja nüüd tulen ju ma Käskjalg tuli meie külla Laev tõstis üles purjed öises fjordis Las jääda nii kuis oli Las käia, kulla peremees Laul ennekuulmatust lahkusest Laulge, poisid, laulge, peiud Laulud nüüd lähevad Leib jahtub Lenda, lenda lepalind Liisa, päikseline naine Lily Marlene Lossis nimega Gradesko Lõke preerias Lõppenud on päevad Läbi saju Läks halvasti sel rebasel Lätsi küllä kükäkillä Läänemere lained Ma ammu tean üht neidu Ma kaminatoast võtan keebi Ma loodan, et saan sellest üle Ma lõbus õllepruulija Ma lätsi läbi Tsergo külä Ma olen väike Ma tahaksin kodus olla Ma vaatan paadist kiikriga Ma, sõbrad, jooksvavalust murtud Ma tõstan klaasi Maid ja rahvaid maha jättes Majakavahi armuhüüd Mandoliinid öös Margareeta Marina Mats alati on tubli mees Me elu jääb mõistmata aktiks vist küll Me mõtted on priid Me pole enam väikesed Meil aiaäärne tänavas Meil merevood on vabad Meil sõpruse-sidemed liitumas veel Meil tuuled sõnumeid tõivad Me vaenlased on verised Meremehe armastus Meremehe põli Meremehe püksikumm Meri on, meri jääb Mets mühiseb ja kägu kukub ra'al Metsa läksid sa ja metsa läksin ma Metsavendade laul Mida teead ema-isa Miljuneer Millest sa elad ja hingad? Minagi olin Arkaadia teel Mingem üles mägedele Minu armas Kati Minu peig on kalamees Mis värvi on armastus Mu isamaa on minu arm Mu kodu Mu meelen kuldne kodukotus Mu süda mul kerkib ja keeb Muinaslugu muusikas Mul meeles veel meloodia Mulgimaa Mulgimaa, sääl on hää elada Mullu mina muidu karjas käisin Munamäel Must kapten Mustamäe valss Mustlane Mustlased kui mängivad Mäe otsas kaljulossis Mööda teed, mis on kividega kaetud Mürtsub trumm ja pillid hüüavad Naerata Nagu linnutiivul Need on kauged hallid rajad Nii ajaratas ringi käind Nii mina, neiuke, sinule laulan Nii tihti tõuseme me kannu tagant Nii tugevad kui kaljud suures meres Nii vaikseks kõik on jäänud Noorus on ilus aeg Nõia elu Oh laula ja hõiska Oh milleks meile vaja Oh, punapea Mary Oh, sa vaine valgõ jänes Oh saaksin ma kord Issandaks Oi külad, oi kõrtsid Oi, te poisid Oleksin laululind Oli kodu meil sisemaa põldude vöös Oll' Mäeotsa talu On kevad tulnud taas On küünlavalgus hell ja soe On looja loonud meile tursked kämblad On silmi siniseid Oo bur?i hiilgus endine Oo, kuu! Paista sa, kuldne kuu, minu armsamale Pane tähele minu palumist Peagi saabun tagasi su juurde Pihlapuu Pojad on mul naksid Politruk Porilaste marss Postipoiss Priius, kallis anne Professorite duett Puhu tuul ja tõuka paati Põhjamaa Põhjamaa pojad Päiksekuld ehtinud on iidseid puid Pühajärv Raha paneb rattad käima Rahalaul Rahvahulgad, tulge kokku Rannalinna restoranis Rohelised niidud Rõõmsad päevad Rõõmus üliõpilane Saaremaa valss Sahvris jooksid hiired, rotid Santa Lucia Seakarjus Seal, kus lõpeb asfalt Seal, kus rukkiväli lagendikul heljub Sealt ju, mu kullake, paistab su maja Seda paati pole tehtud linnuluust See oli ennemuistsel a'al See Vene riigi säädus Sepa jutustus Setokõsõ sõitsivä Siidilipp ja hõbepurjed Silver Ükssilma lugu Sina kevadel tuled ja õisi mul tood Sind surmani Sinilind Sinu ilusad sinised silmad Su Põhjamaa päikese kullast Su silmade sära Suliko Sultan on kuningas Suureks saab Iisrael Suveöö Sõbrad meie rõõmsas ringis Sõprade laul Taat ja eit Tantsi, tantsi Tardo linn sa lõbumaja Tasa heliseb kelluke väljal Teele, teele kurekesed Tiigrikutsu Tule kallim, lähme Emajõele sõudma Tule Mannike õunapuu alla Tule ääres istun mina Tuljak Tõuseb päike, loojub päike Täna me liigume Täna tahaksin ma laulda Täna õhtul naudin elu Tüdruk, armastan päikest ja tuuli Uhkel krahvil Monte Cristol Uhti-uhti uhkesti Uinu vaikselt, mu lind Uinu, mu väsinud lind Vaatke, kuidas hommik koidab Vahva kindral Vaigistage kõne kõmu, Vaikne kena kohakene Valgeid roose Vana jõgi Vandersellide laul Veel kord Veel viivuks jää Viimane mohikaanlane Viljandi paadimees Vilsandi laul Viltkübar Väike neid Väike tüdruk Väikesed lapsed kõik magavad juba Õige valik Õhtud Moskva lähistel Õrn ööbik Ühel seikleval priiuserüütlil Ühes Tartu linna koolis Üks jahimees läks metsa Üks mees nägi unes taevalikku õiglust Üle kõige on maailmal vaja üht vaba last Üles üles hellad vennad Ütle meri, mu meri Ütle millal tuled sa? Alati olen mina lustlik <>Alati olen mina lustilik, lustilik Alati olen mina lustilik, lustilik, alati meeldib mul viin, :,:et tema küll natuke uimastav, joovastav, sellest ei ole suurt lugu.:,: :,:Laevakõrts oli kõrgel mäel ja puped tant'sid särgi väel:,: Alati olen mina lustilik, lustilik, alati meeldib mul tants, :,:et ta küll natuke väsitav, väsitav, sellest ei ole suurt lugu.:,: :,:Mann tantsis tsimmikingad jalas, kingad helekollased:,: Alati olen mina lustilik, lustilik, alati meeldib mul naine, :,:et tema küll natuke toriseb, poriseb, sellest ei ole suurt lugu.:,: :,:Üle õue naabri Neti kinkis mulle uuriketi.:,: Alati olen mina lustilik, lustilik, alati meeldib mul voodi, :,:et ta küll natuke kõigutab, kiigutab, sellest ei ole suurt lugu.:,: Mann oli siin ja Mann oli seal ja Mann oli iga ukse peal, Manni toas kõlas pill ja Mann oli nagu roosilill. Anna, poiss, karikas mulle Anna, poiss, karikas mulle, Täida head jooki ta täis! :,: Tuluks jook mulle ja sulle, Kui ta ka keelatud näis. :,: Viin teeb südamed rõõmsaks, Mis on kord kurvastus läänd. :,: Või mis on armastus kurvaks, Paljaks ning heledaks säänd. :,: Jooki täis karikas teol On just kui päike ja kuu; :,: Kulla ja hõbeda näol Särab ta enam kui muu. :,: Joogem siis haljastel puudel, Vennad kui õhtu on soe, :,: Sellega tegu ei muudel, Ega me karikaid loe. :,: Ants oli aus saunamees Ants oli aus saunamees, Saun oli suure metsa sees. Hundid, karud käisid sees, Rebane istus katusel. :,: Ai juudi valleraa! üks juut läks Tallinna. Kuid raha polnud tal, Ta sõitis pingi all. :,: Ants läks mõisa kaebama Suure uhke tõllaga: Seitse siga tõlla ees, Vana emis kõige ees. :,: Ai juudi valleraa jne. :,: Puupöör oli püksi ees, Sassis habe rinna ees. Sambla tort oli piibu sees, Siiski oli kõigist ees. :,: Ai juudi valleraa jne. :,: Tõukab eemal emakeele. :,: Asunik Viinakombinaadi märjuke Rõõmsaks teeb mu südame. Tuju lõbusa ta neile loob - Kõigile, kes seda joob. Taat aga ütles eidele, Kui oli lõppen'd päevatöö: "Rõõmsalt möödub õhtu pikk, Kui on laual asunik." Eit pani padavai alevi, Oli aga varsti tagasi. Peagi kõlas rõõmus lauluhääl - Asunik oli laua pääl. Ammutuntud tõde see - Pisikene pits ei liiga tee. Kui on joodud asunik, Siis on pidu paras just. Besame mucho Külmadest talvedest isu sai otsa ja lõunasse asusin teele. Päev päikest täis-kõik kaunis näis. Kohtasin tüdrukut, tumedasilmset, ta kõneles võõramaa keeles. kaks sõna vaid mul tuntuks said. Refr. Besame mucho - maailma veetlevaim viis tundus see siis. besame mucho - "suudle, ah suudle mind veel" - tähendab see. Rännud said otsa ja tagasi olen ma ammugi kodustel teedel. Nüüd juba tean-vaid siin on hea. Palju läks kaduma aegade rutus, kuid miski on siiani meeles- kaks silma suurt, kaks punahuult. Refr. Besame mucho... Ei meelest läe mul iial... Ei meelest läe mul iial Le Havre'i kuumad ööd. Ei meelest läe see piiga, kel silmad nii kui söed. Seal rüübatud sai viskit ja muret polnud miskit, sest noor ma olin siis ja veri kuum. Refr. :,: Ahoi! Ahoi! sest noor ma olin siis... Ahoi, ahoi ja veri oli kuum... :,: Ei mul pole mõisa :,: Ei mul pole mõisa, mul pole valda, mul pole muud, kui - kõrtsmik kalla.:,: :,: Kui ükskord ära suren ma, ei keegi võta leinata.:,: :,: Ei mul pole taganuttijaid ega surnuaeda mattijaid.:,: :,: Vana pann mulle jalga pannakse, mind mere-aga põhja lastakse.:,: :,: Mind vimmad viivad Viiburi ja tursad toovad tagasi.:,: :,: Ei mul pole mõisa, mul pole valda, mul pole muud, kui - kõrtsmik kalla.:,: Ei saa mitte vaiki olla Ei saa mitte vaiki olla, lauluviisi lõpeta' vaikimine oleks vale, sunniks südant lõhkema. Tahan õige tasa laulda, Tasa kannelt helista', Et ei sind, mu kõige kallim, Lauluga ma tülita. Aga kui torm minu kandlelt kostab siiski kõrvu sul', Siis sa ise oled süüdi: Miks nii armas oled mul'! Ei talumees tüdrukult tahtnudki muud Ei talumees tüdrukult tahtnudki muud kui kanala taga kord anda vaid selgitust selles, mis kanad on väärt, kuid piilus sealjuures ka tüdruku nägu kui näinuks seal midagi uut ja küsis, kas tüdrukust saaks talle abilist tallu, kes virk ja nii kraps, peagi neil mõlemal oleks siis Refr. suur lilleaed, ümber väikse maja. Särab ja lõhnab seal õitehurm - elu on sinuga suur lilleaed! Kui tüdrukult isani jõudis see jutt, siis papale peale näis tulevat naer, sest ta hõõgudes näost nagu vask, seal hüüdis: see mees on küll täielik ohver, sest kosimist nõuda võid talt, ning katsugu ainult ta hüpata jõkke. Jah, sina ta saada nüüd võid, naisena oled sa lihtsalt üks Refr. suur lilleaed... Siis talumees nägi, et saatus on julm ja üle nüüd jääb ainult teha veel ülikond uus, olgu raha küll napp, kuid südames vahutab ülekeev rõõm, et saab säästetud teenija palk ja laiskuse kontidest piitsutab elu mis kirev, kui haldjate mäng - tähtsaimaks paigaks seal ikka jääb Refr. suur lilleaed... Ela hästi, mu kodumaa Ela hästi, mu kodumaa, su rajad mulle on kitsaks jäänud. Vastumeeli, raskel sammul jätan maha ma kodupaiga. Võõra keele võõra sõna tõukab eemal' emakeele. Ole meeles, isakodu, põdrasilmus ja kõõlusköied. Oma kõrvus ikka kuulda põdrakellade hääli tahan. Palju pilte on mul silmis, südames neist tunnusmärgid. Ole meeles, isakodu, lapsepõlve mängupaika. Oma kõrvus ikkagi kuulda põdrakellade hääli tahan. Palju pilte on mul silmis, südames neist tunnusmärgid. Ela hästi, mu kodumaa, su rajad mulle on kitsaks jäänud. Vastumeeli, raskel sammul jätan maha ma kodupaiga. Võõra keele võõras sõna tõukab eemal' emakeele. Elas Tartus neiu noor ja ilus Elas Tartus neiu noor ja ilus, sõdurpoissi õrnalt armastas. Vaiksel õhtul Raadi puie vilus truudust vandus talle surmani. Refr. Neiu, kas tead, akna avama sa pead. Neiu sel ööl sulle külla tulen veel. Täna see tund, segan su und. Neiu ennast voodi peida, sõdurpoiss ei armu heida. Tänasel ööl, armud sa veel. Jõudsid kätte suised laagripäevad, sõdurpoisid Tartust lahkusid. Aga vaata valupisaratest punetasid neiu silmad vees. Truuks jään ma igavesti sulle, ütles ta ja õrnalt andis suud. Tõusku päike tunnistajaks mulle, et vaid sõdurpoissi armastan. Elas metsas muti-onu Elas metsas muti-onu Keset kuuski noori, vanu, :,: Kadakpõõsa juure all Eluruum tal sügaval. :,: Kutsus kokku külalisi Karvaseid ja sulelisi, :,: Lendas vares, harakas, Kull ja kaaren nupukas. :,: Vantsis uhkelt karuvana, Veeres siili okaskera, :,: Jänes nudi sabaga, Orav kikkis kõrvaga. :,: Joostes tuli reinuvader, Hiljaks jäi veel põhjapõder, :,: Siis kõik lauda istusid, Pidurooga maitsesid. :,: Karu imes mesikooki, Jänes rüüpas kastejooki, :,: Kaaren karumarju sõi, Kull see kurejooki jõi. :,: Põder limpsis samblasuppi, Orav näris käbijuppi, :,: See oli päise päeva a'al Pilla-palla pillerkaar. :,: Elu armastan sind Elu armastan sind, sulle kuulub mu kiindumus ammu. Elu armastan sind, ikka uuesti sinusse armun! Tuhat tuld süütas linn töölt ma väsinult koju nüüd suundun. Elu armastan sind Ning ma soovin, et kaunimaks muutud. Palju mull antud head: õitsev sünnimaa, merede hingus... Ning ma ammugi tean, mis on väärt siira sõpruse kindlus. Hea, et tunda ma saan, kuidas päevade keeris mind haarab! Elu armastan ma - süda lööb talle innukalt kaasa. Kuulad ööbiku häält, suudled lemmikut tähtede valgel. Annab arm sulle käe ning täis õnne sul uus elu algab. Oma lastega koos jälle vallatled nii nagu enne. Oled kaua veel noor, tunned lastegi lastest kord õnne. Aastad lendavad reas, muutud nukraks, kui juustes näed halli. Elu meeles neid peab, kes ta eest oma verd andnud kallist. Elu, vaimustad mind, sulle tehased laulavad hümni. Elu armastan sind ning ma loodan, et armastad mindki. Emale Ema, mu armas ja hea, kaua ei ole sind näinud. Ei tulla ma saa niipea veel, ema, mu armas ja hea. Ema, sa ootad, ma tean. Pikad su ööd ja su päevad. Ammuseid kirju veel loed, ema, mu armas ja hea. Endiselt hästi mul kõik, muret ei maksa sul tunda, tulen, kui kiire aeg mööda on läind. Ema, sa ootad, ma tean. Ema süda Üks paigake siin ilmas on, Kus varjul truudus, arm ja õnn; :,: Kõik, mis nii harv siin ilma pääl, On pelgupaiga leidnud sääl. :,: Kas ema südant tunned sa? Nii õrn, nii kindel, muutmata, :,: Ta sinu rõõmust rõõmu näeb, Su õnnetusest osa saab! :,: Kui inimeste liikuvat Au, kiitust, sõprust tunda saad, :,: Kui kõik sind põlgavad, vihkavad, Kui usk ja arm sust langevad-:,: Siis ema süda ilmsiks lä'eb, Siis veel üks paik sull' üle jääb, :,: Kus nutta julged igal a'al- Truu, kindla ema rinna na'al. :,: Mõnd' kallist südant kaot'in, Mis järel nuttes leinasin, :,: Aeg andis teised tagasi: Ei ema südant - iialgi! :,: Erika Kodukülla maha jäi mul neiuke nimeks tal - Erika Millal jõuan ma su juurde tagasi minu neid - Erika Tralal-lal-lal... Metsaserval väike valge majake elab seal - Erika Nüüd ma teen siin üksi püsti-pikali sinuta - Erika Lähme Venemaale naisi röövima sinuta - Erika Venemaal on naised nõnda ilusad nagu sa - Erika Esimene tüürimees ei raatsi iial juua Esimene tüürimees ei raatsi iial juua kõik oma kopkad tahab kodumaale tuua. Refr. :,:Jää jumalaga Mann, sest tuules oli ramm ja reisusihiks oli meile Rotterdam.:,: Kapten, vana merikaru, juua täis kui tint, jäi masti alla magama kui väljas oli vihm. Refr. :,:Jää jumalaga ... :,: Vanemmadrus see'i tee muud kui lakub ööd kui päevad jumal teab kas tema silmad selget päeva näevad. Refr. :,:Jää jumalaga ... :,: Pootsman on meil kaine peaga vaikne nagu toi, purjus peaga lärmab nii, et ruhvis kerkib koi. Refr. :,:Jää jumalaga ... :,: Aga kapteni tütar oli vana logi lein, tema armsam jook oli konjak ja vein Refr. :,:Jää jumalaga ... :,: Kokal puder kõrbes põhja, see on paha märk, siis masti otsa tõmmatud sai koka vana särk. Refr. :,:Jää jumalaga ... :,: Kui masti otsa tõmmatud sai koka vana särk, see paistis igaühele kui viimsepäeva märk. Refr. :,:Jää jumalaga ... :,: Grand Marino Sadamasse laev kui tuleb, täna vööraid keeli kuuleb Grand Marino, Grand Marino Mööda veerust neeger jõlkus kaval mõte meeles mõlkus Grand Marino, Grand Marino Taskus kõlises tal sterling, seda kuulis ilus preili Grand Marino, Grand Marino Tema tõstab kleiti, näitab sukka, müksab neegril küünarnukka Grand Marino, Grand Marino Sealt Narva maanteelt ülesse läeb neeger resturanisse Grand Marino, Grand Marino Trepist üles, number viis, kus neeger hakkas kütma siis Grand Marino, Grand Marino Hommikuks polnd järel muud kui kopsud, soolikad ja luud Grand Marino, Grand Marino Kui sul armastus ei sobi, jo siis ikka aitab money Grand Marino, Grand Marino Oled inetu või hirmus aga süda tuksub armus Grand Marino, Grand Marino Daame ilust sobib laulda aga ära meelt sa heida, aga kui on võimalus raha tarvita Sest raha sel on imekange vägi raha eest saab andeks mitmed häbid raha eest sul sobib armasta ja raha eest sa igavese mälestuse saad. Haanja miis vidi lubjakivve :,: Haanja miis vidi lubjakivve:,: :,: Kolm päivä Võrolõ. :,: :,: Haanja miis läts Tiganiku puuti:,: :,: Uma kolmõ kopkaga. :,: :,: Tahtsõ osta püksi nöpse:,: :,: Uma higi vaiva iist. :,: :,: Haanja miis nägi silgupüttü:,: :,: Tiganiku leti iin. :,: :,: Haaja miis pallõl puudisaksa: :,: :,: "Esänd, lupa tsurgata!" :,: :,: "Tsurka, no tsurka Haanja miis:,: :,: Uma leeväpalakõst!" :,: :,: Laul um otsah, laul läts mõtsah, :,: :,: Ei lää inämb edäsi. :,: Hakkame, mehed, minema Hakkame, mehed, minema kodu poole kõndima, :,: tare poole tõttama. :,: Paneme piibud põlema, vanad tobid tormama, :,: uhked tobid uhkamaie ! :,: Hakkame, mehed, minema kodu poole kõndima, :,: tare poole tõttama. :,: Hambavalu laul Ei hambaarstist tea ma miskit asja hullemat, ai-ai-ai , hullemat ja hambaarsti kabinet mul põrgut meenutab, ai-ai-ai , meenutab Kui pääsu pole mul, sest hambavalu hull ja hambaarsti silmis olen ümmargune null. On tunne hea, kui ükskord sealt ma pääsen eluga, e-lu-ga. Ei haigest hambast tea ma ühtki kohta hullemat, ai-ai-ai , hullemat. Ei hambaarsti puurist tea ma asja hullemat, ai-ai-ai , hullemat. Mis viga puurida, kui oleks puurija. On piinarikas protseduur ja valu täis on suu. On tunne hea, kui ükskord sealt ma pääsen eluga, e-lu-ga. Jah, üpris palju tuleb meil veel hambaid puurida, ai-ai-ai, puurida ja lootusetud hambad tarvis välja juurida, ai-ai-ai, juurida. Kui pääsu pole mul, sest hambavalu hull ja hambaarsti silmis olen ümmargune null. On tunne hea, kui ükskord sealt ma pääsen eluga, e-lu-ga. Hei-jah meil tuleb tõusta Refr. Hei-jah meil tuleb tõusta, hei-jah meil tuleb tõusta, hei-jah meil tuleb tõusta, siis kui hommik koidab. Mis teha meil kui see madrus on purjus, mis teha meil kui see madrus on purjus, mis teha meil kui see madrus on purjus, siis kui hommik koidab. Refr. Hei-jah meil tuleb tõusta ... Nädal aega söödaks talle vett ja leiba ... Refr. Hei-jah meil tuleb tõusta ... Annaks talle nuusutada vandi otsa ... Refr. Hei-jah meil tuleb tõusta ... Pistaks tema tühja õllevaati ... Refr. Hei-jah meil tuleb tõusta ... Pistaks tema trümmi tüskeks lastiks ... Refr. Hei-jah meil tuleb tõusta ... Hei, poisid, kas olete valmis? Laskub üks haldjas, väsinud, aga sitke ja selgete silmega ja lausub : Hei, poisid, kas olete valmis? Siis lükkame korraga. :,: Peipsi koha pealt lükkame lahti selle väikese Maarjamaa. :,: Ühe tiiru nii ümber selle Ilma nõndaviisi peab tegema. :,: Ja siis kasvõi teise ilma ühes rohu ja rahvaga. :,: Eks toetage pilgud siis vastu ja lükkame korraga. :,: Tasapisi, et kokku ei põrkaks Soome, Rootsi ja Norraga. :,: Öö tähtede tuules me lä'eme. Maad varjab ta hingede vall. :,: Uhke laine lööb Lätimaa randa seal Ruhja ja Valga all. :,: Taani väinadest mahume läbi, kui kõik seisavad serva peal. :,: Siit minna ei ole meil häbi - küllalt näinud mis kurja, mis head. :,: Eks sealt on siis tee meile lahti kogu maailma merele. :,: Kas leidub seal kuskil üks sadam me viimsele verele? :,: Eks seal siis veel vaatame silma Ta päikese kullale. :,: Kas leidub seal all veel üht paika ka sellele mullale? :,: Helisev muusika Sa kuulata vaid imekauneid viise! Mäed laulnud on neid tuhat aastat siin. Mu hing tulvil vaid imekauneid viise. On laulda mul soov seda laulu nüüd. Mul soov linnutiivul on kerkida üles kõrgele, kus pilvepiir. Mu hing ihkab hüüda kui kellahääl, see mind kaugele viib. Ja naerda kui vallatud veed, mis tõttamas rännakuhoos. Nii päeval kui ööl nagu lõoke, kes laulusid loob. Siin olla on hea, kui mu hing on üksi. Ma tean, kõlab siin vana tuttav hüüd. Mu hinges on soe: kuulen kauneid viise. Neid ma laulan nüüd! Hoia, Jumal, Eestit Hoia, Jumal, Eestit, meie kodumaad, Kaitse teda kallist, meie armsamat. Rahu, töö ja kainus olgu Eesti kroon, Vennaarmu suurus tema võimu troon. Õnnista me rahvast, saada kosumist. Puhasta meid kurjast, anna kasvamist. Aita võita vaevad, vägev Kaitseja! Jõudu andku taevad Sulle, kodumaa. Hommikul kui tõuseb päikene Hommikul kui tõuseb päikene lähen lahingusse ma vairih-vairah :,: Tulen tagasi sealt võitjana või langen ma :,: :,: Vallerille-vallerille-valleraa-aa-a:,: :,: Tulen tagasi sealt võitjana või langen ma.:,: Kui ma peaksin täna langema olen homme surnud mees vairih-vairah :,: Sõbrad mind siis hauda kannavad just koidu eel :,: :,:Vallerille-vallerille-valleraa-aa-aa:,: :,:Sõbrad mind siis hauda kannavad just koidu eel.:,: Kolm sinilille õitsevad minu kalmukünka peal vairih-vairah :,: Uhke ratsamees neid murrab sealt nii õelal käel :,: :,:Vallerille-vallerille-valleraa-aa-aa:,: :,:Uhke ratsamees neid murrab sealt nii õelal käel.:,: Käi põrgu uhke ratsamees lase lilled õitseda vairih-vairah :,: Neid vast näha oleks igatsend mu kauneim neid :,: :,:Vallerille-vallerille-valleraa-aa-aa:,: :,:Neid vast näha oleks igatsend mu kauneim neid.:,: Hulkuri valss Lossides krahvidel pulmad on hoos, kus mõrsjal on kroonitud pea. Seal voolamas ?ampanja, viin ja ?artröös, kuid südamed külmad kui jää. Refr. Siis meeleldi maanteel ma tantsin kus metsade, tormide laul, seda marulist hulkuri valssi - tule minuga, neiu ah-hoi! Tähis on taevas ja kumamas kuu, kui kristallid säravad nad, kuid hulgust ei sugugi segamas muu kui mõrsjaga teed astuvad. Refr. Siis meeleldi maanteel ... Ei hulguse armastus tooruseks lä'e ta süda on puhas ja prii. Ka tema võib armsamat kallistada ja õnne tal näidatagi. Refr. Siis meeleldi maanteel ... Nüüd rändan siin ilmas kui põlat' pajats, mul südames kurbusejoon. Ma mõrsjaga olen kui ööbikupaar hüüab elu meil: õnne teil toon! Refr. Siis meeleldi maanteel ... Hurjala jenka Nõnda kõrgeid kuuski kui on Hurjalas pole näinud ükski mets, ei laas. Ja ka neiud seal on kõige kaunimad - seda ütlema veel pean. Refr. Hei -jah ja radiridi ralla, laskem rõõmsalt laulukene valla, ei nüüd enam mahti, tarvis kähku vahti keda kutsun endaga tantsima. Ja kui kätte on jõudnud lõpuks jaaniöö, tule ümber rahvas tantsu lööb. Tule paistel rõõmsalt särab neiu palg, metsas õitseb sõnajalg Refr. Hei -jah ja radiridi ralla ... Hüvasti, Maria Vaata, Maria, jääb seltsiks sul päikene ja selgem taevas, kui see, mis ootab mind. Siiski, Maria, ka siin võib tulla äikest veel Ja sellepärast, ma palun, hoia end. Kui ootad kirja, siis homseks jäta pisarad. Kiri, Maria, võib kaua olla teel. Kui ootad kirja , võib tulla see ka mulla alt, kuid ära usu, et saatmata jäi see. Refr. Kui me ei kohtu, jää terveks, Maria! Meid lahku viia võib igavene öö. Mis ka ei juhtuks, pea meeles, Maria, All sinu südant me poja süda lööb. Maailmas niigi palju on nutetud. Näib, et on pisar tulus väljamüük. Ma tean, Maria, kui armastust on petetud, siis meie hinged ei kanna seda süüd. Refr. Kui me ei kohtu ... Iga mees on oma saatuse sepp Refr. Iga mees on oma saatuse sepp Ja oma õnne valaja. ükskord lahvatab vimm, Mis kogunend salaja. Mõisad põlevad, saksad surevad, Mets ja maa saavad meitele. :,:Saavad meitele, jah meitele, jah meitele, meitele, meitele.:,: Refr. Iga mees on oma ... Meie põleme, meie sureme, Siis ei jää enam ühtegi orja. :,:Ei ühtegi orja, ei ühtegi orja, Ei ühtegi, ühtegi peremeest.:,: Imeline aas Sel künkal algas imeline aas veel vastu taevasina must ja paljas. Kuid hiirekõrvus rohi oli maas nii imevärske ja nii imehaljas. Sel künkal algas imeline aas. Me tundsime, kuis puude süda lõi ja kuulsime, kuis mullast võrsus rohi. Puud hüüdsid hääletult: ei või, ei või ja haljas rohi sosistas: ei tohi. Me tundsime, kuis puude süda lõi. Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost, et sellest laanest tagasi ei tulda? Me läksime ja oksad läksid koost ja tummas õhus lõhnas sooja mulda... Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost? Ehk küll me ümber kivist linn on taas, me kõnnime, kui kõnniks me legendis: nüüd õites on me imeline aas, kuid kõik ta õied õitsevad meis endis. Ehk küll me ümber kivist linn on taas. Isa, ära joo Refr. Sind ainult palun, isa, Ära joo purju ennast, Siis, kui jälle pühad saabuvad. Too emale sa lilli parem linnast, Sest pisaraid on valus vaadata. Seinakell lööb pikki õhtutunde, Osutid nii visalt liiguvad. Trepilt veel ei kosta isa samme, Akna taga oksad liiguvad. Läbi vaadatud on pildiraamat, Jutud loetud, und ei tule veel. Lähevad tunnid nagu laisad loomad, Ema istub nukralt akna all. Unenäos on jälle kõik nii ilus - Isa tuleb - lilli täis peod. Naeratades ema juukseid silub - Lähestikku õnnelikud näod. Isamaa hiilgava pinnala paistab Isamaa hiilgava pinnala paistab Kodu meil kaunike, kallike. Isamaa sinava võlvita vaatvad Vilkuvad koidud meil orusse. :,: Hoi la, la, la, la, la; hoi la, la, la, la, la, õitse ja haljenda, eestlaste maa! :,: Kukulind kaunisti kõrvu meil kostab, Äratab ülesse looduse; Helinal õhud ja hääled meil hüüdvad, Helinaid saadavad südame'. Hoi la, la, la, la, la,! jne. Valvamas isamaa vaim meie vahel, Looduses liikumas lennula; Süda ei aina või vangissa viibi,- Hõiska ja helise, õnnis suu! Hoi la, la, la, la, la! jne. Isamaa ilu hoieldes :,: Isamaa ilu hoieldes, Vaenlaste vastu võideldes Varisesid vaprad vallad, Kolletasid kihelkonnad Muistse põlve mulla alla. :,: Nende muremuljutused, Nende piina pigistused, Muistsed kallid mälestused :,: Kostku meile kustumata! :,: Isamaa, õitse sa! Isamaa, õitse sa! Isamaa õitse sa! Kallimat varandust ilmas mul pole, sinuta elu mul tühi ja kole. Armsamat enesel' ma ei saa: isamaa, isamaa, õitse sa! Isamaa, kasva sa! Isamaa, kasva sa! Sinule enese olen ma annud, kätkist nii kauaks kui hauda mu kannud. Omaks mult võta, mis pakun ma: isamaa, isamaa, kasva sa! Isamaa, ela sa! Isamaa, ela sa! õitse ja kasva ja edasi astu, ela ja vaenlasel' astu sa vastu igavest', igavest', õnnega. isamaa, isamaa, ela sa! Istsõ maailma veerõkõsõ pääle :,: Istsõ maailma veerõkõsõ pääle, Veerõkõsõ pääle, veerõkõsõ pääle. :,: Kae, ja-ha-ha, oi-jeh! Kae, ja-ha-ha, oi-jeh! Kae, ja-ha-ha, oi-jeh! Istsõ maailma veerõkõsõ pääle. :,: Kaie maailma kavaluisi jne. :,: :,: Kuhu nuu tütriku magama lävä jne. :,: :,: Kissa-kassa, kissa-kassa kõlgusahe jne. :,: :,: Hussa-hassa, hussa-hassa, hainu sisse jne. :,: :,: Tipa-tapa, tipa-tapa, tasakõiste lätsi jne. :,: :,: Näide manu üle muru hainu sisse jne. :,: Jaanimardikas Oo kui armas mulle Sa, särad kauge tähena. :,:Sinu helk öövaikuses põletab mind leegina:,: Pikk ja pime on mu tee, Sinult valgust ma ei näe. :,:Teiste juurde lendad Sa, kuigi anun: siia jää:,: Oma hinges, täheke, koha hoian Sinule, armsam, minu juurde jää, Sulle ikka olen hää Tshemo tsitshinathela, rathmi prenne, lanela shenma shoris, nathebam, damstva da dalanela. Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi rinnust saadik kiigub kastehein :,: Ütle kust ma rada teha tohin igal pool on noor ja õitsev hein :,: Jaaniõhtul süüdatakse tuled tantsuplatsil tallatakse hein :,: Aastas kord see õhtu ette tuleb igal pool saab muserdatud hein :,: Jaaniööl on sõnajalad õites metsa all kus kõrge, kõrge hein :,: Lapsed lapsed sinna minna võite nii kui nii seal niitmata jääb hein :,: Jaanipäeval rinnuni on rohi sügis jõuab jääb vaid kuluhein :,: Ütle kust küll rada teha tohin igal pool on noor ja õitsev hein :,: Jahitrofeed Kõik metsaloomad teadsid ammu juba et varsti tuleb inimjahi luba. Nüüd õige aeg on valmis panna lõksud, küüned, hambad ja veel teised nõksud. Trofeedevõistlus kuulutati välja, see loomadele tegi palju nalja. Kui stiimul käes, mis siis viga küttida ja inimesi maha nottida. Refr. Hammas hamba vastu, juhhei, küüne vastu küüs sul, juhhei, metsaelu lõbusaks teeb koopaseinal inimluust trofee. Ka kitsendusi seadus ette nägi: vaos tuleb hoida oma jahivägi. Sa ära küti emasid ja lapsi ja mehi kes on veidi võtnud napsi. Läks hooaeg lahti, metsas pidu käis, kõik loomad olid poolteist päeva täis, kui ükskord ära vajus kolkund õllevaht läks lahti inimesejaht. Refr. Hammas hamba vastu ... Nüüd põlislaanes näitus tehti lahti, kõik loomad väsind pärast pikka jahti, kuid nende silmist paistab rõõmus meel ja uhkelt seinal ripuvad trofeed. Tõi põder uhked sarvekandja sarved ja hunt, kel inimsooga vanad arved tõi hulga sääreluid, mis puhtaks näritud ja vaiguga nii kaunilt lakitud. Refr. Hammas hamba vastu ... Kahejalgne loom, üllas looduse kroon- võta endal' teadmiseks see. Jamaika hällilaul Sa magad, chiquito, mu poeg, ja piki randa kõnnib öö. On meri vaid ärkvel, ta kohiseb tasa ja lainetus kaldale lööb. Su isal on tilluke paat ja valge puri selle peal, kuid kahjuks merel on saaki nii vähe ja paate on rohkesti selliseid seal. Ei põlga ma tormi, vaid võidelda tahan, kui vahustel vetel kaob maa. Kuid elus on torme, mis murravad maha ja üksi neist jagu ei saa... Sa magad, chiquito, mu poeg, võib-olla unes õnne näed ning kuigi muret toob hommik, siis ometi kõikjal ei koida ju päikseta päev. Sa magad, chiquito, mu poeg, ja piki randa kõnnib öö. On meri vaid ärkvel, ta kohiseb tasa ja lainetus kaldale lööb. Seal lainete taga on saar, ka seal on kõrged palmipuud. Ja üle nende on samuti helendav taevas ja kollase sõõrina kuu. Jamaikal ja Kuubal on ühised tähed, on sarnaselt sinised veed. Kuid ometi kõrvuti elus ei lähe neil kaluri rajad ja teed. Sa magad, chiquito, mu poeg, sind ootab tavaline päev. Et aga homme võib tänasest ilusam olla, chiquito, sa seda kord näed, seda kord sa, chiquito, näed. Joo, sõber, joo Mu naine on üks vana nõid, kes muud ei taha kui raha - :,: viina ja raha. :,: Refr. :,: Joo, sõber, joo, joo ennast täis kui siga! Oma viimased sendid sa kõrtsmikul vii ja ütle, mis elul on viga! :,: Itaalias, Hispaanias ja kaugel, kaugel Hiinas juuakse viina, ikka viina ja viina. Atlantia ja Peipsi järv ja teised ookeanid - seal sõitvad suured praamid, neil peal on viina-aamid. Jõekaldal istub kalamees Jõekaldal istub kalamees, Õng kiigub, liigub lainetes. :,: Mees ise sihib sala, Mil õnge hakkab kala. :,: Kui löövad lained liikuma, Siis õnge välja tõmbab ta :,: Ja naeratades sala Mees kotti pistab kala. :,: Kas tunnete te mõnda meest, Kes õnne otsib vete seest :,: Ja tihti salamahti Jõekaldal peab vahti? :,: Ma tunnen, tunnen palju neid, kes nõnda püüdvad südameid. :,: Kui ühe kätte saavad, Teist jälle ihaldavad. :,: Kabala kõrtsis Kabala kõrtsis kraaksus Kadri, et tema Ants on üsna tragi. Refr. Hei, hei, hei-kam-ka! Musta kassi karvad, kirju kuke varbad, Suigu-Märdi viisud, Tartu linna Liisud keedavad armastuse rohtu! Kadri lõi Antsule kopsikuga pähe, ise tema ütles, seda tall' veel vähe! Hei, hei, hei-kam-ka! ... Kui mina ükskord naise võtan, uksed, aknad kinni katan! Hei, hei, hei-kam-ka! ... Seda naist ei maksa pidada, kes jalgu ei jaksa vedada! Hei, hei, hei-kam-ka! ... Siga minul on, aga villa ei kanna, mina talle paganale süüa ei anna! Hei, hei, hei-kam-ka! ... Siga oli rukkis, saba oli väljas, saba oli rukkis, siga oli väljas! Hei, hei, hei-kam-ka! ... Kaks lauljat Kaks lauljat, üks noor ja teine vana kord kõndisid seal uhke lossi ees :,: Noorem laulja võttis kandle enda kätte kõik imeviisid kostsid selle päält:,: Kuninganna istus lossi akna pääl kolm pisarat tal veersid silma päält :,: Kuningas see tõmbas mõõga tupest välja lõi haava noore laulja südame:,: Vanem laulja tõstis kandle needes üles lõi puruks vastu lossi müüriseid :,: Sinu maa, sinu rahvas pööraku sust ära ja loss see muutugu ahervaremeiks:,: Tema maa tema rahvas pööraski tast ära ja loss see muutus ahervaremeiks Kaks sõpra Meie oleme kaks lõbusamat selli, mu sõber Villi ja mina ka. Ei meie sarnast teist ei ilmas leidu, kui sõber Villi ja mina ka. Meie õppisime ühte neidu tundma, mu sõber Villi ja mina ka. Ja hakkasime teda armastama, nii sõber Villi kui mina ka. Tema särasilmist tõusis meile tuju, mu sõbral Villil ja minul ka. Ta kallistades andis Villil musu, ja vahel suudles ta mind ka. Meil see lugu juba unustatud oli, nii sõbral Villil kui minul ka. Kui äkki aga tuli Villil kiri, ja teise kirja sain siis ma. Neiu kirjutab, et asjalugu paha, on sõbral Villil ja minul ka. Et armastuse eest peab maksma raha, nii sõber Villi kui mina ka. Kaks sõpra löövad kohtusaalis pilli, nii sõber Villil kui minul ka. Neist üks näeb välja täpselt nagu Villi, aga teine punktipealt kui ma. Meil kohtuotsus selline siis oli, mu sõbral Villil ja minul ka. Et lapsed jäävad Villi kasvatada, aga naist pean toitma ma. Kallim, hõbedaselt sul helgib juba juuksekuld Kallim, hõbedaselt sul helgib juba juuksekuld. Noorus ajahõlma vaob, kiirel sammul elu kaob. Kuid ma kaunina sind näen, sind näen, ikka õrnad on su käed. Kallim kaunina sind näen, ikka õrnad on su käed. Kuigi pea on sinul hall, kuigi kahvatu su palg, Sind ma suudlen täna veel justkui tookord õitsval teel... Sa niisama nooreks jääd, sa jääd, kuulen sinu hella häält. Kallim, sama nooreks jääd, kuulen sinu hella häält. Kuigi vananeda võib, jäävalt noor on armuõis. Koltund palged meil ei loe, kui on süda hell ja soe. Ikka armastan ma sind, ma sind, ikka nooreks jääb me hing. Kallim, armastan ma sind, ikka nooreks jääb me hing. Karu laul Karu elab loomaaias, matsakas ja muidu maias Ja nii kõmbib tema aina umpa-umpa-umpa-umpa. Metsas karu pole näha, metsas on tal külm ja paha ja nii müttab tema aina müta-müta-müta-müta. Loomaaeda tahan ma, karu kaissu tuduma, kahekesi sööks seal komme päeval-ööl. Refr. Tule,tule,tule,tule,tule,tule,tule,tule sa Loomaaeda ühes minuga. Ega's keegi karda karu, karul mitme mehe aru, jõudu, jaksu ülearu, ah-ha-ha-ha-ha-ha-haa. Karu silmad on kui sulakuld, Neis lõõskab inimarmastuse tuld. Mõni peab koera ja mõni mees kassi, Mõni peab ahvi, kes elab tal sahvris. Mina ainult karu armastan ! Mõmm. Refr. Tule, tule, tule, tule, tule, tule, tule, tule sa mu unedesse, karukene, hea. Unes karu ilmuski, loomaaia piletit minult ta ei nõudnudki ah-ha-ha-ha-ha-ha-haa. Karu silmad on kui sulakuld ... Kasat?okki keerutades Käib külas hoogne tants ja trall, kui mängi pillimees. See Vanja on, kes papli all meil muusikat siin teeb. mis kasu oleks suveööst ja udust heinamaal, kui õhtul peale päevatööd me tantsida ei saaks. Refr. Kasat?okki keerutades kiirelt möödub öö, idakaares päev peagi koitma lööb. Väsimust ei tunne jalad, vastu peame veel, seni kuni mängib pillimees. Veidi veel kulutame kingi, mis meil sest kui ka pea käib ringi. Kasat?okki keerutades kiirelt möödub öö, idakaares peagi loitma lööb. Siis lõpuks tõuseb Vanja ka ja pilli kokku seab, sest enne koitu kallima veel koju saatma peab. Nüüd vaibub kiirelt tants ja trall ning ootab kodutee, kuid homme jälle papli all siin tantsu lööme me. Refr. Kasat?okki keerutades ... Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt käib Läänemere rannale ja Munamäe metsalt, murult käib lahke Soome lahele? Refr. See on see maa, kus minu häll kord kiikus ja mu isadel. Sest laulgem nüüd ja ikka ka: see ilus maa on minu kodumaa! Siin teretavad metsaladvad nii lahkelt järvi, rohumaid, siin taeva vihmal oras võrsub ja päike paitab viljapäid. Refr. See on see maa ... Siin kasvab eesti meeste sugu Ja sammub vabadusele. Siin kasvab priskelt eesti neiu ja sirgub eesti mehele. Refr. See on see maa ... Siin tõstab rahvas põllurammu ja matab endist viletsust; siin püüab rahvas vaimu valgust ja võidab endist pimedust. Oh tõotagem südamest Me mehed olla igavest! Ja laulgem nüüd ja lõpmata: Sa kosu, kasva, kallis kodumaa! Kaugel kaljukalda taga Kaugel kaljukalda taga, vaba Volga voogudel sõudvad vaprad Stenka röövlid värvilistes venedes. Pühitsedes pulmapidu kena vürstineiuga seisab pealik Stenka Razin joobnult oma kaasaga. Meeste keskel tõuseb nurin, neist ei enam hoolita. Öösel viibib naiste seltsis, ise muutund vaikseks ta. Meeste pilkenaer ja nurin pealikule vastumeelt ja ta kindla käega haarab mõrsja oma kaenlasse. Kõrged kulmud kortsu läevad, kõne kärkimas on sääl, viha välkumas ta silmis, karmilt kõlab tema hääl: "Annaks kõik, mis kallis mulle annaks peagi tema eest, et ei tüli tekiks meile, ohvriks toon ta laintele." Stenka haarab vürstineiu, tõstab üles kõrgele, ehkki süda piinleb valus, viskab ta siis laintesse. "Volga, Volga, emajõgi, Volga, kuulus jõgi sa, Doni kasak tahab sulle, kallist kinki anneta!" "Tantsige ja jooge viina, teie soovi täitsin ma, kuigi süda tunneb piina, ohvriks tõin ma kallima." Kaugel kaljukalda taga, vaba Volga voogudel sõudvad vaprad Stenka röövlid värvilistes venedes. Kaugel, kaugel, kus on minu kodu Kaugel, kaugel, kus on minu kodu - kaugelt tervisi saadan ma sul. :,: Üksi rändan ma võõramaa radu, pisar laugel, kui meelestud mull'! :,: Tasa nuttis siis kallim mu rinnal, tasa sosistas õrn tuulehoog. :,: Kurvalt kajakad kaebasid rannal, vaikselt vulises vahune voog. :,: Vaikseks jäänud on lainetav meri, vaikseks jäänud on kallima rind. :,: Üle lageda vete vaid kõlab kurb ja igatsev hulkuri laul. :,: Tüdruk Öö saabund sadama üle, lainetab lahtede suus, tähtede helkivas süles naeratab kahvatu kuu. Tean , et mu tüdruk sa magad. Tean, et sind suigutab tuul. Sinust mu akende taga jutustab kahvatu kuu. Refr. Tüdruk, armastan päikest ja tuuli. Tüdruk, sinust ma unistan vaid. Oi neid kirsina punavaid huuli. Tüdruk, ütle mul, kust sa nad said. Kauguste kutset kui kuulen, see mind nii rahutuks teeb. Selles on meri ja tuuled, selles on sinavad veed. Sinul ja tormil ja taeval midagi ühist on teis. Koos mulle meenute laeval pikil ja pimedail öil. Refr. Tüdruk, armastan päikest ja tuuli ... Reelinguil naaldun ja laintes otse su pilku kui näeks. Karide kohinas kuulen kutset, su juurde et jään. Sinule andsin kord sõna, usu ma seda ka pean. Sina ja mina ja meri - üks meist on liigne, ma tean. Refr. Tüdruk, armastan päikest ja tuuli ... Kaunim linn on Eestis Tartu Kaunim linn on Eestis Tartu, Emajõe kalda peal. Kes kord käinud seal, ei sel meelest läe kaunid tunnid Toomemäel. Refr. Kaunim linn on Eestis Tartu ja kui saatus sind on viind ära kaugele, koju viib su tee, ikka Tartu tagasi. Sinna jäid minu isa ja ema, sinna jäid minu õde ja vend. Raskel tunnil Tartu linn meid kutsub, kätte jõudnud tasumise tund! Refr. Kaunim linn on ... Ei me kauem end oodata lase, võitlus ühine kõiki meid seob. Me tuleme ja võidame, "Vanemuises" laulame. Refr. Kaunim linn on ... Kaunimad laulud pühendan sull' Kaunimad laulud pühendan sull', vanematest armastatud kallis kodumaa! Võimsasti tuksub süda siis mul, kui sulle laulan, mu isamaa! Taevasse tõuseb tugev laulu hääl südame põhjast vaimustuse väel. Pühamaks paigaks oled mull' ikka, kuni veel süda tuksub mul sees. Võimsasti kõla siis, ühine laul õitsegu, kasvagu kodumaa! Priiuse päike paistab me maal, rusujatest vabastatud Kalevite ra'al! Orjuse kütked purustatud maas, muistne priius meil jälle käes! Särama löönud kodupinnal koit, Eestimaa taevas vabaduse loit. Paremad päevad paistma meil jäävad, kaunimad ajad ootamas ees. võimsasti kõla siis ühine laul: õitsegu, kasvagu, kodumaa! Kaunistagem Eesti kojad Kaunistagem Eesti kojad kolme koduvärviga, mille alla Eesti pojad ühiselt võiks koonduda; ühine neil olgu püüe ühes venna armuga, kostku võimsalt meie hüüe: "Eesti, Eesti, ela sa!" Sinine on sinu taevas, kallis Eesti kodumaa; oled kord sa ohus, vaevas, sinna üles vaata sa. Must on meie mullapinda, mida higis haritud, must on kuub, mis Eesti rinda vanast' juba varjanud. Sinine ja must ja valge kaunistagu Eestimaad; Vili võrsugu siin selge, paisugu tal täieks pääd! Vaprast meelest, venna armust Eesti kojad kõlagu, kostku taeva poole põrmust: "Eesti, Eesti elagu!" Kel teist süda armul põleb Kel teist süda armul põleb, suudelge siis huultele. Soojad huuled loodud selleks, sealt viib südamesse tee. Aga, kes teist veel on võhik, nende võludest ei tea, :,: kuula siis mu õpetusi ja neid hästi meeles pea. :,: Mitte vähe, mitte palju, õiget mõõtu polegi. Ei liig pehmelt, ei liig raskelt, aga kuumalt alati. Aeglaselt ja äkki hoogsalt, ükskord nii ja teisiti. :,: Ei liig kuivalt, ei liig märjalt, külmalt mitte kunagi! :,: Õrnalt suru, aralt maitse, kuni leitud on kontakt. Sest, et suudlusel - pea meeles - kindel rütm ja kindel takt. Aga kes ta'ab meistriks saada, peab veel palju õppima. :,: Tulge neiud minu juurde, õpetan teid suudlema! :,: Kes on rikas, see vaid praadi süüa leegib Kes on rikas, see vaid praadi süüa leegib, Kes on vaene, see küll vesist suud vaid pühib, Kes on rikas, punab näost kui kirsimari, Kes on vaene, see on kuiv kui surmavari. Refr. Aga mulle siiski ükstaskõik on see, Ei mu rõõmsat südant miski kurvaks tee! Kes on rikas, julgeb tõde näkku öelda, Kes on vaene, julgeb sellest ainult mõelda. Kes on rikas, pahvib sigarit nii magus, Kes on vaene, imeb vaikselt pinutagust. Kes on rikas, sõidab autos, lüües laulu, Kes on vaene, see vaid lisab kondiauru. Kes on rikas, sellel siid ja samet seljas, Kes on vaene, sellel küünarnukk on paljas. Kes on rikas, kannab seemisnahast kingi, Kes on vaene, vantsib paljajalu ringi. Kes on rikas, selle jaoks kõik uksed valla, Kes on vaene, lendab tihti trepist alla. Kes on rikas, seda iga naine ihkab, Kes on vaene, see vaid igatsedes õhkab. Kes on rikas, julgeb abikaasat petta, Kes on vaene, see jääb selles suhtes hätta Kes on rikas, võidab kohtus kõik protsessid, Kes on vaene, tasub kongis kõik ekstsessid. Kes on rikas, teeb küll sageli pankrotti, Kes on vaene, talle puistama peab kotti. Kes on rikas, see ju uhkes lauas praalib, Kes on vaene, seda paha tuju klaarib. Kes on rikas, läheb hauda kätel kantud, Kes on vaene, läheb käru peale pantult. Kihnu laul Kui ärkab kevade üle maa, viib jääkatte merelt minema. Siis Kihnu ranna rahvas ka rannas räimi püüdemas. Eemalt kuuldakse hüidija häält, noota veetakse mere peal. Aerud need naksuvad, paadid need kõiguvad. Soovid sõudejal südametes liiguvad. Refr. Looja võta õnne anda, hoia Kihnu mereranda. Looja võta õnne anda, hoia Kihnu mereranda. Kui tuleb õnnistatud suvike ja põldudel valminud viljake. Siis Kihnu ranna rahvas ka heinamaal ja põllu peal. Higipisarad palgede pääl, töö ja vaev neil kõikidel seal. Mitmed rändavad tormis ja tuules, eemal, kaugemal kodude juurest. Refr. Looja võta õnne anda ... Kui tuleb sügisene vilu ja märg, ja lõppenud väliste tööde järg. Siis Kihnu ranna rahvas ka suisest vaevast puhkamas. Eemalt tõttavad tagasi, kes rändavad kaugemaid radasi. Lootes ootab emakene poega, lootes ootab neiukene peiukest. Refr. Looja võta õnne anda ... Kui tuleb tali toob lund ja jääd. Kui palkka randa sõudmassa näed. Siis kompassi noolõ järele üks laev seal sõidab merele. Ankrusi, ketta seatakse, hulga inimesi veetakse. "Hurra!" rahvad hüüavad ja reedrite südamed rõõmustavad. Refr. Looja võta õnne anda ... Kihnu saar Seal väiksel Balti merel üks väike Kihnu saar. Minu igatsus tema järel mil ükskord sinna saan. Refr. Las laines möllab torm tuul puhub purjesse Laev lendab täies vaardis rind vahutab tal ees Sina väike Kihnu neiu ei ütle mina sul muud. Sina ikka minu neiu sul kuumalt annan suud. Refr. Las laines ... Kui täna mul puudub raha olen rahul sellega Joon vanad püksid maha küll homme uued saan Refr. Las laines ... Kikilips Tean, et riie meest ei peida, Tean, mis väärt on mehe müts, vatikuube ma ei laida, paha pole teksapüks. Aga lood on hoopis teised, Kui sul kõrval kena tips. Ükskõik, mis seljas ongi sul- peaasi kikilips. Refr. Kikilips teeb mehe ?ikiks. kikilipsu pühaks pean. Kikilipsuga siin ilmas kõik ma kätte saan. Kikilips teeb lahti uksed Murrab lahti südamed. Ei kikilipsu vastu saa Siin maa peal keegi veel. Kikilips võib olla kirju, pruun või punane või must. Ta ei heida sulle varju- pigem kaunistab sind just. Kui sind naine maha jättis Ja sa minult küsid miks, siis vastan sulle veendunult: sul puudus kikilips. Refr. Kikilips teeb ... Kirbulugu Elas ilmas väike kirp tema oli väle kui ka nirk Tiritimma, tiritimma tiritimma ükskakskolm Kui vanamees särki kulutas siis kirbu välja vihastas Tiritimma, tiritimma tiritimma ükskakskolm Siis kirp see luges üks kaks kolm ja lendas särgist nagu tolm Tiritimma, tiritimma tiritimma ükskakskolm Siis nägi ühekorraga - üks daame pika kleidiga Tiritimma, tiritimma tiritimma ükskakskolm Siis kirp see luges üks kaks kolm ja hüppas särki nagu tolm Tiritimma, tiritimma tiritimma ükskakskolm Tema ronis mööda püksisäärt ja üles mööda kleidiäärt Tiritimma, tiritimma tiritimma ükskakskolm Siis nägi ühekorraga uhke loss seal pehme mööbliga Tiritimma, tiritimma tiritimma ükskakskolm Siis kirp see luges üks kaks kolm ja hüppas lossi nagu tolm Tiritimma, tiritimma tiritimma ükskakskolm Siis tuli ühekorraga üks pristav kahe võmmiga Tiritimma, tiritimma tiritimma ükskakskolm Kui pristav astus seal kaks võmmi seisid ukse peal Tiritimma, tiritimma tiritimma ükskakskolm Kui otsa lõppes pristavi jant siis vaene kirp oli päris sant Tiritimma, tiritimma tiritimma ükskakskolm Klaas kokku taaralinn elagu Klaas kokku, Taaralinn elagu Kõrgelt, hurraa! Kõik vilistlased meid toetavad, Nad tudengi elu tunnevad. :,: Prii olen ma! :,: Klaas kokku, Sakala elagu Kõrgelt, hurraa! Kes taeva võlvil tähti seab, See meie lipu kõrgel peab. :,: Prii olen ma! :,: Klaas kokku, armastus elagu Kõrgelt hurraa! Kes ei armasta naise õrnemat meelt, See kõrval' hoidku meie teelt. :,: Prii olen ma! :,: Klaas kokku, tõesõna elagu Kõrgelt hurraa! Kes tunneb, mis tõde ja salgab siis veel, On näru, kel puudub aus mehine meel. :,: Prii olen ma! :,: Klaas kokku, julge meel elagu Kõrgelt hurraa! Kes kartlikult kahtleb, kui võitlus on käes, See häbistab ennast, ei ole see mees. :,: Prii olen ma! :,: Klaas kokku, vennastus elagu Kõrgelt, hurraa! Ma vend teil' olen ja vennaks ka jään, Ei truudust ma murra, kui hauasse lä'en. :,: Prii olen ma! :,: Konn astus usinasti mööda teed :,: Konn astus usinasti mööda teed, ja-jaa, ja-jaa, :,: konn astus usinasti mööda teed oli alanud ball paksu metsa sees, ja-jaa, ja-jaa, ja-jaa. :,: Nägi konn : on üsna tore ball, ohoo, ohoo, :,: nägi konn : on üsna tore ball, sest hiireneiu meeldis tal, ohoo, ohoo, ohoo. :,: Nüüd tantsima hiirt tema kutsus ka, ahaa, ahaa, :,: ja kui tiiru kolmandat tegi ta, siis teatas hiirele: Mu naiseks saad, ahaa, ahaa, ahaa. :,: Sõnas hiir : Ei meeldi mul see jutt, mh-mm, mh-mm, :,: sõnas hiir: Ei meeldi mul see jutt, sest mul on peigmeheks ammu mutt, mh-mm, mh-mm, mh-mm :,: Siis lahkus konn ja ütles solvunult: Head teed, good-bye, :,: lahkus konn solvunult, öeldes vaid : On ilmas teisigi jahimaid, :,: adieu, good-bye, head teed! :,: Kord elas mölder veski peal Kord elas mölder veski peal, tsimmai ruudi ralla, ja temal ilus tütar seal, tsimmai ruudi ralla! Ai tsimmai, tsimmai, tsimmaiaa, ai tsimmai ruudi ralla! Seal ligidal oli mõisake, jne. ja mõisas kaval sulane. jne. See ajas härra kotisse, jne. viis alla veski majasse. jne. Oh tere armas möldri Mats, jne. kus panen ma see kaerakott. jne. Vii üles teise korra peal', jne. mu tütre voodi on ju seal. jne. Kui väljas oli pime öö, jne. siis nurgas sündis imetöö. jne. Kott hakkas nurgas liikuma, jne. ja voodi poole kiikuma. jne. Siis tütar valjust kiljatas, jne. ja mamma üles äratas. jne. Oh, rumal, mis sa kisendad jne. sa oleks mõisa härrat saand. jne. Ei mõisa härrat taha ma, jne. kui tublit talupoissi ei saa. jne. Kord läksid kolm sõpra Kord läksid kolm sõpra, kord läksid kolm sõpra, :,: kord läksid kolm sõpra üle Koivamaa jõe. :,: Ja sõprade majja ja sõprade majja, :,: ja sõprade majja seal viis nende tee. :,: Oh mamma mis maksab, oh mamma mis maksab, :,: oh mamma mis maksab teil õlu ja viin. :,: Kas on teie ilus, kas on teie ilus, :,: kas on teie ilusam tütar ka siin. :,: Meil õlut ja viina, meil õlut ja viina, :,: meil õlut ja viina on rohkem kui lund. :,: Aga tütar see magab, aga tütar see magab, :,: aga tütar see magab juba igavest und. :,: Siis läksid nad kambri, siis läksid nad kambri, :,: siis läksid nad kambri, kus ta lamas kirstu sees. :,: Üks võttis tal räti, üks võttis tal räti, :,:üks võttis tal rätiku silmade pealt. :,: Ja andis ta närtsinud, andis ta närtsinud, andis ta närtsinud huultele suud Ja andis ta närtsinud huultele suud. Kui elasid olid, kui elasid olid, :,: kui elasid olid, olid ilus kui kuld. :,: Nüüd lamad sa kirstus, nüüd lamad sa kirstus, :,: nüüd lamad sa kirstus, oled mustem kui muld. :,: Siis läksid kolm sõpra, siis läksid kolm sõpra, :,: siis läksid kolm sõpra, kuhu viis nende tee. :,: Kord mina pargis tukkusin Kord mina pargis tukkusin, kisa peale ärkasin. Kuulda oli pillihäält, oh mis ime algab sääl. Rahvas jooksis murruna kisa kära vaatama. Refr. Ai trika, ai trika need poisid toredad jah sõdurid, jah sõdurid, nad mööda marsivad. üks, kaks, kolm, ... Kott hakkas nurgas liikuma, tsimmai ruudi ralla ja voodi poole kiikuma, tsimmai ruudi ralla. :,: Ai tsimmai tsimmai ah-ah-haa ai tsimmai ruudi ralla. :,: Kes on paks ja higistab, teisi kokku pigistab. Kes on liialt lühike, ronib teiste kukile Päevapiltnik nagu kilk hüüab: veel üks silmapilk! Refr. Ai trika, ai trika ... Väike kooliplikake, ise alles titake, vaatab aknast, näpp tal suus aga peas tal armastus. Kui ta õhtul koju läeb musist ikka ilma jääb ... Refr. Ai trika, ai trika ... Kord mõtetes istus üks emake nii Kord mõtetes istus :,: üks emake nii, :,: Ei tea, kus rändab mu pojuke prii? Ta kodust läks välja :,: nii haledalt mult, :,: Ei tea, kas iial saan sõnumeid sult? Ta kaugel on ära :,: ei tagasi veel; :,: Et kaitsku ta'd Jumal sääl võõramaa teel. Kord oli mul naine ja natuke raha Kord oli mul naine ja natuke raha ja pisike majake mändide all. Kõik oli nii kena ja enese teha ja elu see veeres kui võõbatud pall. Refr. Sigaretid ja viinad ja kirglised naised mu elu kõik tuksi on keeranud nad. Sigaretid ja viinad ja kirglised naised ei hauaski enam neist rahu ma saa. Siis tuli üks sõber ja ütles, et lähme ja teeme seal kõrtsis üks mehine pits. Sest ajast see maailm on minule täpe, nii valusalt nüpeldab issanda vits. Refr. Sigaretid ja viinad ... Nüüd mullaga kaetud mu patune kere, üks rohtunud haud asub mändide all. Oh mööduja, Sulle ma ütlen siit tere ja hoiatan tegemast kõike mis halb. Refr. Sigaretid ja viinad ... Kord olin ma röövlite päälik Kord olin ma röövlite päälik, mul salgas kaksteistkümmend meest, :,: me röövisime rikkaid ja vaeseid ja neidude südameid ka. :,: Me sõitsime läbi kõik mered, kus iganes peatus me laev, :,: me panime voolama vered, end rikkasti tasus me vaev. :,: Me laeval oli saaki ju palju ja viina, mis igamees jõi. :,: Kõik röövis veealune kalju, mis laevale hukatust tõi. :,: Kõik mehed mul uppusid ära, merepõhjas on neil vaikne haud. :,: Mina üksinda pääsesin ära, mu päästjaks sai laeva laud. :,: Oh, oleks ma röövlite päälik, oleks laevas kaksteistkümmend meest. :,: Ma rööviksin rikkaid ja vaeseid ja neidude südameid ka! :,: Korraks vaid Refr. Korraks vaid, ainult sain ma olla sinuga, Korraks vaid, küllap nii vist peabki olema. Korraks vaid lootsin leida õnne ma, Korraks vaid, kuid siis jälle läksid sa. Ütlesid, et lahkud minust - teise leidnud sa, Nii teha võid, ei hakka hoidma kinni sind nüüd ma. Ilmas leidub teisigi, kes armastavad mind. No ütle, miks siis taga nutma pean ma praegu sind! Mine siis, kuid minneski veel seda meeles pea - Ma peagi leian teise, kes on sama hell ja hea. Pole tarvis teada mul, et süüdi pole sa, Küll aeg, see, kiirelt mööda läeb, pea unustan'd sind ma. Korsaarilugu Ma seilanud ringi nii mõnelgi merel ja elanud aegu nii halbu kui häid Nii mõnigi kord pannud voolama vere ja röövinud kulda ja päid. Mu ees värisenud on keisrid ja tsaarid ja kuningaid karjana pagend mu eest Ei miski saand häirida viimset korsaari, nii kaua kui üht aaret, nii kaua kui aaret, sai nägema mees. Nii kaua kui aaret sai nägema mees. Su juustekuld südamerahu ei anna, ei puhkust saa leegitsev rind. Vaid igatsen sellest, kuis kätel sind kannan. Kas surm pole sinu eest ka soolane hind. Kui võidukast madinast tõime kord noosi ja sadama kai ääres peatus me laev. Siis otsemaid kõrtsu me võtsime koosi, et väärikalt saaks makstud me vaev. Kui kõrtsuteel vastu mul jalutas neiu, kel päikse käes särasid juuksed kui kuld. Ei saanud ma aru mismoodi see juhtus, ta rinnus mul õhutas, rinnus mul õhutas südametuld. Ma harjunud kombel tal suud tahtsin anda ja minema viia, kus seisis me laev. Kuid kaaslased lasid mind ära sealt kanda, ei aidanud sõim ega raev. Kui lõpuks ma kajutist vallale pääsin, uus lahing ja tulemöll ümber mul käis. Kui vihane kurat ma sekka seal läksin, kui tühi ja kauge, kui tühi ja kauge see kõik mulle näis. Su juustekuld südamerahu ei anna, ei puhkust saa leegitsev rind. Vaid igatsen sellest, kuis kätel sind kannan. Kas surm pole sinu eest ka soolane hind. Ma seilanud ringi nii mõnelgi merel ja elanud aegu nii halbu kui häid Nii mõnigi kord pannud voolama vere ja röövinud kulda ja päid. Mu ees värisenud on keisrid ja tsaarid ja kuningaid karjana pagend mu eest Kuid enam ma tõmmet sel elul ei tunne, kõik sära minu silmis on kaodanud kuld. On mered täis vett küll, kuid sellest ei piisa, et kustutada, et kustutada mu südametuld, et kustutada mu südametuld. Krambambuli Krambambuli on joogi nimi, mis vahul klaasides meil keeb. On hästi proovitud ta abi, kui keegi meile kurja teeb. :,: Ma hilja õhtust koiduni sest klaasist joon krambambuli. Kram-bim-bam-bambuli, krambambuli. :,: Kui astun kõrtsi leti taha, nii nagu rikas kaubamees, ei leiba, liha ma siis taha, sest pudel märjukest on ees - :,: Ja kõht mul laulab tantari, Sest klaasis on krambambuli, jne. :,: Kui pea mul haige, kõhus valu ja söögiisu kadunud, kui nohu raskust ma ei talu, katarr on kopsu tunginud, :,: Ei lohuta mind medici - Ma joon üks klaas krambambuli, jne. :,: Oh oleks suurest soost ma tõusnud, kui keiser M<> <> <> <> <><> .l <> <><> e o <> <> kaotan raha või veksel alles maksmata, ei pruut mull' kirja saata taha, või surmasõnum postiga, :,: Siis kurbuses ma põhjani Joon klaasi täis krambambuli, jne. :,: Oh kui nüüd vaesed isad, emad teaks pisut poege puudustest, pääst silmad nutaksivad nemad ja kahvataksid kurbusest; :,: Kuid siiski joovad filii, Sest bene on krambambuli, jne. :,: Kui vabadust ma hoidma tõttan ja sünnimaa eest võitlema, ma halja mõõga kätte võtan, mu kõrval sõber seisab ka. :,: Siis ütlen tal: "Mon cher ami, Veel enne klaas krambambuli!" jne. :,: Kui tudengil ei ole raha, ta laenab seda jällegi ning mõtleb: kõigil ilmas paha, nii minul kui ka sandilgi. :,: Sest nõnda käib filosofii, Mis äratab krambambuli, jne. :,: Te rumalad, kes ei joo viina, ei salli teid ja kahju teist! Siin maa peal tunnete tõest' piina ja taevas saavad inglid teist! :,: Vett joote nagu veisedki, Teil tundmatu krambambuli, jne. :,: Kes omad autud lõuad avab krambambullaste laituseks, see Taeva Isa andi haavab, ei teda pea me kristlaseks. :,: Ja tall' ei anna iialgi üht tilgakest krambambuli, jne. :,: Kuhu küll kõik lilled jäid? Kuhu küll kõik lilled jäid, mis on neist nüüd saanud? Kuhu küll kõik lilled jäid? Kaob kiirelt aeg... Kuhu küll kõik lilled jäid? Neiud tuppa õied tõid. Mil' ükskord mõistad sa? Mil' ükskord mõistad sa! Kuhu küll kõik neiud jäid, mis on neist nüüd saanud? Kuhu küll kõik neiud jäid? Kaob kiirelt aeg... Kuhu küll kõik neiud jäid? Mehe leidis iga neid. Mil' ükskord mõistad sa? Mil' ükskord mõistad sa! Kuhu küll kõik mehed jäid, mis on neist nüüd saanud? Kuhu küll kõik mehed jäid? Kaob kiirelt aeg... Kuhu küll kõik mehed jäid? Sõtta läksid püstipäi. Mil' ükskord mõistad sa? Mil' ükskord mõistad sa! Kuhu küll kõik hauad jäid, mis on neist nüüd saanud? Kuhu küll kõik hauad jäid? Kaob kiirelt aeg... Kuhu küll kõik hauad jäid? Maa on jälle lilli täis. Mil' ükskord mõistad sa? Mil' ükskord mõistad sa! Kui kallist kodust läksin Kui kallist kodust läksin :,: ma kurvalt kaugele :,: Siis ütles kase varjul mull' hella neiuke: "Nii selge kui see allik :,: on minu armastus :,: Siit käib küll õhtu õhul Su järel igatsus!" Refr. Sinu süda on kui Emajõgi, voolab vaikselt tundmata ta vägi. :,: Täna võid sa neidu armasta' aga homme vaata, kuidas sa tast lahti saad. :,: Ma nägin mõnda kaske :,: ja mõnda allikat :,: Ma nägin mõnda neidu mul naeratelevat. Ei olnud kask, ei allik :,: nii armas ometi :,: Ei vaatnud võõras neiu nii õrnalt iialgi. Refr. Sinu süda ... Kui võõrsilt jälle koju :,: ma rõõmul rändasin :,: ja allikat ja kaske ma jälle tervitin : kask oli ära kuivand :,: ja allik mudane :,: mu neiu oli läinud ära teise kaenlasse. Refr. Sinu süda ... Kui lapsena lustilla luhal Kui lapsena lustilla luhal ma mängisin kaskede all, :,: siis oli mu süda nii puhas kui allikavete kristall. :,: Maailm aina säras mu silmas, kõik süütu ja puhas mul näis. :,: Ma ei teadnud, et õelust maailmas on kaunimad hingedki täis. :,: Kui mesilind jalast mind nõelas, see oli mu ainuke oht, :,: kuid ema mind osavalt põetas ja terveks sai haavatud koht. :,: Mu lapsepõlv läinud ju mööda, nüüd valust on lõhkemas rind. :,: Ei emak'se oskus nüüd suuda neist haavadest päästa küll mind. :,: Kui lähen maailma rändama Kui lähen maailma rändama, siis sulle seda ei ütle ma, sest pole sul tarvis teada, mida ma teen! Leidub teid ja leidub maid ja leidub ka sinust paremaid, kuid pole sul tarvis teada mida ma teen! Refr. :,: Hoian kõik endale, hoian kõik endale, sest pole sul tarvis teada, mida ma teen! :,: Teel tuleb vastu peiareid, vaid möödaminnes ma seiran neid, jah, pole sul tarvis teada, mida ma teen! Roosinupp ja veiniklaas neil peibutuseks kõigil käes, kuid pole sul tarvis teada, mida ma teen! Koerustükke teen ma teel, sest püsimatu on mu meel, kuid pole sul tarvis teada, mida ma teen! Austajaid jääb virnana minu käidud teele lamama, jah, pole sul tarvis teada, mida ma teen! Kui tulen ükskord tagasi, sind üles mina otsin jällegi, kuid pole sul tarvis teada, mida ma teen! Õnnelikuks siis ma saan, kui minult midagi ei küsi sa, sest pole sul tarvis teada, mida ma teen! Kui mina alles noor veel olin Kui mina alles :,: noor veel olin, :,: lapsepõlves :,: mängisin. :,: Ei mina teadnud :,: muud kui seda, :,: mis mina nägin :,: silmaga. :,: Rõõm teeb lastel :,: laulu hääle :,: kaunimaks kui :,: kandle keele. :,: Meie elu :,: on siin ilmas :,: nii kui linnul :,: oksa peal. :,: Näitab ennast :,: rõõmul siiski :,: Süda on täis :,: kurvastust. :,: Ei meie tea, :,: kas me saame :,: siin veel kokku :,: tulema. :,: Kui mina alles, umpa, umpa Kui mina alles, umpa, umpa, Noor veel olin, umpa, umpa, Tuli mul kord piibuhimu, umpa, umpa jaa. :,: Piibu tegin kasepahast, umpa, umpa jaa. Tubakakoti lambanahast, umpa, umpa jaa. :,: Kord ma võtsin, umpa, umpa, salamahti, umpa, umpa, Vanataadi tubakalehti, umpa, umpa jaa. :,: Ja veel mõne tuletiku, umpa, umpa jaa, Kaasas oli naabri Juku, umpa, umpa jaa. :,: Läksime siis, umpa, umpa, Nagu lennul, umpa, umpa, Juku jooksis minu kannul, umpa, umpa jaa. :,: Naabri aida nurga taha, umpa, umpa jaa, Sinna istusime maha, umpa, umpa jaa. :,: Seal ma piibu, umpa, umpa, Täis siis täitsin, umpa, umpa, Tikust tule peale läitsin, umpa, umpa jaa. :,: Suitsetasin kahatäie, umpa, umpa jaa, Sõber Juku kurvalt kaie, umpa, umpa jaa. :,: Juku mättalt, umpa, umpa, Sammalt võttis, umpa, umpa, Piibuseinad kuumaks küttis, umpa, umpa, jaa. :,: Ise kiitis: "Oh kui hea, umpa, umpa jaa, See paneb üsna purju pea, umpa, umpa jaa!" :,: Küll siis oli, umpa, umpa, Kena nali, umpa, umpa, Kui me Juku purjus oli, umpa, umpa, jaa. :,: Mulle küll ei teinud viga, umpa, umpa jaa, Kasepahast piibunaga, umpa, umpa jaa. :,: Õde Manni, umpa, umpa, Piipu märkas, umpa, umpa, Salaviha põues tärkas, umpa, umpa jaa. :,: ütles: "Ema, armas ema, umpa, umpa jaa, Meie poistel piibud juba, umpa, umpa jaa." :,: Püksid mul siis, umpa, umpa, Maha aeti, umpa, umpa, Vitsaga mind läbi soeti, umpa, umpa jaa. :,: Ei sest peksust hoolind mina, umpa, umpa jaa, Kui sain piipu põletada, umpa, umpa jaa. :,: Piip siis minult, umpa, umpa, ära võeti, umpa, umpa, Raiepaku peale seati, umpa, umpa jaa. :,: Oh, kuis silmist vesi jooksis, umpa, umpa jaa, Kui mu piipu kirves koksis, umpa, umpa jaa. :,: Teistre Neti, umpa, umpa, Armas Neti, umpa, umpa, Tegi mulle uue nosu, umpa, umpa jaa. :,: Oh, kuis suudlesin siis Netit, umpa, umpa jaa: Armas Neti, kallis Neti, umpa, umpa jaa! :,: Tubakat nüüd, umpa, umpa, Imen auga, umpa, umpa, Panen mõlemasse lõuga, umpa, umpa jaa. :,: Pistan piibugi veel suhu, umpa, umpa jaa Nii on minu hingel rahu, umpa, umpa jaa. :,: Kui mina olin väiksekene Kui mina olin väiksekene, alleaa, alleaa, kasvasin ma kannikene, alleaa, alleaa. Ema viis hälli heinamaale, alleaa, alleaa, kandis kiige kesa peale, alleaa, alleaa. Pani käo kiigutama, alleaa, alleaa, suvilinnu liigutama, alleaa, alleaa. Seal siis kägu palju kukkus, alleaa, alleaa, suvilindu liialt laulis, alleaa, alleaa. Mina meelta mõtelema, alleaa, alleaa, võtelema, võtelema, alleaa, alleaa. Kõik mina panin paberisse, alleaa, alleaa, raiusin ma raamatusse, alleaa, alleaa. Kui mul mure kipub Kui mul mure kipub Ja mind saatus lükkab Ja mu kallike mind ei armasta - Ainult siinseis ruumes Õllekannu juures Jääb mu süda ilma mureta. Refr. Oh! Miks ei peaks siis ma Veel rõõmus olema, Oh, miks ei peaks siis ma Maitsma märjukest. :,: Sest see õlle märjus Annab meile julgust Siin ja seal ja meie eluteel. :,: Siin neil kõrgeil puiel Kasvab humal juurtel, Siin mu kesvake, Kasvab kenasti. Siin üürikeses elus Paremat ei ole Kui see õllemärjuke ja vein. Refr. Oh! Miks ei peaks siis ma ... Hingaks õllekeldris Õllevaat mul hõlmas Hõiskaks rõõmuga: Kõik sõbrad elagu! Jooksin täis mis mahub Ei vürstiga teeks vahet Uneski ma poleks kuningas. Refr. Oh! Miks ei peaks siis ma ... Kahju kehvast mehest, Kellel veini vähe, Kes mu kesvadest On teinud märjukest. Teda tahaks kiita, Taevariiki tõsta Enne kui mind nektar joobnuks teeb! Refr. Oh! Miks ei peaks siis ma ... Kui oleme joonud ?ampanjat Mis veetlev piknik suises metsatukas, kui eemale jäi karske päeva praht! Sul vastu kändu katki läksid sukad - me jalges tantsu lõi ?ampanjavaht. Ja küll sai keevaliselt elurõõme neelatud! Nii kirkas tujus pole miski keelatud ... Refr. Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud ?ampanjat. ?ampanja on kirgede paradiis patusel maal. Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud ?ampanjat, ei lahku või minna, kui kokku sai löödud pokaal! On värske noorpaar mööblitühjas köögis; ei märka nad, et puudub külmkapp. Kas ongi aega mõelda praegu söögist - kui arm on suur, siis muu võib olla napp! Taas pilgud ristuvad "Sovetskoje igritskojel" ja poiss teeb tüdrukule silma: "Vist on veel!" Refr. Ärge jätke mind üksi ... Kuid paukuv kork ja hõbedased traadid te seltsi enam iial mind ei too, sest eile õhtul rõõmusõõm pokaalis mu hinge murdis justkui mürginool: kõik järsku lahkusid ja teistest lahku kistuna jäin lauda ootamatult üksi istuma. Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud ?ampanjat, sest üksinda jäädes ma töinama pistan kui laps. Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud ?ampanjat! ?ampanja ei ole ju üldsegi kurbuse naps. Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud ?ampanjat - ?ampanja on kirgeda paradiis patusel maal. Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud ?ampanjat - ei lahku või minna, kui kokku sai löödud pokaal! Kui on jõudnud sügise Kui on jõudnud sügise, Kolletanud lehed, Salatung siis vägisi Tartu kannab mehed. Rinnast tõuseb vägev viis, Tuulest õhku kantud, Talle vastab põld ja hiis, Ta on rõõmuks antud: Gaudeamus igitur etc. Pikk ja väsitav on tee, Mis viib Taaralinna. üle mitme mäe ja vee Jõuad viimaks sinna. Nukrus poeb rinnasse, Kurbus valdab meeli, Ja siis läbi silmavee Kuuled kurbi hääli: Vita nostra brevis est etc. Aga ees teekäänu peal Valendab üks kogu, Varsti selgub silmal' seal Väikse neiu nägu. Uuest' rõõm siis rinnas keeb, Nukrus kaob ära - Tudeng jälle laulu teeb, Nõidund silmasärast: Vivat omnes virgines etc. Juba jõudnud Tartusse, Kaugel kodu, isa, Kaugel hella emake, Siin vaid kära, kisa ... Siiski paik on olemas, Kus võid rõõmul viibi, Sõpre ringis kõlamas Kuuled tutvat viisi: Pereat tristitia etc. Kui on meri hülgehall :,: Kui on meri hülgehall ja sind ründamas suur hall :,: :,: Nii hea, nii hea on mõelda siis, et kuskil rannaliiv ja mere ääres väike maja ootamas on sind :,: Seal kus vana kaev on, Kriuksuv aiavärav on. Seal kus vana kaev on, Kriuksuv aiavärav, värav on. akna taga õhtu eel Laev on mere poole teel Ja mere ääres väike maja Ootamas on sind. Nii hea, nii hea on mõelda siis, et kuskil rannaliiv ja mere ääres väike maja ootamas on sind. Kui on tudeng reisi peal Kui on tudeng reisi peal, juhaidi-juhaida! Lõbusasti elab seal, juhaidi-haida! Läbi paksust, vedelast, Läbi läänest, edelast, Juhaidi-ai-juhaida-juhaidi-aida. Valeri, valera, valerallalala. Hei! Juhaidi-ai-juhaida-juhaidi-aida. Kui ka raha pole tal, juhaidi-juhaida! Ei ta siiski värinal, juhaidi-haida! Õnne saab ta papi käest, Raha vilistlaste käest, Juhaidi-ai-juhaida jne. Tudeng läheb kõrtsi ka, juhaidi-juhaida! Joob seal õlut viina ka, juhaidi-haida! Neiud täis kõik armastust Vahtvad nii, et rinnus lust. Juhaidi-ai-juhaida jne. Ja kui kõrtsist väljub ta, juhaidi-juhaida! Ruttab tema tänaval, juhaidi-haida! Kodus magab tema siis, Unes näib tal paradiis, Juhhaidi-ai-juhaida jne. Kui poissmees mina olin Kui poissmees mina olin ja Tallinnasse tulin ja mõtlesin kosida naist. Seal uulitsal hulkudes, tänaval jõlkudes tuli mul vastu üks neid. Tipsuke tilluke minu nimi Villuke nõnda mina tutvustasin end. Siis neiu mina võtsin ja kõrtsisse tõtsin ja pummelung algas meil sääl. Sääl neid mul musu andis ja kelner laual kandis ja klaasides vahutas vein. Kuid mina kui üks lurjus jõin enese täis purju ja kõrtsisse magama jäin. See tipsuke tilluke, kuradima linnuke, politsei kaela mul tõi. Nüüd istun mina vangis seal kaheksandas kambris ja tipsuksest näen ma vaid und. Kuid peagi olen vaba ja katsun tipsu naba ja varsti minu naeseks tema saab. Kui sa tuled too mul lilli Kui sa tuled, too mull' lilli, Lillekesi armastan. Sügisel neid vähe leida? - ühest ainsast küllalt saan. Ehk vast juhtud nurmelt leidma Veel üht hilist lillekest - Kõige kallim, oh kui väga Tänaksin sind selle eest! Kui sadam ootab Ma ei näe, kuidas tuul su juustes puhub ehavärv mängib kodurannal veel. Ma ei näe, kuidas und otsid põuasel ööl sest mu laev on ikka alles teel. Refr. Kui sadam ootab koju vaid ühtainust laeva siis sada meest seal rõõmu leiab eest. Kui sadam ootab aga kas või sadat laeva siis ootad sina vaid ühte meremeest Ma ei näe, kuidas peatub sinu põsel jaaniöö viimne tõrvatulekeel Ma ei näe, kuidas torm muudab rahutuks sind sest mu laev on ikka alles teel. Refr. Kui sadam ootab ... Ma ei näe sind veel laineladvast üle ega saa sind ka hellitada veel Aga kord oled sooldunud süles mul sa sest mu laev on juba koduteel. Refr. Kui sadam ootab ... Kui vanaeit keelab sul joomise Kui vanaeit keelab sul joomise - siis joo, siis joo ja keelab sul puskari toomise - siis joo, siis joo. Sest joomisest ära sa iialgi loobu, vaid võta uus pits ja uuesti joobu ja joo ja jaura ja joo ja jaura ja joo ja jaura ja joo ja jaura ja... Trink, trink, Brüderlein trink, lass doch die Sorgen zu Haus'! Trink, trink, Brüderlein trink, leere dein Glas mit mir aus! :,: Meide den Kummer und meide den Schmerz : dann ist das Leben ein Scherz! :,: Kui koolmeister koolis sind õpetab - siis joo, siis joo ja õhtul ta tööpäeva lõpetab - siis joo, siis joo. Kui päeval ta füüsikat pudrutab ja õhtuti naistega kudrutab, siis joo ja jaura ja joo ja jaura ja joo ja jaura ja joo ja jaura ja... Trink, trink, Brüderlein trink, lass doch die Sorgen zu Haus'! Trink, trink, Brüderlein trink, leere dein Glas mit mir aus. :,: Kauf dir ein Auto und fehr gegen Baum : dann ist das Leben ein Traum! :,: Kui ohvitser lahingus tulistab - siis joo, siis joo ja telgis ta pudelist kulistab - siis joo, siis joo. Kui mürsk jälle kaevikus plahvatab ja vein pudelis valgemaks kahvatab, siis joo ja jaura ja joo ja jaura ja joo ja jaura ja joo ja jaura ja... Trink, trink, Brüderlein trink, lass doch die Sorgen zu Haus'! Trink, trink, Brüderlein trink, leere dein Glas mit mir aus. :,: Meide den Weiber und meide das Bier: Dann wird's ein Sportsman aus dir! :,: Kuku sa kägu, kuldalindu Kuku sa kägu, kuldalindu, Häälitsele hõbenokka, Kuku meile kuulutusi, Häälitsele ilmutusi, Veeretele laulu vara, Ketra kuulutuse lõnga, Kuju kauni aja kangast! Kui sa ei kuku, kukun ise, Pajatelen pardikene; Lasen luige laulusida, Seitsmekordseid sõnumida Vanast ajast veeremaie, Kuldsest ajast kuuldumaie, Iluajast hiilgamaie. Läks aga sõnum külge suusta, Teine laine tüterilta, Kolmas ranna kaljudelta, Neljas näkineidudelta, Viies veteemandalta, Kuues kuude kudujalta, Seitsmes saare taadilt, eidelt. Kuldne õhtupäike Kuldne õhtupäike, ilus oled sa, :,: kui sa viimse läike saadad üle maa! :,: Refr. Hoia kinni, muidu võid sa uppi lennata, minust kinni hoia sa, ha-ha-haa. Siis võid kartmata, mäest alla lennata, üheskoos, täies hoos, minuga, vallera! Rõõmsaks muudad meele, kui sind näen ma! Laulma paned keele õhtu ehala! Refr. Hoia kinni ... Une rüppe heidad, päike, puhkama. Hommikul meil' koidad uue iluga! Refr. Hoia kinni ... Kuldrannake Kuldrannake mil jõuab laev su kaldale! Ju vara kalli koiduga su poole võtsin purjeta', silm siiski kallast veel ei näe siit üle kõrge lainemäe. Kuldrannake mil jõuab laev su kaldale! Siin alles võõra ilma piir, ei läigi ranna siniviir sealt üle elumere vee, kus lõpeb igav laevatee! Kuldrannake mil jõuab laev su kaldale! Ma ohkan siin kui väsind lind, oh otsatu on merepind! Ei tuul mu laeva lendes a'a, ei mina iial randa saa! Kuldrannake mil jõuab laev su kaldale? Küll õhtueha paiste sees sind näen sinetamas ees, oh, siiski raske elutee - ta lõpeb üle merevee! Kuli lugu Kätte jõudnud ilus suvi, laevalt Iõpnud viimne viin. Kurvalt kõnnib meie kuli, südames tal armupiin. Pika merereisu ajal senjuriitast unistas. Kes kord Argentiina rajal tema kirgi rahuldas Refr. Oh küll need haavad pea paranevad ja löövad uued, mis valusamad Oh küll need haavad pea paranevad ja löövad uued, mis hullemad. Kui laev sadamasse jõudis, täitus kuli unistus. Kohe neiu randa sõudis, nautis neiu armastust. Suudeldi ja kallistati argentiina neiuga. Juues janu kustutati vahutava veiniga. Refr. Oh küll need haavad ... Vaevalt oli möödas nädal, kurb on jälle kuli meel. Nüüd tunneb, et tal tervis räbal, hullemaks võib minna veel. Kuli tekil paadi varjus mõtles asja järele. Miski tal kui hinges karjus, kui laev sõitis merele. Refr. Oh küll need haavad ... Kolm meest ketikambri tõtvad, kannatliku rahuga. Nüüd pritsid taskust välja võtvad, mida täitvad rohuga. Üks kaotand südant Jakubstakis kohvimaja eidele. Teine oli rahad jätnud Honolulu leedile. Refr. Oh küll need haavad ... Mälestus sust kaua-kaua, jääb mu hinge püsima. Millal lahkud sa küll minust ei tea arstki ütelda Jumalaga senjuriita, jumalaga kaunis neid. Jumalaga Argentiina, ei teid enam naha või. Refr. Oh küll need haavad ... Kungla rahvas Kui Kungla rahvas kuldsel a'al kord istus maha sööma, siis Vanemuine murumaal läks kandle lugu lööma. Refr. :,: Läks aga metsa mängima, läks aga laande lauluga. :,: Sealt saivad lind ja lehepuu ja loomad laululugu; siis laulis mets ja mere suu ja Eesti rahva sugu. Refr. :,: Läks aga jne. :,: Siis kõlas kaunist' lauluviis ja pärjad pandi pähe. Ja murueide tütreid siis sai Eesti rahvas näha. Refr. :,: Läks aga jne. :,: Ma laulan mättal, mäe peal ja õhtu hilja õues ja Vanemuise kandle hääl, see põksub minu põues. Refr. :,: Läks aga jne. :,: Kuradi laul Kord võitles Lõuna-Venemaal, kaugel Doni steppides üks vapper Eesti pataljon lauldes laulu kuradist. Meid paisati itta kord läände, kõikjal seisime kaljudena ja ka Neveli sood ja T?erassid, neil iial ei unusta' saa. Refr. Rünnakrelvade terasest tules, kõlab leekides kuradi naer: ha-ha-haa. Sirgub vabadusidu, ei murta neid ridu, kes Eesti eest andnud on kõik. Aeg sangarid kord unustab ja tandrid tasandab. ja surnu-pealuu sõdureist vaid tuul meil jutustab... Teed tagasi meil ei ole, ehkki häving on silmade ees. Vaba Eesti eest palju ei ole, kui ka langeks meist viimane mees. Refr. Rünnakrelvade terasest tules ... Kus pidu iial peetakse :,: Kus pidu iial peetakse, Seal näha võite meid. :,: Meil käivad kannud ringi Ja ülendavad hingi - Eks juua või ju veel. Ja ega's pole muud, kui pinguta: Laul käib üle kõige! :,: Juheirassa, juheirassa, juheirassasassa! Poisid, pangem torud hüüdma! :,: :,: Me laulumehed oleme, Eks seda kõik ju tea. :,: Me rändame siin ilmas, Ei pea me sihti silmas - Eks rännata ju või. Ja ega's pole muud jne. :,: Kui pidu juba lõppenud Ja kõigil kurb on meel. :,: Veel käivad kannud ringi Ja ülendavad hingi, Eks laulda või ju veel. Ja ega's pole muud jne. Kus Põhjalahe kohiseb Kus Põhjalahe kohiseb, Ta kaldal ilu idaneb, Sääl on mu armas kodumaa, Mis kallim mull' veel kullasta. Sääl org on armsas orases Ja lehtpuu lehk'vais õilmetes, Sääl olin nagu laululind, Kui õnnes tuksus minu rind. Oh, et ma pidin Põhjalast, Mu kuldakodust kaunimast, Nii äkki saama võõrsile, Kus mures mõlgub meeleke! Jah, kuldne koht nüüd kaugela, Kust lahkusin ma valuga, Kuid sinna jõuab ikka veel Mu mõte lahke luule teel. Ja peaksin ma ilmaski Veel sinna jõudma tagasi, Siis laulaksin ma rõõmuga: Oh kallis, kaunis Põhjala! Kutse Miks veri nii rahutult tuikad? Mu ukse eest sadamast laev kumeda vilega huikas, mind tuuliste väinade last Refr. Läheme teele, kaugele teele, kus on taevas toetunud veele. Sinna, kus sinine, sinine silmapiir, sinna, sinna sind ma viin Miks sulgeksin südame uksed ja hoiaksin küüntega maast. Kuid võimsam on minust see kutse ja sellest ma vabaks ei saa. Refr. Läheme teele, kaugele teele, kus on taevas toetunud veele. Sinna, kus sinine, sinine silmapiir, sinna sind viin, sinna sind viin Kutse Guatemaalasse "Mul on üks rant?o, seal Guatemaalas, kas soovite ehk sinna asuda? Oh, preili Larsson, teid võtan kaasa ja kuningannana seal kasutan. Seal kasvab kohvi, seal saab banaani, seal kõike küll, mis Jumal anda saab, seal neegrinaistel on rinnad maani, kuid valget naist ma vaid armastan." "Oh, valged lokid, oh, sinisilmad! Nii kaunid käed, kas võin neid suudelda? Ma kõigest sellest ju olnud ilma, oh, kallis preili, võtke kuulata! Mu rant?o rõdult on kaunis vaade, üks neeger põldu künnab härjaga. Me nahk on valge ja me teame - me peame kohvis vaid suhkrut segama." "Mu rant?o kõrgel, kus mägituuled nii põhjamaiselt, kargelt kohavad. All kasvab kohvi, kuid ülal kuuled, kuis minu karjakellad kõlavad. Siin kümme lehma, kui kirjud laevad, me kohvi peale piima kannavad ja sada lammast, kui pilved taevas, sooje sokke meil annavad." Ja iga hommik meil algaks helgelt: "Kas preili sooviks ehk kohvi koorega? Ah, viinisaia, jah, kõik on selge, toon teile moosisema poolega. Ja pärast einet, üks väike rännak, mu mustang ootab saduldatult teid! Või hoopis sobiks üks meeldiv uinak, mu baldahiin on valmis, ootab teid." "Mul kõik on öeldud, nüüd öelge teie, kas tulete mu rant?ot vaatama? Kuid mitte lihtsalt, vaid kui naine, kui abikaas, teilt vastust ootan ma! Ah, teil on tütar, kuid muidu vaba, see tähendab, et abiellume. Oh seda rõõmu, sain kasuisaks, veel täna ajan ma maha habeme." "Mu nimi Fredrik, Don Frederiko veel täna kompsud me laeva tassime! Kus on mu tütar, mu valge ingel, miks seda tõmmut neidu passite? Ah see on tütar, mu väike saatan, nii must kui öö, küll olen õnnelik! Mu rant?o ootab meid Guatemaalas, nüüd lähme ruttu, sest tee on pikk. Kuujõgi Kuujõgi voolab üle maa, kui vaikne hämar tund on käes, oo, öö algus, sa õrn valgus, mil ühtegi kallast silm piiriks ei näe! Kaks varju rändab üle jõe. Vaid hetkeks tabab täiskuu neid. Kuid kuu kuldne piisk siiski jääb särama mu peos kui unistus, mis seob kuujõge ja meid. Kõik roosid ma kingiksin sulle Kõik roosid ma kingiksin sulle ja õitega pärjaks su pea, ei ole sust kallimat mulle ja paremat ilmas ei tea. Kui sina, kes armastad elu, kes tantsiskled lillede teel, kui sa, kes ei tea, mis on valu, ei tea, mis on murelik meel. Kuid ometi pole mul anda sull' midagi, mis on su soov, ei suuda sind õnnele kanda, ei sinule päikest ma too. Mu elutee okastest rada, kust lillesid võtta ma saan? Ma okkaid sull' pakkuda tahan, ei võta neid vastu mult sa... Ma tean, sa varsti must lähed ja naeratad teisele siis, ma tean, mind armastad vähe, on sulle ükskõik minu piin. Ei suuda sind keelata minna, hääd õnne sull' eluteel! Ei kunagi jõua ma sinna - õnn võõras on minule! Ma üksi saan hulkuma ilmas, kuid mälestus sinust on hea, ja varjates pisarat silmas, sind surmani meeles pean. Sa õnne küll kinkisid vähe, kuid ikkagi kauniks ta jääb. Kui üksinda nukrana lähen, neid hetki ma unelmais näen... Kõndis neiu mööda metsa Kõndis neiu mööda metsa otsis vaarikaid (x3) Leidis metsast noore mehe nii nad kokku said (x3) Lal-la-la-laa, lal-la-la-laa, lal-lal-la-laa (x4) Võiksid mulle süüa anda kõht on tühi mul Võiksid mulle naiseks tulla kui mind armastad Võiksin sulle süüa anda ise ära sõin Võiksin sulle naiseks tulla kuid mis ütleb peig Kõrtsist just välja nüüd tulen ju ma Kõrtsist just välja nüüd tulen ju ma - Tänav, mis imelist nägu teed sa? Paremal, pahemal viltu kõik näis. Tänav, ma märkan, sa purjus ju täis! Kuu, eks ta vinderdi-vänderdi lä'e, üks silm tal viltu ja teine ei näe. Purjus ju oled mu silmade ees! Häbene ometi, elatand mees! Laternad, oh sa tont, mis ma küll näen, Vaaruvad, taaruvad, kus aga lä'en; Seisa ei enam nad postide peal. Purju end joonud nad kõrtsides seal. Kõik on ju purjus, küll väike, küll suur. Mis teen ma üksi siin, kainuse juur? See on ju asjata, tuluta ka, Parem lä'en kõrtsi veel tagasi ma. Käskjalg tuli meie külla Käskjalg tuli meie külla, võttis kaasa viisteist meest :,: ja meid viidi suurde sõtta isamaa ja tsaari eest.:,: Tsaar ei andnud meile leiba, isamaa ei hoolind meist, :,: kuni uue korra majja lõime aastal seitseteist.:,: Mööda mägiteid ja orge sammus edasi diviis :,:võtma valgetelt Primorjet meeste raske rännak viis. :,: Lippe verest punetavaid kandsid eskadronid ees :,:nii Amuuri partisanid läksid julgelt sõjateed. :,: Nende päevade suur kuulsus iial kustuda ei saa :,:partisanid olid julged linnu vallutasid nad. :,: Muinasjuttudena jäävad meelde lood neist rünnak-öist, :,:Spasski kuulsusrikkad päevad, Volot?ajevka suur võit. :,: Puruks lõime atamanid, põgenesid valged väed :,:ja nii Vaiksel ookeanil lõppes meie sõjakäik. :,: Laev tõstis üles purjed öises fjordis Laev tõstis purjed üles öises fjordis ja särasid veel tuled mustas vees. üks väike tüdruk kaljul õie murdis, kui ratta juurde asus roolimees. Õis langes alla ranna vahupiiri ja tuulelaulu kustus vaikne nutt. Laev uljalt ulgumere poole tüüris ja ookeani jõudis hommikul. Jäid maha rand ja kaljul väike maja ja sillale viiv alla kitsas tee. Veel hõljuks nagu üle fjordi vee siis meremehe nukker laulukaja. Mees roolis rinna vastu ratast surub, on iga laine vaenlane ta ees. Silm otsib aga õrna naisekuju ja silmapiiri valge vahu sees. Las jääda nii kuis oli Oh, ära karda, kallim, ei sind ma tülita ei iialgi su armu ma taha kerjata. Refr. Las jääda nii kuis oli, las jääda nii kuis on. Las jääda saladuseks, et sind ma armastan. Võin uhkel, külmal säral su silma vaadata Või vaikselt nagu vari sust mööda minna ka. Refr. Las jääda nii kuis oli ... Kõik laevad ei saa randa, mis merel sõidavad Kõik mõtted ei läe täide, mis meeles mõlguvad. Refr. Las jääda nii kuis oli ... Kui oled elust väsind, siis tule tagasi See rind, mis sulle tuksub, see tuksub alati. Refr. Las jääda nii kuis oli ... Las käia, kulla peremees Las käia, kulla peremees, Nii kõrgelt õllelained! Sest täna pikk meil öö on ees, Sest täna pikk meil öö on ees, Sest täna pikk meil öö on ees, Kuid homme olgem kained! See mees, kes õllel' au ei tee Ja varakult läeb voodi, See on kui närtsind lilleke, See on kui närtsind lilleke, See on kui närtsind lilleke, Ja lepalehe moodi. Kuid mees, kes enne hommikut Ei lahku õllelauast, See elab elu võrratut, See elab elu võrratut, See elab elu võrratut, Ja võrratult läeb hauda. See neid, kes poisilt musi saab Ja emale läeb' kaebma, See on kui süütu talleke, See on kui süütu talleke, See on kui süütu talleke, Ja süütuna läeb taeva. See neid, kes poisilt musi saab Ja ise vastu annab, See on kui õitsev õunapuu, See on kui õitsev õunapuu, See on kui õitsev õunapuu, Ja varsti vilja kannab. See mees, kes neljakümnene Ja kehakaal teeb liiga, See jätku õlled rahule, See jätku õlled rahule, See jätku õlled rahule, Ja joogu valget viina. Laul ennekuulmatust lahkusest Kui aega saate, tulge minu juurest läbi mis sest, et tornikell on löönud pool kaksteist mu pargis kuuskedel on kullat iga käbi on öösel aega tunda saada teineteist :,:Ma olen tõesti nõnda , tõesti nõnda lahke:,: Mu suures majas leidub mitu valget tuba Kus seitse päeva võite pidutseda just Vaid õelaid mõtteid, kortsus kulme ma ei luba, teil halva tuju korral näitan kohe ust. :,:Ma olen tõesti nõnda , tõesti nõnda lahke:,: Kui soovi on, võib ratsutada valgel märal, et teada saada, kuhu käändub pargitee mu majas ikka leidub kohte rõõmsal käral mis sest, kui pööraseks on muutunud dinee. :,:Ma olen tõesti nõnda , tõesti nõnda lahke:,: Laulge, poisid, laulge, peiud Laulge, poisid, laulge, peiud, Laulge, naised, laulge, neiud! :,: Hõissa ja hõissassa! :,: Sööge saia, sööge liha, Jätke jonn ja jätke viha! :,: Hõissa ja hõissassa! :,: Siin on neiud noorukesed Just kui roosinupukesed! :,: Hõissa ja hõissassa! :,: Küll on pulmad, küll on saajad, Küll on noorel paaril maja; :,: Hõissa ja hõissassa! :,: Poisid, miks te pill ei hüüa? Mina tahan tantsu lüüa! :,: Hõissa ja hõissassa! :,: Unustage tööd ja piinad! Jooge õlut, jooge viina! :,: Hõissa ja hõissassa! :,: Laulud nüüd lähevad Laulud nüüd lähevad kaunimal kõlal, :,: Vägevail vooludel üle me maa. :,: Ilu see edeneb õuede õlal, Isamaa pind ärkab õitsema. Mägede harjadel kumamas koit; :,: Taevasse tõusku me lootuse loit! :,: Leib jahtub Akna all must metsaäär. Akna peal koltub kuväär. Mida on maailmas uut? Kiirus, vaid kiirus, ei muud. Lapsed taas tulla ei saa - lühike aeg, pikk on maa. Kummutil pildid reas, õlelill nende seas, kuldjuuksed peas. Refr. Valgel laual rätiku all palav leib. Madal on uksepiit, lapsed on läinud siit. Leib jahtub, oodates neid. Kõrge taevas, madalad, suitsunud laed ... Trepil on valget lund, puud on täis karget und. Ootamist tiksumas aeg. Aknad täis lillelist jääd: mis sa sealt vaatad või näed! Tulema keegi kord peab, kui ta veel teed siia teab ... Linnas on siledaid teid - on seal ka magusam leib? Kuidas seal endaks saad? Juured on sul kesk maad, memm ja su taat, memm ja su taat ... Refr. Valgel laual rätiku all palav leib ... Lenda, lenda lepalind Lenda, lenda lepalind viimast korda veel palun sind! Lenda üle suure laia vee, sinna, kus mu kallike. Kodukülla lenda sa, kus mu neiu ootamas. Vaikses aias õunapuude all kaunis kodu asub tal. Lenda kiirel lennul sa, lauldes teda tervita! Vii tal roosiõisi kaunimaid, suudlusi ka palavaid. Kaugel asub tema peig, ootab temalt sõnumeid. Ühte väikest teadet kallimalt igatseb ta palavalt. Ütle, et ta ei kurvastaks, ütle, et ta nutma ei jääks. Ehk küll kaugel viibin ma, tulen koju võitjana. Sinu silmad on kui öö, ära õnnetuks mind tee! Nõnda laulis väike lepalind tervitades, kallim, sind. Liisa, päikseline naine Sõitsin oma setukaga linna poole traavi, ilm oli ilus nii, et tolmas tee. Järsku nägin - tüdruk astus maantee veeres kraavi, tundsin teda kohe - oli Liisa see. Refr. :,: Liisa, päikseline naine, Liisa, kaunisilmne naine, Liisa, unelmate naine, aga hobu oli väsind ja piip oli kustund. :,: Võtsin Liisa vankrile ja sõit läks jälle lahti, seal ta mul siis punetas kui ladvaõun. Enam ma ei saanud muud, kui ainult Liisat vahti, ohjad läksid meelest, aga rinnas oli kõu. Liisal olid juuksed nagu viljakõrred kuldsed, silmad olid sinised kui potikaas. Rinnad olid ilusad ja ümarad ja kõrged, puusajooksu andis alles vaadata. Võtsin Liisal ümbert kinni, musu tahtsin võtta, Liisa oli soe nagu värske sai. Aga selles ürituses jäin ma kohe hätta, Liisa mulle - plaks - vastu kõrvu lõi! Lily Marlene Kasarmu ees tänaval, öisel kõnniteel latern tookord säras, ta särab nüüdki veel Ja ootab et me tema all taas kohtuksime tänaval :,: kui kord Lily Marlene :,: Latern oma kaitsel me õnne pühendas kauni tunni maitsel me varjud ühendas Mis sest, et rahvas möödus meist me nägime vaid teineteist :,: mu neid Lily Marlene :,: Juba lahku viiski signaal me õnneteelt kolm päeva kartsa siiski ei julgustand mu meelt ehk küll su juurde ihkasin ja lahkumist ma vihkasin :,: mu tüdruk Lily Marlene :,: Latern sinu sammu tunneb ikka veel kuigi mina ammu viibin kaugel teel Ja ootab et me tema all taas kohtuksime tänaval :,: mu neid Lily Marlene :,: Kui mul uni laugel öisel puhkusel tõotan sulle kaugelt kaitsekraavist veel Kui igav hakkab laternal sind ootan jälle tema all :,: kui siis Lily Marlene :,: Lossis nimega Gradesko Lossis nimega Gradesko, kaugemal kui Temesvar, istus vahva vürst Bibesko, Serbia hall hospodar. Mida tegi vürst Bibesko, Serbia hall hospodar, lossis nimega Gradesko, kaugemal kui Temesvar? Slivovit?i jõi Bibesko, Serbia hall hospodar, lossis nimega Gradesko, kuni purjus oli vaar. Lõke preerias Lõkkesuits, hõõgvel söed, hobu hommikust õhtuni käis nüüd on tulnud öö. Kõrgel kuu, tuul on loid, rohulõhna kõik preeria täis, kuula mind kauboi. Sul ees on kodutee, sa peagi poega näed, üks päev vaid sadulas on olla veel, öö ja päev. Tean see kõik, aga laulust, mu sõber kauboi, ei kao nukker noot. Läände jäi, piiga hell, Võõrais rantshodes saatuseks, sai võõras karjakell. Lootust tõi lasso lend, aga õnnest jäi kirjades vaid igatsev legend. Ei sul ei lõpe tee ja kuigi poega näed, nii palju otsida ja leida veel siiski jääb. Hõõgvel vaid hoia söed, iga lõke teeb valgemaks öö usu mind kauboi. Lõppenud on päevad Oli kevad siis, kui minu juurde saabusid kord sa, päevi rõõmurohkeid minu jaoks tõid kaasa endaga. Liialt hilja taipasin kui petlik oli siis kõik see: ei nüüd aita enam pisaradki, hiljaks jäänud need, jäänud need... Refr. Lõppenud on päevad, mil' nii tihti käisid siin, hinge sellest hetkest on vaid jäänud nukker piin. Kuid ei sellepärast meelt ma heida nüüdki veel, küllap kohtan teisigi veel kuskil oma teel. Sa seda tea ja meeles pea, et ainus sa ei olla saa. Andeks võin ju sulle anda kui kord tuled tagasi, kuid kas sel' mõtet, parem on kui jääbki kõik nüüd nii. Sõnu kauneid kord mul ütlesid, ma siiski üksi jäin. Ilma sinuta nüüd jälle kurvalt kõikjal ringi käin, ringi käin... Refr. Lõppenud on päevad ... Läbi saju Armastusel kummalised teed, armud vahel päeval, armud ööl. Tihti on kuuvalgus uue õnne algus - minul aga juhtus see ... Kui läbi raske vihmasaju tormas kevadine tuuleiil. Töölt tulin ja mind saatsid koju, ümber sul mu mantlisiil. Ei järgi jäänud vihmasadu hetkeks, tilga järel langes tilk. Meil aga lõbusamaks retkeks saabun'd sobiv silmapilk. Ilm hämardus, kui loojus päike, me kohal taevas tinahall. Su silmist aga leidsin läike, mis rõõmus, soe ja paitav hell. Nüüd päiksepaiste hajutanud pilved, hõiskab pargis laululind. Mul meelde jääb, mil saatsid koju läbi saju, kallim, mind. Läks halvasti sel rebasel Läks halvasti sel rebasel - meil tuleb teda laita. Nüüd tuua meeleparandust oh armas vesi aita! Joo, rebane, joo! Lätsi küllä kükäkillä Lätsi küllä kükäkillä, Alta aia hargikilla; Naksi liikma tarõ poolõ, Illu liikma läve poolõ. Krõõt, mu kulla kabõhõnõ, Ava mullõ ussõkõsta, Et saas sinno üsätädä, Veedõkõnõ mutsätada. Krõõt, mu kulla kabõhõnõ, Ava õs mullõ ussõkõsta. Pajat läbi tossumulgu: "Kasi kodo, karätsura! Innemb mia maka kivi kõrval, Innemb mia maka kannu kõrval Kui üte halva poisi kõrval, Kivi ei kisu, känd ei kaku." Naksi liikma kodo poolõ, Snä oll haigõ, miil oll hallõ. Miä sääl tettä, kui sai pettä. Läänemere lained Seal, kus Läänemere lained laksuvad, seal kus tuuled tormid aina mühavad. Seal on valge majak, valge nagu luik, seal on minu kodu, seal mu sünnipaik. Mäletan, kui olin alles poisike, mõtlesin et lähen ära kaugele. Nüüd on aastad läinud, vanaks olen saand, lapsepõlve kodu meelde mul ikka jäänd. Isa ja ema mul puhkavad ammu mulla all, kallim neiu hingab teise rinna naal. Õed ja vennad on läinud ilma laiali, ainult kask on jäänud truuks mul surmani. Rändamisest väsind koju tulen ma, vana kase alla istun puhkama. Vana kase kohin mulle jutustab, ammu möödund aegu meelde mul tuletab. Ma ammu tean üht neidu Ma ammu tean üht neidu, Teist sellist vist ei leidu. On teda näha nüüd mu ainus soov. Niipea kui mõtlen talle, Siis kohe tunnen jälle, Et südamega korras pole lood. Refr. :,: Oi-oo! See väike neiu. Pilved taevast kaovad siis, kui teda näen. ümberringi kõikjal päikesest sillerdav päev. Oleks hea kui kogu aeg Võiks olla nii Ning ei seda taipa ma, Miks küll on teisiti. :,: Toond külma sügistuuled, Ja lehed langend puudelt Kõik siiski nii kui olnud ennegi. Mis sest, et väljas hanged Ning sõrmed külmast kanged Ta akna alla tee mind jälle viib. Refr. :,: Oi-oo! See väike neiu ... :,: Ma kaminatoast võtan keebi Ma kaminatoast võtan keebi, Rõõmsalt kilkab mu hagijas Tom. Jää hüvasti nüüd tütar Mary, Sõbrad britlased koos juba on. Refr. Aeg on pakkida püssid ja kohvrid, Kutsub metsade vaikuse viis. Aeg on valmis nüüd vaadata ohvrid, Keda kuninga lauale viin. Vappub kapjade all murukamar, Samm meil läks reipamaks. Hurda meel pikast ootusest ogar, Neid on kaks - Tom ja Max. Refr. Aeg on pakkida ... Briti metsade vihaseim karu, Keda tabanud on me atakk, Viimast korda veel möirates jalul. Kolde ees nüüd ta nahk. Refr. Aeg on pakkida ... Ma loodan, et saan sellest üle Mu ümber vaikseks jäi, ja järsku kõik, mis kaunis näis valgus nagu nukrameelsust täis. Ma sind ei süüdista, vaid soovin, et sul oleks hea- ükski valu jäädav pole eal. Ma loodan, et saan sellest üle, et sa mind ei armasta. Ma loodan, et saan sellest üle- ning siis jälle naeratan. See algas kord veetleval kevadkuul ja lõppes kui koltusid lehed puul... Ma loodan, et saan sellest üle, et sa mind ei armasta. Ma lõbus õllepruulija Ma lõbus õllepruulija hõissa, hõissa! Ma pruulin õlut lauluga hõissa, hõissa! Kui õlu vaadis vahutab hõissa, hõissa! Siis tean, et varsti ta valmis saab Siis juua saab siis juua saab Mind õlu alati kosutab Joon kõikide terviseks ma - ahoi! Ja sina oled Juhan ja mina olen Jaan Kõik väravapostid ma pikali aan! Ma lätsi läbi Tsergo külä :,: Ma lätsi läbi Tsergo külä Kats versta edasi. :,: :,: Ai kõssa-kõnna-kõssa-kõssa-kõnna Kats versta edasi. :,: :,: Siis tulli vasto pimme mets Kos neio eläsi. :,: :,: Ai kõssa-kõnna jne. :,: :,: See neio pühkse murro Ja pallõl jummalat. :,: :,: Ai kõssa-kõnna jne. :,: :,: Oh, esä kõrgõh ülevah Pane minnu mehele! :,: :,: Ai kõssa-kõnna jne. :,: :,: Kas sepale või sellile Või vana juudile! :,: :,: Ai kõssa-kõnna jne. :,: :,: Kui sepp ei võta siis selli ma ei taha Ja juudile ma ei läe! :,: :,: Ai kõssa-kõnna jne. :,: :,: Sääl tulli illos seto poiss Kel kaalah hõppõ kell. :,: :,: Ai kõssa-kõnna jne. :,: :,: Ta tõiõ pika pudeli Ja andsõ esäle. :,: :,: Ai kõssa-kõnna jne. :,: :,: Siis esä rüübäs pudelist Ja imä limpsas kiilt. :,: :,: Ai kõssa-kõnna jne. :,: :,: Siis ütel Ivvo minulõ Noh Katä kuis sõs um? :,: :,: Ai kõssa-kõnna jne. :,: :,: Ja kui ta minno mudsahti Ma lausu'õi sõnagi. :,: :,: Ai kõssa-kõnna jne. :,: Ma olen väike Ma olen väike, olen alles väike ja päris viina veel ei joo ja siis kui õues paistab päike, ma kasti õlut ära joon. Ja ema ütleb mulle: Sa vana vastik nolk! Nüüd sellest ma ei hooli, sest õlu - pole solk! Ja mul on kann, see on õllekann. Ja selle kannu peal on o, Ja kui ma sellest kannust rüüpan, siis veelgi suuremaks saab rõõm Ja minu pinginaaber on minu sarnane nii armas väike joodik nii pehme, karvane. Ma tahaksin kodus olla Ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad ja nende roosakad õied mu juukseid ehivad. Ma tahaksin kodus olla, kui rukkipõld kullendab ja kollakat-pruunikat vilja tuul tasa hällitab. Ma tahaksin kodus olla, kui kasemets kollendab ja luigeparv siravas taevas lõuna poole purjetab. Ma tahaksin kodus olla, kui lumevaip katab maad ja kuuskede härmatand oksad kuupaistel hiilgavad. Ma tahaksin kodus olla, kui kallim on minuga ja temaga üheskoos mina võiks rõõmus viibida. Ma tahaksin kodus olla, kui Päts on president ja Laidoner juhataks väge ja maksev on eesti sent. Ma vaatan paadist kiikriga Ma vaatan paadist kiikriga, Kui kaugel on see Saaremaa. Refr. :,: Ei paremat ole kuskil maal, Kui suisel ajal Saaremaal. :,: Seal Saaremaal ei kasva muud, Kui kadakad ja männipuud. Refr. :,: Ei paremat .... :,: Mu pruut on valge nagu tui, Ma nägin teda mullu sui. Refr. :,: Ei paremat .... :,: Tal mustad juuksed, valge kael Ja kaela ümber sametpael. Refr. :,: Ei paremat .... :,: Tal roosipõõsas voodi ees ja ööbik laulab selle sees. Refr. :,: Ei paremat .... :,: Ma rüüpan merest soolast vett Ja räägin armsamale tõtt: Refr. :,: Ei paremat .... :,: Kui tahad naiseks tulla sa, Pead Saaremaale sõudema! Refr. :,: Ei paremat .... :,: Ma, sõbrad, jooksvavalust murtud Ma, sõbrad, jooksvavalust murtud, jõud puudub juua teiega. :,: Võib-olla siinses tühjas ilmas jäänd vähe mulle elada. :,: Mind sinna kõrtsi sängitage, kus tihti olin täis kui kaan, :,: nii haud te mulle valmistage, et aamist ikka juua saan! :,: Oh, ärge kelli helistage, kui hauda mind te kannate! :,: Vaid ainult klaase kõlistage - see kõige armsam minule! :,: Kuub, püksid, juutidele müüge ja viina ostke joodikuil'! :,: Täis surnutena papid pange - see piduks minu surnuluil'! :,: Mu haual sõnu pole vaja, kus sündis, kuidas elas siin - :,: Vaid lihtsalt, lihtsalt nimetage: tal kõige armsam oli viin! :,: Kui täidate mu viimsed soovid, siis õnnelikuks mina saan :,: ja terve aami tublit viina teil' teisest ilmast läkitan! :,: Ma tõstan klaasi Elus pole alati kõik nali, elu toob meil rõõme, kurvastust. Ent sageli kui saatus liiga vali, ma kuskilt pean ju leidma lohutust. Ma tõstan klaasi, sest olen täna kurb. Ma tõstan klaasi, sest pettis mind mu arm. On keegi teine, keda armastab ta, on keegi teine ja ma nõnda üksinda. Ma tõstan klaasi su terviseks, mu neid, et õnne saaksid sa leidma eluteel. Mis sest, et jäädvalt sinust lahkuma nüüd pean, ma tõstan klaasi soovides sul head. Maid ja rahvaid maha jättes :,: Maid ja rahvaid maha jättes, rõõmsalt kodu poole tõttes. :,: :,: Tee peal tahtis pätt mind tappa, Õnneks jõudsin kõrtsituppa. :,: :,: Kõrtsitoas oli õhk nii kibe, Õllest viinast põrand libe. :.: :,: Otsiti seal kõnemehi, Kellest kõrts ka polnud tühi. :,: :,: Saadi kätte koolipapa, Tassiti ta rahva ette. :,: :,: Räägiti seal vanast ajast, Ja ka meie lunastajast. :,: :,: Ukse vahelt paistis pilu. Kõrvaltoas oli nääriilu. :,: :,: Mehed jooksid, habe ormis, Näärikuuse peale tormi. :,: Oh sa, õnnistaja, hoia, :,: Kes sai kooki, kes sai saia, :,: Kes sai väikse prääniku. Majakavahi armuhüüd On öid, mil majakad ei vilgu, mil eksin'd purjeid neelab vaht, :,: mil üheainsa silmapilgu saab armu maitsta tornivaht. :,: Siis, kui meri seedib saaki, hõiskab mees ja lõõtsapill, :,: nüüd suured augud veinivaati, külla saabub ilsepill. :,: Seitse ööd ja seitse päeva majakas käib armuöö, :,:värskeid laipu laisa käega meri saare randa lööb :,: Iga varba otsas vill tantsust vanal tornivahil, :,: hoogu juurde ilsepill veel on pikkust elutahil :,: Seniks, kuniks jätkub juua, kuniks naerab ilsepill. :,: Merele võib ohvreid tuua, hoogu juurde ilsepill :,: On öid, mil majakad ei vilgu, mil eksind purjeid neelab vaht, :,:mil üheainsa silmapilgu saab armu maitsta tornivaht. :,: Mandoliinid öös Taas kuulen mandoliinide mängu, kõlab tuttav viis, taas kõnnin mööda rohtunud paiku, mis meid kokku kord viis. Siin on see tee, kus käisime ammu, saatjaks tähed ja kuu, siin tundsime siirast ning andunud rõõmu, õnnest vaiksed suud. Refr. Ei iial mandoliinid läe meelest, mandoliinid läe meelest. Õnne kord nad mul tõid seepärast hinge mul jäänd see mandoliinide hääl kuuvalgel ööl. Taas kuulen mandoliinide mängu, kõlab tuttav viis, nüüd mõtteis tuttavat rada ma astun, mis meid lahku kord viis. Kuu hellalt paitab mändide latvu ja tuhmilt valgustab teed. Vaid kaugelt õrna muusikat kandub, mandoliinid on need. Refr. Ei iial mandoliinid ... Margareeta Margareeta, mahe naine, aastat seitseteistmene oma iluduse läbi kiusatust tõi meestele. Refr. Margareeta on kui tuike vaga, ei iial aja mehi taga. Ei ta mängi armutulega nii, et kahju sest võiks juhtuda. Korra ühel suvepidul, tema aga tundma sai Tõistre-Jukut, kelle meelde tema kuju jääd'valt jäi. Refr. Margareeta on kui tuike vaga... Margareeta iludusest Juku hing sai nõiutud, aga tema armutunded ei saan'd iial vastatud. Refr. Margareeta on kui tuike vaga... Juku kurvastab ja leinab, Juku norus ringi käib. Juku on kui päris haige, sest ta hing kui kadun'd näib. Refr. Margareeta on kui tuike vaga... Aga ükskord ometigi Juku lootus täide läks. Õnn tal viimaks Margareetalt armastust ja musu tõi. Refr. Margareeta pole enam vaga, sest ta süda nõudis armu taga. Ainult nalja pärast mängis ta Juku tundmuste ja armuga. Marina Marina, Marina, Marina, sa päikese endaga tood. Marina, Marina, Marina, kuid valgus ka varjusid loob. Refr. Kui sind koju saadan iga kord ma loodan, ühtainsat sõna ootan, mis jäädavalt seoks meid. Aga näib, et sulle meeldib vaba olla. Miks muidu vastad mulle sa ikka: ei, ei, ei! Kas tõesti te ei tunne veel Marinat, ei teagi, kuidas ta mu südant piinab? Kõik näevad und, kuid mul on uni läinud - Marinast ma mõtlema pean. Refr. Kui sind koju saadan ... Ta juuksed on nii säravad ja pruunid, kui soe ja sume suveõhtu juunis ja kui ta mulle korraks otsa vaatab, on selleks korraks tuju jälle hea. Refr. Kui sind koju saadan ... Marina, Marina, Marina, sa päikese endaga tood. Marina, Marina, Marina, kuid valgus ka varjusid loob. Mats alati on tubli mees Mats alati on tubli mees, Ei kedagi ta pelga; :,: Ei kummarda ta saksa ees, Ei tõmba küüru selga. :,: :,: Ja kui see laul meil korda lä'eb, Ei meie kimpu jää. :,: Kord astus oma pambuga Ta läbi mõisa õue, :,: Saks tuli vastu kärkides Kui kõige kurjem kõue: :,: :,: Ja kui see laul jne. :,: "Kas sina, tõbras, parunit Ei enam tunda taha? :,: Või on sul munad mütsi sees, Et müts ei võtab maha?" :,: :,: Ja kui see laul jne. :,: Mats võtab mütsi maha küll, Siis seisab müts tal põues; :,: See sünnib toas, kirikus, Kuid mitte mõisa õues. :,: :,: Ja kui see laul jne. :,: Mats alati on tubli mees, Ta kedagi ei pelga; :,: Ei kummarda ta saksa ees Ei tõmba küüru selga. :,: :,: Ja kui see laul jne. :,: Me elu jääb mõistmata aktiks vist küll Me' elu jääb mõistmata aktiks vist küll: Näed elu, ent varsti lä'eb valuks see sul! Refr. :,: Ah kui juba mürgel, siis mürgel lõpuni! Ah kui juba unustus, siis olgu täielik! :,: Ju nooruses tormasid ellu sa ka, Kulutid jõudu, ent kõik see asjata! Refr. :,: Ah kui juba mürgel ... :,: Nüüd pooled su nooruse päevist on läind, Kuid neis oma õnne sa pole veel näind! Refr. :,: Ah kui juba mürgel ... :,: Ka teaduse kõrgusel rühkinud sa, Kuid suurimad tõed ka sääl sul leidmata! Refr. :,: Ah kui juba mürgel ... :,: Ja armastushurma sa tunda ka saand, Kuid sellest sul valulik mälestus jäänd! Refr. :,: Ah kui juba mürgel ... :,: Sest valagem klaasid kõik uuesti täis Ja joogem nad tühjaks, vast aitab, küll näis! Refr. :,: Ah kui juba mürgel ... :,: Me mõtted on priid Me mõtted on priid: Kes suudaks neid köita? Kes vägev on nii, Et vangi neid heita? Ka vanglas ja vaevas Neil lahti on taevas. Refr. :,: Kõikvõimsad me nii - Me mõtted on priid. :,: On elada rõõm Kesk päikese kulda, On harida rõõm Maad emakest mulda. Ja kannatust kanda Ja ohvriks end anda. Refr. :,: Kõikvõimsad me nii ... :,: Kõik muu meil ükskõik, Mis ise me'i taha. Meis enestes kõik, Kas hea see või paha. Me süda ja silmad Need loovad maailma. Refr. :,: Kõikvõimsad me nii ... :,: Me pole enam väikesed Me teame mis on hellus mis on hool, meid saatnud armastus on igal pool. On aastad läinud õnneläikesed kuid meie, me pole enam väikesed! Refr. Las jääda meile ka käimata teid, hulk karme päevi ja armunud öid. Las jääda meile ka võitmata vood :,:ja meie laulda kõik laulmata lood.:,: Meid kanti hällist saati käte peal, ei lastud varvast ära lüüa eal. Meist hoiti eemal tormid, äikesed, kuid meie, me pole enam väikesed! Refr. Las jääda meile ... Me tööd ja mängud võeti vati seest, meid kaitsti kiivalt pettumuste eest. Said kätte toodud kuud ja päikesed, kuid meie, me pole enam väikesed! Refr. Las jääda meile ... Meil aiaäärne tänavas Meil aiaäärne tänavas, Kui armas oli see, Kus kasteheinas põlvini Me lapsed jooksime. Kus ehani ma mängisin Küll lille, rohuga. Kust vanataat käe kõrval mind Tõi tuppa magama. Küll üle aia tahtsin siis Ta kombel vaadata. "Laps oota," kostis ta, "See aeg On kiir küll tulema!" Aeg tuli. Maa ja mere peal Silm mõnda seletas, - Ei poolt nii armas polnud seal Kui külatänavas! Meil merevood on vabad Meil merevood on vabad Ja võimsalt mühavad. Ja kodupinna metsad Meil vastu kajavad. Refr. Jää vabaks, Eesti meri, Jää vabaks, Eesti pind! Siis tuisku ega tormi Ei karda Eesti rind. Meil kalur merel noota Võib vabalt vedada. Ja rõõmulaulust põllul Mets vastu kajada. Refr. Jää vabaks ... Me vabal lainte voodel Võib päike särada Ja musta mulla põuest Võib vili võrsuda. Refr. Jää vabaks ... Meil sõpruse-sidemed liitumas veel Meil sõpruse-sidemed liitumas veel, Veel armastus, vendlus meil põues. Kõik ilm meie päralt, sest rõõmus on meel, Kui tuiskamas tormid ka õues. Meil võõraks jääb mure ja maailma piin, Kui sõpruses ühendud oleme siin. Kui motoks bibamus veel seadsime me, Sest vennad, nüüd ergo bibamus, Confratres, nunc ergo bibamus! Ja lahkub me vendadest mõni kord siit, Siis laulame jälle bibamus. Teel kaua veel kõrvu siis kuuleb ta viit: Bibamus, nunc ergo bibamus. Tal süda ka võõrsil siis rõõmsamaks läeb, Kui vendade ühendust vaimus ta näeb. Kui alati meeles meil sõpruse hüüd: Bibamus, nunc ergo bibamus! Confratres, nunc ergo bibamus! Sest vennad kõik rõõmsasti laulame nüüd: Confratres, nunc ergo bibamus! Ja kaua veel kostku me pidulik hüüd: Bibamus, nunc ergo bibamus. Ja leiab meid hommik siit üheskoos veel, Siis algame uuest', sest ühine meel Meid lahku ei luba ja joome siis veel Ja laulame jälle bibamus! Confratres, nunc ergo bibamus! Meil tuuled sõnumeid tõivad Meil tuuled sõnumeid tõivad, et tormid tõusevad. Siis lained laulu lõivad, meil purjed paisuvad. Nii, nii, nii, nii merella laulud kõlavad. Nii, nii, nii, nii laulud kõlavad. Kui raksudes tuiskavad tormid ja sünge on meri kui öö. Kui mässavad lained karmid ja purjeis käimas on töö. Siis, siis, siis, siis, tardume innulla vaatama. Siis, siis, siis, siis, süda meil rahutult lööb. Kui tormide rahutus raugeb ja purjeile puhkust toob. Kui päikene loodele langeb ja kulda laineile loob. Siis, siis, siis, siis, jälle me laulud kõlavad. Siis, siis, siis, siis, laulud kõlavad. Me vaenlased on verised Me vaenlased on verised, Neist mõrtsuk iga neljas. Nad käivad määda Venemaad, Pomm kotiga on seljas. Refr. EÜE ja Euromais On ühtne NATO pere, Kel Reagan, Thatcher, Pinochet Teeb pai ja ütleb: "Tere!" I love Thatcher! Kuldpagunites huntamees On märatsemas Poolas. Ja neegripealik Kuubamaalt Saeb palmipuid Angoolas. Refr. EÜE ja Euromais ... Kuid meile kuulub Iirimaa, Hongkong ja veel Guajaana. Port Stanley kuulub meile ka, Ei anna teda ära. Refr. EÜE ja Euromais ... Käi põrgu ablas asiaat Su kõri närib kohe Ükssarvik, lõvi-kuningas Ja vana Wales'i lohe. Refr. EÜE ja Euromais ... Kui Vene karu pöörane La Manche'i äärde jõuab, Siis Jumal kaitseb Inglismaad, Seob metsalise lõuad. Refr. EÜE ja Euromais ... Kui Saterfieldi piknikul Mind tabab sõjauudis, Teetassi lükkan kõrvale, Joon viskit välikruusist. Meremehe armastus :,: Kord kalalaeva pardal ma kohtasin üht meest, es kodunt laskis jalga oma kalli moori eest.:,: Refr. Uau-uau-uau holla-hii ta ikka laulis nii: Naise võin küll võtta ma kuid merd ei iial jätta saa. Naist armastan ma palaval, merd meeletult ja salaja! :,: Las kaugenevad kaldad, see rõõmustab vaid meest, kes kodunt laskis jalga oma kalli moori eest.:,: Refr. Uau-uau-uau holla-hii ... :,:Torm tõuseb, maru algab, ei hirmuta see meest, kes kodunt laskis jalga oma kalli moori eest.:,: Refr. Uau-uau-uau holla-hii ... Meremehe põli :,:Ei seda aga oleks uskund mina,:,: :,:et madrusel hea põli on.:,: :,:Ei hukka aga lähe tema põlv, :,: :,:ei kõrtsi seinas seisa võlg.:,: :,:Tema purjutab seal mere peal, :,: :,:suurte mere lainde käes.:,: :,:Kus maal aga läheb seal ikka linn.:,: :,:Kui läheb tema Riia linna all, :,: :,:siis läheb tema uhke trahteri.:,: :,:Seal istub tema pehme sohva peal:,: :,:ja preili tema põlve peal.:,: :,:See teeb tema ihol himmostost :,: :,: ja kõikile kontele kergitust.:,: :,:See paneb tema iho hüppama :,: :,:ja kella kuubes kargama.:,: :,:Ei seda aga oleks uskund mina, :,: :,:et madrusel hea põli on.:,: Meremehe püksikumm Ei mõista olla meremees, kui kuiv on kurk ja jalg. Ta siis on üksnes sõiduvees, kui pind tal kõigub all. Et tuttav tunne püsiks sees läeb kõrist alla tal, kõik mis on kangem kaevuveest ... ?artröös ja rumm, ?ampanjalurr, katkeb õllest püksikumm. Laev homme lahkub merele, käib pidu koiduni. Meil täna viimast päeva veel on meri põlvini. Me joome kõrtsi kummuli ja vahet me ei tee, kas imbub juuksejuurteni ... ?artröös ja rumm, ?ampanjalurr, katkeb õllest püksikumm. Las nutab nurgas linalakk, kel armu jagasin. Ei too meid pehkind laevavrakk eal siia tagasi. Mu seitsmel hindu tüdrukul ja naisel Katmandul, on ammu valmis varutud ... ?artröös ja rumm, ?ampanjalurr, õllest tramm on püksikumm. Ma taskupõhjas veeretan oma viimset veeringut. Ja õnnist päeva teretan, kui emban reelingut. Kõik mis ma sisse ajasin, saab kaladele roaks. Läeb merevette tagasi ... ?artröös ja rumm, ?ampanjalurr, jälle ?tramm on püksikumm. Meri on, meri jääb Valged kajakad kisavad rannal punapäikese loojangu eel tuulekeerises jõuavad randa valged lained, mis murduvad teel Refr. Meri on, meri jääb, meri olema peab laine laksudes rannale lööb Tihti juhtub ka nii, meri pidu peab siin lained mühinal randuvad siis Sinimeri su vahusel pinnal näkineide seal tantsimas näen ja meri on sünge kui hauas ei tähti seal vilkumas näe Refr. Meri on, meri jääb ... Näkineiu sa punud mul pärga merelainete sügavas vees Vesiroosidest punutud paelad minu ümber sa armunult seod Refr. Meri on, meri jääb ... Mets mühiseb ja kägu kukub ra'al Mets mühiseb ja kägu kukub ra'al, Aas haljendab ja lilled õitsvad seal, :,: Mänd kiigutab siin oma võimsat pead, On meeles tal kõik muistsed õnne a'ad. :,: Hirv ojal joob ja muretu ta meel, Kas aimab ta, kui pikk ta elu veel? :,: Võib küti kuul ta leida iga tund Ja elu läind, kui oleks näinud und. :,: Nii möödas pea ka minu noorus, õnn, Mis rõõmu veel mul elus oota on? :,: Mets mühama ja kägu kuk'ma jääb, Kuid noorus meil kui uni mööda lä'eb. :,: Metsa läksid sa ja metsa läksin ma Metsa läksid sa ja metsa läksin ma, Ja metsa läksid kaks karujahimeest ka. :,: Oh, hoi-ai-jaa tiralla-la Ja metsa läksid kaks karujahimeest ka. Püssi võtsid sa ja püssi võtsin ma, Ja püssi võtsid kaks karujahimeest ka. :,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,: Karu nägid sa ja karu nägin ma, Ja karu nägid kaks meest korraga. :,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,: Karu lasksid sa ja karu lasksin ma, Ja karu lasksid kaks meest korraga. :,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,: Nahka võtsid sa ja nahka võtsin ma, Ja nahka võtsid kaks karujahimeest ka. :,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,: Naha müüsid sa ja naha müüsin ma, Ja naha müüsid kaks karujahimeest ka. :,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,: Raha said sa ja raha sain ma, Ja raha said kaks karujahimeest ka. :,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,: Kõrtsi läksid sa ja kõrtsi läksin ma, Ja kõrtsi läksid kaks karujahimeest ka. :,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,: Napsu võtsid sa ja napsu võtsin ma, Ja napsu võtsid kaks karujahimeest ka. :,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,: Purju jäid sa ja purju jäin ma, Ja purju jäid kaks meest korraga. :,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,: Koju läksid sa ja koju läksin ma, Ja koju läksid kaks karujahimeest ka. :,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,: Peksa said sa ja peksa sain ma, Ja peksa said kaks meest korraga. :,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,: Metsavendade laul Seal metsaserval väikses majas, Kus elasid mu vanemad. Seal metsaservas väikses majas, On pesa teinud punased. Refr. Ai-t?ih, ai-t?ah, ai-t?ah, ai velled, Me metsavennad oleme. Ai-t?ih, ai-t?ah, ai-t?ah, ai velled, Me metsavennad eestlased. Ja meil ei ole senti raha, Me peame metsas elama Ja me ei saa, ei või, ei taha, Ei taha tiblat teenida. Refr. Ai-t?ih, ai-t?ah ... Ja oma lippu sini-musta-valget Me ikka au sees hoiame. Ning alles võitluses saab selgeks, Kes on meist õige eestlane. Refr. Ai-t?ih, ai-t?ah ... Ja sinu sõstramustad silmad, Mis võlusid mu südame. Ja sinu sõstramustad silmad, Ei need mul iial unune. Refr. Ai-t?ih, ai-t?ah ... Mu ema, isa lasti maha Ja kallim viidi Siberi. Nüüd hulgun mööda soid ja radu Ja tapan vene tiblasid. Refr. Ai-t?ih, ai-t?ah ... Mida teead ema-isa Mida teevad ema isa siis kui lapsed magavad? Teises toas nad tasakes on. Igasugu juhiseid ja õpetusi jagavad selle kohta mis neil käsil on. Isa lõikab ajalehest seda mida hoida, ema justkui laua taga loeks. Isa mõtleb ametist, mis täitsameest ei toida - ema justkui isa mõtteid loeks. Kodus leidub kohti, kuhu istuda või astuda: toast võib teha haigepalati. Ema tahab reisida ja isa kodus istuda samuti ei ihka alati. "Üksinduse meeleolust ennast välja lülita, tegutse ja ela leppides! Ära mõtle kaugustest, kus keegi sind ei tülita. Ära mõtle elust steppides." Mida teevad ema isa siis kui lapsed magavad? Teises toas nad tasakes on. Igasugu juhiseid ja õpetusi jagavad selle kohta mis neil käsil on. Miljuneer Mind kogu elu oli küla toitnud mu pääle vaadati kui koerale mu taskud eales polnud raha hoidnud kui ükskord ümbrik toodi kohale. Sain kirja Londonist, kus notar teatas mu tädi lõpetand on maise tee Oh kallis tädi meenutan sind ikka Su testament must tegi äkki rikka - Oh, darling happy days will now begin. Ma jätsin hurtsiku kus olin kasvand siin kolkas eales enam mind ei näe nüüd olen miljuneer ja söön end rasva ja valge kinda sisse pistan käe. Kuid kuhu minna siit kus olen harjund kust kunagi ei ole ära käind! Mul mõtlemist ei olnud vaja pikka, kas läände suunduda või hoopis itta - I'll buy the ship and sail around the world. Ma ostsin purjeka "Saint Margareta" ja neli kokka hiina kooliga kes teavad molluskitest rokka keeta kuid mida teha rooliga? Ma ostsin tüürmani ja seitse madrust ning uhke habemega kapteni ja pealekauba sain veel ühe plika kes kajutisse kandikuga lippab kui ütlen - "Bring me whisky and cacao!" Ma päeval kõnnin mööda laevatekki, siin kalad lendavad, ei ela vees neil õhtul akna taha panen pekki las loomad näevad, siin on rikas mees. Kõik päevad sarnased kui neegrid kõrbes kuid kas ei paista sealt Ameerika nüüd meeskond ruttu laevalaele ritta paar sõna ütlen lõpetuseks ikka - "You all are free to leave, except the girl!" Ma võtsin kaasa oma tõmmu plika ja lasin laeval minna tuldud teed "Kas tüdruk tead seepaik on siin Ameerika ja mina sinu miljuneer. Kas tead, et oled hakand mulle silma kas tead, et naine sa ja mina mees?" Ning kohe selgeks sai et teadis ikka ja tegi igasugu hulle trikka - "Oh darling, happy days will now begin!" On õhtuks kanda kinnitada vaja ma läksin uurima kust osta saan üks pilvelõhkuja või lihtsalt maja, kust hästi ära paistaks ookean. Ma jooksin rõõmsalt mööda liivast randa - nüüd algab elu uus, kõik valla teed. Kuid samma kohta välja jõudsin ikka, kus juba ootas mind mu tõmmu plika ja ütles naerdes -"Make me love again!" Oh darling, happy days are here again. Millest sa elad ja hingad? Ma vaatan sind ükskõikselt, kuid kuulan hirmunud näol... Nii hellalt ja nii vaikselt mind surmab sinu laul... Su laulust saab mu saatus, mu meeldiv piin ja kaotus... Refr. Sellest, mis rõhub mu rinda, tundlikuks muutund on meel... Millest sa elad ja hingad? Mida võid tunda, kui suudad nii palju kanda ja ennast teistele anda laulu teel... Su tunded võtan omaks, kui pole laul vaid see, sest aina jõuetumaks ma muutun sinu ees... Mul pole jõudu selleks, et päästa end... Ja milleks? Refr. Sellest, mis rõhub ... Võib-olla tõrksalt olen hoidnud tundeid paos... Kuid sellest hetkest põlen ja ainult sinu jaoks... Kas leitud lõõm on õige? Ei tea... kuid loobun kõigest... Refr. Sellest, mis rõhub ... Minagi olin Arkaadia teel Minagi olin Arkaadia teel, kuigi ma sündisin saunas. Mõnikord mõtlen, ma läheksin veel, Muretu nooruk Arkaadia teel, Marssalikepike paunas. Aga ma tean, et kaotasin käest Tee juba enam kui ammu ja et ma üksinda enese väest Leiaksin tee, mille kaotasin käest, Selleks ei ole mul rammu. Kuhu ka lähen, seal vesi on ees, vesi ja kõledad kaljud. lahkunud viimne kui lootsikumees, Lahkunud lauldes, et vesi on ees, nii nagu laulavad paljud. Nõnda ma istun ja tõesti ei tea, Vanduda ennast või saatust. Ärge vaid öelge, et nõnda on hea, Nõnda on elu... Sest teie ei tea, Ei tunne mu isamaatust. Mingem üles mägedele Mingem üles mägedele, tuule õrnal' õhule! Vaatkem alla oru põhja üle lille' hiilguse! Vaatkem, kuidas oja keerleb läbi luha läikiva! Ja siis hüüdkem alla orgu : :,: ilus oled, isamaa! :,: Vaatkem, metsad pilve poole tõstvad latvu uhkuses! Kuulgem, kuidas kaasik kohab lõhnavates lehtedes! Vaatkem, jõed, järved läikvad metsas virvendusega! Ja siis hüüdkem üle metsa : :,: ilus oled, isamaa! :,: Vaatkem, rohke rukis hällib uhke nurme nõlvadel! Tõu-vili tõotab anda rohket saaki sügisel; viljapuude okste otsas hiilgvad anded iluga! Ja siis hüüdkem üle nurme : :,: ilus oled, isamaa! :,: Vaatkem karja lustipidu leherikkas lepikus! Kuulgem karjalaste laulu vastuhelkjas võsikus! Vaatkem, kuidas kõrgel võlvil taevas helgib sinaga! Ja siis hüüdkem taeva poole : :,: ilus oled, isamaa! :,: Minu armas Kati Ka-ka-ka-Kati, minu armas Kati, sa oled ainus, ke-ke-kes mind võlund! Kui saabub õhtu, nälg näpib kõhtu, siis te-te-tervitan sind köögi akna all. Ka-ka-ka-Kati, tule siia, Kati ma ki-ki-kingin sulle siidirätiku, Ka-ka-ka-Kati, kui lüpsad lehmi, ma oo-oo-oo-oo-ootan lauda ukse ees. Ku-ku-kuu paistab üle lehmalauda, su järel jooksen pa-pa-paljajalu ma. Ka-ka-ka-Kati, tule siia, Kati, ma ki-ki-kingin sulle kuuma suudluse! Minu peig on kalamees Minu peig on kalamees, Kõige hoolsam küla sees; Tal on vene uhiuus, Uued noodad jõesuus. :,: Ridi-raa, ridi-raa, ridi-ral-la-lal-lal-lal-laa. :,: Minu peig on lahke mees, Sest ta on ka laulumees; Ikka kõlab mere pääl Tema ilus lauluhääl. :,: Ridi-raa jne. :,: Minu peig on kalamees, Keegi terve küla sees Veel ei tea midagi - Pole teada vajagi. :,: Ridi-raa jne. :,: Mis värvi on armastus Su huultel nii värskelt, kui juunis punetab maasikavärv. Su juuksed on puravikpruunid, silmad kui sinine järv. Refr. Neid värve ma näen, neid värve ma tean, neis laulugi kokku sean ... Kuid mis värvi on armastus, kes seda teab? Mis värvi on armastus? Kui teaks, küll oleks hea! Su aknad maaliksin kohe just seda värvi ma, et iga päev mu armastust siis näeksid sa, siis näeksid sa. Mürk-kollaseks muudab mind ootus, sinuta maailm on hall. Vaid igatsust leevendav lootus särav kui hõbekristall. Öö purjetab mustaval laeval, tuleb siis päev mul näib, et roosaka pintsliga taevast värvimas koidukiir käib. Mu isamaa armas Mu isamaa armas, Kus sündinud ma, :,: Sind armastan ma järjest Ja kiidan lauluga! :,: Ei seedrid, ei palmid Ei kasva me maal; :,: Kuid siiski kenad männid Ja kuused, kased ka. :,: Ei hõbedat, kulda Ei leidu me maal; :,: Kuid viljakandvat mulda On küllalt igal pool. :,: Oh õitse veel kaua, Mu isade maa! :,: See maa, kus palju vahvust Ja vaimuvara ka! :,: Su hooleks end annan ja truuks sulle jään :,: nii kaua, kui kord suren Ja oma hauda lä'en! :,: Mu isamaa on minu arm Mu isamaa on minu arm, kell' südant andnud ma, :,: Sull' laulan ma, mu ülem õnn, mu õitsev Eestimaa! :,: Su valu südames mul keeb, :,: su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb, :,: :,: mu isamaa! :,: Mu isamaa on minu arm, ei teda jäta ma, :,: ja peaksin sada surma ma seepärast surema! :,: Las laimab võõra kadedus, :,: sa siiski elad südames, :,: :,: mu isamaa! :,: Mu isamaa on minu arm, ja tahan puhata, :,: Su rüppe heidan unele, mu püha Eestimaa! :,: Su linnud und mull' laulavad, :,: mu põrmust lilled õitsetad, :,: :,: mu isamaa! :,: Mu kodu Mu kodu ei piira need metsikud mäed, mis kõrguvad pilvede alla. Mu kodu ei emba ka müüride käed - ja tihti ta värav on valla, ja tihti ta värav on valla, nii sageli valla on see. Mu kodu ei ümbritse põhjatud sood ja laaned ei valva ta rahu. Mu kodu on väike ja minuga koos mu pere vaid siia ju mahub, mu pere vaid siia ju mahub, mu pere jaoks ruumi on vaid. Kord aastas ta nurmedel vili loob pead ja nõrk on ta koskede kohin. Nii väike on ta, et ma tihti ei tea - kas temast ma lauldagi tohin, kas temast ma lauldagi tohin, kas temast ma lauldagi võin, kas temast ju lauldagi tohin, kas temast ma laulda, kas temast ma laulda, kas temast ma lauldagi võin, mu kodu. Mu meelen kuldne kodukotus Mu meelen kuldne kodukotus, Ma sagedast näe und veel sest, :,: Kos õndsa esä kallis kotus Mind varjas, väikest latsekest. :,: Mäest alla, mööda kopli veere Ma paljajalu paterdi :,: Ning ringi üle Ridassaare, Kaits peokest täis lillesi. :,: Nii Piirikese mäele lätsi, Kos külälatse kiiksive, :,: Kos Märt ja Maie, Aino, Atsi Mo kaugelt joba hõiksive. :,: Sääl pidu pillerkaari leime Ja koplin laia kivi pääl :,: Võileiba, kamakäkki seime, Mis ristiema jagas sääl. :,: Ja vahest ka veel ikki saime, Kui pajupill meil katski läits :,: Või varba vastu kivi leime Või karmani seest katte väits. :,: Nüüd lännu igavesti, minnu Ne armsa aja ammugi. :,: Me latse nagu essind linnu Kik ilmalaanen laiali. :,: Ja mets ja maa saand teisemasse Ja mägi muutnu hoolsa käe, :,: Ning koplisse om kasvand kase Kuid mälestus ei meelest läe ... :,: Mu süda mul kerkib ja keeb Mu süda mul kerkib ja keeb, mind otsata rahutuks teeb - :,: mul okkad ja ohakad ees, ma olen üks õnnetu mees. :,: Nii kurtis ja kaebas ta seal jõe kaldal, kus kalmud vee peal. :,: Kui vagusi mõttese jäi, üht pilti vee pinnal ta nä'i : üht neiut kui taevalik ilm tõi ette ta unistav silm. :,: Kuldkannel tal kõlises käes, nii istus ta lainete väes. :,: Ta laulis : "Kõik maapealne arm on kaduv ja tühi kui põrm, :,: arm üksi veevoogude sees, oh tule mu juurde sa mees! :,: Sind ootavad teenijad all veetemplis, kus särab kristall : :,: seal kullast ja hõbedast puud, seal annan ma, noormes, sul suud!" :,: Seal unustas unistav mees : suur voli vist voogude sees -- :,: küll ilmas on häda ja piin, vee vilus, oh lõbus on siin! :,: "Ma tulen, ma tulen, oh neid! Mu õnnelik, õnnelik leid, :,: kes südame nooreks mul teeb, sest vesigi kohab ja keeb." :,: Neid tõmbas ta kaenlasse sealt ja kadus veevoogude pealt. :,: Veel lainetes näha on ring, kus kadus see õnnetu hing! :,: Muinaslugu muusikas Kõik, mida mulle ütlesid tol õhtul, kui muusika mu hinges kõlas see. Nüüd, mil muusikat ma kuulma juhtun, meenud sina minule. Üht muinaslugu muusikas ma kuulen ja sina seisad unelmais mu ees. Ning laulmas iga tund ma leian end, sest muusika ja sa, ma mõlemasse armund. Teeb muusika mind vahel kurvameelseks ja süda on nii tulvil igatsust, et laulmas iga tund ma leian end, sest muusika ja sa, ma teisse armund. Olla nii ei või, kuigi seda räägivad kõik. Kas tõesti on siis mõttetu see, kui igatsed sa kuud, mis särab läbi öö? Muusika ent siiski trööstib mind ja ütleb, et ma varsti kohtan sind. Nüüd laulmas iga tund ma leian end, sest muusika ja sa, ma teisse armund. Mul meeles veel meloodia Mul meeles on veel suveteed, kus käsikäes kord käisime ja uduloor, mis varjas järveveed. Mul meeles veel on kuldne kuu ja õieehtes toomepuu ja huuled soojad paitamas mu suud. Aeg nii kiiresti läeb, möödub pea talv ning kevad on käes. Ammu pole sind näi'nd, seda ei tea, kuhu sa jäid. On meeles mul meloodia, mis tollel õhtul laulsid sa, kui seda kuulen, meenud mulle taas. Mulgimaa Om maid maailman tuhandit Ja rahvit mitmit miljunit - üitsainus Mulgimaa! Öö kuri kui las olla ta Ku' Pikäsillast üle saa, Suud anna mullal ma. Ja üteaindsa mõttege Ma eidä õhtu magame Ja tõusu ommuku: Oh kunas ma su jälle näe? Oh kunas kodun tõusup päe Ja õhtu pastab kuu? Äits einanutt ek kõrreke, Ku' kodunt siia kaugele Lind noka otsan tuuss - Ma ikess pääl tal otseldi Ja ütsi pisare kik vii Ta küllest ära juuss. Om maid maailman tuhandit Ja rahvit mitmit miljunit - Üitsainus Mulgimaa! Mulgimaa, sääl on hää elada Mulgimaa, sääl on hää elada. Kõikjal ilus loodus, viljakandev maa. Sääl on uhked metsasalud, Suured jõukad eesti talud Kena neiu ka kaasaks sa saad, Kes on sündinud kasvanud sääl, Kellel armsaks saanud ilus Mulgimaa. Kus on punapõsksed neiud, Keda tublid eesti peiud Kosja minnes ei unusta eal. Refr. Tule mulle, Manni, armastan vaid Sind Ainult Sind tahan ma kaasaks kosida Väike Viljandi, Mulgi päälinn Juba aastaid palju püsinud on siin. Ei läe meelest lossimäed, Kus nii õrnalt käsikäes Armund olles meil tee läbi viind. Ja all orus seal peegeldub järv. Suveõhtul mõnus aerutada sääl. Kui sul kaasas väike neiu, Keda siis kui saad kord peiuks, Kosja minnes ei unusta eal. Aastad mööduvad, vanaks kord saad Aga Mulgimaa meil meelde ikka jääb. Elad seal või oled kaugel, Rõõmust särab pisar laugel Kui sa terviseid saad Mulgimaalt. Tuleks noorus veel kord tagasi Ei mind tuuled enam kaugele sealt viiks. Siiski õnnelik mul elu, Sest mul kaasas mulgi neiu, Kellel laulsin ma laulu kord nii... Mulgimaa, sääl on hää elada jne. Mullu mina muidu karjas käisin Mullu mina muidu karjas käisin, Mullu mina karjas käisin. Hei! Tillukene vellekene, kuldani, kaldani, Mullu mina karjas käisin. Tegin mina pilli pajukoorest, Pilli tegin pajukoorest. Hei! Tillukene vellekene, kuldani, kaldani, Pilli tegin pajukoorest. Istusin siis mättale mängimaie, Puhuma siis pillilugu. Hei! Tillukene vellekene, kuldani, kaldani, Puhuma siis pillilugu. Salakesi kuulas minu mängu Karjapõlve kaunim neiu. Hei! Tillukene vellekene, kuldani, kaldani, Karjapõlve kaunim neiu. Munamäel Kui siit pilvepiirilt alla vaatan üle õitsva Eestimaa, :,: rõõmulaulu siis maailma saadan, hüüan pikse häälega, :,: hüüan pikse häälega: siin on ilus elada, siin on ilus elada! Kulla laeneil valendavad väljad, järved hõbeehavad, :,: kaugel kõrged lehemetsad haljad, kõo kombel kohavad, :,: kõo kombel kohavad: siin on ilus elada, siin on ilus elada! Taeva äärel mürab mere lagi, viskab vahtu pilve pool, :,: läbi luha ruttab ta'sse jõgi, laulab laine koorilaul, :,: laulab laine koorilaul: siin on ilus elada, siin on ilus elada! Õitsval Eesti vainul käivad neiud, laulvad lusti õite seas, :,: lehkvas orus astvad eesti peiud, hüüdvad rõõmuhäälel reas, :,: hüüdvad rõõmuhäälel reas: siin on ilus elada, siin on ilus elada! Kõrged pilved nagu luiged lendvad, üle maa ja mägede, :,: päike, kuu ja koidutähed rändvad, lauldes üle jõgede, :,: lauldes üle jõgede: siin on ilus elada, siin on ilus elada! Siin on enne suurem sugu eland, rõõmsam rahvas häälitsend, :,: siin on võidulaulu viisid kõland, kanged mehed keelitsend, :,: kanged mehed keelitsend: siin on ilus elada, siin on ilus elada! Siin on enne hirmutuuled hooland, laps ja lojus leina näind, :,: kui ka orjahigi valul vooland, siiski suu on laulu teind, :,: siiski suu on laulu teind: siin on ilus elada, siin on ilus elada! Kui ma võiksin jõed, järved püüda, püüda tuult ja linnu häält, :,: laseksin neid üle ilma hüüda, halja eesti templi päält, :,: halja eesti templi päält: siin on ilus elada, siin on ilus elada! Võiksin taevavõlvi kirjutada hele' välgu valgega, :,: siis need sõnad tahaks sinna seada, paistma eha palgega, :,: paistma eha palgega: siin on ilus elada, siin on ilus elada! Must kapten Atlandi ookeanil, kus lained laksuvad, Üks laev seal sõuab ruttu, tal purjed tumedad. Komandosillal kõrgel ta kapten seisab sääl ja alla käsu annab ta kare, käskiv hääl. See kapten on van Straten, Must Kapten on ju ta, Laev "Lendav Hollandlane" viib teda Aafrika. Küll mässule lõi meri ja pikne müristas - ei tarretand ta veri, ei kartnud tema mees. Ta käskis valjul sõnal:" Kõik purjed ülesse! Las mühab, mässab meri, ei karda seda me." "Ahhoi! Üks puri näha!" nii hüüti vahi päält. " Oh vennad, vaatke valvsalt, vist Morgan tuleb säält!" Sääl kapten sõjalippu ju käskis tõmmata: "Küll Morgan saab veel näha - ei teda karda ma!" Ja pea kattis taevast paks püssirohu suits - laev "Lendav Hollandlane" tuld juba andis ta. Pauk kõlas, sild läks puruks, kuul lõhkus laeva ka. "Trepp alla!" käis komando siis mustalt laevalta. "Kus on mu tütre varas?" nii karjus Morgan veel. "Surm sulle, hollandlane, Atlandi mere pääl!" Siis tormasivad üles need mehed tigedad. Nad võtsid püssid piigid ja mõõgad välkuvad. Külm mõõgatera lõikas Morgani maha sääl, van Straten teda võitis just tema laeva pääl. "Nüüd Morgan on ju surnud!" veel mehed hüüdsivad. Ja elagu van Straten, ta poisid tugevad". Mustamäe valss Elasin ärklitoas üheskoos ämmaga, Õnn tahtis pageda käest. Päeval ja ööl, kodus ja tööl Mõtlesin Mustamäest. Refr. Nüüd elan Mustamäel, korter on aus ja hea Ning selle õnne eest Fortunat kiitma pean. Nüüd elan Mustamäel - tahta mis võiksin veel! Hulk päevi, kauneid, siin mind ootab, ootab eest. Naabrite rõõmudes olen nüüd osanik, Olgu seal pidu või pulm - Igavust ma tunda ei saa Enne, kui kell on kolm. Refr. Nüüd elan Mustamäel ... Kui nüüd veel Mustamäe Ziguli kandiga Sõpruse sidemed looks, Võib-olla nii minagi siis Auto veel majja tooks. Refr. Nüüd elan Mustamäel ... Mustlane Oo, millal saaksin ma mustlasena maailmas ringi veel rännata. Nii vaba, rõõmus ei ole keegi, kui loodusrüpes on mustlane. Kus elu looduslik ja päiksepaistega, seal olen õnnelik vaid sinuga. Ma mustlaskombel nüüd ringi rändan ja otsin õnne - kus asub see? Sageli, metsades hulkudes, meenub mul mustlase muretu elu, milles nii palju on võlu ja nii palju romantikat. Mustlased kui mängivad Mustlased kui mängivad, ?ampanjerklaasid kõlavad, Siis terve ilm unub mul. Mind kaks silma võlunud, Sest veinist olen joobunud, Täna raha näib null. Refr. Hõissa neiu, joo tokaierit, Täna pead sa minu vastu armas olema! Hõissa neiu, kingi suudlus mul, Täna pead sa ainult mulle kuuluma! Mängi mustlane, ma palun sind, Mängi t?aarda?i, mis teeb rõõmsaks mind! Hõissa neiu, joo tokaierit, Täna pead sa ainult mulle kuuluma! Kui tokaier särab klaasis, Siis ma olen kui ekstaasis, Joo nüüd minuga sa! Kaovad argipäevamured, Ununeb, mis homme tuleb, Täna lõbutsen ma! Refr. Hõissa neiu, joo tokaierit ... Mäe otsas kaljulossis Mäe otsas, kaljulossis, tummai-ras-sas-saa, elas mul üks kena neiu, tummai-ras-sas-saa. Ai tummai-tummai-t?ik-t?ik-t?ik, ai tummai-ruudi-rall-lal-laa. Võtsin õhtul kandli kätte, sammusin oma tutvat teed. Lossi aken seisis lahti, armukene laulis seal. Kurvad laulud laulis mulle, kurvalt kuulasin tema healt. Aasta pärast läksin jälle seda vana tutvat teed. Lossi aken seisis kinni, armuke ei laulnud seal, surnuaialt kõlas mulle tumedalt üks tuttav heal. Olen lahti ilmavaevast, tule ka minu juure sa! Teistel armastus on magus, meile pisarkarikas. Mööda teed, mis on kividega kaetud Mööda teed, mis on kividega kaetud, tulen ma, süda soe. Minu jaoks on kõik pahandused maetud, aga see vist ei loe. Refr. Minna võid oma teed, hoida sind ma ei saa ja kui soovid, siis jäägu see nii. Pole tülitseda tahtnud ega solvata sind ma, kuid seda sa ei tea, eks mine siis! Nagu lill õitsen aianurga rägus sinu jaoks iga päev. Päike suudleb mu juust ja sudleb nägu - kink on see sinu käest. Refr. Minna võid oma teed ... Mürtsub trumm ja pillid hüüavad Mürtsub trumm ja pillid hüüavad, Tudengid nüüd marsivad. Kõmab maa ja kõlab marsiviis, Seisma jääb igaüks küll siis. Raha, rikkust pole tudengil, Pole roos ta ei ka lill. Selle eest ta ikka täismees, Neiud sulavad tal ees. Mis toob tudengile õppetöö? Tuubib teadust läbi öö! Kui on kasuks isamaale see - Minna võib läbi tule, vee. Aga kui on laual õllekann, Tudengil on kadund ramm. Ootama siis jäägu neiud, Tal on teha hoopis muud. Naerata On arm meil möödunud ja ees nüüd lahkumine, kas tõesti lootsid sa, et õnn on igavene? Las meeldiv mälestus meil möödund päevist jääb sest lahkuda ju saab ka sõpradena, armas. Refr. Seepärast naerata nüüd jälle sa, naerata, nagu eile armas, pisarad nüüd kuivata naerata, õnn ei ole kaugel. Kui hinges on üksindus ja südames igatsus siis möödund õnne meenuta, naerata, naerata Kui vahel tunned sa end veidi üksikuna, siis tea, et möödub see, taas saad sa rõõmu tunda. Kui silmis pisarad, sa pühi ära nad, su kaunid silmad on ju naeratuseks loodud. Refr. Seepärast naerata nüüd jälle sa ... Nagu linnutiivul Nagu linnutiivul Tõstab lauluhääl Ülespoole hinge Ime viisi pääl, :,: Südant täidab ta Rahu väega. :,: Laul teeb rinna rõõmsaks, Lahkeks, lõbusaks, Meie meeltes headust Tulul tegevaks; :,: Ühtlus, armastus Laulus ikka uus. :,: Mis meil kallilt, kaunilt Südant liigutab, Jumalikult hinge Üles äratab, :,: Seda annab aul Vaba, lahke laul. :,: Need on kauged hallid rajad Laul filmist "Inimene sõdurisinelis" Need on kauged hallid rajad musta mure taeva all, rasked katsumuste ajad käia karmil võitlejal. Refr. Nii pikk, nii pikk on võitlejal tee kaugele kodu poole minna, kuid musta muretaeva all kui raske ka ei oleks tal, ta jõuab, ta jõuab sinna. Veel ei leidu kuskilt varju, ümberringi tuulte ulg, pikki orge, künkaharju paiskub vastu surmatuld. Refr. Nii pikk ... Jäävad mitmed külma hange, märga mulda sellel teel, aga mitte kõik ei lange, paljud koju saavad veel. Nii ajaratas ringi käind Nii ajaratas ringi käind, Me kaunid päevad mööda läind, :,: Meil tuleb lahkuda. :,: Meid lahkumine kurvaks teeb Ja süda põues nukralt lööb :,: Ja hinges raske mul. :,: Nii ajaratas ringi käind, Me kaunid päevad mööda läind, :,: Meil tuleb lahkuda. :,: Laul ilole meid kokku tõi Ja südamed meil loitma lõi, :,: Jää sõbraks laulule! :,: Nii ajaratas ringi käind, Me kaunid päevad mööda läind, :,: Meil tuleb lahkuda. :,: Ja edasi meid viib me tee, Ei keegi tea, kuhu kulgeb see. :,: Õnn kaasa, sõbrake! :,: Nii mina, neiuke, sinule laulan :,: Nii mina, neiuke, sinule laulan, Kui oma kullaksele! :,: :,: Kui oleks võimalus, nii nagu tahan, Kosiks su enesele! :,: :,: Laulaksin ainult ma kallimal' neiul', Iialgi mitte muile. :,: :,: Laulaksin kullaksel' kõlaval keelel, Ennem kui metsa puile. :,: :,: Üksinda olen, kui taevane lind ma, Ei ole minul maja. :,: :,: Ei ole mul ühte ustavat sõpra, Ei ole armastajat. :,: Nii tihti tõuseme me kannu tagant Nii tihti tõuseme me kannu tagant Kesk naeru rõkkavat ning uljast juttu, Kui kutsub kohus meid või mõni teine tee. Hõisk jääb - me süda üksi leinas vaga. Me minek unub sõpradele ruttu, Rõõm kustutab nii kiirelt ilmas silmavee. Ja tihti tõuseb vend me keskelt lauast, Suud annab vennale ning on ju ära. Hääd teed sull'! Pea istume me jälle koos. Kruus õllega ta järgi tõuseb sauast, Laul kõlab taas, täis kuldset noorussära. Ning kestab vende püha pidu täies hoos. Pea meie ringist ka üks-teine kaob Nii vaikselt tagaspöörmatule teele. Ei tule enam see, kes Styxist üle kant. Vend pisarsilmil põlvedelle vaob Ning tõuseb siis, vend läinud meie eele. Rõõm elavaile, rahu surnuile on ant. Niisama, vennad, kui mind pole enam, Kui olete mu sängitanud hauda, Te tehke nii, kui ikka jälle tuleks ma, Mu jaoks pange kann kesk pidulauda. Naer süttigu, laul helisegu kenam, Kann kõrgele ning pereat tristitia. Nii tugevad kui kaljud suures meres Nii tugevad kui kaljud suures meres, on mehed igas eluvõitluses. Ei ole argust nende julges veres, ei kartust, nõrkust nende südames. Neil kõrvus kajab tegevuse hüüe ja vaimus asub vaba, püha püüe. Ja kui neil hinges vaimustuse voole, siis kõlab nende vägev lauluhääl nii võimsalt üles pilvepiiri poole, kui tormi mürin laia mere pääl. Säält nagu äike alla orgu kajab ja uinujad kõik üles tööle ajab. Nii vaikseks kõik on jäänud Nii vaikseks kõik on jäänud su ümber ja su sees. Mis oli, see on läinud, mis tuleb, alles ees. Päev pole, öö ei ole, silm nagu seletaks, kui kuskil mäenõlval sa üksi seisataks. Ja ümber nagu tuuled su üle juttu aaks - ei mõista, siiski kõigest sa nagu aru saaks. Ei mõista, vaatad üles ja vaatad tagasi - ja ohkad endamisi, ja ohkad jällegi... Nii vaikseks kõik on jäänud su ümber ja su sees. Mis oli, see on läinud, mis tuleb, alles ees. Noorus on ilus aeg Pea õits'vad lilled, pea õits'vad roosid, Pea õitseb lill - ära-unusta-mind. :,: Ma ütlen veel üks kord - Noorus on ilus aeg, Noorus ei tule iial tagasi. :,: :,: Ei tule, tule ta, iial ei tule ta, Noorus ei tule iial tagasi. :,: Meil kasvab viinapuu ja sel on marjad, Neist voolab välja magus viin, :,: Ma ütlen veel üks kord jne. :,: Ma armastan neidu, kes mull' nii armas, Teda ajaviiteks armastan. :,: Ma ütlen veel üks kord jne. :,: Nõia elu Inimestel elu igav, haldjail hallivõitu. Nõia elul sel on võlu laskem luuasõitu! Refr. Nõia elu, nõia elu, see jah on kõige parem! Ah, kui hea on olla nõid kui sa vaid õppind oled. Nõia elu, nõia elu, see jah on kõige parem! Ah, kui hea on olla nõid, kui sa õppind oled. Inimene tõuseb vara, ta on tööde ori. Nõial kratt toob koju vara, kulda on meil kui pori. Refr. Nõia elu, nõia elu ... Nõidund ma ja uurind veidi, kübara saan potist. Aga tip-top ballikleidi nõiun jahukotist. Refr. Nõia elu, nõia elu ... Teiste mured meile kama, klõbistame sõrgu. Aga pärast maiset jama põrutame põrgu. Refr. Nõia elu, nõia elu ... Oh laula ja hõiska Oh laula ja hõiska, Sest laulu aeg on käes! Su priiuse kõla, See helisegu väes! Kõik mure ja häda Oh unusta sa nüüd, Ning südant sul täitku ükspäinis rõõm ja hüüd! Mis maksab muretsus, Mis saadab kurvastus, Ehk kui sul alati üks ai ja oh on suus? Kui aga saadad sa kõik mured minema, ja ajad hingest, mis sul vaeva teeb, Siis kõik su tegevus parem korda lä'eb. Sest ole rõõmus sa ja ikka lauluga Sa elu pahandust Ja valu vähenda. Ja mõtle järele, Eks ole tõsi see, Et mure tarvis sind Ei loodud ilmale. Kui oled õige mees, Kel rahu südames, Siis elad ilmas sa Kui lillepõõsa sees. Oh milleks meile vaja :,: Viina joo kui noor veel oled sa küll vanaduses aega on karskust pidada :,: Refr. Oh milleks meile vaja seda ämmamoori maja selle pummeldame maha lähme metsa elama :,: Suitsu tee kui noor veel oled sa küll vanaduses aega on kopse ravida :,: Refr. Oh milleks meile vaja ... :,: Litsi löö kui noor veel oled sa küll vanaduses aega on nunna mängida :,: Refr. Oh milleks meile vaja ... :,: Lapsi tee kui noor veel oled sa küll vanaduses aega neid üle lugeda :,: Refr. Oh milleks meile vaja ... :,: Pulli tee kui noor veel oled sa küll vanaduses aega on lehma mängida :,: Refr. Oh milleks meile vaja ... :,: Röövi, tapa kui noor veel oled sa küll vanaduses aega on kinni istuda :,: Oh, punapea Mary Refr. Oh, punapea Mary, sinu leegitsev juus on süüdanud leegi minu lihas ja luus. Sind nägin ma suitsuses kohvikus, narsaani seal limpsisid. Sind vahtisin kustunud sigaret suus, kuid külmalt sa lahkusid. Ma teine kord nägin sind trammi peal ja istet sul pakkusin. Läks silme eest mustaks, kui keeldusid seal ja külmalt sa lahkusid. Veel kolmandat korda vist Pihkva rong, kus saatus meid kokku viis. Vaid korraks mind müksas su silmade tung ning külmalt siis lahkusid. Oh, sa vaine valgõ jänes :,: Oh, sa vaine valgõ jänes. :,: :,: Oh, sa vaine, tsiirai-tsimma, valgõ jänes. :,: Kos sa eelä üüse ollit? Poksa mõisa talli pääl! Kesvä' olli keerulitsõ, kaara katsakandilitsõ. Nipse-näpse kõtitävve, lätsi alla juuma. Johtu herrä püssägä, katõ paari hurdaga. Püss lät's valla, piu-pau, hurda' takkah, hiu-hau, mõtsaladva' liu-lau! Är'ä tapi jänesekõsõ innemuistise eläjäkõsõ! Saksa latsõ, padakunna söövä lihha, niu-näu, kahvli-väidse, kliu-kläu! Olõ terve, tarõtütär, kiä luu' kokko kor'ias, köüdi valgõ räti sisse, veie mõtsa kannu otsa: säält sai jälki jänesekõnõ, innemuistine eläjäkõnõ. Oh saaksin ma kord Issandaks Oh saaksin ma kord Issandaks - mul esimeseks tööks : ma oma väe, võimuga, siis suure vaadi looks, mis oleks suur kui maailm - kõik mered mahutaks, :,: ja kuhu iial vaataks silm, kuldviin seal vahutaks! :,: Oh saaksin ma kord Issandaks - mul oleks teiseks tööks : ma oma väe, võimuga, siis suure kannu looks, mis oleks kõrge nii kui kuu ja ümarik kui maa, :,: et teaks, kas niiskeks saab tast suu, ta huultel' tõstaks ma! :,: Oh saaksin ma kord Issandaks - mul kolmandamaks tööks : ma oma väe, võimuga täis kannu päevas jooks : oi, tore tunne oleks siis, kui karastad nii keha! :,: Tõest õnne oleks elus siis - saaks säärast sõõmu teha! :,: Ja kui nii mööduks mõni päev ning põhja näitaks vaat - ühtainust tilka, tühi vaev, ei leiaks mina sealt, siis heites põlvedele end mul härdalt hüüaks keel : :,: "Las' mul, oo Jumal, palun sind, kord Issand olla veel!" :,: Oi külad, oi kõrtsid Oi külad, oi kõrtsid, Mu noorus, mu võlu, Kus parimad piigad, kus pudeli-õlu, Kus suveöid kaunistas kiikede kägin, Kus pille ja pisaraid kuulsin ja nägin. Oi külad, oi kõrtsid, Kust hulkusin läbi, Kus ühtaegu tunda sain uhkust ja häbi, Kust maantee viis määda, kust redel viis lakka, Kus armastus algas, kus haledus lakkas. Oi külad, oi kõrtsid, Mu noorus, mu võlu, Kus piimased piigad, kus õhtune õlu, Kus laulsid ja langesid sõbrad ja velled Aeg möödub ja muudab veel kaunimaks selle. Oi, te poisid Laulgem, poisid, praegu kõige kallimast, väiksest linnast, meie armsast Tallinnast ehkki hallid tema paesed teed, ikka head meile need. Kui sa kõnnid mööda kitsast tänavat, neiu silmad sulle vastu säravad. Oi, te poisid, kuis teil põleb rind, neiu, ma ei jäta sind. Kui sul leitud pole õiget kallimat, vaata ringi meie armsas Tallinnas. Stroomi rannas liigub kõrge kiik, laulab seal tüdruk nii. Lööme saapad õhtul hästi klantsima ja siis Kadriorgu lähme tantsima. Oi, te poisid, kuis teil põleb rind, neiu, ma ei jäta sind. Kes siit ükskord leiab hella kallima, see ei lahku enam iial Tallinnast. Loome kodu kõrgel kalda peal, kostab sealt laste naer. Pilgub merelt meile kauge majakas, hüüab kaunist õnne valge kajakas. Oi, te poisid, kuis küll põleb rind, neiu, ma ei jäta sind. Oleksin laululind Oleksin laululind, Kannaksid tiivad mind, Kus sind ma näen; Et aga see ei lä'e, Sest siia jään. Ehk ma küll kaugel sul, Unes sa juures mul, Rõõmustad mind; Kui aga ärkan ma, Ei leia sind. Öösi, kui uinun ma, Siis minu mõttes sa, Meeles mul veel; Kus mind küll tuhat kord, Kiitnud su keel. Oli kodu meil sisemaa põldude vöös Oli kodu meil sisemaa põldude vöös Või ranniku liivasel rannal, Või saarel, kus vihane tormide sääst Käis päeval ja ööl meie kannul. Me tulnud ja moodustand terasest kee, Mees mehega sammu siin astub. Ja kõigil on ühine eesmärk ja tee: Käes relvaga vaenlase vastu! Refr. Me leegion sammub ja kindel on ta rüht, Sest kohustus püha meil täita. Eesti tulevik, see meie kõikide siht, mille eest tuleb surra või võita. Siin rahvas rahvale ulatand on käed Ja ühiselt kantakse raskust. Küllap vaenlasel igavest' meelde nüüd jääb meie relvade hävitav vastus. Sinu silmis küll pisaraid nägin, mu neid, Kui lahkudes hoidsin su käsi. Kord tagasi tulen ja kuivatan neid, Tean, oodates sina ei väsi. Kuid tahan, et naeratad mul püstipäi, Ma naeratan sinule vastu. Kui vaimus mu kõrval sa vaprasti käid, Siis rõõmsamalt riviski astun! Refr. Me leegion sammub ... Meie kodudest üle käind raevutsev tuul, Neist kiskunud tütred ja pojad. Ent võitleme seni kui rauas on kuul Ja neile tee avat' on koju! Kord teostub see kindlasti, ühinend siis Kõik eestlased kodumaa pinnal. Seal võidukaist lauludest kajamas hiis: See võitlus on väärinud hinna. Refr. Me leegion sammub ... Oll' Mäeotsa talu Oll' Mäeotsa talu, Tirallallaa! Sääl elli tütar Anu. Tirallallaa! Oll' Mäeotsa talu, Sääl elli tütar Anu. Tirallallaa! Tal oll' üts kuri pini. Tirallallaa! Ja Muri oll' ta nimi. Tirallallaa! Tall oll' üts kuri pini jne. Ma lätsi Anu poole. Tirallallaa! Ta mo eest kandse hoole. Tirallallaa! Ma lätsi Anu poole jne. Siis vana Juhan tuli. Tirallalaa! Tal saivas seljas oli. Tirallalaa! Siis vana Juhan tuli jne. Ta ütel: "Muri võta!" Tirallallaa! Kos mina, vaene, tõtta! Tirallallaa! Ta ütel: "Muri võta!" jne. Ma kargsi aia ääre, Tirallallaa! Ja Muri puri sääre. Tirallallaa! Ma kargsi aia ääre jne. Ma kargsi üle aia. Tirallallaa! Es läpe taade kaia. Tirallallaa! Ma kargsi üle aia jne. Ja pilve katsõ taivast, Tirallallaa! Ma es näe murda saivast. Tirallallaa! Ja pilve katsõ taivast jne. Ma kakse käega kaali. Tirallallaa! Ja tõse käega paari. Tirallallaa! Ma kakse käega kaali jne. Ma selle pini tapa! Tirallallaa! Aga esi teda ei mata! Tirallallaa! Ma selle pini tapa jne. On kevad tulnud taas Kui siniselget laotust näed, kui ülast valget hoiad käes, hüüab sulle hiirekõrvus iidne laas, on kevad tulnud taas. Nii rõõmsa näo nüüd saavad teed, ei hetkeks enam peatu me, ümberringi päiksekiirte pillerkaar, on kevad tulnud taas! Aianurgas leidnud kase otsas pesa täpiline kuldnokapaar, lootusetut võitlust päevavarjus peab vaid mõni üksik unine saar. Nüüd jätkub valgust kõigi jaoks ja talvetusk su kõrvalt kaob, lauluks suureks südames saab rõõmuraas, on kevad tulnud taas! On küünlavalgus hell ja soe On küünlavalgus hell ja soe, süda valsitaktis lööb. Kõik hurmav, hell me hinge poeb, meid köidab kaunis öö. Me kahekesi tantsime parketil käsikäes. Me viimne tants on täna see, mis ei meelest unune. Ma täna uues valguses kogu senist elu näen. Ja rohkem veel, kui enne veel, sind ma armastama jään. Nüüd viimne küünal kustuta, veel suudle mind ja siis, on saabund aeg meil lahkuda Hinges viimse valsi viis. On looja loonud meile tursked kämblad On looja loonud meile tursked kämblad, Me teeme tööd ja lulli me ei löö, On looja loonud meile tursked kämblad, KUID Kui läeb' libedalt sul kõik, Kui läeb' libedalt sul kõik Keegi teine ära teeb su töö. Refr. Kui läeb' libedalt, kui läeb' libedalt, kui läeb libedalt sul kõik, siis see ei loe me elutee käib sinka-vonka kuid kui läeb libedalt sul kõik, siis see ei loe. On looja loonud kiusatuseks viina, Et näha kas jääb kindlaks meeste meel, On looja loonud kiusatuseks viina, KUID Kui läeb' libedalt sul kõik, Kui läeb' libedalt sul kõik Saabub kiusatus ja pattu teed. Refr. Kui läeb' libedalt, ... On looja käsk, et ligimest sa aitad, Kas olgu laeval, taevas, kuival maal, On looja käsk, et ligimest sa aitad, KUID Kui läeb' libedalt sul kõik, Kui läeb' libedalt sul kõik Ei sind tarbe korral leia ta. Refr. Kui läeb' libedalt, ... Eks tule naine selle tarvis võtta, Et oleks keegi, kes su sängi poeks, Eks tule naine selle tarvis võtta, KUID Kui läeb' libedalt sul kõik, Kui läeb' libedalt sul kõik Naist ei võta sa, kuid säng on soe. Refr. Kui läeb' libedalt, ... On lausa patt, kui mees lööb üle aisa, Ja tõmbab ringi teiste naistega, On lausa patt, kui mees lööb üle aisa, KUID Kui läeb' libedalt sul kõik, Kui läeb' libedalt sul kõik Ei su naine sellest teada saa. Refr. Kui läeb' libedalt, ... On silmi siniseid Kask tukkus metsa serval. Tema kõrval on õitevaipa suikund vana saar. Seal nende all sind nägin esmakordselt, sest ajast jälgib mind su silmapaar. Refr. On silmi siniseid, on merekarva, on musti mandleid, pruune säravaid. Kuid selliseid kui sinul haruharva, ei terves ilmas rohkem pole neid. Su silmis nägin pisut suverõõmu, ja pisut sügisnukrat igatsust. Kuid minu jaoks su silmis, väike tüdruk on õige pisut ülemeelikust. Refr. On silmi siniseid ... Ei saatus iial tee mind õnnest rikkaks, vaid igatsuse mulle kinkind ta. Sa, väike tüdruk, usu, looda ikka, küll tuleb päev, mil õnnelikuks saad. Refr. On silmi siniseid ... Kui tulen üksi nende puude alla, mul sosistades lausub vana saar: Mis elus juhtuks, ära vannu alla, tea, sinuga on armas silmapaar. Refr. On silmi siniseid ... Oo bur?i hiilgus endine Oo bur?i hiilgus endine, Miks kuskil sind ei taba? Ei sina enam uuene Aeg kuldne, vapper, vaba. Ma vaatan ümber asjata, Sa oled kadund jäljeta. Refr. :,: O, jerum, jerum, jerum, Que est mutatio rerum. :,: Kuid bur?i mütsi katab tolm Ja riismetes ta lagi. Ka mõõka söönud rooste helm Ja kustunud ta vägi. Kommer?i laul on kaugenud, Rapiiri löögid raugenud. Refr. :,: O, jerum ... :,: Kus on need, kes õigelt teelt Ei kõikund ega langend? Kes veinis, rõõmus tõstis meelt Kui Kalev olid kanged. Nad läksid longus nägusi Vilistlasmaale tagasi. Refr. :,: O, jerum ... :,: Sääl seab nüüd nukker ametmees Üks kokku relatsioone, Ja teine õhkab õppetöös Ning see teeb retsensioone. Üks sõimleb pattu higi sees Ja too on mures ihu eest. Refr. :,: O, jerum ... :,: Üks õudsel pinnal hõõrudes Veab piire, külvab iva, Ja teine hõõgub müüritöös Ning see söeb tänavkiva. Üks suhkrut surub naeritest Ja too teeb jõudu koseveest. Refr. :,: O, jerum ... :,: Kuid külmuda ei ilmaski Või bur?i süda õige. Tões nagu praegu naljaski Hää mõte üle kõige. On kadunud küll nooruskuum Kui järele jäänd vana tuum :,: Ja seda hoidkem õige Ning hoidkem üle kõige. :,: Seepärast, sõbrad, andkem käed, Et elluksid kui enne Me vanad pühad sõprusväed Täis ustavust ja õnne. Ja tõstkem kannud, olgem hoos, Kõik vanad bur?id on veel koos :,: Ja truudus nagu enne Ja truudus nagu enne. :,: Oo, kuu! Oo, kuu, kui rändad kaugele sa, siis kuskil võõramaa teel mu armast tervita. Oo, kuu, ta õrna südant sa vaata, kas julgeb vastust ta saata kuu hõbekiirtega. Refr. Talle jutusta mu väiksest aiast, milles õitsele on sirel löön'd. Talle räägi taevavõlvist laiast, mille all on nõnda valged ööd. Oo, kuu, kui rändad kaugele sa, siis kuskil võõramaa teel mu armast tervita. Refr. Talle jutusta ... Oo, kuu, kui rändad kaugele sa, siis kuskil võõramaa teel :,: mu armast tervita! :,: Paista sa, kuldne kuu, minu armsamale Paista sa, kuldne kuu, minu armsamale, tervisi minult vii temale. Üksinda sellel ööl tunnen igatsust ma, minu kallimast sa jutusta. Su hõbevalgus võib neid trööstida, kes tundvad end üksinda. Paista sa, kuldne kuu, minu armsamale, ütle tal', teda armastan ma. Pane tähele minu palumist Pane tähele minu palumist, kuule laine leina ohkamist. :,:Anna andeks mulle armas pruut, et Su vastu olen eksinud.:,: Jää on merest lumi metsast läind, meie armuaeg on mööda läind. :,: Neiuke oh ära kurvaks jää - merereis teeb rõõmu minule.:,: Mis on põllu põllumeestele, haljad aasad noorte lastele :,: mis on peiu noore neiule nii on meri armas minule.:,: Köidan kokku veel üht pakikest, jätan jumalaga kallikest. :,: Kapten ootab, ammu ootab laev, möödas meie armastuse aeg.:,: Kui on merereis meil hästi läind, võõraid randu ja ka rahvast näind, :,: siis ma pöördun koju tagasi. Kallikesel seltsim sedasi :,: Kui on kätte jõudnud sügisöö pöördun jälle koju tagasi. :,: Võtan kallikese kaenlasse, suud ja südant luban temale.:,: Peagi saabun tagasi su juurde Peagi saabun tagasi su juurde. Aastaid möödund. Teel ma kodu poole. Tean, et mind sa ootad, kohtuda veel loodad - lahkudes nii ütlesid mul sa... Peagi saabun tagasi su juurde. Astume koos ellu jälle uude. Lakkavad siis ohked, igatsused rohked - õnn jääb meie majja elama. Ma täna unelen õnnest, mis saabub, ootel on kogu mu meel. Homme siis süda las joobub, kohates sind jälle eluteel! Peagi saabun tagasi su juurde. Tervitusi viigu sulle tuuled. Öelgu sulle seda, mida tunneb süda - tagasi su juurde saabun ma. Pihlapuu Taas punab päiksekiirtes pihlapuu ja suve kuldses kuues mängib tuul ning kõrgel taevavõlvil õhtu eel on kureparved kaugel teel Taas jälle vihmast märg on rannaliiv Ja alla uttu hääbub silmapiir Kus oled nüüd mu väike viirelind ei otsida ma oska Sind Nii hell ja hea kõik oli siis suurt õnne tundis mu meel Vist sügistuul Sind kaasa viis jäänd ainult unelmad veel Taas punab päiksekiirtes pihlapuu ja suve kuldses kuues mängib tuul Kuid suvi soe ei iial meelest läe Ta südamesse alles jääb. Pojad on mul naksid :,: Pojad on mul õige naksid- :,: :,: pistsid nahka püksitraksid. :,: :,: Ise olin noorelt möirat-oitab. :,: :,: Kartsid mind kõik külakoirad. :,: :,: Kui läksin õhtul pidusse, :,: :,: tõmbasid sabad lidusse. :,: :,: Aga tüdrukud, sina helde aeg! :,: :,: olid võõbatud kui planguaed. :,: :,: Edu sul ka nende ilusse- usu nende ingli-ilusse :,: ja häda, kui jäid viinad vilusse! :,: :,: Tüdrukud mind maha jätsid, :,: :,: vanad naised üles võtsid. :,: :,: Võtsid nagu võid ja saia, :,: :,: mis on maha pillan'd maias. :,: :,: Pojad on mul õige naksid, pojad said mul päris - naksti! :,: Pistsid nahka püksitraksid.:,: :,: Häbi teile olgu küsida, :,: :,: et kuidas need püksid püsti püsivad?:,: Politruk See oli muistsel a´al, kui vabadus me maal ja venelasel kitsaks jäi omal maal. :,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa ja venelasel kitsaks jäi omal maal.:,: Neil elust kõrini ja meri põlvini ja unes nemad nägid ainult Stalinit. :,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa ja unes nemad nägid ainult Stalinit. Siis tulid punaväed kui ehtsad kaltsumäed ja kaasas nendel oli politruk. :,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa ja kaasas nendel oli politruk. :,: Siis metsa läksin ma ja metsa läksid sa, et saaks neid politrukke küttida. :,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa et saaks neid politrukke küttida. :,: Siis püssi võtsin ma ja püssi võtsid sa, et saaks neid politrukke lasta ka. :,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa et saaks neid politrukke lasta ka. :,: Ma ise vait kui sukk, mu püss on vait kui sukk, aga põõsa taga krabistab politruk. :,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa aga põõsa taga krabistab politruk. :,: Siis paugu panin ma ja paugu panid sa ja kogupaugu raibetele korraga. :,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa ja kogupaugu raibetele korraga. :,: Ma ise vait kui sukk, mu püss on vaid kui tukk ja põõsas on vait ka politruk. :,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa ja põõsas on vait ka politruk. :,: Siis naha võtsin ma ja naha võtsid sa ja viisime ta Stalinile parkida. :,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa ja viisime ta Stalinile parkida. :,: Puhvaika sain ma ja lubjavildid sa ühes nende sõprade täidega. :,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa ja sõit läks Siberisse lauluga. :,: Porilaste marss Üles, vaimud vahvamad kes Pärnu piirilt Peipsini kes terves Eestis elamas sest veel on Eestis vaimustust mis kaitsma valmis kodupinna vabadust Ja kuni särab meile tähte hele läik meeles kõigil Riia võidukäik Sest vahvad vaimud ärgake Taas Eesti lippu lehvitage võidule Välgu nüüd mõõk! Värise vaenlane! Paukuge püssid, vastu rõhujatele surma ei karda eesti maleva! Ei iial Eestit orjastada lase ta! Pojad rahva vahvama kes Pihkva, Jamburi ja Võnnu väljadele külvand surma Veel võib Eesti võidelda veel vaenulise verega võib värvi maa Kuulsuse täht toob hiilgust meie teile Kõik koos tulle tormake Me vabaduse kindlustuse tee on see Välgu nüüd mõõk... Postipoiss Palju aastaid mööda läinud selles a'ast kui veel olemas ei olnud meie maal ronge, autosid, jalgrattaid ega tehtud pikki matku nagu tänapäeval kõikjal näha saad. Refr. Uhke postipoiss sõitis kord maanteel külast külla linnast linna viis ta tee. Kõikjal uudiseid tõi postipoiss kaugelt nüüd vaid möödund aja mälestus on see. Külakõrts ja postijaam seal üheskoos soojas kambris oli tuju ikka hoos. Siis, kui jalgu puhkas hobu peeti külmarohust lugu ja siis sõit läks jälle lahti täies hoos. Kirja kallimalt ka postipoiss seal tõi vahel suudluse ta selle eest ka sai. Mitu hõberaha taskus selle vaeva ära tasus mida teekond pikk tal kaasa tuua võis. Talvel lumi tuiskas, tormas maatee peal juba kaugelt kostis aisakella hääl. Soojas kasukas seal sõitis mõni rikas linnakaupmees uinus mõnusasti, habe härmas ees. Priius, kallis anne Priius, kallis anne, taeva kingitus; kõigile toob õnne sinu valitsus; kus sind pole leida, seal on viletsus; meie poole heida kallis varandus! Ei küll pane tähel' sind veel kõik maailm; veel on mitmel mehel süda sulle külm. Siiski pean mina väga kalliks sind, Sest et päästsid sina võõrast ikkest mind. Eesti vennad armsad, teil on priius käes, olgem vahvad, varmsad seda pruukides; edasi oh jõudkem suure hoolega, vaimu priiust nõudkem kõige elu a'al! Professorite duett Professor olen ma, on petlik mu fassaad, kuid minu teaduskond, kel sellest aimu on, mind siia saatis ta, kui mustereksemplar. Ma olevat see õige katsekomissar. :,: Kuid katseil hirmus range ma, ei naljalt keegi armu saa! Kel aga taskus on protezhee, siis kindel see, et läbi saab too kandidaat. :,: Täna püüdkem hästi targad olla, laskem kandidaadil ette tulla! Kui nüüd keegi teda protezheerib - ja ja ja ja ja ja! Siis me vast ei üldse oponeeri - ja ja ja ja ja ja! Olgu ta või lollpea ilmas suurim - ja ja ja ja ja ja! Ütleme, et kõlbab professuuri! - ja ja ja ja ja ja! Tuule järgi purje seada võin, kui poetab kulda tasku meil. Herr Kolleg, kas pole nii : ainult väike "nõks" tiitel ongi küps! Herr Kolleg, lisa juurde veel : orden, lint, kullast rist, poleks palju vist. Poleks palju vist! ei oleks vist! Herr Kolleg, kas pole nii : ainult väike "nõks" - tiitel ongi küps. Herr Kolleg, lisa juurde veel : orden, lint, kullast rist - poleks palju vist - kollega, kollega, kollega! Professor olen ma ... Jah, professor, prodekaan, linnast linna sõidan ma, sõidan ma, kuulus katsekomissar. Jah, professor, prodekaan, linnast linna sõidan ma. Kui komissar, kui komissar, kuulus katsekomissar! Puhu tuul ja tõuka paati Puhu tuul ja tõuka paati, Aja Kuramaale mind! Kura ema oma tütre Lubas kodukanaks mull'! Lubas küll, ei annud aga, Nimetas mind joomariks! Nimetas, et purjus pääga Varsa sõitnud vaeseks ma. Kus ma joonud kõrtsi kuivaks? Varsa vaevand millise? Oma raha eest ma joonud, Sõitnud oma varsaga. Puhu tuul ja tõuka paati, Aja Kuramaale mind! Kura ema oma tütre Lubas kodukanaks mull'! Põhjamaa Põhjamaa, me sünnimaa tuulte ja tuisuööde maa range maa ja kange maa virmaliste maa. Põhjamaa, me sünnimaa iidsete kuuselaante maa lainte maa ja ranna maa sind ei jäta ma. On lumme uppund metsatalud vaiksed taliteed, nii hellad on su aisakellad lumel laulvad need Põhjamaa, me sünnimaa karmide meeste kallis maa taplemiste tallermaa püha kodumaa. Põhjamaa, me sünnimaa hinges sind ikka kannan ma kaugeil teil sa kallis meil sind ei jäta ma. Põhjamaa pojad Teid me tervitame, kodumaa metsad kaunid kodumaa järved, jõed lokkamas kus viljapõllud põllumeest kus kündmas näed Refr. Me vabad Põhjamaa pojad ja julged võitlejad :,:Me vaba kodumaa pojad ja poisid vapraimad :,: Meeles alati meil Põhjamaa neiu kelle karge ilu võlunud meid Sinu silmis pole nuttu naeratad ja ootad vaid Kallis emakene meeles meil on ikka kuigi kodus polnud see ehk nii ei me unusta sind iial sa meie juures surreski. Päiksekuld ehtinud on iidseid puid Päiksekuld ehtinud on iidseid puid, mille all kord vanad sõbrad kokku said, südamed kohtumisest rõõmsad neil, viibides nüüd jälle nooruspõlve teil. Pillidest kostab vana marsiviis, see on sõpruslauluks kujunenud siin. Rõõm kõiki neid on näha, laul vallutanud koha, kus neil varem oli kurbus saatjaks sääl. Alla nad Toomemäelt marsivad sõpradele neiud aknalt viipavad. Meenutab Emajõe sinivoog, kuidas vanad sõbrad hästi läbi said. Marsivad üle Kivisilla nad, pillid päiksekullas vastu helgivad. Siis Emajõel ka lained sääl kuulatavad aina, kuidas vanad sõbrad vallutand on maid. Rütm neil kindel, seda sa ju hästi tead, sõprusmarss teeb tuju kõigile nii heaks, sinna läevad, kus nii vähe on neil peade kohal süngeid pilvi, kõikjal on värvilisi lilli vaid. Tulevad, tulevad rohelist kaldaäärt ja varsti on nad siin. Tuleksid ometi kiiremalt, neid ma näha lähemalt tahaksin siin. Jagavad, jagavad nägusad neiukesed rohkesti lilli teel, sammuvad lõbusate nägudega kõik, laulavad rõõmsamalt veel. Uljad laulud kõlagu, vana sõprus siiras püsigu. Ei siis mure kohuta, sest et muusika meid lohutab. Mornid näod kadugu, helged päevad teed meil rajagu. Lipukirjaks on meil siin üksmeel, sõpruslaul meid saatku veel teraskindlal teel. Siiski rõõmsalt täna lahkume, varsti jälle siin me kohtume. Aardeist kallim sõprus terves ilmas püsib kõikjal, aitame neid, kel pole õnne elumatkal. Sõpruslaulud kõikjal kajagu, kurvad mõtted eemal ajagu, truudus jäägu südameisse kestma alatiseks, helisegu julgete sõpruslaul. Pühajärv Pühajärve päikseloojang valgub üle vee, istun üksi paadipäras, vaatan kaugusse - vaevu virvendades voogab, helgib järvepind, läbi helendava udu hõikab üksik lind. Vaiksel õhtul paistab ära läbi selge vee tume järvepõhi soik' ja salapärane, vaiksel õhtul on ta näha läbi selge vee. Sinna-sinna sügavusse ihaleb mu hing, üle paadiserva kutsub kumarduma mind. Jahe, võpatavalt hele äratundmishetk - igavik on just siin samas, käsi puutub vett. Loss, mis vajus järvepõhja saja aasta eest? Ei, need on mu oma silmad vaatamas mind veest! Selle silmad, kes ma olin saja aasta eest. Tõmban käega, tõstan pilgu - taevas ääretu, loojeneva päeva kohal aimub juba kuu. Istun, vaatan, kuidas vajub silmapiiril loit - silmapilguks kokku saavad hämarik ja koit. Juba läbipaistev udu heljub üle vee. valgub, helendav ja jahe, järve kohal öö, roolind häälitseb, - on aeg, ma sõuan kaldale. Raha paneb rattad käima Raha paneb rattad käima, Kas sa seda ei tea? Raha eest võid kõike saada, Kas sa seda ei tea? Raha eest võid viina juua, Kas sa seda ei tea? Raha eest võid lõbu luua, Kas sa seda ei tea? Raha paneb rattad käima, Kas sa seda ei tea? Raha paneb naised laulma, Kas sa seda ei tea? Raha eest ei saa sa südant, Kas sa seda ei tea? Raha eest ei saa sa hinge, Keda ihaldad! Võtan endal naise hella, Kas sa seda ei tea? Väikese, kui taskukella, Kas sa seda ei tea? Siidikleidi ostan talle, Kas sa seda ei tea? Siis ta truu on ikka mulle, Kas sa seda ei tea? Rahalaul Refr. :,:Otsi lolli ,kes ei kardaks kolli kui on kollil rahamaitse suus. Raha mängib elus põhirolli. Raha see on õnn ja armastus:,: Kõrged mõtted see on puhas möga pole ilu ilma rahata. söö ja maga, sarvevahet süga- ega elult muud ei taha ka. Refr. :,:Otsi lolli ,kes ei kardaks kolli ... :,: Raha võim on suur ja igavene elu lühikene -raha pikk. Kel on vähe või on natukene sellel puudub helge... sellel puudub helge tulevik. Rahvahulgad, tulge kokku Rahvahulgad, tulge kokku Emajõe kaldale! Tahad tunda õiget rõõmu, Anna käed minule! Vaiksel Emajõe kaldal Ainult tahan elada, Ilusamad eluaastad Veedan Taaralinnas ma. Meelitagu teised linnad Toreduse, iluga, Lõunamaade haljad aasad, Lõuna-ööd, Itaalia: Vaiksel Emajõe kaldal Ainult tahan armasta', Ilutseva silma sära Ütleb: "Siin võid armasta'!" Otsas kui on elupäevad, Otsas kui on ilus arm, Vaiksel Emajõe kaldal Kaevake mul vaikne kalm. Vaiksel Emajõe kaldal Ainult tahan surra ma; Seal, kus õnne jätkub hulgal', Seal on ilus puhata! Rannalinna restoranis Rannalinna restoranis unises ja uhkes :,: Üle mitme setme aasta lõbus lööming puhkes :,: Keegi oli kellelegi pakkund oma pruuti :,: Sõber oli lihtne hing ja nalja tõena pruukis :,: Asi tuli avalikuks aga üpris hilja :,: Siis kui neiu oli paisund võõrast ihuviljast :,: Pulmad peeti restoranis unises ja uhkes :,: Peigmees vaene vagusasti varjas meelehärmi :,: Peldikus ei pidand vastu nähes naervat sõpra :,: Võttis põuest noa ja torkas surnuks tolle tõpra :,: Rohelised niidud Kord olid niidud rohelust täis, pilv taevavõlvist vaid harva üle käis. Peegeldus päike jõe suveselges vees :,: niitude vahel, kus kulges meie tee. :,: Niitudelt päike on kadunud nüüd, nukrana kaigub veel sügislinnu hüüd. Vingudes ruttab seal vihur üle mäe ning ega meidki seal keegi enam näe. Kus on me elu ja kus on meie arm? Refr. Ei ole süüdi ja tõesti ma ei tea, mille peale lootma või mõtlema ma pean. Oh, sa katki lõid mu unistused kõik, võtsid kogu õnne, mille kaasa tõid. Siiski ma ootan kevadet uut, niitude haljust ja paljut-paljut muud. Loodan, et tõesti sa ühel päeval siis lõplikult tuled, sest süda nõuab nii. Niitude vahel siis taas kulgeb me tee... Rõõmsad päevad Kuulutustelt kord mu nime luges iga tänav, plats, teadsid kõik, see polnud ime - kunstnik suur on Pali Rat?. Hõisates ja nuttes viiul mulle au ja kuulsust tõi, ükski veetlev naine iial :,: mulle siis ei öelnud ei :,: Refr. Rõõmsad päevad, rõõmus aeg, valgus, lilled, vein ja naer. Mis veel kaunim olla võiks? Nii see läks, nii see läks - on möödas kõik. Näkku nüüd on tulnud kurrud, tuhm on vana silmapaar, värvitud küll mustaks vurrud, aga ikka sorgus nad. Olen õnneöid ma näinud, enam eal ei kordu need - kõik mis oli, on nüüd läinud. :,: Kahju küll, kuid mis sa teed :,: Rõõmus üliõpilane Rõõmus üliõpilane Olen mina alati. Kui ma rändan mööda ilma, Pole muret iialgi. Refr. :,: Ma rõõmus siin, ma rõõmus seal, :,: Siin ja seal on meie kodumaa. Ubi bene, ibi patria! Olen mitmes linnas käinud, Mitmes ülikoolis ka; Viimaks Tartu linna jõudsin, Et siin veidi kolada. Refr. :,: Ma rõõmus siin ... :,: Raamatud ja kõik muu puru Jäägu minust eemale, Rõõm ja lust see ikka olgu Alati mu saatja. Refr. :,: Ma rõõmus siin ... :,: Kui mul raha taskus pole, Voorimees ei sõida ka, Ratsutan siis kitsepulka, Iseendal voorimees. Refr. :,: Ma rõõmus siin ... :,: Naised mulle väga armsad, Väga kallid on nad mull', Olgu tömp või kreeka nina, Suudlen neid ma alati. Refr. :,: Ma rõõmus siin ... :,: Neiukene, ära nuta, Ära vala pisaraid. Tule suudle mind ja naera, Laula laule lõbusaid. Refr. :,: Ma rõõmus siin ... :,: Kui ma viimaks järel' mõtlen, Mis kord saatus minust teeb, Aasta viie-kuue pärast Minust bur?vilister saab. Refr. :,: Ma rõõmus siin ... :,: Saaremaa valss Seal laupäevaõhtuselt lõhnavad kased, Kui nendesse vajutad hõõguva näo. Ja pühapäev hinges sind uskuda laseb, Et õnne vaid kauguses kukuvad käod. Refr. Oh, keeruta, lennuta, linalakk-neidu, Kel silmist nii kelmikaid sädemeid lööb! :,: Ei sellist küll maailmas kusagil leidu Kui Saaremaa heinamaal juunikuu ööl. :,: Ning hämaras toomepuu lumena valev On sinule hõiskavaid ööbikuid täis. Miks muidu su huuled ja õhetav pale Nii õunapuu õiele sarnane näib! Refr. Oh keeruta, lennuta ... Oi, Saaremaa niitude kastesed süled, Öövaikuses lauludest helisev nurm! On pilvedest helendav taevas su üle Ja kirgliku suudluse esmane hurm. Refr. Oh keeruta, lennuta ... Just sellisel heinamaal peamegi pidu, Kus Hämarik Koidule ulatab käe. On kõikide mõtteid ja toiminguid sidund See tööde- ning rõõmudeküllane päev. Oh, keeruta, kudruta kavalat juttu, Kuldtärniga nooruke sõjamees sa. :,: Me ööd on nii valged ja kuluvad ruttu, Et linalakk-neidu sa püüda ei saa. :,: Sahvris jooksid hiired, rotid Sahvris jooksid hiired, rotid, kellel olid suured kotid seisid nurgas püsti, Mölder vaatas, hambad risti. Vanamees võttis suure tünni, pani sinna oma mustal kuuel augud sees, aukudel olid nööbid ees. Refr. Trillal-la, trallal-la, Mis meil viga elada. Vanaeit võttis mantli varnast, Tahtis kinni katta karvased olid Antsu jalad, seda nokkisid kõik kanad. Külas oli naisi mitu, ära sina ääre peale sinised olid Tiiu sukad, punased olid Manni mokad. Refr. Trillal-la ... Dzhunglis tekkis kisa, kära, ahv sõi neegri munadel olid kõrged hinnad, turunaistel suured rinnad. Tüdrukutel oli palju lilli, poisil polnud õiget tilgatumaks joodi pudel, maha murti lakaredel. Refr. Trillal-la ... Santa Lucia Merd kaunilt hõbetab tähtede valgus, on raugend tuulehoog, lained ei liigu. Ootab mu lootsik teid, tulge nüüd siia, Santa Lucia, Santa Lucia. Oo hurmav Naapoli, linnake meeldiv, siin kurvaks jääda ei suuda keegi. Laulud ja lõbus naer ei kao siit iial, Santa Lucia, Santa Lucia. Miks aega viidate, kaunis on õhtu, nii hea on hingata hurmavat õhku. Ootab mu lootsik teid, tulge nüüd siia, Santa Lucia, Santa Lucia. Seakarjus Kord olin mina seakarjus, ei viina õlut pruukind ma ja laudanurga vilu varjus ma sigu hoidsin hoolega. Sääl tuli Roosi, nägus neiu, mind magusasti musutas. Sest päevast olin ma ta peiu, ja Roosi mind ka armastas. Kolm päeva kestis arm ta põues, siis olin Roosist põlat mees ja asjata ma ootsin õues just sealauda ukse ees. Sääl tuli uhke jalaväe kapral mu Roosi linna meelitas ja naabritalu rukkinapral mu Roosit hellalt kallistas. Nüüd seakarja mina jätsin, jah jätsin teiste hoolele ja uued eluviisid võtsin ja linna poole viis mind tee. Siin kõrgel voorimehe pukil ma Roosit näha igatsen ja vaevad, valud, mis mul kukil, ma viina sisse uputan. Seal, kus lõpeb asfalt Seal, kus lõpeb asfalt, seal ootad mind, kallim, Seal su süda mulle, jah mulle vaid lööb. Kuid me vahel miilid on pikad ja hallid, Meie vahel seisavad vaesus ja töö. Olen sõidus päeval ja tähtede valgel, Loojangute lõõsas ja puhkevas aos. Kuid, kus lõpeb asfalt, seal vaevaselt algab Põhjatute mülgaste lõputu kaos. Eile sõber läks ja jäigi teele, Täna võib see saatus leida mind. Tuleta siis hetkeks veel kallim meelde, Seda, et ma embasin mõtteis sind. Väsimuse uim võtab võimust ja painab, Vähened nii aeglaselt sõidetud maa. Kuid mind hoiab uinumast lootus, mis aimab - Seal, kus lõpeb asfalt, seal ootad mind sa. Seal, kus rukkiväli lagendikul heljub Seal, kus rukkiväli lagendikul heljub, kõrge kuusik kohab mäenõlvakul. Väike majakene maantee ääres seisab - lapsepõlvekodu oli seal kord mul. Palju päikest oli seal ja palju lilli, rõõmsalt mängisin ma lehispuude all. Kallis mälestus, mis mul neist päevist jäänud, püsib kustumata hinges sügaval. Seal, kus sinijõgi mere poole veereb, pajud põlvitavad selges kaldavees. Laia luha kohal luigeparvi keerleb - minu lapsepõlvekodu oli see. Kodu kunagi ei lähe minul meelest, kaitses mind seal isa-ema hool. Julgel sammul läksin sealt ma eluteele, õnne otsinud nüüd olen igalt poolt. Seal, kus kitsas rada metsast läbi ruttab, linnulaulu täis on vaiksed hommikud. Iga paik on mulle kodune ja tuttav - lapsepõlvekodu oli seal kord mul. Palju olen ma nüüd elus läbi käinud, olnud kaaslaseks mul rõõm ja kurvastus. Kuskil pole aga kaunimat ma näinud, kui mu koduküla neiu naeratus... Sealt ju, mu kullake, paistab su maja Sealt ju, mu kullake, paistab su maja, kuule, kuis kutsub siit metsast sind kaja. Refr. Oh minu linnuke, oh minu kallike, kuid et tule ju, kuid et tule ju. Näen ka seal majas su silmade sära, nõidund need silmad mu südame ära. Refr. Oh minu linnuke ... Sinuta igavus elus ja olus, linnud siin laulavad kuusikusalus. Refr. Oh minu linnuke ... Kadund on igavus, vaatan su silma, päikene loojas ju, tule mu hõlma. Refr. Oh minu linnuke ... Seda paati pole tehtud linnuluust Seda paati pole tehtud linnuluust, kaared ise painutasin tammepuust. Ei ma pannud pilliroogu mastideks ega punapõllekesi purjedeks. Tugev mootor tuksub nagu süda tal lained aga laksu löövad täävi all ja ta endas kannab kolme kanget meest, kes on läbi käinud mitme mere veest. Kõige noorema on üle-valla ramm, teine noota sisse laskma osavam, kolmas aga väga palju laule teab- kalad merest, kuuldes teda, tõstvad pead. Igaühel noorik randa maha jäi, igaühel kallim paadi vastas käib. Harva aga näen ma oma päiksekiirt, sest ta juba kuulus karjabrigadir. Aga ise on ta nagu kibe sool- ütle mulle: "Merest kehva kala tood. rohkem kasu toovad minu kirjakud, kui su lahjad tursad, lestad-kõversuud." Oot, oot, oot, las tulgu kagutuuled vaid, siis toon sulle iludusi-angerjaid! Sihvakad ja sirged, sabakuubedes, tulevad ja kummardavad sinu ees! Oota, küll sa minu karja näha saad! Lõhed, laiad laugud otsas säravad, uimed helepunasega värvitud, küljed hõberahadega kirjatud! See oli ennemuistsel a'al :,: See oli ennemuistsel a'al kui heeringas elas kuival maal :,: :,: Ta hoidis ennast eemal veest ja teda peeti kassi eest :,: :,: Kord kaljas kahe mastiga läks teele soola lastiga :,: :,: Seal laeval oli heeringas kes hiiri rotte hävitas :,: :,: See heeringas oli maiasmokk tal meeldis väga soolavakk :,: :,: Ta näris soola hoolega siis mõlema suupoolega :,: :,: Ei pannud süües tähele et näris augu laevasse :,: :,: Siis kaljas kahe mastiga läks põhja soola lastiga :,: :,: Seepeale Neptun vihastas ja ütles: "Kuule heeringas :,: :,: et kaljasesse augu sõid ja uue laeva põhja tõid :,: :,: se' karistuseks pead sa nüüd merevee sees elama :,: :,: Sind merest kinni püütaks ja tünni sisse soolataks." :,: :,: Ja sellest ajast tõsi see on merevesi soolane :,: See Vene riigi säädus :,: See Vene riigi säädus On ropp ja roojane. Ja mõisnike kurjus, See rõhub rängaste. :,: Vene keisril maad oli vähe, Tema sõda alustas, Sest Hiina riigi maasid Tema kangest' ihaldas. Japs ütles: "Ära tüki, Käi siit sa minema! Kui heaga sa ei lähe, Siis peksan malgaga." "Oh japsid, kurat võtku, Küll teid me nuhtleme Ja karvamütsidega Teid merde peksame." Port Artur vägev kindlus, Ta äravõitmata. Stössellil raha vähe, Müüs maha täiega. "Petropavlovsk" uhke laev, Nii vägev oli ta: Käis pauk ja mere põhjas Nüüd lebab korraga. Kurpatkin veinivannis Teeb nalja naistega Kui alamvägi väljas, Seal võitleb külmaga. Seal koeraliha söödi, Kolm rupla maksis nael. Seal vene tantsu löödi Ja võitu oodati. Kus Jalujõgi voolas, Seal häda nägime. Ja paljajalu joostes Sealt jalga lasime. Me keiser riideid kannab, Mis veripunased. Aumärke neile annab Kel käed on verised. See Vene riigi säädus On ropp ja roojane. Ja mõisnikide kurjus, See rõhub rängaste. Sepa jutustus Kui sirgusin veidi, siis arvas mu taat, et sepp sellest poisist ehk kuidagi saab. Nii meistriga ääsi ees kokku lõin käed ja algas mu esmane töömehepäev, oo-oo-oo, see oli nii. Jaa-jaa-jah, kõll! Ees sädemeist põlenud põll, jaa-jaa-jaa, oi-oi-oi! Minust õpipoiss sai. Et selliks ma saaksin, siis eksamitöö, sepp arvas, et jalust see maha mind lööb. Mul kirp anti rautada, ole vaid mees ja hüppajal parajad rauad sa tee, oo-oo-oo, see oli nii. Jaa-jaa-jah, kõll! Ees sädemeist põlenud põll, jaa-jaa-jaa, oi-oi-oi! Kirp rauad sai. Kord uusaastaöösel, kui märatses torm mu ees seisis saatan nii sünge ja morn. Ta kurtis, et sakstel on häärberis ball, läeks tantsiks, kui rauad on kulunud all oo-oo-oo, see oli nii. Jaa-jaa-jah, kõll! Ees sädemeist põlenud põll, jaa-jaa-jaa, oi-oi-oi! Saatan rauad sai. Nüüd lõppegu, poisid, kõik naljad ja jutt, meil aega on vähe ja töödega rutt. Siin vankrile rehvid ja sahale tald, seal külvikul taldrikud viltu on all, oo-oo-oo, see oli nii. Jaa-jaa-jah, kõll! Ees sädemeist põlenud põll, jaa-jaa-jaa, oi-oi-oi! Tööpõld on lai. Setokõsõ sõitsivä Setokõsõ sõitsivä Võõbsult potikuurmaga. Looga kõrtsi kotsil na Tii pääl tüllü püürsivä. Refr. :,: Vuhh, setokõsõ noore, Mo velle! :,: Ivvo naksi roosaga Petrat takah ajama. Petra parsil' pagõsi, Jala saina tugõsi. Refr. :,: Vuhh .... :,: Ivvo päsmre perägä Naksõ Peträt nuhtlõmä. Petra parsilt patsahti, Nii et maa all matsahti. Refr. :,: Vuhh .... :,: Petra naksõ pallõma Ivvot hallõ meelega. Lepnmü är höväga, Lääme ruuna kaema ka. Refr. :,: Vuhh .... :,: Seni oll ruuna mädänü Kuurma kraavi vidanü. Refr. :,: Vuhh .... :,: Ruun oll kraavin sälnlõ, Jalakõsõ tilolõ. Potü katski põränü, Täntäl punn är' karanu. Refr. :,: Vuhh .... :,: Võõbsu liina tsurasõ Itsitivä pääleki: Paras paras, tsäh, tsäh, tsäh, Kiä käsk minnä kaklõmä. Refr. :,: Vuhh .... :,: Siidilipp ja hõbepurjed :,: Siidilipp ja hõbepurjed, Kuldne laev läks merele, valleraa. :,: :,: Laeval olid noored mehed, Keda hüüti madrusteks, valleraa. :,: :,: Laev sai laintest randa aetud, Ankur lasti meresse, valleraa. :,: :,: Sinna tuli ilus neiu Oma venda otsima, valleraa. :,: :,: "Noored mehed, kenad mehed Olete mu venda näind?", valleraa. :,: :,: "Neiukene, noorukene, Kuidas vend sul välja näeb?", valleraa. :,: :,: "Vennal olid sinisilmad, Lokkis juus ja kübar peas.", valleraa. :,: :,: "Ütle, kena neiukene, Mida annad leidjal?", valleraa. :,: :,: "Esimesel' leidijale Annan siidirätiku, valleraa. :,: :,: Teisele ma leidijale Annan kuldse sõrmuse, valleraa. :,: :,: Kolmandale, noorimale, Annan iseenese, valleraa. :,: :,: Tahan talle eluaja Olla purjepesija.", valleraa. :,: :,: Ja siis noored mehed läksid Merel' rõõmsa lauluga, valleraa. :,: :,: Siidilipp ja hõbepurjed, Kuldne laev läks merele, valleraa. :,: Silver Ükssilma lugu Silver kus on sinu kullamäed merepõhja vara maha jäi koos laevaga Silver kus on sinu julged teod merepõhja noorus maha jäi koos laevaga Silver kus on sinu vasak silm merepõhja silm maha jäi koos laevaga Silver kus on sinu röövlisalk merepõhja poisid maha jäid koos laevaga Refr. Üksi ma veel kõrtsu laua taga piigad põlvedel oma viimseid päevi magan. Silver kus on sinu poisipõnn merel seilab minu poisipõnn musta lipu all Silver kus on sinu sünnipaik laevakajutis mu sünnipaik musta lipu all Silver kus on sinu õige koht laeva tekil minu õige koht musta lipu all Silver kus on sinu röövlisalk merepõhja poisid maha jäid koos laevaga Refr. Üksi ma veel ... Merel sõidab minu poisipõnn, ahhoi! Sina kevadel tuled ja õisi mul tood Sina kevadel tuled ja õisi mul tood ärakadunud õnne mul tagasi tood Ei takista vallid, ei takista kraav kui kokku tahab saada üks õnnelik paar Sina kingi siis mulle üks sinine õis mis ikka ja alati meeldida võib Sina oled ju kenadam lillede õis ei iialgi sinust küll lahkuda või Kui kaugele viivad mind saatuse tiivad ja maha jäävad kodumaa rannad ja liivad Aga maalitud lilledel lõhna ei ole ja sunnitud armastus südamel kole. Sind surmani Sind surmani küll tahan Ma kalliks pidada, Mu õitsev Eesti rada, Mu lehkav isamaa! Mu Eesti vainud, jõed Ja minu emakeel, Teid kõrgeks kiita tahan Ma surmatunnil veel! Ja tihti siiski leian Su silmis pisaraid! Mu Eestimaa, oh looda, Küll ajad muutuvad! Meil tulevased tunnid Veel toovad kinnitust. Käi kindlalt! Nõua õigust! Aeg annab arutust. Sinilind Muinasjuttu sinilinnust rääkis mulle ema kui ma olin väike ja uni vaevas mind. Siiski näib see vana lugu tuhatkordselt kenam nüüd kus tunnen tõeliselt sind. Kui loojangul päev, ma mõttesse jään- otsima rändan üht sinilindu sel ööl. Ei uinuda saa, sest unelmais ma sinuga lendan, mu sinilind, koos sel ööl. Seal kujutlustiib meid kohtama viib saabuvaid aegu, mis teeksin küll ma kui tõesti sa tuleksid praegu? Lä'eb tund ja lä'eb tund ning oodates und unistan õnnest- igatsen sind, minu sinilind. Sinu ilusad sinised silmad Sinu ilusad sinised silmad, üksainus kord nägin ma neid, sinu kullakarva läikivad lokid, ei iial neid unusta või. Ära nõua mult rikkust, ei vara, ära nõua mult hiilgavat au, vaid nõua üht südant, mis puhas ja sulle on surmani truu. Sinu ilusad sinised silmad, kui poleks ma mitte neid näind. Ei oleks mu südames rahu nii otsata kaduma läind. Sinu ilusad sinised silmad on hingesse põlema läind. Sinu kullakarva läikivad lokid, minu ihale võrgu on teind. Su Põhjamaa päikese kullast Su Põhjamaa päikese kullast, su õhust, su veest ja su mullast ma sündisin, kodumaa! Su metsad, su taevas ja meri on soonte sees kõnelev veri, :,: mis tänab sind lõpmata! :,: Sa oskasid, tundsid ja teadsid, mu südame tuksuma seadsid, nüüd sulle tuksub ta! Nii rõõmus ja õnnes, mis hurmav, kui mures ja valus, mis surmav, :,: sa, Eesti, mu kodumaa! :,: Mu Looja sind kaitsku ja kandku, sull' rahu ja õnnistust andku, ta arm olgu sinuga! Jää õitsema aegade meres, riik Põhjala riikide peres, :,: sa, Eesti, mu kodumaa! :,: Su silmade sära Su silmade sära ei unune iial ja kus ka ei viibiks ma, taas tuleksin siia. Refr. Sinuga koos nüüd olla võiks, mu kallis. Sinuta mulle näib - kõik päevad on hallid. Las mööduda aastad, võib kaduda ilu, kuid armastus meile jääb -see on kogu elu. Ma palun sind veelgi, veelgi, veelgi, veel olla koos. Suliko Otsisin su hauda ma siin, Südant vaevas valu ja piin. :,: Mõtlesin siis ma Sulikost - kurbus liiga ränk mulle on :,: Metsas, roosiõit nägin sääl, Kastepisar hiilgas ta pääl. :,:Kurvalt hüüdsin ma Sulikod, kaugel kas nii õilmitsed sa? :,: Põõsa varjus helis' mu viis, Üle jõe kostis mu hüüd. :,: Küsisin talt ma: " Suliko, kas sääl üle vee laulad sa?" :,: Puude ladvus sahises tuul, Salus kõlas ööbiku laul. :,: Läbi vaikse öö heljus ta nagu ühes siin ma olen. :,: Mmmmmmmm... Sultan on kuningas :,: Sultan on kuningas. :,: Sultan on Türgi kuningas, Ai-jah-ha-ha-ha-ha! Sultan on kuningas. :,: Tal seitsesada naist. :,: Tal seitsesada Türgi naist, Ai-jah-ha-ha-ha-ha! Tal seitsesada naist. :,: Mis teevad naised tal? :,: Mis teevad Türgi naised tal, Ai-jah-ha-ha-ha-ha! Mis teevad naised tal? :,: Nad lõik'vad tubakat. :,: Nad lõik'vad Türgi tubakat, Ai-jah-ha-ha-ha-ha! Nad lõik'vad tubakat. :,: Mis saab sest tubakast? :,: Mis saab sest Türgi tubakast, Ai-jah-ha-ha-ha-ha! Mis saab sest tubakast? :,: Sest saab üks tore suits. :,: Sest saab üks tore Türgi suits, Ai-jah-ha-ha-ha-ha! Sest saab üks tore suits. :,: Mis saab sest suitsust siis? :,: Mis saab sest Türgi suitsust siis, Ai-jah-ha-ha-ha-ha! Mis saab sest suitsust siis? :,: Sest saab üks Türgi poiss. :,: Sest saab üks tore Türgi poiss, Ai-jah-ha-ha-ha-ha! Sest saab üks Türgi poiss. :,: Mis saab sest poisist siis? :,: Mis saab sest Türgi poisist siis, Ai-jah-ha-ha-ha-ha! Mis saab sest poisist siis? :,: Sest saab üks kuningas. :,: Sest saab üks Türgi kuningas, Ai-jah-ha-ha-ha-ha! Sest saab üks kuningas. Suureks saab Iisrael Kallid juudivennad võtkem kätte relvad mida saatsid meile sõbrad USA-st alistagem naaberrahvad võtame neilt ära nafta varsti meie on Araabia Refr. :,:Suureks saab Iisrael meie on Jeruusalemm rõõmustab siis onu Sam tam-tam-ta-ram:,: Kõlab Siinai kõrbes meie sõjahõige Iisrael üle kõige innustab meid USA vilistame ÜRO-le sõit läeb otse Kairo poole varsti meie on ka Aafrika Refr. :,:Suureks saab Iisrael... Kellel pole kongus nina sellel tuleb anda tina rõõmsalt loodab meie peale USA palume siis onu Sami et meil kingiks aatompommi varsti meie on ka maakera Suveöö On palju luuletustes öid, neis iga hetk on nagu surematu leid Need ööd on avasilmi unistatud ööd, kus tuhas sädelevad kuldsed söed Need ööd on alati kui peod, kus leegiks kuumenevad igatsuste eod On palju luuletustes helisevaid öid - miks elus harva kohtab neid. Refr. Kuid suveöö, mis meile igiomaks sai See suveöö ei loodud luulelennust vaid Siis sulle näis, et lausa lõputa on see Kuid mulle lühikeseks jäi me helgeim suveöö On palju luuletustes öid, mis nukrast kaugusest on vaimustanud meid Me nagu karnevali pääsmeid hoiaks käes, kuid ikka keelatud on sinna pääs Need ööd on eksideski head, neist tahaks rääkida, kuid vaikima neist peab On palju luuletustes imelisi öid, miks elus harva kohtab neid. Refr.: Kuid suveöö, mis meile igiomaks sai See suveöö ei loodud luulelennust vaid Siis sulle näis, et lausa lõputa on see Kuid mulle lühikeseks jäi me helgeim suveöö Kuid suveöö, mis meile igiomaks sai See suveöö ei loodud luulelennust vaid Siis sulle näis, et lausa lõputa on see Kuid mulle lühikeseks jäi valge suveöö sõnadeta öö, südamete suveöö. Sõbrad meie rõõmsas ringis Sõbrad meie rõõmsas ringis Ärgu olgu muret mingit! Las voolab vein! Kõik laulgem siin Ja tühjaks joogem klaasid taas! Miks ilme teil on tuim ja range, Miks istume kui teibad kanged? Las voolab vein! Kõik laulgem siin! Las voolab vein! Kõik laulgem siin! Kõik laulgem siin: Me pole tummad nagu tursad vees, Me pole tummad nagu tursad vees, Nüüd koos, nüüd koos, Nüüd koos peab rõõmsalt laulma iga mees. Kui puuduks armastus ja vein Siis elu oleks tühi meil! "Vivat, vivat, vivat!" Neil hüüdkem koos! Sõprade laul Sõbrad teiega on hea, aga elu samme seab - hakkan minema nüüd oma kitsast rada. Aeg vaid üksi seda teab, suures saladuses peab, kus on peidus minu saabumise sadam. Refr. Ja mu õnn võiks olla suur, kui te ükskord nähes kuud, mõtleksite siis ei rohkem ega vähem, kui et kurat teab mismoodi tal seal läheb.... Uusi sõpru, usun veel, leian tollel võõral teel... aga mäletate kuidas jõime viina? Kuis nii rõõmsaks muutus meel ,kui kitarre ainus keel võis meid pikaks õhtuks unustusse viia. Refr. Ja mu õnn võiks olla suur ... Taat ja eit Taat tuli kodu poole, aedupidi käis, õlut oli rihmavahe tihedasti täis. :,: Eit aga torises, et mine hulgu veel, mina sinust kurivaimust välja ei tee :,: Teisel õhtul taat tuli, aedupidi käis, sedapuhku peeti oli nahavahe täis. :,: Eit aga nähvas, et nii molu mees, teist ei ole leida terve ilma sees :,: Kolmas õhtu taat tuli, aedupidi käis selget valget viina oli silmadeni täis :,: Eit aga käratas: sa igavene tõhk, korja oma kodinad et puhas oleks õhk! :,: Nädal kulus, taat tuli, aedupidi käis jumal teab mis solki oli pealaeni täis karjaaiast kilomeetri okastraati sai keris ümber endale ja kodu padavai. Aedupidi kobades ta kodu kätte sai eit seisis ukselävel, vihane kui hai. :,: Taat aga ütles: olen okastega siil, looduskaitse alune ja magan täna siin :,: Tantsi, tantsi Tantsi, tantsi! Keeruta, keeruta! Ära ahju purusta, purusta! Ahju panen talvel puid, talvel puid, kõigil pole sulikuid, sulikuid! Tral-lal-lalla... Kindad andsin mustlasel, mustlasel, kullakallis mustlane, mustlane, võlu mulle peiuke, peiuke, peiuke nii mehine, mehine! Tral-lal-lalla... Kui ma hakkan võluma, võluma, pean veel lisa paluma, paluma üsna, üsna veidike, veidike, lapse jaoks üks kleidike, kleidike! Tral-lal-lalla... Tardo linn sa lõbumaja :,: Oh Tardo linn sa lõbumaja, kus oli illos elada. :,: Kus oli illos elada. :,:Seal lõhnaõlid, lilled, roosid mul tegid pea uimaseks. :,: Mul tegid pea uimaseks. :,:Nüüd seisan tohtri kabinetis ma suure lõikuslaua ees:,: Seal suure lõikuslaua ees :,:Siis tohter riista kätte võttis ja murelikult silmitses. :,: Ja murelikult silmitses. :,:Oh noormees, noormees haigust rasket sul tuleb välja ravida. :,: Sul tuleb välja ravida. :,:See nõuab sinult palju raha ja viimaks hauda viib ka sind. :,: Ja viimaks hauda viib ka sind. :,:Ma vannun, vannun naiste sugu kes mulle halba soovivad. :,: :,:Ma vannun, vannun meeste sugu kes mulle hauda kaevavad. :,: :,:Oh Tardo linn sa lõbumaja, kus oli illos elada. :,: Kus oli illos elada. Tasa heliseb kelluke väljal Tasa heliseb kelluke väljal, Kerge tolm keerleb hämaral teel, :,:Laulab küüdimees nukralt ja vaikselt, Kaua laul kajab väljadel veel.:,: Selles laulus on tundeid nii palju, Nõnda lihtne ja liigutav see, :,:Et mu tardunud süda lööb valjult, Ja tas uuesti loitma lööb leek.:,: Teised ööd mulle tõusevad meelde, Kodumetsad ja haljendav niit. :,:Ammu kuivanud silmadest veereb Jälle pisara põletav piisk.:,: Tasa heliseb kelluke väljal, Kerge tolm keerleb hämaral teel. :,:Vaikind küüdimees, maantee nüüd tundub Mul nii lõputu, lõputu ees...:,: Teele, teele kurekesed Teele, teele kurekesed, Üle metsa-maa, Üle suurte mägede ja üle mere ka Ikka-ikka lõunamaale, Kus Egiptimaa. Tulge jälle tagasi te Kevadisel a'al, Kui kõik pungad põõsastes Puhkevad me maal! Kõlaks teie lauludest Pea kogu õhusaal! Kui kord jälle meie ra'ad Kuulvad teie häält, Küll siis viimsed jääpaed Lõpvad siit ja säält! Tooge meil üks lilleaed Pika reisi pealt! Tiigrikutsu Mul juba sünnist saati tiigri süda sees. Mul kõik on õed ja vennad, kes seal metsa sees. Mul ema ööbik, isa lõvinahas käib. Mul terve mets on ainult sugulasi täis. Ise olen tiigrikutsu ja ma ei karda kedagi. Kord ema laulis mulle väga kurba viit. Ja isa õpetlikud sõnad lausus siis: "Sul ainsaks vaenkaseks on loodud inime". Kuid ma ei suutnus uskuda neid sõnu siis! Sest et olen tiigrikutsu ja ma ei karda kedagi. Ja kord siis seisiski mu vastas jahimees. Tal julgelt otsa vaatasin, ei jooksnud eest. Sest et olen tiigrikutsu ja ma ei karda kedagi. Mul haavad paranend, mul tiigri süda sees. Mul kõik on õed ja vennad, kes seal metsa sees. Mul terves metsas ainult sugulased need, mul ainsaks vaenlaseks on loodud inime. Sest et olen tiigrikutsu ja ma ei karda kedagi. Tule kallim, lähme Emajõele sõudma Tule kallim, lähme Emajõele sõudma, paadi põhja teen sul pehme aseme. Ja kui paadivaht meilt tuleb tasu nõudma, siis me kahekesi jalga laseme. Minu ärklitoas on olemas raudvoodi, hunnik raamatuid ja õlle jaoks üks kann. Igal öösel armastan sind isemoodi, nagu Romeo või kirglik Don Juan. Olen vaene mees ja mul ei ole raha, pintsak narmendab ja krae on tihti must. Siiski anun, kallim, jäta teised maha, luban sulle suurt ja vaba armastust. Kauneim neid, miks on su mõtteviis nii maine, ihkab ahelaid su õrnalt õõtsuv rind. olla alati truu abielunaine, kas see koledus ei kohutagi sind? Pannid, potid, priimused ja pudrupada, diivan, tugitool ja nurgas kummipuu. Ütle, kallim, on see kõik, mis õnneks vaja või ka peale selle olema peab truu? Tule kohvikusse, ostan sulle mokat ja sa istud minu kõrval nagu roos. Seal siis unustame kõik maailma okkad, elu seisab ainult armastusest koos. Tean, et juhtub see vaid ainult mõtteulmas ja ei tahagi sul tee peal olla ees. Ainult alandlikult peatäit sinu pulmas palub härdalt murtud südamega mees. Tule Mannike õunapuu alla :,: Tule Mannike õunapuu alla sest õunapuu all on nii hea :,: :,: Ei õunapuu alla saa tulla :,: sest rohi on kastest veel märg :,: :,: Just kaste on see mis meid hurmab ja meeled nii rahutuks teeb :,: :,: Kes vastutust võtab siis kanda kui midagi juhtuma peaks :,: :,: Eks vastutust võta see kanda kes ülevalt vaatab meid pealt :,: :,: Aga karjapoiss istus puu otsas sõi õuna ja käratas sealt :,: :,: Ei vastutust võta ma kanda kui ma pole osa se'st saand :,: :,: Siis karjapoiss tuli puu otsast ja temagi osa se'st sai :,: :,: Nüüd vastutust võtan ma kanda sest ma olen osa se'st saand :,: Tule ääres istun mina Tule ääres istun mina, Õhus lend'vad sädemed. :,: Öösel keegi mind ei sega, Kõik on vait ja vagusi. :,: Hommikul meid koidupuna Vara unest äratab, :,: Rändama mind sunnid sina Mööda laia ilmamaad. :,: Nüüd, mu kallim, lähen mina, Teadmata mu reisitee. :,: Mälestuseks seo mull' sina Rätik sõlme rinnale. :,: Tahaks teada, kes küll homme Kuuleb minu lauluhäält. :,: Ja kes päästab selle sõlme Lahti minu rinna päält! :,: Tuljak Terve vald oli kokku aetud, Kihelkond kokku kutsutud; Külalisi igat seltsi - Mõisahärra prouagagi palutud! Tõnni, parajam peiu, Kosind Mannikese endale, Manni, nobedam neiu, Läheb Tõnnile mehele Pulmad, jah pulmad! Viina viiskümmend vaati, Pulma kraami kokku toodi Nõnda palju, kui saadi. Parte, hanesid praeti Vist üle tuhande ära, Terve trobikond püssisid Pulma auks teeb kära. Kas vahest kuu kumab, Või näen ma tähti, päikest särama? Oh elu, Oh ilu! Näe Tõnni Ja Manni, Nad lähevad kahekesi käsi-käes. Teeb nalja Mann, Siis naerab peig Tõnn, vesi palgil tal. Oh elu, Oh ilu! Neil särab Ilm ilus. Oh jõuaks nõnda elust läbi ka. Vennad, veeretage viru valssi, Meie tahaks minna tantsima. Tublist' helistage tuljaku tantsi, See paneb vere kihama, Pill sütitab meeli, tants keerutab pead, Poiss kutsub, memm tahab, et tantsima läed, Kuid miks värised , hüppad, südameke, sees, Kui kaenlasse vajutab meid mehine mees. "Ärge häbenege, piigakesed, midagi meid! Meie võime ju omal ajal kosida teid. Kena hobu hirnub tallis, tore saan on mul ka, Rikas talu, mille peremeheks pea saan ma." :,: Hõissa ja trallalla!... :,: "Kuule armas languke!" "Mis tahad Tõnni taadike?" Hõissa ja trallalla! Tants on tubli, lõbus pilliviis!" "Eks lähme ka tantsima siis!" Hõissa! Tõnni taat viis Manni memme tantsima, Taati memmega Laskem elada. Tõuseb päike, loojub päike On see too lapsuke mu põlvelt, on see too rüblik, kes käis meil? Aeg pole vanemaks meid teinud, kuis siis neid? Millal küll lapsest kasvas neiu, millal küll poisist noormees sai. Alles ju kilkasid nad mängumail. Refr. Tõuseb päike, loojub päike, aastaid lennul läeb. Seeme, mis sügisel saab mulda, kevadel õisi kauneid näed. Tõuseb päike, loojub päike, päeval järgneb päev. Mööduvad nädalad ja päevad, kaasas neil pisarad ja naer. Mida võiks õpetuseks öelda, et noored rõõmupäevi näeks, las nad nüüd õpivad üksteiselt päev-päevalt veel. Alles veel olime kõik lapsed, eile kui oleks olnud see. Aeg on nüüd lahku viinud kõigi tee. Refr. Tõuseb päike ... Täna me liigume :,: Täna me liigume Küladesse, korteritesse, :,: :,: Kus või ja munaroog Ja värskelt lüpstud piim :,: :,: Ja üks väikene viin. :,: :,: Neiu, sull' tuksub mu rind Aga veel ei võta mina sind. :,: :,: Sest oota veel paar kuud, Siis jälle annan suud :,: :,: Ja toon sõrmuse sull'. :,: :,: Neiu, su kambrike ülal on nii väike, kenake. :,: :,: Vast nüüd on aeg sul minna Ja ennast heita sinna, :,: Sest suvisel a'al Algab vara ju koit. Täna tahaksin ma laulda Täna tahaksin ma laulda terve' ilmale - ilusaim naine on antud minule. Suudelda ja kallistada luba ennast veel, lõhnavad lilled Sul õitsku eluteel. Tuhat väikest inglit laulvad: armasta! Sulle südamesse hüüdvad: armasta! Kindlalt kinni hoidku minust Sinu käed - terve ilm võib hukka minna, mulle jääd. Teeme pesa endale, nagu pääsulind, oled hea Sa minule armastan ma Sind. Aga kui mind petad Sa, lähen ära siit, lõunamaale lendan ma, teiste juurde siis. Ilmas palju õrnu naisi, kuid siis unustan kõik teised, kui ma üles leian, keda armastan. Ainult üks on mul see õige, keda ihkan üle kõige, keda jumaldan ja kuumalt, kuumalt armastan. Täna õhtul naudin elu Täna õhtul naudin elu, Vallatledes sinuga. Täna imetlen su ilu, Homme võitlen surmaga. Refr. Kõik maailma uhked roosid, Kingin täna sinule. Täna hüüan veelkord: "Proosit!", Kallimale neiule! Sõber, ütle mis on elu, Ütle, mis on armastus. Elu on vaid vaev ja valu, Armastus on unistus! Refr. Kõik maailma uhked ... Tulgu homme torm või maru, Vara veel on murda jääd. Enne ahastust ja valu, Viimsed hetked olgu hääd! Refr. Kõik maailma uhked ... Armastan sind igavesti, Armastan sind surmani. Mingu juuksed hõbehalliks, Armastan sind ikkagi. Refr. Kõik maailma uhked ... Sõbrad täitke veel kord klaasid, Tervituseks elule, Ja siis hüüdke veelkord: "Proosit!" Kallimale neiule. Refr. Kõik maailma uhked ... Tüdruk, armastan päikest ja tuuli Öö saabunud sadama üle laiutab lahtede suus Tähtede helkivas süles naeratab kullane kuu Tean, et mu tüdruk sa magad tean, et sind suigatab tuul Sinust mu akende taga jutustab kullane kuu Refr. Tüdruk, armastan päikest ja tuuli tüdruk, sinust ma unistan vaid Oi neid kirsina punavaid huuli Tüdruk, ütle mul, kust sa need said Kauguste kutset kui kuulen see mind nii rahutuks teeb Selles on meri ja tuuled selles on sinavad veed Sinul ja tormil ja taeval midagi ühist on teil Koos mulle meenute laeval pikil ja pimedail öil Refr. Tüdruk, armastan päikest ja tuuli ... Reelingul naaldun ja laintes otse su pilku kui näeks Karide kohinas kuulen palvet, su juurde et jääks Sinul andsin kord sõna usu, ma seda ka pean Sina ja meri ja mina - üks neist on liigne, ma tean Refr. Tüdruk, armastan päikest ja tuuli ... Uhkel krahvil Monte Cristol Uhkel krahvil Monte Cristol Rippus puusal vägev pistol. Ta sauna poole tüüris, Kus noorpaar ennast küüris. :,: Taaderitt ja tuurita, Elu käib ilma uurita. :,: Rinaldo Rinaldini Pani sauna alla miini. Kui noorpaar puges põhku, Kogu krempel lendas õhku. :,: Taaderitt jne. :,: Ei mul pole laual uuri, Mis meenutaks kultuuri. Ma siiski loomusunnil Ärkan üles õigel tunnil. :,: Taaderitt jne. :,: Ei mul pole uuri vaja, Elan nii oma eluaja. Ja ükskord õigel tunnil Lahkun elust loomusunnil. :,: Taaderitt jne. :,: Mind nurgal ootab Maie, Kes on tulnud kohtamaie. Ma ise jandan praegu, Ei tea ma kellaaegu. :,: Taaderitt jne. :,: Uhti-uhti uhkesti Uhti-uhti uhkesti, Viisk läks Tartust Viljandi, Kaasas põis ja õlekõrs, Õlekõrs kui sääseõrs! :,: Ei saa üle Emajõest, Hüva nõu nüüd kallis tõest'. :,: Viisk siis ütles targasti Oma seltsilistele: "Otsas häda, Otsas vaev. Põis on meil kui loodud laev. :,: Kõrs on mastiks kõlbulik; Mina olen laevnik." :,: Põis aga vastas põrinal, Väga kõva kõri tal: "Viisu nõu on Imelik: Laev see olgu laberik. :,: Vaat'ke kui ma veeren vees, Kohe oletegi sees! :,: Kõrs siis heitis pikali, Sillakene valmis nii; Viisk see hüüdis: "Sild on hea! Mina sammun üle pea!" :,: Astus sammu, astus kaks: Sillakene katki: praks! :,: Põnnadi, põnnadi hüppas põis, Naeris, mis ta naerda võis! "Vaata kuidas rumalad Uppusivad mõlemad!" :,: Tõmbas ennast õhku täis Ja karplauhti lõhki käis! :,: Uinu vaikselt, mu lind Uinu vaikselt, mu lind, Ma valvan ju sind! Su voodilt ei lä'e, Nüüd magama jää! Refr. :,: Hommikul inglitiib Une laugelt sul viib! :,: Maga vaikselt, mu lind, Sul mureta rind, Veel süüta sul silm, Veel tundmata ilm! Refr. :,: Hommikul inglitiib... :,: Uinu, mu väsinud lind Uinu, mu väsinud lind, unele suigutan sind. Hämardund õu on ja aed, öö aknast kambrisse kaeb. Taevas, näe, kullendab kuu, piidleb meid naeru täis suul, keelitleb uinuma sind, maga, mu lemmik, mu lind. Nüüd magama jää. Igal pool lõppenud töö, saabunud puhkuseks öö. Majas meil ammu kõik vait, uinunud nii kelder kui ait. Hiirepoeg pesas näeb und, varsti on käes kesköötund. Sinagi magama jää, padjale pane nüüd pää. Nüüd magama jää. Vaatke, kuidas hommik koidab Vaatke, kuidas hommik koidab Idas ilul hiilgaval, Kuidas ehatähti loidab Kuldsel helgil kumaval, Kuidas hellad koidukäed Sõlmitud on säralla, Alla hüüdvad taeva väed: :,: Ärka üles, isamaa! :,: Vaatke, kuidas kuldne eha Läigib vastu lainetes, Ta on videviku viha Võitnud ära valguses. Helendaval Eesti pinnal Varjutus nüüd võimata! Nõnda hüüdkem tuks'val rinnal: :,: Ärka üles, isamaa! :,: Vaatke kaste-tilgakesta Pisarates kõrre pääl, Kuna jälle juttu vesta Rilmeil' soovib õilme hääl. Et ju nutu-aeg on määda, Kastehelm võib kuuluta: Ära karda enam ööda: :,: Ärka üles, isamaa! :,: Ärgakem siis, eesti pojad, Eesti tütred ühtlasi, Ehitagem eesti kojad Lilledega lahkesti! Juba juurdub tõe-idu Vabastatud vallassa. Pühitsema priiuspidu: :,: Ärka üles, isamaa! :,: Vahva kindral Vahva kindral Windischgrätz ja teised härrad kindralid varavalges läksid sõtta, vaenlast julgelt ründasid. Varavalges läksid sõtta, hüüdsid kogu karjaga: :,: "Aidaku meid härra Kristus ja see neitsi Maarja ka!" :,: Algas taplus Solferinos, suits käis taevavõlvini. Soolikaid seal songiti ja verd seal voolas põlvini. Soolikaid seal songiti ja tõusid lihakuhilad, :,: raiusid seal meie poisid hirmsas vihatuhinas. :,: Meie poisid, ärge kartke, palka teilt ei koorita, Rahavanker sõidab kaasa rügemendi vooriga. Rahavanker sõidab kaasa, mitu koormat õgimist, :,: pole kuskil rügemendis lõbusamat sõdimist. :,: Vaigistage kõne kõmu, Vaigistage kõne kõmu, Kuulge tõsist laulu nüüd; Kuulge, sõbrad, tõe sõnu, Mehed, tõe laulu mõnu, Kõla vastu, koori hüüd! Meie armsal isamaale, Lausa laulud, kõlage! Isamaa, sa helde, püha, Kuule meie palve iha: Meid su hoidjaks pühitse! Pühitse meid, üliarmas, Ikka hoidma eesti meelt! Hoidma vabaduse idu, Parandama eesti pidu, Kosutama eesti keelt! Löögem, vennad, käed kokku, Tõstkem silmad taeva pool': Isamaa, sind armastada, Eesti elu ülendada Olgu ikka meie hool! Kaugele, sa hääl, ka kõla Üle kõige isamaa! Ärata kõik eesti sugu Kuulma meie laululugu: Igaüht sa ärata! Vaikne kena kohakene Vaikne kena kohakene, Kõige kallim surmani! Minu isamajakene Meeles minul alati! Minu isamajakene, Linnupesa sarnane; Sest ma nagu linnukene Igatsen ta järele! Selge allikas seal jookseb, Sealt ma lapsepõlves jõin; Kenas koplis paju õitseb, Sealt ma pajupilli tõin! Õues sirge kask seal seisab, Temast magust mahla sain; Aias õunapuuke õitseb, Sealt ma maitsvat õuna sõin! Vaikne kena kohakene, Kõige kallim surmani! Armas isamajakene Meeles minul alati! Valgeid roose Ei tee mind kurvaks see, mis läind ja milleks, mul on üks päev, mis meelest eal ei kao. Kui murdsin sinu sülle tõrksaid lilli ei mõelnud vaid, et mälestuste jaoks. Refr. Valgeid roose, valgeid roose neid, mis ääristavad aiateid. Tõin ka teisi kauneid õisi kuid su süles meelde jäid vaid need. Sa hoiad süles neid mu igal sammul neis alles jääb üks ammu möödund päev. Ja aeda, mis on rohtund juba ammu, sa jäädki seisma, lõhnav sülem käes. Refr. Valgeid roose ... Vana jõgi Kõike head, vilgas kodulinn, jätma pean mõneks ajaks sind, sest kuskil kaugel on ootamas mind üks vana jõgi. Telgi kaldale kaasa toon, Purju end värskest õhust joon Ja tunnen taas, et ta looduses on - see vana jõgi. Refr. Vana jõgi, vana jõgi - kui pelgupaik sa minu jaoks. Vana jõgi, vana jõgi - mis teen küll siis, kui sa ükskord kaod? Vetepeeglis kasesalu, väreluste värv, Käin paljapäi ja paljajalu, Puhkab pingul närv. Vana jõgi ... Peatub siin rutlik ajasamm, Magab vaid vana veskitamm, On värskust täis iga päikesesamm, vana jõgi ... Refr. Vana jõgi ... Vandersellide laul Kolm vanderselli vallatut ei karda kingi tallata Oh sa pime pime pime maailm on imeline. Kui elad oma õue all ei tea, mis sünnib kaugemal Oh sa pime pime pime maailm on imeline Kas idast tõuseb päike, kust nahk saab uue läike, miks järvel- jõel on kallas, kes elab vetevallas. Kas seal, kus maailm otsa saab on ümberringi tüma maa Oh sa pime pime pime maailm on imeline. Veel kord Ma ikka tunnen vahel, et nähtamatu ahel on linna külge kinnitanud mind. Siin igal majal number, näod tuhanded mu ümber, kuid ikka ihuüksi tunnen end. Refr. Veel kord - 4x veel kord heita linnaahelad. Veel kord - 4x veel kord mängida puhtal noorusmaal. Nii kivised seal põllud, et kivi kivi õlul, sealt saadud leib on kõigest magusam. Nii sinine seal meri, täis päikest valgusteri, suur õnn et sellest kõigest osa saan. Refr. Veel kord... Seal pääsukeste tiivad mul une silmist viivad ja värskeil heintel ärkan koidikul. Joon külma piima kaevul, kass vaatab, nägu naerul, ta silmis helgib kaval kassikuld. Refr. Veel kord... Kuid aastad läevad üha ja lõppu pole näha, ma jalgupidi kinni asfaldis. On müürid vihmast märjad ja puud kui leinapärjad ja minu hing kui mõranen'd karniis. Refr. Veel kord... Veel viivuks jää Roose kevad endaga toob, puhkeb rõõm ja süda on noor, tuhandeid mõtteid täis pea. Taeva taustal säravad söed, lõhnab sirel sumedas öös... Sinuga olla on hea. Veel viivuks jää, mu armsam, hetkeks mu juurde veel jää. Su kuju õrn ja vaade hell su silmist - kes teab, mil neid ma jälle näen! Veel viivuks jää, mu armsam, säilita hetkeks veel hurm hellusest, soojusest ja päiksepaistest - kevad on sinuta kurb. Viimane mohikaanlane Uinub taas kauge lääs, ammu must taeva ääs, lõkke ees, hambus piip, rändurmees mõtleb siis. Refr. Kes nägi siin kord viimset mohikaanlast uhket ja sirget, sõjakirves käes? Kes nägi siin kord viimset mohikaanlast, enne kui õnne kaotas metsik lääs? Oli aeg, millal siin astus vaid mokassiin. Laps ja squaw telki jäid, kui komant? jahil käis. Refr. Kes nägi siin kord ... Tuli siis valgemees, rajas siin raudse tee. Lõhkus kõik, mis tal ees. Rahu lõpp oli see. Refr. Kes nägi siin kord ... Hambus piip, rändurmees mõtteis on lõkke ees. Ammu must taeva ääs, Läänes öö juba käes. Refr. Kes nägi siin kord ... Viljandi paadimees Käe ulatab noor paadimees Nii lahkelt neiule, Kes aralt seisab tema ees, Et sõita üle vee. Refr. Ah silmad, need silmad Ei iial unune, Need ilusad sinised silmad Mul võitnud südame. Kui neiu paadis algab sõit, Täis õnne kõik maailm, Ja neiu palgeil punab koit, Tal õnnes särab silm. Refr. Ah silmad, need silmad ... Ta kaela neiu langeb siis Ja kingib suudluse, Silm särab rõõmupisarais, Arm tungib südame. Refr. Ah silmad, need silmad ... Hulk aastaid läind, kuid Viljandi Järv ikka kohiseb, Hall paadimees sääl ikka veel Neid silmi igatseb. Refr. Ah silmad, need silmad ... Vilsandi laul Refr: Selle metsa taga ei ole mets on meri mu oma väike kodulaht Kuidas elate mu kallid pikad haisvad adruvallid, ämblikute võrgusallid? Kuidas elate mu kallid pikad haisvad adruvallid, kiviaia jupid hallid? Sügis on kollaste lehtede kuu torm on eriliselt tugev tuul. Vihma pärleis sätendab puu käes on teine sügiskuu Selle metsa taga ei ole mets on meri mu oma väike kodulaht Kuidas elate, mu kallid pikad haisvad adruvallid mere soolases tallis. Viltkübar Su kodu kauaks tühjaks jäi - veel oled ikka teel. Kuid siin jälgi sinust kohtan - külas vahest käin siin veel. Su peegel nukralt läigib ja laual tühi vaas. Kõik põrand täis on tolmu, vaibal huulepulk on maas. Refr. Su pärlid karbis tuhmid, nurgas üksik suveking, moest läinud vildist kübar - pole ammu sind näinud siin. Jäänud seisma seinakell - sind veelgi ootab ta, et jälle tunde lüüa, kui kord koju saabud sa. Kuid millal see päev tulla võib, mil' toas taas kõlab naer? Seni kõik on kui kord ammu, seni peatub siin veel aeg... Refr. Su pärlid karbis tuhmid ... Väike neid Refr. Väike neid, oota vaid, veel on maid, kuhu said antud hoiule mu armutõotused, kuid kui merelt tulen taas, hüüan rõõmsalt - "Hollarii", ja Sul tasku pistan kingiks dollari. Kui ma laevas olen tööl, sulle mõtlen päeval ööl ja su juustest leitud linti kannan vööl, Kuid kui sadam neelab mind ja jalge all on kindel pind - ootab mind, ootab mind võõras linn. Linna tunda pole vaja, sest kus meremeeste maja, sealt on laulu, naeru kosta taevani. Siin on mehed, kel on kulda ja kui röövima ei tulda, pidu püsida võib varavalgeni. Refr. Väike neid, oota vaid ... Liiter viskit peseb maha huultelt meresoolavaha, piip on suus ja lahkub sealt vaid suudlusteks. Piigad siin ei ole pahad kui on taskus suured rahad, ühe dollari vaid jätan truuduseks. Igas mereäärses linnas kus on laevatatav pinnas, tüki südamest ma jätnud õitsema. Kuid kui aastaring saab ümber, pööran laevaotsa ümber ning ma koju sõidan, koju sõidan taas. Refr. Väike neid, oota vaid ... Väike tüdruk Igal hommikul, kui tööle lähen ma, Rongis, minu kõrval, istub väike daam. Väsimusest murtud, silmad sulen ma, Kuid selle peale väike daam mul' õrnalt naeratab. Refr. Väike tüdruk, väike tüdruk - Liialt noor veel oled sa, et nõnda silma vaadata. Väike tüdruk, väike tüdruk - Veidi kannata veel sa, küllap jõuad vaadata! Pingilt tõusta püüdsin vaikselt ma, Kuid samal hetkel minult kella küsis ta. Püüdsin teeselda, et tukkuma jäin ma, Kuid märku andes väike daam mind õrnalt puudutas. Aastaid juba koos me nõnda rongis sõidame, Tihtipeale samal istmel mööd'nut naerame. Vahel, kui on tuju hea, siis laulame koos Laulu, mida ükskord laulsin talle vihahoos. Väikesed lapsed kõik magavad juba Mina ei taha veel magama jääda, tänav ei maga ka veel. Kiisu käib õues, tuul tuhiseb mööda, taevas ei maga ka veel. Ema on köögis ja askeldab alles, ei taha uinuda veel. Autod ei maga ja hüüavad mulle tuut-tuut-tuut, tuut-tuut-tuut akna all teel. Väikesed lapsed kõik magavad juba, minagi magama jään. Head ööd autod, tuul, kiisu ja tuba; unes teid, unes teid kindlasti näen. Õige valik Süda, soovin, et su valik oleks vali. Kaalu, keda kallimaks neidudest pead - ära tee vaid mõtlematult seda! Süda, hinda ainult õiget üle kõige - neidu rõõmsatujulist, virka ja head, et ma võiksin armastada teda. Kaks korda enam meil õnne on siis, kaks korda kenam võib elu tunduda nii. Süda, hinda ainult õiget üle kõige - neidu rõõmsatujulist, virka ja head, et ma võiksin armastada teda. Õhtud Moskva lähistel Aias vaikne kõik, puud ei kahise, Loodus virgub taas koidu eel. :,: Mulle õhtud need, Moskva lähistel Jäävad kallimaks kõikidest. :,: Veereb jõe voog eemal raugena, Helgib hõbekuu sinkjal veel. :,: Kõlab, vaibub laul kuskil kaugemal Nendel vaiksetel õhtutel. :,: Kullake, miks pead mornilt painutad, Milleks pilku peidad muu eest? :,: Raske kõnelda, raske vaikida Kõigest sellest, mis südames. :,: Varsti puhkeb koit, tuhmub tähistee, Mulle ainult üht tõota veel, :,: Et sul õhtud need Moskva lähistel Meelest iial ei unune. :,: Õrn ööbik Õrn ööbik, kuhu tõttad sa Nüüd lahkel lehekuul? Kas mõisa aias hõisata Sa tahad roosipuul? Või metsas toorel toomingal Saab hüüdma sinu suu, Kui tähed hiilg'vad taeva all Ja valgust valab kuu? Ei mõisa aias hõisata Või laulu minu rind, Sest vanemate verega On võietud see pind: Ka metsas toorel toomingal Ei laulma saa mu huul, Vaid talupoja akna all, Seal pühal pärnapuul. Kui jõuab õnnis suine öö, Siis laulan talle ma, Et unuks meelest päeva töö, Jääks rahus magama. Kõik öö siis hääled heljuvad Ta kauni kambri sees Ja unenäod ilusad Tal seisvad silma ees. Kui aga taevas kumab koit Ja kaob pime öö, Siis laulan: tõuseb priiusloit Ja vajub orja vöö, Sest idataeva servassa Ju näha koidutuld Ja uuel ilul särama Löönd Eesti muistne muld. Ühel seikleval priiuserüütlil Ühel seikleval priiuserüütlil Olgu pistoda alati vööl Või peitku ennast hoopis ta põues, Sest nii on kindlamgi veel. Refr. See relv on ka imelik talisman, Mis hoiab sind päeval ja ööl. Ta lõikab katki kõik kütked, kütked, Millesse satud teel. Ta jätab terveks vaid kütked, Mis hoidmas teda su vööl - Neid kütkeid ta läbi ei lõika, Sest nii on ehk kindlamgi veel. Refr. See relv on ka imelik talisman ... Ühes Tartu linna koolis Ühes Tartu linna koolis Istus habemega Mooses Ja tema kõrval :,: Naiskorporant. :,: Oma vanemate vara Nemad pummeldasid maha. Seda ülikoolis :,: nad õppisid. :,: Refr. Oo süüta noorus, Sinu kire, vere soojus Paneb noorel neiul Vere kihama. O tempora, o mores, Küll sa oled alles toores. Kõik mis ülikoolis, :,: On selge jamps! :,: Mammad jooksvad mööda linna, Ots'vad tütardele kingi, Mis kenad on ja :,: nii nägusad. :,: Papad jooksvad mööda poodi, Taht'vad olla sakste moodi. Oo ?ikk, ?armant, :,: Kolmveerand nael. :,: Refr. Oo süüta noorus ... Oh häda ja oh hirmu: Toonekurg ei andnud armu Ja tuli külla :,: süüta neiule. :,: Eesti jahiseltsid suured: Hävitage toonekured Ja jätke alles :,: Valged varesed! :,: Refr. Oo süüta noorus ... Üks jahimees läks metsa Üks jahimees läks metsa seal kasemetsa pool. Üks jahimees läks metsa, metsa seal kasemetsa pool. Refr. Suvi oli kätte tulemas, tali oli mööda minemas, :,: poisid puutelgvangerdega olid kosja minemas. :,: Tal tee peal tuli vastu üks nägus näkineid, tal tee peal tuli vastu, vastu üks nägus näkineid. Refr. Suvi oli kätte tulemas... Ta teretas ja küsis: "Kuspool su mõtted on?" Ta teretas ja küsis, küsis: "Kuspool su mõtted on?" Refr. Suvi oli kätte tulemas... Kus muial on mu mõtted, kui kasemetsa pool. Kus muial on mu mõtted, mõtted, kui kasemetsa pool. Refr. Suvi oli kätte tulemas... Siis võttis noormees sõrmest ühe kuldse sõrmuse - see pane oma sõrme, sõrme ja kanna eluaeg! Refr. Suvi oli kätte tulemas... Üks mees nägi unes taevalikku õiglust Üks mees nägi unes taevalikku õiglust, Mis ühendab kõik, kes tema eest võitlevad, Üks mees nägi unes taevalikku õiglust Ja sellest päevast peale hakkas seda kuulutama. Kuid ah - Lõpuks on kõik ainult üksainus enesemüümine, Turul me oleme vennad ja õed. Päevhaaval, tundhaaval, Tükkhaaval, jupphaaval Üksteisele müüme Omad usud ja tõed... Üks naine nägi unes taevalikku armastust, Mis lunastab kõik, kes temasse usuvad, Üks naine nägi unes taevalikku armastust Ja sellest päevast hakkas seda kuulutama. Kuid ah - Lõpuks on kõik ainult üksainus enesemüümine, Turul me oleme vennad ja õed. Päevhaaval, tundhaaval, Tükkhaaval, jupphaaval Üksteisele müüme Omad usud ja tõed... Üle kõige on maailmal vaja üht vaba last Üle kõige on maailmal vaja üht vaba last, Kes pole midagi kuulnud heast ega kurjast. Ega viitsi mõeldagi püüdjate paelust - Aga püüdjail on vaja just vaba last. Põgene, vaba laps - see on ainus võimalus. Põgene, vaba laps - vii peitu kõik maailma vabadus. Kuni veel sa vähegi suudad, Kuni veel sa vähegi loodad, Kuni veel sa vähegi hoolid - Põgene, vaba laps! Vägivald armastab vabadust, Tahab ta võita ja vallutada. Vägivald armastab vabadust, Tahab ta endale allutada. Vägivald igatseb vabadust Enda najale kallutada. Vägivald armastab vabadust - Põgene, vaba laps! Põgene, vaba laps - see on ainus võimalus. Põgene, vaba laps - vii peitu kõik maailma vabadus. Kuni veel sa vähegi suudad, vähegi loodad, vähegi hoolid - Põgene, vaba laps! Üle kõige on kõikidel vaja just sind, vaba laps! Üles üles hellad vennad Üles, üles, hellad vennad, üles, üles! Sõidame nüüd sõõrumäele, üles! üles, üles, hellad vennad, üles! Sõidame nüüd sõõrumäele, üles! Sääl me sööme sõsterida, üles, üles! Paugutame pähkelida, üles! Sääl me sööme sõsterida, üles, üles! Paugutame pähkelida, üles, üles! Sääl me rõõmu rõkatame, üles, üles! Laulu lahket laksutame, üles! Sääl me rõõmu rõkatame, üles, üles! Laulu lahket laksutame, üles! Sääl me meeled mesitsemas, üles, üles! Südamed sääl süttinemas, üles! Sääl me meeled mesitsemas, üles, üles! Südamed sääl süttinemas, üles, üles! Ütle meri, mu meri Merel puhumas on tuuled tuuled need on trotsi täis. Kas mind suudlesid su huuled või ehk tuul neist üle käis? Refr. Ütle meri, mu meri miks sa siia mu tõid? Ütle meri, mu meri kas ma lahkuda võin? Mere kohal särab taevas taevas see on tähti täis. Palju tähti alla langes palju rohkem alles jäi. Refr. Ütle meri, mu meri ... Mere kaldal liivaluited luited need on jälgi täis. Kes need jäljed siia jättis kes neid jälgi mööda käis? Refr. Ütle meri, mu meri ... Merevetel sõitvad laevad palju laevu merre jäi. Mere kohal särab taevas taevas see on tähti täis. Refr. Ütle meri, mu meri ... Ütle millal tuled sa? Ütle millal tuled sa? Ütle, quando, quando, quando? Tuled siis, kui lumi maas, või kui kevad tärkab taas? Ütle, millal on see päev? Ütle, quando, quando, quando? Kas sind suvepäikse käes või siis sügiskullas näen? Mind nii õnnetuks teed, kui ei vasta mul sa. Sinu hääles on naer - tuled siis, kui selleks aeg! Ütle, millal - ole hea! Ütle, quando, quando, quando? Sa ei tea, kuid mina tean: küllap tuled õige pea!