Krimmi annekteerimine on hea praktiline näide Vene infosõjast kui väga efektiivsest psühholoogilise mõjutamise vahendist. See oli edukas: kolme nädalaga, peaaegu ilma ühegi lasuta, murti u 18 600 Krimmis asuva, Kiievi poolt keskjuhtimiseta jäetud Ukraina sõjaväelase moraal, kõik poolsaarel asuvad 190 sõjaväelinnakut andsid vastupanuta alla. Venelastel ei läinud vaja tanke ega suurtükke, vastase olematuks muudetud kaitsetahte tingimustes tegid kogu töö ära erioperatsioonide väejuhatuse ligi 10 000 Spetsnazi brigaadi ja Spetsnazi polgu sõdurit Sevastopolis asuva merejalaväebrigaadi toetusel. Poolsaare annekteerimisele järgnes kohe Vene sõdurite automaaditorude julgestuse all läbiviidud «referendum» ühinemise kohta Venemaaga ja kahe päeva pärast selle inkorporeerimine Vene Föderatsiooni koosseisu.

Lääne-Euroopa jaoks kujunes Putini «anšluss» Krimmis ja Ida-Ukrainas järjekordseks ootamatuseks. Kohe ilmnes, et hübriidsõjaks valmis ei olda. Või nagu Venemaa ekspert Edward Lucas nädal tagasi ETV saates «Välisilm» märkis: «Euroopa ei ole veel täielikult ärganud.» Õigemini öeldes, ärgatakse ja tunnetatakse kasvavat ohtu küll, kuid aeglaselt. Seda ilmestavad erimeelsused Euroopa Liidu liikmesriikide seas Venemaa kui agressori vastaste sanktsioonide kehtestamise osas. Vaatamata sellele, et Kremli valitseja on avalikult seadnud oma eesmärgiks Vene impeeriumi taastamise ja unistab «globaalse administraatori» rollist, lähtutakse mitmetes Euroopa pealinnades suhetes Venemaaga siiani pigem majanduslikest kui Euroopa julgeoleku kaalutlustest.

Lääne-Euroopa alles hakkab toibuma külma sõja järgse «igavese rahu» eufooria uimast. Kümblemine jõukuse, heaolu ja vabaduse keskkonnas ning riikide totaalne desarmeerimine on teinud rahvad oma julgeolekut puudutavate küsimuste lahendamisel üsna muretuks ja loiuks. Euroopa suur majanduslik sõltuvus Venemaast ja hiigelkasumite tagaajamine äris idanaabriga on aga viinud selleni, et Moskvaga seotud rahvusvaheliste korporatsioonide võimas lobitöö mõjutab paljude lääne poliitikute tegevust julgeoleku valdkonnas.

Üsna tuntav on ka Vene globaalse infosõja ja psühholoogiliste operatsioonide destruktiivne mõju. Lääneriikide meetmed agressori peatamiseks Ukrainas on siiani olnud pigem nõrgad. Euroopa peaks silmas pidama, et Putini edu korral Vene impeeriumi taastamine jätkub. Lähimaks võimalikuks sihtmärgiks on ilmselt Moldova, mis ei ole enam kaugel läänepoolsetest heaoluriikidest. Läänemaailma ärkamise aeg on käes.

Balti riikide sõjaline julgeolek toetub kahele sambale. Nendeks on kollektiivne kaitse NATO raames ja riikide esmane enesekaitsevõimekus. Viimane on juba Eesti, Läti ja Leedu geostrateegilise asukoha eripära tõttu väga tähtis. Oleme Põhja- ja Lääne-Euroopast eraldatud Läänemerega. Idas asub meie peamine ohuallikas. Partneritega Lääne-Euroopas oleme maismaal ühendatud vaid kitsa koridoriga Leedu ja Poola vahel, mille võib vastane sõja korral sulgeda. See tähendab, et NATO vägede juurdevool Balti riikidesse võib teatud olukorras toimuda vaid meritsi ja õhu kaudu, mis on keeruline. Esmane enesekaitse on suunatud eelkõige aja võitmisele, et tagada liitlaste saabumine. Eesti teeb selles osas suuri jõupingutusi. Keerulisem on olukord meie lõunanaabritel Lätil ja Leedul nende väikeste kutseliste relvajõududega ja riigikaitse pikaajalise alafinantseeritusega. Peame neid igati ergutama suurendama oma kaitsekulutusi ja vaatama üle oma kaitsekontseptsioonid. Eesti on väikeriik ning tulenevalt NATO liikmelisusest ja alliansi üha suurenevast kohalolust siin oleme riigi ja rahvana hästi kaitstud. Mida aga vajame seoses julgeolekuolukorra järsu halvenemisega Ida-Euroopas oma NATO partnerriikidelt nüüd ja kohe veel?

Lähtudes oma asukoha geostrateegilisest eripärast ja riikide väiksusest, vajavad Balti riigid endisest oluliselt suuremat NATO vägede juuresolekut regioonis. Kuid me peame arvestama ka sellise juuresoleku maksumusega meie liitlaste jaoks. Euroopa ei ole siiani lõpuni toibunud 2008. aastal alanud finantskriisist. Paljudes Lääne-Euroopa riikides on see nihutanud prioriteedid julgeoleku probleemidelt majanduslikele ja sotsiaalsetele probleemidele. Kaitse-eelarve suurendamist ei peeta mitmetes riikides siiani vajalikuks. Kasvavat Venemaa ohtu ei tajuta või ei taheta märgata. NATO liitlastest on rahuajal meid suurte tugevdusjõududega valmis abistama eelkõige USA.

Eesti jaoks on ülimalt vajalik NATO teatud väekontingendi püsiv juuresolek riigis, mis edastab meie idanaabrile poliitilise signaali, et tegemist pole mitte ainult rahvusriigi, vaid NATO territooriumiga, mida kaitstakse ühiselt. Otstarbekas ja ka meie liitlastele kõige odavam oleks suuremate NATO üksuste eelpositsioneerimisladude paigutamine Balti riikide territooriumile. Nende olemasolu võimaldab personali lennukitega toomisega suure ajavõidu ning kiirendab oluliselt saabunud üksuste lahinguvõime saavutamist. Eesti valitsus peaks aktiivselt taotlema NATO Walesi tippkohtumisel ja hiljem liitlastega saavutatud kokkulepete täitmist maaväe osas ning Ämari lennubaasi muutmist alaliseks NATO lennuväe õppebaasiks koos pideva hävitajate asumisega seal.

Vene lennuväe tegevuse järsk kasv Balti regioonis ja Luugas asuva raketibrigaadi ümberrelvastamine uute, ligi 500 km lennukaugust omavate taktikaliste rakettidega Iskander-M seab nii meid kui ka Eesti territooriumil asuvaid liitlasvägesid vajaduse ette omada riigi territooriumil vähemalt nüüdisaegseid keskmaa õhutõrje raketisüsteeme. Seoses Vene Balti laevastiku suurendamise ja moderniseerimisega, eriti aga suurte Mistral-tüüpi dessantlaevade hangetega ja Baltiiskis asuva 336. merejalaväebrigaadi personali kahekordistamisega kasvab oluliselt ka meredessantide oht Läänemerel. See seab meid vajaduse ette luua rannakaitse, mida võiks esialgu alustada ka Kaitseliidu baasil. Kindlasti tuleb selle võimekuse loomisse tulevikus kaasata ka meie liitlased. 
Hiljuti näitas ETV saade «Pealtnägija» ühe Tallinna kooli poolt aastaid praktiseeritud tava teha klassipilti Maarjamäe lossis asuva seinamaali ees. 42,7 meetrit pika, kunagise lossisaali, nüüdse muuseumisaali seinu katva monumentaalse seinapannoo teemaks on «Rahvaste sõprus».

See telliti Evald Okaselt Oktoobrirevolutsiooni 70. aastapäevaks ja valmis 1987. aastal. Kui hiigelpilt – kokku on pannool ligi 200 figuuri – valmis sai, kirjeldas ajakirjanik seda järgmiselt: «Kahel pikal külgseinal on see kõik, mille kohta öeldud «Nõukogude rahvaste sõpruse ja koostöö erinevad tahud»: poliitiline ja riiklik, rahvamajandus ja kultuur, NLKP kui juhtiv jõud meie ühiskonnas, kogemuste vahetamine tööstuses, meie ehitajad BAMil, Tallinna sadam, kosmonaudid, laulupidu, vene ansambel meil külas, meie Kasahstanis ja riigipiiride kaitse».

Saali otsaseinale paigutati NSVL ja ENSV vapp, mõlemad hõljumas dramaatilise taeva foonil. Evald Okasega vestlusest sai ajakirjanik teada, et Eestimaa Kommunistiliku Partei keskkomiteest kirjutati punkt punkti haaval ette, mil viisil NSV Liidu rahvaste sõprust kujutada tuleks.

Seda, mida ajakirjanik edastas, nimetatakse kunstiteaduslikus keeles tellija intentsiooniks või taotluseks. Toonane ajaloovälja suunaja ja tsensor EKP keskkomitee ideoloogiaosakond soovis, et seinapannoost saaks ajaloomuuseumi pildiline moto, mis võtaks visuaalselt kokku kogu muuseumiekspositsiooni sügavama mõtte: muuseumi kontseptuaalseks keskmeks pidi olema Eesti senise ajalookulu vältimatuse demonstratsioon. Vastavalt marksistlik-leninlikule ajalookäsitlusele kulgesid ühiskonnad vääramatult oma lõpliku teostumise poole kommunistlikus formatsioonis.

(Tuletagem meelde, et ka Eesti ajaloo ürgajaga alustavate õpikute tiitliks oli «ENSV ajalugu», mis samuti peegeldab ilmekalt toonase doktriini teleoloogilist loomust.) Maalipannoo «Rahvaste sõprus» pidi näitama Eesti ajaloo kaasaegset õnnerikast seisu ning selle potentsiaalselt õnnelikku tulevikku.

Nagu aga piltidele üldomane, ei määra tellija ja kunstniku soovid lõppkokkuvõttes kõike. Piltidele annab tähenduse nende vaataja, kes teeb seda omakorda lähtudes oma kogemusest, teadmistest ja hoiakutest. Ise mäletan üsna selgelt pannoo valmimise järgset kunstiseltskonna põlglikku reaktsiooni, mis keskendus eelkõige Okase kui kollaborandi taunimisele. Mitte vähem oluline ei olnud ka esteetiline hukkamõist, mis rõhutas Orlov-Davõdovi lossi saali neorenessansliku kujunduse ja Okase maalilaadi kokkusobimatust. Ühtlasi võimaldas just see vaatenurk pannoo suhtes üldse mingit kriitilist positsiooni võttagi, sest sisu avalikult problematiseerida polnud ju mõeldav.

Teisalt on kindel, et ka toona oli, lisaks ideoloogia-ametnikele, palju neid, kes Maarjamõisa pannoo sisuga samastusid ja kelle jaoks see tõepoolest näitlikustas Eesti ajalugu ja olemist. Kartus pildi otsekui maagilise võimu ees, mis oma vale sisuga võis eesti rahvast kahjustada, sundis hiljem, 1990. aastatel Eesti Ajaloomuuseumi selle kinni katma. Veelgi hiljem, juba uue sajandi algul (2002) lubas rahvusriikliku identiteedi enesekindlustumine selle taas kardina tagant nähtavale tuua. Üks koolidirektor otsustas seepeale pildi kunagist poliitilist sisu enda huvides ära kasutada.

See, millest kogu lugu jutustab, on niisiis sugugi mitte üksnes kõne all oleva hiigelpildi sisu, vaid inimsuhted pildi taga ja ümber. Need suhted on iidsed, ulatudes inimühiskonna ajaloo hälli aegadesse, kui piltidel oli muu hulgas kanda ka kurja tõrje tähtis ülesanne: kujutamisest loodeti ka tühistamist.

Euroopa antiigiajastust peale võib pigem siiski rääkida positiivsest representatsiooni funktsioonist: pildikeel võrdsustati poeesiakeelega ning pilti käsitleti sõnaga analoogse retoorilise vahendina. Pildid said niisiis midagi ütleva/näitava rolli: nad esitlesid jumalat ja ingleid, evangeliste ja pühakuid, kuid ka kuningaid ja paavste, narre ja filosoofe ning nendega seotud lugusid.

See vaateviis ei kohanenud ühiskonna ilmaliku ja vaimuliku eliidi ringkondades aga sugugi valutult: Euroopa varakeskaeg on täis ikonoduulidest pildipooldajate ja ikonoklastidest pildivihkajate küllalt veriseid võitlusi. Need lõpetas alles Nikaia kirikukogu otsus 787. aastal, mis tunnistas pildid kiriku, st ühiskonna jaoks vajalikuks pedagoogiliseks (loe: ühtlasi sotsiaalse kontrolli) vahendiks.

Viimane seisukoht muidugi lähtuski pildi «ütlemis- ja veenmisvõimest», mille tunnistamine polnud omane üksnes lääne vaid ka ida kultuuriruumile. Kes ei teaks, et kui Osmani riik vallutas 1453. aastal toonase Ida-Rooma riigi pealinna Konstantinoopoli – praeguse Istanbuli –, lasti sealse Hagia Sophia katoliku katedraali piibli- ja ilmalikke stseene kujutavad maalingud kõik üle valgendada – need esindasid võõrast ja vaenulikku usku ja inimesi.

Mõni aasta varem oli lääneliku maalikunstiteooria isa, renessansiajastu humanist Leon Battista Alberti kirjutanud, et kõige tähtsamaks pildikunsti ülesandeks ongi kujutada lugusid – historia’id. Historia – nagu jutustus ikka – mitte lihtsalt ei demonstreerinud mingit lugu, vaid pidi ühtlasi esinema selle «taga» oleva tähenduse representatsioonina. Esimene massiline ja efektiivne piltide poliitiline ärakasutamine toimus Euroopas reformatsiooni ajal, mil trükiti tuhandeid lendlehti paavstikriitiliste piltidega, mille tähendus oli kohe tabatav.

Ka kogu sotsrealistlik pildidiskursus lähtus usust piltide retoorilisse võimesse. Nii eeldasid EKP KK ideoloogidki Maarjamäe tellimuse puhul, et nende pildiprogramm suudab töötada publiku veenmisvahendina. Nagu eespool juba vihjatud, ei suhestunud see diskursus aga pildi vaatajaga, õigemini öeldes käsitles see vaatajaskonda homogeense vastuvõtjana, kellesse meedium mõjub vahetult ja ühetaoliselt, kinnistades temas looja sisestatud tähenduse.

Näib, et ka koolidirektor mõtles just nii. Sättides lapsi pannoo vapiseina ette, oli tal kindlasti olemas oma agenda. Klassipiltide ka siinkirjutaja meelest adekvaatne tõlgendus on, et kogu nn inauguratsioonisündmuse ja selle pildilise jäädvustamisega püüti nõukogude-rahva-identiteedi reaktiveerimise ja sama sõnumi pildi kaudu kommunikeerimise poole. Selle järelduseni viivad nii pildikeel kui ka direktori enda intervjuust kuuldud kehakeel.

On muidugi iseasi, kui teadlik või sama meelt oli direktori soovitud tähendusloomega keegi koolilaps või lapsevanem. Olen nõus Ahto Lobjakaga, kes on kirjutanud, et kui oldigi nõus, siis demonstreerib see Eesti Vabariigi seni suuresti äpardunud rahvastikupoliitikat.

Teisalt ei saa vabas ühiskonnas piltide tähendusi ja väärtusi ette määrata. Reaktsioone «Rahvaste sõprusele» võib olla mitmesuguseid. Eelteadmisteta muuseumikülaline küllap lihtsalt jahmatab pannoo pompoossusest ja naudib tõepoolest meisterlikku värvi ja joone paablit – talle on see maalija esteetiline manifest.

Nõukogude aja patrioot, nagu nägime, tõlgendab seinamaali õitsva sotsialismi – kadunud maailma – peegeldajana.

Ajaloomuuseum ise esitleb pannood kui nn ajaloopilti – kui pilti, mis räägib vaatajale ajaloost okupeeritud Eesti positsioonilt, andes aimu sellest, kuidas nõukogude võim lootis pilte ideoloogilises kasvatuses ära kasutada.

Selline tõlgendus on kindlasti adekvaatne: tegu on pildiga, mis on efektne siinse lähiajaloo representatsioon. Tõlgendades «loetakse» pannool kujutatut läbi kunagise ideoloogilise koodi, mis tähendab, et pildil nähtavate kosmonautide, lauljate ja töölistega stseenide tähendusi ei tuletata mitte neist stseenidest endist, vaid pildi loomise ajaloolis-ideoloogilisest kontekstist. Kokkuvõttes – kogu pilti loetakse kui suurt nõukogude parteipoliitilist narratiivi, millega üritati kohalikku ajaloo- ja ajateadvust manipuleerida.

Tahaksin väga loota, et muuseumigiidid ei jäta seejuures mainimata, et oma pildikäsitlusega polnud EKP mingi teerajaja: nagu öeldud, on sotsiaalsed eliidid, st võimukandjad, pilte alati pidanud efektiivseks eneserepresentatsiooni- ja/või propagandavahendiks. Osalt ka tänu sellele taotlusele on pildid, nagu majad ja asjadki, ajaloo tunnistajad ja tegelikult ka ainsad ajaloo materiaalsed vahendajad.

Nende puudumine samas ajalugu ennast mõistagi olematuks ei tee. Nii ei tee ka Maarjamäel «Rahvaste sõpruse» pannoo katmine, mõne monumendi teisaldamine või mõne nõukogudeaegse hoone lammutamine seda aega olematuks. Teisalt ei piisa piltidest, majadest ja asjadest ajalooliselt tõepäraste tõlgenduste loomiseks enamasti neist endist, vaid vajatakse ka nende kunagise «ümbruse» tundmist.

Representatsiooni ja propaganda teenistuses kasutatakse pilte muidugi ka praegu: piisab, kui avada televiisor, pista nina tänavale või lugeda reklaamifirmadele laekuvatest rahavoogudest. Pildid on poliitikas ja üldse elus endiselt tähtsad, sest neil on olemas toosama representatsioonivõime, nii nagu ka kultuuris edasikandunud usk sellesse võimesse.

Äsjane ärevus Tammsaare ja Ämari lennujaama piltide ümber näitab, et nii poliitikud kui ka publik peaksid pilte siiski senisest märksa paremini lugema ja kogema õppima. Seisin enne esimest adventi ühel külmal hommikul Tartu bussijaama ooteplatvormil nr 1 ja ootasin kannatamatult, et mu hetk tagasi kaasa ostetud tee jahtuks sellisele temperatuurile, et ma seda enne bussi saabumist natuke juua saaksin. Ma ei märganud eriti ümberringi toimuvat, kuni tuli üks vanem proua ja istus mu selja taha pingile. Mõni hetk hiljem ta tõusis ning läks ja korjas kokku lähedal maas vedeleva prügi – mõned pabersalvrätikud jms. Ta pani need prügikasti ja naasis oma kohale.

Olin teda vaatama jäänud ja ta tabas mu pilgu. Naeratasin talle, ta vastas samaga. Ütlesin talle, et minu meelest on see ilus, mida ta tegi.

«Nojah, puhtana on ju kenam. Ma ikka teen nii ja vahel mõtlen küll, et inimesed vaatavad, et misasja ta teeb, aga siis ma tuletan endale meelde, et ei tohi mõelda teiste inimeste mõtteid. See on meie kõigi oma armas Tartu,» vastas vanaproua.

Ma nägin ka neid pilke, millega vaatasid seda naist bussijaamas seisvad noored mehed – tõesti sügava «MIDA ta teeb?!?»-jahmatusega. Ehkki ma olen päris kindel, et noorte meeste seljad painduvad tegelikult palju paremini kui armsate vanadaamide omad.

Ma tundsin selle proua vastu sügavat austust tema märkamise ja tegutsemisjulguse eest ning sain sellest väikesest episoodist pooleks Tallinna teekonnaks mõtlemisainet. Kui kõik mõtleksid nii, oleks terve Eesti veel puhtam ja ilusam. Meie elukeskkond parem. Kui me vaid märkaksime sagedamini kitsaskohti ja julgeksime rohkem head teha.

Mina tol hommikul ei märganud, enne kui tema seda tegi. Ma olin (liiga) keskendunud oma teele (ja teise variandina oleksin ilmselt võinud olla tähelepanuga oma nutitelefonis, selle asemel et märgata, mis mu ümber toimub).

Veel üks asi – muidugi olen minagi teinud väikseid heategusid, aga … enamasti meelsamini omaette, poolsalaja. Ehkki see on tegelikult ju absurd, heade tegude tegemist ei peaks häbenema. Olgu siis tegu prügi üles tõstmisega või millega tahes. Julgedes tegutseda ja tehes seda avalikult, on võimalus teisigi inspireerida.

Mind inspireeris ka tema suhtumine – see on meie oma armas Tartu. Seda laiendades – see on meie oma armas Eesti, meie oma armas Euroopa ja meie oma armas planeet Maa. Nii ju ongi.

Samamoodi on kõik sellel planeedil elavad inimesed igaüks natuke nagu meie – oma murede ja rõõmudega, tahtmiste ja saavutustega. Mitte et seda oleks alati väga lihtne tänapäeva maailmas meeles pidada – et kõigil on põhjused, miks nad käituvad just nii, nagu nad käituvad –, aga jõuluaeg on just see aeg, kus seda endale teadlikult meelde tuletada. Rohkem märgata teisi enda ümber, mõista, tunnustada ja võimalusel teha kõigi heaks midagi.
 «Miks peaksime me lisama teie raamatu kõikidele nendele aatomipommidele, mida meie vaenlased valmistuvad meie vastu käiku laskma?» olevat NLKP keskkomitee ideoloogiasekretär Mihhail Suslov küsinud Vassili Grossmanilt. «Miks peaksime me avaldama teie raamatu ja alustama nii avalikku arutelu sellest, kas keegi vajab Nõukogude Liitu või mitte?»

Küsimuse all oli mitmete ordenitega pärjatud endise rindereporteri panoraamse sõjaromaani «Elu ja saatus» lugejateni jõudmise väljavaated. KGB oli 1960. aasta lõpupoole kahele kirjandusajakirjale saadetud romaani käsikirjad pikemata konfiskeerinud. Et parajasti olid käes Hruštšovi sula-aastad, kirjanikku ei arreteeritud ning võimaldati talle isegi neljasilmavestlus kompartei peapreestriga. Viimane kinnitas Grossmanile, et tema romaani ei avaldata isegi kahe- ega ka kolmesaja aasta pärast, ning soovitas kirjanikul oma varasemate romaanide teemade juurde tagasi pöörduda.

Elu viimastel aastatel üha enam hüljatud ja kibestunud Grossmanil valmib veidi enne oma surma 1964. aastal viimane teos, mis maksis veel 1989. aastalgi jutustuse avaldanud ajakirja Oktjabr peatoimetajale tema ametikoha. «Kõik voolab» sisaldab oma pisut enam kui sajal leheküljel kimbu portreesid stalinliku totalitarismimasina poolt lömastatud inimsaatustest, kujutlusvõimelisi pilguheite konformistide ja pealekaebajate hingeellu ning ajaloofilosoofilisi mõtisklusi vabadusest, orjusest ja Venemaa messianistlikust rollist.

Inimene ei saa elada ilma lootuseta – see maksiim tõuseb üheks Grossmani luigelaulu peateemaks. Nii loodab Mašenka läbi vangitapi ning laagri külma, nälja, vägistamiste ja sisselöödud hammaste ikka veel näha oma nimetusse lastekodusse pagendatud tütart ja ilmselt juba ammu maha lastud abikaasat. Kord töölt laagrisse tagasi loivates jõuab Mašenka kõrvu Magadani raadio saade. Valjuhääldist kostva «lõbusa tantsumuusika sees kaotas Maša alatiseks lootuse näha Juljat» ja mõistis äkitselt, et ei kohtu enam iialgi ka oma mehega. Aasta hiljem pannakse ta, see sama tantsumuusika esilekutsutud ilme näol, praagitud laudadest kandilisse kasti.

Jutustuse alguses koju tagasi pöörduvat Ivan Grigojevitši olid läbi 30 laagriaasta elus hoidnud abstraktsemat laadi unistused. Peategelane usub läbi kõigi kannatuste vankumatult vabaduse möödapääsmatusse. Ühel õhtul pihib Ivan Grigorjevitš mõtetes kopsuvähki sureva armastatu poole pöördudes oma laagriaastate kibedaimast kogemusest. «Mul oli naaber,» räägib peategelane, «ma arvan, et ta oli küll kõige targem inimene, kellega ma üldse kunagi olen kokku juhtunud. Kuid tema mõistus oli minu jaoks kohutav.»

Narinaaber tutvustab ülekuulamiselt kongi tagasi visatud Ivan Grigorjevitšile ajaloo ainsat seadust: vägivalla jäävuse seadust. «See on sama lihtne kui energia jäävuse seadus. Vägivald on igavene, ükskõik, mida ka tehtakski selle likvideerimiseks, see ei kao, ei vähene, ainult muundub,» selgitab peategelase saatusekaaslane, «kord on see orjus, kord mongoli ike. Kord rändab ühelt mandrilt teisele, kord on see klassikaline, siis jälle rassiline, kord langeb värviliste kaela, siis jälle kirjanike ja kunstnike selga, vägivalla kogus jääb aga maa peal alati samaks, kuigi mõttetargad peavad selle kaootilist muundumist evolutsiooniks ja otsivad selle seadusi.»

«Ma tundsin, et midagi rängemat kui see silmapilk ei saa enam ilma peal ollagi,» tunnistab Ivan Grigorjevitš. Kergendus tuli vastassuunast – «mind lohistati uuesti ülekuulamisele, ei antud aega hinge tõmmata». 
 Aastaks 2030 suureneb maailma nõudlus elektrienergia järele 63 protsenti. Samal ajal toimub järk-järguline üleminek fossiilsetelt kütustelt taastuvatele energiaallikatele. Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks 2030. aastaks vähendada kasvuhoonegaase 40 protsendi võrra võrreldes 1990. aastaga ja tõsta taastuvenergia osakaalu lõpptarbimises 27 protsendini.

2014. aastal on maailmas installeeritud tuuleparkide koguvõimsus 320 GW. 2030. aastaks prognoosib Maailma Energeetikanõukogu WEC näitaja kasvu konservatiivse stsenaariumi järgi vähemalt 620 GWni. See tähendab vajadust 100 000 ühiku vähemalt 3 MW tuuliku järele. WEC julgema stsenaariumi prognoosi järgi on turu mahud 1060 GW ja 246 000 tuulikut. Lisaks tuulikud, mis lähevad oma ekspluatatsiooniea lõpule jõudnud seadmete väljavahetamiseks. Teisisõnu tuleb 16 aastaga püsti panna 2–4 korda rohkem uusi tuulikuid kui senise 30 aastaga kokku. Aastaks 2030 prognoositakse Euroopa Liidu tuuletehnoloogia sektorisse 800 000 töökohta. Rohelised tehnoloogiad, rahvusvahelise terminiga greentech, on globaalne megatrend.

2013. aasta lõpus jõudis Eesti oma Eleon 3M116 tuuliku valmimisega esimesena Baltikumis nende Euroopa riikide sekka, kelle ettevõtted suudavad võimsaimaid nn multi-megavatt-klassi tuulikuid arendada ja toota. Esimene 3-megavatine tuulik töötab Saaremaal. Tuulikutööstuse globaalsed liidrid on Taani ja Saksamaa ning Euroopa Liidus ei ole palju riike, kes multi-megavatt-tuulikuid toota suudavad.

Olukorra maksimaalseks ärakasutamiseks asutasime novembri alguses koos 33 ettevõttega Tuuletehnoloogia Liidu. Organisatsioon koondab Eesti tuuletehnoloogia innovaatoreid, aga ka tuuleparkide arendajaid, kellel on ühine visioon, et Eesti tuuletehnoloogiate sektorist võiks kujuneda rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline ja kõrgepalgalisi töökohti loov eksportiv tehnoloogiatööstus. Tuuletehnoloogia Liit erialaliiduna täiendab Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni tehtut – tuuleparkide ehitamisele lisaks saada tuulikute importijast eksportijaks riigiks, kes suudab tuulikuid arendada, neid maailmaturule toota ja hooldusprogramme pakkuda.

Eestis on selleks täidetud rida kriitilisi edutegureid. Esiteks, Eleoni näol on Eestis välja arendatud esimene maailma tasemel tuulikutüüp, millest on võimalik edasi arendada terve tuulikute põlvkond. Eleon on otseveoga tuulik, millel on seni levinuimate käigukastiga tuulikutega võrreldes märkimisväärselt suurem töökindlus.

Tuuletehnoloogia innovaatorite suurim väljakutse on arendada tuulik, mis oma tootmisväljundi stabiilsuselt oleks lähedane fossiilsetele kütustele ja oleks konkurentsivõimeline ka baasenergiana. Seejuures on käigukastide madal töökindlus tuuliku juures üks peamine muust tehnoloogia arengufrondist tagapool olev eend, mis kogu tuuliku kui energiaallika arengut takistab.

Teine kriitiline edutegur tuulikute arendamiseks, mis Eestis täidetud, on võimekas infotehnoloogiasektor. Tuuliku sisemus on täis tipptehnoloogiat. Infotehnoloogial põhinevaid juhtimis- ja rikketuvastussüsteeme edasi arendades on võimalik tuulikut märkimisväärselt efektiivsemaks muuta. Tuult on tuuliku töökõrgusel, 100–150 meetril peaaegu alati, küsimus on omada tarkust see tuuliku labadega kinni püüda.

Tark tuulik toimib kui automatiseeritud ilmajaam – meteoroloogilisi andmeid analüüsides, tuule käitumist prognoosides on võimalik tootmisväljundi volatiilsust vähendada ja tuuliku efektiivsust tõsta. Teiseks võimaldab tuuliku täpsem juhtimine ja anduritega veatuvastussüsteem teha tuuliku konstruktsiooni kergema, vähendada seadmete kulumist ning pikendada tuuliku ekspluatatsiooniiga.

Kolmas kriitiline edutegur on Eesti sadamad. Suuremate tuulikute mastid on kuni 150 meetrit kõrged, labade ulatus on 50 meetrit ja enam. See tähendab, et tuulikuid ja nende põhikomponente on võimalik mõistlike kuludega transportida vaid meritsi, ja eeldab tööstuse sadamate lähedust.

Praegu on Eestis hoogu sisse saamas energiamajanduse arengukava ehk ENMAK 2030+ arutelud. Suur osa ENMAKist keskendub põlevkivitööstusele. Kahtlemata on pikkade traditsioonidega põlevkivitööstuses Eestil maailmas unikaalne know-how, ja kui nafta hind ning muud tegurid võimaldavad, siis tuleks põlevkiviõli tehnoloogiad riigile raha sisse toovaks eksportivaks tööstuseks arendada. Ja kaugeltki ei poolda ma seisukohta, et põlevkivikatlad tuleks päevapealt kinni panna – üleminekud toimuvad kindlalt siis, kui need on sujuvad.

Kokkuvõtteks, Eestis on ka teine energeetika tööstusharu, millel on potentsiaal maailma suures energiamängus kaasa rääkida, eksportida ja riiki jõukust ning töökohti luua – tuuletehnoloogia tööstus. Seda tuleks ENMAK 2030+ koostamisel silmas pidada. 
 Euroopa Liidu ja rahvusvahelise merendusorganisatsiooni nõuete kohaselt ei tohi alates tuleva aasta 1. jaanuarist Euroopa sisemerel (Põhjameri, Läänemeri ja Inglise kanal) sõitvate laevade kütuse põlemisjäägi väävlisisaldus ületada 0,1 mahuprotsenti. Keskkonnakaitsjad on saavutanud järjekordse võidu. Väävliühendid ohustavad inimeste tervist ning vähendavad merevee hapnikusisaldust ja sellega kalade populatsioone.

Direktiivi täitmiseks on mitu tehnilist võimalust, nagu väga puhta ja kalli diislikütuse kasutamine senise raske kütuse asemel, veeldatud maagaasi (LNG) või heitgaaside puhastussüsteemide kasutamine, seniste mootorite väljavahetamine või ümberseadistamine. Kõik need meetmed suurendavad reisi- ja kaubaveo hindu.

Suvel näitasid Tallinki arvutused, et laevapiletite ja kaubaveo hinnad võivad tõusta paarkümmend protsenti.

Nüüd on 2015. aasta piletite hinnad nähtaval Tallinki koduleheküljel. Kui lõppeval aastal maksis Tallinna-Helsingi pilet keskmiselt 24 eurot, siis uuest aastast tõuseb see 37 euroni ehk 54 protsendi võrra. Lennupiletite hinnad jäävad loodetavasti kaks korda kallimaks.

Kindlasti tõusevad ka kaubaveo hinnad. Värske uuringu kohaselt suureneksid väävlidirektiivist tulenevalt soomlaste kulutused meritsi kulgevatele kaubavedudele hinnanguliselt 600 miljoni euro võrra aastas. See sunnib kaubasaatjaid ja -saajaid valima mere-, auto- ja raudteetranspordi vahel. AECOMi uuringu alusel võib Soome 80-miljonilisest aastasest meritsi kulgevast väliskaubaveost 10–12 protsenti suunduda Euroopasse Muuga sadama ja Rail Balticu kaudu. See aitaks Balti riikidel kanda Rail Balticu ekspluatatsioonikulusid.

Kui kunagi peaks valmima Helsingi-Tallinna raudteetunnel, suureneks Rail Balticu kaudu käiv Soome-põhine kauba- ja reisijatevedu veelgi. Tunneli rajamise reaalsust selgitava eeltasuvusuuringu tulemused avaldatakse tuleva aasta veebruaris.

Berliinist 250 km kaugusel asuvas väikelinnas Wolfsburgis toodetakse praegugi Volkswageni autosid. Hiiglaslikul moel. Siin pandi enne sõda kokku esimene Põrnikas. Kui mind 15 aasta eest ühe rahvusvahelise ajakirjanike rühmaga selle hoovi lasti, hoiatati fotografeerimise eest. Tegin pilte, ja jäädvustasin Hitleri-, õigemini Albert Speeri aegsete sõjatehaseks muudetud hoonete fassaadidel uste kohal kõrguvaid reljeefe.

Talupojad viljavihkudega, töölised hammasratastega, insenerid joonlaua ja mõõtesirklitega. «Meie maal kõik töö on head, vali millist tahad,» nagu kirjutas Stalini ajal veel hea lastekirjanik olnud Vladimir Majakovski. Vaid reljeefide ülaosast oli midagi välja toksitud. Kolmanda Reich’i kotkad ja haakristid nende küünte vahel. Volkswageni tehas jäi sõjas puruks pommitamata strateegilistel põhjustel. Läheb vaja.

Lõunasöögiks viidi meid direktori tagatuppa ja pakuti roogasid 1930. aastate taldrikutelt (sosinal info), milles võis veenduda, kui taldriku tühjaks sõid ja selle aluspõhja uurisid. See oli aeg, mil esmakordselt ilmus Berliini tehnikamuuseumi haakristidega Messerschmitt – puruks tulistatuna – ja SS-pagunid lettides, räbaldunutena. Vastukaaluks DDRi piirivalvuri isiklik pommivarjend.

Doseerimine toimis, Karl Marxi hiiglasliku bulvari majad olid saanud enesele ülakorruse funktsionalistliku lahenduse. Kuid Speeri uue riigikantselei kabinettide täisehitud seinu polnud ega saa neid ka olema.

Kui sattusin esimest korda ENSV revolutsioonimuuseumis 1987. aastal valminud tuppa, mille seinad olid täis maalitud jõhkratest värvustest nõretavate kangaste all ja sisse mähitud, minu poole tormavatest hiigelmeestest, vilksas esimese hetkega peas Kafka ämblikuks moondunud mees. Kuid iiveldamiseni täidetud jälestus ei taltunud ja see viis mind mälestustes 1970. aastasse, mil sattusin kord Auschwitzi kontsentratsioonilaagri värava ette ja taha, barakkide vahele ja sisse. «Arbeit macht frei»: tõepoolest, vaid siis, kui oled näinud kuhjade viisi prille – just prillid, mitte kuldhambad või kohvrikesed või laste joonistused või võllapuud ei hakanud mind painama. Vaid kuhjade viisi prille.

Praegu ajaloomuuseumiks nimetatav Maarjamäe loss ehitati ümber just nimelt revolutsiooniajaloo muuseumiks. Ja Karl Vaino kuuleka ja vabatahtliku käsilase Evald Okase õuduste kamber oli plaanitud selle kulminatsiooniks. Jah, see oli ka aastal 1987, mil huumorikooperatiiv Aara just asutatud ja mille etenduste käigus pakkusin välja nüüdseks rahvalikuks muutunud püstijalanalja, et Balti jaama poole tõttavate revolutsionääride monument on maailmas ainus, mis sisaldab eneses kõik revolutsioonist osavõtjad.

Oleks see vaid nõnda olnud. Monument, mille alt oli suhteliselt äsja maha võetud Stalin ja mille lähedusest minu suureks kurvastuseks Kalinin, mille all mind esimesel koolipäeval fotografeeriti, kadus ka kusagile. Nüüdseks on isegi Tõnismäe pronksmees leidnud enesele rahulikuma paiga. Kuid rünnak meie põhiväärtustele – Eesti riigi vabadusele, õiguskorrale ja demokraatiale – üha jätkub, vindudes lõkkele märkamatult alanud Vene-Euroopa sõja puhangutes.

Nüüd äsja – jumal hoia ja kaitse – on lõkkele puhutud veel üks tuluke, justkui me pronkssõdurist poleks midagi õppinud. Kunsti ei hävitata, oleme kõrgemal sellest, figuurid on meisterlikud, ütlevad muuseumirahvas ja kunstieksperdid. Kuid minul pole ometi kahtlust, et Okase maalitu maalimata jätmine ei oleks teda viinud isegi mitte Lasnamäele, Kolõmast või Auschwitzist kõnelemata.

Ja pole kahjuks ka palju kahtlust, et nn kunst, mida me selles õuduste toas näeme, on inimsusvastaste tegude glorifitseerimine. Okupatsioon, küüditamine, piinamine, jälitamine, teisitimõtlejate jalge alla tallamine.

Kurb ei ole mitte see, et me ei ole õppinud pronkssõdurilt – ajaloost ei õpita kunagi. Kurb on see, et inimesed, keda võiks ju vähemalt tinglikult pidada kunstiajaloolasteks, ei ole omandanud tükikestki Juri Lotmani õpetusest. Olgu siis selle iva, nõnda nagu üks kunstihuviline füüsik mõistab, veel kord üle korratud.

Semiootika objektiks on kõik see, mis on võimeline evima ja edasi andma tähendust. Juutliku kavalusega antud definitsioonis, mis lubas tegelda tegeldamatuga, on iva, kui pistame külge ajamõõtme. Aeg läheb, märgid jäävad, kuid need ei jää kunagi endiseks. Sfinks Cheopsi püramiidi kõrval pole sama, mis sfinks Place de la Concorde’il, ammuks siis Tallinna linnavalitsuse ees.

Olin üsna uhke, kui lugesin, et eestlane Jüri Reinvere on kirjutanud ooperi Peer Gyntist. Kiuslikult vaatasin siiski järele, ja selgus, et üks ooper on sellest kangelasest juba kirjutatud. Selle kirjutas Kolmanda Reich’i helilooja Werner Egk aastal 1938.

Joseph Goebbels kirjutas oma päevikus 1. veebruaril 1939: «Olen väga entusiastlik, ja seda on ka füürer. Uus leid meie mõlema jaoks.» Võib-olla otsustas Hitler nõnda Göringi kiuste, kellele ei meeldinud Egki viljeldud Stravinski kõla. Berliini Riigiooperi peadirigent Egk kirjutas 1936. aasta suveolümpia muusika ja sai tellimuse hiiglaslikuks natsiooperiks, mis küll katki jäi. Loomulikult tuli tema süüasi pärast sõda arutlusele, kuid et ta ei olnud nats, ehkki Kolmanda Riigi ametlik muusik, mõisteti ta õigeks ja tema karjäär edenes pärast sõda. Kuid asja üle arutleti.

Niisamuti arutleti kollaborantide üle Prantsusmaal ja Norras, mõnegi jaoks kurbade tagajärgedega, aga ka Eesti NSVs – veel kurvemate tagajärgedega. Meil libises asi 1990. aastate alul ajaloo prügikasti, ja nüüd oleme järjekordse portsu otsas. Mida teha teostega, mis ilmselgelt heroiseerivad inimsusvastaseid tegusid?

Küsigem nõu neilt, kes teadsid rohkem. Kvantfüüsika rajajaid Werner Heisenberg jäi natside käsutusse. «Püüan, et nad pommiga valmis ei saaks,» pihtis ta kahtlevale Niels Bohrile salaja Kopenhaagenis. Sama suurusjärku teadlane Edwin Schrödinger aga põgenes ja töötas Dublinis, kus avaldas 1944. aastal epohhiloonud raamatu «Mis on elu?».

Mida ütleks Heisenberg? «Küsige Bohrilt.» Mida ütleks Schrödinger? «Otsige, mis on elu.»
Ryanair kolib vaikselt oma Belgia põhibaasi eksitaval moel Brüssel-Charleroi’ks nimetatud (distants Charleroi’ ja Brüsseli vahel on 70 kilomeetrit) lennuväljalt päris-Brüsseli lennuväljale ehk Zaventemile, räägivad kuulujutud. Ning mõne rääkija arvates on see kolimine Iiri firma poolt ääretu ebaõiglus pärast seda kõike, mida vaene ja kole Charleroi’ linn neile suisa riigiabi kahtlusega kohtusse jõudnud toetuste näol pakkus.

Pole imekspandav, et suur osa reisijaist ebaõigluse üle ilmselt kära ei tõsta. Juba ainuüksi Zaventemile pääsemine on käkitegu võrreldes Charleroi’ga. Viimase tõttu õitseb Brüsseli Midi raudteejaama ümbruses nii laialdane piraattakso- ja -bussiäri, et sealt vahelt legaalse teenusepakkuja bussile jõudmine võib osutuda katsumuseks. Peale selle muidugi, et Midi ümbrus polevat just kant, kus hämaramatel tundidel ringi uidata.

Kui rääkida Valloonia majandusest, mida Charleroi’ lennujaam arendama peaks, siis tundub sealgi märkimisväärse tüki endale saavat just osa, mis ametlikust maksusüsteemist läbi ei liigu. Näiteks õõvastav taksomaffia, kes pakub isegi Euroopa kallimate linnade mõistes röögatute ning taksomeetril ja tšekil kajastamata hindade eest võimalust sõita lennujaamast Charleroi’ linna. Tundub, nagu oleks omavalitsus just taksojuhtide maksuvaba tulu jätkusuutlikkust silmas pidanud, kui pani bussid linna ja kümne kilomeetri kaugusel paikneva lennuvälja vahel liikuma üliharva ja vaid tööpäeviti üheksast viieni.

Kuna Ryanairi mudel tingib seda, et mõnikord tasub odava lennu nimel veeta päev transiitpunktis, tundub suisa vapustav, kui vähe on too omavalitsus huvitatud nende inimeste oma linna vaatamisväärsuste, poodide ja kõrtsidega tutvuma meelitamisest. Iiri odavlennufirma on Charleroi’d oma Euroopa keskusena pidanud 2001. aastast. Raske uskuda, et infrastruktuur selle ümber või linn ise võinuks varem olla praegusest veel jubedamas seisus. Ehk siis rohkem kui kümne tulu tooma pidanud aasta jooksul suhteliselt null arengut peale selle, et keset põldu on kerkinud turvaväravatega täidetud metallkuur, mille ümber maanduvad lennukid.

Hiljuti streikinud Charleroi’ lennujaama töötajate mure peatse Zaventemi eelistamise pärast paistab põhjendatud. Samamoodi tundub loogiline, et Ryanair üritab seal väikestviisi otsi kokku tõmmata. Kahtlane, kas muidu räpakuse, mahajäämuse ja korruptsiooni poolest tuntud koha võimud ilmutavad rahvusvahelises äris kandi keskmisest palju kõrgemat taset.

Näljasele valmis kala asemel õnge andmine tundub pedagoogiliselt igati õige. Paraku tuleb lisada, et mõni võib olla tasemel, kus isegi terve kala pihku pistmisest ei piisa – ta ei suuda seda ei soolata ega keeta, niisama soomustega ja toorelt närimisest aga mõnusat kõhutäit ei saa.
 
Eestis võib omavalitsusi liita, ent isegi kui vähendada nende hulka kaks või ka viis korda, jäävad nad paljude ülesannete täitmiseks ikkagi liiga väikeseks ja nõrgaks. Meil on inimesi liiga vähe ja needki elavad suhteliselt suurel territooriumil hajusalt ja ebaühtlaselt.

Viimase paari aastakümne jooksul on paljud riigid omavalitsuste liitnud ja nende arvu vähendanud. Samas ei olda nende reformide edus üldsegi veendunud. Kokkuhoidu – kui see oli eesmärk – üldjuhul ei saavutata, muud mõjud sõltuvad konkreetsest poliitilisest ja majanduslikust olukorrast, ka juhuslikest faktoritest. Teiste poolikuid lahendusi pole Eestis mõtet kopeerida.

Paraku ei pea paika veendumus, nagu tekiks mitme vaese omavalitsuse liitmisel üks ja rikas. Ei teki. Saame hoopis suurema vaese omavalitsuse, kus raha, rahvas ja otsustamine koonduks keskusesse, lisanduks aga uut ääremaad ja inimesi, keda on reformi käigus pigem alt tõmmatud. Valla uus nimi ja laigu suurus maakaardil ei loo ei töökohti ega jõukust. Inimloomus ja majanduslikud seaduspärasused toimivad Eestis samamoodi nagu mujalgi vabas maailmas. Lisaks jätab sundliitmine õhku loogilise küsimuse: aga miks peaks liidetavatest jõukam hakkama kinni maksma vaesema võlgu ja teisi kahtlase väärtusega otsuseid?

Öeldakse, et liitmine lõpetaks tarbetu laristamise, ning tuuakse näiteid kõrvuti asuvatesse valdadesse majandusbuumi ajal rajatud ujulatest või spordihoonetest. Suures vallas piisaks ühest, öeldakse. Hüva, sageli tõesti piisaks. Aga «ülejääva» taristu võlga tuleb ju jätkuvalt maksta ning vaevalt et keegi hakkaks hiljuti rajatud spordihoonet lammutama. Ülalpidamiskuludest pole järelikult pääsu. Seniste liitumiste praktika näitab, et pigem jätkatakse seniste munitsipaalasutuste tegevust. Nii on sõnaselgelt isegi liitumislepingutes kirjas.

Pole põhjust arvata, et suuremates omavalitsustes oleks vähem korruptsiooni. Eesti tegelikkus tõestab pigem vastupidist. Nagu sedagi, et meie probleem pole paljude omavalitsuste väiksus, vaid ka ühe omavalitsuse liigne suurus. Ka halvad inimsuhted ja mõne ametniku ebakompetentsus ei ole põhjuslikus seoses omavalitsusüksuse suurusega. Kui probleem on pigem spetsialistide vähesus, siis pole liitumisest loota võimalust vähem töötajaid palgata. Paar töökohta oleks ehk võimalik piirkonnas kokku hoida, ent tegelikult oodatakse töökohtade ja maksutulu juurdeloomist, mitte nende kahandamist.

Seal, kus kohalik elanikkond näeb liitumises tulu, kus naabervallad ajaloolisel, kultuurilisel või muul põhjusel moodustavadki ühtselt toimiva piirkonna, peavadki omavalitsused liituma. Kui takistab mõne liituja suur võlg või mahajäämus, võiks keskvalitsus tulla appi ning katta need kulud riigieelarvest või Euroopa Liidu fondidest. Vajalikku liitumist on võimalik ka praegu teha valitsuse otsusega. Üleriigilist suurt reformi pole selleks tarvis. Ette teada kasutegurita sundliitmiseks kavandatud rahaga oleks targem teha korda mõni kohalik tee.

Üsna levinud arvamuse järgi tuleks omavalitsuste «kohale» tekitada uus valitsemise tasand, et kohalikul kogukonnal säiliks iseotsustusõigus kohalikes küsimustes, kuid kulukamad ülesanded ja keerulisemad administratiivsed toimingud oleks viidud mingisugusele regionaalsele tasandile.

Paraku pole uue juhtimistasandi juurdeloomine (näiteks teise tasandi omavalitsus) nii väikeses riigis mõistlik. Maainimesele sellest kasu poleks, välja arvatud ehk mõned lisanduvad ametnikukohad – neile, kes need kohad endale saavad. Veelgi enam, iga ülesande korraldamiseks mõistlik piirkond on erinev. Näiteks sotsiaaltöötaja peab olema inimesele lähedal, et ta tunneks kogukonna muresid ja jaksaks kõiki aidata. Jäätmekorraldust, ühistransporti või järelevalvet on mõistlik organiseerida aga palju suuremal alal.

Häid näiteid just valdkondlikust koostööst Eestis jagub, ent see teadmine pole väga levinud. Kui omavalitsustel lubataks luua ühisasutusi ameti- või hallatava asutuse vormis, laheneksid ka koostöö juriidilised takistused. Enam tuleks soosida ka eraalgatust, suhtlust asumi- ja külaseltsidega, delegeerida avalikke ülesandeid sihtgrupi- või huvipõhistele kodanikuühendustele. Kui näiteks raske puudega laste vanemad organiseerivad üheskoos laste hooldust, et vanemad saaksid tööl käia, peaks just nimelt riik seda algatust toetama. Kodanikuühendused, mille eesmärk on omaenda probleemide parim lahendamine, on enamasti palju kuluefektiivsemad kui haldusaparaat, kus oluline osa rahast ei kulu mitte teenusele ehk tööle endale, vaid administreerimisele.

Üha suurema tõenäosusega on inimeste igapäevaelu seotud mitme kohaliku omavalitsusega. Olukorda, kus elukoht (või elukohad), töökoht (töökohad), laste kool ja huviringid ning teised regulaarse liikumise sihtkohad asuvad ühe omavalitsuse või isegi riigi piires, pole inimeste muutunud vajadusi, soove ja harjumusi arvestades võimalik saavutada. Vabas ühiskonnas kindlasti mitte, kui väga ka ei sooviks üleilmseid trende Eestis tagurpidi pöörata.

Eestile sobiv omavalitsuste ülesannete maht ja rahastamissüsteem peaks arvestama erinevusi nende sotsiaalses, demograafilises ja majanduslikus olukorras ning inimeste suurenevat liikumist. Uus Lääne-Saare vald ja Tartu linn jäävadki erinema. See on loomulik. Mõtteviis, mille järgi maaelu peab olema samasugune nagu linnaelu, kuulub ühte teise aega. Maaelu korrashoiu mured ja inimeste vajadused on linnas ja maal mõnevõrra erinevad.

Ideaalis võiks küsida nii: milline oleks ülesannete ja raha jaotus keskvalitsuse, kohaliku omavalitsuse, kodanikuühenduste ja eraalgatuse vahel, kui tuleks kohalik ja riigihaldus praegust olukorda ja tänapäeva võimalusi arvestades nullist üles ehitada? On töid, mille puhul annab hea tulemuse kohalik iseseisev kogukond. Need ongi tegelikud kohaliku elu küsimused ja nende lahendamisel tuleks soosida leidlikkust, paindlikkust ja kodanikualgatust.

Samal ajal on ülesandeid, mille lahendamine on otstarbekas korraldada riigihalduse raames üle riigi või regiooniti. Need on riigielu küsimused, teenused, mis peavad kõigile elanikele olema universaalselt tagatud, olenemata asukohast või varalisest seisust. Näiteks arstiabi, kooliharidus, pääste ja politsei. Muide, omavalitsusüksustele saab anda täitmiseks ka riigi ülesandeid. Kui tunnistame mõne ülesande olemuselt riiklikuks, ei tähenda, et omavalitsus ei võiks seda soovi ja võimekuse juures ise organiseerida. Ja raha liigub koos ülesandega.

Ülesannete jaotuse ja parima rahastamissüsteemi väljatöötamisel tuleb arvestada, et siseministeeriumis arutatavast regionaalhalduse spetsiifikast palju tähtsamad on need sammud, mida tehakse valdkonnaministeeriumites. Need, mida sotsiaalministeerium võtab ette perearstide süsteemi reformimisel või haigekassa haiglate rahastamisel, haridus- ja teadusministeerium koolivõrgu kohendamisel, kultuuriministeerium piirkondlike muuseumite haldamisel, või ka need, kuhu paigutatakse päästeameti või politsei regionaalsed üksused. Just nende otsustega tehaksegi regionaalpoliitikat ja täidetakse omavalitsusreform tegeliku sisuga. Sellised sammud peavad olema omavahel kooskõlas.

Eestile sobivasse omavalitsuskorraldusse peaksid mahtuma erisused ja paindlikkus. Mis oleks, kui hakkakski õige lähtuma põhimõttest, et omavalitsus pole riigi käepikendus, vaid kohalikult asjade ise otsustamine ja vastutamine? Riik tehku julgelt ja selgelt oma otsused ning linnad-vallad omad. Vallapiiridega tegelemist võib ju nautida, ent see ei too juurde ei inimesi ega rikkust. Energiat on aga mõtet kulutada sellistele reformidele, mille tulemusel rahva elu paremaks muutub. Ukraina-vastase infosõja kontekstis on viimasel ajal kõneldud palju Venemaa taktikast tekitada lääneriikide inforuumis segadust. Paraku pole see võte ainuomane ei Venemaale ega isegi poliitikale.

Infosõja võtteid ja nende toimimismehhanisme on Eesti ajakirjanduses kirjeldatud kaunis põhjalikult. Karmo Tüür valgustas Päevalehes (24.11) Kremli taktikat ja põhjusi «kontrollitava kaose» saavutamiseks nii infosõjas kui ka füüsiliste meetoditega, kõneldes ühe punktina ka kaosepõhisest propagandast. Postimehes kirjutas Mart Raudsaarväärinfo sihilikust levitamisest ja meie võimalustest selle mõju neutraliseerida. Head artiklid, hea analüüs. Ilmselt suudaksid matemaatikud-mänguteoreetikud ütelda mõndagi valgustavat sellise mitte just päris klassikalise mängu kohta, kus pooled loevad punkte erinevalt: ühe jaoks on justkui selged võit, viik ja kaotus, teise jaoks on aga ka viik juba võit, sest päris võidu peale tegelikult välja ei mindagi. Sellises olukorras on teisel mängijal oluline eelis.

Läänes eeldatakse tihti, et Venemaa taotlus ongi võita: vallutada kogu Ukraina ja liita see Venemaaga, veenda lääneriikide üldsust lõplikult oma väidete õigsuses. Tegelikult on panused aga hoopis teised. Kui jätad vastasele mulje, et tahad tervikut, kaldub ta poole kaotusega hädapärast leppima, eriti kui otsustamine on raske. Otsustamise muudab keerukaks aga see, kui heausklikus kuulajas tekitatakse kahtlusi: «ega teine pool ka päris puhas pole», «meid provotseeriti», «mõlema vastase väited on kahtlased ja tõde on raske leida». Valijate segadusseviimine muudab omakorda otsustusvõimetuks poliitikud, kuna demokraatlikes riikides mõtleb suur osa neist paraku ühe või äärmisel juhul kahe valimistsükli piires. Kui valimised on ukse ees, julgetakse teha vaid niisuguseid radikaalseid samme, mis on kindlasti populaarsed. Risk ei tasu ennast valimistel ära.

Võtteid on palju ja mitmekesiseid. Levitatakse vandenõuteooriad, mis on usutavad üksnes igasuguse kriitilise mõtlemisvõimeta inimestele. Vahetatakse paikade ja sündmuste nimesid – Vene imperialismi ajaloost kaevati välja «Novorossija» ning keegi FSB andekas propagandist leiutas Ida-Ukraina protestide kohta nime «Vene kevad», mis loob lugejas võltsassotsiatsioone araabia kevadega. Külvatakse jaburaid, mitte tingimata otseselt Venemaad toetavaid kommentaare lääne leheveebidesse.

Võiks arvata, et kui läänemaailm on tegutsenud juba aastakümneid postmodernistlikus pluralistlikus taustsüsteemis, ollakse valmis ka orienteerumiseks segases olukorras, kus info on killustatud, ebausaldusväärne ning vastane varjab oma motiive ja eesmärke paksus hämus. Tegelikult aga käitutakse läänes endiselt nii, justkui peaks head ja pahad selgelt eristuma, ning kui paha ennast heaks nimetab, tuleks kasutada süütuse presumptsiooni põhimõtet. Nagu kirjutati Raudsaare tsiteeritud raportis, puudub läänel infosõja-vastane immuunsus.

Nii loobki Venemaa situatsiooni, mida samas vaimus tulevikku pikendades võib kujutleda, kuidas Ida-Euroopast haugatakse üksteise järel tükikesi, lääneriikides aga kuulutavad kohalikud (vahel Vene rahastusega, vahel lihtsalt isolatsionistlikud) rahvuslased, et idas toimuv neid ei puuduta. Igale provokatsioonile reageeritakse hilinenult, nõrgalt ja veendumuseta, kokku võetakse end aga alles siis, kui Vene tankid on Berliinist silmaga näha. See on muidugi must stsenaarium, kuid praeguste tendentside projektsioon.

Üks segaduse loomiseks kasutatav võte on demagoogiline tolerantsuse nõudmine. Teise poole ärakuulamine – audiatur et altera pars – on oluline printsiip mitte ainult juuras, vaid igal pool, kus tahetakse jõuda võimaluste piires objektiivse otsuseni. Kuid mõnikord tõlgendatakse seda teistmoodi.

Lääne lehtede ja blogide kommentaariumites kirjutatakse tihti objektiivsusest ja neutraalsusest, püüdes samas mõista anda, et mitte mingit seisukohta ei tohikski võtta, kuid samas tuleks võrdselt kajastada kõiki ringlevaid versioone, sõltumata allikast või jaburusastmest. Sama toimub Vikipeedia suurte keeleversioonide – vene, inglise, vähemal määral saksa, prantsuse jt – Ukraina-artiklite arutelulehtedel.

Vikipeedia on niisuguse retoorika lahkamiseks hea labor. Vikipeedias on see kõik nimelt täiesti teises kontekstis väga põhjalikult läbi mängitud, kuna objektiivsus, neutraalsus ja tasakaalustatus on Vikipeedia ülesehituses väga olulised. Sarnase struktuuriga argumentatsiooni kasutatakse vahel ka teadusliku maailmapildi vastu, mis on põhimõtteliselt Vikipeedia vundament: nõutakse, et kuna kõik inimesed ei ole teaduslike seisukohtadega nõus, siis peaks need taandama võrdseks kõigi esoteerikaharude ja usundite omadega, näiteks andes meditsiiniartiklites teaduslikult tõestatu kõrval sama palju ruumi hiina rahvameditsiinile ja ajurveedale.

Vastase ärakuulamine ei tähenda siiski, et ükskõik kelle ükskõik millisele retoorikale antakse voli laiutada – «luba linnukesel väljas jaurata», nagu kirjutas Andres Ehin. Ühe poole laiutamine tähendab teisel suu sulgemist. Samamoodi ei tähenda see, kui sa oled nõus teise poole ära kuulama, et ta ka kohe oma tahtmist peab saama. Selline «objektiivsus» ei ole objektiivsus, see on «tolerants» ja «neutraalsus» üksnes jutumärkides, retoorilise võttena, mille eesmärk on hoopis muu.

Iseseisva kriitilise mõtlemise üks ilming on, et inimene teab omaenda seisukohti ja põhjendusi. Ta kuulab vastase ära, kuid laseb end ümber veenda üksnes juhul, kui argumendid on hoolikal vaatlusel mõistuspärased. Mõtlev inimene suudab ka öelda: jah, ma saan sinu mõtteviisist aru, ma mõistan selle kujunemist ja põhjuseid, kuid ma ei nõustu sinuga. Mina seisan siin, ma ei tagane, ma ei kõigu. Ja ma olen valmis oma seisukoha põhjal pikema kõhkluseta tegutsema.

Praegu oleks hea aeg mõelda, kuidas saaks Eesti koolides õpetada noori kriitiliselt mõtlema. Mitte nihilistlikult kõike eitama või agnostiliselt teadmise võimalikkuses kahtlema, vaid vaatlema poolt- ja vastuargumente, treenima oma mõistust põhjendatud otsustusteks ning vajaduse korral ka oma seisukohtade muutmiseks – kui selleks on alust.

Tõetunnetus, võime eristada tõde hämust on elus ülimalt tähtis oskus. Kõigil vähegi kõlblikel õpetajatel on see suurepärasel tasemel; küsimus on, kuidas seda edasi anda. Võib-olla on siis järgmine põlvkond meist targem. Kui lähtuda kolumnisarja teemast, siis riigimetsa majandamise keskusest (RMK) kirjutades peaks seda muutma. Kust tuleb raha? See oleks õige küsimus. Riigimetsast seda tuleb, väga palju, ja mida aasta edasi, seda rohkem.

Oktoobris võttis RMK nõukogu vastu ettevõtte eeloleva viie aasta arengukava. See käis suurema kärata. Mis seal ikka nii väga arutada? Raiume rohkem, teenime veel rohkem raha riigikassasse. Meelitame arvukamalt inimesi matkaradadele ja külastuskeskustesse. Kaitseme aina uusi ja uusi elupaiku. Kõike on rohkem ja paremini. Millegipärast pole aga kõik sugugi sellega rahul.

Üks Tartu Ülikooli teadlane otsustas pärast RMK uue arengukava läbilugemist, et lõpetab uurimisprojekti, mida ettevõte rahastas. Teadlane ei tahtnud, et tema nime meedias märgitakse, kuigi ta protestiavaldused on avalikes foorumeis kergesti leitavad. Looduskaitsjaid häirib, et RMK arengukavast vaatab vastu vaid metsamajandus. Muid väärtusi, liigirikkust ja elupaikade kaitset justkui polekski.

Kuna metsamajandamine on esiplaanil – nagu RMK juht Aigar Kallas tabavalt ütles, puud tuleb kiiremini kasvama panna –, siis on riigimetsa majandaja need eesmärgid, mis räägivad elupaikade kaitsest, keskkonnakaitsjate meelest väärt rohepesu silti. Viimane tähendab looduskaitset matkivat tegevust, mis peab looduse kurnamist avalikkuse ees vaid õigustama.

Puude kiiremini kasvama paneku meetodid on üsna ehmatavad. Esiteks tahab RMK hakata puutaimi kasvatama vaid geneetiliselt valitud materjalist. Mis tähendab seda, et 60–70 aasta pärast kasvavadki riigimetsas vaid valitud geneetilise materjaliga puud. Sirge ja veatu puu, mis trotsib kõiki haigusi. Teiseks tahab RMK kõik riigimetsad (90 protsenti) õigel ajal harvendada ja kolmandaks küpsenuna õigel ajal lagedaks raiuda.

Kui see kõik ka nii läheb, siis vaatavad Eesti metsade asemel meile vastu puupõllud. Viimane ei tähenda puude istutamist põllule, vaid korraliku metsakasvatustööga kujundatud metsa. See on selline korras mets, nagu üks teine RMK suhtes kriitiline teadlane ütleb. Korras mets, nagu park, kus pole võsa ega risu, ainult puit.

Sama viidatud teadlane ütleb Soome kohta, et see on Euroopa kõige metsavaesem riik. Puid kasvab palju, aga metsa ei ole. Hoogne harvendus- ja lageraie rikkuvat looduskeskkonna, alles jääb puupõld, mis annab kasumit, aga erinevatele metsataimedele, putukatele ja elukatele enam ei sobi. Soome teadlased protestisid intensiivse metsamajandamise vastu juba mitu aastat tagasi. Kümneid liike juba välja surnud ja sadu on suremisohus, sest puupõllul pole neile enam kohta.

Omaette teema on keskkonnaministeeriumi arusaam asjadest. Metsade raieküpsuse, harvendus- ja lageraide normid on aasta-aastalt leebemaks läinud. Ikka selleks, et saaks rohkem puitu. Kiiremini, ja soovitavalt peaksid ka puud sellest aru saama ja rutemini sirguma. Aga puu ei taha ju sirguda, või tahab, kui ta on õige geenikoodiga ja tal on piisavalt valgust, sest konkureerivad naabrid on ära raiutud.

RMK on peale metsamajandamise üllas asutus, mis säilitab loodusväärtusi. Loo alguses viidatud teadlane uurib lendoravaid metsaraiumisest teenitud raha eest. Samas torkab silma, et RMK nõukogus istuvad vaid poliitikud ja metsandusettevõtjad. RMK nõukogu esimehel on ilmselge huvide konflikt, sest on samal ajal ka metsatööstusfirmasid juhtiva organisatsiooni juht. Reformierakonna poliitikuid, kes kontrollivad keskkonnaministeeriumi ja selle kaudu RMKd, see ilmselt ei häiri.
 
Haridusrahvas on õppinud väga hästi põhjendama, miks midagi teha ei saa, samas …
Nelja lapse isa, ettevõtja Kalle Pilt on teinud Facebookis Vabaerakonna nimel ettepaneku, et iga laps saaks tasuta tegelda ühe huviharidusvaldkonnaga. See mõte ei ole tegelikult midagi uut, sest eelmise valitsuse koalitsioonileppesse oli kirjutatud riiklik ringiraha, mis ei realiseerunud ja on seetõttu endiselt aktuaalne.

Minu kui lapsevanema ja elukutselise treeneri ning Tartu linnavolikogu kultuurikomisjoni liikme prioriteet on alati olnud tegevus, mis tooks lapsed tänavalt ära, tegelema kas spordi või mingi muu huvitegevusega.

Millega tegelda, seda ei saa riiklikult ette määrata, tähtis on, et laste füüsiline ja vaimne areng oleks neile sobival viisil tagatud. Kuna selle pöördumise taga on tunda ehedat muret, siis tahan jagada arvamust, et ka Tartu linn on astunud mitmeid samme teel taskukohasema huvihariduse poole. Muidugi on vajadused võimalustest suuremad, kuid lapsevanemad ootavad veel enamat. Üks linnapoolne samm on kindlasti osalemine noorte riskikäitumise uuringus «Noored Euroopas», mille tulemuste põhjal edasi liikuda.

Milliselt platvormilt peaks Tartu edasiste meetmete väljatöötamisel startima ehk siis milline on seis meie kodulinnas huvihariduses ning lastele ja noortele suunatud tegevustes praegu?

Hea ülevaate arengusuundumustest laste sporditegevuse ja huvihariduse valdkonnas saab andmetest, mis on kõigile avalikud ja lihtsalt kättesaadavad Tartu linna kodulehel.

Tartu linn on välja töötanud kindlad kriteeriumid, mille alusel toetusi jagatakse. Oluline on, et lapsevanem ise kinnitaks igal aastal oma laste huvitegevuse osalust ja eelistusi. Kui seda kinnitust ei ole, ei saa ka linn raha jagada. Laste huvitegevuse raha jagatakse tegevuse läbiviija kaudu, mitte otse lapsevanemale.

Linn toetab 78 klubi-kooli-seltsi, kus tegeldakse kokku 33 spordialaga.

Aastal 2012 oli toetatavaid lapsi 5068 ja toetussumma ühe lapse kohta 223 eurot. Koos andekate noorsportlaste toetustega panustas Tartu linn 1 000 540 eurot.

Käesoleval aastal on spordiklubides tegutsevaid lapsi 5428, toetussumma ühe lapse kohta on kasvanud 236 eurole ja kogusumma koos andekate noorsportlaste toetustega on 1 180 500 eurot. Lihtne aritmeetika näitab, et potentsiaalseid nii-öelda tänavalapsi on 414 võrra vähem ja see on ju igati positiivne.

Toetuste jagamisest rääkides ei saa ma vaikida asjaolust, et siin on likvideerimata teatav ebaõiglus. Üldjuhul toetatakse 7–19-aastaste laste sporditegevust, kuid võimlejatele on tehtud erand ja toetust saavad ka nooremad lapsed (seda küll 0,4 koefitsiendiga).

Olen Tartu linnavolikogu kultuurikomisjoni liikmena mitu korda juhtinud tähelepanu asjaolule, et tuleks rakendada võrdõiguslikkuse printsiipi ja toetada ka teiste spordialade nooremaid lapsi. Ilmselt pean aktiivsem olema. Kunagi ei saa tagasi lapse jaoks kadunud aega. Hea meel on aga tõdeda, et toetuste summa ja spordiga tegelevate laste hulk on suurenemas. Kindlasti aitab sellele veelgi kaasa praegu paljuski entusiasmist lastega töötavate treenerite suurem motiveeritus, kui järgmisest aastast käivitub riigi toetus treenerite palkadele.

Üks Eesti spordi uues arengustrateegias määratletud eesmärke – valdav osa Eesti elanikest liigub ja spordib – toimib Tartus juba praegu päris hästi.

Lisaks linna korraldatavatele massiüritustele teeb juba väga väikeste lastega tänuväärset tööd klubi Tartu Maraton. Käesoleval aastal osales Tartu Maratoni suurüritustel kokku 13 566 last ja esimene medal, mille kõik särasilmsed osalejad saavad, võibki olla esimene samm tervislike eluviiside ja spordi poole.

Populaarne on pargijooksude sari ja mitmed suusaüritused, mis pakuvad osalemisrõõmu kogu perele.

Üritusi, nii spordi kui muu huvihariduse vallast, kus lapsed saavad koos vanematega osaleda, peaks tegelikult rohkem olema, sest eluterve hoiak algabki perekonnast. Linna toetused spordiüritustele on 2012. aastaga võrreldes kasvanud käesolevaks aastaks 38 protsendile.

Tartu kultuurkapitali spordikomisjoni esimehena võin öelda, et oleme alati konsensuslikult toetanud laste spordiürituste korraldamist, olgu see siis lasteaedade spordipäev, ülelinnaline võimlemispidu või pisikeste ujumisvõistlused.

Huvitegevuse laialt alalt muusikast, kokandusest ja loodusest kuni lennumudelismini on linnalt tänavu toetust saanud 39 ühingut, kus tegutseb kokku 1662 noort tartlast.

Samuti on toetatud 2241 lapse osavõttu mitmesugustest laagritest (spordi- ja vabaajalaagrid, vähekindlustatud peredest pärit laste laagrid, töökasvatuslikud laagrid). Toetus noorsooprojektidele on võrreldes 2012. aastaga kasvanud umbes 35 protsenti. Lugejal võib tekkida küsimus, et kui linn nii-öelda pearahaga toetab, miks siis peab maksma veel osalustasu või õppemaksu. Linna toetus on ette nähtud tegevuskuludeks, ruumide rendiks, kommunaalkuludeks ja juhendajate töötasuks.

Õppemaksu või osalustasu suurus lapsevanemale tuleneb sellest, millistes tingimustes ja ruumides ringid-klubid töötavad.

Selge on see, et kõik püüavad osalustasu hoida nii väikse kui võimalik, et ka vähekindlustatud perede lapsed saaksid tegelda soovitud huvialaga.

Tartu liigub vastavalt võimalustele tasapisi õiges suunas ja iga aastaga panustatakse huviharidusse natuke rohkem raha.

Meie pere lastest üks tegeleb võistlustantsuga ja lööb kaasa Vanemuise etendustes, teine on alles väga väike, kuid olen tema tuleviku pärast rahulik.

Tartlasena ei pea ta kaubanduskeskuses hängima, siin saab leida meelepärase ja taskukohase tegevuse kas spordi- või mõnes muus huvivaldkonnas. 
 Vilde «Pisuhännas» ütleb peretütar Matilde oma unarkirjanikust mehele, et oma ausa raha eest võib osta mida tahes, ostmine ei ole häbiasi. Nii ongi. Kui inimesel on palju ausal moel saadud raha, võib ta sellega teha mida soovib, kasvõi missioonipreemia asutada, kuni see ei lähe vastuollu karistusseadustikuga.

Aadu Luukase pärijad just nii on talitanud ning soliidset missioonipreemiat on saanud paljud väärikad inimesed ja organisatsioonid: Eesti Meestelaulu Selts, Katri Raik, Marju Lauristin ja Toomas Paul, Liikumispuudega Laste Toetusfond ja Eesti Võrkpalli Liit, Kersti Nigesen ja Sihtasutus Metsaülikool, David Vseviov ning Tallinna Lastehaigla toetusfond.

Selle preemia saaja pole küll kunagi üllatus, kuid valikule on alati olnud põhjust kaasa noogutada. Ent enam mitte. Kui preemia nominentide seas on Toidupank, tänava- ja riskilastega tegelejad, vähiravifond ja loomaaia pikaajaline juht Mati Kaal, siis on missioonipreemia andmine sihtasutusele Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks lihtsalt väga halb nali.

Kahtlemata on sellel sihtasutusel missioon ning nende sihikindlust selle ellu viimisel saime tänavu kõik näha. Kooseluseadusest kujunes kõige olulisem küsimus. Võib vaid kujutleda, mitmes haldusreform Eestis juba käimas oleks, kui selle toetuseks grupp visionääre nii veendunult tegutseks.

Inimene võib enesele missiooniks seada mida soovib – taimetoidu propageerimise, loomade õigused, heterote kaitse –, see on vaba valik, mida keegi ei tohi ette kirjutada. Küsimus on meetodites, kuidas oma missiooni ellu viiakse: taimetoitlased ei kelgi sellega, et ka Hitler oli taimetoitlane, kes puljongit laibateeks nimetas.

Kooseluseadus võib meeldida, võib mitte meeldida. Küll aga on kaheldavad Luukase preemia tänavuse laureaadi meetodid, mida selle seaduse vastu võtmise takistamiseks rakendati. Vihkamisele suunatud retoorika ei tohiks saada preemiat isegi siis, kui eesmärk on enese arvates õilis.

Tegelikult ütleb see otsus rohkem Aadu Luukase sihtasutuse kui missioonipreemia saaja kohta. Viimasest teame me niigi juba rohkem kui tahaksime. Üleeile lihtsalt näidati, et ärimehe pärandust võib ühiskonna lõhestamise hüvanguks laiali jagada küll. Missioonipreemia statuut, et seda «antakse isikutele, kes on silma paistnud Eesti ühiskonna tasakaalustatud arengu ja rahva elukvaliteedi tõstmisele suunatud tegevuse edendamisel», on lihtsalt üks paber.

Võib näida koomilisena, et Putinit on mitu korda Nobeli rahupreemia saajaks pakutud. Kuid kui mõelda, et preemia näitab selle andja väärtushinnanguid, muutub naer kohatuks. Õnneks on Nobeli-komitee väärtused veel paigas, Luukase-komitee omad aga enam mitte. Ning olles viha eest preemia andnud, testib missioonipreemia järgmiste saajate tundlikkust: kas nad tahavad selles reas seista või mitte. Eelmiste aastate missioonilaureaadid saajad aga ei saa enam valida: nad on nüüd ühes reas viha ja lõhestamisega. 
 Vaatamata hilissügisele on ilm Barcelonas soe ja päikeseline. Ühe anonüümse ilmega kortermaja kontorisse kogunenud seltskond muuseumijuhte, kes on kohale lennanud mõnevõrra külmematest Euroopa pealinnadest, on seetõttu positiivselt meelestatud ja rahulolev. Tegu on Mies van der Rohe Fondi bürooga, mille üsna ahtasse, endise korteri elutoa-suurusesse koosolekusaali on kutsutud Mies van der Rohe Euroopa arhitektuuripreemia väljaandmist korraldav komitee. Samal tänaval asub ka Antonio Gaudi Casa Milà, mille allkorrusel asuvasse teemapoodi turistide vool ei lakka. Arhitektuur ja kliima on Barcelona tugevaimad aktsiad ning need lähevad arvesse ka siis, kui asutatakse rahvusvaheline preemia koos sellega kaasneva sündmuste ja sümbolite karusselliga. 26-aastase ajalooga Miesi auhind on nime saanud ühe kõige tuntuma 20. sajandi arhitekti, sakslase Ludwig Mies van der Rohe loodud Barcelona paviljoni järgi, aastate jooksul on auhinna ampluaa ja tuntus lumepallina kasvanud, sellest on saanud Euroopa Liidu ametlik arhitektuuripreemia oma märkimisväärse ekspertide võrgustiku ja Euroopa suurima kaasaja arhitektuuri arhiiviga (2500 projekti). Eelkõige on aga auhinnast saanud see, mis paratamatult igast avalikkuse ja meedia (ning nii ka toetajate) tähelepanu vajavast projektist tänapäeval kujundatakse: hästiprogrammeeritud sündmus. Alates sellest kevadest on ka Eesti Arhitektuurimuuseum kutsutud Miesi auhinna korralduskomitee kitsasse ringi ja nii oli mul võimalus selle meilgi väga ihaldatud preemia tagatuppa vaadata. Kaasaja kommunikatsiooni põhitõdesid on loo vajalikkus, lugude jutustamise oskus ja sellest tõusev sümboolne kasu. Preemiale nime andnud Miesi paviljon on oma loo või peenemas keeles narratiivi kujundamiseks muidugi suurepärane materjal: eksklusiivse ehteasjakesena mõjuva hoone Montjuïci mäe jalamile ehitas Saksamaa 1929. aasta maailmanäituseks ja see lammutati vähem kui aasta pärast, muutunud poliitilises kliimas kadusid tükidki jäljetult. Vaatamata oma spetsiifilisusele või just tänu sellele sai paviljonist moodsa arhitektuuri ikoon, mis samas eksisteeris vaid representatsioonina – näituse ajal tehtud mustvalgete fotode ning jooniste näol –, kuni maja 1986. aastal koopiana algses asukohas jälle üles ehitati. Kallitest materjalidest paviljoni ehitasid sakslased vaid Hispaania kuningapaari võõrustamiseks ja sel pole kunagi olnud muud funktsiooni kui olla ise eksponaat, olla lihtsalt ilus. Kolme sorti haruldane marmor, avatud ja vaba planeering, hõljuv katus toetumas peentele kroomitud postidele, veepeegel graatsilise skulptuuriga basseinis – paradoksaalsel kombel sai Barcelona paviljonist odavust kilbile tõstnud moodsa arhitektuuri luksuslik makett ja esteetiline etalon. Paviljon ehitati uuesti üles 1980. aastate keskel, ajal, mil kultuuriobjektides hakati nägema linnamajanduslikku kapitali, ikoonobjektid said sümboolse majanduse käilakujudeks ning Barcelona valmistus erakordsete arhitektuursete ja linnaehituslike projektidega võõrustama olümpiamänge. Kõik järgnev, nagu öeldakse, on juba (arhitektuuri)ajalugu.

Miesi paviljoni taasloomine tähendas nii füüsiliselt kui imaginaarselt täiesti uue hoone ja uue loo konstrueerimist – seni vaid krestomaatilise sümbolina eksisteerinud majale tuli leida koht kaasajas. Tänu osavale kultuuridiplomaatiale ja Euroopa Liidu kui partneri kaasamisele said hispaanlased sellega suurepäraselt hakkama, imagoloogiline kujund muudeti kiirelt majanduslikult elujõuliseks masinavärgiks, sümbolist sai institutsioon – Miesi fond. Institutsionaalsest platvormist on lähtunud ka selle kogu edasine tegevus – anda iga kahe aasta tagant välja Euroopa Liidu ametlikku arhitektuuriauhinda, korraldada seda sündmust saatev näitus ja avalikkusele suunatud rahvusvahelist programmi, hoida käigus paviljoni ennast. Kuivõrd paviljoni oli juba algselt pigem arhitektuurne eksponaat, mitte tavapärane näituseruum, siis tuleb sellega ka hoone tänases järelelus arvestada ning teha näitusi pigem aktsiooni või sündmuse kujul – igal aastal saab hoolikalt valitud kunstnik või arhitekt kutse siin «midagi luua», sekkuda maja ikoonilisse staatusesse. Näiteks on kohaspetsiifilise liigutusena muudetud basseinivesi piimaks või toodud marmorseinte vahele argine garaažikola. Omal kombel on Miesi paviljon ehe näide arhitektuuripärandi, sümbolväärtuse, majandusliku toimivuse ja kaasaja kultuuritarbimise mudelite läbipõimumisest ja oskuslikust rakendamisest, samuti  näide institutsioonist, mis konstrueeriti ühe kindla loo ümber. Arhitektuuriauhinnad on teadagi suurepärased mainekujunduskampaania ja enesekehtestamisviisi väljundid, reeglina ongi maailma suurimad ja mainekamad preemiad mõne eraettevõtte nimelised.  Miesi preemia positsioneerib end Euroopa olulisima riikliku arhitektuuriauhinnana, mille väljaandjaks on Euroopa riik kui poliitiline liit. Riik, teadagi, need oleme ju meie, ja nii on loodud laiahaardeline ametkondlike (arhitektide liidud, muuseumid) ja individuaalsete ekspertide süsteem, kes kõik saavad preemiale viis kandidaati esitada. Nagu Eurovisiooni või põllumajandustoetustega, on ka siin suurematel maadel eelised – nende kvoodid on kõrgemad ja nende esindajatest moodustatud nn telgitagune juhtkomitee määrab preemia reegleid ja suunab tegevust.

Siinkirjutaja kutsuti komiteesse ilmselt paratamatu tõdemusega, et Ida-Euroopat ei saa igavesti ignoreerida. Pole kerge olla riiklik preemia, kui riik ise on pidevas muutumises – Euroopa Liidu laienemine itta on preemia geograafilist ampluaad tugevalt laiendanud ja nii ekspertide kui nominentide arvu mitmekordistanud, samas ei ole mitte kõik Euroopa riigid liidu liikmed ja seetõttu ei saa näiteks täiesti drastilisel kombel preemial osaleda Šveits, kes pole allkirjastanud Loova Euroopa programmi, kust tuleb ka Miesi preemia raha. Maailm on lootusetult globaliseerunud ning rahvuse ja autori piire on arhitektuuris üha raskem taga ajada, bürood, tellijad, arendajad – kõik on aina enam rahvusvahelised. Miesi preemia seevastu peab statuudi järgi Euroopa tõupuhtust järgima, preemia (60 000 eurot) antakse Euroopa arhitekti Euroopas asuvale hoonele.

Nii oli selsamal sooja hilissügise koosolekul õhus küsimus, mida teha tänavuse Serpentine’i galerii arhitekti Smiljan Radiciga, kes on küll tšiili arhitekt, ent kel on ka Horvaatia pass? Või kuidas suhtuda Glasgow’ kunstikooli uue õppehoone esitamisse, sest projekti arhitekt on kuulus ameeriklane Steven Holl, ent kaasautoriks Briti büroo JM architects. Ka arhitektuuri piirid on praegu tunduvalt laiemad ja ujuvamad – mida teha preemiale esitatud ajutiste hoonete või installatsioonidega (seesama Serpentine’i galerii Londonis kestab vaid ühe suve), samuti oli nimekirjas terve näitus – tänavuse Veneetsia arhitektuuribiennaali põhiekspositsioon «Fundamentals» («Põhitõed», kuraator Rem Koolhaas). Preemia põhitõed jäid siiski muutmata: nomineeritud objektid ei või olla nii ajutised, et žürii ei saaks neid külastada, ja näitused ei kvalifitseeru. Teine, samuti praeguse arhitektuurimaailma jõujoonte kohta kõnekas aruteluteema oli preemiaringi laiendamine, asutades Euroopa parimale arhitektuuriüliõpilasele mõeldud 15 000-eurose stipendiumi. Korraldajate idee kohaselt võiks parim lõpetaja selle raha eest aasta aega peaauhinna saanud arhitektuuribüroos (või kokkuleppel mõnes teises) töötada. Tudengite kaasamise laiem idee oli muidugi turgu hõlvav, nii valikuprotsess kui preemia tutvustamine kaasaks muidu üsna valge-keskealise- mehe-imagoloogiaga preemia karusselli ka sadu arhitektuurikoole ja tuhandeid tudengeid, lisaks nihutaks fookust valmis objektidelt veidi eksperimentaalsema ja uurimuslikuma arhitektuuri poole. Kahekümne aasta jooksul Miesi preemia saanuid sirvides jääb mulje, et maailm on õige vähe muutunud. Nn preemiaarhitektuuriks oli ja on suured riiklikud kultuuriobjektid, mida jõuavad ehitada vaid kõige jõukamad. Prantsuse rahvusraamatukogu (arhitekt Dominique Perrault), Bregenzi kunstihoone (Peter Zumthor), Oslo ooperiteater (Snøhetta), Berliini Neues Museum (David Chipperfield) – nad kõik on laureaadid. Kahtlemata ongi suurejooneline kultuuriobjektidesse investeerimine (vana) Euroopa traditsioon, monumentaalne betooni ja poliitika ühendus manifesteerib end muuseumides, teatri- ja kontserdisaalides, nimekate arhitektide järjekordsetes töövõitudes.

Olles Euroopa ametlik arhitektuuriauhind, osaleb Miesi preemia väga kindlas kuvandiloomes – preemiale pühendatud kataloogist ja näituselt vaatab meile vastu kvaliteetselt ehitatud ja arhitektuurselt õnnelik Euroopa, sile ja sillerdav rahulolu. Pole näha ei ärihooneid, sotsiaalkeskusi ega kaubamaju, tüüpprojekte või vernakulaarset kitši. Ehkki arhitektuurimaastikul laiemalt ringi vaadates on rõhuasetused ja hoonetüübid ajaga kõvasti muutunud – aktuaalne on nii säästlik arendamine, liigehitamisest tekkinud tühjade hoonete taaskasutus, kogukondlikud ühisprojektid ja teisalt ka erasektori ning kommertsprojektide pidev laienemine linnaruumis – pälvivad preemia ja au ikka mastaapsed riiklikud ehitised. Arhitektuur ja võim on alati olnud nabanööri pidi seotud ja ühiskondlikud hooned on Euroopas üks avaliku võimu sümboolsemaid kujundeid – need on reeglina kallid ja ajas kaua kestvad. Järgmise, 2015. aasta kevadel kätte antava Miesi preemia žürii alles alustab tegevust, ent olgu siinkohal toodud kõige enam nimetamisi pälvinud kandidaadid: Taani meremuuseum (BIG), Amsterdami Rijksmuseum (Cruz y Ortiz), Sileesia muuseum Poolas (Riegler Riewe Arhitektid), FRAC kaasaegse kunsti kogu Dunkirkis (Lacaton&Vassal), suurt tähelepanu võib ennustada ka Rotterdami turuhallile (MVRDV). Preemia saab siiski loterii olema – kokku on nominente üle neljasaja, žürii valib kahe päevaga (sic!) välja viis hoonet, mida hiljem kohapeal külastada ja mille seast võitja selgitada, ning paarkümmend maja, mida kataloogis ja näitusel näidatakse.

Ehk seletab loteriimoment ka seda, miks Eesti on Miesi preemia kataloogi ehk mõnekümne väljavalitu hulka sattunud vaid korra – Rotermanni Laudsepa töökojaga (KOKO). Projekte kiirkorras läbi klõpsides loeb kokkuvõttes pilt + nimi + kust sa tuled, kõlagu see nii ebakorrektselt kui tahes. Arhitektuur on kõige rohkem «jalad maas» kunstiliik nii otseses kui kaudses mõttes, ta on maa küljes kinni ja teda saab väljaspool iseennast esitada vaid vahendatud kujul – reeglina pildina –, ning nii saabki vaataja/otsustaja jaoks määravaks ainult visuaalne kogemus ja ajusopist esilekerkiv äratundmine, teatav tuttavlikkus. See äratundmine tekib aga järjekindlast promotööst, võrgustikesse, näitustele ja võistlustele imbumisest, tekib nimede olemasolust – nagu need on olemas näiteks eesti muusikas. Nii et päris juhuslik see loterii ei ole. Tasakaalu mõttes panen kirja ka Eestist esitatud viis viimase kahe aasta jooksul valminud kandidaati: Kuressaare kolledži katsebassein (b210), Noa restoran Tallinna ja Viimsi piiril (Kamp), Viljandi gümnaasium (Salto), Hedon Spa Pärnus (Allianss) ja Lõvi Pargi elamukvartal Nõmmel (Alver Arhitektid). Et ka mina sain Barcelonasse koosolekule midagi kaasa võtta, lisasin nimekirja Tartu Loodusmaja (Karisma). Loodame, et mõni neist suurepärastest objektidest on ka Euroopa silmis «õigest» puust tehtud, kui ei, siis võime vaid konstateerida ülesande võimatust teha objektiivseid valikuid niivõrd ambivalentse egiidi all, nagu seda on Euroopa parim arhitektuur. Mõne nädala eest 20. tegevusaastat tähistanud oravapartei on hoopis teist masti erakond kui see, mis asutati 1994. aastal. Neoliberalism on teisenenud millekski, mida võiks nimetada rahvusliberalismiks, kus liberaalne vabaturuideoloogia on kombineeritud rahvuskonservatiivsete väärtustega. Mõningatel puhkudel on partei omaks võtnud ka sotsiaalliberaalseid põhimõtteid, mis olid sügavalt võõrad Siim Kallase asutatud erakonnale.  

Selleks et mitte jääda vaid tundmuste tasandile ja rahvusliberaalse pöörde teesi kontrollida, võtame ette RE programmilised dokumendid, vaadates maailmavaatelisi nihkeid valimisprogrammides, alates 1995. aasta «Kodanike riigi manifestist» ja lõpetades 2011. aasta valimisplatvormiga. Keskendun majandus-, sotsiaal- ja tervishoiu-, pere-, keskkonna-, lõimumis- ja julgeolekupoliitikale, s.t kuuele võtmevaldkonnale, mis on ükskõik millise erakonna ideoloogilise profiili määratlemisel üliolulised.

Majanduspoliitika on vahest üks väheseid valdkondi, kus RE on algusest peale hoidnud neoliberaalset joont. Märksõnadeks on olnud «vähene riigi sekkumine majandusse», «madal maksutasu» ning «ettevõtluse edendamine». 1999. aasta valimisplatvormi põhiloosung oli ettevõtte tulumaksu kaotamine, 2003. aastal lisandus üksikisiku tulumaksu järjekindla vähendamise kava, mida täiendati hiljem tulumaksuvaba miinimumi tõstmisega. Arusaam, et inimestele ja ettevõtetele tuleb rohkem raha kätte jätta, et nad saaksid selle kasutamise üle ise otsustada, on RE poliitikat läbi aegade iseloomustanud. Ettevõtlusega seonduv on RE valimisplatvormides alati väga olulisusel kohal olnud. Lubatud on vähendada ettevõtte asutamisega seotud bürokraatlikke piiranguid (2007, 2011), mitte maksustada väärtpaberitelt saadud tulu (2007), seada lagi ka sotsiaalmaksule (2011), väärtustada ettevõtja rolli, arendada koolides ettevõtlusõpet jne. Riigi osa majanduse reguleerimisel ja suunamisel nähakse neoliberaalidele omaselt vaid selles, et riik tagab majanduse normaalseks toimimiseks vajaliku õiguskeskkonna, baasregulatsioonid, investeerib taristusse ning haridussüsteemi kaudu ka konkurentsivõimelise inimkapitali kasvatamisse.

Uue momendina lisandus 2011. aasta programmi riigi kasvav roll teaduspõhise majanduse arendamisel, seda näiteks ekspordi toetamise ja riskikapitali hankimise võimaluste tagamise kaudu, Eesti tutvustamisega välisturgudel, kõrgema lisandväärtusega töökohtade loomise soodustamisega jne. Kuigi riigi rolli nähakse praegu majanduspoliitika suunamisel veidi ulatuslikumana kui 1990. aastatel, pole RE siiski lahti öelnud neoliberaalsetest tuumikarusaamadest, mille järgi pole riik majanduspoliitikas mitte suur ja kõiketeadev tüürimees, vaid üks sõudjatest koos kodanike, ettevõtjate ja vabakonnaga.   

Samasugust ideoloogilist järjekindlust pole aga märgata RE sotsiaal- ja tervishoiupoliitikas. 1995. ja 1999. aasta valimisprogrammis on sotsiaal- ja tervishoiupoliitikale pööratud vähe tähelepanu. Eeldus on, et heaolu ja sotsiaalse turvalisuse eest vastutab ennekõike üksikisik ja heaoluteenused on pigem turu, kui riigi kanda. Riigi kohustus on vaid toetada neid, kes endaga muidu hakkama ei saaks (eakad ja erivajadustega inimesed). 2003. aasta programmis jätkati suuresti sama joont, lubades praegustele sotsiaalprobleemidele lahendust pigem majanduskasvu ja üldise jõukuse suurendamise kaudu. Märgatavat hoiakumuutust on aga täheldada 2007. ja 2011 aasta valimisprogrammis, kus nii sotsiaal- kui ka tervishoiupoliitika peatükk on palju mahukam ning selgelt jääb kõlama seisukoht, et sotsiaalne turvalisus pole vaid inimese mure ja turu reguleerida, vaid et ka riik võtab endale vastutuse.

Näiteks lubatakse kahekordistada vanaduspensione ja seda mitte inimeste enda panuse, vaid eeldatavalt maksumaksja arvelt (2007). Kõneldakse minimaalsetest sotsiaalhoolekande nõuetest, mille iga omavalitsus peaks tagama (2011). Riiklikest vahenditest toetatakse pensionäride ja laste hambaravi ning räägitakse kvaliteetse tervishoiuteenuse kättesaadavuse vajadusest kõigile kodanikele. See on üsna teravas kontrastis 1995. aasta «Kodanike riigi» manifestiga, kus leitakse, et tervishoid pole riigi vastutusala, vaid ennekõike turupõhine kaup: «Kui tervishoiuteenuste eest maksmine on ebahumaanne, miks siis toidu eest maksmine on humaanne? Arstiabi ei vaja iga inimene iga päev, söömata ta aga olla ei saa. Selle loogika järgi peaks ka toit ühiskonnas «tasuta» olema.»

Seega võib RE sotsiaal- ja tervishoiupoliitikas täheldada nihet sotsiaalliberalismi suunas. Sotsiaalliberalism rõhutab suuremat riigi sekkumist majandus- ja sotsiaalpoliitikasse, et suurendada võrdsete võimaluste kasvatamise kaudu inimeste vabadust, et nad saaksid elada täisväärtuslikku ja kvaliteetset elu. Raske on ette kujutada, et keegi saaks olla tõeliselt vaba, kui talle pole kättesaadavad ei tervishoiuteenused ega haridus ning ta peaks iga hetk oma baastaseme toimetuleku pärast muretsema, sest muidu ähvardaks näljasurm. Sotsiaalliberalism on ideoloogia, mille on omaks võtnud suurem osa Mandri-Euroopa liberaalsetest parteidest, täielikku minimaalriiki rõhutav neoliberalism on pigem Angloameerika bränd. RE puhul saab tõesti kõnelda pigem nihkest sotsiaalliberalismi, mitte aga sotsiaaldemokraatia või teiste vasakpoolsete ideoloogiate poole. Kuigi riigi rolli sotsiaalse heaolu tagajana nähakse olulisena, rõhutatakse ka erasektori  panust (nt. eratervishoid) ja inimeste enda initsiatiivi ning vastutust (aktiivne pensionipõli, terviseteadlikkuse kasvatamine, III samba pension, erakindlustus tervishoius). Ollakse vastu ka heldele laustoetamisele: põhifookuses on jätkuvalt haavatavamad ühiskonnarühmad, vanurid ja lapsed.   

Nihet võib täheldada ka perepoliitikas. 1990. aastate programmides on perepoliitikale pööratud üsna vähe tähelepanu. Oluline muutus tuleb sisse 2003. aastal, kui lipukirjaks saab vanemapalga idee. 2007. aasta programmis rõhutatakse otseselt iibe tõstmise vajadust, millega seostub ka uus loosung: «igale lapsele lasteaiakoht!». Peresõbralik liin jätkub ka 2011. aasta programmis, kus tuuakse taas esile laste huvihariduse riikliku toetamise idee.

Reeglina pole pere- ja iibeküsimused ent liberaalsete erakondade prioriteet. Pereväärtused pole liberaalses ideoloogias kunagi olulist rolli mänginud ja kuna liberaalid on suuresti rahvus- ja kultuuripimedad (s.t neile on oluline indiviidide vabadus ja heaolu – see, millise kultuuri kandja seejuures ollakse, ei oma mingit märkimisväärset tähendust), siis ei peaks nad ka väga muretsema iibe kasvatamise pärast ega sellega seoses inimesi kas või kaudselt survestama, et millal ja kas nad soovivad lapsi saada. Küll on aga pereväärtused, perekonna tähtsustamine, rahvuse ning kultuuri edasikestmise eest seismine konservatiivsete erakondade pärusmaa. Seega on RE perepoliitikat alates 2003. aastast raske nimetada rangelt liberaalseks, oma rõhuasetustelt ollakse pigem konservatiivsed või lausa rahvuskonservatiivsed.

Huvitavad nihked on toimunud RE keskkonnapoliitikas. Tänane RE pole küll omaks võtnud rohelisi ideid, kuid kaldub ideoloogiliselt ikkagi üsna vasakule, rõhutades riigi ulatuslikku rolli puhta elukeskkonna tagamisel. 1990. aastatel pööras erakond keskkonnapoliitikale minimaalselt tähelepanu, nihet on aga märgata 2007. aastast. Toonases valimisprogrammis on selgelt öeldud: «majandusliku huvi ning avalikult ja selgelt põhjendatud keskkonnakaitseliste huvide konflikti korral tuleb eelis anda keskkonnakaitsele». 2011. aasta programmi keskkonnapoliitika peatükk on ülimalt põhjalik ja seal loetakse üles terve rida riiklikke projekte ja algatusi, mida peaks keskkonnavaldkonnas ette võtma.

Neoliberaalselt erakonnalt eeldaks pigem, et ettevõtjate huvid ja majanduskasv on keskkonnahoiu ees ülimuslikud, või kui üritataksegi leida tasakaal, siis selline, mis ei riiva liialt ettevõtete majandushuve ja eeldab riigi minimaalset sekkumist. Kindlasti pole aga RE omaks võtnud rohelist ideoloogiat: näiteks tuumajaama rajamise idee (2011. aasta programmis) on enamikule Euroopa rohelistele täiesti vastuvõetamatu.

Ennist kõnelesime konservatiivsest nihkest RE perepoliitikas. Samasugust nihet võib näha ka lõimumispoliitikas.  Eriti selgelt tuleb see esile 2011. aasta programmis, kus deklareeritakse, et eesti keel on rahvusidentiteedi nurgakivi ning rahvuskultuuri ja emakeele edendamisele pühendatud peatükkide mahukus võiks au teha igale rahvuskonservatiivsele erakonnale. Rõhutatakse seda, et oluline on viia venekeelsetes koolides läbi gümnaasiumireform, mis peaks eesti keeles õpetatavate ainete osakaalu tõstma 60-protsendile, ja et tõhus eesti keele õpe peaks algama juba lasteaedades. Liberaalselt erakonnalt eeldaks, et ta jätab selle, kas ja mis ulatuses vähemused riigikeelt õpivad, suuresti nende endi valikute küsimuseks, mitte ei suuna seda rangete riiklike nõuete ja programmidega.  Samuti on kummastav lugeda, et neoliberaalne erakond muretseb niivõrd palju rahvuskultuuri püsimise pärast. Liberaalid, nagu mainitud, on üldiselt suuresti kultuuri- ja rahvuspimedad. Juba eespool mainitud viited osutavad seostele liberalismiga. Kui aga lugeda manifesti majandustegevust suunavat osa, on tegemist selgelt neoliberaalse diskursusega. Ettepanekute põhiline eesmärk paistabki olevat kapitalistliku akumulatsiooni kiirendamine, globaliseerumise võimendamine, rahulolematus Eesti kapitalistliku arengutee senise tempoga. Start-up-firmadest ehk uue laine kapitalistlikest ettevõtetest rääkimine osutab puhtalt eesmärgile tõmmata mängu kõige ahnem ja spekulatiivsem kapital. Neoliberalismile osutab ka soov näha haridussüsteemi kapitali teenistuses valdkonnana, mille eksistentsi peamine mõte on eelkõige kapitali tööjõuvajaduse («inimvara») rahuldamine. Mingist vaimus suurekssaamisest siin ei kõnelda.

Programmis leidub ka idee, mis minu arvates viitab otseselt taotlusele erastada veel alles jäänud Eesti riigiettevõtted: «Riigifirmade valitsemise süsteemi muutmine ja depolitiseerimine (vastutuse koondamine, efektiivsus, sünergia ja arengumõju suurendamine majandusele).» Tavaliselt seostuvad just niisugused märksõnad neoliberaalses diskursuses privatiseerimisega. Unistatakse Eesti kui kosmopoliitse maksuparadiisi staatusest («Eestist rahvusvahelise äri «E-Luksemburgi»/«E-Delaware’i» tegemine»). Manifestis ilmneb paljuski  see, mida J. K. Gibson-Graham iseloomustab kui olukorda, kus kapitalistlik diskursus konstrueeritakse «normaalsusena». Manifesti keel on maksimaalselt tehnokraatlik, robotlik: see tähendab, et autorite eesmärk pole mitte masside kaasahaaramine, innustamine, vaid see ongi plaan, mille alusel «ühiskonna insenerid» ise hakkavad muutusi rakendama, kellegi heakskiitu ootamata.

Ernesto Laclau ja Chantal Mouffe kirjutavad  raamatus «Hegemoonia ja sotsialistlik strateegia: radikaalse demokraatia poole»: «Tänapäeval [peetaksegi] vaesust, hariduse puudumist ja suuri lahknevusi elutingimustes vabaduse rikkumiseks. Just seda soovibki neoliberalism küsitavaks seada.  Hayeki järgi on «demokraatia olemuslikult vahend, utilitaristlik abinõu riigisisese rahu ja indiviidi vabaduse turvamiseks». See katse pöörduda tagasi vabaduse traditsioonilise käsituse juurde, mis iseloomustab viimast kui mittesekkumist piiramatu omastamise õiguse ja kapitalistliku turumajanduse mehhanismi suhtes, teeb suuri pingutusi, et mustata igasugust «positiivset» vabaduse käsitust kui potentsiaalselt totalitaarset. Ta kinnitab, et liberaalne poliitiline kord saab eksisteerida üksnes kapitalistliku vabaturumajanduse raamistikus. «Kapitalismis ja vabaduses» kuulutab Milton Friedman, et see on ainus ühiskonnakorralduse tüüp, mis austab individuaalse vabaduse põhimõtet, kuna kujutab endast ainsat majandussüsteemi, mis on võimeline koordineerima suure hulga inimeste tegevust, ilma et peaks  kasutama selleks sunnijõudu. Igasugust riiklikku sekkumist, välja arvatud küsimustes, mida pole võimalik turu kaudu reguleerida, peetakse kallaletungiks indiviidi vabadusele. Sotsiaalse ehk ümberjaotava õigluse arusaam, niivõrd kui sellega õigustatakse riiklikku sekkumist, on üks neoliberaalide soositumaid sihtmärke.» Manifesti autoreid iseloomustavad pigem eelkirjeldatud püüdlused. Seda, et tegu on neoliberaalses vaimus kirjapanduga, näitab ka peaaegu täielikult igasuguste sotsiaalsete ideede puudumine, kui mitte arvestada mingite «sotsiaalsete võlakirjade» käibeletuleku ja haigekassa ning meditsiinisüsteemi likvideerimisega. See on sümptomaatiline ning mõtlemapanev. Autorid kirjutavad: «Haigekassast tervisekassa – inimese tervisest 50 protsenti sõltub elustiilist, 20 protsenti keskkonnast, 20 protsenti on pärilik ja 10 protsenti ravist ja ravimitest.» Siit saab järeldada, et kuna ravist ja ravimisest sõltub inimese tervis väga vähe, siis puudub ka vajadus riikliku tervishoiusüsteemi järele üleüldse: igaüks on oma õnne ja tervise sepp. Ei mingit solidaarsust. Tegelikult on see jutt ka Eestis päris tuttav, kõige markantsemalt väljendatud Siim Kallase nn kodanike riigi manifestis juba 1995. aastal: «Olemasolevat ravikindlustussüsteemi pole raske erakindlustuseks ümber profileerida, tervishoius on turumajandus juba üsna jõudsalt arenema hakanud. Tervishoid on teenus, mida osutavad vastavad asutused ning mille eest nii või teisiti tuleb maksta. Valik on jällegi selles, kuidas ja kes maksab.

Reformierakonna «isake» võis ju aastakümneid tagasi niimoodi kirjutada, kuid mulle jääb täiesti arusaamatuks, et «Riigireformi» autorid osalevad valimistel SDE nimekirjas (kuigi ei ole erakonna liikmed), kuigi selle erakonna ideoloogiline laetus on hoopis teistsugune: sotsiaalne, vasakpoolne. Kas neile ei laiene sotsiaaldemokraatia eesmärgid? Kui seotud on nad näiteks erakonna valimisprogrammiga? Tõenäoliselt näeme olukorda, kus ideoloogilise hägustumise on põhjustanud SDE muutumine enne valimisi kõikvõimalike ühiskonnas harali suundade parteiliseks katuseks. Selliste tendentside jätkudes tuleks SDE nimest eemaldada sõna «sotsiaal-», poliittehnoloogiline kaubamärk «demokraatlik» võib jääda. Viimane, nagu teada, on «tühi tähistaja».

Kui paljudes valdkondades näeme, et RE on oma ideoloogilist orientatsiooni muutnud, siis üks valdkond, kus on muutusi  üsna vähe, on julgeolekupoliitika. Kuna julgeolekupoliitika mõiste on üsna lai, siis siinkohal vaatlen vaid kaitsepoliitikat. RE on 1990. aastatest peale kõnelnud pigem kutselisest kaitseväest, suhtunud skeptiliselt üldise ajateenistuse ideesse ja propageerinud isegi ajateenistuse lühendamist. See ühildub neoliberaalsete ideedega, kus üldjuhul leitakse, et kodanikel peaks olema ajateenistuse ja sõjaväelise karjääri osas valikuvabadus ning kedagi ei tohiks selleks sundida. RE praegu (2015. aasta valimisteks) koostamisel programmis aga vaadatakse need ideed ilmselt ümber ja selleski valdkonnas ootab sel juhul ees nihe konservatiivsuse poole (julgeoleku ja kodanike kaitsetahte rõhutamine on üldiselt konservatiivsete erakondade firmamärk).

Niisiis on paljudes olulistes valdkondades REs toimunud nihkeid neoliberalismist (rahvus)konservatiivsuse või isegi sotsiaalliberaalsuse suunas. Kuna suundumus rahvuskonservatiivsusse on vahest kõige prevaleerivam ja seda erakonnale niivõrd olulistes valdkondades lõikes nagu pere- ja julgeolekupoliitika, siis on ehk tänast REd kõige kohasem nimetada rahvusliberaalseks parteiks. Just rahvusliberaalseks, sest ühes oma võtmepoliitika valdkonnas, s.t majanduspoliitikas, on RE ikkagi endiselt neoliberaalsete põhimõte kandja ning seetõttu pole põhjust veel rääkida läbivast rahvuskonservatiivsusest.

RE flirt rahvuskonservatismiga pole muidugi sugenenud tühjale kohale. Selle taga on olnud selge ühiskondlik tellimus. Seoses Pronksiööga taasaktualiseerunud eksistentsiaalne ohutunnetus ja karmijoonelise venevastase rahvusluse legitimeerumine Eesti avalikus ruumis on olnud selle üheks väljenduseks.  Praegused geopoliitilised vapustused võivad viia rahvuskonservatismi teise tulemiseni ja just RE näib tundvat tõsist kiusatust olla selle uue suundumuse peamiseks käilakujuks. Rõhuasetus julgeolekule viitab sellele püüdlusele üsna selgelt. Iseküsimus on, kui tugevalt venevastase ja rahvuskonservatiivse sisuga see mõiste kampaania käigus täidetakse. Teoreetiliselt on võimalik ka pehmem ja liberaalsem lähenemine.   

Kõigi nende kiusatuste ja ambitsioonide keskel peaks RE siiski hoolega jälgima, et ei kangutaks põhjast lahti veel viimastki ankrut, mis seob neid esialgse neoliberaalse suunitlusega. See ankur on majanduspoliitikas: kui siingi võetakse valijate «meeleheaks» omaks riigi suuremat sekkumist soosiv lähenemine, siis muututaksegi  peagi ujuva ideoloogiaga konservatiivseks rahvaparteiks, millel on oma esialgsete liberaalsete juurtega üsna vähe pistmist. Aastate jooksul on välja mõeldud ja valitsuses, ministeeriumides ning omavalitsustes valmis treitud kümneid ja sadu arengukavu, visioone ja plaane. Valitsuse netilehe andmeil suunab Eesti arengut tervelt 53 strateegilist dokumenti. Reguleeritavaid valdkondi on seinast seina: perepoliitika, rahvuslik julgeolek, demokraatia ja kaasamine, sotsiaalne turvalisus, haridus ja teadus jne. Lisaks peame arvesse võtma ka kõigi nende strateegiate rakenduskavad. ELi kõikvõimalikest gigantomaansetest  generaalplaanidest pole mõtet rääkima hakatagi, see on reakodanikule juba täiesti hoomamatu paberimass või bitihulk.

Justkui sellest kõigest jääks veel vähe, on nüüd lisandunud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) nimekirjas riigikokku kandideerivate Tanel Talve ja Ott Pärna poliitiline manifest «Riigireform». Mis parata, on kujunenud nõnda, et riigikogu valimisteks mõeldakse välja ja tuuakse päevavalgele uusi lubadusi, loosungeid ja programme. Muide, ükski seadus või määrus kedagi selleks ei kohusta, mõtete puudumine ei takista iseenesest asumast parlamendi liikme kohuseid täitma. Siiski usutakse, et visioonid lisavad saadikukandidaatidele visionäri oreooli ning tõmbavad potentsiaalsete valijate tähelepanu. Nii on tavaks ja nii tehakse, see on nagu loomariigi paaritumisrituaal. Sotside  peasekretär Indrek Saar avaldas arvamust: «Talvel ja Pärnal on värsked ideed pikalt veninud riigireformi osas. Usun, et need ideed panevad inimesi meie tuleviku osas mõtlema ning avaldama oma arvamust selle osas.»8 Nii ongi juhtunud: lugesin selle dokumendi läbi ning tekkis ka mõtteid.

«Riigireform» ei luba rohkem ega vähem, kui anda Eestile uue hingamise. Nimetatud paberi autorid tahavad ambitsioonikalt «leppida kokku tulevikueesmärkides, panna paika valdkondi ühendava arengupoliitika, korrastada riigiaparaadi ja suurendada selle võimekust ning last but not least, anda riigi rahvale tagasi». Piltlikult öeldes  soovitakse tõmmata ühe suletõmbega joon alla kogu senisele bürokraatlikule arengukavandamise maaniale ning asendada see enneolematuga. Süvenedes ilmneb, et paraku ei ole siiski tegemist millegi uuega, vaid neoliberalismi tehnokraatliku vormi taastulemisega. Peaaegu kõike väljapakutut oleme juba näinud ja kuulnud. Töös on mitmed tähelepanuväärsed lausungid, näiteks: «Riigikogu kujundamine seadusmasinast tulevikuarutelude keskuseks, muutes selleks töökorraldust, kutsudes analoogselt Soomele ellu tulevikukomisjoni ja vähendades liikmete arvu 71ni». Lausest võib teha järelduse, et «tulevikuvisioonide» tegemine on justkui korrelatsioonis parlamendi liikmete arvu vähendamisega. Sarkastiliselt võiks ju lisada, et parem, kui lõpuks jääkski vaid üks seadusandlik visionäär, kulub vähem aega ja raha. Tegelikult töötabki riigikogu ju minimeeritud koosseisuga, kuna nende poliitiliste jõudude, kes ei ole jõudnud marjamaale, s.t ei kuulu koalitsiooni, visioon ja arusaam tegelikkusest ei jõua ju tavaliselt mingisuguse väljundini peale vastuhääletaja punase nupu. Praegusesse koalitsiooni kuulub umbes 55–60 inimest (sõltuvalt hääletusest). Ja ega nende «ülejäänud» liikmete palgalehelt mahavõtmine suures mastaabis mingit eriti arvestatavat kokkuhoidu ei annakski. 71 liikmega parlament süvendaks aga veelgi senise nelja liiderpartei mudeli legitiimsust ning võim kontsentreeruks üha väiksema seltskonna kätte.

Aga võib-olla soovitaksegi elitaarse demokraatiamudeli süvenemist? Näiteks ei hakanud mulle silma, et visiooni realiseerumisel oleks võimalik hakata kasutama otsedemokraatiat või soovitaks seadustada rahvaalgatus, kuigi kontekstis räägitakse mitmes kohas «kaasamisest» ja «otsustest rohujuuretasandil». Kirjeldus ja ettepanekud on kui skisofreeniliselt vastandlikud: ühelt poolt tajutakse, et masside esindatus ja osalus poliitikas on Eestis puudulik, teiselt poolt soovitakse esindusdemokraatlikku struktuuri veelgi õgvendada. Manifestis räägitakse küll «uuskogukondlikkuse (nt asumiseltsid) kui fenomeni rolli mõtestamisest ühiskonnas ja kandepinna laiendamisest». Paraku on see fantaasia. Manifesti autorid ei anna endale aru Eesti vabakonna struktuursetest probleemidest.

Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Kari Käsper hiljuti, et Eesti kodanikuühiskond on nõrk, lisades, et «selle põhjusteks on sõltuvus projektipõhisest rahastusest; paradigma, mis väärtustab lühiajalisi üksikuid tegevusi ja formaalsete eesmärkide saavutamist, mitte jätkusuutlikkust või kompetentsi ja inimvara arendamist. Eesti vabakond ei ole seetõttu vaba, pigem kammitseb vabaühenduste tegevusvabadust rohkem reegleid ja nõudeid kui keskmist riigiasutust. Paljud vabaühendused on kolmas sektor vaid nime poolest, sest neist on saanud meie õhukese riigi käepikendus, riigi poliitika ja tahte elluviija». Eestis puudub toimiv horisontaalne protestiliikumise rohujuuretasand, rääkimata selle massilisusest  ja vertikaalsest võimustamisest. Olukorda edukalt reflekteeriv näide on viimaste aastate nähtavaima kodanike protestiliikumise «Aitab valelikust poliitikast» kuhtumine: paariaastase tegevuse järel on see vaibunud või vähemalt ei ole selle tegevusest pikka aega enam midagi kuulda olnud. Kohalike omavalitsuste kodanikuliikumine (valimisliidud) on sageli kattevarjuks parteilisele tegevusele või siis vastavalt ärakasutatav. Ammugi ei ole meil  niisugust vabakonda, millest räägib Ernesto Laclau, kirjeldades pärast 2001. aasta kriisi uute ühiskondlike jõudude (La Fábrica Recuperada, Piqueteros) arengut Argentinas. Viimased keelduvad poliitilisest diskursusest, laiendavad ühiskondlikku protesti horisontaalselt, aga ilma mingi soovita siseneda poliitilisse süsteemi vertikaalselt. Nende moto poliitilises süsteemis seesolijate suhtes on: «que se vayan todos» ehk «et nad kõik kaoksid». Mõttekoja Praxis juhataja Annika Uudelepa hinnangul jääb järjest väiksemaks Eesti juhtide julgus riskida. Otsitakse turvalisi lahendusi, aga kui tekib keerukas valdkondadevaheline probleem, siis sellele ei hakka hammas peale ja seda ei püütagi lahendada. Kuidas mittekangelase idee Eestis vastu kajaks?

Eestis on kõne all pehmo-teema – pilt on üsna mustvalge. Ühel pool on sul kõva käega vana kooli juht, mõnikord agressiivne, mõnikord verbaalselt vägivaldne, ja teine, keda nimetatakse pehmoks, on nõrk, õrn ja haavatav. Mittekangelase tüüpi juht aga pole ei see esimene ega too teine, vaid selline juht, kes saab aru, et on asju, mida tulebki juhtida kõva käega ülevalt alla, aga innovatsiooni nii ei juhi. Mittekangelase tüüpi juhte iseloomustab käiguvahetusoskus juhtimisstiilis. Kas me oleme valmis aktsepteerima juhti, kes ei tea õiget vastust? Aga selliseid juhte on vaja, sest neil on uudishimu leiutada vastust koos teistega. Pehmo ja macho vastandamine ei aita meid.

Tundub, et juhi kuvand on Eestis väga staatiline. Omadussõnad, mis iseloomustavad kangelasetüüpi juhte, on samad, millega enamik kirjeldab häid juhte: jõuline, eestvedav, enesekindel. See on sissetallatud rada ja keegi ei küsi, kas see on õige rada või kas ühest rajast piisab.

See, mida palkajad (eriti avaliku sektori) juhtidelt oodatavad, ei ole sageli kooskõlas sellega, millist töötulemust tahavad neilt ülemused, ajakirjanikud, avalikkus. Sageli juhtub, et juht võetakse tööle riskima, uueks looma ja katsetama, aga tööle asunud juhilt nõutakse tuletõrjuja stiilis juhtimist.

Tagajärg on see, et järjest vähemaks jääb juhtide julgus riskida – seda juuritakse mõtlemisest välja üsna süsteemselt. See tähendab, et otsitakse turvalisi lahendusi, aga kui tekib keerukas valdkondadevaheline probleem, siis sellele ei hakka hammas peale, seda ei püütagi lahendada.

Praegu vaatan huviga, mis saab e-residentsusest, sest see on just näide sellisest mõtlemisest, mis ei karda riskida ja järele proovida, kas miski töötaks või mitte. Tegijad on välja öelnud, et see on nagu idufirma. Proovime 18 kuud, vaatame, mida mõõdikud näitavad, vaatame, mis saab. Ja kui ei saa, siis paneme kinni, me oleme juba arvestanud sellega, et võib-olla ei tule välja – ehk on huvi liiga väike ja me ei suuda seda atraktiivseks teha.

Ma ei mäleta, millal viimati seda tüüpi asja julgeti teha. Sellised projekte ei tohi hinnata samade kriteeriumite järgi kui juba töötavat süsteemi. Kui hinnataks, oleks tagajärg see, et selliseid projekte ei võetagi ette.

Ühesõnaga, meil oleks vaja suurema visiooniga poliitikuid. Et valimistel ei eelistataks kangelasetüüpi poliitikuid, on vaja üldist arusaama muutust, aga kust seda võtta?

Palju algab arusaamisest, mis on see töö, mida poliitik enda arvates tegema läheb, või isegi sellest, kas poliitik endalt seda ülepea küsib. Kui näiteks minister vastab sellele küsimusele, et ta nüüd lihtsalt juhib seda maja mõnda aega, siis muutust ei toimu.

Kui siht oleks rohkem ühiskondlike muutuste taganttõukamisele, muutustele eelduste loomisele, näiteks rahvastiku muutustest tuleneva trendi tasakaalustamine, siis nii keerulist asja lahendades on täiesti vastuvõetav öelda, et me ei tea, mida me teeme, aga me teame, kuhu me tahame välja jõuda. Näiteks et me tahame, et 20 aasta pärast oleks tööturul tagasi need inimesed, kes praegu välja kukuvad.

Mikrotasandi jutu kõrvale oleks enam vaja suurt sihti ja valmisolekut. Praegu kuuleme, et riik on valmis toimima otsekui majahoidja: prügiauto käib, vesi jookseb torudes, muru niidetakse, postiljon toob lehti – riigi asi oleks justkui vaadata, et see kõik toimiks edasi. Aga meil ei ole selliseid poliitikuid vaja, meil on väga tublid riigiametnikud, kes vaatavad, et kõik toimiks. Meil on vaja juhte, kes ütleks, et me tegeleme vale asjaga ja selle asemel peame leidma üles õige probleemi ja tegelema sellega.

Hea indikaator on vaadata, millega täidavad ministrid oma päevakava, mis tüüpi küsimusi nad lahendavad. Suur osa on sellised, millega ministrid ei peaks tegelema, need on asjad, mida saab delegeerida. Selle asemel tuleks olla ühiskondlike debattide algataja rollis ja mitte karta öelda, et ei teata vastust – tuldagu ja aidatagu mõelda.

Kas küsimus on käärides selle vahel, mida poliitikutelt oodatakse ja mida tegelikult vaja oleks?

Ma ei usu, et juhid end seetõttu hästi tunnevad. Nad saavad aru, et küsimused on keerukad ja lihtsaid vastuseid ei ole. Aga neilt oodatakse lahendusi, lumepall paisub, probleemid kuhjuvad. Lõpuks on juht kurnatud, ta on tahtnud parimat, aga teda vihatakse, ta tunneb, et talle on liiga tehtud.

Juhid juhivad eelkõige inimesi, nende töövahend on inimesed, nende edukust hinnatakse selle järgi, kui hästi nad inimesi oskavad juhtida, sest ainult nendega koos loovad juhid väärtust. Oluline on aru saada, kas inimesed teevad õiget tööd, kas nad tahavad seda teha, mida on nende meelest mõttekas teha.

Kuulen avalikust sektorist kogu aeg kahte vastuolulist sõnumit: me teeme nii huvitavat tööd ühiskonna jaoks, aga suur osa meie tööst läheb tühja, sest me valmistame ette pabereid, millest midagi ei sõltu, me täidame aruandeid, mida keegi ei loe, paneme aega sinna, millest midagi ei tule. Süsteemid on aga nii suured, et nende inimeste mõtted ja muudatusettepanekud ei jõua kuhugi. Siin oleks juhi asi küsida, mis on see, mis ei toimi ja mida saame paremini teha. Ja siis tee see ära!

Juhi jaoks on küsimus, mida teha oma tööajaga. Kas istuda koosolekutel, mida saaks rahuliku meelega delegeerida, või panustada vajalikesse muutustesse, luua diskussiooni, lasta inimestel pakkuda ideid. Neid juhte paraku väga palju ei ole. Laenasin pealkirja Itaalia näitekirjanikult Luigi Pirandellolt, kelle samanimeline tükk veel hiljuti oli Linnateatri mängukavas. Pirandello lavaline provokatsioon tegelikkuse ja näilisuse vahekorrast on aga kuidagi kahtlaselt sarnane meie demokraatia praeguse seisundiga. Digitehnoloogia areng, turumajanduse võidukäik, väärtussüsteemi kohanemine uute oludega – kõik nad mõjutavad moel või teisel Eesti demokraatiat. Olen ikka korrutanud, et tehnoloogia areng ise ei peaks muutma eetilisi väärtusi, vaid uute vidinate kasutajad võiksid pigem kasutada neid aastasadade jooksul kujunenud läänekristliku kultuuriruumi põhitõdede ja väärtuste kiiremaks ja põhjalikumaks omandamiseks. Valetamine, varastamine ja kiusamine ei muutu sellest lubatavamaks, kui seda tehakse nutitelefoni kasutades veebis.

Tõsi näib olevat aga see, et tõde ise muutub. Kui Albert Einstein jõudis järeldusele, et Newtoni sõnastatud absoluutne tõde ei olegi nii absoluutne, ei osanud ta ilmselt arvata, et relatiivseks võidakse tema valemite ettekäändel kuulutada ka rahvusvaheline õigus, vabadus ja isegi 2 + 2 = 4, kui selle tehte teeb mõni sotsiaaldemokraat. Kõik olevat tõlgendamise küsimus. On see tõesti nii, või näib see meile nii?

Näilisus varjutab tegelikkust. Eestlasi on seni õigustatult peetud ratsionaalseks rahvaks. Ütleb ju meie vanasõnagi, et üheksa korda mõõda ja üks kord lõika. See talupojakultuurist pärit põhjamaine tarkus ei kipu enam kehtima. Järjest enam näeme, kuidas otsuseid langetakse emotsioonide mõjul. Emotsioonid on paraku valitsusele ja võimule vilets tööriist. Nende kohus oleks lähtuda ratsionaalsetest argumentidest. Isegi siis, kui need, kelle jaoks ratsionaalsed argumendid on emotsionaalselt vastukarva, linnaväljakul kahekümnekraadise pakasega protestiks vanni ronivad.

Kas demokraatia ongi võimu kohustus alluda rahvale, kui selle enamusele midagi näib? See on läänekristliku kultuuriruumi praegune miljoniküsimus. Bütsantsi kultuuriruumis see küsimus pole – seal ütles (ja ütleb praegugi) võim, kuidas asjad on ning preestrite ja alluvate kohus on teha nii, et see näiks kõigile õige ja õiglane. Ka siis, kui on vaja seletada, et Krimm on põline vene ala või 2 + 2 = 5. Demokraatia, mille eest meie 1918–1920 sõdisime ja 1989–1991 laulsime, näeb asju teisiti. Siin on igaühel õigus ise mõelda ning usk ja tema jüngrid ei pruugi olla võimu teenistuses. See demokraatia eeldab, et inimesed teevad endale selgeks, kuidas asjad tegelikult on. Ja see ongi teinud läänekristlikust kultuuriruumist planeedi kõige elamisväärsema ja jõukama osa.

Mis saab aga siis, kui inimene ei viitsi enam mõelda, vaid käitub selle järgi, kes oskuslikumalt tema emotsioonidel mängib? Adolf Hitler tuli Saksamaal võimule seaduslikul teel, kasutades üliefektiivsel moel rahva kollektiivset emotsiooni. Hitleri propagandaministri Goebbelsi lipukiri oli teatavasti: «Vale peab olema nii suur, et see muutuks usutavaks.» Sarnasus nüüdse Venemaaga on ilmne, aga Vene valitseval kamariljal on praegu kasutada ka kommunikatsioonitehnoloogia, mis muudab vale ja näilisuse kättesaadavaks kogu maailmas. Kas see toimib? Venemaal kindlasti osaliselt toimib. Kas kriitilisel määral, on jällegi miljoniküsimus. Kas see toimib mujal? Natuke ikka, aga mitte kriitilisel määral. Arvan, et ka Moskvas teatakse seda ning loodetakse pigem tekitada hirmu ja sellest tulenevaid emotsionaalseid otsuseid, mis võivad ajutiselt näida enamusele põhjendatuna, kuid mis tegelikult ei lahenda midagi. Tants kohaliku riikliku venekeelse telekanali umber on just see, mida idas tahetakse – tülitsetakse asja üle, mis on olemuslikult 21. sajandil mõttetu, kuid mille tegemine või mittetegemine näib osale õige ja teistele vale otsusena.

Mina ei hääletanud kooseluseaduse poolt. Olles ise üks aktiivseid samasooliste kooselu registreerimise võimaldamise pooldajaid. Sest see on näiline seadus. Jah, riigikogus toimus hääletus, mida poolthääletajad on nimetanud sallivushääletuseks. See on osaline, paljuski näiline tõde. Tegelikult ei saanud samasoolised paarid selle hääletusega midagi muud, kui väikese lootuse, et võib-olla ehk järgmine riigikogu koosseis (seega mitte need, kes selles koosseisus rohelist nuppu vajutasid) enne 2016.aaasta 1. jaanuari siiski võtab vastu seaduse, mis neil oma kooselu sisuliselt selliselt määratleda lubab, et nad ei oleks eri soost abielupaaridega võrreldes õiguslikult palju kehvemas olukorras (poleks diskrimineeritud). Petuseadusele antud 40 poolthäält, mis pole isegi riigikogu koosseisu enamus, ei anna põhjust just liigseks optimismiks. Näilisuse musternäide selle saaga juures oli samasooliste paaride diskrimineerimise lõpetamise õilsa tahte varjutamine sulepeast imetud vajadusega anda ka eri soost inimestele võimalus astuda näilisse abiellu. Selle väljamõtlemisega loodeti näida demokraatlik ja loodeti valutumale seaduse menetlemisele. Taheti, et läheks paremini, kuid läks nagu ikka.

Näiliselt arendavad poliitikute laiad hulgad kõik rahvavõimu, demokraatiat. Pole ainsatki tõsiseltvõetavat erakonda, kelle lipukiri poleks rahva tahte parem arvestamine ja vabaduse suurendamine. Selle lipukirja varjus on aga paljudel nagu varrukast tõmmata ettepanekuid isikuvabadusi piiravateks uuteks seadusteks. Näiliselt üldistes huvides, tegelikult üksikjuhtumite küünilise ärakasutamisega omaenese isiku turundamiseks. Suurepärane näide on sotsiaaldemokraatlik valitsuse eelnõu avaliku alkoholitarbimise lauskeelamiseks, mis näiliselt on rahva tahte elluviimine, tegelikult aga korralike ja seaduskuulekate inimeste, keda on enamus, kiusamine ja alandamine. Kusjuures seadus, mida kiirkorras remontima asuti ja millest Kalle Muuli ja Indrek Tarand lugesid välja kohustuse tulla Toompeale viina võtma, ei ole mitte kuidagi seadustanud või isegi kaudselt lubanud avalikus kohas lällamist ega laaberdamist.

Näiliselt oleme kõik Eesti patrioodid ja peame lugu oma rahvast. Kui aga kübarast ilmub taas mingi eelnõu, mis kehtestaks järjekordse ebamõistliku piirangu inimeste vabadusele, põhjendatakse seda oma rahva alavääristamisega. Sageli on tegu lausa rahvusliku diskrimineerimisega, omamoodi varjatud rassismiga, kui luulutatakse, et eestlased ei suutvat erinevalt sakslastest maanteel autoga sõita, rannas õlut juua, paadiga järvel kala püüda või pangast laenu võtta. Marginaalse, sageli asotsiaalse vähemuse käitumismuster omistatakse täiesti süüdimatult oma rahvale tervikuna, peaasi et õhtustesse uudistesse saaks. Poliitikuna või ajakirjanikuna – vahet pole. Alaväärsuskompleks müüb! Prominentne kolleeg Toompealt tunnistas otsesõnu, et kui tema valijad soovivad enda alandamist, teeb ta seda häälte nimel ka siis, kui ta seda õigeks ei pea.

Briti organisatsioon Legatum reastab maailma riike heaolu järgi. Tänavune Legatum Prosperity Index asetab Eesti 142 uuritud maailma riigi hulgas kõrgele, 32. kohale – üle keskmise heaoluga ühiskonnaks. Ehkki selliseid edetabeleid pole vaja just üle tähtsustada, paneb ometigi mõtlema see, et indeks annab Eestile 26. koha riigivalitsemise osas ja 70. koha isikuvabaduste osas. Valimisteemaks kerkib aga hoopis riigireform ja ühendkoori hala õhukesest riigist, mis ei suuda oma kodanikke vabastada ise enda eest otsustamisest. Pidavat vaja olema uusi reegleid ja käitumisjuhiseid, mis meid õigel teel hoiaksid.

Kui USAs saadakse liikluses hakkama kuue liiklusmärgi ja parema käe reegliga, siis Eesti alaarenenud inimestele kehtib liiklusseadus, kus on ühtekokku 281 paragrahvi kaugelt rohkem kui tuhande õigusnormiga. Ja ettepanekuid selle seaduse täiendamiseks tehakse pidevalt, pea alati pärast mõnd traagilist õnnetust. Näiline hoolivus!

Isikuvabaduste tegelikku piiratust saab muidugi õigustada ka mõne isikuvabaduse absolutiseerimisega. Meil on moes ülistada sõnavabadust ning sõimata ja alandada valimatult üksteist sotsiaalvõrgustikes. Rahvusvahelises võrdluses oleme me maailmas absoluutses tipus sõna- ja ajakirjandusvabaduses. Samas aga nigelas positsioonis nii eraisikute kui firmade võimaluses saada tõhusat õiguskaitset. Kahjuks on need asjad teatud määral seotud – karistamatuse tunne kellegi laimamise korral võib olla põhjendatud, sest laimaja vastutus on ebatõenäoline.

Vabadus pole midagi garanteeritud ja igavest. Selle eest tuleb seista – iga päev ja hetk. Lennart Meri hoiatas perestroika ajal, et iga kobrulehe all peidus väike Stalin, kes ootab oma hetke. Nüüdseks on neid kindlasti palju vähemaks jäänud, aga lõplikult kadunud pole nad kuhugi. Naabrimehed pole Leninitki veel maha matnud. Lihtsameelne oleks arvata, et see meid siin Eestis ei puuduta. Neid, kes arvavad, et riigi kaitseks tuleb inimeste vabadust kärpida, on meil küllaga. Just nemad tulevad enne valimisi kobrulehe alt välja ja ilmutavad end preestrite ja inimhingede inseneridena. Paradoksaalsel moel nõrgestab aga just vabaduse piiramine meie kaitsevõimet kõige enam. Sest vabadus on hüve, mille eest inimesed tahavad seista. Kui muidugi lubatakse! Uue perekonnaseadusega tuli meie õigussüsteemi vanema hooldusõiguse mõiste. Hooldusõigus tähendab seda, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest. Hooldusõiguse üheks osaks on vanema suhtlemisõigus oma lapsega.

Hooldusõiguse, sh suhtlusõiguse määramise vajadus on järjest kasvav probleem. Seda ilmestab fakt, et 2011. aastal lahutati 3099 abielu, millest 1683-s kasvas peres vähemalt üks ühine laps, aga ka see, et meil on palju registreerimata ühiste lastega paare, mis samuti purunevad.

Seadus sätestab vanemate võrdsed õigused ja kohustused oma laste suhtes, see tähendab ka seda, et mõlemal vanemal on õigus ja kohustus suhelda oma lastega, seda ka lahuselu korral. Tihti ollakse eksiarvamusel, et ülalpidamise kohustus ning lapsega suhtlemise kohustus on üksteise eeldusteks. Tegelikkuses see nii ei ole. Igal vanemal on õigus (ei tohi unustada ka kohustust!) oma lapsega suhelda ning näiteks elatise mittemaksmise fakt ei saa olla määravaks suhtlemise keelamisel. Ka on riigikohus mitmetes otsustes rõhutanud, et lapsega koos elav vanem peab hoiduma tegevustest, mis kahjustavad suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist.

On ilmselt vastuvaidlematu, et lapse igakülgse sotsiaalse arengu tagamiseks on tema elus tähtis roll nii emal kui ka isal. Vanuses, kus laps ei saa veel ise vastu võtta otsuseid enda elu määramise osas, ei tohi üks vanematest võtta endale õigust otsustada, kas laps tohib teise vanemaga suhelda või mitte. Lapsel on õigus mõlemale vanemale ning samuti õigus omada lähedasi suhteid mõlema vanema poolsete sugulastega. Selle takistamine kahjustab last vägagi ning kahandab tulevikus lapse võimalusi teha ise oma valikuid, kellega suhelda või mitte.

Kohtutesse on seoses laste suhtlemiskorraga jõudnud väga palju vaidlusi. Uuringutes on leitud, et tihti kasutavad vanemad lapsi ära endistele partneritele n-ö ärategemiseks. Laste suhtlemise takistamiseks lahus elava vanemaga leitakse mitmeid võimalusi, näiteks leitakse ettekäändeid, miks ei ole kohtumine just sellel ajal võimalik, valetatakse laste haiguste kohta, öeldakse, et laps ise ei taha suhelda jne. Siinkohal tuleks taas meelde tuletada vanema kohustust soodustada lapse suhtlust lahus elava vanemaga.

Loomulikult on laps emotsionaalselt tihedamalt seotud vanemaga, kes tema eest igapäevaselt hoolitseb. Seetõttu on selle vanema käitumishoiakutel ning motiveerimistel lapse jaoks äärmiselt suur roll. Kui laps tunneb, et vanem teda suhtlemisel toetab, tunneb ta ennast teise vanemaga suheldes kindlamini ja turvalisemalt, mis on positiivne lapse vaimse tervise seisukohalt.

Kui on tekkinud probleemid suhtlemiskorra suhtes ehk kui üks vanem takistab põhjendamatult suhtlemist teise vanemaga, tuleks vaidluse lahendamiseks esmalt pöörduda kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja poole. Tema aitab pooltel vaidluse rahumeelselt lahendada ning vajadusel lepitakse lastekaitsetöötaja juuresolekul kindlaks lapsega suhtlemise kord.

Võimalik on ka pöörduda kohtusse. Siinjuures tuleb tähele panna, et kohus ei ole seotud kummagi vanema poolt välja tooduga, vaid sellistes asjades on kohtul äärmiselt suur tegevusvabadus – kohus võib arvamusi küsida kõigilt lapsega kokku puutuvatelt institutsioonidelt, suunata pooli kohustuslikus korras perelepitaja poole jne.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt on kohtul kohustus suunata pooli ka kompromissile. Hiljutine riigikohtu lahend (riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. novembri 2014. a kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-14) rõhutas veelgi kohtu rolli suhtlemiskorra üle vaidlevate vanemate suunamisel kompromissile. Selles asjas olid madalama astme kohtud teinud otsuse, kaaludes põhjalikult mõlema poole esitatud argumente, kuid riigikohus tühistas otsused, leides, et madalama astme kohus ei ole suunanud pooli lapse huvides erimeelsusi lahendama ja lapsega suhtlemise korras kokku leppima, sh juhtinud tähelepanu võimalusele kasutada perenõustaja abi või suunanud vanemaid osalema lepitusmenetluses, et erimeelsused ületada.

Riigikohus on viidatud lahendis andnud madalamate astmete kohtutele konkreetsed juhised, mil viisil peab toimuma suhtlemiskorra menetlus. Kohus peab vanema ja lapse suhtlemist reguleerides lähtuma uurimispõhimõttest ning tegema endast kõik oleneva, et veenda vanemaid lapse huvides koostööle ja kokkuleppel lapsega suhtlemist reguleerima, et vältida hilisemaid probleeme kohtulahendiga määratud suhtlemise korra täitmisel. Selleks peab kohus arutama vanematega kõiki lapsega suhtlemise küsimusi, milles vanemad on eri meelt, suunama vanemaid lapse huvides järeleandmisi tegema ning selgitama, mil viisil kavatseb lapsega suhtlemist reguleerida, kui vanemad jäävad lepitamatutele erimeelsustele. Riigikohtu arvates on last puudutavates vaidlustes väga oluline pakkuda vanematele võimalust saada last puudutavate küsimuste laste huvides lahendamiseks abi erialaste teadmistega nõustajalt ning teatud juhtudel määrata ka kohtuväline lepitusmenetlus erimeelsuste ületamiseks.

Suhtlemiskorra üle peetavad vaidlused võivad seega kujuneda äärmiselt pikaks ning kurnavaks. Seejuures lõpeb suur osa selliseid vaidlusi tihtilugu ühe osapoole n-ö allaandmisega: mingil hetkel, peale suurt hulka aja- ning rahakulu otsustab üks pool, et kogu see vaidlus ei ole seda enam väärt. Asjade sellise käigu puhul on väga negatiivne see, et kui üks vanem on niivõrd ära kurnatud takistustega võitlemisel, lepitakse paratamatusega ning ta loobub edaspidiselt lapsega suhtlemisest sootuks. On muidugi ka vastupidiseid näiteid.

Samas tuleb tõdeda, et kõik sõltub suhtlemisõigust nõutava vanema kindlameelsusest. Näiteks ühes kohtu menetluses olnud vaidluses soovis isa kohtulikult paika panna lapsega suhtlemise korda. Menetlus kohtus algas 2011. aastal ning see jõudis lahendini tegelikult üsna kiiresti, ligikaudu poole aasta jooksul. Edasi juhtus aga see, et lapse ema ei pidanud kohtu määratud suhtlemiskorrast kinni, mistõttu tuli isal seaduslikke meetmeid kasutades alustada järgmist kohtumenetlust – nimelt lepitusmenetlust seoses lapsega suhtlemist korraldava määruse rikkumisega. Kuna ema mitte ühelgi korral hoolimata trahvihoiatustest kohtuistungile ei ilmunud, olid ka kohtu käed seotud ning lepitusmenetlus tuli lugeda ebaõnnestunuks. Kuna suhtlemine lapsega oli jätkuvalt takistatud, ei jäänud isal muud üle, kui pöörduda kohtusse osalise otsustusõiguse üleandmise nõudega (sellise võimaluse sätestab tsiviilkohtumenetluse seadustiku pragrahv 563 lg 7 p 1, mille kohaselt juhul, kui lepitusmenetlus loetakse ebaõnnestunuks, võib kohus määrata, milliseid muudatusi tuleks teha vanema õigustes lapse suhtes). Kogu menetlus lõppes 2014. aastal.

Seega olukorras, kus vanemad ei ole suutnud omavahel leida konsensust lapsega suhtlemise korra suhtes (mille ilmseks eelduseks on see, et ei arvestata kummagi õiguse ja kohustusega lapsega suhelda), ei ole lihtsalt lahendust oodata ka kohtult. Kohtumenetlus lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks võib kesta kaua ning sinna vahele võivad jääda perioodid, kui vanemad suunatakse erimeelsuste lahendamiseks lepitusmenetlusse. Seetõttu tuleks alati esimeses järjekorras leida lahendused ning sõlmida kokkulepped kohtuväliselt. Selleks saavad pooltele nii õigusliku kui ka läbirääkimiste poole pealt abiks olla juristid, kelle poole vajadusel pöörduda. Juristid saavad selgitada õiguslikku olukorda ning abiks olla lahenduste leidmisel, samuti aidata kirja panna saavutatud kokkuleppeid, millest edaspidi lähtuda.
 Väljas on kümme kraadi külma, asutan ennast kodupoodi minema. Selleks on Merivälja kauplus Tallinnas. Kohapeal tervitab mind uksel silt «Inventuur» – nagu «heal» vene ajal. Aga ma saan aru, et väikeses poes on vähe töötajaid ja puudujääk tuleb ju kokku lugeda.

Ega ma sinna poodi vabal soovil eriti ei lähe, aga seekord sai pesupulber otsa ja seda ma julgen sealt osta küll. Vanasti ostsin heas usus muudki, aga pärast seda, kui juba teist korda kilesse pakitud haisva liha koju olin toonud, enam toitu eriti osta ei julge. Esimesel korral anti raha midagi küsimata tagasi, teisel korral polnud aega tagasi minna ja lõin kaotusele käega.

Juur- ja puuviljaletid on selles poes enamasti tühjad või siis konutab seal üksik kapsapea. Leiba ja saia on valida kõige rohkem kahe sordi vahel, piim on õhtuks enamasti otsas. Müüjad vahetuvad pidevalt ja mõni neist on ka eesti keelt osanud.

Kellele sellist kauplust üldse vaja on? Kas töötunkedes ehitajatele, kes seal õlle järel käivad? Või lähedal asuva kooli lastele, kes sealt mõttetut magusanänni ostes kogu oma taskuraha ära raiskavad?

Teatud liiki kaupa on selle poe riiulid, mis paiknevad otse müüja selja taga, siiski alati täis – igat marki värvilised pudelid ei saa ealeski otsa. Samuti on poekese põrand õllekaste täis. Tundub, et omanikud ainult alkoholile panustavadki.

Võib arvata, et kui Tallinnas hakkab kehtima uus alkoholimüügi piirang, mis ei luba väikepoodides kangemat kraami müüa, peab ka Merivälja pood oma uksed kinni panema. Ehk ongi nii õige, sest sellisena ei rahulda see ümbruskonna elanike igapäevavajadusi, milleks selline pood loodud peaks olema.

Samas saan aru nende keldripoodide omanikest, kes tõesti naabruskonna klientidest huvituvad ja viina-veini kõrval ka kõike muud vajalikku pakuvad. Sellised poekesed võiksid jääda. Samuti hea valiku ja kena sisustusega spetsialiseerunud alkoholipoed.

Paraku tahab Tallinna linnavalitsus taas kõiki ühe puuga lüüa, hakates poode sorteerima kaubanduspinna ruutmeetrite järgi. Kui muud välja mõelda ei oska, siis on nii muidugi kõige lihtsam.

Alkoholimüüki tuleks raudselt piirata. Ei ole normaalne, et kanget alkoholi saab meil bensiinijaamadest ja spaadest, aga ka kõigist toidupoodidest. Müügikohti võiks olla poole vähem ja need ei peaks kõik kümneni õhtul lahti olema.

Kahtlane tundub ka alkoholivaba pühapäeva mõte. Kas taastame siis ka kalaneljapäevad? Või keelame näiteks kommide müügi esmaspäeval? Need ju ka tervisele kahjulikud.

Ka alkoholi reklaamimisele võiks mõistlikud piirid panna. Reklaami keelata ei saa, sest siis sattuksid löögi alla tootjad, kes peavad kuidagi ju oma kauba maha müüma. Teiseks saab aktsiisist kopsakat tuge riigieelarve.

Küll aga võiksid alkoholireklaamid olla märksa vaoshoitumad. Need ei tohiks tekitada noortele tunnet, et alkohol loob eriliselt mõnusa õhkkonna. Meenub praegu teles näidatav viinareklaam, mis sisendab, et väimees on õige mees vaid siis, kui äiapapale kingiks pudeli toob.
 
 Samal ajal kui suurem osa riigi juhtidest muretseb selle pärast, kuidas takistada eestlaste väljasuremist ja panna Eesti noori naisi rohkem lapsi sünnitama, ei ole endine IT-ettevõtja ning praegune majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi asekantsler Taavi Kotka tagasihoidlik ja lubab aastaks 2025 kümmet miljonit e-eestlast.

Võimalus anda välismaalastele Eesti ID-kaart ja ligipääs e-riigi teenustele suruti läbi suurema aruteluta. Idee tundus peaaegu kõigile liiga hea, et vastu vaielda. Esmaspäeval anti esimene e-residentsuse tunnistus Economisti toimetajale Edward Lucasele juba kätte. Samas on nüüd tekkinud hulganisti küsimusi, kas e-residentsuse jagamine on ikka turvaline.

Igatahes on suured ideed paigaltammuvas Eestis igati teretulnud. Loodetavasti täitub Kotka ambitsioonikas plaan ning see ei jää tema viimaseks suureks ideeks.
 Võimu jagamine erakondade vahel muutub Euroopas üha keerulisemaks. Tõsiasja, et uute populistlike parteide esiletõus raskendab enamusvalitsuste moodustamist, pidi nüüd tunnistama ka Stefan Löfven ja tema punaroheline vähemusvalitsus. Rootsi sotsiaaldemokraatide liider, kes septembri keskel tähistas koos erakonnakaaslastega valimisvõitu, ei suutnud sel nädalal parlamendis eelarvekavas kokku leppida.

«Teisel pool lauda ei ole kedagi. Läbirääkimiste pidamine on mõttetu,» nentis ta.

Aga juhtus hoopis nii, et koalitsiooni ja opositsiooni vahel kaalukeeleks olevad Rootsi Demokraadid ei toetanud eelarvet, hoides ülejäänud opositsiooni poole.

Valitsuskriisis vaevlev Rootsi liigub nüüd esimest korda pärast 1958. aastat erakorraliste üldvalimiste suunas, mis viiakse läbi 22. märtsil. Kas need viivad riigi ummikust välja, pole kindel. Teada on, et paremäärmuslikud Rootsi Demokraadid kavatsevad valimistest teha referendumi immigratsiooni küsimuses.
 
  Hoiakulised vastuolud riigi reformimise katsetel on alati teravad, sest süsteemi keset on alati palju keerukam reformida kui tema väliseid siirdeid, näiteks valdkonnapoliitikaid. Näeme, et kogu debati kohal laiub risk kapitaalselt kokku joosta, nii poliitiliselt kui ka administratiivselt.

Laiemalt vaadates ei ole tegemist konfliktiga poliitik vs poliitik, poliitik vs ametnik, poliitik vs ettevõtja, kuigi kõik need elemendid on olemas. Probleem on põhimõttelisem: mentaliteetide kokkupõrkes. Nimetagem selle debati osapooli suure üldistusastmega ratsionalistideks ja inkrementalistideks.

Ratsionalistid on veendumusel, et seda riigirummu, mis ajab kodarad liikuma, saab reformidega ratsionaalselt ja plaanitult kiiremini käima panna. Vähemalt selle poole pürgida. Neid toetab meie ajalooline kogemus 20–15 aasta tagant, mil riigiaparaati viimati fundamentaalselt reformiti.

Seega, teatud tingimustel on see isegi hõlpsalt võimalik. Aga kahtlemata olid ajad teised. Reformi tehti režiimivahetuse maavärina või selle järelvõngete raames. On elu paradoks, et midagi muuta on alati lihtsam siis, kui midagi on kapitaalselt untsus. Dieeti hakkame pidama ka alles radikaalsete ülekilode tõttu. Mentaalselt on nii lihtsam, sest selg on vastu seina.

Nii on ka riikidega. Ameerika politoloog ja majandusteadlane Mancur Olson näitas oma kultusteoses «The Rise and Decline of Nations» ilmekalt, et Teise maailmasõja kaotanud Jaapan ja Lääne-Saksamaa tõusid paarkümmend aastat hiljem maailma majanduse veduriteks, sest alustasid tabula rasa’lt.

Vanad, nõgiselt mittemodernsed institutsioonid polnud mitte ainult hävinud, vaid ka ebalegitiimsed. Seejuures jäid sõja võitnud Euroopa riigid, Inglismaa ja Prantsusmaa, paradoksaalselt toppama, sest vanad institutsioonid, iganenud grupihuvid ja arusaamad takistasid kaasaja tehnoloogiate juurutamist.

Ka meie moto riigiehituse algfaasis oli üldjoontes see, et viletsus on võimalik pöörata eduks. Kõikjal: kunstis, elus, kultuuris. Ka poliitikas. Peaaegu kõik parlamendivalimised viimase 20 aasta jooksul on võidetud tulenevalt imperatiivist «vaatamata kõigele me suudame».

Suudame «vabaneda vanast nomenklatuurist», suudame «liituda euroatlandi struktuuride ja mõttemaailmaga, vaatamata sovetlusele», suudame «luua heaolu vaatamata vahele lääneriikidega» jne.

Meie arengu alus on olnud eitusest kantud äratõuge, antitees olemasolevale. Üleminekuühiskondi uurinud sotsioloogid on üldiselt ka jõudnud tõdemusele, et edukaimad ühest režiimist teise liikujad ongi need, kes suudavad kõige edukamalt vanale vastanduda. Eriti hästi on meil läinud neis valdkondades, kus vana, mida jaatada ja kopeerida, polnud üleüldse olemaski. Eesti võimekus rakendada ühiskonnas laiaulatuslikult IT-lahendusi rajaneb just iganenud harjumuste puudumisel.

Kas sellest aga praegu kasu on või tekitab see pigem ajaloolist ängi?

Kuigi retoorikas elab ratsionalistide imperatiiv jõuliselt oma elu edasi, mööngem, et vahepeal on saabunud uus ajastu. Vana valem hästi ei funka, keskkond on põhjalikult muutunud. Kodulaenud, koosolekud Brüsselis, aruanded, kodiftseerimine, reitingupõhine poliitika.

Midagi hullu ei ole, kõlbab kulgeda. Avalikule haldamisele orienteeritud stabiilsete institutsioonide ökoloogia. Ratsionalismil kipub samm sammu haaval planeeriva poliitika keskkonnas tihti olema museaalne roll. Võimuvertikaal istub objektiivsetel põhjustel rohkete status quo’de püünises. Tuksub, aga sumbub omaenese rutiinides. Probleeme ei lahendata, neid menetletakse.

Valitsev ideoloogia pole ei liberalism, sotsialism ega konservatism, vaid inkrementalism. Kulgeme tasa ja targu. Ärme tee vigu. Ärme võta liigseid riske. Muutusi aeg-ajalt toimub, need pole välistatud, kuid neid pakub «elu ise». See on reaalsuse mõneti võimendatud negatiivne kirjeldus. Viisakas seltskonnas ütleme selle kohta «poliitika kujunemine stabiilsete institutsioonide raamistikus».

Ratsionalistid ja inkrementalistid räägivad eri keelt. Moraalne õigus võib ju olla ratsionalistidel, aga inkrementalistidel on õigus, et päriselus, n-ö üheksast viieni domineerib nende teooria. Ratsionalistid võivad mõelda «plats puhtaks»-loogikas, et saaks kuidagi inkrementalistid väljalt minema ja reformid ära teha. Ajalugu pakub suurte kriiside näol selleks võimalust, seda aga juhtub harva. Inkrementalistide valuuta on stabiilsus. Ja see on alati kõrge kursiga niikaua, kui see käibel püsib.

Kas ja kuidas tekitada dialoogi inkrementalistide ja ratsionalistide vahel? Üldiselt on see lootusetu, see pole võimalik. Olari Taal sõnastas Eesti Koostöö Kogu riigipidamise kava filmi lõppsõnas, et need riigijuhid, kes reformida ei taha, peavad arvestama, et neid ootab taeva asemel põrgutuli ja nende hauale ei tooda lilli. Ilmekas kujund, ainult et meie siin peame kahjuks poliitikategemist jätkama maapealse elu raamistikus.

Taktikaline soovitus ratsionalistidele ehk erinevatele riigireformi liikumistele võiks peituda siiski selles, et «kõik on halvasti» kõrval tasuks kirjeldada ka seda, mis on hästi. Üldiselt on ikka nii, et igas halvas on üksjagu head ja vastupidi. Elu on täis dualisme. Tõsi, intellektuaalselt huvitavam on mõelda niipidi, et mis on läinud hästi, on läinud ka selgelt halvasti. Kirkaid kontraste võib näha palju. Ka laiemalt kui vaid riigireformi raamistikus. Toon mõne lihtsa näite.

Ideoloogiliselt. Me oleme näidanud, et suudame kollektiivseid ideoloogilisi kontseptsioone väga tõhusalt luua ja ühiskonda nende ümber konsolideerida. Liberaalne ja indiviidist lähtuv ideoloogiline dominant on aidanud Eestit kodanikuühiskonna arendamisel, valitsussfääris kodanikukesksete teenuste arendamisel, rääkimata heast ettevõtluskliimast.

Kuid meie kollektiivne ideoloogiline kliima võib ka lühikese ajaga rünkpilvedesse mattuda. Näiteks on mulle kui endisele parempoolsele poliitikule üsna hirmuäratav vaadata, kuidas kaks paremerakonda teineteist äärmuskonservatiivsuses üle trumpavad – nõnda, et nende ja euroopalikus mõttes rahvusradikaalide erinevuse nägemiseks tuleb luup appi võtta. Samas, olgem empaatilised, hääli on vaja saada.

Administratiivselt. Fakt on see, et kui hästi on läinud meie võimekus kiirelt institutsionaliseeruda ja arendada erinevaid riigivõimekusi, siis halvasti on läinud see, et haldusahel on reaalsete probleemide paindliku lahendamise asemel mahukalt täis asendustegevusi. Ehk nagu muigamisi tõdeb üks minu Eestiga tihedalt ja tipptasemel kokku puutunud Saksa sõber: ta pole veel kunagi kohanud nii agaralt eurodirektiive rakendavat riiki, kus samas sisulisi küsimusi direktiivide väliselt tipptasemel arutada ei taheta või ei leita selleks lihtsalt aega. Samas, olgem empaatilised, direktiivide täitmise kohta tuleb aruandeid esitada.

Majanduslikult. Me oleme teatud osas oma ettevõtluskeskkonna arendamisel väga tublid, osaühingu saab asutada interneti teel mõne minutiga. Teeme oma ettevõtluskeskkonnale tublilt väljapoole promo. Aga on ka teine «siin ja praegu» maailm: suured ettevõtted, kus töötab palju inimesi ja mis on majanduse selgrooks. Neid n-ö lüpsilehmi, mis on ressursi- ja ekspordipotentsiaaliga, meeldib meile üldiselt piinata.

Lugesin just hiljuti üle 2011 riigikogu valimiste eel avaldatud 14 Eesti maineka suurtööstuse manifesti, kus nad palusid kolme asja: maksukeskkonna stabiilsust, võrdset kohtlemist ja huvide kaitsmist välisturgudel. Ilmselt oleks selle manifesti kordamine väga aktuaalne, aga pole kindel, kas nad enam viitsivad. Samas, olgem empaatilised. Kasvavate sotsiaalkulude jaoks on vaja kuskilt maksuraha kokku korjata.

Jättes iroonia, ei ole mul võlulahendusi. Ma ei taha kindlasti otsustavalt moraliseerida valimiskampaaniates ratsionalistlikku rüüd kandvate poliitikute kasuks. Kuigi messianism on hingekosutav, nähtub praktikast, et võimu teostades tulevad uued jutud. Kvalitatiivne edasiminek on samas seegi, kui palju mõtteainet on tegelikkuses pakkunud erinevad riigireformi plaanid. Kodanikud saavad otsustada, valijad.

Minu eluline observatsioon tõdeb vaid, et seisukoht eelkirjeldatud dilemmades korreleerub tugevalt istekohaga. Seegi on muide demokraatlik, kui kedagi lohutab. Siim Kallas ei tunne enda asutatud erakonda ära. Põhjusega. «Abirahad ja ümberjagamine ei tee kedagi rikkamaks,» meenutab erakonna auesimees liberaalse maailmavaate alustõde. Tema parteikaaslased enam nii ei arva. «Raha jagamine teeb meid tuhandete häälte võrra rikkamaks,» mõtlevad tänased Reformierakonna otsustajad ja neil on õigus. Kallas möönab ju isegi – poliittehnoloogidena on see vabariigi parim tiim.

Need olid vist koonderakondlased, kes 1990ndatel üritasid Kallase parteile kleepida külge «luuser-orava» kuvandit. Mingi aja see isegi kehtis. Erakonnal oli selge maailmavaade, palju häid ideid ja tublid liikmed. Aga oravad ei suutnud võimule tõusta, et hakata oma plaane ellu viima. Nüüd on olukord vastupidine. Erakond on (isegi liiga) kaua võimul püsinud, aga ideid ja riigimehelikkust napib. Ja hoopiski on ununemas need algsed ideed, mille nimel poliitikasse tuldi. Ehk nagu Rein Lang tabavalt kirjutas: nii see on (kui teile nii näib). Näiliselt liberaalne ja oma nime õigustav. Tegelikkuses läheb ainult korda «õigesse kasti» tehtud linnuke valimissedelil.

Pole kahtlustki, et möödunud nädalal välja käidud 300-eurone lapsetoetuse lubadus toob oravatele tuhandeid lisahääli. Seni hullutati valijaid paarikümneeuroste lubadustega, aga nüüd pandi rahapatakas lauale – maa tuleb täita lastega! Ei hakka siin lahkama ettepaneku plusse ja miinuseid. Eesti tühjeneb inimestest ja kuidagi tuleb sellele vastu astuda. Selles valguses tundub hea mõte, aga ...

Ma meenutan lugejale sellesama erakonna endise juhi Andrus Ansipi sõnu, kes võrdles ühetasaseid toetusi lennukilt raha külvamisega. «Toetust tuleb maksta vajaduspõhiselt ehk neile, kellel seda tegelikult vaja on,» oli reformierakondlaste mantraks veel sel kevadel. Niipalju siis põhimõtetest.

Kui meil nüüd liberaalset maailmavaadet evivat, tegelikke reforme ellu viivat, erainitsiatiivi toetavat, majanduse konkurentsivõimet oluliseks pidavat parteid enam parlamendis pole – kas oleks aeg siis sellise uue erakonna tekkeks? Reformierakond 2.0, moodsamas kuues, aga sisus sama, mis sündis 1994. aastal.

Eestile oluliste reformide läbi viimiseks koguneb palju huvitavad mõtteid. Tööandjad, Eesti Koostöö Kogu, riigikontroll, Jüri Raidla, Indrek Neivelt – diskussioon on elav ja uusi osalisi aiva lisandub. Aga peaküsimus on vastuseta: kes saab valijalt mandaadi, et need reformid tegelikult ellu viia? Ja miks peakski? Tasuta kõrgharidus ja pirakas lapsetoetus on ju hääd asjad... Neutraalne, rahulik ja stabiilne Rootsi on suutnud viimase kahe kuuga tekitada nii sise-, kaitse- kui ka välispoliitilist rahutust ning ebastabiilsust. Rootsi sotsiaaldemokraadist peaministri Stefan Löfveni juhitud valitsuskoalitsiooni eelarvekava lükati tagasi, kuna Rootsi Demokraadid, kes nõuavavad 90 protsendi ulatuses immigratsiooni kärpimist, otsustasid hääletada paremtsentristliku Allianseni valimisliidu eelarve-ettepaneku poolt.

Ennetähtaegsed valimised on Rootsis varem välja kuulutatud vaid kolmel korral: 1887., 1914. ja 1958. aastal. Neist kõige tähelepanuväärsemad on ilmselt 1914. aasta ennetähtaegsed valimised, kus Rootsi kuningas Gustav V nõudis koos parempoolse erakonna toetusega kaitsekulutuste tõstmist, mille vastu olid liberaalid ja sotsiaaldemokraadid.

Viimaste uuringute kohaselt toetab ainult kaks protsenti vastanutest, et sotsiaaldemokraatide ning rohelise erakonna valimisliit on Rootsile parim valik. Arvestades eelmainitud üüratult väikest toestust sama koalitsiooni jätkamiseks, on vägagi üllatav, et Löfven on siiski väljendanud oma soovi minna järgmistele valimistele vastu samas koosseisus.

Seda väljaütlemist on tugevalt kritiseerinud endine sotsiaaldemokraatide juht Göran Persson, kes leiab, et kuigi oli õige otsus kuulutada välja uued valimised tuleva aasta 22. märtsiks, peaksid sotsiaaldemokraadid tema sõnul iseseisvalt edasi liikuma.

Dagens Nyheteri ja Ipsose andmetel leiab 19 protsenti küsitlusele vastanutest, et Allianseni valimisliit oleks Rootsile kõige sobivam ning kui sotsiaaldemokraatide ja rohelise erakonnaga liituks veel vasakerakond, kasvaks nende toetus 14 protsendini. Arvestades, et alates 1917. aastast on sotsiaaldemokraadid olnud suurem osa ajast võimul, välja arvatud viiel valimisel, kus paremtsentristlikud valimisliidud on suutnud valitsust moodustada, on praeguse valitsuse väga lühikene eluiga tugev löök sotsiaaldemokraatidele.

Loomulikult ei tohi ära unustada, et seda segadust ja ebastabiilsust pole tekitanud vaid Löfveni nõrgemapoolne juhtimine, vaid olulist rolli mängib ka eelmainitud Rootsi demokraatide tugev tõus Rootsi poliitikas – nüüdseks on nad kogunud pea 13-protsendise toetuse. Praegune patiseis Rootsi poliitikas on kindlasti murettekitav ka paljudele teistele Euroopa riikidele, kus äärmuslike vaadetega erakonnad on samuti suurt populaarsust kogunud, näiteks Nigel Farage’i UKIP Ühendkuningriigis või Marine Le Peni Rahvusrinne Prantsusmaal. Kui Suurbritannias on UKIP suutnud üldist poliitilist fooni ja suurte erakondade arvamust immigratsiooni küsimustes enda vaadetele lähemale liigutada, siis praegu pole ükski teine erakond nõustunud Rootsi demokraatide vaadetega.

Vältimaks seda, et hiljuti üles kerkinud äärmuslikumad erakonnad ei suudaks lõputult läbi kukutada nii Rootsi kui ka teiste Euroopa riikide eelarveettepanekuid ning takistada efektiivse valitsuse moodustamist, on üks lahendusi ilmselt see, et parem- ja vasakpoolsed valimisliidud on sunnitud tegema koostööd ning moodustama nn suurkoalitsioonid. Rootsi kontekstis tähendaks see sotsiaaldemokraatide juhitud punaroheliste valimisliidu ning Moderaatide Alliansi valimisliidu koostööd või ühist valitsuskabinetti.

Võttes arvesse Venemaa hiljutisi sõjalisi manöövreid Rootsi läheduses, on järgmiste valimiste üheks teemaks ilmselt ka NATOga liitumine, kuid tundub, et peamiseks küsimuseks kerkib siiski vasak- ja parempoolsete valimisliitude koostöö võimekuse suurendamine ning eriarvamuste mahasurumine. Vähemalt kuni on suudetud taastada stabiilsus. 
Maailm on jäänud kitsaks. Majanduskasvule toetuv läänelik edumudel ei saa iialgi kättesaadavaks kogu maailmale. Isegi kui Läänel oleks mõnda aega võimalik endistviisi jätkata ning end kindlustada, on päris selge, et küllap oli Eesti oma teekaaslastega viimaste seas, kel õnnestus nii totaalselt läände lõimuda: Euroopa Liit, NATO, Schengeni ruum, OECD, euroala jne.

Nüüd pole meil võimalik vana ratsut kasutada – ei saa enam edasi lõimuda, kui me juba oleme lõimunuim riik. Kas aga Eesti on nagu mäetippu tõusnu, kes ei saa kõrgemale astuda, kaotamata jalge alt pinda?

Ei, Eesti ei ole kõrgeimasse tippu jõudnud alpinist. Kuna üks sotsiaalmajanduslik ja välispoliitiline paradigma – tüürida Eesti läände – on ammendunud, tuleb üles leida uus, mida kehtestada. Mida me siin, läänes, nüüd tegelikult teeme?

Sellele küsimusele vastust otsimata, lastes kõigel kujuneda isevoolu teel, võime sattuda kaootilisse rapsimisse. Üksikotsused on lühikeses vaates ehk põhjendatavad, kuid üheskoos osutuvad Browni liikumiseks, kus üldpilt on juhuslik, nagu on juhuslik ka tulemus. Halvemal juhul võime aga teha otsuseid, mis on lõpuks täielikus vastuolus Eesti riigi ja eestluse senise arenguloo ja -loogikaga.

Ning viimaks – otsigem tulevikuteid, mis kestaksid «iga ilmaga».

Nooreestlaste kuulsa maksiimi – jäägem eestlasteks, kuid saagem ka eurooplasteks – teise poolega tulime õnnelikult toime. Oleme eurooplased mis eurooplased. Nüüd on rõhuasetus kandunud loosungi esimesele poolele – eestlaseks jäämisele. Tõepoolest, ronisime siia, võitlesime end siia selleks, et... julgegem tunnistada: iseendaks jääda! Et olla Eesti.

Just selles mõttes terendab siht, mis teeb meid huvipakkuvaks teistelegi. Olgem eestlased, olgem huvitavad ka Euroopale. Niisiis – olgem eurooplased, kuid jäägem ka eestlasteks. Mida rohkem ja selgemalt Eesti jääb Eestiks, seda tugevam on meie tulevik. Nii iseenda kui ka kõigi teiste jaoks.

Rõhugem omadustele ja parameetritele, mida Eestil ja Eestis on rohkem kui mujal. Nii ei ole meie üheks trumbiks tiheasustus, vaid, vastupidi – hajaasustus. Me ei saa suureks inimeste arvult, küll aga looduse armust. Eestlaste pikaajaline suhteline paiksus, asustuse ja rahva järjekestvus, kultuurilised seosed esivanemate maaga, kus igal paigal on oma nimi ja oma lugu, maa seotus keelega, rahvaluule ja -laulud avavad meile võimaluse olla eurooplased eestlaste moodi. Just siis ja ainult siis oleme huvitavad nii endale kui välismaailmale.

Lihtne näide. Juhtiv rahvusvaheline kaardikirjastus Harper Collins on märkinud oma uues Euroopa maanteede atlases ilusad maanteed ning neid on tervel mandril vaid üksikuid – nende hulka on atlases arvatud kõik meie põhiteed, nii Talinna‒Pärnu, Tallinna‒Narva kui ka Jõhvi‒Tartu‒Valga maantee. Välispilgu jaoks on need siis tähelepanuväärselt kaunid teed. Kas me ka ise oskame seda tähele panna või hinnata? Need on meie jaoks ju üsna harilikud ja pigem ilmetud trassid, kus tee ääres «midagi erilist ei ole», teed, mis kulgevad läbi mõttetu võsa.

See võserik aga, vaadet risustavate reklaamplakatiteta, teeääri öisel ajal valgustavate elektrilampideta ning tuimade heliisolatsioonseinteta – meie jaoks harilik ja hall – on «neile» võimas, looduslik, eripärane ja haruldane.

Me ei julge – pigem siiski ei oska – näha ega taibata, et meile harjumuspärased ning seetõttu väheütlevad maastikud − luhad, niidud, sood ja rabad, ka inimtühjad mererannad − on muu maailma inimeste jaoks harukordne väärtus. Et me elame metsas, kus teed, ka riigi suurimad maanteed, läbivad päris metsi, kus elavadki päris karud ja hundid, kus tee ääres võib ärgas reisija märgata pea igal sõidul metskitsi või põtru, rääkimata rebastest, toonekurgedest, kaarnatest…

Eesti tugevuseks on tema suhteline ühtsus: võid peatada oma sõiduki ükskõik kus, võid minna maanteelt metsa alla, süüa mustikaid või jänesekapsaid, korjata seeni, õngitseda kala, nautida vaikust. Juba «tühipaljas» marjakorjamine metsast või omaenda aia saaduste sissetegemine on eurooplase jaoks uskumatu luksus.

Ja vaikus, see on tasuta väärtus, mida me ilmselt ei ole veel õppinud hindama, temast hoolima ega tema säilimise eest hoolt kandma. Meie suurim maavara pole põlevkivi või fosforiit, ei, selleks loodusvaraks on vaikus. Seda ei tohi lasta «röövkaevandada». Tänase päevani võib leida vaikust ühtviisi kõikjalt – Põlva tagant palust, Virumaa laanest või Peipsi kaldalt. Need on elamused, mida ei leia niisama lihtsalt Lääne-Euroopa tihedalt asustatud ja taristatud maastikest.

Jaapani turistid, keda sõidutati bussiga Tallinnast Tartusse, küsisid kümnete kilomeetrite pärast suuri silmi: «Millal see rahvuspark teil ära lõpeb?»

Tõesti, me elamegi ühes parajas euroopa rahvuspargis. Muu maailma rahvuspargid kipuvad olema pagendikud, taradega eraldatud alad, kuhu loomad ja muu elusloodus on pagendatud. Siinpool tarasid laiub seal aga inimeste ala, mis on kontrastselt teistsugune tehislik maastik, kus tegelikult ei ela ei metsloomi, ei leidu looduslikke kooslusi ega loodusmaastikke. Mujal ilmas kipub loodus olema midagi sellist, mida heal juhul ekstra vaatamas käiakse ja ahhetatakse; meil on aga looduse sees olemine loomulik olemise viis. Me tunneme marju ja seeni, ei raevutse pakase või hangede pärast, ujume jõgedes ja joome järvevett jne.

Sellesama loodusega koos olemise loomulikkusest sündisid ka «Teeme ära!» koristustalgud. Veelgi enam – selle innovaatilise idee rahvusvahelise rakendamise kaudu saime ka maailmale anda tagasi veidi äratundmist, et liigne võõrdumine ei ole edu ainuvalem. Isegi majandusmetsades pole meil hiigelsuuri raiesmikke, meil pole sirgetesse viirgudesse istutatud monokultuurseid puupõlde. Ja kuigi leidub liigsügavaid harvesteriroopaid, pole haavad paranematud. Meil on pärisrannad ja vaiksed merekaldad, puutumata saared ja rändlinnualad. Ja kui leidub kallasraja kinniehitajaid, saadab neid üldine pahakspanu. Meil valitseb vaikus ja looduslik mitmekesisus – see on meie loomulik olek. Või mis – see on inimese kui looduse osa loomulik olek. Ja seda võib leida meilt, Eestist. Selles mõttes on terve Eesti tõepoolest üks rahvuspark.*

Ning ei maksa arvata, et rahvuspargis tänapäeva inimese normaalne elu raske või takistatud. Ei, tulunduslik tegevus on enesestmõistetav. Sest ega rahvuspark ole loodusreservaat, vaid maastik, kus inimesed saavad elada väärilist elu, arendades oma kultuuri, majandust jne.

Olla puhas, käsitsi tehtud, hoitud ja haruldane – selline võiks olla Eesti tootmise ja teenuste sisu ning meie väljund maailma. Kahtlemata on sedaviisi mõistetud Eestis elamisväärne keskkond, ja turismi mõttes on meil imetlusväärne väärismaastik, mis hõlmab kohaliku looduse mitmekesisuse ja siin elava rahva rahvusliku kultuuri omapära. Mida sügavam ja ajas kestlikum on kumbki jäljerada, seda võimsam on lõpptulemus.

Riiki hõlmav rahvuspark on globaalselt kestlik idee, mis kannaks nii väljas kui sees. See oleks mõtteviis, kuhu iga üksik inimene ja organisatsioon saaks panustada, seega on see võimalus kõiki hõlmavaks ühistööks, mis tegelikult ei lõpe kunagi. Selleks on vaja kaht eeldust, mis mõlemad on Eestil olemas: looduslähedane ja -keskne meelelaad ja eluviis ning võime kiiresti uut vastu võtta. See ongi ilmselt kõige võimsam tulevikukombinatsioon.

Meie meelest peitub just siin Eesti võimalus. Sedaviisi mõistetud rahvusparki ei pea me sugugi häbenema. Üks metsasalu, tühi liivarand ja hall võsaäär võib olla inimkonna kultuurile niisama väärtuslik nagu Pariisi Jumalaema kirik või Amsterdami ööelu. Euroopas on LNG terminalide maht kokku ligikaudu 200 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas. Selle aasta esimese 8 kuu jooksul oli mahust kasutuses ainult 16 protsenti ehk enamik Euroopa LNG terminalidest on alakasutatud. Vaatamata sellele käib Baltikumis LNG terminalide ehitamises võidujooks, kus üheks osavõtjaks on Eesti riik. Imelikul kombel on kuulda ainult ühte korduvat argumenti – energiajulgeolek. Enne kui Eesti riik midagi nii suurt otsustab, tuleks riigil esmalt lõpetada senine Eesti gaasituru moonutamine ning samal ajal hoolikalt jälgida, kui hästi suudab Klaipeda LNG terminal Leedus end majanduslikult tõestada.

Aastatel 2006–2007 tarbiti Eestis gaasi üle 1 miljardi kuupmeetri aastas. Praeguseks on gaasitarbimisest järele jäänud vaid veidi üle 0,5 miljardi kuupmeetri aastas. Gaasitarbimise langus on Eesti energiapoliitika tagajärg. Riik on doteerinud kohalike kütuste kasutamist ja samal ajal maksustanud maagaasi aktsiisiga, ehkki maagaas on siiani Eestis kõige vähem keskkonda saastav kasutusel olev kütus. Kolmel järgneval aastal tõuseb aktsiis igal aastal 20 protsenti. See ei soodusta hästi toimiva gaasituru teket, sest kellelgi pole tahtmist investeerida languses olevale turule. Kui mõnedes Euroopa riikides gaasi tarbimine suureneb, siis Balti riikides ja Soomes see selgelt väheneb. Kelle jaoks on Eesti riigil plaanis ehitada LNG terminal mahuga 1,2 miljardit kuupmeetrit ehk üle kahe korra mahukam kui Eesti praegune gaasitarbimine?

Praegu on meil võimalus õppida Leedu Klaipeda LNG terminali kogemusest. Selle maht on 4 miljardit kuupmeetrit ning sealt võiks tarnida gaasi kõiki kolme Balti riiki. Vaatamata sellele, et Klaipeda terminal avati suure hurraaga, on Leedu seim võtnud vastu seaduse, mis kohustab Leedu tarbijaid ostma 25 protsenti gaasist LNG terminalist. Terminali rajamise ja käigus hoidmise kulude katmiseks on pandud kõigile Leedu gaasitarbijatele kohustus maksta 21,5 eurot tuhande kuupmeetri kohta. Lisaks on pandud kohustus osta LNGd kõikidele ettevõtetele, kes toodavad ja müüvad energiat kooskõlastatud hindadega. Lisandub veel ülekandevõrgu tariif. Kokku maksab ettevõtja LNG kasutamise eest 63,8 eurot tuhande kuupmeetri kohta, millele lisandub siis veel ka LNG enda hind. Viimaste andmete järgi on aga Leetu imporditud LNG hind võrreldes torugaasiga 10 protsenti kallim (Reuters).

Lisaks on viieaastane leping Statoiliga ainult ajutine kinnitus, et terminal esimese viie aasta jooksul kahjumit ei toodaks. Leedu endine energiaminister Leonas Asmontas nimetab Klaipeda projekti suurimaks poliitiliseks läbikukkumiseks Leedu energiasektoris. Ta ütles mõne nädala eest, et Leedu riik oleks võinud investeerida väiksemasse ja vanemasse infrastruktuuri ning maksta 145 miljonit eurot. Selle asemel maksab nüüd riik järgmised kümme aastat 576 miljonit eurot maksvat kallist infrastruktuuri ning siis ostab selle endale tõenäoliselt suurema summa eest kui 145 miljonit eurot. Lisaks mõjutab see ka Leedu kaupade konkurentsivõimet maailmaturul, mis väheneb märgatavalt. Seega saab teha ainult ühe järelduse: Klaipeda LNG terminal ei ole rajatud majanduslikest põhjustest lähtuvalt ning ei ole võimeline tegutsema turu konkurentsis.

Alternatiivsed valikud on vajalikud, kuid hetkel ei ole mitte mingit põhjust Eesti riigil LNG terminaliga ülepeakaela kiirustada, kui seni sisseostetud torugaas on olnud alati tarnekindel ja soodsama hinnaga. Riigil tuleks muuta oma aktsiisipoliitikat maagaasi suhtes ning jälgida Klaipeda LNG terminali arengut, et mitte korrata Leedus tehtud vigu. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Lõpusirgel on uurimisprojekt, mille käigus katsetatakse ainult internetis paikneva Riigi Teataja majutamist rahvusvahelises pilveteenuses. Miks see vajalik on ja kuidas aitab riigi andmekogude paigutamine nn virtuaalsetesse saatkondadesse tagada riigi toimimist ka kriitilistes olukordades?

Teatavasti kehtivad õigusriigis ainult avaldatud seadused. Kuid millal seadus jõustub? Üks tuntud jurist on veidi irooniliselt öelnud, et seadused jõustuvad siis, kui raamatukauplus Võitlev Sõna avab oma uksed. Sellega pidas ta silmas olukorda, kus seaduses on ette nähtud, et see jõustub järgmisel päeval pärast avaldamist. Kas seaduse sisu on ka tegelikult kättesaadav, sõltub raamatukaupluse lahtiolekuajast.

Praegu ei ole selline väide enam asjakohane, ja seda põhjusel, et juba üle nelja aasta, alates 2010. aasta 1. juunist ilmub Riigi Teataja üksnes võrguväljaandena internetis. Kui me paberil ilmuva Riigi Teataja ajastul eeldasime, et nendel, kes ei olnud seda koju tellinud, piisas seadusetähe teadasaamiseks raamatukogu külastada, siis nüüd, e-ajastul, eeldame, et seadus on kättesaadav igale interneti kasutajale seitse päeva nädalas ja 24 tundi ööpäevas.

Kui mõelda sellele, et peaaegu 400 seadusest muudetakse igal aastal üle poolte ning mõnesid neist ulatuslikult ja mitmeid kordi, siis paberil nende tekstide avaldamine ei olekski mõeldav. Veelgi vähem on võimalik seaduste kasutajatel endil, mõnikord sadade muudatuste põhjal, kokku panna kehtivat seadusteksti. Seega, meie seadused, mis on aluseks riigi toimimisele, on kättesaadavad elektrooniliselt ning me peame tagama, et need oleksid seda igal ajahetkel, ükskõik mis olukorras.

Juhuks, kui keeruliste infotehnoloogiliste tugisüsteemide töö on häiritud või võimatuks tehtud, näiteks hävivad serverid või võrguühendused, on juba kasutusele võetud mitmed tehnoloogiast tulenevaid riske maandavad meetmed. Need võimaldavad kasutada Riigi Teatajat lokaalselt või ümber lülitada teise, võrgu kaudu kättesaadavasse asukohta. Selline asukoht peab aga eelnevalt olema ette valmistatud. Lokaalne, ilma internetiühenduseta kasutusvõimalus on aga tagatud üksnes valitsusele ja olulistele riigiasutustele, kes seadust rakendavad.

Seaduse kehtivuse tagamiseks peab olema välistatud Riigi Teatajas andmete loata töötlemine, mis võiks kaasa tuua seaduse sisu muutmise. Ka see on tagatud. Näiteks saab kasutaja iga avaldatud akti puhul kontrollida digitaalse templi olemasolu. Digitaalset templit lõhkumata või uut templit panemata ei ole võimalik ka akti muuta. Templit saab aga anda ainult kindlaksmääratud autenditud isik. Lisaks kontrollitakse ajatempli abil kogu avaldamisprotsessi autentsust, ja seda reaalajas.

Tagasiteed paberile ei ole. Selge on see, et Riigi Teatajat (nagu ka muid riigi toimimiseks olulisi teenuseid) me paberile tagasi viia ei saa – see ei oleks mõttekas, aga pole enam ka võimalik. Seega tuleb aina enam mõelda sellele, kuidas tagada riigi digitaalne järjepidevus võimalikes kriisiolukordades.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, justiitsministeerium, Registrite ja Infosüsteemide Keskus ja Microsoft alustasid septembris maailmas ainulaadse uurimisprojektiga, mille käigus mängitakse Riigi Teataja näitel läbi olukordi, kus mingil põhjusel tekib vajadus riiklikke infosüsteeme riigi territooriumilt välja kolida. Näiteks koormusrünnakute vastu võitlemiseks on pilvetehnoloogiatel sootuks võimsamad lahendused.

Tegemist ei ole pelgalt tehnoloogilise projektiga. Eesmärk on ka läbi mõelda ja kaardistada, võimalusel leida ka lahendused juriidilistele küsimustele. Millisel juhul saab õigusjõudu omav süsteem kolida riigi territooriumilt välja? Kes saab sellise otsuse vastu võtta? Milline õiguskord sellisele pilve kolitud andmekogule laieneb. Need on vaid mõned küsimused, mis vajavad vastust.

See pilootprojekt on alles esimene samm ning selle käigus tekkivad ideed ja tuvastatud probleemid vajavad kindlasti veel edasi töötamist. Näiteks on üsna selge see, et delikaatseid isikuandmeid sisaldavaid andmebaase erafirmadele kuuluvasse pilve me praegu panna ei saa, vaid peame otsima võimalusi andmesaatkondade loomiseks ehk serverite paigutamiseks Eestile sõbralike riikide territooriumile. Kuid tehnilises mõttes on juba praegu selge, et meie süsteemidele asukoha-sõltumatuse näol tagala kindlustamine on vajalik ja võimalik. Nii ei ole meil vaja muretseda, et meile tähtsaid andmeid on võimalik hävitada lihtsalt mõnda hoonet või piirkonda rünnates või et need ei ole interneti kaudu kättesaadavad. Pilvemajutus on tulevikus kindlasti turvalisem ja ilmselt ka odavam võimalus enamiku e-riigi andmekogude hoidmiseks, tingimusel, et nii tehnilised kui ka õiguslikud riskid on maandatud.

Digitaalsed infosüsteemid muutuvad igapäevaelus üha olulisemaks ning meil on vajadus olla valmis pakkuma teenust ükskõik millises kriisisituatsioonis. Mis riigis sündis inimene, kes nägi ilmavalgust Varssavis ajavahemikus 1940–1945? Vist ei kahtle keegi, et Poolas. Kuid võib ka teismoodi mõelda. 1939. aasta sügisel oli Natsi-Saksamaa vallutanud Poola ning Varssavi liideti Grossdeutschlandiga. Sellest tõigast lähtuv ametnik märgiks dokumenti, et see inimene sündis hoopiski Saksamaal. Kui niisugune asi juhtuks, põhjustaks see ilmselt rahvusvahelise skandaali, ametnik vallandataks ja riigipea paluks kogu avalikkuse ees vabandust. Ometi, kui selline asi juhtub Balti riikidega, siis jääb mõnedel välisriikide ametnikel õigust ülegi. Pean silmas vahejuhtumit, kus Soomes väljastati Eestis sündinud isikule juhiluba, milles märgiti sünniriigiks RUS. Selliseid juhtumeid on Balti riikides sündinutega mujalgi – Rootsis, Hollandis, Suurbritannias…, kus sünniriigiks on märgitud kas RUS, SUN; SOV või USSR. Kuid mis vahe on 1940.aastal okupeeritud Varssavil või 1975.aastal okupeeritud Tallinnal?

Valdav enamus lääneriike (sh Soome) ei tunnustanud Eesti ja teiste Balti riikide kuulumist NSV Liidu koosseisu vaid suhtus neisse kui okupeeritud ja ebaseaduslikult annekteeritud riikidesse. Mitmed riigid keelasid seetõttu oma diplomaatidel jt ametiisikutel Balti riike külastada. Suurbritannias tegutses kogu okupatsiooniaja vältel näiteks Eesti saatkond ja USA- New Yorgis Eesti peakonsulaat. Kas need diplomaatilised esindused esindasid siis NSV Liitu? Kuidas said nende riikide kodanikud olla sündinud äkki okupeerivas riigis?

Eriti kummaline on, kui Eestis Nõukogude okupatsiooni ajal sündinule märgitakse dokumenti sünnikohaks RUS ehk Venemaa. Kui ametnik väidab, et tol ajal Eesti riiki ei eksisteerinud, siis huvitaval kombel on talle teadmata, et sellise nimega riiki nagu Venemaa ei eksisteerinud samuti, vaid Vene NFSV oli NSV Liidu konstitutsiooni järgi samasugune liiduvabariik nagu ka Eesti NSV. Eesti aga ei olnud Venemaa koosseisus isegi mitte NSV Liidu seaduste järgi. Iseseisva riigina ilmus Venemaa maailmakaardile alles 1992.aasta 1.jaanuaril. Muide, Venemaa kuulumist NSV Liidu koosseisu, kas siis seaduslikult või ebaseaduslikult, ei ole keegi kunagi küsimuse alla seadnud.

Õigusetusest ei saa sündida õigust. Ametnikud, kes toimivad oma riigi ametliku seisukoha vastaselt, ei tohiks ametnikuna töötada. See on õiguslik küsimuseasetus. Poliitilise rõhuasetusena on karjuvalt ebakorrektne, kui vägistatut käsitletakse vägistaja perekonda kuuluvana üksnes seetõttu, et «aga see on ju fakt, et Sind vägistati!»

Küsisin mõnedelt sõbralike riikide diplomaatidelt, mis riigis on nende arvates juulis 2014 Krimmis sündinud laps – Kas Ukrainas või Venemaal. Kõik vastasid, et enesestmõistetavalt Ukrainas, sest Venemaa anneksioon on ebaseaduslik. Aga mille poolest siis Eestis, Lätis ja Leedus sündinud inimesed on halvemad? Või miks Eestil, Lätil ja Leedul ei ole õigust õiglasele kohtlemisele? Jäik võimuvertikaal on üks vasturääkivamaid riigivalitsemise mudeleid. Ühest küljest võib see olla ülimalt efektiivne ja sõjaolukorras ka praktiliselt asendamatu meetod, viimaks segadusse sattunud ja haavatud rahvast valgustatud monarhi poolt vastu helgemale homsele. Teisest küljest lülitab see välja tagasiside mehanismid ning isoleerib vertikaali hoidja ümbritsevast. Ainsaks sidekanaliks jäävad nõunikud võivad omaenda heaolu ja turvalisuse nimel muutuda ummistunud filtriks. Valgustatud monarh aga võib osutuda pimesi kobavaks hiiglaseks, kelle ettekujutus ümbritsevast maailmast võib osutuda üsna erinevaks sellest, kuidas seda näevad muu maailma asukad. Venemaa Föderatsiooni praeguse presidendi Vladimir Putini aastakõne on selle võimuvertikaali üks nähtavamaid ning oodatumaid koostisosi. Selle kõne kaudu annab riigipea edasi peamised suunised, kuidas ametnikud peaks riiki juhtima ja rahvas selles riigis elama. Mida needsamad ametnikud ja rahvas ise asjast arvavad, pole antud kontekstis isegi oluline. Kui poliitiline süsteem on üles ehitatud võimuverikaalile, siis tegeleb kogu vertikaali ümber tiirlev seltskond presidendi soovide ja ootuste, mõtete ja unistuste äraarvamisega, nende eelneva ja järgneva tõlgendamisega. On loomulik, et ajakirjandusse lekitati mõlemalt poolt – nii alt kui ülevalt – signaale, pakkumaks välja mida võiks kõnest oodata.

Julgemad alluvad loodavad sel moel oma juhti mõjutada: «ehk jõuavad mu soovid Tema Enda kõrvu». Presidendi tegelikud vahendajad või nende imitaatorid aga proovivad hämarate vihjete kaudu tõestada enda juurdepääse tõeliselt suurtele tekstidele ja otsustele.

Majanduse osas sahistati võimalusest, et kuulutatakse välja amnestia neile, kes toovad oma rahad offshore’idest tagasi kodumaale. Välispoliitiliselt loodeti saada teada, kuidas siis suhestuda ülejäänud maailma pretsedenditu survega. Sisepoliitiliselt oodati mingisugustegi reformide väljakuulutamist või vähemalt uute rahvuslike programmide käivitamist. Omamoodi paratamatus on see, et iga uus saadetis (poslanie) peab olema võimsam kui eelmine või vähemalt millegi poolest eriline, vastasel juhul võib alluvatel jääda mulje, et juht on kaotamas oma haaret. Seekord oli erakordsuseks eriti suur nö publikuhuvi, teleülekannet vedanud näitsik kordas rõhutatult: «siin minu selja taga on isegi pandud lisatoole, et kõiki ära mahutada!» See, et tegu pole teatrietendusega, kus piletimüügi numbrid näitavad esineja populaarsust, ei häirinud ajakirjanikku põrmugi.

Iga hea kõnekirjutaja teab, et peamist sõnumit tuleb korrata ning parim on seda teha kõne alguses ja lõpus, sest inimese heitlik mälu peab kinni enamasti neid mõtteid, mida eraldi rõhutatakse. Peamine sõnum seega oli Krimm. Krimm kui sakraalne sümbol, Sevastoopol kui Venemaa õigeuskliku riikluse allikas, pühapaik, mille tagasivallutamise nimel tehtud ohvrid pole asjatud.

Kogu ülejäänud kõne mõjuski paigutatuna nö sakraalse eesmärgi nimel toimuvate kannatuste õigustamisena. Seega kõik see, millega praegune Venemaa riik ja rahvas kokku puutub on osa pühast võitlusest, kõik ohvrid saavad seeläbi lunastuse ja väejuhid pühapaiste. Majanduslangus on väike hind võrreldes ülima eesmärgiga – suveräänsuse taastamisega. Ametlik, riikliku meedia kaudu esitatav reaktsioon on mõistagi vaimustunult heakskiitev. Kuna aditooriumi võtmefiguurideks olid Venemaa parlamendiparteide juhtfiguurid, siis nemad väljendavad oma igakülgset rahulolu.

Omamoodi hämmeldunud nurin on kuulda radikaalsemalt meelestatud seltskondade blogides – miks ei olnud kuulda teravamaid sõnu sisevaenlaste kohta? Ebamäärane näpuviibutus spekulantide suhtes, kes teenivad kasu rubla nõrgenemisest pole ilmselgelt piisav. Kuhu jäi Krimmi kõnest tuttav «viies kolonn», miks nimetati ainult kaitsekulutuste riisumist kui terrorismiga võrdset tegevust?

Majanduse osas oodatud ja kõlanud otsus kuulutada välja ühekordne amnestia kapitali kojutoojatele on üks neid kohti, kus ootused ja tulemused kokku langesid ning seetõttu pole sel teemal ka kuigi palju kommentaare, välja arvatud ebamäärane urin: «no kes see loll on ja riiki usub».

Välispoliitika osas pole üllatav, et kõige toimuva süüdlaseks nimetati «kulisside-tagune ja avalik» niiditõmbaja USA. Siin jääb aga vaid mõistatada, mida peetakse Kremlis silmas «mittestandardsete lahenduste» all, mille abil plaanitakse vastata? Kas midagi veel ebastandartsemat kui Krimm?

Liberaalsem ja teravamakeelsem publik ilgub aga varjamatu mõnuga kõne peamise, sakraalse komponendi üle. Presidendi poolt välja kaevatud nimetused Hersones ja Korsun annavad lõputuid ja lõbusaid sõnamänguvõimalusi, mida ei jäeta kasutamata.

Üldistatult – võimuvertikaal andis endast välja suhteliselt nõrgapoolse kõneakti. Sisuliselt sõjaolukorras oleva riigi pealt oodati jõulisemaid avaldusi ning täpsemaid juhendeid. Kuid ilmselt leiti Kremlis, et langeva naftahinna ja rublakursi tingimustes piisab kõigele sakraalse ja seeläbi mittevaidlustatava tähenduse andmisest. Ehkki Eesti edulugu pole müüt, vaid käega katsutav ja silmaga nähtav, pidi president isiklikult välja ütlema, et see, mis meid siia toonud, enam edasi ei vii. Tunnustatud hääled ettevõtlusringkondadest on kinnitanud, et Eesti konkurentsivõime lahustub praegu kiiremini, kui seda tunnistada soovime. Mõtlemapanev on ka fakt, et rahvusvahelised konsultatsioonifirmad soovitavad Balti riikidesse laienevatele ettevõtetele pigem Riiat kui Tallinna.

Üritades kokku võtta Eesti majanduse hetke olulisemaid makroprobleeme, torkab silma neli märgilist murekohta. Meie investeeringute tase on langenud murettekitavalt madalale – seda hoolimata pankade kinnitustest, et raha selleks oleks. Tööstustoodang on küll pärast kriisi taastunud, kuid tänane kasvutempo jätab soovida. Eesti ekspordi tase pole küll otseselt alarmeeriv, kuid suur osa ekspordikäibest on koondunud mõne kitsa sektori kätte. Ning meie tööturg näitab kokkujooksmise märke.

Pole juhus, et need neli probleemi ilmnevad majandusõpikutes sageli koos – peatükkides, kus räägitakse keskmise sissetuleku lõksust. Just sinna on langenud ka Eesti.

See pole midagi üdini negatiivset – enamik 15 riigist, keda võime pidada oma saatusekaaslasteks, unistavad sellest „lõksustˮ −, kuid me ei tohi siia kinni jääda. Leian et Eesti järgmine arenguhüpe saab toimuda peamiselt tehnoloogiainvesteeringute otsustava suurendamise abil, minu lahendus selle saavutamiseks oleks n-ö inseneride ettetootmine. Keskmise sissetuleku lõks tähendab, et arengumaana alustanud riik on hoo sisse saanud, arenenud riikidega jõudsalt vahet vähendanud, kuid enne järelejõudmist on hoog raugenud. Algne konkurentsieelis (enamasti odav tööjõud) on ammendunud, kuid hüpet uuele tasemele, arenenud riikide hulka pole suudetud teha. Eesti puhul tähendab see lihtsalt, et odavat tööd me enam teha ei taha, aga kallimat veel ei oska.

Väidan, et lõksust välja murdmiseks peame forsseeritult keskenduma probleemi teisele poolele – meie ühiskonna võimele teha tarka ja kallist tööd. Pelgalt omal jõul sinna jõudmine võib võtta aastakümneid, murrangu tekitaks vaid suured tehnoloogiainvesteeringud Eestisse. Meid aitaksid edasi suured tipptehnoloogiafirmad, kelle partneriteks on paljud kohalikud ettevõtted, kes omakorda kaasavad kohalike ülikoolide teadus-arendusvõimekuse. Vaid nii levib kalli ja keeruka töö tegemine väljapoole tööstus- ja tehnoloogiaparke, päästes lõpuks Eesti keskmise sissetuleku lõksust ja kasvatades meie kõigi ühist heaolu.

Seal, kus statistika räägib välismaiste otseinvesteeringute kidumisest, kõneleb praktika konkreetsetest ettevõtetest, kes kaaluvad Eestisse investeerimist, ent lõpuks otsustavad seda siiski mitte teha. Rahvusvahelised tööstusettevõtted, keda selleks kutsutud asutused on veennud Eestisse investeerima, ütlevad sageli – tuleme, kui siin on olemas pädev ning koostöövalmis tehnoloogiaülikool ning inseneride baas. Tehnoloogiaülikooliga on meil päris hästi, kuid kõrgelt kvalifitseeritud tööjõuga kaugeltki mitte. Nende puuduse taha on jäänud palju olulisi investeeringuid.

Suurte tehnoloogiainvesteeringuteta ei tee meie ühiskond arenguhüpet läbi klaaslae, mis päästaks Eesti keskmise sissetulekuga riikide lõksust. Ehkki, nagu mainisin, pole see lõks kõige ebamugavam koht, kus olla, pole siiski mõeldav käsi rahulolevalt tasku pista. Selles lõksus viibimine pole kahjuks miski, mis läheb ise üle, kui ainult pisut aega anda. Lõuna-Aafrika Vabariik ja Brasiilia on vaid mõned näited riikidest, kes on selles lõksus juba aastakümneid.

Minu nägemuse võib lühidalt kokku võtta kui „inseneride ettetootmiseˮ, et suure hulga kõrgkvalifitseeritud tööjõuga muuta Eesti atraktiivseks kohaks suurtele tipptehnoloogiafirmadele. Vaid arvestatav hulk keerulist ja kallist tootmist suudab tekitada kogu ühiskonda mõjutava teadmussiirde, luua juurde piisaval hulgal uusi töökohti ja uut äri, muuta üldpilti meie ühiskonna töötamise olemusest.

Haridusmaailma reaalsus on, et inseneri või muu kõrgkvalifitseeritud töötaja koolitamine võtab vähemalt viis aastat. Ärimaailma reaalsus on, et viie aastaga võib sektor tundmatuseni muutuda. Loogika, et meelitame Eestisse ettevõtted ja siis koolitame ka neile vajalikud insenerid, lihtsalt ei tööta.

Soovitus kõlab lihtsalt, kuid vajab praktikas ei rohkemat ega vähemat kui ühiskondlikku kokkulepet. Ma väidan, et tipptasemel tehnoloogiainvesteeringute nimel, mis aitaksid meid välja eelkirjeldatud lõksust, peame pöörama senise loogika vastupidiseks. Lihtsalt öeldes – insenerid ees, töökohad järel.

Kui ühiskond jõuab üksmeelele, et see on meie ühine põhimõtteline otsus; on just inseneride koolitamine kaart, millele järgmise aastakümne jooksul panustame ning mille nimel oleme valmis kuhugi mujale vähem panustama, sest kõrgelt kvalifitseeritud inimese koolitamine on kõike muud kui odav.

Praktikas tähendaks see, et meie ülikoolid valmistavad ette oluliselt rohkem tehnoloogiaerialade inimesi, kui nõuab tänane tööturg või homne prognoos. Ühiskond peab ühise tulevikukasu nimel võtma täna kanda sellega kaasnevad kulud ja riskid. Viimased algavad kas või sellest, et mingi hulk tipptasemel spetsialiste võtavad oma hariduse ja lahkuvad Eestist. Kehv lugu küll, kuid kindlasti mitte nii traagiline, et selle nimel suured asjad tegemata jätta. Sest, nagu öeldud, suured tehnoloogiaettevõtted ei tule kohta, kus lubatakse viie aasta pärast vajalikud inimesed TTÜ aulas pidulikult üle anda, vaid riiki, kus need inimesed on reaalselt tööturul olemas, neid on piisavalt ning nad on maailmatasemel haridusega. Tallinna Tehnikaülikooli kogemus kinnitab, et panustamisest üksnes tugevale fundamentaalteadusele paraku ei piisa: tehnoloogiaülikool teenib ühiskonda ja maksumaksjat kõige paremini siis, kui seal on toimiv ja tõhus süsteem teadussaavutuste ja -kompetentsi toomiseks ettevõtlusse.

Parim viis selleks on oluliselt laiendada ülikoolide juurde rajatud innovatsioonikeskuste ja doktorikoolide võrku. Praegu ülikoolide juures tegutsevates 15 doktorikoolis saavad doktoriõppe parimad pead interdistsiplinaarse ja rahvusvahelise programmiga õppekavale lisaks reaalse töökogemuse konkreetses tehnoloogiaettevõttes, sidudes õpingud konkreetse ettevõtte vajaduste ja spetsiifikaga. Tulemuseks on maailmatasemel tippspetsialistid, kellesarnaste nimel võitleb tänaseks juba kogu arenenud maailm.

Hea uudis on, et ka välismaalt Eesti doktorikoolidesse tulnud õppuritest arvestatav hulk seob oma tuleviku pärast õpingute lõppu Eesti riigi ja ettevõtetega. Halb uudis on, et täna suudame neid koolitada liiga vähe. Doktorikoolid on väga tõhus viis kõrgetasemelise teadmussiirde elluviimiseks, ent see süsteem vajab riigilt praeguse projektipõhise ülesehituse asemel pikaajalist toimemehhanismi. See oleks julge, kindlasti ka kulukas ettevõtmine, kuid selge ja suure pikaajalise tuluga investeering Eesti tulevikku.

Tahan tuua ka ühe kainestava sõnumi. Idufirmad on igati kiiduväärt ja ambitsioonikas sektor, kust kasvab välja nii mõnigi tulevikus oluline tööandja, kuid ma ei julge võtta neid ainukese võluvitsana ja vaid neile lootma jääda. Tegelik edu kasvab sellest, kui hakkame noortele inseneriteadusi tutvustama maast-madalast. Vaid nii on lootust saada meie majandusse piisavalt inimesi, kes Eestis tööstust veaksid ja teeksid koos ettevõtetega rakendusteadust, mis oleks ettevõtluses kasutatav ja looks konkurentsieelist.

Me peaksime olema üksmeelel selles, et lisaks kaasmaalastele koolitame ka välismaalasi − kohe palju välismaalasi, sest meid endid on lihtsalt liiga vähe –, ning peame tegema kõik selleks, et võimalikult suur hulk neist pärast õpingute lõpetamist oma elu Eestiga seoksid.

Olen kaugel väitmast, et näiteks viis rahvusvaheliste tehnoloogiafirmade siinset tehast on kõik, mis vaja Eesti lõksust päästmiseks, kuid mujalt seda arenguhüpet alustada ei saa. 99,9% Eesti ettevõtteist on keskmise suurusega või väikeettevõtted – hoolimata koostööst, muutmispingutustest ning mitmest suurepärasest näitest jääb suures plaanis neil tootlikkuses murrangu sooritamiseks jaksu väheks. Saades aga kohapealseks partneriks tugevale tipptehnoloogiaettevõttele levib nii tehnoloogia kui ka oskusteave märksa kaugemale mõnest suurest välismaa logoga tehasest. Tehnoloogiate ja kompetentsi levik loob uusi keerulisi ja hästi makstud töökohti ka kaugel väljaspool konkreetse tehnopargi piire.

Üksmeelel peaksime olema ka selles, et me ei oota tulemust üleöö. See võtab aega. Me ei tohi vähendada teadusesse ja haridusse suunatud vahendeid, vaid vastupidi. Küll peame julgema kriitiliselt otsa vaadata raha senisele jaotusele, et saaksime olla kindlad: Eesti maksumaksja investeerib ühiskonna haritusse kõige tulusamal moel.

Kui Brasiilia ja Lõuna-Aafrika on hoiatavad näited aastakümneteks keskmise sissetuleku lõksu jäänud riikidest, siis on ka julgustavaid eeskujusid – need on Lõuna-Korea, Singapur ja Soome. Kõik kolm riiki astusid 1960. aastatesse suhteliselt tagasihoidlikena, kuid otsustavad investeeringud haridusse, eeskätt tehnoloogiaharidusse (koos selleks vajaliku ühiskondliku üksmeelega) on viinud nad tänaseks maailma edukaimate hulka. Novembri viimasel nädalal kogunenud haigekassa nõukogu otsustas edasi liikuda Eesti-sisese patsientide liikumise plaaniga. See on seotud oktoobris 2013 kohaldatud eurodirektiiviga 2011/24, mille käigus lisati ravikindlustuse seadusse §61-1 «Väljaspool ravijärjekorda osutatud tervishoiuteenuse hüvitis». Kas poleks kena, kui kindlustatud isikud saaks haigekassalt tagasi küsida osa rahast, mis nad on tasunud väljaspool ravijärjekorda saadud tervishoiuteenuse eest?

Kõik pole kuld, mis hiilgab, sest kavatsetava muudatusega lükatakse kõrvale Eesti ravikindlustuse põhiväärtused – solidaarsus ja õiglus –, mis on 20 aastat olnud meie tervishoiu suurimateks saavutusteks ja eeskujuks paljudele riikidele, sh kadestamisväärseks nii soomlastele kui rootslastele. Selgituseks – Eesti ravikindlustus tagab kõigile elanikele võrdse kohtlemise nii rahalise panuse kui teenuste valiku osas, kuid Soomes on 300 omavalitsust ja Rootsis 20 maakonda, mille elanikel on olulised erisused arstiabi ulatuse ja selle kaasrahastamise osas.

Seevastu Eesti ravikindlustus on taganud meie kindlustatutele võrdsed ravivõimalused eranditult vastavalt vajadusele. Lisaks on haigekassat seni iseloomustanud elamine reaalsete vahendite piires, mis küll tekitab pingeid, kuid on väga oluline saavutus. Nüüd aga hakkaks hüvitist saama isikud vastavalt oma soovidele ja maksevõimele, tuleviku abivajajate arvelt.

Rahalise hüvitise õigus tekiks neile, kes kasutavad tasulisi teenuseid, mis on praeguses Eestis see osa arstiabist, kus isiku maksevõime ja subjektiivne soov domineerivad objektiivse vajaduse üle. Plaan on kasutada osa ühisrahast nende teenuste eest tasumiseks, mille rakendamine ei ole sedavõrd põhjendatud, et nende eest tasuks ravikindlustus üldises korras. Sisuliselt oleks see võrreldav rongide dotatsioonirahast taksoarvete tasumisega neile, kes kiirema kohalejõudmise soovi tõttu ei malda järgmist rongi oodata. Mida rohkem ressurssi kulub piiripealsete seisunditega tegelemiseks, seda napimalt jääb abivõimalusi pärishaigetele.

Rahalise hüvitise rakendamist põhjendatakse sooviga suurendada patsientide valikuvõimalusi, lühendada ravijärjekordi ja võimaldada kiiremat eriarstiabi. Neist esimest – patsientide valikuvabadust – ei ole Eestis võimalik suurendada, sest ravikindlustatul on juba praegu võimalus minna ravile üle mis tahes raviasutusse, kel on haigekassaga leping. Seega erinevalt Soomest ja Rootsist liigub maksumaksja raha Eestis patsiendiga kaasa. Haiged neid võimalusi eriti ei kasuta, sest nad tahavad saada arstiabi, mitte liigutada haigekassasse kogutud raha ega valida teenuseosutajaid.

Ka järjekorrad ei saa rahalise hüvitise abil kuidagi lüheneda, sest tasulisena osutatud teenuse hüvitamine ei mõjuta mitte-tasulise teenuse ravijärjekordi. Vastupidi: kui praegu on raviasutustes üks järjekord – need, kes ootavad ravikindlustuse vahenditest tasutavat plaanilist haiglaravi või eriarsti vastuvõttu –, siis tekib sinna kõrvale suurenenud nõudlusest teine järjekord isikutest, kes seni ei suutnud endale tasulisi teenuseid osta, kuid hakkavad seda tegema, sest kulud kompenseeritakse hiljem.

Majandusseadused kehtivad ka tervishoius – võimalus saada teenust väiksema kuluga või võlgu suurendab patsientide nõudlust teenuse järele. Suurenenud nõudlus ja seadusega garanteeritud rahaline hüvitis annab võimaluse kiirlaenukontoritele ja tekib uus finantsteenus – võta täna ravilaenu ja haigekassa maksab võlad.

Järjekorrast möödaostmise rahalise hüvitise aastaseks kuluks haigekassale on pakutud 15–25 miljonit eurot. Seejuures on jäetud ütlemata, et rahaline hüvitis tagantjärele tähendab osa haigekassa järgmise aasta eelarve kulutamist eelmisel aastal osutatud teenuste eest tasumisele. Tegemist on omapärase püramiidskeemiga, kus täna tekkinud võla maksmiseks võetakse raha homsete maksumaksjate arvelt.

Solidaarsus tervishoius tähendab, et haigekassas ei ole minu raha ja sinu raha. Haigekassasse on kogutud meie raha, mida kasutatakse haigete raviks vastavalt vajadusele, mitte minu ja sinu soovide kohaselt. Selle raha kasutamine väljaspool üldist (järje)korda on vaesuse ümberjagamine rikkamatele.

Eesti elanikud väärivad enamat, kui olemasoleva rahastamise eest saab pakkuda. Valimisteni on aega kolm kuud ja erakonnad võiks ometi kord jutuks võtta Eesti tervishoiu jätkusuutlikkuse ja pakkuda sisulisi lahendusi, kuidas reaalselt haigeid aidata. Kas selleks on patsiendikindlustuse või patsientide sõidukuluhüvitise sisseseadmine, järelravi toetamine ja koduõenduse arendamine, hambaravi hüvitise taastamine või miski kolmas. Kui soov arstiabi kättesaadavust ja õiglust arstiabis oluliselt suurendada on tõsine, siis ei tohi avada ühisrahale väljavoolukanaleid, vaid ravikindlustusse tuleb püsivalt suunata lisaraha. Eesti kultuuri arengut on katkestanud ajaloolised vapustused ja seetõttu on meil vaid üksikuid järjepidevalt ilmunud väljaandeid, nagu näiteks 1923. aastast tänaseni ilmunud Looming. Traditsioonidele viitavate Postimehe ja Eesti Päevalehe ajaloos on katkestused ning meil võib olla raske ette kujutada ajakirjandusväljaannet, mis oleks kujundanud kultuuri- ja poliitilist mõtet saja aasta jooksul. Veelgi raskem võiks meil olla aga seedida fakti, et väljaande regulaarne ilmumine katkeb omanike survel. Ameerika Ühendriikides on niisugune asi juhtunud detsembri alguses ajakirjas The New Republic (Uus Vabariik). Tiraažilt sealses mõistes imepisike (umbes 50 000 eksemplari), ent väga mõjukas ajakiri on ajakirjanikest tühjaks jooksnud ning üks kaasautor teise järel nõuab enda eemaldamist impressumist. Neist üks on ka Eestis käinud Anne Applebaum. Kokku on lahkujaid üle kolmekümne.

Mis juhtus, et läinud reedel toimetust väisanud ja töötajatega kõnelda soovinud omanik Chris Hughes leidis eest vaid üksikud inimesed? Kas juhtunut võiks võrrelda eelmisel aastal Eestis toimunud Sirbi-skandaaliga?

31-aastane Hughes ei ole siiski minister. Kuigi – oleks võinud olla. Ta on üks Facebooki asutajatest, loomulikult multimiljonär ja demokraatliku partei pooldaja, kes oli president Barack Obama võidule aidanud sotsiaalmeediakampaania peamine arhitekt (siis vaid 26-aastasena). Harvardi ülikooli ajaloo ja kirjanduse alal lõpetanud Hughes loeb vabalt prantsuse keelt ning näoraamatus tegeles ta kliendisuhetega, mitte programmeerimisega.

Nõnda on meie peategelane haritud ja liberaalsete vaadetega (tema elukaaslane on mees), kelle huvi soliidse ajalooga ajakirja The New Republic vastu ei tulenenud mitte niivõrd tema soovist raha tulusalt investeerida, kuivõrd soovist omandada mõjukas väljaanne Ameerika Ühendriikide turul. Enne ostu 2012. aastal luges Huges New Yorgi raamatukogus ajakirja vanu aastakäike. Kohtudes toimetusega, lubas ta olla pigem konservatiiv kui reformaator, säilitades kõik väärtuslikud toimetuse traditsioonid.

Mis oleks võinud minna valesti? Ajakirja paberversiooni lugejaskond vähenes jätkuvalt ning väidetavalt on selle aastane kahjum ligikaudu viis miljonit dollarit aastas. Objektiivselt võttes ei soovi niisugust kahjumit aastast aastasse kinni maksta ka enam kui 800-miljonilise varandusega mees.

Võib oletada, et muudatused lugejaskonna hoidmiseks ja suurendamiseks olid paratamatud. Paraku suutis Chris Hughes – olles kunagi vastutanud Facebooki kommunikatsiooni ja kasutajatoe eest – alustada valest otsast ning minna toimetusega tülli halva personalipoliitika ja läbimõtlemata retoorikaga. Oktoobri keskel tõi ta ajakirja uueks väljaandjaks Guy Vidra, kes oli töötanud prominentsel kohal Yahoo! uudisteportaalis. Toimetuses hakkas kostma noortepärast IT-nohikute slängi, mis segunes n-ö raudhammastega mänedžeride jutuga ajakirjast kui «tootest» ja «arendustööst auditooriumiga».

Chris Hughes ise olevat vihjanud mõtetele arendada ajakirja tehnoloogilises suunas – mobiilirakendused, suurem internetiliiklus ning vajadusele kindlasti suurendada «apetiitsema sisu» osakaalu. Sõnavaldsel moel räägiti «tabamata imest», mille sisu uutjad ei suutnud piisavalt avada. See ajas auväärsetel toimetajatel ning professoritest kaastöölistel vere keema.

Oma pühapäevases avalikus pöördumises hoiatas Hughes, et oleks väga vale vastandada «tehnoloogilist argood ja traditsioone». Temaga võib Platoni ideeriigi tasandil nõustuda. Kuid kuukirja üks number on nüüd vahele jäänud, mida Sirbiga ei juhtunud – kuigi võrdlus Sirbiga, nagu mõistate, on pigem kunstipärane. Viimasel ajal on vähemalt kord aastas kerkinud päevakorda Eesti Energia võimalik tükeldamine. Kevadel tõstatasid selle sotsid eesotsas majandusministri Urve Paloga, kelle sõnul võiks üheks võimaluseks olla lahutatud elektri- ja õlitootmine. Aasta varem, eelmise aasta kevadel, kirjutas toonane riigikogu majanduskomisjoni esimees Kaja Kallas, et võrdsema ettevõtluskeskkonna nimel tuleks eraldada Eesti Energia ja Elektrilevi.

Peaaegu üldse pole räägitud aga kolmandast võimalusest. Minu arvates võiks Eesti Energiast eraldada kaevandusettevõte Eesti Energia Kaevandused (endine Eesti Põlevkivi) kas osaliselt selle aktsiate avaliku müügi teel või veel parem, kaevandusfirma täielikult erastada.

See veendumus süvenes mul pärast seda, kui eelmisel nädalal sai avalikuks tüli elektrikompanii ja Viru Keemia Grupi (VKG) vahel, kus VKG süüdistab EEd nöörimises, EE aga VKGd omakorda selles, et VKG soovib neilt kahjumlikku tehingut.

Kaevandusfirma kuulumisega Eesti Energiale on kujunenud kummaline olukord, kus üks ettevõte on mingil põhjusel sunnitud ostma toorainet konkurendi käest ja konkurentsiametil kulub otsustamiseks, kas see hind on õiglane või mitte, ei tea kui palju aega.

Ega põlevkivikaevanduste riigi ja Eesti Energia omanduses hoidmisele mingit ratsionaalset põhjendust kuulda ole olnud. Niisugune olukord on kasulik küll Eesti Energiale, aga vaevalt et ka põlevkivitööstusele tervikuna.

Põlevkiviressurss kuulub riigile ning selle otstarbekat kasutamist saab ta kontrollida muude vahenditega – riik ei pea ise maavara kaevandama. VKG juhatuse esimees Priit Rohumaa ütles telesaates «Kahekõne», et tegelikult ei ole nad kunagi soovinud põlevkivi kaevandamise ärisse minna, sest see on täiesti teine kompetents ning Ojamaa kaevandus on neil pigem olude sunnil.

Samuti ei peaks tegelikult põlevkivi kaevandamise vastu olema huvi Eesti Energial. Ainus motiiv on ilmselt konkurentsieelise saavutamine, mis paistab olevat ka täitunud. Kui põlevkivikaevandus oleks iseseisev ettevõte, võiks ta põlevkivi müüa nii Eesti Energiale, VKG-le kui ka teistele soovijatele. Nii võiks tekkida põlevkivile ka mingisugune turuhind, ehkki reaalselt toimiva turuhinna tekkeks oleks vaja mitut kaevandusfirmat.

Kuigi võrreldes teiste analoogiliste ettevõtetega maailmas on Eesti Energia suhteliselt väike (soomlaste Fortumi käive on näiteks umbes viis korda suurem), on Eesti mõistes tegemist väga suure ettevõttega. Neid ettevõtteid, kelle käive ulatub miljardi euro kanti, on Eestis vaid neli – lisaks Eesti energiale Ericsson Eesti, Tallink ja kütuste hulgimüügiga tegelev Baltic International Trading.

Eraldi seisvast põlevkivikaevandusfirmast saaks umbes veerand miljardi suuruse käibega ettevõte, mis oleks samuti Eesti suuremate hulgas. 

Vale vastus pealkirjas küsitule on meile kõigile teada. Vanarahvas oli küll tark, aga mitte eksimatu, ja kui kaks vanarahvatarkust kokku panna, siis kõhukaudne arm ja õletuli ei kesta kaua.

Ometi on just jõukuseunelm ja -lubadus 21. sajandi Eesti loo teljeks. Paratamatult kipub niimoodi sõit rappuvaks, sest kui telg on kõveravõitu ja üha kiirust lisatakse, võib see raputamine hakata üha rohkem ja rohkemaid iiveldama ajama.

 Tegelikult ei usu me ju ka ise seda kõhu kaudu käivat armastust. Mäletate, kuidas veerand sajandit tagasi lubasime vajaduse korral kas või kartulikoori süüa? Viimatine masu pakkus meile selleks suurepärase võimaluse, kuid siis niisugune menüüvalik enam ei rahuldanud. Pigem võiks öelda, et Eestis tõusis au sisse Soome köök. Paljud probleemid saavadki alguse sellest, et Eestis on maad võtnud fassaadiperekonna mentaliteet. Me oleme nagu mehed, kes raha eest kaunitari koju toovad ja tema tuunimisse investeerivad, lootes ise, et kaunitar jääb igal juhul kauniks ja pealekauba veel ka truuks, kui rahavood peaksid kokku kuivama. Nii see ju ei ole, sest ostetud armastuse puhul peab raha kogu aeg ette maksma. Ükskõik, kas seda armastust eeldatakse üksikisiku või ühiskonna tasandil.

Võtkem korraks aeg maha ja mõelgem. Kui vanad on raha, ratsionaalsus ja kooliharidus? Mõni tuhat aastat ja – kõik! Formaalloogiline ja abstraktne mõtlemine – kaugemasse tulevikku suunatud majanduslik mõtlemine sealhulgas – on distsipliin, millega siiamaani koolis vaeva näeme, sest see pole meile loomuomane.

Aga võtkem vastukaaluks meie emotsioonid, vajadus kuhugi kuuluda, keegi olla, endast lugu pidada ja lisaks kusagil sisimas, kartes seda valjul häälel tunnistada – tahtmine olla naabrist parem? Kas või korraks ja natukene ja oma lähedaste silmis, aga ikkagi!

Nimelt. Need tunded on sama vanad kui inimkond, sest ratsionaalsus on õpitud, emotsionaalsus sünnipärane. Me oleme inimesed, mitte objektid sotsiaal-fiskaalses maatriksis. Järelikult eksivad need, kelle meelest piisab sidusa ja riiki oma riigiks pidava ühiskonna tekkeks majanduslikust edukusest. Juba Põrgupõhja Jürka tahtis õndsaks saada ning tema loost teame, et tööga õndsaks ei saa. Ei saadud ka Vargamäel, kuid seda osa „Tõest ja õigusest” ei taha me eriti mäletada.

Nii jõuamegi küsimuseni, mida oleks vaja lisaks korras majandusele. Mis seoks perekonda, kogukonda ja ühiskonda ning on praegu puudu? Vastuseks võiks olla see, et meil on vaja tänapäeva ja tulevikku sobivat LUGU.

Mida see annaks? Hästi lühidalt öeldes – sidusust. Selleks, et saaksime üksteisest aru ja usaldaksime ka neid, keda isiklikult ei tunne, on tarvis lugusid. Lood seovad ning panevad paika hea ja halva, tõe ja vale, lubatu ja lubamatu, siiruse ja valskuse, kavaluse ja petturluse, mängulisuse ja sigaduse ning veel paljude-paljude vastandpaaride piirid.

Siit hakkavadki praegused hädad pihta. Ühiskonnas on alati olnud vastuolusid. Kuidas siduda maad ja linna, sini- ja valgekraesid, põlisrahvast ja sisserännanuid, tavalist ja tavatut? Vastused on erinevad, näiteks USA-s on Ameerika unelm ja elulaad, soomlastel oma sisu ja brittidel mälestus impeeriumist, mille kohal päike kunagi ei looju.

Eestil on samad mured, kuid vastusega keeruline. Võttes ilmestamiseks ühe näite. Juba paarkümmend aastat on räägitud integratsioonist. Just räägitud, aga mitte midagi sisulist tehtud. Sest sisuline tegemine ei alga keeleõppest, vaid ühise mõtlemisruumi ehitamisest ehk loost.

Mis peaks siduma eesti ja slaavi kultuuri esindajaid? Meie lugu on tammsaarelik töö ja vastupidamine, hoolimata raskustest ja vallutajatest, keda saatus ja sajandid on siia maanurka saatnud. Slaavi kultuur on bütsantslik hiilgus ja nii kultuuriline kui geograafiline ekspansioon.

Kuidas leida nende lugude ühisosa? Kuidas jätta kõrvale minevik koos Teise maailmasõjaga, mis on mõlemale poolele traagiline, kuid ühele poolele samas viimase saja aasta suurim katastroof ning teisele kangelasliku minapildi nurgakivi? Kuidas jõuda selleni, et sõltumata rahvusest arvaksid siin elavad inimesed, et „ilus on ikkagi isamaa pale”, kusjuures isamaaks nimetataks siinset maanurka Läänemere ääres, mitte kohta, kust juured kunagi lahti rebiti? Naiivne on loota, et suur kogukond suure rahva ja kultuuri esindajaid tahabki olla väiksema rahva ja noorema kultuuri osa. Selliseid pretsedente ei ole ja nähtavas tulevikus ka ei tule. USA-s integreeruvad hindud ja hiinlased ei ole sobiv paralleel, sest kohalik massikultuur sõidab seal emamaade omast kindlalt üle ja esiisade koduga on ookean vahet. Meil nii ei juhtu.

Oletame, et vastus on olemas ja suudame konstrueerida usutava, tulevikku suunatud loo, mis kõnetab kriitilist massi Eestis elavaid rahvaid. Sellega väljakutse ei lõppe. Kuidas siduda see lugu naiste ja meeste, maa ja linna, valijate ja valitutega? Mis on need allhoovused, mis aitavad igaühel näha oma rolli suures pildis? Kuidas teha see nii usutavaks, et uus hingamine saaks spontaanse kultuuri osaks?

Loomulikult ei ole see lihtne ülesanne. Aga nagu Runnel kord kirjutas, ei tasu kõhelda, kas just meie pingutama peame, ega kohkuda või ehmuda töö ja vastaliste hulgast. Väga palju sellest, mis paistab olevat alati olnud, on kunagi loodud ja mugandatud, sest mingi tung vajab väljundit. Nii sündis ristiusk, arenes muhameedlus, tuli luterlus, või maisemalt, sündisid eestlaste ja lätlaste laulupeod sakslaste eestvedamisel ning poliitilised ideoloogiad. Kogu meie kultuur loob, kannab ja levitab lugusid, mõne mõju on lihtsalt katvam ja kandvam kui teistel.

Kokku võttes. Meil on olemas tung ja me vajame selle väljundit. Kui soovime rahulikumat, enesekindlamat ja koostööaltimat ühiskonda, siis on möödapääsmatu, et juba lähiajal peame oma uued, ühiskonnaülesed tüvitekstid paika saama. Suur lugu ei ole võluvits, mis lahendab kiiresti ja korraga kõik probleemid. Ent see loob tingimused selleks, et inimesed saaksid midagi, mida meie kultuuriruumis on aastatuhandeid igatsetud – usku, lootust ja armastust.

Usku, et tegutsetakse ühise heaolu, mitte kitsalt isiklike ambitsioonide nimel. Lootust, et isegi kui praegu on midagi halvasti, siis edaspidi läheb paremaks ja ka minul on võimalik kaasa rääkida selles, mis peaks muutuma. Ja lõpuks loomulikult armastust, sest kõige lihtsam on armastada seda, mis on oma usu ja lootuse toel ise rajatud. Kas teate ansambli Leningrad laulu valimistest? Seal valmistub minategelane hoolega valimispäevaks. Ta püsib kaine, «ei nuusuta midagi» jne, kui aga saabub otsustav hetk, annab hääle «против всех» – kõigi kandidaatide vastu.

Venemaal oli valimistel pikka aega ka selline võimalus olemas, vahepeal see kaotati, kuid nüüd on kohalikel valimistel taas seadustatud. Võib öelda, et selliselt on Vene valimissüsteemi ametlikult sisse kirjutatud võimalus avaldada toimuva suhtes lihtsalt ükskõiksust – ei hakka siinkohal kirja panema seda konkreetsemat sõna, millega naabrite juures asja rahvasuus tähistatakse (ja mida peetakse teinekord sealse rahvusliku mentaliteedi üheks põhijooneks – tõtt vast sama palju kui anekdootides, et kõik eestlased on üliaeglased).

Ükskõiksust on Eestis igatahes kombeks taunida. Mis aitab ükskõiksust vähendada, see kõik on hea. Ükskõiksusega tuleb asuda võitlusse – aktiivselt, nagu sõditakse riiklikul tasemel alkoholismi, suitsetamise, liiklussurmadega.

Kuid kas ükskõiksus ikka on kohutavalt paha?

Veidi asjade üle juureldes on ju enamik inimestest enamiku ajast enamiku maailma asjade vastu täiesti ükskõiksed. Muud võimalust ei eksisteeri. Miljonid probleemid, mured, ülesanded, kuid ööpäevas on 24 tundi, enamik sellest täidetud kohustusliku menüüga. Piiratud mänguruumis ei tähenda ükskõiksus paljude asjade suhtes midagi muud, kui et sul on olemas mingid prioriteedid.

Näiteks ei ole erilist mõtet taunida seda, et paljud inimesed ei käi valimas. Meil Eestis ei ole «против всех» lahtrit valimissedelil, seega on mittevalimine üks võimalusi oma ükskõiksust valimiste vastu just aktiivselt väljendada. See on ka mõistlikum kui sedeli rikkumine, sest viimane tähendab teiste inimeste jaoks lisatööd.

Ei maksa väga pahandada sellegi üle, kui on inimesi, keda poliitika absoluutselt ei huvita, ning nad isegi ei jälgi seal toimuvat. Kogu rahvas on poliitikas hõivatud üksnes murrangulistel aegadel, nagu meil 80ndate lõpus ja 90ndate alguses. Meelt avaldama ja allkirju koguma hakatakse ikka siis, kui midagi on valesti.

Öeldakse küll, et kui sina ei tegele poliitikaga, siis tegeleb poliitika sinuga. Kuid ega ole ka midagi katki, kui inimene tunneb end juba piisavalt kindlustatuna, turvatuna ja vabana. Seega on tal võimalik jätta poliitika eest hoolitsemine teistele. Tegelikult ju privileeg – võidetud aeg, mida kasutada muuks.

Eesmärk peakski olema jõuda ükskord niikaugele, et kõik saavad seda privileegi kasutada. Valitsus- ja juhtimisteenust osutavad siis robotid – nagu Iain M. Banksi «Kultuuri» maailmas, ja kaugemale väljaarendatud utoopilist heaoluühiskonda annab kirjandusest otsida. Kui juba laiskus on sünnitanud ridamisi leiutisi, mis inimeste elu lihtsamaks teevad, siis miks mitte rakendada ka ükskõiksus helge tuleviku teenistusse. Johannes Kert ja Leo Kunnas pidasid hiljuti (20. XI) maha online-väitluse teemal, kas ka naistele peaks ajateenistus kohustuslik olema. Riigikaitse on kahtlemata väga aktuaalne teema. Võitjat välja selgitav väitlusformaat on poliitiliseks debatiks aga küllalt kehv. Hea valitsus võtaks mõlemalt parima, mitte võitjakomplekti koos saba ja sarvedega. Eriti kui võit on napp. Rohkem riigimehelikku ideevargust! Pakun ka ise välja ühe idee, millele ei taotle mingit autoriõigust. Iseäranis arvestades seda, et ma pole selle idee ainuautor (idee sündis sel suvel,  Kaupo Vipi kokku kutsutud mõttetalgutel TuleVAeg).

Leo Kunnas ütleb: «Ajateenistus ei ole asi iseeneses. Selle eesmärk on sõjaaja kaitseväe ettevalmistamine. Seega sõltub ajateenistuse maht ehk aastas teenistusse kutsutavate kutsealuste arv esmajoones sõjaaja relvajõudude suurusest.»

See on kahtlemata nii. Aga see ei pruugi olla ajateenistuse ainus funktsioon. Viimasele viitas hiljuti ka Indrek Tarand, öeldes, et ajateenistus peaks olema ka naistele kohustuslik, sest see annab noortele vajalikku ühistunnet. Ta sõnastas pealkirja üsna tähenduslikult: «Unistus Eesti noorte ühisest kogemusest». Tähenduslikuks teeb selle sõnavalik: just unistus, mitte idee, saati siis ettepanek. See on arusaadav, sest on ju meie pikaajalisel võimuerakonnal põhjalikumate reformidega sama palju pistmist kui Robin Hoodi hiiglasekasvu sõbral Väiksel Johnil väiksusega. Ometi kinnitavad ühiskonnateadlased, et liigume kindlalt edasi(!) demograafilise vetsupoti, sotsiaalsüsteemi jätkusuutmatuse ja muu taolise suunas. Tahaks kindlasti midagi muud!

Üheks väikseks abinõuks oleks idee, mis on mõneti sarnane Indrek Tarandi omaga: kõik gümnaasiumi (või vastava ametikooli) lõpetanud saata kohustuslikus korras ajateenistusse. Sest, parafraseerides ühte totakat poliitmetafoori, praegu karistatakse noori mehi hea füüsilise vormi pärast. Võiks ajada saba pahaselt kohevaks ja küsida: miks neile, kes hoiavad oma tervist, käivad kehalises kasvatuses ja teevad sporti, saab osaks diskrimineeriv sundus, millest igasugused pehmod, lödipüksid ja hädakägarad vabastatakse? Ah?

Loosung «Kõik kohustuslikult ajateenistusse!» kõlab tõenäoliselt ehmatamapaneva protofašismina, eriti tänapäeval, mil on kombeks igal võimalikul hetkel rääkida õigustest (kuidas neid muudkui riivatakse ja kuhu neid kohe juurde vaja on jne), aga arusaadavalt nii kõikehõlmav ajateenistus peab olema praegusest niivõrd mitmekesisem, et korrektsem oleks anda sellele ka teine nimetus, näiteks «elumalev». Üks osa võiks sellest ollagi midagi kunagise EÜE-laadset. Sinna mindi ju lausa õhinaga. 

Ajateenistusse selle praeguses tähenduses pääseks ainult füsioloogiline eliit (küllap muutuks seegi sportlikumale kontingendile omamoodi auasjaks), teistele oleks see eelkõige tööpraktika, võimalikult universaalne ellujäämiskursus ja sissejuhatus iseseisvasse ellu.

Ainult väga piiratud mõtlemisvõimega inimene hakkaks nooremates põlvkondades süvenevaid suundumusi vaadates nende kallal hurjutama ja moraliseerima. Nagu ütleb universaalesindaja A. H. Tammsaare, et kõige vähem on selles süüdi noorsugu ise: pole ju nemad teinud neid olusid, millesse nad sünnivad ja mis neid vormivad (vt «Meie noorsoo arengust», KT nr 17). Ega lapsed ise roni linnakorterisse kuvarivalgusesse, kus ei saagi areneda ei lihased ega asised oskused.

Sellisel kõikehõlmaval «gümnaasiumi 13. aastal» oleks väga palju voorusi. Loetleksin siin oletamisi mõned.

Ajateenistuse nõrgaks kohaks on peetud seda, et on liiga palju võimalusi sellest kohustusest kõrvale hoida. Kui elumalevast kellelgi pääsu pole, kaob mõte ka kõlbmatust simuleerida. Sobiv koht leitaks maksimaalselt kõigile, puuetega inimestele, rasedatele, väikelastega inimestele jne.

Noored ei kaoks pärast koolikohustuse lõppu joonelt välismaale, olgu seiklema või õppima, vaid kasvataksid aastakese juuri ja nuusutaksid kodumaa metsasid ja rabasid (ehk isegi paarduksid...).

Elumaleva rühmad komplekteeritaks segarahvuslikult: nõnda integreerutaks ja kümmeldaks keeles, vennastutaks ühistes katsumustes ja saadaks mõningast isamaalist kasvatust selle sõna parimas tähenduses.

Eelneva elu materiaalne tase elumalevasse ei ulatuks. See tähendab, et integratsioon toimuks ka sotsiaalsete kihtide vahel, peale keelekümbluse oleks see ka klassikümblus.

Elumalev oleks rangelt tubaka-, alkoholi- ja narkootikumidevaba ning juurutaks positiivseid sõltuvusi (nt sport, eneseharimine). Nagu üks mu sõjaväeringkonnas töötav tuttav ütles: enamikule siit läbikäinutele on see nende elu kõige tervislikum aasta. Noored saaksid aimu elust ilma meelemürkideta ja ennasthävitava elustiilita. Küllap paljud jääksidki suitsupriiks jne.

Selline põrutav ja traumeeriv kogemus (vt punkt 5), iseäranis sel juhul, kui piirata osaliselt juurdepääs internetile (meedia muidugi jääks), mõjuks tugevalt ühteliitva initsiatsiooniriitusena, nõnda, et elumaleva läbi teinud inimesed saaksid põhjendatud üleolekuga vaadata nende peale, kes kelgivad, et nad «septembris ei joo».

Noortele inimestele oleks niiviisi organiseeritud minimaalnegi praktikakogemus, kena linnuke CVs. Ja mis väga oluline – tööharjumuse alge, praktilised oskused, koostöökogemus.

Elumalev võiks toimida elureipust süstiva impulsina nn neet’idele (akronüüm ingliskeelsest vastest sõnadele «ei käi tööl, koolis ega koolitustel»), noortele, kes näevad tulevikku päris lootusetuna (elumalev hõlmaks ka tänavalapsi ning oma sektsioon võiks olla ka narkomaanidel jms kontingendil, mis ilma rehabilitatsioonita on ühiskonnale väga suureks koormaks).

Lapsevanemad saavad võsukese materiaalsest toetamisest aastakesegi puhata, kui mitte päris vabaks. Teevad endal hambad korda ja siis sisetarbivad nii, et koduturg ragiseb.

Õigused, mis saab kodanik praegu 18-aastaseks saamisega, saadaks elumaleva lõpus (juhilubade tegemine võiks olla üks elumaleva osagi).

Ka poliitikutel pole vaja ülemäära karta, et kaotavad elumaleva planeerimisega hääli. Need, keda see seadus vahetuimalt puudutab, on veel hääleõiguseta (pealegi, see ei ole mingi õuduste aasta, vaid ka tore seiklus ja telklaager). Ja vanemad inimesed on ehk pigem poolt, et noortele kuluks ära üks aasta distsiplineerivamat keskkonda ja selgrookasvatust. Pealegi, tuleviku pensionärid ei vaja lihtsalt järgmist, emigreerumisaldist põlvkonda, vaid põlvkonda, kes suudab riigisüsteemi püsti hoida (kari neetʼisid on ainult koormaks ja toidukonkurentideks sotsiaalsüsteemis).

Kuna rahvastik on kahanenud juba mõnda aega kindlalt edasi!, siis on ehk ka olemasolevatel sõjaväekasarmutel vaba ruumi küllaga, eriti arvestades seda, et viimati tunnistati kasarmukõlbulikuks alla neljakümne protsendi meestest (vt PM 9.VI «Noorte meeste vilets tervis sunnib kutsealuste tervisenõudeid leevendama»).

Kulusid hoiaks kokku ka see, et enda ülalpidamisega kõige laiemas mõttes  tegeleks elumalevlased võimalikult palju ise (puulõhkumisest ja hooneehitusest toidu kasvatamise ja valmistamiseni).

Samuti tasuks teha koostööd mitmete organisatsioonidega, kohe kindlasti Kaitseliiduga, aga miks ka mitte mõne ökokogukonnaga. Ehk võtaks näiteks Lilleoru küla mõne eriti hapra introverdi oma juhendamise alla. Kellele aga sõjavägi liiga pehmoks jääb, saadetaks Priit Pulleritsu juhendatavasse erilaagrisse. Uudistest on näha, et ka neil riigikogu valimistel kandideerib hulk ühiskonnas tuntud tublisid inimesi, kes ilmselt osutuvad ka valituks. Et iga ametiga kaasnevad käitumisreeglid on erinevad, on hea, kui ees on mingid kirjapandud tavad, millest uues tegevuses lähtuda. Seetõttu on positiivne, et riigikogu plaanib veel enne selle koosseisu tööaja lõppu vastu võtta riigikogu liikme hea tava, et uutele tulijatele oleks võimalik juba seda tutvustada.

Poliitika professionaliseerub järjest enam ning ka teiste riikide praktikat vaadates võib öelda, et vajadus eetikakoodeksite järele on parlamentides tekkinud alles hiljaaegu. Näiteks Euroopa Parlament võttis oma eetikakoodeksi vastu alles 2012. aastal. Koodeksi kese on huvide konflikti vältimine, sest parlamendiliikmetel on erinevad huvid lähtuvalt nende erinevatest rollidest. Kui parlamendi liige on näiteks olnud Saksa autotööstuse esindaja, siis kuidas vältida olukorda, et ta parlamendis edasi Saksa autotööstuse asja ei ajaks, vaid püüaks silmas pidada Euroopa Liidu huve?

Eetiliselt kaheldavaid tegusid võib toime panna tahtlikult, aga ka teadmatusest. Euroopa Parlamendis on peale eetikakoodeksi abiks ka nõuandev kogu, kes tegeleb parlamendiliikmete nõustamisega mitmesugustes situatsioonides. Ühtlasi lahendab kogu parlamendiliikmete peale esitatud kaebusi ning teeb selle kohta ettepanekuid parlamendi presidendile.

Riigikogu eetikakoodeksi esialgses versioonis oli samuti sees nõuandev kogu, mis oleks koosnenud kõige suurema kogemusega parlamendiliikmetest. Kui riigikogulaste hirm on olnud, et tegemist on eelkõige karistava ja näppu viibutava organiga, siis europarlamendi praktika näitab sootuks muud. Esimesel tegevusaastal pärast eetikakoodeksi vastuvõtmist vastas nõuandev kogu 50 küsimusele, mis olid seotud parlamendiliikme tegevusega, ja vaid ühel juhul arutas väidetavat rikkumist. Kuna nõuandvale kogule jookseb kätte informatsioon eetikakoodeksi rakendamise kitsaskohtadest, siis on loogiline, et see kogu tegi ka ridamisi ettepanekuid, kuidas Euroopa Parlamendi eetikakoodeksit täiendada.

Kuivõrd eesmärk on rikkumisi ja arusaamatusi ära hoida, siis on oluline, et parlamendiliikmed saaksid piiripealseid küsimusi esitada anonüümselt ja täiesti usalduslikult. Nii ei kajastu nõuandva kogu aastaraportites äratuntavalt küsimusi ega küsijaid.

Samuti ei mainita rikkumiste kajastamisel konkreetselt nimesid, aga kuna rikkumistele tähelepanu juhtimine saab sageli alguse meediast, siis on selge, et nende lahendamine ei jää varjatuks. Nõuandva kogu soovituse põhjal teeb lõpliku otsuse parlamendi president, kes kuulutab selle otsuse ka plenaaristungil maha.

Tuntud kaasustest mainiksin eelkõige kaht. Esimene puudutab üheksat saadikut, kes käisid Aserbaidžaanis vaatlemas presidendi valimisi sealse valitava presidendi kulul, kuigi Euroopa parlament saatis kohale oma vaatlusmissiooni. See seadis kahtluse alla nende objektiivsuse ja erapooletuse. Nagu teame: tegevus ei pea mitte ainult olema aus, vaid ka aus näima. Kuigi rikkumised olid tõsised, jäid saadikud karistamata proosalisel põhjusel, et uued valimised hakkasid kätte jõudma ja parlamendi president ei soovinud enne ametiaja lõppu enam ebamugava küsimusega tegeleda.

Teine kaasus, mille tunnistajaks ka ise olin, puudutas Poola saadikut Janusz Korwin-Mikket, kes sellesuvisel Euroopa Parlamendi plenaaristungil, noorte tööpuuduse arutelul nimetas töötuid 21. sajandi neegriteks. Sellest tõusis suur pahameel. Nõuandev kogu leidis, et rassistlikud märkused ei ole Euroopa Parlamendis kohased, ning tegi saadikule ettepaneku vabandust paluda. Kuna saadik sellega ei nõustunud, tegi parlamendi president otsuse jätta ta karistuseks kümneks päevaks ilma päevarahast.

Kui neid kaht kaasust võrrelda, siis kindlasti on võimu legitiimsuse seisukohast huvide segiajamine hullem rikkumine kui ebakohane keelekasutus. Ometi sai just viimane karistatud ja huvide konfliktis olnud saadikud pääsesid karistusest sobivate asjaolude kokkulangemisel. Samas näitab Euroopa Parlamendi praktika, et hirmul, nagu hakataks eetikakoodeksit kasutama üksnes karistamiseks, ei ole alust, vaid sel dokumendil on eelkõige suundanäitav ja nõuandval kogul peamiselt abistav ülesanne, hoidmaks saadikuid õigel teel.

Üks kolleeg rääkis olukorrast, kus palus nõuandva kogu abi. Nimelt on ta kaubamärkide regulatsiooni raportöör. Niipea, kui ta raportööriks nimetati, hakkasid talle saabuma pisikesed kingitused luksuskaubamärkide omajatelt. Näiteks käekott, mis tema hinnangul ei olnud küll kallis, kuid siiski tekkis tal kahtlus, kas ta võib selle kingituse vastu võtta. Ilmneb ju psühholoogilistest uuringutest, et isegi pisikese kingituse saanud inimene hakkab käituma, justkui oleks ta tänuvõlglane. Ta saatiski kingituse nõuandvale kogule edasi küsimusega, mida peaks tegema. Vastust veel ei ole.

Eestis käis meediast läbi juhtum, kus riigikogu liikmed said tänu oma ametipositsioonile soodsamalt soetada Volvosid. Kui parlamendil oleks olnud nõuandev kogu, siis oleks saanud enne soodustuse kasutamist selle kohta nõu küsida. Ja kui nõuandev kogu poleks näinud sellises tegevuses midagi taunitavat, siis oleks ka riigikogu liikmetel olnud end meedia rünnakute eest lihtsam kaitsta.

Mul on kahju, et riigikogu on eetikakoodeksis loobunud nõuandvast kogust ja ka vastavate volituste andmisest korruptsioonivastase võitluse komisjonile, sest sellest oleks abi olnud just uutele liikmetele. Aga kokkuvõttes on hea, et arutelu riigikogu eetikakoodeksi üle on läinud sisuliseks ja Eesti parlament jõuab ilmselt lähiajal selle vastuvõtmiseni. Kui esialgsed põhimõtted paigas, saab seda vastavalt vajadusele jooksvalt täiendada. Nagu on tehtud ka Euroopa Parlamendis. Üksikemade vaesus tuleneb sageli sellest, et pärast lahkuminekut jätab teine vanem ühiste laste ülalpidamise kohustuse täitmata. Pean üksikemade vaesusriski vähendamist väga oluliseks, see aitab tublisti kaasa soolise võrdsuse edendamisele ühiskonnas, naistele ja nende lastele turvalise ning stabiilse elukeskkonna loomisele ja laste võimete igakülgsele arendamisele. Valdkonna pikaajaline eiramine otsustajatetasandil peegeldab paljuski meie valitsevaid hoiakuid – väärtusi, eetikat ja inimõigusi rakendatakse valikuliselt.

Üksikvanemate vaesuse skaalal on Eesti näitajad ühed kehvemad Euroopas: mõne aasta tagused andmed näitavad, et üle poolte üksikemadest ja pisut üle 40 protsendi üksikisadest elas vaesusriskis. Naised on vaesed töötuse, viletsate töökohtade, ebavõrdse ja halva palga, kesiste toetuste, teenuste puudumise ja madalate pensionide pärast. Samuti seetõttu, et lahutus ja pereliikmete surm mõjutavad neid rohkem. Naiste vaesuse ja laste vaesuse vahele võib panna võrdusmärgi.

Praxise analüüsis tuuakse esile, et üksikemade vaesusriski suurendab oluliselt ka Eestis valitsev sooline palgalõhe. 2013. aasta oktoobris oli naispalgatöötajate brutotunnitasu 24,8 protsendi väiksem kui meestel. Lapsevanemate hulgas on sooline palgalõhe suurem kui lasteta töötajate seas. Palgalõhe on suurim vanuses 25–45 aastat, mil pere loomine ja laste kasvatamine on tõenäoliseim.

Üksi last või lapsi kasvatavale vanemale langeb peale majandusliku vastutuse ka topeltkoormus laste eest üksi hoolitsemise näol, mis omakorda vähendab üksikvanema võimalusi tööjõuturul, valikuid elukoha vahetamisel, välismaal töötamist jmt.

Perekonnaseaduse järgi on mõlemal lapsevanemal võrdne kohustus oma lapsi ülal pidada, mida kahjuks sageli üks vanematest Eestis ei täida. Ligi aasta tagasi sai ajakirjandusest lugeda, et Euroopa Inimõiguste Kohus on võtnud menetlusse ühe Eesti kodaniku avalduse, mille järgi on rikutud tema inimõigusi, kuna tema lapse elatisraha kohtumenetlus ja täitemenetlus on kokku kestnud juba üle kümne aasta.

Kohtutäiturite täitemenetluses on üle 12 000 elatisraha asja. Riigi senised meetmed ei ole olnud piisavad, elatisabi on võimalik saada lühiajaliselt, sotsiaaltoetusi on võimalik taotleda kohalikult omavalitsuselt ainult siis, kui üksikvanema sissetulek on langenud alla toimetulekupiiri, kohtu- ja täitemenetlustes on juriidilisi kitsaskohti, mis pikendavad sageli elatise väljamõistmise ja kättesaamise protsessi. Oma laste ülalpidamiskohustuse täitmata jätmisel ei ole seni Eestis olnud tõsiseltvõetavaid ja pikaajalisi tagajärgi, mis on sellise käitumise ühiskonnas kahjuks normiks muutnud.

Üksikemade vaesus(risk) on suur, emade vaesus võrdub laste vaesusega ja vaesus toob kaasa selgeid piiranguid laste igapäevaelu arenguvajadustele – see piirab nende osalemist huviringides, ei võimalda käia trennis jmt. Kui iga teine üksikema on vaesusriskis, võib sellest teha järelduse, et küsimus ei ole enam vaba aja veetmise võimaluste piiratuses, vaid tegemist on pigem juba elementaarse igapäevaeluks vajaliku toidu ja riiete nappusega, pideva majandusliku kitsikusega.

Ühiskonna ja riigi tasandil on nii eetika kui ka moraali seisukohalt lubamatu sellisest igapäevaelu olelusvõitlusest möödavaatamine, sest see kahjustab oluliselt eelkõige naiste ja laste õigust väärikale ja turvalisele elule – Eesti väikese sündimuse puhul peaks iga laps olema ühiskonnale väärtus. Riigi kinnisvaraga on tõepoolest probleeme, paanikaks aga siiski põhjust pole. Esiteks ei vaja riigi kinnisvara inventeerimist (vara loendamist ja arvele võtmist), vaid andmete korrastamist ja täiendamist. Sellega tegeletakse pidevalt. Inventuur viidi läbi 2008-2009, peale seda on tehtud väga palju tööd andmete korrastamisega, töö jätkub lähiaastatel.

Me ei arva, et riigi hoonete andmed oleksid halvemas korras kui teistel omanikel, aga suur osa suure portfelli juhtimiseks vajalikust infost on veel puudu või on erinevates andmebaasides. Suurim mure on seisukorra, kulu ja kasutuse andmetega. Praegu peetakse riigi kinnisvararegistris arvestust varade ja lepingute kohta, riigi raamatupidamises tehtud kulude ja väärtuse kohta, kuid vara seisukorra ning investeeringu- ja remondivajaduse kohta riigil tervikülevaade puudub. RKAS-ile üle antud varadel jookseb tervikpilt kokku, see oli ka üks tsentraliseerimise põhjus.

Rahandusministeerium hoiab pidevalt riigivaral silma peal. 2015. aasta kevadeks valmib järjekordne riigi kinnisvara koondaruanne, lisaks on viimastel aastatel läbi viinud mitmeid süvaanalüüse riigi kinnisvarareformi elluviimise eesmärgil, mh näiteks rahastamismudelite analüüs ja  RKASiga sõlmitud rendilepingute rendimaksete analüüs. Meil on hea meel, et sama teeb ka riigikontroll.

Igasugustes võrdlustes on väga oluline, et analüüsis minnakse süvitsi ja võrreldakse «õunu õuntega», mitte «apelsinidega», mis võib anda moonutatud pildi. Riigikontrolli ehmatanud kuni kümnekordne kulude kasv peale RKASile üle andmist tuleneb eelkõige kulustruktuuri muutusest. Riigiasutuste hoonetel käsitletakse kinnisvarakuludena vaid jooksvate tarbimisteenuste kulusid (elekter, küte, vesi, kanalisatsioon), milleks deklareeriti aastal 2012 RKASile üle antud hoonetel 1 €/m²/kuus, mis ei kata kaugeltki kõiki vajadusi.

Üürimudelile üle minnes lisanduvad üür (sisuliselt kapitali- ehk tehtud investeeringu kulu) ning tasu halduse, hoolduse, heakorra jt teenuste eest, mida riigiasutus tegi enne oma personaliga või mis jäeti üldse tegemata. Lisatakse remondikomponent, et vara kvaliteeti hoida ning uute investeeringute puhul täiendav kapitalikomponent. Lisandub ka käibemaks, mis tuleb ringiga riigile tagasi. Selline raha ühest taskust teise liigutamine teenib suuresti avaliku sektori läbipaistvuse eesmärki.

Üürimudelile üleminekuga tulevad kulud välja, see ei tähenda aga, et üürimudel oleks kallim. Ei ole olulist vahet, millise mudeli alusel rahastamine toimub, küll aga annab keskne juhtimine võimaluse pinnakasutust suures pildis analüüsida, optimeerimise arvel säästa  ja saavutada mastaabiefekti.

Näiteks koondas maksu- ja tolliamet paar aastat tagasi oma töötajad uude hoonesse ja vähendas pinnakasutust kolmandiku võrra. Kulude vähenemist ei toimunud, sest uus on kallim kui vana, kuid uues majas on väiksemad ülalpidamiskulud, sh energiakulud. Võimalik oleks optimeerida ka riigiasutuste üleselt, seda saab teha vaid keskselt. Headeks näiteks on RKASi juhitavad ministeeriumite ühishoone ning Rapla ja Pärnu riigimajade projektid. 

Üldpõhimõte on, et kui turul on konkurents, siis tuleb seda kasutada. Näiteks on võimalik ja mõistlik sisse osta ehitus- ja arendus ning suur osa korrashoiuteenustest. Turult üürimine on mõistlik, kui pakkumine on olemas ja hind soodsam kui ise ehitamine, nt büroodel.

Ühiselamutel peaks analüüsima võimalusi neid koostöös erasektoriga keskselt opereerida. Hoonetel, kus üüriturg puudub, on võimalik teha muus vormis koostööd. Neid võimalusi oleme praegu analüüsimas ja kevadises koondaruandes esitame ettepanekud valitsusele.

Mittevajalike hoonete ükshaaval mahamüümist ei ole kavandatud. Eesmärk on enne müüki vara väärtustada, et riik omanikuna saaks kõrgeimat tulu. Riik on siin vigadest õppinud, kuid arenguruumi veel on, näiteks varade müügistrateegias ning laiemalt üleriigilises koostöös. 

Riigi kinnisvara valitsemise koondaruandega saab tutvuda siin. Vastukaja sotside poolt avalikkuse hoiakute kontrollimiseks õhku paisatud ideele riiklike üürikorterite ehitamisest on leigevõitu. Idee tundub ka selle propageerijatele pisut segane olevat.  
 Minister räägib üürikorterist kui regionaalpoliitika osast, abilinnapea samast asjast kui sotsiaalhoolekannet toetavast tegurist. Segase seisu tõttu ei ole ainus üürisektori probleemidesse süüvinud poliitiline jõud, Keskerakond, viitsinud oma seisukohti välja öelda.

Et piiritleda, kellele on üürielamuid vaja, heidame pilgu 2011. aasta rahvaloenduse tulemustele. 657 000 eluruumist Eestis oli 93 000 püsielaniketa. 11 000 asustus on teadmata (rahvaloendajad ei tabanud nendes elanikke).

See on kokku 16 % meie eluruumidest. Potentsiaalne reserv, millest osa saaks kasutada üürielamispinnana. Kui jätkuks üürnikke, keda omanik usaldab. Üürisektor on Eestis tegelikult märksa suurem, kui jooksev statistika laseb välja paista. Rusikareegli järgi on Eesti eluruumidest 4% avalikud ja 4% eraomandis üürikorterid.

Sama info saame rahvaloendusest. 8% loendatutest teatas, et nende eluruumi kasutamise alus on üürisuhe. 9% väitel pole tegu ei omandi ega üürisuhtega. Üldjuhul on tegu sugulaste, sõprade või tuttavate vahelise usaldussuhtega, mille puhul korteri kasutaja tasub ainult kommunaalkulud. Või kokkulepetega, mille puhul osutatakse omanikule teenuseid (hooldus, eluruumi remont vms). Kas neid kokkuleppeid käsitleda üürisuhtena, on maitse küsimus.

Fakt ise räägib inimeste mobiilsusest, vajadusest omada elamiskohta seal, kus pole perekonda, seal, kus nad ei soovi või ei suuda kinnisvara muretseda vms. Muidugi räägib see ka elamispinna omanike huvidest. Nimelt ei usalda nad turu pakutavaid üürnikke. Kui usaldusväärne üürnik on olemas, siis loomulikult võetakse üürnik. Kui mitte, siis pigem tuttav. Üürita.

Üks poliitikutel hästi kätte õpitud vastuargument soovimatu algatuse blokeerimiseks on viitamine probleemi uurimise vajadusele. Tuleb nõustuda, et peale omandireformi lõppu ei ole elamumajanduse kui majandusvaldkonna analüüsimisse ülemäära panustatud. Rohkem on tähelepanu pööratud eluasemele kui sotsiaalsele nähtusele.

2006. aastal tehtud sotsiaalministeeriumi uuring näitas, et kõige pakilisemate sotsiaalprobleemide lahendamiseks peaks munitsipaaleluruumide arv olema 1,4–1,5 korda faktilisest arvust suurem. Seega mitte 4%, vaid 6%. See on kompetentselt piiritletud vajadus, mis ei nõua lisauurimist. Nii palju kui minul on infot, on Brüsseli arvetel sotsiaaleluruumide ehituseks sobilik raha täiesti olemas. Raha sihtotstarbeks on vaesuse vähendamine, mitteinstitutsionaalse hoolduse arendamine jms. Paraku, kuna meie poliitikud sellisest nähtusest nagu vaesus eriti rääkida ei taha, jääb see arve ilmselt lahti muukimata.

Teisalt on meie rehepapid nii võimekad, et välistatud poleks kogukonnahoolduseks määratud rahale ligi pääsemine. Seda ei soovita aga kasutada korterite, vaid hoopis hooldekodude ehitamiseks.

Eelmises lõigus oli osaline vastus küsimusele, kes vajavad avalikke eluruume. Kus neid vajatakse. Meeldib see regionaalpoliitika eestvõitlejatele või mitte, kuid eelkõige vajatakse neid Tallinnas. Kui lakkab Tallinna areng, siis peame unustama mitte loosungi Euroopa viie, vaid loosungi viieteistkümne edukama riigi hulka pürgimisest.

Tallinn võistleb edu nimel Helsingiga ja tööjõu mobiilsust toetav lihtsaim mehhanism on üürielamispind. Üürikortereid on Helsingis mitu korda rohkem kui Tallinnas. Vähesed eestlased teavad briti majandusprofessorit Andrew Oswaldi. Aga küllap mõni meist mäletab aastatetagust valimisloosungit «Õnn ei ole rahas». See on Oswaldi ühe hästi tuntud uurimuse pealkiri.

Britt on tõestanud, et nendes piirkondades, kus üürielamufondi osa on suurem, on töötus väiksem. Ja vastupidi, suurema omanikuasustusega piirkondades on see suurem. Sest tööjõud on vähem mobiilne. Tallinn vajab tavalisi üürikortereid rohkemgi kui sotsiaaleluruume: marsruudile Misso-Tallinn-Helsingi-Rovaniemi pileti ostnud tavalise tööjõu rändeahela katkilõikamiseks.

Loomulikult ei pea avalik sektor olema üürikorterite omanik. Eraehituses kahtlejad väidavad, et seadused on kaldu üürniku poole, turul toimetavad puuküürnikud. Pole lootustki, et arendajatel tekiks huvi üürimajade ehitamise vastu.

Mõtleme pisut. Ega võlglasi ja muid toredaid subjekte jagu ainult üürnike hulka. Arvuliselt palju rohkem on neid korteriomanike seas. Kahjuks pole kohtute statistika avalik ja ma ei tea nõuete hulka, mida ühistud on esitanud võlglastest korteriomanikele. Sisetunne ütleb, et tegu pole mitte sadade, vaid pigem tuhandete juhtumitega.

Meist lääne pool rakendatakse juba aastaid põhimõtet, mis vabas tõlkes kõlab «üürituru sotsialiseerimine».

Eraomanikuga sõlmib rendilepingu omavalitsus või mittetulundusühing. Ja annab siis eluruumi allrendi korras isikule, kes vabalt turult korterit ei leia. Vahelüli tagab üüri laekumise, lõhutu remondi jms. See teeb sotsiaalse kontingendi teatud eraomanikele talutavaks. Eluruumid, mis oleks seisnud tühjana, tulevad niimoodi kasutusse. Probleemiks on muidugi see, et meil ei pea mõned kodanikud ka omavalitsust nii usaldusväärseks partneriks, kellega tehinguid teha.

Allakirjutanu peab üürikorterite arvu kasvu otstarbekaks. Kuid kahtleb riikliku elamuehituse idee teostumises. Siiski tuleb asjade käigul silm peal hoida. Selleks, et ei ehitataks ainult vaestele elamiseks mõeldud sotsialistlikke getosid. Mõni lugeja võibolla mäletab Minoru Yamasaki nime. Ta on 11. septembril 2001 rünnaku alla sattunud New Yorgi kaksiktornide arhitekt. Kuid see ei ole tema ainus töö, mis nüüdseks maa pealt kadunud.

Tema esimene suurem projekt, 1954.–1956. aastal valminud Pruitt-Igoe elamukompleks St. Louisis Missouris, leidis 1970. aastate alguses minööri käe läbi lõpu. Lõhkeaine pühkis 33 korruselamut, 2870 riiklikku üürikorterit sõna otseses mõttes maa pealt.

Ühiskond ei saanud hakkama sealsete elanike ja nende kuhjuvate sotsiaalprobleemidega.

Mõni rahvamees võib rääkida veenvana tunduvat juttu sotsiaalkorterite ühte asumisse koondamise otstarbekusest ja saadavast kinnisvara haldamise efektist. Sotsiaaltöötajad, naised, peavad sellises olukorras lumepallina kasvavat sotsiaalprobleemide pundart harutama. Ja enamasti on tulemuseks mitte õnnestumine, vaid ebaõnnestumine. Olen veendunud, et nad väärivad paremat ja sellistest lahendustest peame kindlasti hoiduma.  Maagaasi tootmine ja kasutamine maailmas on plahvatuslikult kasvanud, vedelgaas (LNG) on maailma gaasikaubanduses jõudnud kolmandikuni. Baltimaade-Soome regionaalse vedelgaasi terminali rajamine on aga umbe jooksnud kas oskamatu asjaajamise või koostööst loobumise pärast. Iga maa ajab asja omaette. Nii on Läänemere äärde tekkinud kohalikud LNG terminalid Poola ja Leetu, terminale plaanitakse Rootsi. Viimati sai teatavaks nelja terminali kavandamine Soome kaldajoonele, neist äsjase uudisena sealhulgas ka Hamina-Kotkas. Selleks eraldab riik ettevõtetele ehitustoetust 92,8 miljoni euro ulatuses, lisanduvad toetused riikliku gaasivõrgustiku laiendamiseks.

Läti varustuskindlus rajaneb regiooni ainsal suurel maa-alusel gaasihoidlal, kuhu ka naabermaade gaasifirmad püüavad oma varu salvestada, võimalikult ka Soome, muidugi vaid juhul, kui saab teoks gaasitoru üle Soome lahe. Eestis asjad kipuvad sumbuma, vaid Alexela on kaugeleulatuvalt ette valmistanud gaasiterminali rajamise Paldiskisse. Ilma riigi toetuseta võib seegi võimalus liiva joosta.

Ükskõiksusega riigi varustuskindluses gaasiga ei saa nõustuda. Gaas on kõige paindlikum, efektiivsem ja keskkonnasõbralikem katlakütus, mis võimaldab ka äkkvajadusel kiiresti asendada teisi kütuseid. Gaasi kasutamine tõotab suuri muutusi ka mootorkütuste turul. 
 
 Alustagem kaugemalt. On ilmne, et Eesti Vabariigi riigikogu, valitsus ja meie erakonnad on kuni järgmise aasta aprillini üle koormatud. Seda saab kindlaks teha märksa lihtsamalt kui loendada sõimusõnu, jälgida praalimist, hinnata lubaduste ebareaalsust või panna tähele, kes kuhu jookseb ja kes veel suvel kinnitas, et talle aitab, aga nüüd laskis end ära rääkida. Riigikogu liikmetel, valitsustegelastel ja erakondade juhtkondadel on terve hulk kui mitte vastamata kirju ja telefonikõnesid, siis küsimusi. Nad ei loe meie kirju, nad ei võta telefoni ning nad kardavad küsimusi isegi siis, kui see pärineb nende erialalt. Viimase paari kuu jooksul olen ma seda ise kogenud paarkümmend korda.

Muuhulgas kannatab vastamatuse tõttu ka Eesti riigikaitse koos rahvusliku julgeolekuga – ning sõim ja tänitamine ei ole vastus. Leo Kunnasel oli õigus tähendada, et on vale arutada kaitseväelisi üksikasju nagu laadal. Kuid põhimõttelised probleemid peavad rahva jaoks olema arusaadavad või inimesed hakkavad iseseisvuse asemel kaitsma oma nahka. Kui pank peab eluasemelaenu andmisel loomulikuks näha inimese maksuvõimet ette kuni pool sajandit, siis on absurdne, kui riigikaitses elatakse ühe ministri vahetumise järgi teisega. Või vastavalt sellele, kuidas muutuvad koalitsioonipartnerid ja koalitsioonileping.

Eesti Vabariigi kaitsevõimet ei hakatud uuesti üles ehitama mitte NATO tugevuse suurendamiseks, vaid Eesti Vabariigile jõukohase rahvusliku kaitsevõime jõukohaseks tugevdamiseks olukorras, kus nõukogude ja Venemaa väekoosseisud, siia dislotseeritud relvastus ja sõjaväebaasid olid Eesti NSV territooriumil veel sees. Läbilõikeline Eesti Vabariigi kodanik mõtles toona umbkaudu nii, et kui tahad rahu, siis on kõige kindlam olla rahu eest võitleja. Tuleb odavam, sest pole vaja muud kui plakateid, sõdurisuppi, vaskpuhkpille, trummitüdrukuid ning isamaalisi üleskutseid koos referaatidega ingliskeelsest perioodikast. Arvati, et agressiivne militarism läheb meist mööda. Toimib kuskil mujal. Alles see oli, kui kalender näitas aastat 2013. Siis räägiti meie kandis Ukrainast kui läbinisti korrumpeerunud süsteemist, mitte kui iseseisvast riigist, mis tuleb Vene Föderatsiooni huvides tükeldada. Nüüd on see mitte päevakorras, vaid kestev olevik.

Samal eelmisel aastal jõuti Eesti-Vene suhetes uuesti riigipiiri küsimuseni ja tollane välisminister Urmas Paet oli kindel, et kogu moosi paikapanekuks kulub paar aastat. Häh, vähemasti paar aastat kulub ainuüksi selleks, et Eesti Vabariigi kodanik ja riigiametnik Eston Kohver Venemaalt kätte saada, sest kui Anna-Maria Galojani ei saada Inglismaalt Harkusse kätte juba mitme aasta vältel, mismoodi siis Eston Kohver on kergem juhtum? Kui Eesti Vabariik tahab olla paipoiss ilma püksirihmata, jäävad üle traksid. Ka nendega saab puua.

Kaitsevalmiduse komponente on väga palju, aga nende ühisosaks on kaitsekulutuste otsene sõltuvus rahvamajanduse käekäigust ekspordi ja impordi struktuuris. See kõik on ammu teada, ent millegipärast ei jää kohe mitte kuidagi pähe. Erinevalt peaminister Taavi Rõivasest ma ei sihi Põhja-Euroopa kiireima arengu või kasvuga väikeriigi ajutist esikohta, sest selleks ajaks olen ma juba rauk ja tema ise veteran. Ma tahan kaitsevalmiduse stabiilsust eksponentsiaalses mõttes. Seda tahavad paljud. Erukindral Ants Laaneots on pidevalt rõhunud kaitseväelaste üldfüüsilisele vastupidavusele (ta ise muide võimleb hommikuti siiani). Erukindral Johannes Kert on toonitanud Kaitseliidu esmasust, kuivõrd Eesti Vabariigis on reserviste alati rohkem kui tegevväelasi. Akadeemik Jaak Aaviksoo võitles tehnoloogilise kaitsevalmiduse eest. Kaitseminister Mart Laar «ajas välja» 2 protsenti. Kaitseminister Urmas Reinsalu pooldas Kaitseliidu koosseisu sihikindlat suurendamist, ent ei osanud moodustada selleks tarvilikku meeskonda.

Tulemuseks on soolode lärm. Eestile on pähe määritud vaenlase olemasolu, kuid puudub määratlus, kes on vaenlane. Vladimir Putin üksi see olla ei saa, sest Vene Föderatsioon on tuumariik, energeetilise ressursi pikaajaline valdaja ja ÜRO julgeolekunõukogu alaline liige vetoõigusega mistahes temasse puutuvas küsimuses. Meie vaenlane on suurvenelikkus, šovinism nõukogude võimu «renessansi» kujul, mille vaatekohalt on Eesti Vabariik lubatav kui protektoraat, mitte rohkem. Ajalugu mõistvale inimesele tähendab see hitlerismi kordamist.

Valitsustele meeldib enesega rahul olla. See pole mingi uudis, see oli sedaviisi juba keiser Nero ajal. Valitseva rahuloluga kaasneb haiglane arvamine, et härrad on igavesed. Ei ole. Isegi külm sõda tapab, ent minu meelest see sõna «külm sõda» praeguse olukorra kohta on niikuinii vale, sest kui valmistutakse sõjaks lahingute mõttes, siis mitte nugadega, vaid tulirelvadega. Ja tulirelv on külm ainult siis, kui see on võetud osadeks ja asub laos. Kas meil on vaja sõjaks valmistuda? Kuivõrd üks osa sõjast, nimelt hüsteeria, on meil juba käes, kuid meil on ka rahvusvahelisi kohustusi, siis jah, sest humanistlikkus mõttes pole hüsteeria kunagi produktiivne. Näiteks kiirreageerimisjõudude (need on nii tehnoloogilises plaanis kui ka isikkoosseisu väljaõppe poolest alati elitaarsed) moodustamine on rahvusvaheline kohustus. Seevastu kindral Riho Terrase süüdistamine selles, et ta on ühe erakonna tööriist, on hüsteeria, kuna koalitsioonivalitsuse otsused on juba loomuldasa kollektiivsed.

Üks probleeme, kus hüsteeria meid edasi ei vii, on Eesti Vabariigi kaitsealane liigendatus. Ida-Virus sõltub see esmajoones energeetilisest julgeolekust, mida saavad tagada ainult eriväljaõppega ja pikaajaliste kogemustega asjatundjad, siiani seega turvatöötajad. Edaspidi lisandub sellele piirivalve insener-tehnilises mõttes, sest piir Ida-Virus ei asu mitte võsas, vaid suurte veekogude ääres. Viljandimaal samasuguseid probleeme ei ole, esikohale tõuseb keskkonnakaitse. Kui aga Soomaal kasvanud noormees saab jätkukoolituse Tapal ning suunatakse mõnda ekspeditsiooniarmeesse, siis ta ei saa seal hakkama, kui oskab mõelda ainult Pärsti valla mõõtkavas.

Aeg, mis kulub sõimlemisele, raiskab «üürikese elu haprust» (August Sang). Nii palju meil aega ei ole. 
 Tegelikult sünnib armastusest ju iga laps. Kuid vastupidiselt Taavi Rõivasele ei usu ma, et 300-eurone toetus kolmandale lapsele aitaks peredel seda otsust teha. Kolmas laps sünnib tugevasse perekonda, kus on veendumus, et jätkub hoolt ja armastust veel ühe väikese inimese jaoks. Kolmas laps sünnib peresse, kus on kindlus, et ka vanemad lapsed saavad väiksema õe või venna sündimisel piisavalt hoolt ja tähelepanu. Kolmas laps sünnib peresse, kus on teadmine, et ema või isa töökoht teda ühe, kahe või kolme aasta möödudes tagasi ootab. Ning, kolmas laps sünnib ilmselt ka peresse, kus ei ole otsuste tegemisel kõige olulisemaks kriteeriumiks raha.

Muidugi, laste kasvatamiseks on vaja raha ning riigi rahalist toetust ei saa ka alahinnata, kuid hetkel Reformierakonna pakutav toetus kolmandatele lastele on kaugel süsteemsest ja läbimõeldud abist Eesti peredele. Märksa enam oleks abi kuni kolmeaastaste laste vanematele makstava lapsehooldustoetuse tõstmisest praeguselt 38 eurolt 300 eurole, ja seda kõigi laste puhul. Lapsehooldustasu tõstmine võimaldaks vanematel peale vanemahüvitise lõppu pikemalt koju jääda, soovi korral lapse kolmeaastaseks saamiseni. Lapsehooldustasu tõstmisest võiks olla ka abi sõime- ja lastehoiukohtadega seotud probleemide lahendamisel, sest vanemad ei peaks vanemahüvitise lõppedes kohe tööle naasma.

Toetan igati Taavi Rõivase mõtet, et kolm last võiks saada Eesti ühiskonnas positiivseks normiks. See aga ei tohiks toimuda esimeste ja teiste laste arvelt, sest nii võivad needki sündimata jääda. Ma olen pruun kandilise peaga mehike ja hüppan hallidest kividest tehtud lossis ringi. Minu kõrval hüpleb samasugune pruun mehike Hiinast, aga erinevalt minust on tal tutiga jõuluvanamüts peas. See on tuhandete Eesti laste lemmikmäng nimega« Growtopia» ja ma ei saa sellest absoluutselt mitte midagi aru. Aga ma peaksin saama. Kutsusime hiljuti «Digitunni» saatesse psühholoogi, et ta räägiks konkreetselt, kui vanalt, kui kauaks ja millisteks asjadeks tohib lapsele arvuti kätte anda ning milliseid reegleid käsib teadus peres selle kohta kehtestada, aga meie plaan nende otsuste tegemise vastutus oma kaelast ära lükata kukkus läbi.

Mingeid reegleid ei ole, mingeid numbreid ei ole võimalik ette anda, ütles ta meile. Kõik sõltub. Eriti sõltub sellest, mida see laps selle arvutiga teeb. Ja teha tuleb lapsega koos, mitte anda lapsele iPadi kätte lihtsalt selleks, et ta vait oleks ja teisi ei segaks. Ma muidugi teadsin seda, aga laiskus minus lootis, et on olemas tabel, kust konkreetseid õigeid vastuseid vaadata.

Järgmisel päeval esitles Vaata Maailma Sihtasutus suurt Eesti laste ja täiskasvanute seas läbi viidud uuringut nutiseadmete kasutamise kohta. Enam kui kolmandikul 6–8 aasta vanustest ning lausa kolmveerandil 12–14 aasta vanustest lastest on oma nutitelefon. Tahvelarvuti on umbes neljandikul. Ligi kolmveerand lastest saab nutitelefoni kasutada igal ajal ja nii palju, kui aga ise soovib, vanemad seda ei piira. Kaks kolmandikku lastest ütles, et nende vanemad ei tunne eriti tihti või üldse huvi selle vastu, mida nad nutiseadmega teevad.

Sellest uuringust ei paista küll mitte kusagilt välja psühholoogi räägitud «nutiseadme kasutamisele tuleks kehtestada reeglid, tunda huvi selle vastu, mida laps sellega teeb, ja teha seal asju lapsega koos» jutt.

Veel mõned aastad tagasi said vanemad tihti õigustatult öelda, et arvutid on nende jaoks keerulised ning nad ei suudagi kontrollida, mida nende lapsed arvutiga teevad. Aga praegu me räägime ju nutitelefonidest ja tahvelarvutitest – need on seadmed, mis mõeldi välja spetsiaalselt selleks, et inimeste arvutihirmu maha võtta ning võimaldada ka tavalistel inimestel aru saada, mida kõike arvutiga teha saab. Kui sa ei suuda oma lapse tahvelarvutit vaadates aru saada, mida ta seal teeb, siis tasuks sellest ehk pigem vaikida ja proovida endale internetist mõni IQ-test otsida. Nii kontrolli mõttes.

Küll see tiraad oli mul kenasti välja mõeldud. Aga siin ma istun, tehnoloogiaajakirjanik, ja tunnistan, et ma ei saa aru, mis pagana asi on see «Growtopia». See on sama, kui Erki Nool tunnistaks, et ta ei saa üldse aru, kuidas kümnevõistluses punkte antakse.

Aga ma teen selle endale selgeks, sest ma tahan, et minu laps kasvaks üles tahvelarvuti ja nutitelefoniga koos. Arvutiga mängimine on osa sellest loost, mida see uus põlvkond enda jaoks kirjutab, ning ma ei saa ju oma last sellest loost välja jätta.

Meil, muide, on peaminister, kes kasvas üles arvutimänge mängides. «Kes seda enam mäletab... Civilization, Sim City, Transport Tycoon... Rohkem ehitamist ja vähem sõda,» kirjutas ta suve alguses sellekohasele küsimusele vastuseks Twitteris.

Praegu on ta USAs Räniorus ja müüb internetimaailma suurtele tegijatele maha mõtet Eesti e-residentsusest. Üle tüki aja on Eestil neile midagi uut ja rabavat öelda. Paljud neist kasvasid üles samu mänge mängides. Globaalse põlvkonna värk.

«Kas sa üldse kujutaksid ette, et Rõivase asemel teeks Silicon Valleys seda praegu mõni meie poliitika vanadest peerudest?» küsis üks mu sõber, kui temaga e-residentsuse üle arutasime.

Ausalt, ei kujuta.  Ajakirjandus toonud taas avalikkuse ette omavalitsuste võlakoormuse teema – Postimees on kirjutanud kuuest omavalitsusest, mis «on kõrvuni võlgades», kaasa arvatud sellest, et «Viimsit ähvardab saneerimine.» Kas lugu on siis väga paha? Tänan küsimast, kuid Viimsi valla finantside tervis on heas korras. Keelekasutus ja kujundid on vägevad, rõhutamaks veelgi ühe valitsusasutuse näpuviibutust kohalike omavalitsuste suhtes rahaasjade korraldamisel. «Saneerima» tähendab eesti keeles majandusliku seisundi parandamist. Huvitav, kuidas majandusliku seisundi parandamine saab kedagi ähvardada? See saab olla siiski puhas rõõm, eriti riigi abiga.

Omavalitsuste saneerimismenetlus peaks toimuma ministeeriumiametnike juhtimisel ja sekkumisel, kuid lähiaastatel me vallamajja töölaudu siiski juurde tuua ei kavatse – saame ise väga hästi hakkama. Ilmselt saavad ise hakkama ka teised n-ö musta nimekirja sattunud vallad-linnad, keda taas üht kujundlikku ajakirjanduslikku võrdlust kasutades rahandusministeerium ülekaalulisuse tõttu kaheks aastaks dieedile pani.

Ma peatuks põhiliselt Viimsil, mille olukorda ma kõige paremini tunnen. Samas kehtib järgnev jutt paljuski ka ülejäänud 215 Eesti omavalitsuse suhtes. Omavalitsuste dieedivajaduse jutte kuuleme paar korda aastas, samas huvitab avalikkust oluliselt vähem, et nii mõnigi vald või linn peaks hoopiski mõne kilo juurde võtma, et täita talle riigi poolt seadusega pandud kohustusi või areneda elukeskkonda oma elanikele soovitud suunas. Tihti on selleks laenuraha ainuke võimalus, mis samas loomulikult ei tähenda, et ennast tuleks lõhki laenata. Eesti majandus ja rahandus on heas seisus, kuulsime mitmeid-setmeid kordi eelmise rahandusministri Jürgen Ligi suust. See oli meile kõigile selge ja teada lausa unepealt.

Täpselt sama saan väita ka Viimsi valla kohta – meie rahaasjad on korras ja finantssuutlikkus hea. Viimsi pole paks ega õhuke, vaid hoopiski sportlik tüüp, omasuguste seas väga hea suutlikkus ning sooritusvõimega, muide täpselt nagu ka Jürgen Ligi. Sama kinnitab ka Geomedia iga-aastane KOV-võimekuse uuring, kus Viimsi vald on pidevalt omavalitsuste pingerea tipus.

Konkreetsemalt – Viimsi valla laenukoormus on praegu 84%, see näitaja on viimastel aastatel märkimisväärselt vähenenud ning vastuvõetud valla 2015-2020 eelarvestrateegia kohaselt on aastaks 2018 viidud see praeguse seadusega lubatud piiridesse ehk alla 60%.

Oluline on aga märkida, et alates 2017. aastast hakkab omavalituste laenukoormuse osas kehtima piirmäär 100%. Ehk siis viimasega on riik lõpuks tulnud omavalitsustele vastu ja tegelikult osaliselt lõpetamas ammu kestnud jaanalinnumängu. Siiani pole omavalitsustele kompenseeritud üksikisiku tulumaksuosa vähendamist, kuid Eesti erinevais paigus on investeeringuid millegi eest vaja siiski teha. Selleks ongi laenuraha ärakasutamine.

Tõepoolest, suurema laenukoormusega paistavad eelkõige silma just kiiresti arenevad linnad-vallad, kuid samas on just nende laenuteenindamisevõime keskmisest parem või isegi väga hea. Kaasa arvatud Viimsil.  Kõik valla laenukohustused on täidetud, ühtegi tähtaega ületanud võlgnevust krediidiasutustele pole. Vald on oma likviidsete varade mahtu kasvatanud aasta algusest pea viis korda, kahe miljoni euroni. Täpselt nii läheb ka eelarve täitmisega edasi – tulude laekumine ületab prognoosid. Ilmselt vajaks üle kordamist ka see, mis üks omavalitsus laenu võtab. Eks ikka selleks, et täita seadusest tulenevaid ülesandeid ja kohustusi kogukonna ees ehk piltlikult öeldes olla riigi käepikenduseks – seda seejuures tihti tasustamata, vabatahtliku töö korras. Me pole laenanud selleks, et lihtsalt laenata, vaid investeerinud uutesse lasteaedadesse ja koolidesse, selleks et tagada lastele lasteaia- ja koolikohad. Nii on valminud Viimsi keskkool, Karulaugu kool, Randvere kool ka Randvere lasteaed ja ausalt öeldes oleks vaja juba uut kooli.

Teine oluline investeeringuvaldkond haridusasutuste kõrval on valla vee- ja kanalisatsiooniprojektide rahastamine, mis on hädavajalik elanikele kaasaegse ja kvaliteetse teenuse pakkumiseks. Ma pole märganud, et Tallinna kesklinnas ministeeriumihoonetes keegi ämbriga vett veaks või veetorule rauaeraldusseadet paigaldaks. Miks peaks viimsilane seda tegema?

Tekkimas on veider, et mitte öelda absurdne olukord. Ühest küljest on rahandusministeerium ise avalikkuses hurjutanud, et omavalitsused kasutavad vähe Euroopa Liidu abirahasid. Teisalt aga lüüakse erineva suuruse, elanike arvu, geograafilise asukoha, haldussuutlikkuse ja finantseerimisvõimega omavalitsustele ühe lauaga, seades neile ette ühesugused laenupiirmäärad. Seetõttu on omavalitsustel raske kokku saada nõutavat omafinantseeringut ja struktuurifondide rahad jooksevad linnadest-valdadest mööda. Miks see hea on, on raske mõista. Samuti ei paku riik omavalitsustele ühtegi lahendust välja, takistades kunstlikult edumeelsemate piirkondade arengut. Mõnes kohas võib seda koguni suretamiseks nimetada. Kõige negatiivsema stsenaariumi käivitudes kaotaks Viimsi vald miljoneid eurosid, mis on hädavajalikud erinevate valdkondade investeeringuteks. See jutt, et ise olete koha peal võlakoorma liialt suureks ajanud, paraku juba eelpool mainitud põhjustel ei veena. Oleme saanud hästi hakkama.

Teoreetiliselt oleks mul võimalik kõikidele valda kolida soovivatele lastega peredele võimalik öelda, et koolikohta nad ei saa ja üldse võiksid nad hoopis Peipsi äärde või Lõuna-Eestisse elama suunduda. Loomulikult ma ei tee seda, kuna ühe omavalitsuse tugevuse tagavad ta elanikud. Me vajame iga pere, iga last. Me hoolime oma kodanikest väga. Nagu teevad seda kõik omavalitsused üle Eesti.

See tugevus erineb loomulikult exceli-Eesti fännide nägemusest. Võib-olla ei tasu väikest laenuvõtmist karta ka riigil endal, kui ta soovib oma kodanikele pakkuda tööd ja elamisväärset keskkonda Tallinnast kaugemalgi, eriti ääremaadel. Eesti on ikka palju suurem kui Toompea linnus, kus on küll hea vaade ülevalt alla, kuid seetõttu moonutatud pilt: all tundub kõik palju tühisem ja väiksem, kui ta tegelikult on. Ilmselt on tähelepanelikum silm märganud, et Tartu linnavolikogu on peale kohalikke valimisi astunud üsna uuenduslikke samme kodanike kaasamise suurendamise ja osalusdemokraatia suunas. Näiteks on volikogu kutsunud kokku kaasamise komisjoni, eelkõige selleks, et teha Tartu linna valitsemisele «kaasamise röntgen». Samuti jätkab Tartu edukalt kaasava eelarve kampaaniat, eraldades igal aastal kodanikele otse otsustamiseks protsendi linna investeeringute eelarvest.

Samal ajal tuleb siiski silmas pidada, et kaasamise puhul on päeva lõpuks kõige olulisem leida õige tasakaal inimeste arvamuse ärakuulamise ja arvestamise ning linna kui terviku pikaajaliste huvide vahel. Poliitika – isegi kohalikus omavalitsuses – ei ole ju pelgalt elu edasi viivate ideede festival, vaid samal ajal ka pikaajaline avalike ja ühiste hüvede loomise ja edendamise kunst.

Loomulikult on suuremal osalusdemokraatial oma sarm. Kuid kaasamise suurimad kitsaskohad on vastutuse hajumine, otsuste killustatus ja ebaühtlane kompetentsus.

Esiteks jääb kaasamise suurendamise puhul alati õhku küsimus: kes vastutab, kui kõiki natukene kaasatakse ning kõik natukene midagi otsustavad?

Linna juhtimises ei saa mööda seaduspärasusest, et otsustamine ja vastutamine peavad käima käsikäes. Muidugi on täiesti omaette teema, kas poliitiline vastutus hiljem ka võetakse. Kuid võimalus osutada konkreetsele lõppvastutajale peab säilima.

Me võiksime ju näiteks kogu investeeringute osa linna eelarve koostamise protsessis muuta avatud debatiks ametnike ja linlaste vahel. Infotehnoloogia võimaldaks seda hõlpsasti.

Kuid siis kerkiks kohe esile küsimus, kes vastutab selle eest, et kõik need üksikud otsused tehakse viisil, mis viiks edasi linna kui tervikut. Võime kergesti jõuda olukorda, kus ühel eelarveaastal alustatud ehitis jääb paaril järgmisel aastal sammalt koguma, sest osalusdemokraatia loosiratas toob järgmisel aastal ette uued ja veel põnevamad tegemised.

Tekkinud rahalise kahju eest aga vastutajat justkui poleks, sest otsustas anonüümne rahva hääl või siis klikk internetis. Paraku just selleni võib liigne kaasamine lõpuks viia.

Eelkõige sellepärast, et inimeste ootused on alati suuremad kui tegelikud võimalused ja tihtipeale hinnatakse seetõttu tugevalt üle praeguste otsuste kohest mõju, alahinnates samal ajal sihikindlalt mingis suunas astutud väiksemate ja igavamate otsuste mõju kaugemas tulevikus.

Teiseks on loomulik, et kohalikud asumiseltsid ja muud vabaühendused seisavad kitsalt oma huvide eest. Kuid nende vajaduste suurem sissetoomine linna eelarve planeerimisse võib tekitada liigset killustatust.

Näiteks võib ju mõelda, et suurema kaasamise huvides tuleks vastu tulla Supilinna seltsi soovile rajada Supilinna rohkem ajaloolisi munakiviteid, kuid sellevõrra jääks linnas asfaltimata mitu korda pikem tänavalõik kusagil mujal, kus see on juba ohutuse küsimus. Samal ajal ei saagi ju üheltki seltsilt eeldada pädevust anda asjakohane hinnang linna tänavatevõrgu seisukorrale tervikuna.

Paraku on nii, et kui rahavajajaid on rohkem, kui linna eelarvest jagub, jääb alati keegi ilma ning kokkuvõttes peab keegi otsustama, mis on linnale avaliku hüvena prioriteetsem, mis mitte.

Seega on alati mõistlik otsida tasakaalu kodanike kaasamise, kitsa huvirühma vaadete arvestamise ning linna kui terviku arengu huvide vahel. Ehk mõistlik tasakaalupunkt asub kusagil esindusdemokraatia ja osalusdemokraatia vahepeal. 
 Läinud nädala lõpul kirjutas Financial Times ühest Youtubeʼi videost, kus reporter intervjueerib Lääne-Ukrainas Lvivi linna vaiksetel tänavatel linnakodanikke. Video pealkiri on «Kus on kõik fašistid?» ja vaataja näeb, et kui nad üldse kusagil on, siis seal igatahes mitte. Video puhul on veel üks tähelepanuväärne seik: see on valminud NATO tellimusel ja on alliansi reageering Vene meediale, millel on kombeks saanud näidata Lääne-Ukraina Euroopa-meelsemaid linnu sõjakate fašistlike paikadena. Tegu on, nagu Financial Times seda kirjeldab, uue relvaga, mis on mõeldud võitlemiseks Kremli propagandaga, mis valmistab alliansile samasugust muret nagu pommid või spionaaž.

Artiklis tsiteeritakse James Appathuraid, endist ajakirjanikku, nüüdset NATO peasekretäri abi poliitilistes küsimustes, kes ütleb, et Venemaa on muutnud informatsiooni relvaks, mis ei mõjuta mitte üksnes Vene kodanikke, vaid ulatub ka mujale.

Sellega kordab Appathurai kahe teise ajakirjaniku, Michael Weissi ja Peter Pomerantsevi mõtet hiljuti avaldatud raportist. Ainult et raport sellega ei piirdu, vaid mainitakse veel kaht valdkonda, mille Kreml relvaks on muutnud: raha ja kultuur. Kui see, mida raha ja info kasutamisega silmas peetakse, on üsna arusaadav, siis kultuuri kasutamine relvana vajab ehk veidi seletamist.

Küsimus pole üksnes kultuuri abil maineparandamises, mida teeb enamik riike. Üks raporti autoritest, toosama Peter Pomerantsev kirjeldab raamatus «Miski pole tõsi ja kõik on võimalik», kuidas üks Venemaa peaideolooge Vladislav Surkov, kes on hästi kursis lääne mõttelooliste ja filosoofiliste tekstidega, on näidanud märke erilisest huvist postmodernistliku filosoofia ning eriti Jean Baudrillardi vastu ning kuidas ta tollest samast mõtteviisist võrsunud arusaama, et tõde ei ole ja kõik on suhteline, ideoloogiliselt lääne vastu kasutab. Kui kõik on suhteline, on suhteline ka liberaalse demokraatia eelis teiste ühiskonna toimimise põhimõtete ees. Mis omakorda tähendab, et euroopalikke ideid ja väärtusi näiteks Ukrainas levitades käitub Euroopa valesti, ja see omakorda tähendab, et Venemaal on kogu aeg õigus olnud.

Selles arutluskäigus on mitu asja, millega päris nõus olla ei saa, aga olulisem kui sellele vastu vaielda on küsida, mida sellise tendentsiga peale hakata.

Infosõja vastu vahendeid leida või vähemalt sellest aru saada on kergem: vaba ajakirjandus on Euroopas paremal tasemel kui Venemaal, ning NATO, ELi ja riikide kaitsestruktuurides töötab üksjagu endiseid ajakirjanikke.

Maailma mõttelooga kursis olejate poolest pilt nii värviline ei paista. Majanduskriisi ajal suleti Euroopas ja USAs rahapuudusel esimestena humanitaarteaduskondade õppetoolid. Kõrghariduse rahastamine on reaalteaduste poole kaldu, rääkimata mainest. Kui see tendents jätkub, ei ole meist mitte üksnes eespool toodud väidete ümberlükkajaid, vaid neist arusaajaid. Näib, et ilma filosoofiat lähemalt tundvate inimesteta me hakkama siiski ei saa.
 22. detsembril 1995 kirjutas Postimehes Alo Lõhmus sellest, et Eesti piirivalvelaevad Torm  ja Maru tõrjuvad Liivi lahel Läti kalalaevu, mis Ruhnu lähistel  räimeparvede piirkonnas talvepüüki teha üritasid. Samal päeval lasti Tallinna Meretehases pidulikult vette esimene pärast Teist maailmasõda Eestis ehitatud sõjalaev.

Külmal talvepäeval olid tähtsale sündmusele meretehasesse saabunud Eesti Vabariigi president Lennart Meri koos abikaasa Helle Meriga, peaminister Tiit Vähi, kaitseminister Andrus Öövel, siseminister Märt Rask, riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Peeter Lorents, merevägede ülemjuhataja Tarmo Kõuts, Kaitseliidu ülem Johannes Kert ning päästeameti peadirektor Harry Hein.

Kuueliikmeline meeskond eesotsas laeva komandöri Edgar Haavikuga oli üles rivistatud laevatekile. Pärast laeva õnnistamist andis laeva ristiema Helle Meri uuele piirivalvelaevale nimeks Pikker. See nimi järgis traditsiooni. Enne sõda Eestis 1939. aastal valminud viimane laev kandis samuti Pikkeri nime. Kuigi ristiemal traditsiooniline šampusepudeli purukslöömine vastu laevakere esimesel katsel ebaõnnestus, läks see meeskonna abil teisel katsel korda. Seejärel tutvuti uue laevaga, mil Lennart Merilt ainult kiidusõnu kuulda sai.

Piirivalve jaoks ehitatava laeva kiil pandi maha aprillis 1994 ja selle ehitus läks maksma ligi 15 miljonit krooni. Võrreldes teiste laevaehitajatega oli see igati soodus tehing.  88-tonnise veeväljasurvega ja 30 meetri pikkune sõjalaev oli kahe 2700 hj mootoriga ning võimaldas sõita kiirusega kuni 24 sõlme. Valvelaeva PVL-103 Pikker oli varustatud kolme kuulipildujaga ning päästetöödeks vajalikuga. Laev renoveeriti 2006. aastal, mil ta sai uue peamasina. Plaanide kohaselt jätkab laev piirivalves teenistust 2020. aastani. Lõppev aasta on paljude ümmarguste ajalooliste tähtpäevade aasta, nii heas kui halvas mõttes. Euroopa pühitses 25 aasta möödumist oma ajaloo annus mirabilis’est 1989. Siis langes Berliini müür; siis korraldati Poolas kommunistliku maailma esimesed peaaegu demokraatlikud valimised, mille kaotasid kommunistid, ehkki kõik oli kallutatud nende kasuks. Tšehhimaal toimus Sametrevolutsioon ning meie vabaduspüüdlust väljendas Balti kett.

Kuid vähem oluline ei ole see, et augusti lõpus möödus 20 aastat Vene vägede lõplikust lahkumisest meie riigi pinnalt. Seda ei olnud kerge saavutada; selle võidu tähtsust ei osatud Eestis tol ajal piisavalt hinnata. Praegu näeme, et nendes riikides, kust Vene väed tollal ei lahkunud, on nad tänini sees. Moldovas, Gruusias, Armeenias ja muidugi ka Ukrainas.

Lõppeval aastal möödus ka 75 aastat Molotov-Ribbentropi paktist ning 100 aastat esimese ilmasõja algusest. Paari nädala eest, 1. detsembril, täitus 90 aastat 1924. aasta riigipöörde katsest, mida võiks tagasi vaadates ja tänaseid asjaolusid arvestades nimetada hübriidsõja katseks. Neidki sündmusi on olnud põhjust meenutada –  paraku mitte ainult kergendustundega, et need ajad on lõplikult möödas.

Maailmakord, mis 1989. aastal kokku varisema hakkas, püsis enne seda üpris staatilisena pool sajandit. Kogu selle aja oli maailm vähemalt meie toonasest vaatevinklist kahepooluseline: ühel pool, peamiselt läänes, olid turumajanduslikud liberaalsed demokraatiad, ning teisel pool, valdavalt idas, neile vastanduvad autokraatsed kollektiivomandiga riigid ehk kommunistlik blokk. Tõsi, suurem osa maailmast oli liiga vaene, et ühte või teise leeri kuuluda, mistõttu tekkis mõiste «kolmas maailm» – termin, mida enam eriti ei kasutata.

Kui see lihtsakoeline jaotus kokku varises, arvasime ja uskusime, et kommunistliku maailma esimesed pooldemokraatlikud valimised tähistavadki järjekordset verstaposti pöördumatul teel vabaduse poole. 1989. aastal avaldas Francis Fukuyama, tollane Ameerika Ühendriikide riigidepartemangu poliitika planeerimise töörühma liige, ühe 20. sajandi lõpus maailmas enim poleemikat tekitanud essee «Ajaloo lõpp», millest hiljem sai samanimeline raamat. Fukuyama väitis, et liberaalse demokraatia ja autoritaarse kommunismi ideoloogiline vägikaikavedu on läbi ning liberaalne demokraatia on võitnud.

Märgakem: Fukuyama ei öelnud, et liberaalne demokraatia kui ühiskonnakord on maailmas lõplikult võitnud või et kõik riigid on selle omaks võtnud. Fukuyama peamine sõnum oli, et ideede võitlus on läbi ja et keegi ei saa enam väita, nagu oleks autoritaarne režiim etem ühiskonnakord kui demokraatia. Ta kirjutas seda olukorras, kus sündmused näitasid, et inimesed ei tahtnud enam elada autoritaarses korras – mida me näeme tänini.

Paraku osutus see lootus ennatlikuks.

Viimase üheksa kuu jooksul oleme liigagi tihti kuulnud, et hoopis liberaalse demokraatia aeg on läbi. Eriti murettekitav on see, et me ei kuule seda ainult meie idanaabrilt. See nägemus kogub populaarsust ka Euroopa riikides.

Kui Nõukogude Liit kokku varises, võtsime sedagi tõestusena Fukuyama hegelliku ajalookäsituse õigsusest ja demokraatia paratamatust võidust. Mõnda aega tunduski tõepoolest, et me liigume selles suunas. Meil Eestis, nagu ka teistes kommunismi alt pääsenud riikides, kes on täna Euroopa Liidus ja NATOs, tuli demokraatia taasloomine päris hästi välja.

Ent samas, tunnistagem: vastu tollaseid ootusi, Euroopa ei ole täna ühtne ja vaba. Kahjuks on viimase aasta jooksul naasnud 20. sajandi ilmingud, mille koht pidanuks ammu olema sügaval ajaloo prügikastis. Mitte ainult aastast 1989. Räägin ka ilminguist, millest oleksime pidanud lõplikult lahti saama juba 1945. aasta 8. mail.

Käesoleval aastal oleme näinud taas, esimest korda Euroopas pärast 1945. aastat, territooriumite annekteerimist ja piiride vägivaldset nihutamist. Ja ehkki Fukuyama arvas teisiti, näeme tagasi tulemas ka ideoloogilist võitlust.

Kommunismi asemel asetab täna end liberaalse demokraatiaga vastamisi uuskonservatiivne marurahvuslus, milles usuline fundamentalism sulandub autoritaarsuse imetlusega ja imperialistlike hoiakutega. Teisisõnu, tegu on tänapäevase versiooniga tsaar Nikolai I vene identiteedi kolmetahulisest määratlusest – ortodoksi usk, «narodnost» ja autokraatia.

Küsitluste järgi toetab praegu 80 protsenti venelastest Krimmi annekteerimist sõjalise agressiooni teel. Krimmi territooriumi Anschluss’i õigustati sealsete rahvuskaaslaste olemasoluga – kasutan Anschluss’i mõistet teadlikult, sest tegu on sarnase protsessiga, ja sama õigustusega, mida nägime aastal 1938.

Laia toetust saavad ka antiliberaalsed rünnakud lääne «dekadentliku kõikelubavuse» vastu, olgu selleks sõnavabadus, naiste iseseisvus või vaba elukaaslase valik. Tähendab, et Lääne lipulaev liberaalne demokraatia – mõtlen siin vabadele valimistele, õigusriigile ja inimõigustele toetuvat riigikorda, mis on ka Eesti omariikluse aluseks – on mõnel pool ideede võitluses autoritarismile alla jäänud.

Omamoodi on see uus, kultuurilistele erinevustele ja niinimetet traditsioonilistele väärtustele rõhuv ideoloogia demokraatiale ohtlikum kui seda oli kommunistlik ideoloogia – sest kui kommunismi üle 1980ndate aastate lõpuks pigem naerdi, nii siin- kui sealpool raudset eesriiet, siis marurahvuslus ja uustraditsionalism evib tunduvalt laiemat mõjujõudu, nii Venemaal kui ka vabas maailmas.

Paraku pole suudetud ära hoida isegi tõelise fašismi taaselustumist. Tõsi, seda terminit kasutatakse liiga kergekäeliselt mille kohta tahes. Aga vaadake näiteks videot tänavu 8. augustil Sevastopolis toimunud niinimetatud moto-show’st – see on YouTube’is üleval –, et mõista, mida ma silmas pean. See on tõeline Gesamtkunstwerk, mille kõrval Leni Riefenstahli «Tahte triumf» mõjub lausa heatahtliku linateosena. Seal on ühendatud haakristikujuline ballett, hip-hop, rock, mootorratturite jõugud, tõrvikud ja tankid laval, ning selle kõige taustal kõlab sõnaline üleskutse ukrainlaste verd valada.

Sealjures väärib märkimist: kui anti-liberaalsed meeleolud tõstavad taas pead mitte ainult Venemaal, vaid ka Lääne-Euroopas, mida oleme harjunud pidama liberaalse demokraatia kantsiks, siis Ukrainas, mida idanaabri propaganda fašistlikuks püüab tembeldada, kogusid kaks neofašistlikku kandidaati läinudkevadistel presidendivalimistel kumbki umbes ühe protsendi häältest.

Lääne-Euroopas aga, samal ajal toimunud Euroopa Parlamendi valimistel, olid paremäärmuslikud erakonnad mõnel pool isegi kõige populaarsemate seas.

Samas on need just Prantsusmaa Rahvusrinde, Briti Rahvuspartei, Hollandi Vabaduspartei, Kreeka Kuldse Koidiku ja Ungari Jobbiku taolised paremäärmuslikud, euroopavastased, ksenofoobsed parteid, kes toetavad praegu Kremli aktsioone. Just nende esindajad käisid vaatlemas Krimmis toimunud niinimetatud referendumit. Just nemad korraldavad koos Kremli ideoloogidega «rahvusvahelisi konverentse»; just nende liikmetest loodi kahtlane organisatsioon ASCE, mis OSCE’d jäljendades, koguni sama tüpograafiat ja sümboolikat kasutades, esitas niinimetet valimiste niinimetet vaatlemist niinimetet Luhanski ja Donetski «vabariikides». Lisaks paremäärmuslastele olid seal ka vasakäärmuslaste esindajad, nagu näiteks Syriza ja Die Linke. Nii et me näeme, et matkides Lääne tõsiseltvõetavaid organisatsioone püütakse sooritada asju, mis ei ole kuidagi kooskõlas Lääne kommete ja reeglitega.

Miks siis on ägedalt antiliberaalsed mõttevoolud eriti meist ida pool nii tugevat toetust kogunud? Miks on liberaalse demokraatia ideaalid isegi Euroopa südames kahtluse alla seatud? Miks tundub maailm täna ebakindlam kui isegi külma sõja ajal, mil kehtisid vähemalt mingid kokkulepitud rahvusvahelise käitumise reeglid ning teisi riike ei ähvardatud tuumarelvadega?

Osa vastusest leiame ühes teises, samuti rahvusvaheliselt populaarses essees, mis ilmus neli aastat pärast Fukuyama oma – Samuel Huntingtoni «Tsivilisatsioonide kokkupõrge». Huntington leidis, et tulevased konfliktid puhkevad kultuuride ja tsivilisatsioonide vahel.

Seda paistsid kinnitavat 11. septembri terrorirünnakud, mida innustas usule tuginev protest kogu modernse kultuuri vastu. Reaalsed rünnakud New Yorgis, Washingtonis, Madridis, Londonis ja Mumbais olid tõepoolest rünnakud lääneliku väärtusmaailma vastu. Rünnati mitte lihtsalt sümboolseid ehitusi, vaid ühtlasi vabasid valimisi, meeste ja naiste võrdsust, kiriku ja riigi lahusust, seaduste ülimust jumala ees. Need ründajad, kes oma usule toetudes vastandusid läänelikule kultuurile, on ise suurimad huntingtoonlased. Nagu ka autoritaarsed riigijuhid, kes määratlevad oma väärtusmaailma üha jõulisemalt vastandudes «dekadentlikele» demokraatlikele väärtustele. Kui Euroopas usuti, et natsismi purustamine ja kommunismi kokkuvarisemine eelmisel sajandil kindlustasid liberaalse demokraatia lõpliku ülimuse, siis loodeti ühtlasi  et demokraatia võidab ka Venemaal. Nüüd näeme, et see lootus oli vale.

2014. aastal on rahvusvahelise suhtluse reeglid, ühised kokkulepped, mida isegi külma sõja ajal üldjoontes järgiti, põrmustet. Sest ühe riigi juhid otsustasid, et nende kohta need reeglid enam ei kehti.

Kõik senise julgeolekukorra aluseks olnud rahvusvahelised lepped on mõne osapoole tegevusega sisuliselt kehtetuks muudetud. Alates ÜRO põhikirjast 1945. aastast, mis keelustab agressiooni ning sätestab, et liikmesriigid peavad hoiduma rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest ja jõu kasutamisest ühegi riigi territoriaalse terviklikkuse või poliitilise sõltumatuse vastu.

Järgmine, nüüd mitte enam maailma, vaid Euroopa julgeoleku nurgakivi, mida on räigelt rikutud, on 1975. aasta Helsingi lõppakt. Selles lubasid riigid üle Atlandi, Vancouverist Vladivostokini, mitte kasutada piiride muutmiseks jõudu, mitte vaidlustada ühegi riigi poliitilist sõltumatust. Sellele kirjutas muuhulgas alla Leonid Brežnev, ja Venemaa on kuulutanud end N. Liidu õigusjärglaseks, kõigi selle juurde käivate kohustustega. Helsingi lõppaktis lubasid osapooled pidada üksteise piire puutumatuks ning hoiduda üksteise territooriumite sõjalisest okupeerimisest; seal lepiti kokku, et territooriumi okupeerimist ega omandamist ei peeta õiguspäraseks, seda ei tunnustata ealeski.

1990. aastal võeti Pariisis vastu CSCE uue Euroopa harta, milles tollased allakirjutajad, teiste hulgas taas Venemaa õiguseellane NSVL, lubasid vastastikku «täielikult tunnustada riikide vabadust valida oma julgeolekukorraldus».




















































































































Ja ometi õigustati juba aastal 2008 Gruusia sõda sellega, et Gruusia tahab astuda NATOsse. Ja nüüd õigustatakse Ukraina ründamist ainuüksi nende sooviga sõlmida ELiga assotsiatsioonilepe! Meenutagem – Eesti sõlmis Euroopa Liiduga assotsiatsioonileppe 1995. aastal, peaaegu kümme aastat enne Euroopa Liiduga liitumist – sellega võetakse kohustus järgida Euroopa Liidu reegleid, kuid sisuliselt ei tähendanud see meile palju enamat kui paremate tingimustega kaubandusleping Euroopaga ning õpilaste ja õpetajate osalust vahetusprogrammides. Kindlasti pole see kuidagi seotud julgeolekukorraldusega. Ja siiski sobib Assotsiatsioonileping ettekäändeks agressioonile, ehkki veel 2004. aastal teatas president Putin, et Ukraina ei tohiks astuda NATOsse, aga Euroopa Liidu likmeks astumise vastu pole Venemaal midagi. Tähendab, nõudmised idast eskaleeruvad kõigile neile, kes ei suutnud aastaks 2004 Euroopa Liidu ja NATO sirmi alla joosta.

Veel üks väga oluline leping, mida on rikutud, on 1994. aasta Budapesti memorandum, milles Venemaa, Suurbritannia ja USA lubasid tagada Ukraina piiride puutumatuse ehk territoriaalse terviklikkuse vastutasuks selle eest, et Ukraina loobus oma tuumarelvadest. Ukraina oli teatavasti maailma suuruselt kolmanda tuuma-arsenaliga riik, pärast Venemaad ja USA-d. Kes on enam nõus pärast 2014. aastat tuumarelvadest loobuma? Just selle kokkuleppe rikkumisel on eriti kaugeleulatuvad tagajärjed. Kui heita pilk Euroopa senise julgeolekukorralduse filosoofilisele taustale, siis kõik lepingud, millele ülal viitasin, on sõlmitud Immanuel Kanti essee «Igavene rahu» (1795) vaimus.

Nii Euroopa Liit kui ka NATO toetuvad intellektuaalselt selles essees väljendatud aatele. Kant uskus seda, mis kakssada aastat hiljem on me keskne välispoliitiline mantra: vabariigid – tänapäeva mõistes siis demokraatlikud õigusriigid –, mis moodustavad föderatsiooni, ei pea üksteisega sõda. Euroopa Liit on alates oma algusest 1951. aasta Söe- ja Teraseühendusena tõestanud Kanti mõtlemise õigsust. Sellele toetub ka NATO. Milles me aga eksisime, oli usk, nagu kujutaksid kõik mainitud lepingud endast kantilikku föderatsiooni. Nii see kahjuks ei ole.

Demokraatlikud riigid ei ole paraku suutnud lahendada küsimust, mida teha riikidega, mis ei kuulu demokraatlike õigusriikide hulka, kui nendega sõlmitakse lepinguid. Oleme oma naiivsuses lootnud, et ka nendega võib lepinguid sõlmida – see oli vist eksitus.

Niisiis, täna leiame end täiesti uues julgeolekukeskkonnas. See ei ole «uus külm sõda», sest külma sõja ajal mainitud kokkulepped kehtisid. Külma sõja ajal ei ähvardatud kedagi tuumarelvadega, nagu seda tehakse praegu, kergekäeliselt ja lahmivalt. Pigem oleme täna tagasi ajas, mida kirjeldas sadakond aastat enne Kanti elanud Thomas Hobbes. Seisundis, kus lepped ei kehti ja elu on «kõikide sõda kõikide vastu».

Selles radikaalselt uues olukorras on demokraatlik Lääs segaduses. Oleme kehtestanud sanktsioone, kuid olukord eskaleerub üha. Meil pole üksmeelset lahendust, mida järgmiseks ette võtta. Aga me peame aru saama, et kui reeglid – Helsingi kokkulepe ja kõik teised lepingud – enam ühe allakirjutanu jaoks ei kehti, siis on olukord muutunud meie kõigi jaoks.

Oluline on mõista, et jutt ei ole ainult Ukrainast. Käimasolev kriis ei ole eriliselt Ida-Euroopa, «meie piirkonna» probleem. Siin on küsimus Venemaas, Venemaa suhtes Läänega ja läänelike, vaba ühiskonna väärtustega.

Me ei saa enam tänapäeval rääkida «kaugest paigast, millest keegi midagi ei tea», nagu tegi Briti peaminister Neville Chamberlain, õigustades 1938. aastal Münchenis Tšehhoslovakkia tükeldamist. Enam ei tohiks keegi agressiooni selliste väidetega õigustada. Me ei saa enam nõustuda maailma jagamisega mõjupiirkondadeks. Nagu öeldud, tähistasime tänavu ka 75 aasta möödumist ühest suurest jagamisest, mille järelmeid tunnetame tänase päevani.

Ometi paistab just see olevat üks praeguse agressiooni eesmärke. Juba kuus aastat tagasi, veidi enne Vene-Gruusia sõda aastal 2008 pani Venemaa tollane president Medvedev ette uue «Euroopa Julgeoleku Lepingu» sõlmimist, OSCE asemele. Tollal lükati see läänes tagasi, sest see oleks NATO ja Venemaa vahele jäänud riigid just nimelt mõjupiiridesse jaganud, koos vetoõigusega selle üle, kes ühele või teisele poole võib kuuluda. On olemas oht, et midagi niisugust, näiteks «Helsingi 40», pakutakse välja tänase «uue reaalsuse» valguses. Me ei tohi lasta end selliste ettepanekutega libedale teele meelitada.

Et tegu on uue reaalsusega, tunnistas – võib-olla mõnevõrra üllatavalt – Venemaa president Putin oma 24. oktoobril Valdai klubis peetud kõnes. Olen täiesti nõus tema väitega, et senine julgeolekuarhitektuur on kokku kukkunud. Aga meie tõlgendused selle asjaolu põhjustest, ja meie järeldused, on väga erinevad.

Esiteks, Putin süüdistab maailmakorra kokkukukkumises Läänt – nagu oleks see meie süü, et senised reeglid enam ei kehti. Teiseks süüdistab ta autoritaarsuse ja korruptsiooni vastaseid ülestõuse üle maailma – Süürias, Liibüas, Ukrainas. Seda kõike peab ta ameeriklaste sekkumise tagajärjeks, justkui ei oleks kõnealustel inimestel endil mingit osa oma otsustes. Nagu poleks võimalik, et inimesed lihtsalt ei taha autoritaarse ja korrumpeerunud võimu all elada, ja et nad näitavad seda üheskoos, täiesti omal vabal tahtel välja.

Meie oma laulva revolutsiooni kogemusele toetudes teame, et selline rahva vaba tahte osutus on võimalik. Laulev revolutsioon ei olnud ameeriklaste poolt mahitatud. Me teame, et ka teistel rahvastel on oma vaba tahe. Ja ma väidan, et mitte diktaatorite vastased rahvaliikumised pole senist maailmakorda paigast kõigutanud, vaid see, et üks riik eirab lepinguid, millele ta ise on alla kirjutanud. Seda hr. Putin oma kõnes ei maini.

Ma pole just suur psühhoanalüüsi austaja, kuid usun, et Sigmund Freudil oli õigus, kui ta rääkis projektsioonist kui psühholoogilisest kaitsemehhanismist – süüdista teisi selles, mida sa ise valesti teed. Just sedasorti ilmingust on siin suuresti küsimus. Samuti näeme viimase aja propagandistlikus retoorikas väidetavaid analoogiaid lääneriikide tegevusega, mida omakorda tuuakse tänase agressiooni õigustuseks. Näiteks võrreldakse Krimmi Kosovoga – unustades, et Kosovo iseseisvumisele eelnes Miloševići režiimi massiline vägivald sealsete albaania elanike vastu. Midagi niisugust ei toimunud Ukrainas, mitte ligilähedaseltki – kuigi sellegi nimel pingutati, et näidata, nagu oleks see toimunud, see kõik oli võltsing. Samuti pole lääneriigid, kes Kosovo iseseisvust toetasid, pürginud ühendama iseseisvunud piirkonda enda territooriumiga. Võtab aega, et isegi Albaania saab Euroopa Liitu, saati siis Kosovo, mida pooled Euroopa Liidu liikmesriigid pole isegi tunnustanud.

Jah, ka Lääne sõjalised sekkumised, näiteks Iraagis 2003 ja Liibüas 2011, on olnud mitmeti tõlgendatavad. Nende operatsioonide õigustatuse ja tulemuslikkuse üle on vaieldud, ja võibki vaielda. Kuid vaieldamatult on neile sekkumistele eelnenud tegelik massiline vägivald. Ning ühelgi neist juhtudest ei saa me kõnelda katsetest annekteerida teise riigi territooriumi.

Lisaks demagoogilistele analoogiatele näeme idast tuleva uue jõulise ideoloogia puhul tahtlikku kultuurilist vastandumist. Näib, et eelpool mainitud Huntingtoni teooriat kasutatakse mitte kui olukorra kirjeldust, millena see oli mõeldud, vaid kui ettekirjutust, õpikuteksti, mida järgida ja mille järgi tegelikkust vormida.

Panslavistlik uuskonservatism asetatakse vastamisi nõrgaks ja dekadentlikuks tembeldatud liberaalse Lääne-Euroopa kultuuriga. Ka meie soovi dialoogi pidada ja vastu tulla, mida me ise peame küpsuse ja tsiviliseerituse märgiks, nähakse sealtpoolt üheselt nõrkusena. Sellise kultuurilise vastandumise tulemusena tõlgendatakse «läänelikke» õigusi ja vabadusi lihtsalt lääne kultuuri omadustena. kuidas peaksime siin, Eestis ja Euroopas laiemalt, olukorrale reageerima? Usun, et paanikaks ei ole põhjust. Olukord on närviline, seda aga ühtviisi kõigile. Kindlasti ei tohiks me langeda ükskõiksusse või anda järgi väljapressimistele. Me ei tohiks leppida sellega, et Krimm ongi läinud; me ei tohi leppida relvarahu nimel piirkondade jagamisega või külmutatud konfliktide järjekordse tekkega.

Mulle teeb muret olukorraga harjumise tendents, mida ma võrdleksin konna keetmisega. Konn kõigusoojase loomana suudab oma temperatuuri kohandada, kui vett kuumutatakse tasapisi. Nii laseb ta end ära keeta, sest ta ei tea, millal on temperatuur talle ohtlikult kuum. Aga kui ta kohe kuuma vette visataks, hüppaks ta sealt välja.

Me oleme veidi sarnases olukorras. Euroopa ja maailma tähelepanu on üha viimastel halbadel uudistel – Krimmi annekteerimine, siis «humanitaarkonvoide» tungimine Ida-Ukrainasse, siis juba tankid, vahepeal ühe reisilennuki allatulistamine. Iga sammu jälgitakse õudusega, aga eelmised õudused ununevad. Protsess tervikuna jääb varju. Vägivalla ja nõudmiste eskaleerumist ei märgata.

Ometi tuleb mõista, et kui mõni osa Euroopast ei ole vaba, siis ei saa Euroopa ükski osa end päris turvaliselt tunda. Juba nüüd ähvardatakse NATOt, hirmutatakse ka Soomet ja Rootsit, rikkudes järjest nende õhuruumi – selliseid jõudemonstratsioone on sel aastal olnud võrreldes varasemaga mitmekordselt.

Kuigi neid on olnud varemgi. Me mäletame Stockholmi pommitamise harjutamist lihavõtete ajal möödunud aastal; selle aasta juunis tehti Taanis Bornholmi saare kohal tuumapommidega lennuharjutusi, sel ajal kui seal kogunes Taani kogu poliitiline eliit suviseks meie mõistes arvamusfestivaliks, seal oli ka 90 000 kuulajat. Kõik see on enneolematu pärast külma sõja lõppemist.

Samal ajal on propagandaveskid käivitatud üha meisterlikumalt. Idanaabri propaganda edastamiseks Läänes kasutatakse sadu miljoneid dollareid. Uue «postmodernistliku» maailmapildi raames kaotatakse arusaam empiirilise tõe olemasolust. Kui faktilise tõe kõrvale asetatakse mitu erinevat valet – nagu seda tehti näiteks MH 17 allatulistamise asjaolude kohta – siis saab faktipõhisest infost lihtsalt «üks arvamus» paljude seas. Sellest «paljude tõdede» abil uue tegelikkuse loomisest kirjutavad hästi Michael Weiss ja Peter Pomerantsev oma äsja ilmunud raportis «The Menace of Unreality», vabas tõlkes «ebatõeluse nuhtlus». Nende kirjeldusest näeb, et tegemist ei ole isegi ainult valgustusaja väärtuste vastase võitlusega, vaid me võime juba rääkida ja Briti, või Shoti empiritsismi vastase võitlusega – põhimõttel: see, mida näeme, ei olegi tõde.

Küsimusele, kas tegu on uue külma sõjaga, vastaksin siiski, et kui otsime ajaloost võrreldavat ajajärku, siis leiame selle pigem külma sõja eelsest ajast, 1946. või 1947. aastast, mil lääneriigid murdsid samuti pead, mida ette võtta, mis toimub – nagu meie praegu. Tollal vaatas Lääs nõutult, kuidas nende endine liitlane kukutas valitsusi Tšehhoslovakkias, Ungaris ja Poolas. See ajendas Briti vasakpoolse välisministri Ernest Bevini pakkuma USAle välja idee luua NATO.

Praegu tunneme jälle, et oleme jõudnud uude ajajärku. Mõned loodavad ikka veel, et probleem kaob ise ära. Et me võime kohe-kohe sanktsioonid lõpetada ja igapäevase äri juurde tagasi pöörduda. Lääneski on piisavalt neid nõuandjaid, kes manitsevad meid leppima sellega, et Krimm ongi läinud – nagu manitsesid mitmed Lääne nõuandjad, sealhulgas mõned me hilisemad sõbrad, meid okupatsiooni aastatel – ning arvestama Venemaa soovidega näiteks Ukraina ja Euroopa Liidu vahelistes suhetes.

Sisuliselt see tähendakski mõjupiiride taasloomist.

Meile on ka meelde tuletatud NATO-Venemaa aluslepingut aastast 1997, mille kohaselt NATO olevat lubanud uutesse liikmesriikidesse püsivaid väeüksusi mitte paigutada. Sealjuures unustatakse, et see klausel käis «praeguse ja ettenähtava julgeolekuolukorra» kohta – aga aastal 1997 ei kuulunud ei tollase ega tollal ettenähtava julgeolekuolukorra hulka sissetung teise riiki, territooriumi annekteerimine «kaasmaalaste» olemasolule viidates ega piiride vägivaldne nihutamine. Tänane olukord on täiesti uus ja ettenägematu.

Seda enam on liitlassuhete hoidmine meile elutähtis. «Konnakeetmist» meenutades peaksime jääma oma väärtustele truuks, me ei tohi teha järeleandmisi, sest just see kõigutab rahvusvahelist julgeolekut pikaaegselt.

Meenutagem, et üks Bosnia sõja järgseid suuri võite seisnes selles, et üksteise vastu sõdinud riigid kirjutasid alla CSCE Pariisi hartale, nii oli võimalik tõmmata nad meie julgeolekuarhitektuuri osaks. Mida aga teha siis, kui mõned riigid otsustavad, et CSCE kokkulepped ei tähenda enam midagi, et neid võibki rikkuda? Kui üks riik saab niimoodi karistamatult tegutseda, tahavad võib-olla ka mõned teised seda teha. Just see  suurendab maailmas ebastabiilsust.

Tähendab, rahvusvahelise korra taastamine ei ole oluline ainult meile – see on oluline kogu maailma edasise stabiilsuse ja rahu hoidmiseks. Nii kaua kui praegune olukord kestab, on parim viis olukorraga toimetulekuks rakendada Venemaa suhtes ohjelduspoliitikat, mida rakendati N Liidu suhtes George Kennani algatusel. Lääneriigid peavad ka tõsiselt võtma omaenda korruptsioonivastaseid seadusi. Ja sündmuste eskaleerumist trotsides, jäägem oma lähtekohtadele kindlaks. Kui rahvusvaheliste lepingute asemele pakutakse mõjupiirkondi ja «tsivilisatsioonide» elutsoone, siis saabki sellistest valgustusaja väärtustest nagu inimõigused, demokraatia ja õigusriik, lihtsalt «Lääne tsivilisatsiooni omapära», justkui oleks see klubiline harrastus, mida meie järgime, aga teised mitte, sest nende tsivilisatsiooni see polevat sobilik.

See oleks maailm, kus õigus on sel, kel on jõud. Ehk nagu kirjutas Thukydides Meeloslaste dialoogis: «Tugevad võtavad, mida nad suudavad ja nõrgad annavad, mida nad peavad».

Sellises maailmas on väikeriigil raske ellu jääda. Jah, muidugi tahaksime ka meie näha kriisile püsivat diplomaatilist lahendust, ent stabiilsust ei ole võimalik saavutada enne, kui Venemaa lõpetab sekkumise ja agressiooni Ukrainas ning Ukraina saavutab taas täieliku kontrolli oma territooriumi ja piiride üle. Mitte keegi Euroopas ei tohiks unustada, et Krimmi annekteerimine on illegaalne ning rikub rahvusvahelist õigust. Kui me koos liitlastega ei tee Venemaale selgeks, et ta käitub lubamatult; kui me hakkame järeleandmisi tegema, rahvusvahelisi põhimõtteid taastamata, siis seisame tulevikus silmitsi veel tõsisemate konfliktidega.

Just sellepärast, et reegliteta maailmas valitseb tugevama õigus, on väikeriikidele eriti oluline, et rahvusvaheline õigus kehtiks. Seega on meile elutähtis taastada liitlaste abiga maailm, kus reeglitele ja kokkulepetele võib loota.

Rõõmustav on kõige selle juures see, et ehkki me näeme ümberringi teatud peataolekut nii ootamatus ja ettearvamatus olukorras, pole Lääs nüüd enam kaugeltki nii passiivne nagu ta oli pärast Gruusia sõda. Sanktsioonid toimivad, meie liitlaste toetuses pole mingit kahtlust ja meil on alust loota, et õigus õnnestub kehtestada varem või hiljem.

Kindlasti ei tohi me alla anda oma väärtuste kaitsel – sõjaline valmisolek riigi kaitseks on elementaarne, kuid vastates jõhkrusele jõhkrusega muutuksime lihtsalt ise samasuguseks. Selle eest hoiatas meid juba Marcus Aurelius. Kõige parem kaitse on jääda truuks neile väärtustele, millesse ise usume. Hoida ja kaitsta kõigi elanike inimõigusi, meie oma keelt ja kultuuri, meie riigi aluseks olevat liberaal-demokraatlikku korda sinna kuuluva sõnavabaduse ja ausate valimistega. Me kõik ihaleme suurema heaolu poole, aga fakt on see, et Eestis loob inimene keskmiselt ligi kolm korda vähem väärtust kui põhjanaabrite juures Soomes. llmselt ei ole küsimus meie väiksemas töökuses, vaid milleski muus.

Igasuguste muutuste ja uuenduste algus peitub inimese loovuses. Nii on see juba nendest aegadest, kui õpiti relvadega jahti pidama ja loomi karjatama. Kuid kunagi varem ei ole loovusel olnud nii suurt kaalu, kui tal on täna.

Põhjuseks on üha globaliseerunum majandus ja järjest automatiseeritum tootmine, mis on vähendanud kapitali, tööjõu ja maa kui Adam Smithi defineeritud klassikaliste sisendite tähtsust. Täna määrab edukuse leidlikkus, kuidas panna tehnoloogia ja kaasaegsed teadmised enda kasuks tööle, ning oskus oma teadmised realiseerida. Pisut üle kümne aasta tagasi võttis Richard Florida kasutusele mõiste loominguline klass (creative class), et kirjeldada majanduses aset leidvaid muutuseid. Ta peab selle all silmas just seda osa ühiskonnast, kes on eelkõige seotud loovate tegevustega, nagu teadus, tootedisain, turundus, juhtimine jne. Just need on rollid, mille eest makstav tasu on kõrgeim ja kelle loodav väärtus on täna hinnatuim. Arenenud riikides küünib nende osakaal ligi 30%-ni kõigist töökohtadest, olles viimase saja aasta jooksul ligikaudu kuuekordistunud.

Eesti senine majandusedu on pärast iseseisvuse taastamist üles ehitatud ennekõike kohaliku ressursi (puit, põllumajandus, põlevkivi) väärindamisel ja allhanke osutamisel meist kõrgemal arengutasemel olevatele naabritele. Oleme selles olnud väga edukad ning võime julgelt seni saavutatu üle uhkust tunda. Kuid on selge, et ainult sellest enam ei piisa ning meil on tarvis leida tee, kuidas saavutada üha globaliseeruva majanduse väärtusahelas kõrgem koht.

Olgu eelneva kinnituseks teadmine, et näiteks nutitelefonide tootmise eest makstav tasu moodustab vaid 2‒5% telefoni lõpphinnast ning kogu tootmiskulu koos logistikaga napi kolmandiku.

Seda, et uue toote/ettevõtte loomise eest ollakse valmis kõrget hinda maksma, on tõestanud ka Eestist võrsunud Skype, GrabCad, Transferwise, Guardtime jt. Skype’i müük tõi ühel hetkel neljale eesti insenerile sisse summa, mis toona võrdus 1% SKP-st. Selle teenimiseks kuluks keskmisel Eesti töötajal tänase palgataseme juures umbes 4700 aastat.

Siiski ei maksa arvata, et see oli vaid pime juhus või veel vähem loota, et sarnane pime juhus meid lähiajal veel kord tabab, kui me ise selleks tõsiselt vaeva ei näe. Richard Florida pakub välja n-ö 3T printsiibi, mis on majanduskasvu saavutamise eeldusteks. 3T tuleb sõnadest on tolerants, talent ja tehnoloogia. Kui kaks viimast tunduvad üsna iseenesest mõistetavad, siis mis on pistmist tolerantsil majanduskasvuga? Teadlased on seda viimase kümne aasta jooksul põhjalikult uurinud ning leidnud, et avatud, sõbralik ja tolerantne ühiskond tõmbab väljast ligi talente ehk seda loomingulist «vara», mis on muutunud tänapäeva majanduse peamiseks mootoriks.

Nõnda ongi ootamatult kriitiliseks muutunud see, kuidas me suhtume erinevatesse vähemustesse, kas meie ühiskond on siiatulijatele avatud ja kui raske on väljast tulijatel sisse elada.

Skype püstitas omamoodi rekordi, kui ühel hetkel oli ettevõttes tööl inimesi 30 erinevast riigist ja rahvusest. Säärane mitmekultuuriline ja rahvusvaheline meeskond oli toona väga erandlik. Kuid ilmselt on see põhjus, miks on Microsoft Skype’i järeltulijana täna ka sadadele eestlastele tööandjaks.

Me ei peaks häbenema kutsuda andekaid Eestisse, et nad arendaksid siin koos meiega ettevõtteid, mis muudavad maailma. See põhimõte ei vii neid meilt ära, vaid toob uusi väärtuslikke töökohti juurde. Pigem tuleks näha kasu ning õppida, kuidas globaalsete talentidega koos töötada nii, et nad tunneksid end hästi, oleksid osa meie identiteedist ja kultuurist.

Nõnda muutub ootamatult oskus austada samasooliste õigust kooselule, võtta inimesi, hoolimata nende päritolust, nahavärvist, usust, osana meie ühiskonnast ja majanduspoliitikast. Kui siiani mõistsime majandusest rääkides avatust eelkõige kui vaba ja kauplemispiiranguteta turgu, siis tulevikus peaksime rääkima avatusest kui ühiskonna läbivast väärtusest.

Ja olgu lõpetuseks öeldud, et meie eeskujuks olevad riigid on sellest juba mõnda aega tagasi aru saanud. 42 muusikalietendust, 13 balletiõhtut, 10 ooperit. Kalleim pilet ooperile ja balletile maksab 17 eurot, muusikalile 49 eurot ja 50 senti. Oi kui odav, hüüataks Londoni West Endi hindu kogenud vaataja. Aga see, mida käes hoian, ei ole maailma kommertsteatri ikooni Cameron Mackintoshi värske flaier, vaid ühe Eesti riigi rahastatud teatri mängukava jaanuarist märtsini.

Mõistagi pärineb näide Vanemuise kavast ja iroonia käib üle võlli. Ent asi pole ühe teatri kommertsihõngulistes valikutes, vaid Eesti teatrite rahastamismudeli põhimõttelises ebakõlas. Praegune süsteem on tugevalt kaldu status quo säilitamise poole, ei anna mänguruumi kultuuripoliitikat teha ega võimalda hinnata õnnestumist või ebaõnnestumist.

Meie sõnateater jaguneb laias laastus kolme suurde gruppi: majaomanikud ehk teatrid, kel on maja ja püsitrupp; üürnikud, kel on trupp, kuid kes mängivad rendipinnal; seljakotirändurid ehk nood, kel pole truppi ega maja.

Kolmeks jaotuvad ka kultuuriministeeriumi teatritoetused: tegevustoetused, mille suurus oli 2013. aastal umbes 13 miljonit eurot; projektitoetused välisesinemisteks, lastele ja noortele suunatud tegevusteks, väljasõiduetendusteks maale jne (umbes 600 000 eurot) ning raha investeeringute ja võlakohustuste katteks. Selguse huvides käsitleb alljärgnev vaid tegevustoetusi, mis neelavad lõviosa rahast.

Aastast 2004 on tegevustoetusi jaotatud palga- ja halduskuludel põhineva skeemi järgi, nii et majaomanikest teatrid saavad toetust töötasu- ja halduskulu katteks, kõik ülejäänud ainult töötasukulu realt. Kahe grupi vahele jäävad munitsipaalomandis Tallinna ja Kuressaare Linnateater, millele ministeerium maksab palgatoetusi.

Riigikontroll on seda süsteemi kümnendi vältel järjepidevalt kritiseerinud.

2013. aastal avaldatud «Kultuuri rahastamise eriaruanne» sedastab ühemõtteliselt: «Etendusasutuste rahastamisel ei järgita seaduses ette antud aluseid. Kui seadusandja on ette näinud, et rahastamine põhineb lavastuste/kontserdikavade ja külastajate arvul, siis tegelikult lähtuti toetuse määramisel hoopis tööjõu- ja halduskulust ning kokkuleppeliselt kasutati toetuse arvutamiseks AITA ehk arvestuslike inimtööaastate süsteemi (nn optimaalse koosseisu valemit), kuigi see ei olnud üheski õigusaktis sätestatud.»

Miks inimtööaastate skeemi (AITA – etendusasutuse uuslavastuste väljatoomiseks ja etenduste andmiseks vajaliku tööhulga mõõtühik, mis vastab täistööajaga töötaja töömahule kalendriaastas) hoolimata riigikontrolli tähelepanekutest ja asjaolust, et see on raha jagamise põhialus, ei kirjutatud kümne aasta jooksul etendusasutuse seadusesse, jääb kõrvaltvaatajale seletamatuks. Igatahes on ka praegu seaduses must valgel kirjas: «Toetus määratakse etenduse või kontserdi külastaja toetusena. Sellega hüvitatakse etendusasutusele külastaja teenindamise kulu ja arvestusliku piletihinna vahe. Toetuse määramise alus on kultuuriministeeriumi tellitav külastajate arv.»

2014. aastal lühendit AITA enam ei kasutata. Aga ega nimi meest riku ja sisult on teatriraha jagamisalus sama nii tänavu kui ka 2015. aasta eelarveettepanekus.

Järeleandmisena riigikontrolli nurinale moodustas toonane kultuuriminister Rein Lang novembris 2013 seaduses nõutud etendusasutuste rahastamise komisjoni ja asjatundjaist koosneva ekspertgrupi. See muudatus on vähemalt esialgu dekoratiivkosmeetiline, sest kultuuritöötajate palgatõusuga seotud palgatoetuste süsteem ning teatrimajade ülalpidamise keskmisele kulule toetuv halduskulude kompensatsioon neelavad enamiku teatrieelarve kasvust. (Kuna tööjõupõhist rahastamist kusagil kirjas pole, on täpsem rääkida tsunftisisesel kokkuleppel tuginevast teatrite õigustatud ootusest palgatoetuse kasvuks.)

Mehhaanilise matemaatika tulemusena on etendusasutuste rahastamise komisjoni ja ekspertgrupi mänguruum peaaegu olematu ning 2015. aasta eelarveettepanekus jäi asjatundjate jagada vähem kui üks protsent teatrite ligikaudu 13 miljoni euro suurusest rahakotist.

Kultuuriministeeriumi ning teatrite loidus süsteemi põhjalikuks ülevaatuseks on mõistetav ja osati kindlasti õigustatud. On ju vana tõde, et ei tasu parandada asja, mis töötab, ja üldjoontes pole teatrites lahti midagi sellist, mis nõuaks kiiret kirurgilist sekkumist. Külastuste arv on kerkinud miljoni piirist ülespoole, uuslavastuste arv kasvab, kunstisündmused on harvad, ent keskmine tase püsib professionaalne.

Kas mistahes uus süsteem muudaks kunstilise pildi põnevamaks? Kas endiste riigiteatrite, nüüdsete sihtasutuste tegevus vajaks ülevaatust? Kas uutel tulijatel, aina lisanduvatel väike- ja projektiteatritel, oleks võimekust pakkuda midagi sootuks uut, mis seni takerdunud rahastamismudeli taha? Praeguse rahastamisskeemi suurim puudus on jäikus. See põlistab ja konserveerib, ent jätab imeväikese mänguruumi nii vanade olijate kunstiliste kordaminekute vääristamiseks kui ka uute tulijate toetamiseks. Sestap võiks süsteemi peenetundeline tolmust puhastamine olla kõigi osapoolte huvides. Sest kultuuripoliitikat – kui selle all mõista enamat kui säilitamine – praegune mudel ei võimalda.

Teatritel, kes kümme aastat tagasi, kui rahastamisalused paika pandi, jalga ukse vahele ei saanud, läheb see iga aastaga aina keerukamaks. Kuna eelarve kasvu neelavad poolkohustuslikud, kõigile osapooltele harjumuslikuks saanud kulud.

Mehhaaniline matemaatika on aastate vältel võimendanud ka raskesti seletatavat ebavõrdsust vanade olijate vahel, kus sihtasutustena tegutsevad draamateatrid said 2013. aastal külastaja kohta umbes 13 eurot riigitoetust, ent näiteks Ugala ja NO99 enam kui 20.

Vene Teatris kerkis see arv kriitilisel ja kriisilisel aastal koguni 38 euroni külastuse eest, aga force majeure’i eest pole kaitstud ükski teater. Vene Teatri toetamine on kindlasti kultuuripoliitiline otsus ja nõnda tasuks see ka keerutamata kirja panna. (Kui kultuuri toetamise peapõhjus on kunstiväline, peaks ühtlasi küsima – kas seda ülesannet ei saaks paremini täita muudmoodi?)

Halduskulude kompenseerimise mehhanism, mille järgi saavad teatrid toetust kõigi majade keskmise ruutmeetrikulu alusel, karistab kaudselt kokkuhoidlikkust, sest teatritele, kes saavad hakkama keskmisest odavamalt, makstakse kinni tegelikud kulutused. Mis innustab kulutama pisut enam, kergitades sellega keskmist ja võimendades lumepalliefekti.

Veelgi mõtlemapanevamad on käärid eraetendusasutuste ehk väike- ja projektiteatrite vahel, kus joonistub välja selge esikolmik: Von Krahl, VAT ja Theatrum. Nende tegevustoetus külastaja kohta on võrdne või sootuks kõrgem mitmete sihtasutuste omast. Von Krahli toetus tõusis 2013. aastal peaaegu 27 euroni ehk kaks korda suuremaks kui näiteks Eesti Draamateatril. Sedavõrd märgatav vahe mõjub vaieldamatult kultuuripoliitilise sõnumina ..., ent kahjuks pole eristuse alust üheski dokumendis sõnastatud.

Enamik väike- ja projektiteatreid, kes kultuuriministeeriumilt tegevustoetust saanud (viimastel aastatel on nende arv kõikunud 11 ja 14 vahel), peavad hakkama saama parimal juhul mõneeurose toetusega külastaja kohta või ajama läbi oma rahakotil. Kunstilisi kriteeriume aluseks võttes tundub näiteks arusaamatu, et projektiteater Kell 10 on kümne tegutsemisaasta jooksul toetusnimekirjast sootuks välja jäänud.

Tühja neist numbritest ja kääridest tegevustoetuste vahel. Nüüd juba juurdunud süsteemi põhihädad on muus – rahastamise alused ei võimalda ellu viia sihistatud kultuuripoliitikat ega hinnata rahastamise tõhusust ja mõju.

Nii on võimatu öelda, kas on põhjendatud, et riigieelarvest kokku 5,6 miljonit eurot toetust saav Vanemuine toob lavale kunstiliselt riskivaba «Ooperifantoomi». See projekt paneb kulmu kergitama.

Samas pole võimatu, et toetus on eesmärgipärane – vast kompenseerib puhtatõulise kommertslavastuse tulu eesti uue dramaturgia või omamaise ooperi tellimise ja lavaletoomise riski?

Kuni raha jagamise alused on läbipaistmatud, jääb taoline loogika siiski vaid mõttemänguks, mille paikapidavust on võimatu kontrollida. Teravkeelne Bernard Shaw on öelnud: «Kõigi meie nimed tahavad natukene tolmupühkimist; aga küürimist nad ei kannata.» Hullumeelne oleks ka teatrite rahastamise revolutsiooniline muutmine, ent aluspõhimõtted vajaksid rahulikku ja konstruktiivset tuulutamist.

Alustame algusest. Küsimusest, mis tundub oma iseenesestmõistetavuses naeruväärne: miks me üldse maksumaksja rahaga teatrit toetame? Kas peapõhjus on turutõrgete tasakaalustamine – sest tehnoloogia areng ei kandu teatrisse üle võrdselt teiste majandusharudega ja «Hamleti» mängimiseks on 2014. aastal vaja täpselt sama palju näitlejaid kui 1602. aastal? Või on olulisim ühiskonna sidususe ja sotsiaalse võrdsuse tagamine, haritud kodanike kasvatamine? Ehk hoopis rahvuskultuuri säilitamine, kultuur kui riikluse alustala? Või esteetilised põhjused – särava, uuendusliku, professionaalse teatri jätkusuutlikkus?

Loomulikult, kõik need tahud on olulised! Rahvuskultuuri püsimine, noorte kasvatamine, professionaalsete repertuaariteatrite võrgustik, teatri kättesaadavus, uuenduslikkus. Seda rida võib kärpida, laiendada, tihendada. Esmalt tuleks paika panna eelistused ja fookus. Sest nappi kultuuriraha ei jätku kunagi kõikjale.

Teatripoliitika ümbermõtestamist võiks alustada rahastamise jagamisest kolme suurde lahtrisse: teatrimajadega seotud kulud, püsitruppide ülalpidamiskulud ning kunsti ehk sisu ja värskust toetav eelarveosa. Ilmselt nõuab igaüks neist kolmest vaalast rahastajalt võimet eri kaugusele tulevikku näha. Teatrimaja rahastades tuleks mõelda kümne ja enama aasta kaugusele, truppi rahastades viie-seitsme aasta kaugusele ning kunstiväärtust võiks hinnata kuni kolme aasta kaupa. See tagaks majade ja truppidega teatritele kindlustunde, ent ei põlistaks neid aastakümneteks, ühtlasi võimaldades kunsti sündi kiiresti rahaga toetada.

Seejärel tasuks kainelt kaardistada teatrikinnisvara – kas me vajame järgmisel paaril kümnendil täpselt neid teatrimaju ja kas praegune regionaalne jaotus on optimaalne. Mistahes maja sulgemine on äärmuslik, kuigi võimalik lahendus. Aga samavõrra õigustatud võib olla mõne Rakverest idas või Tartust lõunas asuva mängupaiga toetamine, ehk hoopis lisasaalid Tallinnas või Tartus.

Kõige peenetundelisemat lähenemist vajab püsitruppide arvu ja suuruse küsimus. Siin võiks alustada ootuste täpsest ja numbrilisest sõnastamisest. Kui palju uuslavastusi ja etendusi me ühelt või teiselt näiteseltskonnalt ootame? Kas nende roll on täita igal õhtul üks või mitu statsionaarset teatrisaali? Kas nende katta on mõni kultuuripoliitika võtmeülesanne: noore publiku teatrisse toomine, külalisetendused püsiteatrita paikades, eesti omadramaturgia arendamine, eksperimentaalse teatrikeele otsingud? Nende vastuste põhjal saab võrreldavalt otsustada, kas trupi optimaalne suurus on 10, 20 või 30 näitlejat. Unustamata, et jutt käib üksnes riigi toetusest – 20 püsinäitlejaga trupp võib projektide puhuks paisuda mitmekordseks; teater, millele riik annab toetust sajaks etenduseks aastas, võib mängida 200, aga siis on see omaniku raha ja risk.

Eesmärkide seadmine aitab valida sobivaimad rahastamisviisid: vahel on kõige mõistlikum riigi otsetoetus, mõnel puhul projektitoetus, kusagil piisab ehk maksusoodustusest. (Erinevalt Eestist annavad 22 ELi riiki teatripiletitele käibemaksusoodustusi. Mõtlemise koht, kui tahame, et piletihind püsiks ka meil taluvuse piires.) Mõnd toetust saab jagada mehhaaniliselt ja Exceli tabeliga, teine nõuab kirglikku sisulist arutelu.

Kui rahastamise peamine argument on, et teatrikunst ei suuda kasvatada efektiivsust kunagi võrdselt majanduse keskmisega (see on vististi kõige kõvem ja vettpidavam majanduslik argument kultuuri rahastamise poolt), siis on ilmselt õigustatud palgatoetuste süsteem, nii et riik toestab paratamatut tulemuslikkuse mahajäämust.

Kuigi – toetusejagajate kõrvas võiks samas tiksuda küsimus, miks õige palju väärtuslikku kunsti piletihinda kergitades ots otsaga kokku tuleb.

Kui seame esiplaanile kunstiväärtuse, siis tundub kõige paremini sobivat asjatundjate kogu mudel ning selle eelistamisel tuleks jõuliselt suurendada ministeeriumi juures tegutseva rahastamiskomisjoni võimupiire ja vastutust.

Ükski variant ei ole iseenesest õige või väär, ainuõige või õiglane. Ent nende suur voorus on, et toetuse maksmise eesmärgipärasus on hinnatav ja toetusesaajate positsioon võrreldav – miks tema sai raha ja mina mitte.

Kui toetamise eesmärgid ja alused selged, on hindamiskriteeriumide valik ja osatähtsuse määramine juba suhteliselt selgepiiriline ülesanne. Kunsti sünd on alati harukordne, ennustamatu ja subjektiivne, aga arusaadavale vundamendile toetuv rahastamissüsteem aitab vastata küsimusele – kas me saime teatritelt oma raha eest seda, mida ootasime? Või saime hulga sootuks ootamatuid asju? Siis saab korrigeerida ootusi, ülesandeid ja rahastamiseelistusi. Või sõnastada ümber eesmärgid.

Teatrite rahastamise korrastamine on kultuuriministeeriumi 2015. aasta tööplaanis. Sellest võib saada kerge kosmeetiline protseduur, millega rahastamise alused ja etendusasutuse seadus enam-vähem kooskõlla kirjutatakse. Põhjapaneva reformi alustamine tunduks ministri täie teadmise juures sooritatud harakirina. Või kultuuripoliitilise pöördepunktina. Mõte avatud suletud maailmast kirjutada on olnud peas juba mõnda aega. Kuna loomu poolest kuulun inimeste hulka, kes püüavad mingitele nähtustele siin ilmas leida loogilisi ja arusaadavaid põhjendusi, siis üllatun teinekord, kui keegi üllatub. Mitmete valimiste tulemused Euroopas, Krimm ja Ukraina (ning eriti suhtumine seal toimuvasse), nii mitmedki meeleolud koduses Eestis ja isegi islamiterrorism mahuvad omal huvitaval moel ühte patta. Või siis ühe seletuse alla. Ehk mis siis on juhtunud, et me räägime taas äärmusluse tõusust, vägivalla suurenemisest, jõuga piiride ja mõjuvõimu jagamisest, traditsioonide või jumala kaitsmisest pühaks kuulutatud sõja toel?

Meist keegi ei tõsta loosungit, rusikat või relva selle vastu, et hommikul tõuseb päike. Ega ju? Kui aga sama loomulikud nähtused toimuvad ühiskonnas ja mitte looduses, siis kirjutatakse hüüdlauseid, pekstakse sisse nägusid ja aknaid, tapetakse inimesi, seejuures ka ilma igasuguse süüta. Euroopalikus kuulidevabas elukorralduses ennustatakse lihtsalt üleüldist hukku. Ei rohkem ega vähem.

Avatus ja suletus on siinkohal muidugi tinglikud, sest ka see varasem maailm oli tegelikult praokil. Võrreldes tänasega. Tegeliku avanemise tõid aga kaasa kõik need vidinad, mis toovad teadmised ja uudised meile kiiremini kätte. Viivad sinna, kuhu nad enne kunagi ei jõudnud. Läbi müüride ja vaikuse ja pimeduse. See kõik on nüüd kohal.

Ah et progress, ütlete. Ja selles ongi asi, et kelle jaoks areng ja kelle jaoks lõpp. Ehk siis maailm sai avatud ning see pole teps mitte meeltmööda suurustele, kes suletusest elatusid, seal toimetasid, toetust ja au kogusid. Ja kui nüüd truud alamad ka muud näevad ning kuulevad, siis saabub pimeduse maailma suurim oht – nad hakkavad oma peaga mõtlema! Avatus ei ähvarda suletust millegi muu kui võimust ilma jäämisega.

Juhikesksed totalitaarsed riigikorrad on seejuures nautimas võimalust informatsiooni kiiremat liikumist ära kasutada, sest mõistuse väänamine on veelgi efektiivsem, kui seda kiiresti teha. Seejuures on nad mõistnud, et paratamatult jõuab pesemisele kuuluvate ajudeni ka vastupidine teadmine. Et Juht ei olegi jumal, et ta ise ja tema truud jüngrid on sageli vargad, et suurimaks vaenlaseks kuulutatu võib omada inimese moodi nägu ja tegu. Kui nüüd, oh häda, selguks, et vaenlast või põrgut polegi, siis milleks neile juht ja jumal! Kui varem toetus totalitaarsus kinnise inforuumi monopolile, siis nüüd, selle mõranedes püüab ta liikuda sellest välja, laiendada oma mõjusfääri, sest muidu jääb ta kaotajaks. Nõukogude Liitu ei lagundanud mitte NLKP peasekretär ja niivõrd rumala koosluse lõpetamiseks polnud vaja isegi internetti. Piisas täiesti tavalisest faksiaparaadist. Suletud maailm võitleb avatuga piiririikides mitte maade ja majade pärast, vaid võimaluse üle kontrollida mõistust ja hoida nii end igavesti võimul.

Ei saaks mitte kuidagi väita, et ka selles arengule suunatud demokraatlikus maailmas poleks probleeme avatusega. Eelkõige on ajale jalgu jäänud poliitika tegemise viis, mis sageli siiani toitub teadmisest sellest, et otsustajad on rohkem teadjamad kui need, kelle suhtes neid otsuseid langetatakse. Kinniste ustega valitsused, parlamendid ja erakonnad on ajalugu. Unustage ära! Avatud ühiskonnas peab olema ka avalik võim avatud, sest seda eelist otsustajatel enam pole. Kui poliitika tegemise viisid ajaga kaasas ei käi, siis on ka loomulik, et otsuseid langetavaid poliitikuid pidevalt valetamises ja vassimises süüdistatakse. Keerukus seisneb selles, et infokülluses muutuvad ka poliitilised sõnumid paratamatult lühemaks. Samal ajal peavad nad kuulajate teadmiste suurenedes muutuma ka sisukamaks. No ei ole see lihtne, uskuge mind. Üks uudise pealkiri «maksab» rohkem kui kümme 4000-tähemärgilist kirjutist.

Sisuliselt saavad valijad uutes oludes käia valimistel iga päev, mitte kord nelja aasta jooksul. Poliitika suurusena peab sellega arvestama ja muutuma. Siinkohal on küsitav (kui mitte lihtsameelne) loota esindusdemokraatia asendamisele sagedaste referendumitega. Imetlete ehk isegi, kuidas varasem «self-made man» poliitika tegemise viis on asendunud «selfie-made man» stiiliga. Sellise pealiskaudsuse astme juures saab rahvahääletuse tulemusel määravaks mitte sisu, vaid priiskavam PR. Parima tulemuse saame aga siis, kui leiame sobiliku vormi esindusdemokraatia ja vabakondade pidevaks koos töötamiseks.

Kiirustel liikuv teave pani liikuma ka turud. Ja nagu ikka kipub juhtuma, osutus usk turgude positiivsesse mõjusse suuremaks, kui tegelikult välja tuleb. Nii ei ole näiteks globaliseeruv majandus endaga kaasa toonud maailmarahu, mida paljud lootsid. Mõjusfääride nimel tärisevad relvad, sest võim on osutunud tähtsamaks kui heaolu. Veelgi keerukam on turgude liikumisega leppida neil, kellel seetõttu kadus isiklikus elus kindlustunne tööelus ja toimetulekus. Asja paradoks seisneb selles, et süüdlaste otsimisel on jõutud suuruseni, mis just vastupidiselt peaks aitama inimestel paremini toime tulla. Uutes avatud oludes ei ole ka Euroopa suurriigid ja rahvad üksinda tegijad. Väiksematest rääkimata. Integreeritum Euroopa liigub aga edasi teosammul, sest paljude jaoks on neile kaela sadav vihm põhjustatud sellest, et keegi (Brüsselis siis ilmselt) avas vihmavarju. Nii euroskeptitsism kui võõraviha püsivad mõlemad hirmul avatud maailma vastu. Ei kao mu mälust kunagi vaidlus põhjamaise kolleegiga üheksakümnendate aastate alguses. Ta jõudis tõdemuseni, et enne Berliini müüri langemist oli tema ühingu liikmete elu muretum. Olin siis sunnitud teatama, et kui ta seda uuesti ehitada kavatseb, hakkan mina seda müüri kohe lammutama. Kättpidi just kokku ei läinud. Palju ei puudunud.

Ega ei saagi kindel olla, kas on see puhas pragmatism või siis on meie kurb ajalugu meile rohkem mõistust andnud, aga viha Euroopa vastu on Eestis õnneks marginaalne. Sellegipoolest saan kirju, mis mind hämmastavad. Me oleme selles suures maailmas valinud poole ja seejuures ühe poole piiri peal, aga mis me sinna teha saame. Siin me oleme. Ei saa ju Eestit lahti kaevata ja kuskile ära purjetada? Kui nüüd kujutada ette neid suuri jõude suurte kividena, siis kas on võimalus uskuda, et väikese pähklina nende vahel me ellu jääme? Kui need kivid omavahel liiguvad, siis jääks meist järele ju vaid puru! Nii on kõige suuremad rahvuslased Eesti kõige suuremad vaenlased, ise seda mõistmata.

Kui nüüd lõpetuseks kogu emakesele maakerale otsa vaadata, siis avatud maailm on ehk kõige olulisemalt tunginud religioonide ja traditsioonide hinge. Kujutage end ellu, kus sajandeid on elatud kindla õpetuse järgi, milles näiteks naisterahva silmade nägemine on ainus lubatu. Kõik muu ei ole midagi muud kui kuritegu. Tõsine ja põlastusväärne sündmus. Ja nüüd, avades mis iganes infokanali, jõuab see jubedus ja pilastus teieni kümnel erineval moel! Inimese jaoks, kes on elanud kindlas usus, on see pühaduse teotus. Selle loojad saavad olla vaid jumala vaenlased, keda on vaja hävitada.

Täpselt sama moodi on avatud maailm toonud meieni endast teistsuguseid inimesi, mis iganes tunnuse alusel. Ja kui see ei lähe seni usutu või traditsiooniks olnuga kokku, on ta mõistmatu, ehk vaenlane.

Seega ei peaks me üllatuma, kui totalitaarsete impeeriumide pooldajad, euroskeptikud, marurahvuslased, parem- ja vasakäärmuslased või mis iganes kseno- ja homofoobid teineteist avalikult või varjatult leiavad ja toetavad. Sest neil on üks vaenlane, ja see on avatud maailm, mis seni olnu kahtluse alla paneb või koguni põrmustab. Suletud maailmas said nad toetuda inimeste teadmatusele ja hirmudele. Nüüd on sellega neil kehvasti. Sotsiaaldemokraatide suurima ühekordse annetuse tegija Oleg Ossinovski üheks partneriks Venemaal on Eestile varasemalt tuttav Andrei Filatov. Tegemist on ettevõtjaga (samas ringkonnas Vladimir Jakuniniga, kuid kraad lahjem), kellele Edgar Savisaar soovis 2006. aastal anda Eesti kodakondsuse, kuid toonane peaminister Andrus Ansip ütles: «Sel hetkel koalitsioon laguneb».
 Võimuerakonda rahastavate ettevõtjate sidemed peavad olema valija jaoks lahti seletatud. Aastaid on räägitud, et sotsid toituvad ka Vene taustaga rahast. Lähimal vaatlusel saabki neid ühendusjooni Venemaaga tõmmata, mis  aga ei tähenda, et Ossinovski raha taust oleks kuidagi hämar.

Tema Vene seosed ja uued ärihuvid (Rail Balticu Eesti trass) on tähelepanuväärsed. Sotside järjest suurem huvi vene valijaskonna vastu on ju tänuväärne. Ja see, et sotsid ainsana pole välistanud võimuliitu Edgar Savisaare Keskerakonnaga, on märkimisväärne.
 Kui kolonelleitnant Kalle Teras mullu septembris Vahipataljoni ülema kohalt peastaapi siirdus, teadsid vähesed, mida ta seal tegema hakkab. Sel nädalal viis ta projektijuhina finišisse taasiseseisvunud Eesti suurima kaitsehanke: 44 rauteri CV90 ostu Hollandilt. Mõistagi oli see meeskonnatöö, kus võtmeroll ka eelmisel kaitseplaneerimise asekantsleril Ingvar Pärnamäel. Jalaväe lahingumasinaid, millest Eesti ostujõud üle käinuks, oli palju erinevaid. Eksimisvõimalus oli suur, eriti siis, kui mängu tulevad suurriikide poliitilised ja kaitsetööstuse huvid. Piir hea tehingu ja sisuliselt vanaraua vahel on rahvusvahelisel turul sageli taotluslikult ähmane. Praegu on riike, kus Eesti ostule vaadatakse kadedusega. See ei pruukinud aga nii minna. Lätlased ostsid veebruaris brittidelt nende vanad rauterid, mille tootmist alustati 40 aastat tagasi ja erinevalt Eesti omast pani see tehing nii mõnegi analüütiku juukseid kitkuma. 
 «Täna hommikul ei ole ma kuulnud mitte midagi sellist, millest saaksin loo teha,» ütleb BBC raadio ajakirjanik. Oleme prestiižikas Frontline Clubi saalis. Euroopa riikidest kohale tulnud ajakirjanikud vaatavad jahmunult Bidia Deperthesele otsa. «Mida ta selle peale ütleb?» Sest Bidia oli just nagu muuseas maininud, et selle ruumitäie seltskonna tekitamine Londoni kesklinna ei olnud odav lõbu. ÜRO rahvastikufond UNFPA maksis kinni lennupiletid, luksushotellid, hommiku- ja lõunasöögid. Laudadelt veereb põrandale nänni: kondoome, T-särke, kellasid, märkmikke. Kohal on kaameramees, kohv aurab, lõhe lõhnab. Kõik selleks, et Bidia saaks kahe tunni jooksul meid veenda, kui olulised on naiste kondoomid.

New York Times on avaldanud foto, kus Bidia seisab oma New Yorgi kontoris põrandast laeni kondoomidega kaetud seina ees. «Me palume teid,» vastab Bidia. «Kirjutage meist. See on oluline!» Siis võtab ta kondoomid pakkidest ükshaaval välja ja näitab, kuidas neid kasutada. Ta räägib HIVst ja Ebolast, mille levikut aitaksid kondoomid takistada. Ja sellest, et kolmandates riikides on kondoomide kasutamine meeste jaoks tihti tabu. Naiste kondoomid annavad vabaduse end ise kaitsta. «Kas teadsite, et Ebola viirust võib spermas olla veel sada päeva pärast terveks saamist?» tõstab Bidia libestist läikiva sõrme.

Saame aru. On probleemid, vaja aidata. Tõstan käe. «Kas te näiteks Ida-Euroopasse plaanite kunagi kampaaniaid suunata? See oleks ju küll uudis, kui ütleksite, et kõigepealt päästame Aafrika, siis Eesti!» Naer. Bidia ütleb, et Euroopa riike nad ei aita, sest me saame ise hakkama.

See ümarlauake siin maailma ühe rikkaima riigi pealinnas on nii kaugel sellest, millest me tegelikult räägime. Nii kaugel Malawist, Trinidad ja Tobagost, Guineast. Nagu oleks keegi kusagil kontor-labürindis otsustanud, et nii, viie aasta jooksul peab naiste kondoomide kohta ilmuma täpselt nii- ja niipalju artikleid. Sest talle tundub, et see on mingi näitaja. Aga kas probleemid, mida tegelikult püütakse lahendada, sellest ka lahenevad? Kuidas aitab botswanalasi eestikeelne artikkel naiste kondoomidest?

Selle raha eest, mis kogu ürituse korraldamiseks läks, oleks saanud osta vähemalt 20 000 naiste kondoomi (need on kallimad kui meeste kondoomid). Aga oletame, et siiski kirjutan sellest. Eks meilgi Eestis ole HIVga probleeme, ega turvaseks ülearune poleks. Küsin Bidialt, kust neid osta saab. «Ei saagi kusagilt. Me saadame neid kolmandate riikide haiglatesse, kus neid jagatakse.» Aga millest me siis üldse räägime? Tema sõnul on kõigepealt vaja tekitada nõudlus ja siis vaatame edasi. Maailmas on piisavalt inimesi, kellel ei ole aega vaadata. Nendesse maailmanurkadesse jõuavad lääneriikide heategijad oma New Yorgi klaaskontoritest harva.
 Kord küsis bioloogist nobelist Peter Medawar oma kuulajatelt – mis on hüpotees? ja vastas sellele ise: hüpotees on kujutlusvõime hüpe tundmatusse.

Viimane kord, kui minu kujutlusvõime sooritas Eesti mainimisel vägeva hüppe, oli selle aasta suvel, kui ilmus Simon Anholti ja Robert Goversi koostatud «Hea riigi indeks»*. Hea riigi indeks näitab statistilistele andmetele tuginedes, kui palju panustab üks või teine riik kogu maailma hüvanguks. Eesti on 125 riigi hulgas tublil 34. kohal. Kuid ühes kategoorias on Eesti tulemus lausa hämmastav – see on kultuur. Eesti on maailmakultuuri panustamises 6. kohal. Kultuurilist panust arvestades kuulub Eesti selle mõõdiku järgi maailmakultuuri absoluutsesse tippu.

Niisiis – meil tuleb nüüd kõnelda Eestist kui kultuurilisest suurvõimust. See tähendab, et kui Eesti pole just maailmakultuuri süda, siis võiks ta olla vähemasti kops või maks. Kui mõelda «Teeme ära!» kampaania peale, sobiks Eesti olema just viimane, lagundades vaikselt ja järjekindlalt globaalsesse süsteemi ladestuvat mürki. Pealegi on maks vanas pärimuses suure maagilise väega organ.

Kui reastada maailma riigid rahvaarvu järgi, siis oleme rahvaste võidujooksus ehk etnoste seksuaalse edukuse skaalal umbes 150. kohal, võttes mõõtu Mauritiuse ning Trinidadi ja Tobagoga. Meie tulevik näib kangastuvat pigem okeaanilises liigas. Isegi siis, kui meie rahvaarv lähitulevikus ei kahaneks, kukume selles tabelis järjest allapoole – teised rahvad paljunevad lihtsalt eest ära.

Looduses kehtib tavaliselt reegel: kes on kasvult väike, on tõenäoliselt parasiit. Väike peab ettevaatlikult imema suuremate elumahlu, et ellu jääda. Kuid parasiit ei ole seejuures sugugi rumal: ta imeb just nii vähe, et suurt mitte vihale ajada või, mis veel hullem, elumahladest päris tühjaks pumbata. Parasiidi ellujäämise garantii on tegelikult hoolitseda oma peremehe hea tervise eest. Ainult loll parasiit imeb oma peremehe kärts ja põmm koomasse. Kõige nutikamad parasiidid on need, kes peremehele ka midagi vastu annavad – ja nugilisest saabki sümbiont. Nüüd hakkab suurem omakorda hoolitsema väiksema eest, ta teab, et sellest pisilasest sõltub ka tema heaolu.

Ent siiski – kuidas on see võimalik, et ränk kultuurikatkestuste rida, orjaaeg ja mikroetnos on võimeline sünnitama kultuurilise suurvõimu? Eesti keeles ja kultuuris küpsenud hallollus tundub olevat väga võimas, kõrge intellektuaalse väärtusega. Teisisõnu, siin peab olema midagi, mis akumuleerib vaimset kapitali. Mis see on? Kuidas seda sõnastada?

Salapärane paradoks

See eesti imet säilitav DNA tuleb vahest kõige paremini ilmsiks Eesti looduse ja eesti maastike näitel. Põlismets, kus on korralik levi. Ürgne raba, kust on suurlinna poole tunni tee. Müstilised, teise ajastusse kinni jäänud suvekodud, kus urbaniseeruv intellektuaalne kapital puhastub sinna nädala jooksul settinud saastast. Eesti geograafiline ime on tsiviliseeritud ja ürgse maailma iseenesestmõistetav käepigistus.

Sama maagiline puudutus tuleb ilmsiks ka eesti keeles ja kultuuris. Kultuurilise tegevuse valgussõõr on justkui euroopalik ja tsiviliseeritud, ent lava külgedel uitab hämaruses olendeid, kes aeg-ajalt mängu sekkuvad ja oma ebaloogilise käitumisega lavastuse tuksi keeravad. Vägisi jääb mulje, et suuremad jõud koonduvad just servaalale. Heaks näiteks võiks olla ka meie «Kalevipoeg» – Kreutzwaldi taotluses täitsa korralik kreeka müüt, millesse on ometi kamaluga pillutud sedavõrd rohkesti vägevat boreaalset jampsi, et korralikust antiikheerosest on saanud hirmuäratav soome-ugri kummitus.

Eespool öeldu kehtib üsna hästi ka eesti keele kohta. Infotehnoloogiliselt kuulukse eesti keel maailma kõige arenenumate keelte hulka, kuigi terve rida eesti keele ürgsemaid jooni ühendab meid pigem põlisrahvaste muistse keeleilmaga. Keel näib siin ikka veel sündivat üksiku linnu huikest või mingisugusest raskesti mõistetavast sünesteetilisest nägemusest, mida teadjamad kutsuvad deskriptiiviks. Tegelikult peaks eesti keele kangema kihistuse nimetama hoopis nonskriptiiviks.

Nii meie keeles, kultuuris kui looduses on olemas veel piisavalt Võõrast, teistsugust, tundmatut ja salapärast perifeeriat, lihtsamalt öeldes – hullu metsikust. Aju saab küpseda üksnes kokkupuutel tundmatuga, inimene ei ole loodud omaks võtma etteantud mustreid, vaid neid ise leiutama. Aju on abivahend, kuidas ellu jääda tundmatus maailmas. Tuntud maailmas hakkab hallollus kiiresti alla käima ja sureb igavusse.

Vaagime sama mõttekäiku veel teisestki aspektist.

Kultuur kui selline peab mingil viisil suutma ära lahendada süsteemse arengu põhiparadoksi: kuidas lakkamatult muutuda, jäädes samal ajal iseendaks? Laias laastus võib öelda, et kultuurid, mis on leidnud viisi selle ränga vastuolu lahendamiseks, jäävad ellu, ülejäänud hukkuvad.

Eesti kultuuri puhul tuleks tolle põhiparadoksi lahendamise eest tänada ka vanajumalat. Kui taevased jõud maailma lõid, siis millegipärast on Eesti maastike puhul vanajumala käsi natuke värisenud. Eks Uku oli juba vana mees ega jõudnud enam kõike ühe jutiga uhada. See maa on saanud kole ebaühtlane, tükike siit ja tükike sealt – kõik see looduse kuulus lapitekk ja võluv mosaiiksus, mis meile nii armas on. Minu meelest on just see taevaisa väike viperus lubanud eesti kultuuri põhiparadoksi nii lummaval viisil lahendada.

Eestlase enesekuvand tänapäeval on lihtne ja ühemõtteline: modernne rahvas, kel on arhailised juured. Mulle meeldib see esmapilgul mittemidagiütlev lause väga, sellest vaatab vastu rahva aus loomislugu. Eesti puhul torkab silma teatud kultuurigeograafiline dihhotoomia, mis on kujunenud väga pika aja vältel ja hakkas ilmet võtma tõenäoliselt juba pronksiaja lõpul. Mis tahes kultuuriinnovatsioon liigub hõlpsamini mööda lagedaid alasid, milleks Eestis on meri ja põld. Maaviljelus, karjakasvatus ja iidsed merelised kaubateed on sidunud Lääne- ja Põhja-Eestit juba muinasajast saadik Euroopaga, sellal kui metsarohkem ja maastikuliselt mosaiiksema profiiliga Lõuna-Eesti on säilitanud arhailisemaid kultuuritüüpe.

Eestis oli, kuhu peita soome-ugri ja muistne korilane, siin oli, kuhu mahutada ka Euroopa ja modernne maailm. Võib ka öelda nii, et metsarohkus hoidis vana, «mererohkus» võttis vastu uut. Metsa ja mere piiril on võib-olla peidus meie rahva DNA. Eesti kultuur, täpsemalt – eesti rahvuslik intellekt – on sügavalt maastikupõhine.

Eesti loodus, keel ja kultuur on kõik enam-vähem ühevanused. Kui lähtuda põlisrahva poeetilisest määratlusest – rahvas, kes on elanud oma maal mäletamata aegadest peale –, siis võib eestlased kahtluseta liigitada põlisetnoste hulka. Eesti kultuuri iseloomustavale paiksusele vaatamata on eesti keeles ja kultuuris siiski väga palju laenulist elementi. Eesti keelde on tulnud sõnu umbes 135 keelest, umbkaudu 85 protsenti eesti sõnatüvedest on laenulist päritolu. Kultuurilaene on üsna võimatu üles lugeda, kuid võib päris kindlalt väita, et neid on palju rohkem kui keelelaene. Pealegi märgistab iga keelelaen ka teatud mõttes kultuurilaenu.

Eesti kultuuri kestmise pandiks on oskus hoida habrast tasakaalu oma ja võõra vahel. Eesti kultuuri on alati iseloomustanud suur adaptatsioonivõime, mille ajaloolised juured on varjul lihtsas tõsiasjas, et siia on kogu aeg loobitud üsna korratult nii võõraid sõnu, võõraid savipotte kui võõraid geene. Lihtsalt öeldes on ka Eesti riigi kõige olulisem ülesanne hoolt kanda selle eest, et selle kultuuri põhiparadoksi lahendamiseks sajandite jooksul välja kujunenud maagiline tasakaal ei häviks. Kuid pöördume nüüd tagasi mõtiskluse juurde Eestist kui kultuurilisest suurvõimust.

Eesti fenomeni tänases maailmas võib kokku võtta kütkestava kolmikuna, kauni ristikheinalehena armsaks saanud raamatu vahel: ilusad naised, targad lapsed ja kuulsad muusikud. Nende järgi meid maailmas tuntakse, neist on saanud meie rahvuslik kapital. Muutunud on üksnes see, et see liikumine on kujunenud kaunikesti ühesuunaliseks. Ilu, tarkus ja muusika rändavad emamaalt välja. Mõnes mõttes me lihtsalt produtseerime kultuurigeneetilist toorainet maailma jaoks. Eesti kurbloolisus on selles, et me oleme maailma jaoks mõne kandi pealt liiga head. See on meie nõrkus ja tugevus, meie õnn ja traagika. MEIL on ressurssi, mida maailm vajab. NEIL on raha, et selle eest maksta.

Kui ajude äravoolu heliseva muusika taustal võib veel kuidagi mõista, siis naiste lahkumine maalib eesti rahva tulevikust juba süngemate varjudega pildi. Naise ilu on ajalooprotsesse käivitavate tegurite seas kindlasti esimese kolme hulgas. Võimalik, et ka meie Vabadussõda pole selles suhtes olnud erandlik ajaloosündmus. On hästi teada, et Vabadussõja alul läks vabatahtlikuna rindele vaid käputäis rahvuslikult meelestatud radikaale. Alles siis, kui sõjameestele lubati tõotatud maad, hakkas rahvas justkui imeväel mobiliseeruma.

Mõtleme hetkeks, mis võis olla selle tegelik põhjus? Loomulikult eesti naise ilu! Kes tahtis saada endale naist, pidi esmalt hankima tükikese maad. Maatamehe võimalused naist leida olid pehmelt öeldes kehvakesed. Kuigi meile meeldib mõelda, et meie vanaisad uputasid Cēsise all Landeswehr’i verre puhtast rahvuslikust vihast, siis pole sugugi võimatu, et selle kuulsusrikka sõjakäigu saatuse otsustas hoopis üks hormonaalne faktor. Steroid on sõjas üsna hirmus relv. Niisiis oleme oma mõtterännakul jõudnud ühe väga suure küsimuseni, millel näib olevat eksistentsiaalne tähendus: kuidas hoida tasakaalus oma vaimset bilanssi, taltsutada kultuuris jõudusid, mis hoiavad tasakaalu oma ja võõra vahel? Minu arvates töötab kultuur ühendatud anumate printsiibil ja väevõimuga ei saa paigal hoida midagi, mis liigub gravitatsiooni mõjul niikuinii teise kohta. Kultuur on loomult rahvusülene nagu ka intellekt ja sellel on oma sügav mõte. Kõiki kunstlikult loodud kultuuribarjääre ootab viimaks ühesugune saatus – need pühitakse lihtsalt minema. Järelikult on ainult üks viis, kuidas hoida oma kultuuri tasakaalus: mida rohkem meilt vaimset kapitali välja voolab, seda rohkem tuleb seda erineval moel juurde toota.

Ja hea uudis on see, et meil on selleks ressurssi. Eestis on olemas see «miski», mis akumuleerib intellektuaalset kapitali. See on meie hajaasustus, mets, suvekodud, justkui teisest ajast pärinevad pastoraalsed maastikud. Eesti maastikud on eksistentsiaalsed, võimsad, nägemuslikud. Nad on meid elus hoidnud, päästnud nii sõdade kui katku eest, olnud pelgupaigaks meie peamisele vaimuvarale – vanale animistlikule mõttelaadile. Keel, kultuur, loodus – kõik see on maailma pealt kokku laenatud, miski pole õieti päris oma. Sõnad, potikillud, puud-põõsad ja isegi veri pärinevad suuresti kusagilt mujalt. See, mis meid kõige enam rahvana on kujundanud, on maastikud. Paiga vaim.

Niisiis – genius loci. Suures osas maailmast on paigavaim ära narritud: jõed on sirgeks aetud, metsad parkideks tehtud, hundid-karud puuri pistetud. Meil on genius loci veel elus, see on reaalne jõud, kuigi seda pole väga lihtne mõista. Siiski tundub mulle, et eestlane on paigarahvas kõige sügavamas mõttes. See vanajumala loodud segane maastik on nagu tohutu häll, mis kaitseb ja kiigutab meie õrna intellektuaalset kapitali.

Seda müütilist hingust on vahest kõige paremini tabanud Lennart Meri. Teda võiks hüüda mitte ainult presidendiks, vaid ka geniaalseks maastikuarhitektiks, kes tõmbas Eesti riigi välja Kaali kraatrist nagu mustkunstniku kübarast. Tähelepanuväärne on see, et rasketel ja keerulistel aegadel on eesti rahvas ikka ja alati pöördunud maastike poole. Isegi linaleotiik – see Kaali kraatri väike vennike – on meie ärkamisaja sünni juures tähtis rahvusliku kapitali müntimise koht. Peamiselt linakasvatusest saadud hõberubla toel võrsus eesti esimene intelligents.

Lennart Meri mõistis hästi, et jõudmaks Euroopasse tuleb lauda lüüa hoopis soome-ugri kaart, üks vägev Põhja Jokker, mis paneks mängijaid hetkeks imestusest kulmu kergitama. Ühelt poolt igatseb Euroopa küll endasarnast, kuid teist küljest – just nimelt erinevat. Ja seetõttu kõlbab Euroopast lahtilükkamiseks kasutada sedasama soome-ugri kaarti. Meie kultuuri pulss lööb võimsalt üksnes teatud vahemikus, me ei tohi olla Euroopast liiga kaugel, kuid ei või talle olla ka liiga lähedal. Elu on võimalik üksnes Maal, kuid mitte enam Veenusel või Marsil. Meil pole enam tarvis rääkida kultuuriautonoomiast, nüüd võime laial rinnal kõnelda kultuuriastronoomiast.

Minu arvates on taas saabunud hetk, kus tuleks mängu panna seesama soome-ugri kaart, ja mitte seepärast, nagu meis oleks tingimata säilinud väga palju soomeugrilikku, vaid just seetõttu, et see hoiab meid Euroopast ohutus kauguses. See soome-ugri sõnapaar võtab kõikidele ohtudele vaatamata üsna hästi kokku kõik selle, mis on meile kallis, hoiab ja väärtustab meie eluilma metsikumat poolt. Eestis hakkab tasahaaval kanda kinnitama üks omamoodi kiht inimesi, keda võiks kutsuda kultuuripõgenikeks. Need on ületsiviliseeritud maailmast pärit tegelased, kes on siia pakku tulnud just ülemäära arenenud ühiskonna eest. Need on inimesed, kes mõtlevad maastike kaudu, kellele Hiiumaa või Käsmu on paradiisile lähemal kui Pariis või London.

Ja lisaks terve hulk lugusid meie külalistest, keda on aiva hämmastanud meie vaba, rohelise, metsiku ruumi rohkus. Mulle meeldib kõige rohkem ühe tuttava suust kuuldud lugu lolliks läinud jaapanlasest, kes suvekodu väravas autost välja ronides tormas pärast hetkelist tardumist huilates, käed pea kohal, ringiratast mööda vanaema niitmata õunapuuaeda, nagu oleks teda tabanud mõni isevärki terviserike. Mis seal salata – meile niisugused meeldivad!

Nõnda on vahest just Eesti maastikest pärinev pööritustunne see imelik jõud, mis meelitab siia võõramaist intellektuaalset kapitali. Aga just seda tulekski taotella: me oleme liiga väikesed, et ise ennast elus hoida. Eesti maastikud on justkui looduslik püünis, mis püüab kinni väärtusliku saagi. Võtame kolm täiesti suvalist, esimesena pähe turgatanud näidet: Sofi Oksanen, Justin Petrone, Richard Millet. Igaühel on oma lugu, kuidas nad Eestisse sattusid ja mis neid siin inspireeris. Need on näited, mis tasakaalustavad meie ühesuunaliseks kippuvat kultuuribilanssi ja osutavad tegelikult ainsale võimalusele, kuidas ellu jääda – meelitada siia rohkem tarku inimesi. Ja hea riigi indeks ei tundugi enam Eesti puhul üksnes ebahariliku statistilise kurioosumina.

On tõsi, et Eestit mõista ja eesti kultuuri unikaalsust märgata on sageli palju lihtsam tulnukatel, mitte meil endil. Eesti kultuur vajab hädasti uusi vaatenurki, teravat pilku väljastpoolt. Eesti kirjandust jääb usutavasti veel üsna pikaks ajaks painama lotovõit, mille võttis välja Sofi Oksanen. Oksanen ei ole geniaalne kirjanik, ta on väga nutikas kirjanik. Minu arvates tuleb talle tänulik olla mitte üksnes raamatute eest, vaid esmalt selle eest, et ta osutas šarmantse arrogantsiga sellele, mis on eesti kirjanduse ja teatud mõttes terve eesti kultuuri Suur Probleem.

Eesti kultuuri igavene rist on see, et siin kirjutatakse raamatuid ja tehakse filme enamjaolt täiesti valedest asjadest. Meil on terve hulk andekaid inimesi, kes püüavad meeleheitlikult jalgu alla saada vokkide tarnimise või kirjutusmasinate parandamisega, selle asemel et kirjutada tänapäevast tarkvara. See on suur õnnetus, sügav isiklik traagika. Kuna eesti film taandub suurelt osalt eesti romaanile, siis peaksid just kirjanikud kõigepealt kastanid tulest välja tooma. Minu arust on Eestis praegu kümmekond maailmaklassi kirjanikku, kui nad vaid ära tabaksid, millest maailm puudust tunneb. Kui eespool oli juttu eesti naisest, siis võrdsuse huvides tuleks kõnelda veidi ka eesti mehest. Eesti naine näib olevat muutuvas maailmas märksa paremini kohanenud kui eesti mees. Üldiselt on teada, et suured ühiskondlikud muutused rõhuvad mehi rängemalt kui naisi. Tundub, et see euroopaliku ja soomeugriliku maailma põrkumine, mis istub nii sügavasti sees meie kultuurigeneetilises koodis, avaldub nähtavasti ka sugude lõikes. Mehed on meil rohkem soomeugrilased, naised eurooplased.

Kui tahta paksude värvidega karikeerida meeste halbu iseloomujooni, siis võiks öelda, et Y-kromosoom on üks mõttetu roigas, kus on säilinud hulk arhailist geneetilist jampsi, millega pole tänapäeva maailmas suurt midagi peale hakata. Just siin avaldub kõige ilmekamalt küti viletsus: ta pole nõus metsast välja tulema isegi mitte siis, kui see mets on viimase kui puuni maha saetud ja ta on sunnitud selle lihtsalt välja mõtlema. Soomeugrilisus on nägemuslik Y-liiteline haigus.

Muidugi oli see lihtsalt süngevõitu nali ja tegelikult mõtlen ikka niiviisi, et kui meis peaks surema viimane kütt, sureb välja ka meie rahvuslik kultuur. Kuid sellele vaatamata näib eesti meeste kohta kehtivat üks vana hiina needus: et sa elaksid huvitaval ajal! Huvitaval ajal on tõesti huvitav elada, ent see tähendab ka seda, et maailm muutub palju kiiremini, kui see meile tegelikult meeldib. Meeste kohta käib väga hästi üks igipõline ja halvasti varjatud tõde: enamik meist on sisimas lihtsalt uskumatult konservatiivsed. Mees ei ole loodud maailmas (loe: elu jooksul) muutuma – me tulime selleks, et jääda.

Põlisrahvaid võib tänapäeval iseloomustada väga mitme parameetri järgi, kuid kõige kindlam viis on joonistada tulpdiagramm sõltuvushäiretest. Need rahvad, kellel on kõige kõrgem tulp, ongi põlisrahvad. Sõltuvushäiretest on saanud tänapäeval põlisrahvaste üks peamisi tunnusjooni. Kõik need arhailised kultuuristereotüübid, mis ei ole leidnud kohta tänapäeva maailmas, on ajapikku muundunud puhtaks etanooliks.

Sellest vaatevinklist pole meie tulevik just kergemate killast. Võib oletada, et eesti rahva tervisekäitumine liigub enam-vähem soome mudeli järgi. Meie põhjanaabrid on peaaegu kõik tervisekäitumist mõjutavad faktorid mõnekümne aastaga suutnud positiivseks pöörata: nad nälgivad ja jooksevad ja vehivad keppidega, nagu oleks neil kurat kannul. Ent on üks, kus edenemine on nullilähedane. Seda soome sugu rahva põlisvaenlast pole tarvis isegi nimetada.

Jah – me elame otse viinakuradi rahvuspargis. Keeruliseks teeb asja veel ka halb geograafiline asend: igas suunas ümbritsevad meid joodikrahvad. Soomlased kaanivad nagu koerad, venelased joovad nagu sead ja lätlased on vaata et kõige hullemad – nemad joovad nagu eestlased ... Justin Petronele kuulub teravmeelne tähelepanek, et Eesti supermarketid on kõik enam-vähem ühesugused: tohutu alkoholiosakond, mille külge on aheldatud väike piimalett. Nii Eesti külade kui linnade maastikupilti kuuluvad kohustusliku elemendina poe kõrval kaheliitrist «tasujat» kummutavad väsinud mehed, Y-kromosoom odana abaluudesse löödud nagu õudne mütoloogiline kahvel.

Silmitsedes neid hirmkõrgeid kaheliitriste tünnide kastivirnu, mis võtavad igas kaupluses poelisi vastu, haarab mind teinekord paanika, et kohe-kohe ilmub kastivirna tagant nähtavale mõni piima järele kooberdanud pensionär, kelle jalg jääb surmatorni taha kinni ja kogu see õudne lasu sajab talle kaela ning me oleme kõik sunnitud kuulama jubedat heli, kuidas vanapapi kõhetu rinnakorv murdub raginal sisse nagu vana savipott.

Soome sugu rahvaid närivad kaks pahalast: pahaloomuline kurbus (depressioon) ja pahaloomuline joomine (alkoholism). Need on meie iidsed põlisvaenlased. Igasugune hingehäda muutub meie laiuskraadil kiiresti pahaloomuliseks. Eesti inimese psüühiline kude on kuidagi iseäranis läbitungimatu, animaalne ja kõikide psühhoterapeutide mõnituseks veel ka äärmiselt vähekausaalne: naabri arusaamatu mühatus või morn pilk päädib varem või hiljem sellega, et Jaan valab Matile kaikaga pähe või Piret mürgitab ära Epu koera. Seda ei ole võimalik ennetada, muidugi kui kellelgi ei tule pähe oma mees või koer juba enne varjupaika viia.

Eesti inimese psüühika on samamoodi tsiviliseerimata nagu meie kuulsad maastikud – see toob kaasa nii head kui halba. Eestlast iseloomustab meeletu kannatlikkus, kangekaelsus ja vastupanuvõime, aga ka ettearvamatus, bipolaarsus ja pärilik kalduvus anduda hälbelisele käitumisele. Kuulsad põhjarahvaste muinasjutud elavad edasi meie hinges. Eestlasel ei ole kombeks oma käitumist põhjendada, sest küti maailmas valitseb Tegu. Kõigepealt asjad juhtuvad, ja alles siis asutakse neid lähemalt uurima. Eestlane olla ei ole kunagi olnud kerge, ei ole praegu ja ega ole vist ka tulevikus. Asja konks on selles, et niipea, kui me muutume liiga kergeks, pühitakse meid maa pealt minema. Meie kollektiivne hingehäda on teisest küljest vaadatuna ka rahvuslik rikkus. Kui võrrelda eestlasi mõne elusorganismiga, siis minu meelest meenutavad nad kõige rohkem seeni. Seened on omamoodi maagilised eluvormid: nad kasvavad väga kiiresti ja hämmastavad ümberkaudseid, seejärel tõmbuvad aga tagasi samblasse, et ebasoodsad ajad üle elada. Selleks, et seent hävitada, ei piisa tema jala lõikumisest või juurelt üleskiskumisest – maha tuleb võtta terve mets. Mikroetnosest on saanud aja jooksul käsitamatu ulatusega mükoriisa, nähtamatu ja bilansivõimeline osa globaalsest ökosüsteemist.

Eesti metsalist päritolu seenjuur ongi osa maailmakultuurist. Eestlased on etnosena niivõrd vana rahvas, olles siinsamas paigas läbi teinud vägeva ajarännaku kivikirvest kosmoseraketini. Siin me lihvisime oma kivist tööriistu ja küttisime viimaseid mammuteid, siin lendas ringi kuretiibadel šamaan, siin me ehitasime valmis geenivaramu ning ESTCube’i päikesepurje. Meie kestmine etnosena strateegiliselt niivõrd olulises piirkonnas Läänemere rannikul on mütoloogiline ime.

Oleme omamoodi elav fossiil etnoste hulgas, meie väljasuremist on ennustatud ja vahetevahel ka planeeritud juba vähemasti viimased tuhatkond aastat. Kuid alati on selgunud, et just siis, kui surm näib olevat eestlasele juba vikati kindlalt selga löönud ja kirst hüvastijätuks viimast korda avatakse, ei ole seal kunagi lebanud meie õnnis esivanem, vaid üksnes roostes vikat.

Rahvas, kelle kõige kuulsam kirjandusteos on viieköiteline sookuivendamise käsiraamat, ei saa olla normaalne – ja ei peagi. Võimalik, et meil on ilmaruumis hoopis üks teine asi ajada. Kummalisel kombel on parim praegu eesti keeles saada olev poliitilise kommunikatsiooni raamat hoopis spordivaldkonnast: Raul Rebase «Võimalik». Eriti olulised on kaks kohta: ühes räägitakse sportlase pakutavast tootest ja teises sihtrühmast. Kes pole lugenud, neile teadmiseks, et Gerd Kanteri pakutav toode oli kaasaelajate emotsioon sportlase võitudest ja sihtrühmaks keskealised naised. Paradoksaalsevõitu sihtrühm, tugitoolisportlaseks on ju mehed. Samal ajal geniaalne sihtrühm, sest just nemad kujundavad end ümbritsevate inimeste käitumist, sest oma poeg-väimees-mees võiksid ju olla kangelase väärilised. Võib ju küsida, mis see kõik poliitilisse kommunikatsiooni puutub. Puutub ikka. Keskealised naised on need, kes määravad nii enda kui ka oma mehe valijakäitumise ja järelikult tuleb just neile pakkuda õiget toodet.

Loomulikult kerkib küsimus, mis on poliitikas toode. Lähiajaloost võib leida igasuguseid vastuseid, üks küünilisem kui teine. Näiteks võib poliitikute meelest tooteks olla poliitik ise – mäletatavasti lubas tuntud parteijuht, et vajaduse korral teeb ta uue noorpoliitiku mõne kuuga ja hoopis kiiremini, kui see anatoomiliselt võimalik. Tooteks kiputakse pidama ka kõikvõimalikke lubadusi, olgu selleks väiksemad kulud või suuremad sissetulekud. Oletame aga hetkeks, et rebasenutikust annab kasutada ka poliitikas ning tooteks pole ei poliitik ega tulemus, vaid emotsioon. See avab hoopis uusi võimalusi ning võimaldab kimbatustest mööda hiilida.

Rikkuselubadused on 2007. aastast saati ära lörtsitud. Naljalt enam ei usuta, et haljale oksale jõudmiseks tuleb lihtsalt õige erakond valida ning siis, jalg üle põlve, ootama jääda. Pealegi on kõik juba kõike lubanud ning loosungid omavahel lootusetult sassis. Pole paremat näidet, kui parlamendivalimistele minek oma konkurendi kümnenditaguse loosungiga kohalikelt valimistelt.

Lõpmatuseni uusi nägusid pakkuda ei ole samuti võimalik. Esimesed eestimaised maasikad on varasuvel jumalavallatu hinnaga, kuid siis uputatakse turg üle. Sama lugu on uuspoliitikutega, särada saab vaid üks-kaks uut tulijat. Eks kõik tahaksid seekord olla eelmise korra kajakallased, kuid enamik jääb siiski imestama, kuidas valija ometi nende väärtust ära ei tundnud.

Emotsioonide põld on aga lai. Kindlasti mängitakse seekord põhjalikult läbi kõik, mis on seotud hirmuga. Me oleme juba näinud sõjalennukeid reipalt marssiva peaministri kohal. Samas – selle emotsiooni pealt ei ole võimalik eristuda. Eestimeelsete erakondade ja valijate hirm on ühine ning kui mõni partei peaks vääratama või üritama eristuda, siis võivad nad kevadel traagilise laulusalmi ainetel imestada «Kuhu küll kõik hääled jäid, mis on neist küll saanud?». Loodetavasti välistab see arusaam suuremad vihale keskenduvad kampaaniad.

Tavaliselt on ette võetud ka ahnus, kuid nagu juba tõdetud, see meri on kalast tühjaks püütud. Rakkesse pannakse hoopis ahnuse noorem vend kadedus. Vaba majandusega riikides on loomulik, et mõni ühiskonnakiht tahaks endale saada ja selleks vajaduse korral teistelt ära võtta. Neid kihte saab ikka üksteise vastu välja mängida, kas või maksulubadused annavad selleks suurepärase võimaluse.

Kõik see on siiski vaid pinnavirvendus. Seekordne põhiemotsioon, millest loodetakse suurt tulu tõusvat, paistab olevat hoopis solvumine. Proovime siis, kas solvumisest saaks teha toodet, mis mõjutab olulist osa valijaskonnast.

Õnnestunud lugu eeldab kaht tegelast: üht head, kellele kaasa elada, ja teist halba, kelle ebaõnnestumist oodata ja loota. Nii saame meie, kaasaelajad, topeltemotsiooni – heameel nii oma kangelase õnnestumisest kui ka pahale paraja palga kaelanuhtlemisest. Poliitikutele avab see kaks võimalust. Esimene on ise kedagi solvata. Seda saab kasutada siis, kui puudub igasugune võimalus mingisugust käegakatsutavat heaolu lubada. Näiteks kandideerides üksikkandidaadina Euroopa Parlamenti. Mida head oleks sealt või sinna pürgides võimalik lubada? Kiusu ajada saab aga alati ning välja mängitakse siis selle peale, et kui valijal endal ei lähe asi paremaks, mingu siis vähemalt kellelgi, kes valijale närvidele käib, halvemaks. Ja kui mitte päriselt, siis vähemalt tuju olgu rikutud ja hing täis. Niisugune sihipärane kõigi erakondade ja poliitikute solvamine valijate rõõmuks on andnud vähemalt kaks korda mandaadi Brüsselisse ja hulga isikumandaate riigikogusse.

Käru keeramine käru keeramise rõõmust pole eestlase hingele muidugi midagi uut. Juba kellamees Lible lubas jõe tagurpidi käima panna, sest siis on hea vaadata, kuidas villaveski seisma jääb. Tuleb välja, et poliitiliseks tooteks saabki olla emotsioon – siiras kahjurõõm.

Arvestama peab seda, et solvamine oleks hoolikalt läbi mõeldud ja edukalt välja mängitud. Kogemata solvamine võib osutuda ohtlikuks, sest annab kellelegi võimaluse solvuda. Meelega, sügavalt ja koos kõigi nendega, kelle hääli ta soovib.

See on teine tooteloomevõimalus ehk sihilik solvumine. Taas, poliitik või erakond ei suuda oma sihtgrupi heaks suurt midagi ära teha, kuid nüüd saab ta olla koos nendega solvunud.  Oluline on see, et sihtsolvuja ei tohi rusikat taskusse unustada. See tuleb välja võtta ning suure kisa ja kära saatel solvaja turjale tantsima saata. Loomulikult tuleb enne veenduda, et kogemata solvaja on isegi oma sõnadest kohkunud ja valmis järele andma. Lõpptulemusena on taas tooteks sihtgrupi emotsioon – ärategemisrõõm.

Sarnaselt solvamisega ei tohi ka solvuda kogemata. Sellest pole mingit kasu, vaid elu läheb hullemaks. Valija ei saa nimelt aru, miks peaks tema kaasa tundma näiteks mõnele jõule, kes on koalitsioonist välja visatud. Siin pole loota mingit kaastunnet, vaid hoopis parastamist ja kahjurõõmu.

Suur osa valijaist on nagu lootskalad – kui hai, keda seni saadetud, peaks olelusvõitluses vägevamale liigikaaslasele alla jääma, kolivad saatjad uue valitseja juurde üle. Mida kauem ise seda kaotust meelde tuletada, seda enam on valijad veendunud, et tagantjärele suurt sõnavõitlust pidava poliitjõuetuse juurde ei tasu tagasi pöörduda.

Poliitilise solvamise ja solvumise juures vaadatakse järelikult, kuidas tuua õnn sihtgrupi õuele, virutades selleks kivi vaenumehe kapsaaeda. Mida rohkem on plangu najal kaasakiibitsejate hulgas omasid ning mida suurema mürtsuga kivi maandub, seda parem. Nii et jah, kui Raul Rebasel oli puhtalt olümpiavõitja kasvatamine võimalik, siis poliitikas on sisult sada protsenti puhas emotsionaalne toode täpselt samuti – võimalik! issejuhatuseks tutvustasid TTÜ vanemteadur Kaire Põder ja TLÜ doktorant Triin Lauri Tallinna koolide kohta tehtud uuringut, millest selgus, et kõrge staatusega kesklinna koole (nn eliitkoole) saavad oma lastele õppimiskohaks valida eelkõige kõrgharidusega, keskmisest jõukamad ja kesklinnas elavad lapsevanemad. See kinnistab hariduslikku ja sotsiaalset ebavõrdsust. Idee, et lapsevanemal peab olema õigus oma lastele kooli valida, pole uus, vaid pärineb juba Milton Friedmani aegadest 1950. aastatel. Koolivalik pidi tooma ühiskonda rohkem sotsiaalset õiglust. Näiteks USA-s toetati haridusosakute abil vähekindlustatud peresid, et need saaksid valida kodulähedase nn slummikooli asemel mõne kaugemal asuva hea mainega erakooli ja lapsed jõuaksid tänu sellele oma vanematest paremale elujärjele. Paraku on Tallinnas kooli vaba valimise õigus andnud vastupidise tulemuse – hariduslik kihistumine süveneb. Nii pääsevad Tallinna kesklinna vastuvõtukatsetega koolidesse aastate kaupa keskmisest parema haridusega, jõukamate ja ühiskonnas kõrgema positsiooniga ning kesklinnas elavate vanemate lapsed. Lisaks on eliitkoolide lõpetanud võidutsenud ülikoolide riigieelarvelistel kohtadel või lahkunud stipendiumidega välismaale.

On tõsi, et eliitkoolid on efektiivsed, kuid pahaaimamatult on need toonud kaasa ebavõrdsuse ja haridusliku kihistumise, kuna teatud sotsiaalsete rühmade lapsevanemad ei suuda taolises koolivalikus kaasa lüüa. Sellele nähtusele on raske poliitilist või pedagoogilist õigustust leida, märgivad Kaire Põder ja Triin Lauri.

Ka oma Riigikogu Toimetistes ilmunud artiklis «Kui avalik sektor käitub nagu erasektor: Tallinna koolivaliku kihistav mõju» kirjutavad Põder ja Lauri, et Tallinna koolivõrgumudel on sõjaeelse elitarismi ja Nõukogude-aegse egalitarismi sugemetega, millega kaasneb kõrgema sotsiaalse taustaga perede laste koondumine üksikutesse kesklinna kõrge mainega koolidesse. 2011. aastal Tallinnas kehtestatud kord, mille järgi koolide piirkonnad kaotati ning kõik lapsevanemad said õiguse oma lapsele kogu linna ulatuses vabalt kooli valida, tugevdas seda trendi veelgi. Edukultus sunnib lapsevanemaid oma lapsi üha rohkem eliitkoolide eelkoolidesse panema, kirjutavad Põder ja Lauri. Eelkoolidega on aga juhtunud sama mis koolivalikuga. Algselt oli eelkool mõeldud nõrgemate laste järeleaitamiseks. Näiteks Põhja-Ameerikas on paljud teadlased näidanud, kuidas eelkoolis käimine on hariduslikku ebavõrdsust ühiskonnas vähendanud. Eestis käivad kaheksa kuud kestvates tasulistes eelkoolides aga peamiselt kõrgema haridustaseme ja suurema sissetulekuga vanemate lapsed. Ei aidata järele mitte nõrgemaid, vaid õpetatakse ette tugevamaid. Mõnel juhul minnakse äärmusteni – last valmistavad kooliks ette lasteaed, eraõpetaja, eelkool, lapsevanem ise jne. Tallinnas käib üle 90 protsenti lastest lasteaias, aga 2008–2011 kooliteed alustanud lastest käis 70 protsenti ka eelkoolis, sealhulgas ligi pooled neist eliitkooli eelkoolis. Nii saabki käputäis kesklinna koole endale linna parimad õpilased, nad riisuvad koore.

Kaire Põder ja Triin Laur toonitavad, et kogu Euroopa haridusparadigma on liikunud koolivaliku soosimise suunas. See tähendab, et Eestiski pole kohane rääkida rangetest elukohajärgsetest koolipiirkondadest, vaid on vaja leida lapsevanematele ja lastele valikuvariante pakkuvaid lahendusi – selliseid, mis ei süvenda kihistumist.

Kuidas siis koolivalikut korraldada? TTÜ Mektory keskuses peetud arutelusse tõi elavust debatt, mida vedasid riigikogu liige Mailis Reps, TLÜ kasvatusteaduste dotsent Tiiu Kuurme, Tallinna linnavolikogu liige Kairi Uustulnd ja TTÜ vanemteadur Kaire Põder. Mailis Reps esindas debatis tiiba, kes eliitkoolides suurt probleemi ei näe. Ta märkis, et elukohajärgsed koolipiirkonnad viiksid kihistumise lihtsalt kesklinnast koolidesse. Nõukogude ajal meil juba olid A-klassis ikka kõige tublimad õppijad, B-s keskmised ja C-s need, keda huvitas ainult sport.

Teiseks märkis Reps, et elitaarse hariduse väärtustamine on Eestis pikaajaline traditsioon, mida on raske murda. Juba meie vanavanemad rõhutasid, et lapselaps tuleb panna linna parimasse kooli. Probleemiks pidas Reps pigem seda, et meil leidub lapsevanemaid, kellele on täiesti ükskõik, kus koolis nende laps käib. On isegi vanemaid, kellega direktor peab rääkima piltlikult öeldes püstol laua peal, et poisi isa tema juttu üldse kuulda võtaks. Kuhu kihistuvad selliste vanemate lapsed?

Kolmandaks märkis Mailis Reps, et Tallinna mõnes piirkonnas on kontrastid piirkonna sees suuremadki kui kontrast kesklinna eliitkoolidega. Näiteks Nõmmel töötab üks kool kolmes vahetuses, teises on ruumi ülearu. Lasnamäel on otsapidi vastamisi kaks vene kooli. Ühes õpib 1400 ja teises 200 õpilast. Kesklinnas võtab ühisgümnaasium esimesse klassi vastu juba seitse paralleelklassi, tundes suurt ruumipuudust. Needki on kihistumise näiteid, kuid neile pööratakse palju vähem tähelepanu.

Reps oletas, et hariduslik kihistumine võib hakata lahenema tänu lapsevanemate ettevõtlikkusele. Möödunud aastal alustas Tallinnas tööd tervelt kuus lapsevanemate asutatud kooli, kus õpetatakse tavakoolist erinevalt. Osa neist on Waldorfi koolid, osa kasutab muud alternatiivset pedagoogikat. Tänavu võidakse asutada veel viis-kuus sellist kooli. Lapsevanemate asutatud koolidest saavad eliitkoolide tõsised konkurendid, oletas Mailis Reps. Kairi Uustulnd rõhutas, et algklasside puhul pole tähtis mitte kooli staatus, vaid hea klassiõpetaja. Lapsevanemad peaksid uurima hoopis, missugustes koolides on kõige paremad esimese klassi õpetajad, ja viima oma lapsed nende juurde õppima. Last kooli pannes pole mõtet vaadata riigieksamite pingerida, sest enne lõpetamist jõuab laps mitu korda kooli vahetada.

Veel arvas ta, et pole mõtet eliitkoole laita, selle asemel tuleb mõtelda, kuidas aidata nõrgemaid koole järele. Üks võimalus on panna eliitkoolide direktorid kordamööda nõrgemaid koole juhtima.

Uustulnd kinnitas, et lapsevanematel peab olema õigus kooli valida, sest valikuvariantide ees seismine sunnib neid kooli ja hariduse üle põhjalikumalt järele mõtlema ning põhjendatud otsuseid tegema. Kaire Põder seevastu leidis, et tema lapsevanemana ei ole oma lapsele kooli valimisest huvitatud. Ta ei kirjuta teadlikult ankeeti, missugune kool on tema teine ja kolmas eelistus, sest siis ta selle teise või kolmanda just saabki. Miks sunnitakse strateegilisi otsuseid tegema lapsevanemaid, miks ei või neid teha linn, küsis Põder.

Kaire Põder lisas, et riik on jätnud midagi tegemata, kui tema lapsevanemana peab hakkama oma lapsele ise kooli asutama. Riik on teinud valesid otsuseid, kui lapsevanemad pumpavad oma esimesse klassi astuvaid lapsi teadmisi täis hirmus, et muidu ei saa nende järeltulijad elus hakkama. Miks peab lapsevanem olema nii tohutult ettevõtlik, et laps elus hakkama saaks? Kas kuidagi lihtsamalt ei saa, küsis Kaire Põder. Tiiu Kuurme märkis, et 1960. aastatel loodud esimesed kallakuga koolid ei olnud probleem. Lapsed valisid neid vastavalt oma huvidele ja annetele. Probleemiks muutusid need alles siis, kui lapsi hakati võtma esimesse klassi katsetega. Siis sai määravaks kooli staatus, mitte tema sisu. Tagajärg võib olla, et laps hakkab ka ise mõtlema, et kuulub eliiti ja talle on kõik lubatud.

Tiiu Kuurme rõhutas, et tungi kesklinna eliitkoolidesse aitaksid vähendada pedagoogilised lahendused, mitte õige arv kilomeetreid kodust koolini ja muud kvantitatiivsed kriteeriumid. Riik peaks toetama näiteks hea alguse programmi, sest selles on iga laps väärtuslik ja keegi pole mahajääja. Waldorfi koolid tunduvad olevat lapsevanematele uus atraktiivne valik. Hindeid Waldorfi koolis ei panda, kuid täna ei ole see paljudele Eesti lapsevanematele enam probleem. Silmas tasub pidada ka selliseid liikumisi nagu «Huvitav kool», «Loovuse kool» jt.

Kuurme toonitas, et Eesti kool vajab pedagoogilist mitmekesisust, sest siis on lapsevanematel ja õpilastel võimalik valida kooli sisu, mitte staatuse järgi. Kuulajate hulgast ütles TTÜ teadur Karmo Kroos, et koolide sees ei pruugi A-, B- ja C-klassi vahel konkurentsi ja kihistumist tekkida, kui pakkuda õpilastele valikuvariante: ühtedele majandus, teistele muusika, kolmandatele kunstiõpe jne. Igaüks saab siis teistega võrdselt süveneda sellesse, mis teda huvitab. Taanis sellises valikutega koolis õppides ei tajunud ta konkurentsi ega kihistumist. Kroos lisas, et Eesti riigigümnaasiumide rajamise mõte ongi, et õpilastel oleks ühes ja samas kooli palju valikuvõimalusi. Taolisi võimalusi tuleks õpilastele pakkuda juba ka põhikoolis.

Teiseks märkis Karmo Kroos, et eliitkoolide sulgemise asemel tuleks jõuliselt toetada koole, mis pakuvad uusi pedagoogilisi lahendusi ja valikuvariante kooli sees. Taanis toetab riik esimeses järjekorras just uuendusmeelseid koole, jättes vanad ja kõrge staatusega haridusasutused ise oma probleeme lahendama. Eestis on olnud paraku vastupidi – esimesena said superremondi traditsioonilist pedagoogikat esindavad eliitkoolid. Tallinna inglise kolledži direktor Toomas Kruusimägi vastas Karmo Kroosile, et 1995. aastast saadik pole tema kool remondiraha saanud. Kaire Uustulndile kostis ta, et Inglismaal, Soomes ja mujalgi rakendatakse direktorite rotatsiooni ja see oleks mõeldav ka Tallinnas. Mailis Repsile kõlas vastuseks, et piirkonnakoolide vahel ei oleks nii suurt kontrasti, kui nendest moodustataks konsortsiumid, kus tugevam kool toetab nõrgemat ja nõrgem näitab omakorda tugevamale, mida tema väga hästi valdab. Soome liigub just taoliste koolikobarate ehk võrgustike suunas. Mind häirib ebaõiglus rohkem kui kihistumine. Ma ei arva, et kihistumist saaks ära hoida, küll aga saab ära hoida maksumaksja arvel toimuvat kihistumist. Me ei peaks ju õigeks, kui Tallinna tasuta ühistranspordis oleks mõne sõitja jaoks paigutatud nahkdiivan, samal ajal kui teised reisijad sõidavad püsti. Paraku hariduses me seda näeme. Me ei peaks õigeks ka seda, kui laulukaare all antaks neljale-viiele lauljale mikrofon, et nende hääl teistest ilusamini kõlaks. Solistide vastu pole meil midagi, kuid laulukooris on ju kõik lauljad võrdsed. Me ei peaks õigeks ka olukorda, kus mõni haigla hakkaks ravile võtma ainult kergeid haigusi põdevaid inimesi, sest nendega on haiglal kergem hakkama saada, pealegi leviks siis varsti üle linna kuuldus, et see on linna parim haigla – seal saavad kõik terveks, keegi ei sure ära. Paraku peetakse hariduses sellist lähenemist normaalseks.

Üks võimalus ebaõiglus likvideerida on seada sisse elukohajärgsed koolipiirkonnad. Jõukamad perekonnad elavad muidugi kesklinnas, kuid seal on küllaltki palju ka n-ö tavalisi perekondi, kelle lapsed pääseksid siis samuti kesklinna koolidesse. Koolipiirkondadeni jõudmiseks tuleb aga kõigepealt haridusest korruptsioon välja juurida. Seaduste järgi see muidugi korruptsioon ei ole, kui riigikogu liikmed võtavad vastu seadusi, mis võimaldavad neil panna enda ja oma sõprade-tuttavate lapsi eliitkoolidesse, kuid korruptsiooni lõhn on asjal juures küll.

Samas peaks inimestele siiski ka valikuvõimalus jääma ja valikuvõimalust pakuks korralikult väljaarendatud erakoolide võrk. Näiteks kõik kesklinna vastuvõtukatsetega koolid tuleks erakoolideks muuta. Kui ühiskonnas on inimesi, kes on ilusamad, julgemad ja rikkamad, siis see, et nad oma laste õppimise eest maksavad, pigem võrdsustab ühiskonda. Erakooli valides nad nagu koliksid paneelelamu üürikorterist eramusse, mille eest hakkavad ise hoolt kandma ja kulusid katma.

Ebavõrdsus jääb nii ehk naa. Ühed on võimekamad, teised jõukamad, kolmandad tugevamad jne. Tegelikult me seda tahamegi, et osa õpilasi teistest ette rebiks ja meil oleks tõelisi tippe. Kuid etterebimine peab olema aus. Kui sõidan linnaliinibussiga, siis on sõit Tallinnas tasuta. Kui aga tahan kihistuda ja eriline olla ning sõita taksoga, siis pean selle eest maksma. Hariduses peab olema samuti: kui tahan oma kooli õpilaskonna komplekteerida teiste koolide kõige parematest õpilastest, siis pean selle eest maksma.  Kuna on ilmunud palju artikleid venekeelse telekanali loomisest ja vajalikkusest, siis püüan ka ise sõna sekka öelda. Kaldun arvama, et seda uut kanalit pole üldse mõttekas avada, sest siin elavat vähemust huvitavad Eesti asjad vähe ja uue kanali avamisega muutub väga vähe. Olen 50 aastat töötanud kollektiivis, kus enamuses on vene keelt rääkivad seltsimehed, ning seetõttu ka tean, mis ja kuidas. Praegu on riik selleks otstarbeks eraldanud 2,5 miljonit ja teist sama palju läheb kindlasti veel, pluss ülalpidamiskulud. Arvan, et riik peaks hakkama õpetama tasuta eesti keelt ning siis saaksime poole odavamalt hakkama. Osates eesti keelt, saab iga kodanik valida, millist kanalit või saadet ta vaadata soovib – kas põletavamaid päevaprobleeme või arutelusaateid.

Paar sõna ka ajakirjanik Irina Kablukova artikli «Kolmandale katsele» kohta.

Väga imelik mekk jäi manu järgmisest loetud fraasist «on teise keele pidev kuulamine mulle väsitav». Aga mulle ja väga paljudele teistele, kes päevast päeva peavad kuulama võõrast keelt enda ümber? Kõrvus kumab ikka veel minu sõbra kuuldud kahe daami anekdoodimaiguline vestlus Leningradi rongis: «Jaa, Eestis on muidu hea elada, ainult eestlasi on palju.»

Lõpetuseks: kõik keelt õppima, kes veel ei valda, ning siis saavad ka paljud probleemid endale lahenduse. Jõudu tööle! Anonüümseid netikommentaare lugedes võib eestlastest jääda mulje kui vandenõuteooriatele altist rahvast, kuid varjamisnarratiivi psühholoogiast, retoorikast või esteetikast ei ole kriitilises plaanis just palju kirjutatud. Siinsed märkmed ei käsitle vandenõude ajalugu ega püüa selgitada nende mõju mõne riigi poliitilisele arengule. Huvi keskmes on ennekõike nende protsesside või sündmuste metatasandi kirjeldamine romaanides ja filmis, sest «kunstilise kuvandi» kaudu kinnistuvad mitmed vandenõu ja vandenõuteooriate kohta käivad  kokkuvõtlikud arusaamad (stereotüübid) ajastu vaimu väljendusena eriti jõuliselt, kuna varjamise diskurss eeldab spetsiifilise vaatepunkti konstrueerimist, siis väljendub vandenõuteema käsitlemises ja analüüsis  üks postmodernse teglikkuse eriomane  kirjeldusstrateegia.

Ameerika kirjanik Don DeLillo poetas oma 1978. aastal ilmunud romaani «Jooksev koer» justkui muuhulgas järgmised lühikesed  laused: «See on vandenõude ajastu, [---] seoste, ühenduste ja salajaste suhete ajastu». Kahest napist lausest kujunes poliitiliselt keeruliste seitsmekümnendate ajastuvaimuline «diagnoos». Seda on kirjeldatud ka võimu toimemehhanismides aset leidnud muutusena, mis tähendas, et  «mitmed valdkonnad ja jõustruktuurid (arvutiside, rahvusvahelised suurkorporatsioonid, spiooniagentuurid, eraarmeed ja poliitilised mängurid) naeruvääristasid kogu senist arusaama demokraatiast ja sotsiaalsest õiglustundest».

DeLillo määratlus pole oma mõjujõudu kaotanud: salasepitsuste teemat käsitlevates tekstides hakati neid ridu massiliselt tsiteerima. Põhjuseks  järjest süvenev arusaam, et nüüdisaegne peavooluline mõtlemine on läbi imbunud konspiratsiooni-teemadest ja kunagi poliitilise spektrumi äärealadel asunud diskursus on viimaste kümnendite jooksul järjest jõulisemalt  liikunud keskme suunas. Elektroonilise meedia formaat «loen-ja-kirjutan» loob vandenõuteemalise informatsiooni levikule veelgi suurema kanali ja kandepinna. Võiks ju osutada mõnedele teemaplatvormidele või online-ajakirjadele, kuid piisab ka lihtsalt sellest, kui avada mõne uudisteportaali kommentaarium, kus jutustatakse üldjoontes ümber sama alusstruktuuriga lugu: «…kõik, mis ühiskonnas ka ei juhtuks – eriti sedalaadi juhtumised nagu sõda, tööpuudus, vaesus, puudus, mis inimestele üldjoontes ei meeldi – , on mingite võimukate indiviidide või gruppide otseste sepitsuste tagajärg».

Paljudel juhtudel osutatakse konspiratsiooniskeeme analüüsivates kirjutistes Karl Popperi klassikalisele seisukohale, mille järgi vandenõuteooria on religioosse ebausu vorm ilmalikus maailmas. Jumalad või mingid kõrgemad taevased jõud, kelle tahtele allusid  kunagi kõik maailmas aset leidvad protsessid, on kadunud või surnud. «Kuid nende koha on hõivanud võimsad inimesed või grupid – pahatahtlikud survegrupid, kelle kurikavalus on süüdi kõigis hädades, mida me peame kannatama –, nagu näiteks Siioni targad või monopolistid või kapitalistid või imperialistid.» Teadvuse struktuurides väga sügavale juurdunud vajadus transtsententaalse tähistaja järele nihutab tekkinud tühikusse sekulaarsed jõud, mis omakorda demoniseeritakse ja millega kõike juhtuvat põhjendatakse. Siit lähtub üldjoontes ka teoreetilistes vandenõu-uuringutes sageli esinev väide, et konspiratsiooniteooriad esindavad ratsionalistliku maailmavaate kriisi ja valgustusajastust pärit  mõistuslikkuse printsiibi ning konspiroloogilise tegelikkusekäsitluste vahelist «katkestust».

«Valgustuse vaenlastest» kõnelevad kriitikud näevad vandenõuteoreetikute viljeldavas «medotoloogilises hulluses» ja epideemiana levivas kergeusklikkuses varitsevat ohtu nii kausaalsuse printsiibile kui kogu demokraatlikule debatile. Filosoofilises plaanis on antikonspiraatorite sõnutsi muuhulgas vastutavad ka vasakpoolsetest ideedest innustust saanud poststrukturalismi teoreetikud, kelle ideed on kujundanud 1960. aastatest intellektuaalse maastiku rajajooni ja kelle mõju on ulatunud kaugele väljapoole akadeemiat. Möödunud sajandi teise poole kunstid peegeldavad neid muutuvaid subjektikäsitlusi ja katkestuse ideid üsna adekvaatselt.  

Vandenõu allegooria, konspiratsiooniteemad ja varjamise motiivid kuuluvad kaheldamatult 1960.–1990. aastate postmodernistlikus narratiivis palju kasutatud elementide hulka. Üldjuhul räägitakse näiteks kirjanduse kontekstis vandenõudiskursusest iroonia, mängulisuse ja tumeda huumori kaudu. S.t tõsiseid teemasid nagu Teine maailmasõda, külma sõja poliitiline kurss või vandenõuteooriad vaadeldakse teadlikult distantsilt ja patriootilise hoiaku katkestusena ning see toob kaasa konkreetseid ajaloolisi protsesse või sündmusi parodeeriva käsitlusviisi.

Ometi ei pruugi paroodiline paatos olla väga ühemõtteline või üksnes naljakas, vaid  neid tekste võib käsitleda ka perioodile tüüpiliste avatud ja edasimõtlemist võimaldavate struktuuridena, sest nt vandenõunarratiivis sisalduva saladuse või otsingu kujundi kaudu pöördutakse teinekord ka laiemate eksistentsiaalsete teemade, tõlgendamisprobleemide keerulise olemuse ja muutunud subjekti temaatika juurde. Üheks möödunud sajandi olulisemaks vandenõuromaaniks peetakse Robert Shea ja Robert Anton Wilsoni triloogiat «Illuminatus!» (1969–1971), mille teadvuse voolu vormis («voogesituslik» fragmentaarne narratiiv peegeldab pingelise poliitilise tegelikkuse kirjeldamise uusi poeetilisi allikaid (nt psühhotroopsed ained) ja vahendeid (nt paroodia).

Post-JFK ajastu poliitilisi hoiakuid, hipiajastu kontrakultuurilisi  meeleolusid ja iidsete salasepitsuste teemalisi fantaasiaid salvestavast vandenõuromaanist on saanud «nurgakivi žanrile, mille saavutustepalett ulatub Jorge Luis Borgese, Thomas Pynchoni, Philip K. Dicki, Arturo Pérez-Reverte ja Umberto Eco kõrgkirjanduslikest paranoiatormidest Dan Browni ja Martin Langfieldi tarbemenukiteni». Kui lisada loetelusse veel eelmainitud Don DeLillo, siis võibki moodsa vandenõunarratiivi kaanoni piiritletuks lugeda. Muidugi, paralleelselt postmodernistliku proosaga kuulub siia ka suur hulk 1970. aastatel tehtud vandenõuteemalisi põnevusfilme (nt «Parallax» või «Kondori kolm päeva», loomulikult «Kõik presidendi mehed»). Kogu see nüüdisaegne vandenõuteooriate tuumlugude komplekt (Roswell, JFK, Deep Throut jne) mängitakse uuesti läbi 1990. aastate taustal telesarjas «X-files» (1993–2002)  See on suur hulk postmodernismi klassikasse kuuluvaid lugusid ja kuvandeid, mida ometi ühendavad sarnased põhihoiakud või  märksõnad, millest mõnel ma järgnevalt lühidalt peatun.

Nagu osutatud, on moodsas kirjanduses vandenõu ilmnemise oluliseks väljaks paroodia. Kõige efektsemalt esindab seda Umberto Eco romaan «Foucault’ pendel», kus põnevusloo foonil käsitletakse templirüütlite lugu, vandenõude maailma tüvinarratiivi. Eco versioon vandenõuparanoiast parodeerib tõlgendamishullust ja tähistajate vabamängu meetodit, mille tagajärjel «harjus meie aju aina seostama ja seostama, seostama suvalisel kombel kõike kõigega, kuni see muutus automaatseks». Kodeerimisprotsessi ja dekonstruktsiooni tagajärjeks on tegelikkuse muundumine tõlgenduseks, mis omakorda asendab tegelikkuse. Eco vandenõukriitika on paroodiavormis hoiatus, mille ajendiks kõikvõimalikud ületõlgendatud kuulujutud rassi, rahvuse ja maailmavalitsuse teemal.  

Vandenõu kujutamise võtted  sobivad illustreerima  ka ajastu esteetikale iseloomulikku vastandlike registrite koosmängu: kõrge ja madala segunemist, professionaalse ja amatöörliku kokkupuudet, mässaja ning konservatiivi konflikti. Sisu ja vormi puudutav lakkamatu  piiririkkumise praktika (žanr, ideoloogia, ajalugu jms) kasvab välja teema enese ebamäärasest olemusest. Objektiivset tegelikkust kujundava protsessi (vandenõu), neid paljastava vastutegevuse (vandenõuteooria) ning neist lähtuva fantaasial põhineva jutustuse (vandenõunarratiiv) selgepiiriline eristamine võib tihtipeale olla väga keeruline, teinekord isegi võimatu. Paljudel juhtudel need eristused hägustuvad, erineva eesmärgiga jutustamispraktika kattub, faktid küsivad abikätt fantaasialt. Millal saab konspiratsiooniteooriatele kinnitusi otsivast dokfilmist mängufilm? Kas Dan Browni «Da Vinci kood» on sissejuhatus kristluse ajalukku? Ontoloogilises plaanis taandub kõik varjamise või varjulejäämise aspektile – tühiku, lünga või kadunud fragmendi esteetikale. Kui mingi sündmuse kirjeldamiseks napib tõestusmaterjali, siis asendatakse see skeemi sobiva tõepärasuseks vormimisega, interpretatsiooniga.

Vandenõuteoreetikute hulgas on väga levinud seisukoht, et puuduv tõendi puudumine ongi vandenõu tõestus. Vandenõunarratiivi meetodit käivitavaks jõuks saab saladuse figuur, mis väljendub varjulejäämise ja peitmise motiivis. See käivitabki uuriva teadvuse seoseid loova mehhanismi, vandenõuteksti struktuur hakkab kuju võtma. Vandenõuloo keskne tegelane ongi tõlgendaja: ajaloolane, teadlane, detektiiv või ajakirjanik, kelle puhul rõhutatakse nende sõltumatust ja institutsioonivälisust, teinekord ka DIY-hoiakut või asjaarmastajalikku fanatismi. Nõnda asetatakse subjekt võimudiskursi suhtes ambivalentsele positsioonile. Näiteks 1960.-1970. aastatel oli konspiratsiooninarratiividel ka kontrakultuurilise tegevuse maiku, see oli autoritaarse poliitika ja võimuliialduste vastu suunatud kriitika vorm.

Ning muidugi flirdivad need lood rohkem või vähem mõistatusele ja kahtlusele rajatud lugude esteetikaga. Enamik nendest ongi krimilood, spiooniromaanid, ulmekad ja üldjuhul ei puudu seal ka romansi puudutus. Suured plaanid Julia Robertsi hirvesilmadest jäävad vaataja visuaalsesse mällu ka Richard Donneri lavastatud põnevikust «Konspiratsiooniteooria» (1997), kust võib eelöeldu kinnituseks välja rebida ka järgmise diskursuse auklikkust demonstreeriva dialoogikatkendi:

Kas sa võid seda kuidagi tõestada?

Ei. Muidugi mitte. Sest vandenõu ei saa tõestada. Kui seda oleks võimalik tõestada, siis on nad kuskil midagi valesti teinud.

Nad?

Nad? Nad! Ma ei tea, kes nad! Sellepärast ma ütlengi nad!

Mitmete klassikaliste tõlgendusreeglite hülgamine asetabki  vandenõudega tegelevad isikud üsna ühemõtteliselt valgustusajastu ratsionalismipärandi vaenlaste hulka. Meie oma kirjaniku Andrei Ivanovi romaanis «Hanumani teekond Lollandile» (2009, e.k 2012) esitatakse kokkusurutuna «suure» vandenõunarratiivi ilmselt kõige sagedamini esinevad sisuüksused, kuid seda esitust saadab küüniline üleolekutunne ja selge hinnangulisus: «Seal oli kirjas täielik sogajoga. Raske oli uskuda, et sõnade taga seisid päris inimesed. See oli mingisugune ulmeromaan. Seal räägiti mingisugusest salasepitsusest, globaalsest vandenõust kogu maailma vastu, mingisugusest ladvikust, eliidist, kes olla kavandanud kõik selle, kõik-kõik; majanduskriisid, ühiskonna arengu haridus, ideed, revolutsioonid, religioonid, sõjad – kõik, absoluutselt kõik oli allutatud nende tahtele. [---] Eliit olevat sekkunud igaühe DNA-sse, nemad olidki ehitanud McDonald’sid ja McBurgerid, avanud Spar-kioskid ja Spar-kassad, nemad mõtlesid välja interneti, arvutid, prussakate võidujooksu ja Cannes’i festivali, nemad näitasid Hollywoodi ja Bollywoodi režissööride filme [---] Kõik allus neile, sellele eliidile, isegi surm».

Liialduse ja äärmusluse rõhutamise kaudu tekkiv  iroonia  sulgeb kogu diskursuse kujutlusvõime vingerpusside ja mängu maailma, «päris inimeste» tegemistest väljapoole – «ulmeromaani» ukse taha.  Marginaalsuse kinnistamine puudutab nt tegelaste sotsiaalset positsiooni, elu- või tegevuspaika, psühholoogilist profiili jms. Jan Kausi romaanist «Tema» (2006)  leiab konspiratsiooniteooriate-huvilise kõrvaltegelase, kes kõige muu kõrval nokitseb pornojutte kirjutada, elab maal ja on ka muidu peategelase vaatepunktist nähtuna natuke imelik. See on klassikaline kujutamisviis: lõppude lõpuks leiame samast olukorrast ju ka kõige kuulsama nüüdisaegse «vandenõueepose» tegelase Fox Mulderi. «Salatoimikute» avaepisoodis konstrueeritakse see FBI struktuuris väga ebamäärases positsioonis ja madalal (ka sõna otseses mõttes, sest tema kabinet asub marginaalses keldriruumis) töötava peategelase kuju kõigepealt iroonilisi kommentaare pilduvate kolleegide ja teadlase ratsionaalse vaatepunkti kaudu.

Marginaliseerimise ja väljaarvamise ideoloogilise maiguga strateegiaks on psühholoogilise kõrvalekalde rõhutamine. Kontseptuaalselt on siin oluline Ameerika ajaloolase Richard Hofstadteri essee «Paranoiline stiil Ameerika poliitikas» (1964), kust hakkab levima populaarne stereotüüp vandenõuteoreetikust kui liialduste, kahtluste ja fantaasia küüsis vaevlevast indiviidist, kes projitseerivad psüühikahäirete tõttu oma isiklikud probleemid,  staatuseküsimused ja hingehaavad avaliku elu protsesside foonile. Luues vaenlasi («deemoneid»), keeldudes kompromissidest ja kirjeldades oma võitlust maailmalõppu kuulutava sõnavara kaudu, ignoreeritakse samal ajal tegelikke majanduslikke ja võimujaotusega seotud küsimusi. «Valge kitli» positsioonilt sünnivadki toonaste lehelugude ja filmide kesksed kangelased, kes Umberto Eco «Foucault’ pendlis» on ristitud «pimeloomadeks»:  obsessiivsed ullikesed, paranoilised poolemeelsed, hullusärgis idealistid.

Kuid siit astutakse järgmiste kümnendite narratiivides suur samm edasi ambivalentsema tüübi poole: paranoia mõiste dünaamika seisneb kliinilise diagnoosi tühistamises, stereotüübi ümbermängimises. Subjekti meditsiinilise väljasulgemise idee pööratakse tagurpidi ja paranoiast saab salajastele võimumängudele üles ehitatud ühiskonna tunnusjoon. Sümptomaatiline on eelviidatud «Konspiratsiooniteooria» peategelane, keda kõigepealt tutvustatakse kui sundmõtetega, närvilist ja kõiges vaenulike jõudude tegevust nägevat paranoilist indiviidi, kuid kes lõpuks leiab siiski oma esialgu ebamäärastele kahtlustustele kinnituse. Ilmselt on sellise nn paljastatud vandenõuloo mudeliks kunagine Watergate’i skandaal (ja sellest tehtud film), kus tõde tuli salasepitsuste tagant ikka lõpuks siiski nähtavale.  

Ajastu vaimu väljendusena esineb vandenõuteema kirjeldusi või neile viitavaid motiive ka viimaste aastakümnete eesti kirjanduses.  Näiteks Indrek Hargla romaani «Vabaduse kõrgeim määr» (2003) viimase osa totalitarismikriitilisest allegooriast leiame Müürseppade organisatsiooni tekkimise ja mõjukaks kujunemise loo, mille taga võib vist aimata vabamüürlaste eeskuju. Kuid märksa efektsemalt on kasutatud seda teemat eesti postmodernistliku kirjanduse ühes võtmeteoses, Jüri Ehlvesti romaanis «Ikka veel Bagdadis» (1996). Vandenõu esineb raamatus väga tähenduslikul kohal, loo raamjutustuse ühe osana. Peategelane kohtub juhuslikult vanamehega, kes hakkab peagi pidama esoteerilise filosoofia ja vandenõu teemalisi monolooge. Vanameeski tahab paljastada mingit saladust ja jõuda tõeni, kuid tema metodoloogia on hoopis teistsugune kui peategelase oma: see on klassikaline segu paranoiast, vana- ja uueaegsest müstikast ning arusaamast, et keegi varjab maailma kulgu määravat informatsiooni.

Selle mitmetasandilise romaani üks kihistus moodustub vandenõunarratiivi parodeerivast kirjutusest. Tõde või tõlgendust otsiv peategelane satub arutlema keelepragmaatika teemadel, kuid ummikusse sattununa sedastab, et «tuleb haarata vähegi ulatuslikemate tekstide järele, et jobustuta sügavuti» (lk 45). Kohe esitab  ta teksti S4, mis on «tehtud mingite USA XX sajandi lõpu udukirjanduse refereeringute järgi» (lk 48). «S4» kujutab endast lühikest lookest tulnukatele omistatava maavälise tehnoloogia ja selle varjamise teemadel. Seda ristatakse omakorda mingi kristluse algaegadest pärit gnostilise tekstiga ja nende kahe koosmõjus peaks astutama samm keeles väljendatava tõe või saladuse paljastamise poole. Vandenõužanri elementide kaasamine loo ülesehitusse kinnistab selle raamatu postmodernse poeetika domineerimist.

Ühtlasi võtab jutustaja ka väga selge seisukoha konspiratsiooniteemalise kirjanduse suhtes: «Tekst «S4» on aga massiinimestele mõeldud tarbekaup, lollus, mille müümisest teatud inimesed loodavad kasu saada» (lk 48). Kuid sellega saladus ei lahene, vaid kandub vandenõudiskursusi paroodias tavapärase minevikusaladuse jälitamisele. Ühe narratiivi peategelane Hakob on «labürinditeadlane», kes püüdleb Bagdadi poole mingi erilise tarkuse õppimiseks. Edaspidi eitatakse veel kahtlev kommentaar Descartes'i filosoofiale, mille olla lõpuks kujundanud vabamüürlased jne. Kogu see paroodia täiendab aga romaani peaküsimusena esitatud «mis on tõde?» kontsepti, moodustades ühendusnarratiivi filosoofilise ja fiktsionaalse (armastusloo) tasandi vahel. Vaimukalt mõjub ka osutus mingi korteri nr 6 elanikule, kelle nimeks on Udam. Kas selle vihjega peetakse silmas kõige muu hulgas esoteerika ja vandenõuteemadega tegelenud Haljand Udamit? See näide kinnitab üldjoontes üsna tüüpilist situatsiooni, kus skeptiline peategelane kohtab konspiraatorit või satub juhuslikult lugema mingit salaühingute-teemalist teksti. Salasepitsusi mitte mõistev kõrvalpilk on üldiselt naeruvääristav või koomiline. Niimoodi asetub Ehlvesti vandenõukäsitlus selgelt kõrvuti Eco jt seda teemat käsitlenud autoritega.

Kuigi vandenõuteemaliste lugude massilises levikus on nähtud reaktsiooni indiviidi või gruppi tabanud posttraumaatilisele sündmusele, on üsna suur hulk õpetlasi ühel meelel ka selles, et vandenõud on majanduslikult kriitiliste ja karmide aegade tulem. Näiteks Ameerikas ei puudunud aga ka majanduslikult edukatel 1980.-1990. aastatel väga jõuline vandenõuteoreetiline loome. Poliitiliselt rahumeelne ajastu ei pruugi kustutada teinekord sajandite taha ulatuvaid nähtamatuid hirmukujutelmi ja vaenlasekujusid.

Sajandivahetusel on märgata selget muutust kogu konspiratsiooniteemalise materjali käsitlemisel: ühiskondlikest ja sotsiaalsetest probleemidest võrsuva «uustõsiduse» survel mõeldakse see 1960. aastatest pärit diskursus läbi juba tasakaalustatumaid suhtumisi ja emotsioone arvestavana. Emma A. Jane ja Chris Fleming on püüdnud vaid paranoiadiagnoosist lähtuvat ning «õige» ja «vale» positsiooni klammerduvat käsitlusviisi ületada raamatus «Tänapäeva vandenõu. Kui tähtis on olla paranoiline» (2014). Autorid on hüljanud psühholoogilise lähenemise idee ja analüüsivad konspiratsiooni üksikjuhtmeid skaalal, mille ühes otsas on määratlus «sotsiopoliitiliselt kasulik» ja teises «sotsiopoliitiliselt kahjulik». See lähtub äratundmisest, et nt Watergate’i juhtum on küll laiduväärne, aga ei tekita põhimõttelisi purustusi või kahju. Ametlikult aktsepteeritavat salanõu (valimisstrateegia, tootekampaania jms) on raske käsitleda kõrvuti nt looga end Valges Majas varjavatest tulnukatest jms. Uueaegsemas käsitluses vaadeldakse vandenõu niisiis vastandeid ületava paradigma raames: «episteemilises keskkonnas», mida iseloomustab kahtlus, skeptilisus ja paradoksaalsed suhted institutsionaalse autoriteedi ning tõe (Tõe) vahel.
 
 Eks ole, täna näivad need read täiesti kohatuna. Aga veel 15 aastat tagasi tundus see kõik täiesti normaalne, kuigi ei saa öelda, et Eesti-Vene suhted oleksid olnud pilvitud. Aga võrreldes praegusega olid need siiski nagu päev ja öö.

Need ülaltsiteeritud read kirjutas Eesti esimene president Lennart Meri Venemaa esimesele presidendile Boriss Jeltsinile idanaabri iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmise tähtpäeva (Venemaa päev, 12. juuni) puhul 1999. aasta suvel.

Teades Lennart Meri erilist suhet Venemaaga, võib öelda, et need tema sõnad ei olnud protokollilised viisakused. Protokolliline viisakus ei nõua naaberriigi tähtpäeval, kusjuures mitte sugugi kõige olulisemal pühal, leheküljepikkuse kirja kirjutamist.

Pool aastat pärast seda südamlikku kirja, millele Jeltsin muide vastas kolme nädala pärast kahe ja poole reaga, tuli Kremlis võimule Vladimir Putin. Sel uusaastaööl möödub sellest juba 15 aastat. Väga pikk aeg, ja muutused on ka suured.

Seoses sellega meenub taas Lennart Meri. 25. veebruaril 1994 pidas ta Saksamaal Hamburgi raekojas ühe olulise kõne. «Miks tõrgub uus, postkommunistlik Venemaa, kes väidab, et on teinud lõpparve NSV Liidu hirmsate traditsioonidega, miks tõrgub ta kangekaelselt tunnistamast, et vallutas ja annekteeris eestlased, lätlased ja leedulased aastal 1940 ja taas 1944 vastu nende rahvaste tahtmist ja enesemääramise õigust?» küsis Meri oma kõnes.

Veidi pärast neid sõnu tõusis üks mees kuulajate seas püsti ja lahkus demonstratiivselt saalist. See mees oli tollase Peterburi linnapea Anatoli Sobtšaki nõunik Vladimir Putin. «Finaaliks kõigele langes raske sepistatud uks Putini järel kinni kõrvulukustava mürtsuga,» öeldakse Putini elulooraamatus «Ot pervogo litsa».

Praegust Eesti ja Vene presidenti on väga raske, kui isegi võimatu, ette kujutada koos hüüdmas «Teie ja meie Vabaduse eest!».

Andes eelmisel nädalal intervjuud Doždile, ühele Venemaa vähestest veel tegutsevast sõltumatutest telekanalitest, ütles Toomas Hendrik Ilves, et inimeste omavahelise suhtlemise pinnal pole Eesti ja Venemaa suhetes mingeid probleeme, aga «riiklikul tasemel on raske vastu võtta inimõiguste rikkumisi (Venemaal)». Ilves oleks võinud öelda palju rängemini, nagu näiteks Leedu president hiljuti tegi, aga Ilves ei öelnud!

Küsimus on selles, kas Eesti presidendil on veel kunagi üldse põhjust oma Venemaa kolleegile selliseid sõnu öelda või isegi meelde tuletada. Näiteks 15 aasta pärast. Või on «meie ja teie» vabadus selleks ajaks juba liiga erinevad mõisted?

Puusepa roll on selles saates propagandistlikes huvides palju suuremaks luuletatud, kui see olla sai. Viimastel päevadel on minult korduvalt küsitud, millised peaksid olema kiriku ja riigi suhted, kuidas suhestub kirik ühiskonnaga üldisemalt ning kas poliitika ja usk sobivad kokku. Sageli tuleb teemaks ka küsimus kiriku avatusest või suletusest ühiskonna suunal. Võrdluseks on toodud Põhjamaid, kus kirik olevat avatum ja kaasaegsem, osavõtlikum ühiskonna probleemide suhtes ning hingab eriti just üksikisiku teatud vabaduste ja õiguste küsimuses riigi kodanikkonnaga samas rütmis.

Olen olnud tänulik nende küsimuste eest, sest see on andnud võimaluse selgitada, milline on olnud näiteks meie lähimate põhjanaabrite, soomlaste ja rootslaste kiriku- ja usuelu kulg ning riigi, sealhulgas poliitiliste erakondade roll selles.

See, kuhu siin- või sealpool Läänemerd on oma ühiskonna arenguga välja jõutud, tundub täiesti loogiline ning on loomuliku evolutsiooni tulemus just nende tingimuste tõttu, mis neis keskkondades on valitsenud. See, et Austraaliast võib leida kukkurloomi, aga Eesti loodusest mitte, ei peaks meid ometi panema muretsema, et oleme siin teisel pool gloobust arengust maas.

Sama puudutab ka meie ja Põhjamaade kirikute erinevusi, näiteks seadusega antud ja tagatud positsioonis ühiskonnas või riigi toel korraldatud kiriku finantseerimismudelites. Ka suhtumises sensitiivsetesse moraaliküsimustesse on meil põhjanaabritega võrreldes läbi käidud erinev tee, mis ei tähenda automaatselt, et see oleks vale rada või et oleksime välja jõudnud tupikusse. Oleme käinud oma rada nii rahva, riigi kui kirikuna.

Ja see, et Eesti juba kümme aastat kuulub Põhjamaade kõrval Euroopa Liitu, ei tee olematuks meie riikide ja rahvaste ajaloo erinevat kulgu või erinevat ühiskonnaelu korraldust, sealhulgas usu- ja kirikuelu korraldust läbi aastasadade kuni viimase ajani välja.

Rootsi Kirik, mida Eesti luterlastele aeg-ajalt heaks eeskujuks tuuakse, on kogu oma ajaloo vältel kuni viimase sajandivahetuseni olnud tugevalt seotud riigiga. Kiriku ametlikus nimes Svenska kyrkan viidet konfessioonile ei leia, kuid alates 16. sajandi keskpaigast on olnud Rootsi kirik luterlik. Kuningliku perekonna liikmed on pidanud alati kuuluma Rootsi Kirikusse. Rootsi Kirik oli riigikirik kuni aastani 2000, mil kirikust sai 6,4 miljoni liikmega usuline ühendus, nagu seda olid seni kõik teised riigis registreeritud kirikud ja religioossed rühmitused.

Pisut enam kui tosina viimase aasta kestel on kirik muutunud küll teatud otsustes riigist vähem sõltuvaks, kuid terves reas küsimustes langetatakse Rootsi Kirikut puudutavaid otsuseid endiselt riigi seaduste kaudu ja juhtivate poliitiliste erakondade programmi arvestades. See puudutab muuhulgas ka kiriku finantseerimist ja riigi abi kirikumaksu kogumisel koos üksikisiku tulumaksuga.

2014. aasta alguses neljaks aastaks volitused saanud kirikukogu koosneb 251 saadikust, kellest 196 on pääsenud kirikukogusse poliitiliste erakondade nimekirjade kaudu. Ilmselt ei tea suur osa lugejaist, et veel 14 aastat pärast riigikiriku staatuse kaotamist teevad suurema osa Rootsi Kiriku siseelu puudutavatest otsustest erakonnapoliitikud, kes iga nelja aasta järel seavad kirikukogu tarvis kokku oma erakondlikud nimekirjad neisse kuuluvate erakonnaliikmetest vaimulike ja ilmikutega. Praeguse kirikukogu suurima poliitilise grupi moodustavad 73 saadikuga sotsiaaldemokraadid.

Teistel erakondadel on oluliselt vähem kohti: 30 saadikuga järgneb keskpartei, 15 saadikuga demokraadid, 12 kohta on kristlikel demokraatidel, 12 kohta rohelistel, liberaalidel kaheksa kohta, vasakpoolsetel kuus kohta. Lisaks on mõned kohad kirikusisestel valimisliitudel. Suure 38-liikmelise grupi moodustab poliitiliselt sõltumatute kirikuliikmete valimisliit.

Rootsi Kiriku sees arutatakse üsna kõvahäälselt selle üle, kui suur mõju on kuni kaasajani välja olnud erakonnapoliitikal kiriku otsustele. Kas see on olnud tee, mida mööda kirik ise on soovinud käia, ja kas otsused, mida kirikukogu on langetanud, on lähtunud kiriku õpetusest ja teeninud kiriku huvisid või on toetanud erakondi ja nende reitingut?

Viimaste aastakümnete praktika näitab selgelt, et kiriku arengusuuna on määranud üsna jõuliselt ja mitte tingimata piibli õpetusele ja kiriku traditsioonile toetuv erakonnapoliitika ning seda poliitikat on teostanud riigi juhtivad parteid. Riigis, kus 65% elanikkonnast kuulub luterlikku kirikusse, kus kirikuliikmete ja rahvastiku kattuvus on endiselt 2/3, ja kus valijate hääle püüdmise nimel on ka kirikusiseseid otsuseid teinud poliitikud, ei saagi kirikul olla muud teed, kui see Rootsi Kirikus on olnud. Soome ja Rootsi kirikuelu arenesid kuni Soome alade Vene tsaaririigi alla minekuni sarnast rada pidi. Rootsi ajal oli tegemist riigikirikuga ning ametlik seos riigiga säilis ka Vene impeeriumis. 19. sajandi keskel hakkasid Vene riigi ja Soome luterliku kiriku suhted lõdvenema tänu arvukatele kirikusisestele äratusliikumistele ja Euroopast levima hakanud valgustusideedele.

1869. aasta kirikuseadusega asi Soome kirik endale juriidilise isiku staatuse ja juhtorganina kirikukogu. 1919. aastal määratles Soome Vabariik ennast usuliselt neutraalsena ning 1923. aasta usuvabaduse seadus lubas kodanikel Soome Evangeelsest Luterlikust Kirikust nagu ka muudest usulistest ühendustest lahkuda.

Riigikiriku staatus vahetus aegamisi avalik-õigusliku staatuse vastu, mis on Soome luteri kirikul tänase päevani. See tähendab, et kiriku seadusandlus põimub osaliselt Soome riigi seadusandlusega ja teatud kirikut puudutavad otsused langetab tänini Soome parlament. Alates 1994. aastast võivad Soome kiriku seadusandlust puudutavate otsuste tegemises osaleda ka need parlamendiliikmed, kes ise ei kuulu kirikusse, on mõne muu religiooni toetajad või usulise ühenduse liikmed.

Õpetuslikes ja usuelu puudutavates küsimustes teeb Soome kirikus otsuseid 109-liikmeline kirikukogu, mida juhatab peapiiskop. Erinevalt Rootsist ei ole Soome kirikukogu valimised otseselt seotud poliitiliste erakondade nimekirjade või programmiga. See oleks Soome kiriku kui avalik-õigusliku institutsiooni põhimõtete vastu. Samas on kiriku seotus riigiga tugev ja riik korraldab ka Soomes kiriku eest kirikumaksu kogumise, tagades kirikule nõnda stabiilse sissetuleku.

Soome kirikut on viimastel aastatel ja eriti viimastel nädalatel tabanud kirikust lahkumise tulv, mis lööb kirikut ka majanduslikult. Lahkujaid on varem olnud peamiselt liberaalsemate vaadetega liikmete hulgas, kellele pole olnud meeltmööda kiriku liigne jäikus moraali küsimustes.

Viimase kümne päevaga on kirikust lahkujaid olnud aga juba üle 20 000 ning lahkumine hoogustus hoopis pärast peapiiskop Kari Mäkise Facebookis tehtud toetusavaldust hiljuti Soome parlamendis heaks kiidetud sooneutraalsele abieluseadusele. Olgugi et see seadus ei muutnud kiriku senikehtivat õpetust abielust, andis peapiiskopi seadusele antud toetus kiriku sisse sõnumi, millise suuna võib võtta nimetatud küsimuses hetkel veel 75% Soome rahvastikust esindav Soome Evangeelne Luterlik Kirik. Eesti tervitas reformatsiooniliikumist koos rootslaste ja soomlastega 16. sajandi esimeses pooles. Rootsi ajal oli Eesti aladel tegemist riigikirikuga ning ametlik seos riigiga säilis ka Vene impeeriumis. Vennastekoguduse liikumine 18. sajandil ja sellest mõjutatud rahvuslik ärkamisaeg 19. sajandi lõpul tõid seni baltisakslaste juhtimisel tegutsenud kirikusse esimesed eestlastest pastorid.

Vene tsaaririigi kokkuvarisemine lõi soodsad olud kirikuelu uut viisi korraldamiseks Eesti- ja Liivimaal. 1917. aastal kogunenud I kirikukongress otsustas, et Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on vaba rahvakirik. 1919. aastal võttis Eesti Asutav Kogu kirikult maaseadusega kõik varad ja lõpetas kiriku töötegijatele palga maksmise.

Samal aastal valis EELK oma esimeseks piiskopiks Keila õpetaja Jakob Kuke. 1925. aastal tagastati osa kiriku maadest ja ajaloolised hooned. Suurem osa riigistatud varast lubas Eesti riik kompenseerida. See lubadus ootab senini täitmist.

Sellest ajast on Eesti kirik iseseisva enesemääramis- ja otsustusõigusega usuline ühendus, erinevalt Rootsi kirikust, mis jäi riigikirikuks, või Soome kirikust, mis on tänini avalik-õiguslik institutsioon. Eestis ei ole riigikirikut, kuid kirik pole riigist lahutatud, nagu ei saa riigist ega ühiskonnast lahutada ühtegi eluvaldkonda.

Eesti riik eristab kirikute ja koguduste seaduse alusel tegutsevaid kirikuid eraldi seaduste alusel tegutsevatest mittetulundusühingutest ja sihtasutustest. EELK kõrgeim otsustuskogu on kirikukogu, kuhu kuulub 57 liiget, kellest enamik on vaimulikud ja umbes veerand ilmikliikmed.

Kõik liikmed on valitud demokraatlikult koguduste esindajate poolt. Erakonnapoliitika kirikukogu saali ei jõua ja usuelu küsimustes ei saa erinevalt Rootsist või teatud juhtudel ka Soomest keegi kirikule midagi ette heita või ette kirjutada. Sõltumatus oma otsustes ei anna kirikule põhjust astuda samme oma õpetuse aluste muutmiseks või väärtuste ümberhindamiseks. Rootsi ja Soome kiriku valitud tee on enamuskiriku tee, mistõttu ollakse sunnitud tegema põhimõttelistes küsimustes kompromisse nii riigi kui ilmalikustunud meelelaadiga rahvaga.

Riigi ja kiriku vahetu seos ja otsene sõltuvus teineteisest on isegi Venemaal sarnasem Põhjamaade kui Eestiga. Venemaa ei kuulu küll Euroopa Liitu, kuid on siiski osa geograafilisest Euroopast.

Eesti kristlased, olgugi et ollakse suurim organiseeritud vähemusgrupp ühiskonnas, ei saa ega pea tegema oma usu küsimustes järeleandmisi või kompromisse ei Põhjamaade ega Venemaa kombel. Kui Rootsi ja Soome kirikutes on sellised sammud toonud kaasa kiriku liikmete ja toetajate arvu kiire vähenemise, siis miks peaks Eestis järgnema sarnastele otsustele kirikuga liitumise või usulise ärkamise aeg?

Kirik on avatud ja kutsub kõiki enda juurde sõnumiga, mis ei ole relatiivne, vaid on püsiv ja igavene.  Reedel, 5. detsembril avaldas mõjukas Saksa ajaleht Die Zeit kirjatüki pealkirjaga «Wieder Krieg in Europa? Nicht in unserem Namen!» («Euroopas jälle sõda? Mitte meie nimel!»). Kirjale oli alla kirjutanud 60 Saksa poliitikut, kultuuri- ja teadusinimest, aga ka lobisti. Ühisavaldus kritiseeris Saksamaa poliitikat Venemaa suhtes ja nõudis selle muutmist. Allakirjutanute rida on tõesti prominentne. Näiteks endine liidukantsler Gerhard Schröder, ekspresident Roman Herzog ja kuulus režissöör Wim Wenders. Kirjatükk ise on saksalikult põhjalik, käsitledes allakirjutanute arvates mitmeid põletavaid teemasid.

Kirjutis algab nendinguga, et ei Venemaa, Euroopa riigid ega USA taha mingit sõda, et järgmises lauses süüdistada läänt «laienemises itta», mis on tinginud Venemaa vastureaktsiooni. Selles situatsioonis usuvad kirja autorid, et Saksamaa kannab «Ukraina kriisi» lahendamisel erilist vastutust, eriti kuna on tänu võlgu Venemaale, kes lubas Saksmaa ühinemisel teoks saada. Meenutatakse, et juba 1990. aasta nn Pariisi hartaga lubasid 35 riigi juhid luua ühtse julgeoleku- ja majandusruumi Vancouverist Vladivostokini.

Saksa liiduvalitsuselt nõutakse, et nad teadvustaks oma vastutust Euroopas rahu tagamisel. Tuletatakse meelde, et Venemaa on alates 1815. aasta Napoleoni sõdu lõpetanud Viini kongressist «Euroopa poliitikat kujundav jõud» ja et kõik katsed Venemaad Euroopast välja tõrjuda on lõppenud katastroofiga, viimane kord siis Hitleri lüüasaamisega. Riigipäevale pannakse südamele, et nad kannustaks valitsust rahupoliitikat ellu viima. Sealjuures soovitatakse hoiduda «ühepoolsetest süüdistustest», mis ainult kruvivad pingeid üles. Lõpuks apelleeritakse Saksa meediale, et see Venemaad ei demoniseeriks, vaid saaks aru Vene hirmudest NATO laienemise ees.

Allakirjutanud võib jagada kolme rühma. Eri põlvkondade «Venemaa sõpradest» poliitikud, kes usuvad, et Saksa-Vene liit on kindel rahu ja stabiilsuse tagaja Euroopas. Intellektuaalid, kelle jaoks Venemaa on euroopalik kultuurmaa Dostojevski ja Mussorgski-Tšaikovski muusikaga, mis suudab aidata vastu seista ründavale ingliskeelsele kultuurile. Majandusinimesed, kes heameelega ajaks äri Vladivostokini ulatuvas majandusruumis. Ühelt poolt on kiri Saksamaal kasvava Vene-sümpatisantide grupi vaadete väljendus, teisalt ka appikarje Merkeli järjest resoluutsema Vene-poliitika vastu.

Ei maksa arvata, et ühiskiri Saksamaal ainult vaimustust esile kutsus. Frankfurter Allgemeine, Süddeutsche Zeitung ja Die Welt avaldasid kriitilisi seisukohti, mille Leitmotif oli, et sõda juba käib, nimelt Ukrainas, millest kommünikees on vaid serva peal juttu. Ka tuletati Schröderile meelde, et tema ise oli üks «lääne» laienemise toetajaid, sest ilma tema nõusolekuta poleks uusi liikmeid ei NATOsse ega Euroopa Liitu vastu võetud. Venemaa ise ajavat ennast Euroopast ära, rikkudes rahvusvahelist õigust ja teiste riikide territoriaalset terviklikkust.

Laias laastus on kommunikee sõnum ühene: väikeriikidel pole suurde poliitikasse asja, bipolaarsele maailmale pakutakse alternatiiviks tripolaarset Euroopat, kus USA ja Venemaa kõrval liigutab niite ka Saksamaa, kantuna oma ajaloolisest «humanistlikust rahutagavast missioonist».

Mind ennast ei üllatanud niivõrd prominentide kiri (need seisukohad on üldteada), vaid mõjukate lehtede kriitiline vastureaktsioon. Et liidukantsler Angela Merkel järsult suunda muudaks, tundub ebatõenäoline, sest see viiks ka valitsuskoalitsiooni purunemiseni. Teisalt, kui Venemaasse positiivselt suhtujate osakaal Saksamaal kasvab pooleni Saksamaa elanikest, tõotab see kaasa tuua uusi pingeid ja huvitavaid sisepoliitilisi arenguid. Vanast Kreekast on meieni jõudnud üks metafüüsiline pähkel: kui meil on liivahunnik, siis pärast mitme liivatera eraldamist pole hunnik enam hunnik? Sel ülesandel pole lahendust, kuna tema eeldused on vastuolulised: ühelt poolt ei tee ühe liivatera eemaldamine hunnikust kunagi mittehunnikut, teiselt poolt pole viimane järelejäänud liivagraanul enam hunnik.

Seda paradoksi tasub vaimusilma ees hoida, mõeldes kapost ning selle reetmisskandaalidest. Ikka ja jälle ristuvad kaks vastandlikust lähtekohast pärit mõtteviisi, mille kokkusobitamine ei pruugi loogiliselt võimalik ollagi, on aga ometi vajalik tänapäevase ühiskonna turvaliseks toimimiseks. Pangem kohe tähele: ükski sõna eelmises lauses polnud ühetähenduslik, iga sõna tähendus sõltub lähte-eeldustest.

Ühelt poolt on meil seisukoht (teooriaks oleks seda palju nimetada), et iga järjekordse riigireeturi tabamine oma ridadest näitab kapo kasvavat tugevust: meetodid paranevad, reeturite read hõrenevad. Organisatsiooni sisejärelevalve töötab, tõeprožektor valgustab struktuurides halastamatult kõiki nurki. Keegi ei pääse.

Teiselt poolt on meil teooria (seisukohaks seda nimetada ei saa), et tabatud – või nüüd Uno Puusepa näol end ise narrivalt üles andnud – riigireeturite loetelu on vaid jäämäe tipp. Meie luureilma tagurpidi panteon. Kusjuures on võimalik, et suuremad kuradid on kinni püüdmata. Võibolla pole need viimased kapos endaski, vaid kusagil kõrgemal. Sellestki on sahistatud.

Kõik sõltub lähtekohtadest. Need omakorda pole sõltumatud muutujad, vaid sõltuvad iste- ja seisukohtadest, huvidest, sõpradest jms. Puusepp näib lisavat argumendi teise liini kasuks. Vähem puhtaritmeetiliselt, kui seepärast, et ta ise varjust välja astus. Teda ei saadud kätte, see paistab olevat fakt. Muidugi on Puusepp selsamal ajal instrument ka Moskva kätes, mis toob sellesse niigi keerulisse asjade seisu kolmanda mõõtme.

Kuid see, et Puusepp on ettur Moskva malelaual, ei tähenda, et ülejäänud küsimused kaotaksid automaatselt tähtsuse ja ühiskondlik debatt peaks naasma sinna, kus tal Eestis tihti on kombeks konutada, pea iiahlikult norus metafoorse unustuspuu all. On selge, et rasvaselt on üle joonistatud küsimärk nende eks-KGB-laste kohal, kes on seni Eesti eriteenistustes tegusad. Mingil määral langeb sama vari tumedamalt kõigile ekskommunistidele, kes on tänases Eestis juhtivatel kohtadel poliitikas ja äris.

Ühelt poolt on Eesti luure- ja vastuluureasutuste headust kiitnud Edward Lucase kõrval Michael Weiss ajakirjas Foreign Affairs. Weiss osundab oma paljukajastatud loos endist USA Rahvusliku Julgeolekuagentuuri analüütikut, kes tõstab esile «eestlaste...intuitiivset arusaamist Venemaa luurekultuurist». Teiselt poolt meenutab sama Weiss, et NATO ajaloo ametlikult kõige kahjulikum «mutt» (ingl k mole, topeltagent), Hermann Simm, tabati tänu Leedu vastuluure alustatud uurimisele. Enne eestlaste kaasamist lisandusid sellesse Saksa BND ja Ühendriikide FBI, lisab Saksa ajakiri Der Spiegel. Selles valguses meenutagem Postimehe poolt 5. detsembril usutletud endise GRU kaastöötaja Boriss Volodarski hoiatust «Otsige mutti!».

Laiemal ühiskondlikul pinnal heiastuvad sama dilemma sarved küsimuses, kuidas saab üks luureagentuur üldse avalikkusele demonstreerida oma headust? Ülejäänud maailma praktikast võib järeldada, et üheks õnnestumise kriteeriumiks on see, et midagi ei juhtu. Luuramise modus operandi eeldab varje, kui mitte täielikku pimedust. Ometi ei vähenda see dilemma teise sarve tähtsust. Kõik luureorganid on riigiasutused ja sellistena seadusest all-, mitte ülevalpool, maksumaksja rahastatud ja avaliku kontrolli subjektid. Nagu näitab teiste riikide kogemus, on aeg-ajalt ühiskonna elulistes huvides omada vahendeid varjudes liigselt sirutuvate eriteenistuste tiibade kärpimiseks. Edward Snowdeni kaasus on üks hiljutine näide, kuid hoiatavaid meenutusi on ainuüksi USA-l igast sõjajärgsest kümnendist (teistest rääkimata). Reeglipäraks on, et selline tiibade kärpimine kipub olema seda keerulisem, mida väiksem on ühiskond ja mida suuremad on tema panused, vaenlased ja liitlased.

Panused toovad meid põhimõtete juurde. Luureorganid tegelevad ühega kahest vaba maailma alustalast. Selleks on julgeolek, vabaduse kõrval. Nende kahe tasakaalu saamine on keeruline ka arenenud ühiskondades. Kogemus näitab, et vabadus kipub jääma vallaslapseks, kelle õiguste taastamine nõuab aega ja vaeva (vt CIA piinamisraport). Ükskõik kui vähe see luurajatele meeldiks, peab avalikkusel olema värav nende maailma. Vastasel juhul tõstetakse millalgi katus pealt.

Varjudega on see probleem, et hallid toonid kalduvad tungima sinna, mis tegelikult peab olema mustvalge – ehk ühiskonna väärtushinnangutesse. Võtame CIA piinamisraporti. Ükski Eesti peavoolupoliitik ei öelnud ühtegi karmi sõna, ometi on piinamine universaalsete inimõiguste räige rikkumine. Oht, mis siit kummastub Eesti-sarnase ühiskonna jaoks, on väärtuste painutamine liitlassuhte järgi. USA võib meile praegu isegi tänulik olla, aga kümne aasta pärast, ütleme, kui meie ise peaksime – hoidku jumal – härjana Jupiterist eeskuju võtma, võib juhtuda, et USA-l oleks probleeme meie kaitsmisega. Ütles ju Obama Tallinnas: kaitstakse vabadust.

Kapo ja Puusepa kaasus jõuab samasse kohta vastupidisest suunast. Venemaa ohu suurus ei tohi muutuda ettekäändeks meie luureasutustele ega valitsusele, millega saab vabandada kõike. Selle vastu on läänel äraproovitud ravim. Skandaal on eksimine, korduv skandaal viitab ebakompetentsusele. Keegi peab vastutama, ametnike või poliitikute seast. Vastutusel on profülaktiline väärtus, ükskõik kui kibe see rohi kellelegi ka ei tunduks. Muidu tuleb järgmine reetur, ja järgmise järel järgmine ja see kõik oleks kui üks looduse loomulik ringkäik. Ei ole.

Vastutus lubaks paremini proovida uutel juhtidel – kui nad muidugi ise «mutid» pole, hoiatab külmagi sardelli peale puhuv alateadvus. Aga see on sireenlik hirm. Küsimused on reaalsed: spioonide kõrval nõuab vastutust Eston Kohvri operatsioon, mis ju selgelt äpardus suure ühiskondliku hinnaga, mille sisse kuulub riigi seisukohast kriminaalne ajastus (Obama oli just lahkunud, samal ajal toimus NATO tippkohtumine). Värske veri laiendaks ehk ka julgeolekukontseptsiooni, milleks on suur vajadus. Viimasest viiest kapo aastaraamatust ei leia me ühtegi viidet Venemaalt Eestisse suunduvale uimastilaviinile, mis on väärt kümneid, kui mitte sadu miljoneid eurosid aastas ja kvalifitseerub julgeolekuohuks mitte ainuüksi seetõttu, et selle suurimat haru, fentanüüliäri seostatakse Vene eriteenistusega.

Ehk küsigem endalt: kaua aitab auguline kilp? Teatrite rahastamise komisjon tegi 2015. aastaks kultuuriministrile ettepaneku lisada riigieelarve toetuse reale neli teatrit. Nendest kaks annavad etendusi lastele ja noortele, kolmas on tantsu- ja neljas sõnateater. On tunnustamist väärt, et teatrite rahastamise põhimõtted leiavad kajastust üleriigilises meedias, kuid hinnang, nagu ei saaks teatrite praeguse rahastamise põhimõtete juures kultuuripoliitikat ellu viia, ei pea paika.

Teatrite rahastamise komisjon on vältinud matemaatilist rahajagamist vaatajate arvu ning keskmise piletihinna järgi. Selle lähenemise kõige paremaks selgituseks ongi laupäevases Postimehes esitatud graafik. Võimatu on võrrelda «kahemeheteatrite» kulusid lavastuse väljatoomisel ning etenduste andmisel mitut etenduskunsti žanri lõimivate teatrite vastavate kuluridadega. Arvestusliku samasuguse keskmise piletihinnaga ei ole võimalik lavale tuua nii stand-upʼi kui ka suure orkestri, koori, solistidega lavastusi (rahvusooper Estonia ja Vanemuine).

Tõele ei vasta ka väide, justkui oleks etendusasutuste rahastamise komisjon ja ekspertgrupp moodustatud järeleandmisena riigikontrolli nurinale. Komisjon on tegutsenud ministeeriumi juures juba enne 2004. aastal kehtima hakanud etendusasutuste seadust.

Ministeeriumi antava tegevustoetuse peab komisjon väga hästi läbi kaaluma. Toetuse jagamine stiilis «sellel aastal saate, järgmisel aastal võib-olla ei saa» ei ole mõeldav. Toetuse andmise puhul on enamjaolt tegemist töötasudega ning oleks äärmiselt vastutustundetu tekitada loomingulistes inimestes tarbetut ebakindlust.

Kuidas hinnata teatri repertuaaris olevate lavastuse põhjal, kas nende lavaletoomine on õige või ebaotstarbekas riigi raha kasutamine? Riigi antaval toetusel ei ole silti küljes, missuguse lavastuse välja toomiseks see raha on mõeldud. Iga teater on oma repertuaari kujundamises vaba. Nii võiks ka ümberpööratult öelda, et teater on menulavastuse välja toonud oma teenitud piletitulu eest.

Algaval 2015. aastal on kultuuriministeeriumil plaan teatrite rahastamise aluseid veelgi nüüdisajastada ning teha ettepanekuid võimalikeks uuteks lähenemisteks. Võin kinnitada, et hirm pelgalt kosmeetiliste paranduste ees pole põhjendatud ning kogu etendusasutuste seadus vaadatakse koos valdkonnaga põhjalikult üle. Koos püüame leida parima lahenduse, et meie etenduskunstid oleks ka tulevikus toetatud nii hästi kui võimalik. Riigireformi väitlus on täistuuridel käima läinud ning see on iseenesest hea, et me mõtleme ja arutleme oma riikliku olemise üle. Vahelduseks lõputule vaidlusele maksude, sotsiaaltoetuste või selle üle, kes kellega koos elab.

Me oleme oma riiki juba inimpõlve ehitanud, lihvinud ja sättinud. Seni tehtu ei ole ehk küll mitte reformimine, kuid arendamine kindlasti. Sestap ei ole vast päris õiglane arvata, et siiani pole mitte midagi tehtud ja nüüd tuleme ning teeme reformi.

Siiski, olud muutuvad kiiremini, kui tahaksime. Kord suhteliselt kiirelt paigale saanud tegevusmudelil on peale aegumisohu ka sisemine sund mitte muutuda, kindlustada stabiilsust ja olemasolevat, et vältida muutustega paratamatult kaasnevat määramatust, harjumuspärase kadumisega kaasnevat ebamugavust jmt. Nii nagu eluslooduses – kes ei kohane, see hukkub –, on ka sotsiaalses elus. Et hakkama saada ja edukas olla, tuleb kohaneda. Seepärast on riigireformi üle väitlust alustada igati mõistlik ja vajalik.

Üks, milles väitluse tulemuslikkuse huvides tuleks aga kokku leppida, on see, mida me riigireformi all mõistame. Muidu räägib igaüks ise asja ja neil kõigil võib omast kohast õigus olla, kuid reform ise jääb tegemata ja kukub keskpõrandale maha.

Tahan järgnevalt peatuda mõnel seni väljakäidud ideel riigikogu kohta. Pole kahtlust, et seadusandja on olemuslikult riikluse ja selle reformimise osa. On tõsi, et riigikogu maine ei ole hea, ja sellega ei saa meie parlamentaarses riigikorras kuidagi rahul olla. Kuid sellel, miks asjad nii on, on omad põhjused ja seletused. Ja see ei piirdu ainult saadikute arvu või kvaliteediga. Viimast ei otsusta üks või teine inimene ise, vaid ikka valija. Üks keskseid probleemide põhjusi on kivistunud kodu- ja töökorra seadus ja selle alusel välja kujunenud tavad ning töömeetodid. Seda tuleks kindlasti uuendada, kuigi see saab olema raske.

IRL ja mõned muud autorid on näinud lahendusena vähendada riigikogu liikmete arvu ca ühe neljandiku võrra – 101-lt 75-le. Samal ajal ollakse päri vajadusega tugevdada parlamendi tugiaparaati nii arvuliselt kui ka pädevuselt. Puhtalt finantsiliselt on selles ettepanekus raske näha mingit kulude kokkuhoiu efekti. Küll aga toob see kaasa suuri lisaprobleeme, mida riigikogu sisulise tööga vähe kursis olevad inimesed näha ei oska.

Kõigepeal protseduuriline külg. Meie põhiseaduse paragrahvi 60 esimene lause ütleb ühemõtteliselt: «Riigikogul on sada üks liiget.» Seega, et vähendada riigikogu liikmete arvu, tuleb alustada põhiseaduse muutmisest. Põhiseadust saab muuta kolmel teel: 1) rahvahääletusega, riigikogu kahe järjestikulise koosseisu poolt või 3) riigikogu poolt kiireloomulisena. Viimast saab teostada riigikogu 4/5 häälteenamusega. On vähetõenäoline, et mõne kuu pärast alustav uus koosseis saaks sellega kiiresti hakkama. Seega müüb IRL kaupa, mille kasutamisõigus on veel selgusetu.

Asja sisuline külg. Riigikogu koosseisu vähendamine ca ¼ võrra tähendaks, et ka komisjone, mis on meie põhilised sisulise töö organid, vähendataks umbes kahe inimese võrra. Seega aheneb komisjonis vaidlustes osalejate arv üldiselt ja valikute hääletamisel otsustajate arv neljale-viiele inimesele. Kas me soovime sellist legitiimsuse vähenemist? Pealegi, keegi saadikutest võib olla haige, keegi matustel, keegi ametliku delegatsiooni koosseisus välislähetuses.

On terve hulk rahvusvahelisi kohustusi, mida parlament peab täitma, sest see on loomulik ja paratamatu osa meie kuulumisest rahvusvahelisse ellu. Lai rahvusvaheline integreeritus on üks osa meie julgeolekugarantiidest. Näiteks peavad riigikogu delegatsioonid osalema NATO Parlamentaarse Assamblee, Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee, ELi mitmesuguste organite töös jne. Seega, igapäevases töös osalejate arv kahaneb veelgi ja nii mõnigi oluline rahvusvaheline osalus jääb katmata. Nagu näeme, ei ole asjad nii lihtsad, nagu nad näivad või neid näidata püütakse.

Veelgi «huvitavama» ideega on tulnud välja Eesti Koostöö Kogu. Nende arvates võiks küll saadikute arvu jätta samaks, kuid muuta nad n-ö korrespondentsaadikuteks. Valdav osa ehk 2/3 neist võiks edasi töötada oma töökohtadel ja kord kuus tuleksid nad siis riigikokku, kus seadused ühe nädala sees vastu võetaks.

Parlamendiliikme senine tavatöö asenduks kaasalöömisega digikeskkonnas. Sest näiteks relva-, maksu-, riigipiiri-, loomsete jääkide utiliseerimise-, valimis-, apteegituru-, kodakondsuse jne seaduseelnõude üle saab ju mõelda ka siis, kui kirurgina operatsiooni teed, insenerina objektil viibid, õpetajana klassis tundi annad või ärimehena tehingut ette valmistad. Ilmselt on see ettepanek tehtud heas usus ja parimate soovidega, kuid ma ütleks selle kohta:  tere tulemast ülemnõukogu ja selle presiidiumi aega.

Lisaks. Eesti Koostöö Kogu on kogu aeg seisnud kaasamise ja avatuse eest. Ka meie oleme valmis seda laiendama. Kuidas see kaasamine ja huvigruppide ärakuulamine, samuti parlamentlik järelevalve, peaks aga toimuma siis, kui püsivalt on riigikogus kohal ja tööl ainult komisjonide ja fraktsioonide esimehed ning riigikogu juhatus? Kas anname huvigruppidele ja kodanikuühiskonnale teada, et neid kuulatakse edaspidi ära digitaalselt? Ja vahetult kord kuus mõne tunni jooksul, sest puhtprotseduuriliselt ei jääks ühenädalase töötsükli sees rohkem aega täiskogu saalitöö, fraktsioonide ja komisjoniistungite ja kohtumiste kõrvalt veel huvigruppidega kohtumiseks ja nende ärakuulamiseks. Kuhupoole see vaene riigikogu siis jooksma peaks?

Enamik seni arvamust väljendanuid on tõdenud, et meie parlamentliku riigikorralduses on raskuskese liikunud liiga täitevvõimu poole. Seega, parlamenti ei tuleks mitte nõrgendada, vaid otsida teid ja võimalusi selle elavdamiseks, tugevdamiseks. Muutmaks seda ühiskondliku poliitilise elu keskmeks, nagu rahva heakskiidetud põhiseadus seda eeldab. Läinud aasta jõulude ajal, kui kingid kõigil käes, tõmbus mu nelja-aastane lapselaps kergelt mossi, kui ta pärast ühe kingipaki lahtiharutamist leidis oodatud mänguasja asemel hoopis pehme käsitsi kootud  salli. No nii, mõtlesin, selgitusest ei pääse. Esimene, mis pähe kargas, oli ürgvana õigustus: kingitud  hobusele suhu ei vaadata.

Lapse nägu lõi särama. «Vanaisa, kas sa kingid mulle hobuse? Ausõna, ma ei vaata talle üldse suhu,» vadistas pisike tüdruk nii siiralt, kui ainult temavanused oskavad.

Istusime siis kõrvuti tugitooli, jõulukingid ümberringi. Muidugi ronis ta mulle kohe sülle, sest ei ole vist maailmas paremat kohta neile ninatarkadele.

Olin džinni pudelist välja lasknud. Ta pinnis mind pikalt, kas ma ikka kingin talle järgmiseks jõuluks hobuse, ja lubas talle üldse mitte suhu vaadata ja hobust alati kallistada ja talle piparkooke anda. 

Aga mina hakkasin talle rääkima hoopis lammastest. Nende soojast kasukast, mida suvel pügatakse, ja kraasidest, millega sellest saab kohev vill, ja vokist, mille vurina saatel keerdub lõng, ja vanamemmest, kes sellest kindaid ja salle ja sokke ja kampsuneid koob.

«Kas selle tegi too memm?» küsis tüdruk kahtlevalt. Arvasin, et küllap ikka tema, kes siis veel nii soojalt oskab kududa kui vanamemmed. «Katsu ise, sa ju tunned, kui soojad käed tal on,» ütlesin ja panin salli lapsele kaela.

Hobune, kelle suhu ei tohtivat vaadata, kappas kaugele, koheva kasukaga lambast sai igatsetud lemmikloom, kellele kalli-kalli teha.

Sallist sai tolle õhtu kõige kallim kingitus. Salliga kuulati unejuttu (muidugi  lammastest ja voki vurinast ja vanamemmest seal kaugel metsatalus), salliga rännati unemaale. Muidugi läksime järgmisel lumisel hommikul õue just selle salliga.

Lugu tegi sallist lemmiku kõigi teiste kinkide seas. Detsember on, teadagi, raske kuu. Aasta lõpp, kuhjunud tööd, jõulukingitused ja kõik  muu. Juhtus nõnda, et igasugused tegemised viisid sel õhtul meelest olulise – aknalauale sussi sisse jäi päkapiku kingitus panemata. Kui see enne voodisse ronimist meenus, avastasin, et kodus ei ole midagi, mis sussi sisse sobiks.

Sahvris ringi tuulates leidsin kartulikorvist piraka, veidi lumememme moodi mugula. Keerutasin seda käes ja äkki plahvatas! Selle panengi sussi sisse. Miks ei võiks päkapikud tuua kingituseks kartuli? Vaja vaid lugu juurde mõelda.

Avastanud hommikul päkapikusussist imeliku kujuga kartuli, oli pisike preili veidi üllatunud, kuid hoopiski mitte pahane. «Vanaisa, mis see on?» – «See on üks väga maitsev päkapikukartul,» oli mul vastus varuks, «vaata, missugune ta on, justkui pisike lumememm.»

Ja siis rääkisin talle loo päkapikkudest, kuidas nad oma pika suvepuhkuse ajal elavad ja jõuluajaks valmistuvad. Kuidas kasvatavad porgandeid ja kartuleid ja kapsaid ja kõike seda, mis meiegi aias kasvab. Eks nad vaaritavad ju endalegi suppi ja kompotti, teevad kartulisalatit ja muud suupärast. Aga osa saagist – ikka see, mis kõige maitsvam, kõige erilisem (nagu see kartulgi), hoitakse keldris kuni jõuludeni, et siis lastele sussi sisse poetada.

Oli pühapäevahommik, tööle polnud vaja kiirustada, pesime selle päkapiku kasvatatud piraka kartuli kenasti puhtaks, mähkisime koos võitükiga küpsetusfooliumisse ja panime praeahju. Võtsime sahvrist teisigi kartuleid lisaks, aga need olid juba tavalised.

Selle hommikueine tähtsaim tegelane oli päkapiku kasvatatud lumememme moodi kartul, mis ahjus küll veidi pealt kõrbema oli läinud (polnud me kumbki erilised kartuliküpsetamise meistrid, vanaema jättis meid omaette õiendama), aga seda maitsvam see tundus.

Lugu päkapikust võlus tavalise kartuli eriliseks. Nii eriliseks, et järgmisel hommikul nägin lapse näol pisikest pettumusevirvet, kui ta avastas sussist kõige tavalisema mandariini, mida ta poelettidel virnades lebamas oli näinud. Muidugi rääkisin ka selle kohta pisikese loo, kuid esmaspäeval on ikka kiire, lugu jäi lühemaks ja kui lasteaias hüvastijätu kalli-kalli tehes küsisin, kumb meeldis rohkem, ütles pisike mõtleja tõsiselt: «Päkapikukartul ikka!» 2007. aastal linastunud Peeter Simmi eluloolises filmis «Georg» on stseen, kus laulja abikaasa Asta nähvab kontserdilt naasnud Georgile pahaselt (omavahelised suhted olid niigi pingelised): «Täna on meie poja sünnipäev. Sellegi unustasid sa ära!» Selle peale läheb tusane rahvakunstnik  vannituppa, sorib veidi, leiab sealt pikad puidust näpitsad – sellised, millega nõukaaegsetest algelistest pesumasinatest kuuma pesu  välja õngitseti. Otsib siis tööriistakastist kruvikeeraja, tangid ja veel mõned riistad, krutib lahti plekiribast vedru, mis näpitsa mõlemat poolt koos hoiab. Painutab, saeb ja kõpitseb veel veidi ning kingib siis improviseeritud mõõga haigele pojale. Ja räägib selle juurde loo, kuidas poeg selle mõõgaga vapralt vaenlaste vastu lahingusse tormab oma lähedasi kaitsma. Lugu leevendas pereema pahameele ja muutis pesunäpitsast tehtud asja tõeliseks mõõgaks. 

Möödunudreedeses Postimehes kirjutab Marge Tubalkain sellest, kui raske on teha täiuslikku kinki – niisugust, mida selle saaja kõige enam sooviks. Vahel ongi mõistlikum lihtsalt küsida. Praegusel asjade külluse ajastul võid muidu kaubanduskeskuses end hingetuks joosta – mida suurem valik, seda raskem masstoodangu hulgast seda õiget leida. 

Asjad on lihtsalt asjad. Neis pole hinge, eriti masstoodangus.  Siis tuleb see lugudega sisse puhuda – samuti nagu meistri hing läheb tema meisterdatud asjadesse...

No muidugi, lapsega on lihtne, talle aja ükskõik missugust pada, ta usub ju kõike, mida täiskasvanud ette söödavad. Kuid ometi võlub ka täiskasvanuid kingitusega kaasnev lugu, olete ehk isegi seda märganud.

Kingitustel on võluvõim. See on rohkemat kui asjade andmine. See on suhte loomine, selle kinnitus. Kingituse saajal tekib vastupandamatu kohustumus millegagi vastata. Seda nimetatakse ka vastastikkuse reegliks. Psühholoogiaprofessor Robert B. Cialdini (ta raamat «Mõjustamise psühholoogia» on ka eesti keelde tõlgitud) kirjeldab vastastikkuse reegli võimsust 5000 dollari suuruse abiraha näitel (mis on ju samuti kingitus abivajajale), mille Etioopia edastas 1985. aastal  Mexico City maavärina ohvritele. Kuna Etioopia kannatas ise noil aastatel põuast ning kodusõjast laostunud majanduse tõttu, tekitas see annetus ühes ajakirjanikus hämmastust. Ta sai Etioopia diplomaatidelt vastuseks, et 1935. aastal saatis Mehhiko abi tollal Itaalia poolt vallutatud Etioopiale. Viiskümmend aastat hiljem sai vastastikkuse reegel täidetud. 

Parim kingitus lapsele on niisugune, mida ta saab kasutada ka koos vanemaga. Lapse jaoks on kõige tähtsam teadmine, et ta on armastatud. Et ta on oluline, tähtis, et tema jaoks pole kahju ajast. See tegi päkapiku toodud kartuli väärtuslikumaks, sest küpsetasime seda koos.

Tehke kingitus, mille kohta teil on jutustada lugu. Kuid veel parem, kui oskate ära arvata ka soovi (või – miks mitte lihtsalt seda küsida). Nagu laulavad vanad tuttavad Uno Loop ja Heidy Tamme: «Ära koo mu käpikuisse päikest, lumepall võib pihus sulada … või kui tahad, siis tükikene kuud.» Naiste ja meeste positsioon Eesti ühiskonnas polegi ehk nii ebavõrdne, kui räägib meile EL suurim sooline palgalõhe, mille kohaselt on mehe tunnipalk naise omast Eestis keskmiselt 30 protsenti kõrgem. Üllataval kombel on tippametis naiste hulgas Eestis sooline palgalõhe Kesk-Euroopa riikide hulgas kõige väiksem, kõigest 3,8  protsenti.

Nii selgub detsembri alguses konsultatsioonifirma Deloitte eestvõttel koostatud Kesk-Euroopa riikide ärifookusega soolise võrdõiguslikkuse uuringust Deloitte XO Survey 2014 «Women In Business in Central Europe: Faster, higher, stronger», mida esitleti Berliinis pidulikul kõrgetasemelisel koosviibimisel 9. detsembril. Euroopa Liidu Kesk-ja Ida-Euroopasse laienemise 10. aastapäeva puhul läbi viidud uuring tugineb suures osas Eurostati ja Maailmapanga andmetel. Uuritavateks riikideks olid Küpros, Tshehhi, Eesti, Saksamaa, Ungari, Läti, Leedu, Malta, Poola, Slovakkia, Sloveenia.

Tippjuhtide palgalõhe näitaja (Managerial Gender Pay Gap) saamiseks võrreldi naiste ja meeste tunnipalku kõrgharidusega juhtivtöötajate hulgas üle 10 töötajaga ettevõtetetes.

Võrdluseks on näiteks Saksamaal tippjuhtide  seas sooline palgalõhe üle 16 protsendi. Samas on naisi tippjuhtide hulgas Eestis alla 10 protsenti, mis on silmapaistvalt madal näitaja (Lätis nt 31 protsenti, Saksamaal 22 protsenti).

Võib järeldada, et naisi on Eestis juhtivatel positsioonidel vähe, aga kui nad seal peaks olema, siis saavad nad meestega võrreldavat palka.

Soolise võrdõiguslikkuse mõõtmiseks maade ärielus  koostati uuringu jaoks nn «naiste indeks». Selleks arvestati naiste osakaalu populatsioonist, iibekordajat, tööpuudust naiste hulgas, naiste vaesusriski, kõrgharidusega naiste osakaalu kõrgharidusega meestega võrreldes, üldist soolist palgalõhet, soolist palgalõhet tippjuhtide seas, kvootide kasutamist, naiste osakaalu parlamendis, naisministrite arvu, naisi suurfirmade nõukogudes ja naisfirmajuhtide osakaalu.

«Naiste indeksi» kohaselt on Eesti Kesk-Euroopa maade hulgas üsna heal positsioonil ehk kolmandal kohal. Tõrvatilk meepotis on ehk vaid teadmine, et esikohal on Läti. Euroopa Liidus liikmeksoleku ajal on Eesti indeksi kohaselt edenenud ühe koha võrra, neljandalt kohalt kolmandale. Naiste tööhõive Eestis on selle aja sees tõusnud 4 protsenti.

Naiste haridustase on meil endiselt kõrgem kui meestel – kui kümme aastat tagasi oli 100 kõrgharidusega mehe kohta naisi kaks ja pool korda rohkem ehk 252 naist, siis 2012 on meeste haridustase tõusnud ja 100 kõrgharidusega mehe kohta on naisi vaid ca kaks korda rohkem ehk 204.

Kõrgele tööhõivele (2012 65 protsenti naistest ja 70 protsenti meestest töötas) vaatamata on meie iibekordaja 1,56 last naise kohta, mis on Kesk-Euroopa kontekstis suhteliselt kõrge ja jääb uuritud maade hulgas alla vaid Sloveeniale (1,58 protsenti). Muide, uuring näitas, et kõrge tööhõive ja iive pole teineteisega vastuolus, nagu argitõde sageli kõlab.

Uuring sedastab ka meile teadaoleva asjaolu, et erinevalt mõnest teisest maast pole Eestis kasutusel sookvoote üheski valdkonnas. Hiljuti võttis näiteks Saksamaa Angela Merkeli isiklikul juhtimisel kasutusele sookvoodid suurfirmade nõukogudes. Miinuseks loeb uuring asjaolu, et meil ei ole olnud naispeaministrit ega naispresidenti, erinevalt näiteks Lätist ja Leedust.

Naiste osakaal Eesti parlamendis oli uuringu ajal 19 protsenti, mis  on  osalenud maade keskmisega võrreldav (praeguseks on riigikogus naisi üle 20 protsendi). Naisi on meil suurfirmade nõukogudes vaid 7 protsenti ja suurettevõtete (public interest companies) juhtide hulgas andis mõõtmine Eesti tulemuseks 0 protsenti.

Mida nendest numbritest järeldada? Eesti naiste positsioon pole Kesk-Euroopa kontekstis üldsegi paha, pigem toodi uuringu esitlejate poolt esile meie häid näitajaid nagu hea haridus ja kõrge tööhõive. Mõnigi maa näeb naiste tööellu siirdumist veel suure väljakutsena, millega loodetakse juurde luua ühiskondlikku rikkust. Meie üldist suurt soolist palgalõhet saab seletada struktuurse ebavõrdsusega ehk naiste kõrge tööhõivega madalapalgalistel tööaladel nagu haridus ja sotsiaalvaldkond. Võib spekuleerida, et Eestis on ka palju töötavaid naispensionäre, samas kui mehed on pensionieaks sageli meie hulgast kahjuks lahkunud. On arvatud, et väikese soolise palgalõhega maades on naiste tööhõive madal ja juhul kui naine töötab , on ta karjäärile orienteeritud ja hästi makstud.

Kindlasti on palgalõhe ja palgavaesus Eestis probleem ja tõusma peavad haridus ning sotsiaalvaldkonna palgad, kuid samas annab tippjuhtide palgatasemete võrdlus kindlust, et väga kõrge kvalifikatsiooniga töö eest makstakse hästi vaatamata töötaja soolisele kuuluvusele. Seega naistel tasub Eestis karjääri teha.
 Järjekordne skandaal raputab riigi julgeolekut. Näpuga näitajaid jagub, kirves on peade raiumiseks ihutud. Või siis mitte – see on juba nii mitmes kord, et hakkame tasapisi harjuma. Iga asi, mis järjepidevalt kordub, muutub normaalsuseks. Kuid ei peaks, selles valdkonnas küll mitte.

Ametnike peade raiumisest ei ole tegelikult väga kasu – viga on kodeeritud tõenäoliselt hoopis kõrgemates sfäärides. Lühidalt, on puudu olulised vahelülid terves süsteemis. Hakkame altpoolt peale.

Meil on kolm julgeoleku- ehk luure- ja vastuluureasutust: kapo, teabeamet ja kaitseväe luurekeskus. Igaühel neist peaks olema oma enda põhifookus ja vastutusala. Varasemalt jagunesid valdkondade põhisuunad laias laastus nii: teabeamet – majanduslik ja poliitiline luure; luurepataljon (praegune kaitseväe luurekeskus) – sõjaväeline luure; kapo – riigisisene vastuluure.

Kõik nad olid ja on vajalikud, kuid puudus ja puudub endiselt kaks olulist komponenti – neid sisuliselt koordineeriv ja juhtiv büroo ning sisulist järelevalvet tegev amet (pole vaja tähelepanu pöörata büroo või ameti nimetusele, vaid sisulisele küljele).

Väljaspool riiki tegutsesid seega kaks sama ministeeriumi asutust erineva fookusega. Kuna ka potentsiaalse vastase maailmas on kõik valdkonnad piisavalt põimunud, võis ühe informaator tegutseda ka teise luureasutuse vastutusalas või kõigis korraga. Normaalsel kursil oleks pidanud asutused sellised juhtumid selgeks klaarima (inglise keeles öeldakse selle kohta «deconflict») ilma suurema tülita, riigi huve ülemaks tõstes, ja otsustama, kes jätkab sellise informaatori käitlemist.

Mis tegelikult juhtus, oli see, et hakati tekki enda poole tirima, kui juhtum tundus paljulubav, ja ka vastupidi – ebamugavad teemad püüti ära sokutada. Iga amet koosneb inimestest, kellel on oma ego ja ambitsioonid. Tekkisid konfliktid ja ussitamine isikute pinnal, mis päädis kaitseväeluure sisulise likvideerimisega 2008. aastal.

Mis oleks aidanud sellist olukorda vältida, oleks tõenäoliselt olnud kõigi luureasutuste ülene koordineerimisbüroo. Büroo oli ja on tegelikult küll olemas, kuid …

Kui kaitseväes on pataljoni tasemel S2 ehk luuresektsioon see, kes koordineerib luurerühma ja teiste allüksuste luuretegevust, koostab luureandmete kogumisplaani ja sünkroniseerib, siis riigi tasandil on selline institutsioon reaalselt puudu. Kuid peaks olema, sest see aitab hoida fookust, klaarib konfliktseid olukordi ja taltsutab ka egosid. Sellest ei piisa, kui antakse huvipakkuvaid suundasid valitsuse tasandilt, kus pole kirjas isegi eeldatavat tulemit.

Sisuliselt oleks pidanud ja endiselt peaks hakkama oma tööd tegema riigikantseleis paiknev julgeoleku ja riigikaitse koordinatsioonibüroo, analoogselt nagu pataljon S2. Just nende ülesanne on defineerida riigi huvid võimalikult täpselt ja samas hoida kätt pulsil luureasutuste tegevustel ning koordineerida koostööd, olla ühendav lüli nii asutuste kui ka valitsuse ja riigikogu vahel.

Nende ülesanne on ka tõlkida «luurekeel» poliitikutele arusaadavasse keelde. Asutustevahelises koordineerimises peab neil olema piisavalt sõnaõigust, et vaidluse korral rusikas lauale lüüa ja mehesõnaga määrata, kelle hallata vaidlusalune informaator jääb.

See büroo peab samas olema ka puhver poliitiliste tõmbetuulte ja luurajate vahel. Kui tarvis, siis neid kaitsma, sest riigi julgeoleku huvid on alati kõrgemad hetkel valitsuses olevate erakondade huvidest.

Sisekontroll ja järelevalve on loomulikult formaalselt paigas, kuid vähemalt parlamentaarne järelevalve ei toimi üsna erinevatel põhjustel. Riigikogu vastavas komisjonis on puudus neist inimestest, kes saaks aru nn luurekeelest. Lisaks on nii mõnelgi hirm, et liigse torkimise eest leitakse kapist mõni luukere. Kas see ka reaalsus on, ei tea.

Võib-olla oli see tõesti juhus, kui pärast eelmise koosseisu kapo-komisjoni juhi suurema uudishimu peale ilmusid ajalehte pildid ta Kreeta sõbra villast, mille ees ta suspede väel päikest võttis. Kindlasti kokkusattumus, kuid piisav, et paljusid teisi pelglikuks muuta.

Pakun, et sisuliseks järelevalveks oleks mõistlik luua vastava pädevusega osakond riigikontrolli alluvusse. Lõpuks on see nende põhiseaduslik ülesanne – kontrollida, kas riik tervikuna toimib eesmärgipäraselt (küll majanduslikust aspektist, kuid lõpuks on kõik tegevused nii või naa majandusega seotud). Seega võib olla tarbetu piirang, et julgeolekuasutuste puhul võivad nad vaadata vaid rahaasju. Mõistlik oleks seda laiendada ka vastavate asutuste sisekontrolli üleseks järelevalveks.

Pädevad inimesed, keda sinna palgata, on juba olemas: inimesed, kes on ise neist asutustest välja kasvanud ja saavad aru spetsiifikast. See osakond saab ka nn luurekeele tõlkida riigikogulaste keelde, et vastav komisjon ka aru saaks, millele nad otsa vaatavad, ilma et nad peaks kartma luukerede pärast.

Vastutus langeb siin eelkõige valdkondade ministritele, nii endistele kui praegustele. Julgesid võtta ministeeriumi, tuleb võtta ka positsiooniga kaasnev vastutus. Minister juhib ministeeriumi ja kogu haldusala, seega on tema kohustus olla kursis vastavate riskidega ning teha kõik, et need riskid saaksid maandatud. Vabandusi ei ole. Siin ei ole mõtet ka kapot peksta ja tema töövõimekusele hoopi anda. Loomulikult on vaja protseduure täiendada, kuid tegelikult olukorda parandavad lahendused on poliitikute käes.

Kokkuvõtteks. Kõik toimiks hästi, kui ei oleks ühte segavat asja – inimfaktorit. See ei luba ressursi ja kuulsuse nimel võistlevaid asutusi toimida päris isetult ehk inimsuhetes ei tööta alati iseregulatsioon. Kui toimiks, poleks meil ju ka ühtegi seadust ega kohut tarvis.

On tarvis vastavad olemasolevad, kuid seni piisavalt võimendamata vahelülid tööle panna. See on poliitiline otsustuskoht ja sellega on kiire. Lisaressurss selleks on kaduvväike võrreldes kahjuga, mida riik saab iga sellise apsaka eest, mis jälle päevakorral. Lastega jõuludele lähenemine on hoopis teistmoodi kui suurtega. Päkapikud ju peavad käima, ja miks nad ei peakski. Õnneks ei ole kusagil kirjas, mida nad tooma peavad. Samuti pole ma ka seda reegliraamatut näinud, mida jõuluvana peab või ei tohi tuua.  Laste jaoks paistavad jõulud olema tasuta asjade saamise aeg. Minu poja jaoks oli eelmisel aastal üks suurimaid jõulumüsteeriume see, miks tema ei saanud jõuluvanalt iPadi, ehkki kirjutas sussi sisse asjakohase kirja, aga sõber sai selle isegi ilma kirjutamata. Mina ka ei tea, kuidas see võimalik on!

Eks nad kuulevad oma peenemate soovide kohta argipäeviti, et üks on liiga kallis või teine lapsele kasutu. Niisiis loodetakse jõuludele, sest see hoiab ju pere raha kokku, kui me ei pea tahvelarvutit ise ostma, seletab poiss. Majanduslik mõtlemine on muidugi tore asi, aga kas igal pereliikmel, sh mudilastel, peab olema tahvelarvuti, tulgu või tasuta Lapimaalt?

Mina arvan, et ei pea. Ma arvan seda sellepärast, et need pereliikmed istuvad siis, külg külje kõrval, ninad-näpud ekraanidel, ning koosolemise rõõm asendub rõõmuga sõrme libistamisest läikival ekraanil. Need rõõmud ei ole võrreldavad, ja ma näen seda ka oma laste pealt. Ma pole näinud ühtegi inimest, suurt ega väikest, kes pakataks rõõmust ja energiast, kui on saanud terve päeva ekraanide seltsis veeta. Pigem on nad kurvad, väsinud ja närvilised. Aga ma olen näinud palju kordi rõõmust ja energiast pakatavaid inimesi, nii suuri kui väikeseid, pärast «oma inimestega» veedetud päeva.

Tõsi ta on, sisse pakkida sellist kinki ei saa. Aga sisse pakkida saab võimalused ja vihjed sellise päeva veetmiseks, ja seda saab küll teha nii, et isegi lapsed on rõõmsad.

Tihti kingitakse lastele lihtsaid lauamänge, et nad saaksid omavahel mängida – aga lapsed tahavad koos vanematega olla. Sellepärast on palju parem mõte osta lastele «mängimiseks» selliseid asju või mänge, mis on lastele ägedad, aga mis ka vanematele pinget pakuvad – strateegiamäng, peretelk või kokaraamat, peaasi, et see oleks suurtele põnev ja lastele jõukohane ning kõik tahavad seda teha. See ongi siis ühine aeg, mida te kingite – koos lahtipakkimise rõõmuga.

Sel hulluks tarbimispühaks muutnud ajal vaatab mõtlev ja vastutustundlik täiskasvanu enda ümber sellise pilguga ringi, et mida peab tingimata tarbima ja millest saab loobuda. Võiks ju loobuda kohustuslikest kinkidest, mis niikuinii kusagile kapipimedusse seisma jäävad või halvemal juhul prügikasti rändavad – pole vaja sellele kulutada kinkija raha, kingisaaja pettumust ega planeedi ressursse.

Lastele on neid väärtusi raske tutvustada, sest ... sest noh, jõuluvana ju toob! Kõigile, sest miks ta ei peaks tooma lastekodulastele või Somaalia peredele? Ja mis me siis teha saame, kui ta mõnikord mõttetut jama toob? Anname järgmisel aastal tagasi või? Las lastele jääb see muinasjutt, võtkem see tarbimisjutt üles täiskasvanutega.

Aga see ei tähenda, et ei võiks lastele tutvustada jõulude seda tahku, kus ei ole tasuta asju.

Rääkige lastega õiglusest ja ostke oma maiustustelauale vähemalt pühadeks õiglast šokolaadi. Rääkige nendega üksildusest ja veetke päev (ilma telerite ja nutiekraanideta) vanavanaisa juures. Rääkige kodutusest ja tehke-viige koos üks pannitäis muffineid neile, kel pole ahjusooja või jahuraha. Vaadake tähti, kujutlege oma kõht ja külmkapp täiesti tühjaks ja annetage Toidupangale pakk oma lemmikputru. Las laps valib lõngad ja mustri, millest koote mütsi ja jätate selle prügikasti kõrvale.

Kujutlege koos, mis elu oleks lapsel ilma vanemateta, ja kutsuge külla mõni klassikaaslane, kes elab ainult ühe vanemaga. Rääkige üksteisele muinasjutte ja minge tehke metsas lõket. Jätke need elamused meelde ja korrake vahel ka kevadpäikesega, jaanipäeval, septembrivihmas.

Ja isegi kui ta siis jaanuaris juurdleb, miks ta seda iPadi jälle ei saanud, on tema hinges mõned väga erilised hetked. Saagu neist tema iga-aastane jõulutunne. Leidsin eile töölaua sahtlist kaks rublamünti – halli ühe- ja kollase kümnerublase. Ilmselt jäänud mullusest Moskva-sõidust, mil riigikogu väliskomisjon seal piirilepingut arutas. Üherublasega ei olnud seal kindlasti juba toona midagi teha, kuid kümnekas oli igatahes metroos piletiraha kokkusaamisel abiks. Kusagile sööma minnes tuli arvestada, et arve tuleb sadades rublades. See oli aeg, kui euro kurss püsis kusagil 40 rubla kandis.

Venemaa «mustast teisipäevast» lugedes meenus aeg, mil rubla oli midagi suurt ja tähtsat. Rubla ei olnud niisama loopida. Koolilapsele oli kolm rubla juba suur raha, rääkimata viiekast. Esimene klassivennalt ostetud lääne vinüülplaat oli väärt 25 rubla. Kahekümneviiekas oli lilla paberitükk, mida juhtus rahakotti harva. Ma teadsin, et sajarublane on pruuni värvi, aga kogu kooliaja jooksul sai sellist näha vast paar korda.

Suhtumine rublasse muutus muidugi nõukogude aja lõpus, kui väärtuse ekvivalendiks oli Soome mark. Rubla oli vastuoluliste tunnete allikas – tema eest sai leiba ja vorsti, aga samas sa teadsid, et võrreldes päris rahaga on ta praht. Margad kandsid unistust ilusamast, läikivast elust, mis asub kusagil kaugel, kus poes on kõike saada. Rubla kandis halli argipäeva sõnumit, ning ta muutus üha mõttetumaks. Tallinna vallutasid valuutapoed, kus rubla ei kehtinud. Rublast vabanemise päev, 20. juuni 1992 oli pidupäev, uue alguse ja tulevikulootuste päev.

Edasi rubla lihtsalt ununes, temast sai midagi võõrast, mis on parem unustada. Seda veendumust kinnitas käik 1998. aasta sügisel Moskvasse, toonase kriisi haripunktil. Tänavatel olid sularahaautomaadid, kuid enamasti need ei töötanud. Valuutavahetuspunktid töötasid, aga erilist mõtet dollareid kohalikuks rahaks pöörata polnud – oli oodata, et homme saab parema kursi. Töötav pangaautomaat asus aga riigiduuma majas.

Eestis on muidugi palju probleeme, kuid sellest murest, et taskusolev raha võib mingite valuutakõikumiste ja majandusmurede tõttu väärtuse kaotada, saime me 1992. aastal lahti ning juba üle 22 aasta pole see häda meid külastanud.

Mul ei ole mingit kahjurõõmu selle tavalise Venemaa elaniku üle, kelle tuppa see mure on nüüd järjekordselt saabunud. Järjekorrad poodides, ärev arutelu selle üle, kas pangadki jäävad sellises seisus püsima – kõik see närvilisus ja ebakindlus.

Inimesed ei ole seda ära teeninud. Vastutajate ja otsustajate poolt pakutakse neile majandusstabiilsuse asemel marurahvuslikke müüte, vaenlase kuju. Propagandas on leidnud koha isegi tuumarelvaga ähvardamine. Täna räägib president Putin oma- ja välisajakirjanikele taas Venemaa suurusest ning võimu hoolitsusest inimeste eest. Rahvas kuulab, vaatab ning veeretab samal ajal peos eurosendi väärtuseni kukkunud rublat.
 Eesti lapsed ning nende õiguste ja huvide kaitse on püsinud ühiskonnas aktuaalse teemana juba pikki aastaid. Paratamatult jõuame aga välja tõdemuseni, et see valdkond on tänases õiguskorras reguleeritud pinnapealselt ning vajab üleüldiselt läbimõeldud ja taktikalist ümbertöötamiskava. Nende murepunktide valguses on näiteks käesoleva aasta 27. novembril väljakuulutatud uus lastekaitseseadus, mille eesmärk on oluliselt tõhustada laste õiguste kaitset ning muuta senist töökorraldust lastekaitsetöötajate volituste laiendamise ning uue järelvalveosakonna loomise näol. Pikalt mõtlemata eeldab iga ümberkorraldus ka vahendeid. Kas ja kuidas on meie tänased laste õigused tegelikkuses riigi silmis hinnatud, on miski, mida saab lugeda selle eelnõu ning meie tänase kohtupraktika ridade vahelt.

Tuleb tõdeda, et probleemid sotsiaalvaldkondades on aastate lõikes jäänud tegelikkuses üsna sarnaseks – me räägime endiselt sellest, et sotsiaaltöötajatel puudub piisav haridus ja erialane ettevalmistus; sotsiaal- ja lastekaitsetöötajate palgad on võrreldes tööga kaasneva vastutuse ja mahukusega väga madalad; noortel puudub initsiatiiv sotsiaaltöö õppimiseks, sest karjäärilisi arenguvõimalusi ja heaolu indikaatoreid sotsiaaltöö ei näi pakkuvat ning mõistagi, räägime me kolme eelneva probleemkoha tulemusena ka sellest, et täna leidub Eesti Vabariigis kohalikke omavalitsusi, kus reaalsuses ei tööta mitte ühtki sotsiaal- ega lastekaitsetöötajat. Leian, et olukord, mil me võime 2014. aastal rääkida omavalitsustest, kus puuduvad piisavad tööressursid laste ja perede heaolu tagamiseks, on tegelikkuses väga nukker. Nukker võib-olla mitte ainult faktiliselt, mis lubab manada silme ette pildi arvulistest peredest, kelle abivajaduse saaks õigel ajal osutatud ennetus- ja toetustööga ära hoida, vaid pigem üleriigiliselt, et meie, olles ise osa sellest ühiskonnast, lubame sellel sekkumata toimida.

2012. aastal on Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon (ESTA) viinud läbi uuringu kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajate hariduse kohta, mille tulemusena selgus, et sotsiaaltööalane kõrgharidus oli vaid 51,4 protsendil töötajatest. Toonitan, et sotsiaaltöötaja kõrghariduse kohustuslikkus tuleneb tegelikkuses seadusest. Seal samas, on Tallinna Nõmme Linnaosa Valitsuse lastekaitse peaspetsialist Kati Valma oma 2011. aastal läbi viidud uurimuses leidnud, et kohus tugineb hooldusõigusvaidlustes lapse parima huvi väljaselgitamisel peamiselt just lastekaitsetöötaja ja lapse esindaja arvamusele. See aga tähendab, et lapse õiguste tegeliku kaitse koorem perekonnaõiguslikes vaidlustes langeb kohalike omavalitsuste spestialistide õlgadele, mistõttu on oluline, et iga sotsiaal- ja lastekaitsetöötaja oleks piisava pädevuse, oskuste ja vastava koolitusega, kes oskab oma diskretsiooniõigust siduda lapse parima huviga. Kuigi hariduslike küsimuste vastuolust oldakse üleriigiliselt teadlikud, on see küsimus jäänud kuni siiani justkui muude probleemkohtade varju. Pikas perspektiivis ei muuda aga selline silmade sulgemine tegelikkuse ees mitte midagi muud, kui et kaevab Eesti ühiskonnale vaid üha sügavamat auku, mida tõdetakse alles siis, kui sellest august üle ääre ei ulatuta vaatama.

Eelneva valguses leian, et on vägagi tervitatav, et sotsiaal- ja lastekaitsetöötajate haridus- ning pädevusküsimused on leidnud kajastamist ka uues lastekaitseseaduses. Nimelt sisaldab see seadus sätet, mille kohaselt peab lastekaitsetöötajal olema erialane ettevalmistus ja kõrgharidus ning nende nõuete täitmise kohustuslikkus rakendub töötavate spetsialistide jaoks hiljemalt 2022. aastaks. Muudatus on kindlasti vajalik ja lausa möödapääsmatu, sest töö lastega on piisavalt vastutusrikas ning nõuab rahuldava lõppresultaadini jõudmiseks eelnevaid teadmisi, kogemusi ja oskusi, mis reeglina ühelegi inimesele loomupäraselt kaasa pole antud. Tendents, et kohus toetub isikutele niigi emotsionaalselt keerulistes ja kurnavates otsustes, mis toovad kaasa elukorralduslikult siduvaid tagajärgi, vastavat kvalifikatsiooni mitteomavate isikute arvamustele ja seisukohtadele, on tegelikkuses lapse huvi seisukohalt kaheldava väärtusega. Samas ei saa tõmmata ühtset paralleeli kõikide sotsiaal- ja lastekaitsetööd osutavate isikute pädevusele pelgalt nende haridusliku tausta alusel, sest ilmselgelt on paljusid arendanud ja erialaselt koolitanud nii aastatepikkused kogemused kui ka üleüldiselt omavalitsuses väljakujunenud praktika. Suures pildis on aga ühtsete nõuete rakendamine võrdse kohtlemise printsiibi, riigi sotsiaalsüsteemi tugevdamise ja lapse parima huvi ning heaolu tagamisel primaarse tähtsusega.

Sama tänuväärne on ka uuest aastast jõustuv riiklike peretoetuste seaduse muudatus, mille kohaselt tõuseb igale esimesele ja teisele lapsele makstav lapsetoetus 45 euroni ning igale kolmandale ja järgmisele 100 euroni. Muudatus on kindlasti relevantne ning iga Eesti lapse huvides, sest tegelikkuses ei ole küsimus kunagi selles, et meil riigina ei oleks olnud võimalik neid ressursse paigutada sinna juba varasemalt – küsimus on alati prioriteetides. Seega leian, et lapsetoetuse enam kui kahekordne tõusmine on selgelt laste õiguste tagamise heaks indikaatoriks ning loodetavasti on selle põhimõtte järgmine, rakendamine ning edendamine tulevikus jätkuv.

Üheks suureks muudatuseks Eesti lastekaitsevaldkonnas on uue seaduse alusel ka lastekaitse nõukogu moodustamine, kelle peamiseks eesmärgiks on lastekaitsepoliitika eesmärkide seadmine ja nende elluviimiseks vajalike tegevuste koordineerimine. Selle nõukogu loomiseks kavatseb riik eraldada ligi 5,8 miljonit eurot. Samas on meil täna olemas nii Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakond kui ka Õiguskantsleri kantselei laste õiguste osakond, kelle tööpõhimõtted on üldiselt väga sarnased. Töö sujumiseks ning valdkonnaüleste probleemide lahendamiseks on tarvilik, et kõik laste õigustega tegelevad isntantsid jagaksid oma töös ka sarnaseid põhimõtteid. Olen oma 2013. aastal kirjutatud diplomitöös viinud läbi uurimuse kolme erineva laste õigustega tegeleva instantsi vahel ning selle tulemusena selgus, et valdkondi, kus ühtseid põhimõtteid ei jagata, on täna mitmeid. Selles valguses leian, et oluline ei ole panustada mitte uutesse riiklikesse institutsioonidesse, kes asuksid viljelema teoreetilisi küsimusi seejuures mitte kunagi reaalselt abivajavate perede või lastega kokkupuutumata, kui meil täna on selleks ametnikud juba sisuliselt olemas, vaid primaarne on eraldada ressursse selleks, et tagada igas Eesti kohalikus omavalitsuses vähemalt üks sotsiaaltöötaja, kelle tööl on nn käegakatsutavat resultaati. Maja ehitatakse ju ikka ja alati vundamendist, mitte katusesarikatest.

Selleks, et nii meie tänaste kui tulevaste laste huvid oleksid riiklikult enam hinnatud, on vaja jõuda arusaamiseni, mis ei jäta ruumi kahtlemiseks Eesti rahva jätkusuutlikkuses. On enam kui ilmne, et iga Eesti laps, olgu ta pärit paremal või kehvemal järjel olevast perest, on riigi jaoks oluline. Laste õiguste tagamise edendamisse võiks täna suhtuda nii, nagu seda ütleb ka Eesti vanasõna – mida külvad, seda lõikad. Ehk kui me täna ei paku piisavat õiguskaitset, hoiame kokku ressursse laste huvide ja heaolu arvelt või suuname neid vahendeid selliste vajaduste katteks, mis faktilist pilti palju ei muuda, oleme teinud oma riigi jaoks karuteene. Kuivõrd meie tänastest lastest saavad riigi tulevased maksumaksjad ning poliitika ja ühiskonnaelu korraldajad, ei tasuks unustada, et just nende laste seas leidub ka meie homne president, minister või Riigikohtu esimees, mistõttu on enam kui oluline panustada sellesse, mis on meie reaalne tulevik. Astutud sammud on olnud tublid, ent riik ja selle lapsed vajavad enamat.
 
 Valimised on imede aeg. Õigupoolest öeldakse seda küll jõulude kohta, aga valimiskampaania on kindlasti niisama suur imeliste sündmuste juhtumise aeg. Mõni nädal tagasi arutas valitsus pensioniea kaotamist, täpsemalt öeldes paindlikuks muutmist. Sotsiaalministeerium oli teema põhjalikult ette valmistanud. Valitsus arutas ja andis sotsiaalministrite tandemile rohelise tule asjaga edasi tegeleda. Mis tähendab seda, et esialgse analüüsi põhjal järgnevad õige pea konkreetsed ettepanekud. Kindla pensioniea kadu ei ole juba praegu Eestile võõras teema. Kolmanda samba pensioni võib igaüks siis välja võtta, kui meeldib. Teise sambaga tuleb oodata küll ametliku pensionieani, aga siingi võib inimene teha valikuid. Kindlustusseltsid ja pangad üritavad küll oma sihikindla müügitööga inimest võimalikult vara teise samba pensioni peale saata. Ilmselt on tegemist puhta hoolivusega, millel ei ole mingit seost teenustasudega.

Kui inimene on veidike teadlikum, siis ta on kursis, et teise samba pensioni võib lõpmatuseni edasi lükata. Surmani, kui tahate, et pärijad sularaha võiksid välja võtta. Aga nii kaua kui inimesel on tööd, pole tal teise samba pensioni vaja. Ja selle samba põhimõte on ju selles, et mida kauem koguda, seda suurem tuleb väljamakse. Säästmise ja investeerimise vaates on makseid kasulik võimalikult kaugele edasi lükata.

Riikliku pensioniea paindlikuks muutmine lähtub ilmselt samast loogikast. Pensionimaksed on isikustatud, mida pikem on sissemakseaeg, seda suurem võiks olla ka riiklik vanaduspension. Aga see viimane on ainult siinkirjutaja oletus. Seda põhjusel, et sotsiaalministeerium keeldub selgitustest. Nii pole teada, mis on need arusaamad, lähteandmed ja ettepanekud, mis toovad kaasa pensionisüsteemi suure reformi. See ei puuduta neid inimesi, kes on praegu pensionil. See puudutab noori inimesi, laiemalt kogu ühiskonda.

Sotsiaalministeeriumi teatel aga on kõik, absoluutselt kõik pensioniea reformi puudutavad materjalid ametkondlik saladus. Võib öelda, et isegi riigisaladus, sest need on valitsuskabineti materjalid. Nende lugemiseks peab olema Uno Puusepp, kes oskab häkkida valitsuse võrku.

Kui ironiseerimine kõrvale jätta, siis salastamise tegelik põhjus ei ole oht riiklikele huvidele, vaid valimiskampaania. Kaks sotsiaalministrit, Helmen Kütt ja Urmas Kruuse, üks sotsiaaldemokraat ja teine reformierakondlane, kandideerivad märtsivalimistel. Nende parteid tahavad võita. Kuna nii ministrid kui ka nende koduparteid kardavad, et pensioniea muutmine võiks mõjutada valimiskampaaniat, on nad lasknud sotsiaalministeeriumi ametnikel kogu teema salastada. Ilmselt ka keelanud sellest avalikult rääkida. Ja see, et ministrid kardavad pensioniea reformi valimiskampaania pärast kommenteerida, ei ole siinkirjuta fantaasia, vaid seda on allikas ka sotsiaalministeeriumist kinnitanud.

Kui muudatus on väga suur ja puudutab kogu ühiskonda, siis peakski valimiskampaania olema õige aeg sellest rääkimiseks. Ma saan aru, et pensionieaga on hästi lihtne inimesi hirmutada. Opositsioon tulistaks valimatult, pikemalt mõtlemata, plaani auklikuks. Aga asja tuumast saab ilmselt enamik inimesi õigesti aru – vananeva ja väheneva rahvaga riigi sotsiaalsüsteemi võimalused ahenevad iga päevaga. Olukorra teebki keerukaks see, et kuna poliitikud pole valmis sisulisi debatte avama, on valimiskampaania nagu lapse jõulud. Komm sussi sees, pakk aknalaual või kuuse all. Suurtele inimestele pakutakse aga virtuaalset poliittehnoloogilist kingitust: 300, 500, 800 või 846 eurot. Ma ei hakka kordama, milline number millise partei poolt kampaaniasussi sisse tuli. See on juba niigi pähe kulunud. Riiki valitsenud kartellierakonnad on nendeks valimisteks unustanud ära eelmiste valimiste lubadused Eesti regionaalpoliitika teemadel ega taha sellest enam rääkida. Reformierakond põrutab «kindlalt edasi» täiskäigul maaelu hääbumise poole, sotsid rakendasid valimisvankri ette hoopis kadunud hinged ning eelmise kampaania ajal lubatud suured sõnad asendusid valitsusse minnes tühja susinaga.

IRL on küll pusinud ikka ja jälle kenasid haldusreformi kaarte, kuid kaugemale ehk sisuni pole kunagi tõsiselt väga jõutud.

Keskerakond uhkeldab sõnades alati maaelu tähtsusega ja omavalitsuste võime olulisusega, Tallinna «kuningriigis» aga kehtestatakse selliseid samme nagu tasuta ühistransport just karuteenena maapiirkondade valdadele ja linnadele. Sellega meelitatakse maksumaksjana see elujõulisemgi osa elanikkonnast ära Tallinna.

Kokkuvõtvalt, ääremaastumine jätkub, Tallinn «ruulib» ning kartell vaatab vaikides oma nurgas kõike seda pealt. Taas uusi hiilgavaid valimisteemasid sepitsedes ja pusides ning valimisteks valmistudes on see teema maha vaikitud. Nende valimiste üks peateema on Eesti regionaalpoliitika, maaelu jätkusuutlikkus ning tulevik. Me ei saa ega tohi unustada ära kõiki neid kaasmaalasi väljaspool suurlinnu ja eelkõige väljaspool Tallinna. Eesti on üks tervik ja meid saadab riigina edu ainult siis, kui edust saab osa kogu Eestimaa. Nagu on see teada vanast ütlusest: kuni su küla veel elab, elad sina ka.

Selleks tuleks viivitamata ette võtta järgmised tegevused. Praegu on Eestis rahuldavalt hakkama saavaid valdu ja väikelinnu aina vähem. Selle taandarengu pidurdamiseks tuleb luua kahetasandiline kohalik omavalitsus.

Volikogude tasand säilib praeguste piiridega, kuid juhtimistasand liigub niinimetatud tõmbekeskustesse ja saab kümmekonnale volikogule ühiseks. See loob maapiirkonda kompetentsi, sunnib kogukonnad vajalikule ühistegevusele ning lõpetab omavahelise pealesunnitud konkurentsi niigi väheste vahendite ja ressursi jagamisel.

Niimoodi moodustuks kuni 50 omavalitsusüksust, tõmbekeskustesse tekiks kompetents koos pädeva täidesaatva võimuga.

Nimetame neid valdade direktoriteks koos oma meeskonnaga. Need oleksid apoliitilised ametikohad ja nende ülesanne on viia ellu kohalike volikogude püstitatud eesmärke. Nõukogu, mis oleks moodustatud volikogu esimeestest, annaks direktorile tööülesanded vähemalt neljaks aastaks ehk siis valimistsükliks. Kui direktor pole ülesannetega hakkama saanud, võib nõukogu ta tagasi kutsuda.

Kohalikud volikogud jääksid praeguste omavalitsuste piiridesse, kusjuures neil ei keela keegi vabatahtlikult liituda. Ühel direktoril oleks viis kuni kümme volikogu.

Volikogude valimise kord oleks sarnane praegu kehtivaga. Sama moodi nagu praegu valitakse ka volikogu esimees, kes oleks aga täiskohaga palgaline ametnik. Tema juhtida ja koordineerida oleks kohapealne tegevus. Kaoks ära kohatine dubleeriv süsteem, kus on volikogu esimees ja vallajuht ning linnapea. Peale selle oleks tagatud kogukondlik harjumus ja ühtehoid juba väljakujunenud kogukondades. Teiseks tuleb kaotada ajale jalgu jäänud ning otstarbetu maavalitsuste süsteem ning luua üle Eesti piirkonnavalitsused.

Nimetatud institutsiooni roll oleks riigi esindamine ehk omavalitsuste kontroll ning suuremate arenguplaanide koordineerimine omavalitsuste vahel. Need on osaliselt praegused maavalitsuse funktsioonid, kuid mingil määral ka omavalitsusliitude funktsioon. Põhieesmärk on olla keskvõimu esindaja piirkonnas, kusjuures neid oleks praeguse 15 maavalitsuse asemel vaja ainult viis. Regioonivanem oleks apoliitiline ametikoht, mitte erakondade vahel kokku lepitud poliitik.

Piirkonnatasandi vastutada jääksid üle omavalitsuspiiride käivad ülesanded, mis vajaksid ühist planeerimist, nagu näiteks transpordi ja koolivõrgu korraldamine. Kohalikule volikogule ja kobarvolikogude direktorile jääksid kohapealsed planeeringud ja tegevused. See tagaks pädevuse mõlemal tasandil ning annaks paremad võimalused planeerida Eestit kui tervikut.

Kolmandaks tuleb, nagu esimeses punktis toodud, jagada ära Tallinna linn – nii ei oleks vaja pealinnaseadust, vaid ühist ülesehitust teiste omavalitsustega. Tallinnas oleksid linnaosade järgi rahva valitud oma volikogud, kuid juhtimistasand ühine. See tagab rohkem otsustusõigust linnaosadele ja annab valitud saadikute kaudu rohkem võimu kohapealsetele elanikele.

Neljandaks tuleb anda kohalikele omavalitsustele õigus otsustada oma sissetulekute üle. Selleks peaks tulumaksu osa olema jagatud keskvõimu ja kohaliku võimu vahel selliselt, et üksteisest ei sõltuta ja kohalikul võimul on õigus oma osa vajaduse korral kas suurendada või vähendada ette antud piirides.

Lisaks peab olema kohalikul tasandil õigus saada ettevõtlusega seotud maksudest tulu, mis tagaks huvi ettevõtlust enda piirkonda meelitada. Sellega lõpetataks praegune olukord, kus valla või linna maa-alal tegutsevast ettevõttest ei saa kogukond sentigi tulu, kuid suhteliselt kallist infrastruktuuri tarbitakse küll.

Viiendaks peab kohalikule tasandile andma rohkem suveräänsust ka väljaminekute ja otsuste üle. Põhimõttel, vähem juhtimist ülevalt alla, vaid vastupidi.

Keskvõimu ja kohaliku võimu vahel on ülesanded selgelt ära määratud ning vastavalt sellele on eraldatud ka kohustuste elluviimiseks vahendid. See tagab selguse vastutuse ja kohustuste vahel mõlemale poolele ning tulemuse ka reaalseteks tegevusteks kohapeal. Jääb ära praegune olukord, kus keskvõim ja kohalik võim näitavad teineteise peale näpuga. Kannatajaks on reaalselt aga ikkagi tavaline inimene kohapeal. Kuuendaks. Maaettevõtluse säilimiseks tuleb seada väljaspool Tallinna, Harjumaad ja Tartu linna sotsiaalmaksu lagi töötaja kohta. See elavdaks ettevõtlust, leevendaks maksukoormust väiksema ostujõugu maapiirkondades ning aitaks tõsta väljaspool suurlinnu palku.

Seitsmendaks töötatakse välja ühine teenustepagas ja standard, mida peab igale Eestimaa elanikule mõistlikus ja kättesaadavas raadiuses tagama. Seda ühiselt keskvõimu ja kohaliku võimuga. Need teenused oleksid haridus, meditsiin, turvalisus, transport, avaliku sektori teenused ning tehno- ja kommunikatsioonivahendite kvaliteet.

Lisaks on veel mitmeid lisateemasid, mida antud kirjatükk ei puuduta, kuid mille rakendamist on kohe maapiirkondade päästmiseks vaja.

Praegu on Eestimaa haige ja tervikust ei saa kuidagi rääkida. Meie jaoks peab olema iga ruutkilomeeter, talu, küla, kogukond ja piirkond tähtis ja märgatud. Ainult nii saame üheskoos loota paremale tulevikule. Nõrgemaid ei jäeta maha, vaid aidatakse kaasa.  Selle aasta jõululauas tasub teha kingitus oma ustavatele sõpradele, kes kõige muu  kõrval leevendavad stressi, hoiavad ära kroonilisi haigusi ja kannavad ka muidu hoolt teie tervise eest. Vastasel korral võivad nad anda oma panuse toitumishäiretesse, alkoholismi, teistesse vaimutõbedesse. Neid on sada triljonit ja nad elavad teie soolestikus. Kui vanarahvas hakkas kõnelema kõhu kaudu käivast armastusest, ei taibanud nad ilmselt isegi, kui fundamentaalset mehhanismi nad on selle metafooriga tabanud. Alles viimastel aastatel on teadus hakanud jälile saama, kui olulist rolli mängib kõhuelustik meie tervises. Seejuures ei piirdu triljonite soolestikubakterite panus mitte ainult vahetult seedimisega, vaid järjest enam selgub nende mõju teistele elutähtsatele inimorganismi funktsioonidele: immuunsüsteemile, isegi käitumisele.

Kuigi armastuse kõhu kaudu käimise molekulaarbioloogiliste mehhanismideni pole teadlased veel jõudnud ja see jääb endiselt kauniks kujundiks, on viimased uuringud viinud vähemalt osaliselt kõhu tasandile mitmed probleemid, mille põhjused arvati seni olevat suuresti ajus: depressioon, ärevushäire, toitumishäired.

«Taipamine, kui tähtis on soolestiku mikroelustik nii tervise kui ka tõbede juures, on biomeditsiinilistes uuringutes olnud üks viimase viie aasta põnevamaid valdkondi,» kirjutavad Iirimaa Corki ülikooli teadlased John Cryan ja Timothy Dinan peatselt ilmuvas ülevaateartiklis.

See paradigmamuutus avab muu hulgas uusi võimalusi tervise hoidmiseks ja vaevuste ravimiseks. Kuna bakterite kooslus meie soolestikus on mõjutatav ja muudetav, saab selle kaudu hädasid diagnoosida ning tervist juhtida, kuigi, hoiatavad teadlased, oleme sel teel astunud vaid esimesed sammud ja mikroobide reaalse kasutuseni on veel pikk tee. 

Veel mõni aeg tagasi puudus ettekujutus, milline elu meie soolestikus kihab. Nüüd on selgunud, et jagame oma keha armeega, keda on kümme kuni sada korda rohkem kui me enda kehas rakke. Keskmise inimese soolestikust võib leida tuhat liiki ja 7000 tüve mikroorganisme. Peamiselt on need bakterid, aga leidub ka viiruseid ja seeni.

Paljudega neist oleme loonud vastastikku kasuliku suhte: meie pakume neile sooja koha ja toitu, nemad lagundavad meie jaoks aineid, millega seedekulgla ise hakkama ei saa, sünteesivad vitamiine, tõrjuvad eemale haigustekitajaid, treenivad meie immuunsüsteemi. Hulga mikroobidega on meil suhe, kus kumbki ajab oma asja, teineteist segamata. Ja siis on ka selliseid, kes on kas otse paha peal väljas või olude kujunedes osutuvad kahjulikuks.

See kooslus hakkab kujunema kohe pärast sündi, õigupoolest saame esimesed bakterid ema sünnituskanalist. Igaühe mikrofloora on erinev, see muutub vanusega, sõltudes sellest, kus me elame, mida sööme, kellega suhtleme, mida põeme, millised on meie geenid. Siiski on olemas teatud üldised mustrid (sarnaselt veregruppidega), mis jaotavad inimkonna kolme rühma. Neid kirjeldatakse domineeriva bakterirühma alusel. 

Sooleelustiku kasulikku mõjusse uskujaid on olnud ammu. 1908. aastal Nobeli preemia pälvinud vene bioloog Ilja Metšnikov uskus, et vananemist põhjustavad soolde kogunevad mürgised bakterid, ning uskudes, et toitumisega saab soolefloora koostist muuta, jõi iga päev klaasi hapupiima. Juba praegu leiab poeriiulitelt arvukalt probiootiliste (ehk «elu toetavate») bakteritega tooteid. Kuid fookus, nii bakterite kasu kui kahju osas, on seni olnud peamiselt seedetegevusel.

Aina enam koguneb aga uuringuid, mis näitavad, et soolestikust tulevad signaalid suudavad mõjutada kesknärvisüsteemi, seal hulgas aju toimimist. Teadusartiklite pealkirjades kohtab fraase nagu «meelt mõjutavad mikroorganismid» ning «mikrobioomi roll kesknärvisüsteemi häiretes».

Ühes sellelaadses uuringus osalesid sel aastal ka eesti teadlased: Tartu Ülikooli psühhofüsioloogia professor Jaanus Harro, kliinilise psühholoogia dotsent Kirsti Akkermann ja kliinikumi psühhiaatriakliiniku söömishäirete keskuse vanemarst Anu Järv.

Prantsusmaa Roueni ülikooli uurimisrühma eesvedamisel läbi viidud uuringus näitasid teadlased, et üks soolekepike sekkub organismi normaalsesse toimimisse, aidates kaasa söömishäirete anoreksia ja buliimia tekkele. Kuna teatud soolebakterite toodetud valk on struktuurilt sarnane hormooniga, mis annab ajule teada küllastumisest, seob bakterivalgu vastu toodetav antikeha ka hormooni, muutes selle «sõnumit» ajule. Tagajärjeks on alasöömine (anoreksia) või ülesöömine (buliimia).

Prantsuse töörühm viis läbi katsed hiirtel, näidates, et bakteri lisamine või eemaldamine muudab loomade käitumist. Eesti teadlaste panus oli söömishäiretega patsientide verepildi uurimine, tõepoolest leides, et neil oli vastava antikeha tase kõrgem.

Nii näitasid teadlased, kuidas kunagi tihti puhtalt psühholoogiliseks peetud häiretel võib olla füsioloogiline põhjus. Umbes samamoodi nagu 1980. aastatel tõestasid Austraalia arstid Robin Warren ja Barry Marshall, et maohaavandeid põhjustab mikroob Helicobacter pylori, mitte vürtsikas toit ja ­stress, nagu tolle hetkeni arvati.

Mõned teadlased astuvad sammu edasi ja väidavad, et mikroobide mõju meie käitumisele võib olla teadlik ja mikro­floora manipuleerib meiega tahtlikult, mõjutades söömisharjumusi neile sobivas suunas.

Ajakirjas BioEssays ilmunud kirjutises selgitavad teadlased, eesotsas San Franciscos asuva California ülikooli bioloogi Carlo Maleyga, mikroobide võimalikke strateegiaid. Nad sõnastavad kaks peamist moodust, kuidas soolestikuelustik meid juhtida saab: tekitades isu teatud ainete järele, mis soosivad nende elutegevust või pärsivad konkurentide oma, või tõmmates tuju alla, kuni me sööme toitu, mida nemadki tahavad.

On teada, et eri bakterirühmadel on erinevad kulinaarsed eelistused. «Prevotella kasvab kõige paremini süsivesikutel, kiudained annavad konkurentsieelise bifidobakteritele ning Bacteroidetes’e hõimkonna eelistus on teatud rasvad,» toovad autorid näite levinumate bakteritüüpide kohta. Kas neil on ka võimekus suunata meie eelistusi, on siiski vähem uuritud, pigem on ohjad veel meie käes, mõjutades koosluse liigilist tasakaalu sellega, mida sööme. 

Üksikuid viiteid võimaliku mõju kohta siiski on: nende uriinist, kelle neelud käivad šokolaadi järele, on leitud teistsugune bakteri jääkainete kooslus kui magusa suhtes ükskõiksetel, hoolimata ülejäänud osas ühesugusest dieedist. Probiootilist Lactobacillus casei’d tarbinute rühmast paranes tuju tunduvalt enam neil, kel see enne oli olnud kõige madalam.

Inimestest märksa rohkem on soolestikufloora võimalikku seost käitumise ja haigustega uuritud hiirte peal, kuna nendega saab kontrollitud katseid märksa paremini läbi viia. Nii saab üles kasvatada hiiri, kel soolestikufloora puudub, ja võrrelda nende käitumist geneetiliselt identsete liigikaaslastega. Sellistel hiirtel paistab näiteks suus ja soolestikus olevat rohkem magusaretseptoreid ja teistsugused rasvaretseptorid.

Needsamad loomkatsed on toonud päevavalgele mitmeid teisi muutusi, mis annavad aimu soolestikumikroobide mõju ulatusest. Üks hiirel hõlpsalt uuritav käitumine on ärevus, näiteks mõõtes, kui julgelt tutvub loom uue keskkonnaga või kui palju veedab aega turvalises puurinurgas. Mikroobivabalt üles kasvanud hiired reageerivad stressile ägedamalt, kuid on vähem ärevad, samas on nende käitumine muudetav, kui neile siirata ärevamatel hiirelt pärit mikroobe. Ja ka vastupidi: julgemate hiirte soolebakterid suutsid ärevamad hiired maha rahustada. Rahustavat mõju on nähtud ka teatud probiootiliste bakteritega söötmisel.

Hiirtel on probiootiliste bakteritega suudetud leevendada ka sümptomeid, mis meenutavad inimeste depressiooni ja autismi. Selliseid sümptomeid õnnestus muu hulgas tekitada aga just hiiri mikroobivabalt üles kasvatades.

«Uuringud mikroobivabade hiirtega näitavad sotsiaalseid puudujääke ja käitumiskorduste suurenemist, mis on sarnane, nagu on täheldatud autismi­spektrumi häirega inimestel,» kirjutab John Cryani juhitud töörühm ühes ülevaateartiklis. «See viitab, et mikrobioom on kriitilise tähtsusega faktor sotsiaalse käitumise arengus.»

Teadlased väidavad, et normaalse soolestikufloora olemasolu on eeldus aju tavapäraseks arenguks ning kõhuelustiku koostis võib mõjutada aju struktuuri. Los Angeleses asuva California ülikooli professor Emeran Mayer püüab seda tõestada, võrreldes magnetresonantskuvaga saadud ajupilte ja inimeste mikroobimustrit.

Käegakatsutavaid tulemusi tal veel pakkuda pole. «Kuid ma tõesti usun, et soolemikroobid mõjutavad seda, mis toimub meie ajus,» ütles ta intervjuus raadiokanalile NPR.

Ent kuidas? On mitu viisi, kuidas bakterid ajuga suhelda saavad. Kas tootes aineid, mis mõjutavad aju otse, või millele reageerib keha muud moodi, näiteks antikehasid tootes. Need võivad muuta retseptorite tööd. Ja need võivad «kaaperdada» ka peremehe sõnumisüsteemi.

Peamine sidekanal aju ja soolestiku vahel on uitnärv, mille kaudu saab aju teateid näiteks selle kohta, kui täis on magu, ning saadab vastavalt söömist reguleerivaid käsklusi. Ilmselt suudavad mikroobid närvisignaalidega manipuleerida ja saata selle kaudu ajju endale sobivaid teateid. Seda kinnitavad tulemused hiirtel, kellel bakterite suunatud käitumine kadus, kui uitnärv läbi lõigati.

Isegi kui bakterite mõju ulatus meie käitumisele pole täpselt teada, näitavad teadustööd, et see on olemas. Vältimatult kerkib küsimus, kuidas saaksime ise seda juhtida, et tagada oma tugevam tervis.

Närvi läbilõikamine on ekstreemne viis. Vähem ekstreemne pole antibiootikumide neelamine, sest need harvendavad soolemikroobide ridu üsna valimatult, niites nii häid kui halbu. Kuidas aidata eluviisi või toitumisega inimkeha ja mikroobide kooskõlale kaasa?

Probiootikumide uurimine on aktiivne valdkond ning tuvastatud on palju tüvesid, mille puhul esialgsed katsetused näitavad inimesele kasulikku mõju. Ent ei tasu oodata, et supermarketite või apteekide riiulid täituksid varsti toodetega, mis lubavad kasulike bakterite abil leevendada depressiooni või ravida söömishäireid.

Nagu on kogenud ka Eesti oma probiootilised bakterid välja töötanud teadlased, lähenevad toiduainete maailmas reeglid neile, mis kehtivad ravimite vallas. Heakskiidu saamiseks vajalikud ulatuslikud uuringud on kulukad ja aeganõudvad, ent vaieldamatult vajalikud, et kindlaks teha toote ohutus ning kas sel loodetud mõju ikka on olemas. Niisama kõlavaid lubadusi jagada ei tohi.

Jääb üle targalt süüa. Ja siin pole peamine küsimus, mida, vaid kuidas. Uuringute tulemused viitavad aina rohkem sellele, et paljude häirete puhul ei mängi rolli mitte konkreetne bakterirühm, vaid kõhukoosluse olemus. Liigivaest sooleelustiku nähakse põhjusena depressiooni puhul ning hiljuti Leuveni katoliiklikus ülikoolis läbi viidud uuring näitas, et alkoholismiravilt naasnutest kosusid tõhusalt need, kelle soolefloora oli mitmekesine. Vaese kõhuelustikuga patsiendid aga tundsid end enam-vähem sama halvasti nagu enne ravile minekut.

Mõelge sellele jõululauas ja tehke endale ning oma kõhule kingitus mõõduka ja mitmekesise ­einega. Vladimir Putin on osav võimur ja karismaatiline suhtleja, tasub jälgida tema pikki esinemisi ning võimet tema jaoks kokkuvõetud auditooriumit lummata ja  kontrollida. Mõistagi on see aasta olnud ka tema jaoks eriline ja tuleb tunnistada tema meeskonna oskust taktika valimisel. Nagu kriiside puhul ikka, on pearetseptiks otsepöördumine rahva poole. Nii algas ka Putini 4. detsembri läkitus  föderatsiooninõukogule ja rigiduumale pärast viimaste mainimist sõnadega «Venemaa kodanikud». Aastaläkituse kõlamise ajal toimisid USA juhtimisel rakendatud sanktsioonid juba täiel määral, ent kuna eelarve oli just kinnitatud, sai veel rääkida «suurt kukkumist» arvestamata.

18. detsembrile määratud aastalõpu suure pressikonverentsiga aga läks nii, et esmaspäeval-teisipäeval tegi rubla sajandikukkumised. Sestap pidi neljapäeval sellest rääkima. Ometi teatati Kremlist kolmapäeval, et Putin pressikal rublast ei räägi!? Igal juhul selge märge, et kellelgi vedasid närvid alt. Päev hiljem ilmnes, et lahendus siiski leiti ja üpris lihtne.

            Nimelt alustas Putin ise oma juttu pöördumisega «Lugupeetud kolleegid» (!?). Kuna saalis rohkem riigipäid polnud, siis – söandan pärast tema esinemise kuulamist ja stenogrammi ülevaatamist arvata, et «kolleegid» pidi suunama kohalekutsutute enamuse eesseisvale ühistööle putinluse poolt kordasaadetu ja –saadetava edastamises ja propageerimises. Seda, et oleme kõik propagandistid, andis otse mõista pärast Putini sissejuhatust presidendi abi Dmitri Peskov, kui teatas, et esimesena esitavad küsimusi presidendi pooli mehed. See inglisekeelne sõna jäi kohalolijaile isegi lahti rääkimata, ent tähendab pidevalt presidendi lähikonnas viibivaid ja kõikjale kaasavõetavaid eriti usaldusväärseid ajakirjanikke. Esimesena sõnasaanu pooli vanem küsiski kohe, et kas vallandunud kriitika keskpanga juhtide ja valitsuse tegevusetuse vastu on õiglane? Putin teatas, et ei ole ning oligi kogu intriig maas – sama seltskond jätkab võimul. Kõlas seegi, et raskustest saadakse oma jõudude ja arengute endi siseloogika abil üle kahe aastaga. Elik – peasõnumid said  kohe selgeks.

Järgmine pooli «starozil» (=kauaaegne) küsis, kuidas edeneb naftanõelast pääsemine ehk eksporttulude mitmekesistamine. Selgitati, et edukalt. Kolmas «klassik» tuletas meelde Putini lemmikut, 19. sajandi välisminister Gortšakovi ja tema väidet Venemaa «keskendumisest». Kinnitati, et see faas on möödas ja käib «õiglase koha» eest võitlemine. Neljas «mees alati sabas» meenutas Berliini müüri ehk tagas Putinile võimaluse väita, et mitte Venemaa, vaid teised ehitavad uusi müüre ja olles ise maininud selle juures Ukrainat, andis Putin ise ja iseendale (!) viidates kohe järgmise küsimuse võimaluse Ukraina ajakirjanikule. Ja näitas ka suunas, kus istus agentuuri UNEAN ajakirjanik Tšimbaljuk. Viimase meelsus oli Kremlile teada ja kõlas kogu pressikonverentsi valusaim küsimus: «Kui palju Vene sõdureid ja tanke olete te kõrgema ülemjuhatajana Ukrainasse tapma saatnud, palju neist on hukkunud, mida te nende emadele ütlete» jne jne. Seda hetke võis pidada pressikonverentsi haritipuks – kõik võisid tunnistada, et Venemaal võib kriitika kõlada, et Putin kuulab seda külmal näol ja... ei vasta midagi, s.t räägib oma juttu! Ainsaks hiljem tähelepanu äratanud formuleeringuks sellest osutus «oma südame kutsel ja tasu mittesaadavad sõdivad», mis mõistagi ei vääri kõrvutamist seni väga palju kasutatud «roheliste mehikestega».

Pinge tõusis uuesti, kui Putinile tuletati meelde, et ta ise oma Krimmi Venemaa koosseisu vastuvõtmise kõnes mainis «5. kolonni ja rahvusreetureid», ent sellestki libises ta osavalt mööda. Toimuvast ärritunud Peterburi omaaegse linnapea Anatoli Sobtšaki tütar Ksenia üritas küll asja tuumastada oma isa «laimamiskampaania“ – nagu Putin seda ise omal ajal nimetas, - meeldetuletamisega, ent seegi jäi kõigest ponnistuseks. Küll aga saavutas Ksjuša (nagu antud amatsooni kutsutakse) Ramzan Kadõrovi feodaalse voli hukkamõistu Putini suu kaudu.

Kaks huvitavat küsimust tulid Reutersi ja BBC korrespondentidelt. Esimest huvitas, kas Putin ei karda, et lähikond võib ta kukutada? Kuna küsiti puhtas vene keeles ja mehel nimeks  Aleksei Anistšuk, jääb õhku võimalus: oli tegu juhusliku või tellitud küsimusega? Vastus igal juhul välistas paleepöörded (pealegi paleesid polevatki!?) ja lähtus rahva kindlast toetusest. Samas nii antud küsimuse juures kui ka siis, kui räägiti umbmääraselt oligarhidest ja korruptantidest, püüdis Putin kätte saada ka nimesid, kuid ebaõnnestunult. BBC mees küsis inglise keeles ja andis Putinile võimaluse uue sõnumi edastamiseks Läänele. Antud pakkumisele ei reageeritudki, ent vastamise käigus anti veelkord teada, et Ukraina osas on Venemaal lihtsalt õigus ja Läänel ei ole õigus. Putin rääkis kuuel korral oma teooriat, kuidas Ukrainas olla kõik olnud (riigipööre jmt), ega maininud kordagi Krimmi okupeerimist/annekteerimist. Hea seegi, et pressikonverentsi lõpus õnnestus küsimus esitada ka Krimmi tatarlaste esindajal, ent vastuseks kõlas vaid õõnes lubaduste üleslugemine.

Tervikuna oli pressikonverents selgelt lühem eelmistest, algas hilinemisega ja lõpetati järsult. Emotsioone oli vähe ja aplausid üpris hõredad, mis – nagu kogu pressikonverentsi ülesehitus - lubavad väita, et Kremli peremees ei tunne end kindlalt. Pool sai oma tööga hakkama, ent jäi mulje, et suurele osale kohaletulnud «kolleegidest» jäid paljud asjad ebaselgeks (president ju ise ka tegelikult ebales) ja tahaks loota, et see kajastub ka nende kirjatöödes.  
 
 Kuulsa häälega nähtamatu mees. Mees, kes on kapten Kloss ja kapten Tenkeš, SS-standartenführer Max Otto von Strilitz, Marek Piegus, koer Civil ja muidugi Rosa Garcia «Metsikust Roosist». 70-aastane Toomas Lasmann on oma hüpnotiseeriva häälega teksti peale lugenud sadadele telefilmidele, seriaalidele ja saadetele. Mehhiko seebiseriaali «Metsik roos» vaatas 1990. aastatel üle poole miljoni inimese, mis on rohkem kui mistahes näosaadet või Eurovisiooni-ülekannet tänapäeval. Kuni neljapäevani, kui Lasmannile anti üle ringhäälingute liidu Kuldmikrofon, teadsid teda nägupidi üsna vähesed. Aga võib ette kujutada, et poes müüjat kõnetades on äratundmine silmapilkne. Muide, selle mõnusa ja usaldusväärse hääle taga on staažika suitsumehe kõri. «Tol ajal tõmbas ta ikka päris mehiselt,» meenutab telemees Mati Talvik, Lasmanni koolivend Tallinna 20. keskkoolist.

Teletööd alustas Lasmann 1966. aastal. Tollane pearežissöör otsis telesse noori tegijaid ja Talvik soovitas vana koolivenda. Enne seda töötas Lasmann Eesti Raadios diktorina. Ehkki filmidele-sarjadele teksti lugemine on tema kõige tuntum ampluaa, kiidab Talvik Lasmanni kui kibedat telerežissööri. «Horoskoop» alguses assistendina Elmo Lööve käe all, siis «Estraaditähestik», «Muusikaelu», «Tarmo album» Tarmo Pihlapiga, «Igihaljad meloodiad». See kõik on muusikatoimetuses töötatud aasta saak.

1978. aastal sai 34-aastane Lasmann Tallinna Pedagoogilisest Instituudist diplomi, kus seisis: «klubitöötaja, taidlusteatri režissööri kvalifikatsioon». Koos temaga lõpetasid sama eriala Jaanus Nõgisto ja Toomas Lepp. Juba järgmisel aastal tegi Lasmann kõigepealt Alla Pugatšovaga pooletunnise muusikasaate ja hiljem veel videofilmi «Alla Pugatšova teater», mida näidati üle terve Nõukogude Liidu. See on umbes sama klass, nagu oleksid millalgi varastel 1980. aastatel noorele Madonnale New Yorgis videoklipi teinud.

Kooli ajal koos Talviku ja hilisema spordikommentaatori Harri Matskiniga kõvasti spordiasja ajanud Lasmanni tõmbas teatrisse, aga lavakunstikateeder jäi kättesaamatuks.

«Mõtlesin, et jumal teab, kas ma teatris ikka läbi löön. Ega ma ju kasvu või esimese armastaja välimusega hiilga. Mine tea, kui tugev ma näitlejana oleksin. Ja televisioon meelitas, oli uus ja originaalne,» meenutas Lasmann aastate eest Õhtulehele antud intervjuus.

Aga teatrist ei jäänud ta puutumata sellegipoolest: keskkoolis mängis rahvateatris Noorus ning hiljem osales Draamateatri juures tegutsenud teatristuudios. Õppis seal Panso enda käe all. See kogemus kulus filmidele jutustaja teksti ning eeskätt mängufilmidele rolliteksti peale lugedes kuhjaga ära.

Mati Talvik ütleb, et Toomas Lasmann on legend. Tõsi, paljud näitlejad loevad muu töö kõrvalt teles filmidele teksti peale. Aga sellist haaret nagu Lasmannil ei ole kellegi. Tea, kas saabki olema. Mõnel pool maailmas loevad filmidele peale juba robotid. Odavam muidugi, kuid Lasmanni hääle soojust ei omanda programm TextToSpeech v2.1 ilma pealgi.
 Raúl Castro – Kuuba marksistlik-leninistlik poliitik, revolutsionäär, riigi president, ministrite nõukogu president, relvajõudude ülemjuhataja ja kommunistliku partei keskkomitee peasekretär. Maailmale ka lihtsalt Fidel Castro 83-aastane väikevend, kes kuus aastat tagasi oma tänaseks 88 aastat vanalt esirevolutsionäärist vennalt ameti päris. Kas tõesti osutub ta ühtlasi olema silmapaistmatu, ent meisterlik diplomaat, kes jõudis osavuse ja tarkuse abil läbimurdelise kokkuleppeni USAga üle aastakümnete? Tõeline jäämurdja?

Ilmselt mitte. Mitte kangelane, vaid juhuslik tegelane ajaloos, kes ilmutas piisavat leplikkust kohanemaks pikkamisi muutunud olukorraga. Külm sõda on jäänud juba paarikümne aasta taha. Kuuba revolutsiooniliselt karkassilt kukub krohvi suurte tükkidena ja õitsengut ei terenda kuskilt.

Venemaa lõplik poliitiline seestumine koos majandusliku sööstlaskumisega pakkus võimaluse. Castro võttis selle vastu. Nädala eest komeedina Vene teletaevasse tõusnud endine kapo tehnik Uno Puusepp (63) mängis NTV eetris laia joone ja lahke käega ette helifaile ning näitas fotosid, mida ta 15 aastaga Venemaa kasuks spioneerides väidetavalt kõrvale oli pannud. FSB väidet, et mees ei küsinud sealjuures kopikatki tasu, ei maksa pimesi uskuda. Küll aga seisab kapol ees mõttetöö, kas Puusepp sobib samasse ritta rahamaiaste reeturite Simmi, Dresseni ja Veitmaniga või esindab ta täiesti uut, ehk ohtlikumatki nähtust.

Olgu kuidas on, Puuseppa tabamata teda kohtu alla anda ei saa. Kuni aga pole kohtuotsust või ei muudeta seadusi, peab riik jätkama talle eripensioni maksmist. Lõppeks pole kindel, kas avalikkus Puusepa reeturlikkuse ajendist üldse kunagi teada saab. Veitmani juhtumi tausta avas prokuratuur pärast kinniste uste taga peetud kohtuistungit. Puusepal ei pruugi sellist protsessi kunagi tulla.
 «Me peame olema avatud maailmale, kuid me ei saa võtta ühtegi riski, mis seaks ohtu kultuuri ja keele säilimise,» kirjutas loodusteaduste doktor Robert Kitt tänavu septembris Postimehes.

Rootslased edutasid Kiti Swedbanki  Baltikumi ettevõtete-panganduse juhi ametikohalt Swedbank Eesti etteotsa.

Rootslastele müüdud Hansapank on meile endiselt tähtis: eestlane seob oma mured just selle asutusega. Kui äris läheb kehvasti, on põhjus selles, et Swedbank ei andnud laenu. Kui riigil ei jätku raha, on põhjus selles, et Swedbank kühveldab kasumi Rootsimaale. Kui raha on otsas, on selles süüdi Swedbank, kes sulgeb kontoreid ja sularahaautomaate. Rõõmudest enamasti vaikitakse.

Nüüd juhib panka mees, kes kapitali huve teeniva maksusüsteemi või töörahva südameid köitva alampalga asemel eelistab eesti keelt ja kultuuri. Saame näha.
 Filmi «Intervjuu» kinodesse jõudmise takistamiseks korraldatud terroriakt ei hõlmanud üksnes Sony Pictures Entertainmenti dokumentide ja e-kirjade vargust. See oli keerukam rünnak. Psühholoogiliseks kübersõjaks nimetatud aktsioon hõlmas rahalist, mainelist ja psühholoogilist aspekti. Relvadeks olid meedia, hirm ja raha. Sihtmärgiks sõnavabadus ja ehk laiemalt väärtused, mida oleme harjunud lääne ühiskonnaga seostama. Kõigepealt varastati dokumendid ja kirjad. Järgnes ähvardus varastatu avalikuks teha ja teade, et kui terroristide nõudmisi ei täideta, on ohus stuudio töötajate ja nende lähedaste elud. Järgmine sihtmärk olid kinod, kus plaaniti filmi näidata. Viitest 9/11 terrorirünnaku sarnasele ohule piisas, et jõuludeks plaanitud linastused ära jätta.

Terroristid võitsid – Põhja-Korea otsustas, milliseid filme Hollywood teha ja näidata võib. Hea küll, tolle filmi nägemata jäämisest ei kaota me suurt midagi (treileri järgi on tegu on keskpärase komöödiaga). Aga järgmine kord ei pruugi see olla enam keskpärane komöödia, ja seda teavad enam-vähem kõik asjaosalised.

Hirmutav, kui kergesti oleme nõus ise relvaks saama. «Rahuvalvajad» teadsid, mida tegid: info levitamise peale pole vaja raha ja aega raisata, meedia teeb selle töö nende eest ära. Uudised ei sündinud probleemist, et grupp terroriste ähvardab minna filmistuudio töötajate ja nende lähedaste elu kallale, mitte murest, et sõnavabadus on rünnaku all.

Uudised sündisid lekitatu sisust: kes teenib kellest enam, kellel on kellega suhe, kes keda millisesse rolli soovitanud on ja millised intriigid sellest puhkesid. Nagu telesarja «Newsroom» autor Aaron Sorkin läinud nädalal New York Timesis kirjutas, meedia tegi terroristide töö ise ära. Ja tal on vist õigus. Kas meie siin oleks käitunud teisiti?

Taani Jyllands-Posteni ajakirjanik Flemming Rose kirjutas reedel New York Timesis, et üks vähestest võimalikest vasturelvadest on solidaarsus. Kui 1989. aastal andis ajatolla Ruhollah Khomeini välja fatva Salman Rushdie vastu, tegi üks Taani kirjanik kolleegidele ettepaneku lisada «Saatanlike värsside» leheküljed oma raamatutele.

Paraku näitavad märgid vastupidist: Paramount on keelanud kinodel näidata kümmekond aastat tagasi tehtud filmi «Team America: World Police», kus näidatakse Kim Jong-uni isa Kim Jong-ili. Nood samad ennist mainitud raha, hirm ja meedia on relvana laitmatud.

Kuid siiski: vähemalt mõnes osas näib ka solidaarsus toimivat. Londonis asuv «Salakino» organiseeris eile protestiseansid Londonis, Roomas ja kolmes Ühendriikide linnas. Mida täpselt näidati, hoiti viimase hetkeni saladuses. Ja BitTorrent on teinud Sonyle ettepaneku «Intervjuu» veebis vabanäitamisele panna.

Kui järele mõelda, siis mõned vabadused meil siiski veel vist ikka on. On lihtne majanduslik tõde: kuidas ühel riigil, majandusel läheb, sõltub kahest asjaolust. Kõik ülejäänud (sh sotsiaalsed aspektid) sõltuvad neist kahest. Esmalt on oluline, milline on töötegijate ja ülalpeetavate suhe antud riigis. Teiseks, kui kalleid asju toodetakse ehk kui palju lisaväärtust annab üks hõivatu või üks töötund.

Eestis oli 2013. aastal üks miljon tööealist (Eesti statistikaameti andmetel eagrupp 15–74, kuigi Rahvusvaheline Tööorganisatsioon loeb tööealisteks kuni 64-aastased). Neist oli majanduslikult mitteaktiivseid 320 000. Sealhulgas 120 000 pensionäri. Kokku on meil vanaduspensionäre 300 000, koos töövõimetutega 400 000. Seega moodustas majanduslikult aktiivne rahvastik 680 000. Neist 59 000 olid töötud ja 621 000 reaalselt tööturul hõivatud.

Seega on pensionäride ja töötegijate (ehk sotsiaalmaksu maksjate) suhe Eesti juba praegu 2:1 ja see saab vaid halvemaks minna. Selge on see, et ka meie tagasihoidlikke (võrreldes näiteks Skandinaavia riikidega) sotsiaalsüsteeme ei ole võimalik juba varsti üleval pidada. Paljud sotsiaal- ja majandusteadlased on arvanud, et kui ka töötajate-ülalpeetavate suhe muutub halvemaks, siis võib-olla kompenseerib selle töö tootlikkuse kasv. Ehk hakatakse tootma kallemaid asju.

Vaatame statistikat. Eurostati andmetel loodi Eestis 2013. aastal ühe töötunni jooksul lisaväärtust 11,4 euro eest (2000. aastal 7 euro eest – kasv 61,4 protsenti). Soome vastavad näitajad on seejuures: 2013. aastal 39,7 eurot, 2000. aastal 34,4 eurot (kasv 15,4 protsenti). Siit ka see lihtne järeldus, miks sama töö eest (näiteks bussirooli keeramine) makstakse sada kilomeetrit põhja pool kolm korda rohkem palka: brutokuupalk on Soomes praegu keskmiselt 3000 eurot ja Eestis kolm korda vähem. Ja kui laevapilet Tallinnast Helsingisse maksab 25 eurot ja reis ise kestab 2,5 tundi, siis ongi väga lihtne tekkima Soome lahe lõunakaldal otsus jätta oma naine ja lapsed ning minna põhjakaldale rohkem teenima.

Seejuures on oluline vaadata, mis juhtus keskmise palgaga ehk tööjõu tunnikuluga samal perioodil. Tund tööd läks Eestis 2013. aastal tööandjale maksma 9 eurot (1999. aastal 2,6 eurot, kasv 3,5 korda). Soome näitaja: 2013. aastal 31,4 eurot, 1999. aastal 21,4 eurot (kasv 1,5 korda). Järeldus on mõlema riigi (nagu terve Euroopa Liidu) jaoks kurb: tootlikkus on kasvanud aeglasemalt kui tootmiskulu. Teatavasti moodustab tööjõukulu keskmiselt poole kõikidest ühiskonnas tehtud kuludest.

Mis siit järeldub Eesti jaoks? Selgub, et Eesti (ettevõtjad ja investorid) mängis esimesed kakskümmend iseseisvusaastat lolli ja jättis ajaloolise võimaluse kasutamata. Mis mõttes? Kohe selgitan. Uskumatu, aga tõsi – rahareformi aastal (1992) moodustas keskmine palk Eestis 26 eurot, kümme aastat hiljem 643 eurot ja praegu on see u 1000 eurot. Loomulikult toodeti Eestis üheksakümnendate alguses enamasti rämpsu. Aga rämpsu saab kenasti müüa, kui sa teed seda odavalt (näiteks Hiina praegu).

Fikseeritud kursi ja ülikiire inflatsiooni tingimustes (1992 – 1000%, 1993 – 90%) muutus kõik «Made in Estonia» valguskiirusel kallimaks. Ühtlasi kasvas samas tempos eestlaste ostuvõime välismaal toodetud kaupade ja turismireiside suhtes, mis päädis miinus 22-protsendilise jooksevkonto defitsiidiga 2007. aastal (õnneks saabus majanduskriis).

Meie eespool tõstatatud põhiküsimus – kas ehk kasvas Eesti toodete kvaliteet (mida raske mõõta) ja tootlikus vähemalt sama kiiresti – sai ka eespool vastatud: ei kasvanud. Mis tähendab, et Eesti (ettevõtja) jättis oma ajaloolise võimaluse kasutamata, nii kurb kui see ka ei ole. Pärast Venemaa poolt Euroopa Liidu suhtes kehtestatud impordisanktsioone selgus, et 20 aastat pärast iseseisvumist ekspordib Eesti põhiliselt toorpiima. 2013. aastal moodustas toorpiim piimasaaduste ekspordist Leetu 81, Lätti 43 ja Venemaale 33 protsenti. Meil on küll Euroopa moodsaimad lehmalaudad, ent välja veame endiselt väärtustamata toodet. Kahju.

Milline on tulemus ja kus on põhjused? Tulemus on see, et Eesti on tänaseks päevaks kahaneva ja vananeva elanikkonnaga riik. Laste tegemata jätmine ehk tarbimise ja reisimise vastu vahetamine on eraldi teema, mis ei mahu sellesse artiklisse. Migratsiooni iga-aastane bilanss on miinus 6000 inimest. Sama trendi jätkudes kaotaksime järgmise kümne aastaga kümnendiku oma töökätest. Veerand sajandiga (1989–2012) on Eesti juba kaotanud iga neljanda töökäe, aga mõned maakonnad kirde- ja lõuna Eestis üle 40%.

Probleem on selles, et artikli autori ealised (keskiga) oskavad praegu head meelt tunda selle üle, et poes on saada juustu ja vorsti. Sest nad mäletavad, kuidas oli siis, kui ei olnud. Ent tänased noored (ja sünnitusealised) seda hinnata ei oska. Küll aga oskavad nad hinnata reisimis- ja emigreerumisvabadust.

Kui aastatel enne finants- ja majanduskriisi kasvas Eesti majandus (ja inimeste tulud) ühes kiireimas tempos maailmas Hiina ja Iirimaa järel, siis praegu oleme koos mandunud ja stagneeruva Euroopaga taandunud enam-vähem nullkasvu peale. Enne kriisi tundus rikastele riikidele järele jõudmine päevade küsimus. Peaminister Ansip lubas Euroopa viie rikkaima hulka jõuda viieteistkümne aastaga. Mul on kuri kahtlus, et tänane 20+ ja 30+ ehk siis parimas töö- ja sünnitamiseas põlvkond sellesse ei usu. Nende kollektiivsesse teadvusse on ilmselt jõudnud see teadmine, et nende jaoks rahuldava kiirusega ja hoomatavas tulevikus Eesti elatustase kasvõi Soomega ei võrdsustu. Ja Soome ei ole teatavasti mitte väga rikas riik, küll aga tubli keskmine rikaste seas.

Siit minu küsimus – kas Eesti jookseb enne tühjaks, kui elatustase ja palk Soomega (ja teiste Euroopa riikidega) võrdsustub. Õigemini, see ei peagi päriselt võrdsustuma. Aga palgavahe peaks kompenseerima kodust ja perest lahus elamist. Eesti elab praegu rütmis: maalt linna, sealt suuremasse linna ja sealt välismaale. Tean, et midagi sarnast toimub ka Soomes. Nende tendentside jätkudes on Eestis umbes kahekümne aasta pärast kaks ja pool linna, ja sealt edasi veel kahekümne aasta pärast näidatakse viimseid pärismaalasi Rocca al Mare vabaõhumuuseumis välisturistidele kalli raha eest. Ning SKT elaniku kohta on väga kõrge, sest pilet on väga kallis.

Siit küsimus – millal lahkub Eestist viimane eestlane ja kustutab tule. Ja kas sellega annab midagi ette võtta? Milles seisneb väljapääs? Tuleme artikli alguse juurde tagasi. Mäletate veel, tuleb hakata tootma ja eksportima kallimaid asju, sest sünnitamisega me kiiresti niikuinii midagi ette ei suuda võtta. Millised on Eesti väljavaated ses osas? Tuleb tunnistada, et mitte eriti helged. Suuremat lisaväärtust toodetakse teatavasti kõrgtehnoloogilistes (sh IKT) valdkonnas. Juuksuri-, küünelakkimise või solaariumi- ja massaažiteenuste hinna kahekordistamine majandusse raha ei too. Eesti peab 11 euro asemel hakkama tunnis tootma rohkem lisaväärtust.

Ja nüüd jõuamegi hariduse juurde. Milline on üldpilt Eesti haridussüsteemis ja noorte haridusvalikud antud kontekstist lähtudes? Kui lühidalt öelda, siis kurb. Viga tuleb sisse juba põhikoolis, kus umbes alates 5. klassist hakkab keskmine koolilaps siksakis metsa poole jooksma, kui ta kuuleb sõna «matemaatika». Miski peab olema valesti metoodikas, mitte eesti laste aju ehituses. Tulemus on see, et edaspidises karjääri planeerimises eelistatakse neid erialasid ja neid kõrgkoolide sisseastumiseksameid, kus matemaatikat vaja ei lähe. Tulemus on, et ¾ eesti üliõpilastest õpib sotsiaalteadusi ja vaid ¼ reaalteadusi. Pauk saabub umbes 20 aasta pärast. Mis mõttes ja miks?

Umbes 20 aasta pärast on praegused kõrgkoolilõpetajad neljakümnendates eluaastates. Ehk siis oma võimete tipul. Samal ajal ei oska me seda tehnoloogiat, mis siis olemas on ja hooldamist vajab, praegu isegi oma hallimates unenägudes ette kujutada. Aga tänased sotsiaalteadlased ei suuda toda tehnoloogiat hallata ega isegi määret rattarummu vahele panna. Seda teevad siis veidi teise nahavärvi ja silmakaarega inimesed. Ja see ei ole mitte ainult eestlaste, vaid kogu õhtumaa häda.

Teine probleem hariduses on tasakaalust väljas akadeemilise ja rakendushariduse proportsioon. Enamik Eesti koolilapsi suundub pärast põhikooli lõppu edasi gümnaasiumisse. Ka need, kellel sinna asja ei ole. Kui Austrias õpib gümnaasiumi tasandil üldhariduskoolides 24 ja ametikoolides 76 protsenti õpilastest (2013. aasta andmetel) ja Soomes vastavalt 30 ja 70 protsenti, siis Eestis on vastav näitaja 65 ja 35 protsenti. Tulemuseks Eestis on see, et pärast gümnaasiumi lõppu siseneb tööturule umbes 20-aastane kõrge enesehinnanguga tegelane, kes midagi ei oska, on ennast täis ja nõuab palgaks 1000 eurot puhtalt kätte. Väga ruttu saab selgeks, et ilma erialase kvalifikatsioonita sellist palka ükski tööandja maksma ei hakka.

Pettunud «miljonit väärt» tegelasel jääbki nüüd üle kolm võimalust. A – elada edasi vanemate kodus, süüa vanemate külmkapist ja lasta emal edasi oma sokke pesta. B – pikendada lapsepõlve ja minna ülikooli edasi õppima mingeid pehmeid erialasid, kus matemaatikat ei nõuta. C – kuna kodumaal on musta tööd piinlik teha (mõni tuttav võib tänaval ära tunda), siis ostetakse laevapilet Helsingisse. Jõulude ja aastavahetuse eel läkitavad paljud teele traditsioonilised pühadekaardid ning kirjutavad sinna parimad soovid. Vanemale põlvele on sellise kaardi või kirja avamine liigutav. Pealetungival internetiajastul võib see kõik nooremale põlvkonnale tunduda vanamoodne. Vähemalt osale. Täna on popid facebookid ja meilid, elektrooniline kiri jõuab pärale sekunditega. Miks ikkagi igal aastal postkontorites kaarte müüakse? Ikka selleks, et sinna taha midagi liigutavat KIRJUTADA.

Nii on see olnud viimased paarsada aastat. Paari nädala eest sattusin raadiost kuulama uudist sellest, kuidas Soome haridusametnikud tulid välja geniaalse ideega: tühja sellest kirjatehnikast ja kirjaoskusest, kaotame selle üldse ära. Piisab, kui teha lastele koolis selgeks arvutiklaviatuur ning kõik saabki joonde. Ajaga peab kaasas käima, suhelda tuleb ikka moodsaid sidevahendeid kasutades. Ilukirja ning üldist kirjutamise oskust pole enam vaja. See on lapsele koormav. Kaunist kirjaoskust võib laps või noor imetleda muuseumis. Möödus vaid paar päeva ja siis kuulsin ühest Eesti populaarse raadiojaama eetrist samasugust juttu. Kõnelejaks oli pealinnas asuva haridusministeeriumi kõrge ametnik. Rääkis nii õhinal, et noored internetiajastu facebooki-vanemad jäid teda kindlasti uskuma. Mina kahjuks mitte ja nõuan oma pojalt korralikku kirjaoskust.

Siiani on meie noored maailma kõikvõimalikel olümpiaadidel ja konkurssidel loorbereid lõiganud ning auhinnalisi kohti noppinud. Kirjutamise oskus on ülesannete lahendamise juures üks oluline tahk. Siiani oleme näidanud koha kätte isegi suurriikidele. Kas innovaatilisuse matkimisega tahame oma viimasedki trumbid käest mängida?

Me peame kogu aeg tegema midagi kellegi soovituste ja mallide järgi, ning ikka välismaiste õpetajate poolt. Las soomlased katsetavad, Eesti koolides on kirjatehnika olnud ja seda õpetatakse ning hinnatakse. Kui tahame, et noorte käekiri meenutaks varsti üle paberi jalutanud varese jalajälgi, siis laskem käia. Juba praegu ei saa noored enam ise paljudel juhtudel aru, mida nad on tunnis kokku kirjutanud. Mida siis rääkida veel vanematest ja õpetajatest. Ülesanne võib ju õige olla, aga kui pedagoog käekirja välja ei loe, pole vaja hiljem halva hinde pärast protsessida. Sama meelt oli ka mitu õpetajat, kellega asja arutasime. Nemad on kindlalt koolides kirjatehnika kaotamise vastu.

Kirjaoskust väärtustasid omal ajal pastorid ja kirikuõpetajad, kes hakkasid maarahvale haridust andma. Ajaloost teame, et eesti mehed olid üldise harituse ja kirjutamise poolest Tsaari-Venemaa armees ülimalt hinnatud, paljud neist olidki ametis staapides. Sama oli nõukogude ajal.

Isegi papa Jannsen pani ärkamisajal rahvale südamele, ärge Te kirjatarkust unustage. Ja nüüd ütleb keegi, et 21. sajandil pole seda kõike enam vaja.

Kirjutage arvutis ja olete suuremeelsed. Internet võib olla, aga kui pangas peab ühel päeval dokumendile allkirja andma, siis kas teeme dokumendil vajalikku kohta kolm risti nii nagu keskajal. Venemaale või Araabia riikidesse sisenemisel peab täitma tollideklaratsiooni või migratsiooni kaardi. Vaevalt need paarikümne aasta pärast kaovad.

Nendelegi tuleb selgelt kirjutada oma nimi ja sõidu eesmärk. Ikka selgelt ja KIRJATÄHTEDEGA. Kui poetad piiriametnikule, et oskad ainult arvutiga, aga mitte käsitsi, siis saadetakse teate küll, kuhu... Niisiis, kirjaoskus on meile ja tulevastele põlvedele vajalik, räägitagu ümberringi mida tahes.

Jääb loota, et kirjutamine ja heade soovide saatmine on moes ka järgmistel pühadel, ka kümne või kahekümne aasta pärast. Kirjatehnikale tähelepanu pööramine pole kiusamine, vaid igati elementaarne oskus. Eesti kodanikkonna esindus riigikogu on aasta-aastalt kaotanud, sageli ka ise loovutanud oma võimu, mõju ja mainet. Selmet käega lüüa või rahvast valedes valikutes süüdistada, tuleb otsida võimalusi parlamendile põhiseaduse ja teiste seaduste järgi kuuluva võimu vähemalt osaliseks tagastamiseks.

Osa meelest annaks soovitud tulemuse riigikogu isikkoosseisu vähendamine praeguselt 101 liikmelt 71, 61 või isegi 51ni. Vähempakkumise keskmes seisab argument, et parlament peab näitama avalikule sektorile eeskuju. Õige, eeskuju on vaja. Ent seda, kuidas riigikogu liikmete arvu vähendamine suurendab parlamendi töövõimet, autoriteeti ja parandab seaduste kvaliteeti, pole ettepaneku autorid siiani tõestada suutnud.

Eesti Koostöö Kogu pakkus oma äsjases riigipidamise kavas välja võimaluse kaotada praegu enamik riigikogu liikmete suhtes kehtivaid töökohapiiranguid, mis teevad parlamendist neljaks aastaks 101-le meie kaaskodanikule põhitöökoha. Samuti peab EKK mõistlikuks korraldada ümber riigikogu töö, tuues parlamendisaadikud korraliselt «seaduste mäele» nädalaks kuus praeguse kolme asemel, ning kasutada e-riigi lahendusi ka seadusloomes. Parlament jääks põhitöökohaks neile, kes neid nädalasi töösessioone ette valmistavad: riigikogu juhatusele, komisjonide ja fraktsioonide juhtkonnale.

Oponendid, nende hulgas ka parlamendi põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste oma artiklis «Kuidas riigireformida riigikogu», on jõudnud ettepanekute autoreid süüdistada nõukogude korra tagaigatsemises. Et sellega justkui taastatakse ENSV ülemnõukogu ja tolle presiidium, kus EKP määratud nomenklatuur kõik asjad ette valmistas ja ära otsustas ning seejärel saabusid Toompeale treialid, kraanajuhid ja karjatalitajad, kes kuuleka käetõstmisega kõigele takka kiitsid. Lisatakse ka, et poliitika ja õigusloome on muutunud nii spetsiifiliseks kõrgpilotaažiks, et sellega saavad iseseisvale riigile vajalikul tasemel hakkama vaid nn pärispoliitikud.

Heitkemgi põgus pilk praeguste pärispoliitikute tööle. Kogenud poliitikud ja poliitikavaatlejad on juba aastaid märkinud, et 101st riigikogu liikmest teeb oma tööd sisuliselt ja professionaalselt umbes iga kolmas. Ülejäänud kaks kolmandikku jaguneb laias laastus kaheks: ühed vajutavad nuppu nii, nagu fraktsiooni juhtkond koosolekul on otsustanud, teised tunnevad end uues vastutusrikkas ametis otsekui vales kohas ja igatsevad tagasi nn pärisellu. Need kaks gruppi võivad mingis ulatuses ka kattuda.

Tõsiasi on see, et neljaks või ka kaheks, saati kaheksaks aastaks oma päristööst õpetaja, raamatupidaja, treeneri või arstina loobumine kahandab, mõnikord ka kustutab võimaluse naasta parlamenditöö järel oma hariduse ja kutsumuse järgsesse ametisse. Kadunud on õpilased ja kvalifikatsioon, rääkimata inimlikult vägagi mõistatavast tõsiasjast, et parlamendiliikme töötasu ja hüvitis on oluliselt suurem kui paljudes teistes ametites Eestis praegu makstakse. Vastutus oma tegevuse eest piirdub eelkõige poliitilise vastutusega ning mitte niivõrd valijate kui oma erakonna ees. See omakorda motiveerib kohast kinni hoidma, töötama hea koha eest järgmises valimisnimekirjas. 

EKK riigipidamise kava tuleb vaadelda tervikuna. Tegime oma riigikogu töö ümberkorraldamise ettepaneku teadmises, et lähiajal tuleb lõpetada asendustegevus ja keskenduda esmatähtsale. Jättes ära kõik sellised tööd, mille sihiks pole kiire lahendus konkreetsele ja eluliselt tähtsale probleemile, väheneb oluliselt riigikokku jõudvate eelnõude maht. Avalikul sektoril tuleb loobuda mõtteviisist, et iga probleemi lahendab uus koodeks, seadus või vana seaduse parandamine. Tõsi, õigusloomeprotsessi lükkab valdavalt käima mõni valitsusasutus, ent keegi pole võtnud riigikogult õigust saata pärast esimest lugemist tagasi valitsuse algatatud eelnõu, mille järele parlamendi enamuse meelest puudub sisuline vajadus. Kui tööd hakkab olema vähem, kahaneb ka töö tegemiseks kuluva aja hulk.

Ülilühikesed täiskogu istungid on praeguse parlamendirutiini pärisosa. Tullakse kokku selleks, et parlamendi töö- ja kodukorra seadus näeb nii ette. 101 inimest, neist enam kui pool mujalt kui Tallinnast ja Harjumaalt, sõidavad kokku selleks, et veeta viis minutit saalis ja vajutada kaks korda nuppu. Komisjoni istung jääb ära, sest ministeeriumid pole nõutud ajaks tööga valmis jõudnud. Pole just kõige mõistlikum ajakasutus.

Loomulikult väidetakse vastu, et parlamendi põhitöö käib komisjonides. See on nii, aga teatud piirini. Komisjonide töökoorem on äärmiselt erinev, kolme kodukorrajärgset koosolekut töönädalas suudavad korraldada vaid üksikud komisjonid ja sedagi vaid nn kiirel ajal. Komisjonide koosolekuid väisavad riigiametnikud ja eksperdid ei salga omavahelistes vestlustes, et võrreldes 10 ja eriti 20 aasta taguse ajaga on komisjoniliikmete pühendumus oluliselt kahanenud.

Komisjonide töökoormuse täpset statistilist analüüsi küll pole, ent kui keegi selle teha võtaks, annaksid selle järeldused parlamendi autoriteedile järjekordse hoobi. Parlamendi, see tähendab järelikult komisjonide suhteline nõrkus võrreldes valitsusasutustega tuleneb ka sellest, et komisjonides napib eksperte, kes oskaksid ja sageli ka söandaksid anda rahva mandaadiga inimestele professionaalset ja erapooletut nõu.

Mis oleks aga head selles, kui advokaat, treener, arst ja õpetaja hakkaksid oma põhitöö kõrvalt ka seaduseid menetlema ja neid vastu võtma? Esiteks, nad ei peaks käima aeg-ajalt valijatega kohtumas, et kätt tegeliku elu pulsil hoida. Nad teeksid seda iga päev niikuinii, oma koolis, ettevõttes, kogukonnas. Nad ei peaks oma elu põhimõtteliselt ümber korraldama, sealhulgas soetama teist püsielukohta Tallinna. Teiseks võtab see vajaduse iga hinna eest parlamenti püsima jääda, sest ametialased oskused ei kao ning ka saadav sissetulek kahaneks vaid parlamenditööga seotud otseste kulude hüvitamise võrra. Vaba mõtet ja sõltumatut käitumist tuleks riigikokku tublisti juurde. Kolmandaks oleks parlamendi koosseis stabiilsem, seal oleks esindatud enamik valimistel antud ja saadud häältest (legitiimsus!), sest kaoks vajadus asendusliikmete ja omakorda nende asendusliikmete järele. Ka valitsuse liikmed võiksid kuuluda mitme teise ja väga demokraatliku riigi eeskujul parlamendi koosseisu.

Lõpetuseks kaks sõna professionaalsetest poliitikutest. See jutt tuleb kuidagi tuttav ette ka halvustavate viideteta nõukogude tööinimestele, karjatalitajatele ja kraanajuhtidele. Kui 1991. aasta sügisel alustas tööd Põhiseaduse Assamblee, siis osatasid ka toonased «profid» ehk nõukogudeaegne nomenklatuur, et mingid muuseumitöötajad ja katlakütjad on hakanud poliitikuid mängima. Läks nii, et noodsamad isehakanud kirjutasid oma põhitöö ja muu elu kõrvalt kokku väga hea põhiseaduse. Mina küll ei arva, et praegused muuseumitöötajad ja õpetajad ja kunstnikud oleksid kuidagi kehvemad või rumalamad kui nende kolleegid vaid üks inimpõlv tagasi. Vastupidi – kodanikena oleme ju nüüd palju targemad.

Parlamenditöö ümberkorraldamine Eesti Koostöö Kogu pakutud viisil ei tee riigikogule kuidagi kahju. Loomulikult sisaldab uus töökorraldus ka riske, ent neid teadvustades ja maandades on parlamendil võimalus saada tagasi vähemalt osa käest antud võimust. Vähemasti võimalused selleks on suuremad kui vanaviisi jätkates. Parim vastulöök Russia Todayle oleks üks korralik iganädalane BBC paroodia «Putinland News», kus Putini valed mõne uue Rowan Atkinsoni juhtimisel kuupi tõstetaks. Alles hiljaaegu tuletas Eston Kohvri juhtum meile meelde, kui ohtlikud on hallid tsoonid. Need on alati meeldinud kurjategijatele ja agressoritele, võimaldades neil enda väljavabandamiseks või õigustamiseks imeväärseid muinasjutte kokku valetada. Venemaa puhul on see lausa printsiip. Oma maa ja välismaa vahele rajatakse mingi ebamäärane lähivälismaa, mis ei ole päris välismaa ja kus Venemaal peaksid olema eriõigused. 

Ühtlasi on Kohvri juhtum tähendusrikas Ukraina sündmuste taustal. Ukrainas toimuv läheb ilmselt ajalukku sõja ja rahu piiri lõpliku kaotajana. Tolstoi võis veel arvata, et sõda ja rahu eristuvad teineteisest nagu elu ja surm, kuid alates 2014. aastast laiutab nende vahel somnambuulne sõda enne sõda. Mehed saavad surma, relvad tärisevad, aga sõda väidetavasti pole.

Tõsiasja, et sõda algab enne sõda, on oluline märgata ja arvestada ka meil. Just selle pärast ja selle jaoks on koostatud värske riigikaitseseadus. Kindlasti arendamist vajav, kuid igal juhul võimas samm uuenenud oludega arvestamisel. Kui sõda algab enne sõda, siis on selge, et esimesena peab sõtta minema siseministeerium. Ja kui sõda «päriselt» algab, tulevad mängu kaitsejõud ja kaitseministeerium (pluss muidugi kogu ühiskond). Lihtne loogika ütleb, et nende kahe etapi vahel on hetk, kus teatepulk peab ühelt teisele minema. On oluline, et see toimuks kiirelt, sujuvalt ja juhtimispidevust hetkekski katkestamata.

Kuid isegi sõda enne sõda – kui selle all mõista «roheliste mehikeste» faasi – pole sõja kõige esimene etapp. Sellele eelneb infosõda, mis käib praegu täie hooga. Tõsi, selles terminis esineb sõna «sõda» veel selgelt metafoorsena; sõnasõda on ikka ja alati olnud kõigest sõnasõda. Ent kui peaks puhkema päris sõda, siis kirjutavad tuleviku ajaloolased õpikusse: «Venemaa kallaletung Eestile algas 2014. aastal infosõjaga, mis XXXX kasvas üle organiseeritud massirahutusteks ja XXXX avalikuks sõjategevuseks XXXX ja XXXX piirkonnas /.../» 

Infosõda ei käi mitte ainult Eesti pinnal; võiks isegi öelda, et Eesti on selle sõja teisejärguline lahingutanner. Puhas ja lihtne loogika ütleb, et Eesti julgeolek on tagatud seni, kuni püsib juhtivate NATO riikide otsustavus meile vajadusel appi tulla. Siit järeldub, et kui õnnestuks ameerika, saksa, inglise ja prantsuse rahvast veenda, et Eesti (jt) näol on tegemist õõvastavate natsiriigikestega, siis nimetatud rahvad lihtsalt ei lubaks oma «pistrikel» sellelesinasele natsiriigile abi osutada. Sõditakse mõistuste ja südamete pärast.

Õnneks, nagu ikka, on türannide suurimateks vaenlasteks nad ise. Venemaa meetodid infosõjas on nii küünilised ja räiged, et isegi unine lääs on neid märkama hakanud, ja praegu võib juba küsida, kas on targem Vene desinformatsiooni tõrjuda või hoopis kommenteerida nagu bioloog prussakat. Stiilis «vaadake, lapsed, kuidas teid lollitatakse». Putin on sisemiselt hädine olevus (ja sellisena muidugi ka väga ohtlik), kuid tüübina tõeline maiuspala irvhammastele.

Võib-olla on see üks üllatavamaid tõdemusi, mis meid 21. sajandisse jõudnult tabab: maailm ei lähegi aina täpsemaks, teaduslikumaks ja digitaalsemaks, vaid hoopis hägusamaks. Vähemalt mõnes vallas ja hämmastavalt jõuliselt, nagu sõja ja rahu puhul näha. Teisalt ei peaks see meid üllatama. Hägustumist on paljud lääne tsivilisatsiooni ideoloogid ja arvamusliidrid taotlenud vähemalt pool sajandit. Pole mehi ja naisi, pole õiget ja valet jne. Sellesse maailmavaatesse sobib üks sõda, mis polegi sõda ja algab enne sõda, päris hästi. 

Kuid ilmselt on tung selguse ja täpsete definitsioonide poole meis siiski väga sügavalt sees ning nõnda tuleb meil vastavat vajadust välja elada mujal. Just siit tasuks otsida meie igapäevaelu masendava ülereguleerituse allikaid. Maailm hägustub, aga meie bürokraatia toodab Parkinsoni seadusele alludes aina peenemaid, aina täpsemaid ja aina tarbetumaid nõudeid ning seadusepügalaid. Filmitootja Andres Maimik kirjutab Päevalehes: «Tohutult suureneb mittetootlik bürokraatia: selle asemel et teha oma põhitööd, pead sa kulutama järjest rohkem aega ja energiat aruandlusele, deklareerimisele, kombineerimisele.» Nii ongi.

Kõrvutan neid kaht nähtust – aina süvenev ebamäärasus suurtes asjades ja aina detailsem täpsus väikestes asjades – sellepärast, et tegemist on ühe ja sama medali külgedega. Medal ise on inimene, kes vajab tegelikult nii reguleeritust kui ka reguleerimatust. Kuid mõni rohkem üht, mõni rohkem teist. Ühed põgenevad hägustuva ja aina arusaamatumaks muutuvast maailmast täpsete normatiivide mängumaailma ning käivad algkoolides kraanikausse üle lugemas ning turgudel seaverega kauplejaid trahvimas. Teisi ajab seesugune (riigipoolne) väiklus hulluks ja nad hakkavad otsima pelgupaika, kuhu mõni inspektor ega audiitor järele ei pääseks. Mõni leiab selle pääsu pudelist, mõni muutub vägivaldseks ja läheb kallale oma pereliikmetele, mõni lööb käega ja vaatab niisama, kuidas päevake õhtusse saada. 

Kas Eestil oleks võimalik selles sogases ja teravaid põhjakive sisaldavas vees mingit mõistlikku teed leida? Kas tee on üldse olemas? Oleme ju maailma osa ja hoolimata vendade Johansonide visioonist ei purjeta me oma maa ja rahvaga siit kusagile. Ehkki vahel tahaks. Näib, nagu oleksime taas jõudnud teelahkmele, mis on sama otsustav kui laulva revolutsiooni aegne. Tollal oli valida lääne ja ida, vabaduse ja vangistuse, elu ja surma – aga ka vaeva ja mugavuse vahel. Mis kõik võeti kokku lühidasse soovi «Venemaa käpa alt» pääseda. Valik tundub olevat ilmselge, aga ei olnud nii ilmselge midagi. Mõnigi rahvas otsustas teisiti ja mõnigi meie endi seast oleks otsustanud teisiti. Ent otsus kummatigi langes.

Praegu on kõik justkui teisiti. Meie olukord on ohtlikum kui kunagi varem, aga ühtaegu ka turvalisem kui kunagi varem. Oleme NATOs ja meie enda kaitsevõime arendamine on läinud edukalt. On vaja tempot kiirendada, kuid suund on õige. 

Milles siis probleem? Sellessamas riiklikus tähenärimises, mis seob jalad ega lase hingata. Kunagi ennast liberaalse ja ettevõtlussõbralikuna esitlenud erakond põrnitseb iga hakkajat inimest kui potentsiaalset kurjategijat ja maksupetturit. Mis teotahet siin enam? Ja kus seda ei tee nimetatud erakond oma ministrite ja määrustega, teeb seda nüri kuulekusega ülevõetud euroreeglistik. Sageli siiski soovituslik, kuid meile pühakirjast püham. 

Ma ei süüdistagi eriti oravaparteid. Praegu pole küsimus selles, kes on süüdi, vaid selles, et oravapartei ei suuda umbeläinud lõõre puhtaks nühkida. Sel lihtsal põhjusel, et oravad isegi ei mõista, et lõõrid on umbes. Aga nii on, ning Eesti vajab õhku, valgust, ideid ja otsustusjulgust. Päris reforme, mitte reformidest kõrvalehiilimist. Tarbetute seadusepügalate ja normide kaotamist. Praegu on nii, et kui seitsmeaastane tüdrukutirts aitab emal kukeseeni korjata ja nad lähevad pärast turule neid seeni müüma, siis on tegemist seaduserikkumisega, lapse ekspluateerimisega, registreerimata tööjõuga ja ma ei tea veel millega. Absurd. Meie õigusruum – ja mõtlemisharjumused – tuleb sellisest jampsist puhtaks rookida. 1990ndate algul uskusime, et kõik on võimalik – ja kõik oligi võimalik, nagu targutajate kiuste selgus. Kuid kõik on võimalik ka täna.  Reformierakonna ja SDE valitsus on algatanud eelnõu, millega muudetakse põhimõtteliselt Eesti kodakondsuspoliitika aluseid. Meie senine kodakondsuspoliitika on olnud selgetel reeglitel põhinev. Põhjendamatud mängud kodakondsuspoliitikaga enne järjekordseid valimisi on lühinägelik tegevus, mis ei teeni Eesti riigi huve.

Esiteks minnakse selle eelnõuga muutma kodakondsuspoliitika olulist põhimõtet, millega naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandamine peab eeldama isiku või tema esindaja tahet. Ajutine Valitsus tahab kaotada selle nõude kodakondsuseta vanemate laste puhul – sisuliselt tähendab see Eesti kodakondsuse automaatset pealesurumist. See on põhimõtteline muudatus, mis teatud sihtgrupile kaotab igasuguse tahte väljendamise vajaduse kodakondsuse saamiseks. Juba aastaid kehtiva muudatusega on Eesti riik näidanud kodakondsuseta vanemate siinsündinud laste suhtes üles suurt vastutulekut – need lapsed saavad Eesti kodakondsuse sisuliselt ilma tingimusteta, selleks eeldatakse vaid lapsevanemate tahet ehk vastava taotluse esitamist. Tahteväljenduse kaotamine ja kodakondsuse automaatne pealesurumine tähendab kodakondsuse kui väärtusliku privileegi devalveerimist ja teeb ukse lahti järgmistele lahjendustele kodakondsuspoliitikas.

Teiseks, senine kodakondsuspoliitika lähtub selgest põhimõttest, et korraga saab inimesel olla üks kodakondsus – lojaalsussuhe ühe riigiga. See tähendab keeldu omada korraga mitut kodakondsust ja eelkõige puudutab see naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandanuid. Kõnealuse eelnõuga seadustatakse hiilivalt topeltkodakondsus ehk luuakse naturalisatsiooni korras Eesti ja mõne muu riigi kodakondsuse omandanud alaealistele eelisseisund. Sisuliselt õhutatakse lapsevanemaid võtma lapsele nii Eesti kui näiteks Venemaa kodakondsus, sest enne 21. eluaastat on säärane topeltkodakondsuse omamine edaspidi lubatud.

Ei ole mingit kaalutletud põhjendust, et luua kitsale sihtgrupile selline eelisseisund. Mõni üksik juhtum, kus oma lapsele kahe kodakondsuse võtmist on lapsevanem süüdimatult põhjendanud „teadmatusega topeltkodakondsuse keelust“, ei kaalu kaugeltki üles vajadust kõiki võrdselt kohelda. Samuti riivab see võrdse kohtlemise põhimõtet - seadusmuudatusega antakse teatud kitsale sihtgrupile eelisseisund omada kahte kodakondsust, mida enamikul Eesti elanikkonnast ei ole.

Ja kolmandaks lahjendatakse 65-aastastele ja vanematele isikutele kodakondsuse omandamisel keeleeksami nõudeid, loobudes eksami kirjalikust osast. See oleks erakordselt vale signaal, mis looks võltslootused täiendavaks keelenõuete lahjendamiseks ka teistele taotlejatele ja kohtleb ebavõrdselt neid tublisid kodanikke, kes on omandanud kodakondsuse koos kirjaliku eksami nõudega. Lisaks on need, kes täna on saanud 65-aastaseks ja pole siiani suutnud omandada mingitki kirjalikku võimet end eesti keeles väljendada, olnud selle nõude kehtestamisel ligi kakskümmend aastat tagasi kuldsetes neljakümnendates. Enamikul pole tõenäoliselt asi jäänud mitte kirjaliku eksami, vaid tahte puudumise taha.

Kas see Reformierakonna mäng kodakondsuspoliitikaga tõesti väärib küünlaid? Pingutusi liikumaks lähemale kodakondsuse nullvariandile, millega antakse kodakondsuse kõigile siin elavatele inimestele, on Eestis teatud jõudude poolt tehtud kogu aeg. 2014. aastal võiks olla kõikidel erakondadel selge, et muukeelsete isikute häälte püüdmiseks on vaja pakkuda eelkõige sisulisi lahendusi parema toimetuleku, töökohtade loomise ja vinduva majanduse elavdamiseks, mitte mängu seni end hästiõigustanud selgete kodakondsuspoliitika reeglitega. Kahju, kui mõned pole sellest endiselt aru saanud.
  Olen enda ümber märganud väga palju kibestunud inimesi. Soovin, et kibestunud saaksid jõuluks kibedusest välja. Me võiksime seda nimetada jõulurahuks iseendaga. Mina olen seda meelt, et rahu inimeste vahel algab rahust inimeses endas. Selleks et teha rahu, on vaja kibedusest lahti saada.

Tavaliselt on kibestumisel mingi põhjus. Kibestutakse kellegi vastu millegi pärast. Kibestuda võidakse inimese, organisatsiooni või ka riigi vastu. Kibestumise põhjuseks võib olla solvang, alandamine, õiglustunde riivamine, usalduse kaotamine – kõik, mis meid sügavalt haavab.

Olen kohanud inimesi, kes kannavad endas haavumist isegi aastakümneid. See tunne võib olla nii sügav, et muututakse ise haavaja sarnaseks, kuna ei suudeta oma mõtetes temast lahti lasta. Kibestunu võib ise oma tundeid eitada ja öelda, et temale see korda ei lähe ja tema on asjast igapidi üle. Samas näitavad kibestumise viljad, et midagi on viltu ja et inimene pole tegelikult sisimas vaba.

Kibestumine mõjutab inimest tervikuna, tema suhteid teistega ja Jumalaga. Kibestunu muutub tundlikuks ja pirtsakaks. Talle läheb iga pisiasi korda ja sellele reageeritakse enesekeskselt. Ilusate sündmuste, sõnade ja tegude puhul ei suuda ta tänulik olla või ei soostu seda kuidagi väljendama. Võib tekkida lausa eksistentsiaalne tigedus.

Kibestumise väljenduseks on sarkasm, eesti keeles sapisus. Alguses tabab see haavajat, hiljem haavajaga seotud inimesi ja üha laienedes võib see laieneda elule üldse. Sapisus on pidevalt ootel, et salvata vähima põhjuse korral. Mingi põhjuse leiab alati.

Kibestunu on halastamatult kriitiline. Sealjuures omandavad pisiasjad printsipiaalse tähenduse, välistades võimaluse, et teised tohiksid üldse mingeid vigu teha. Kibestunu muutub kangekaelseks ja pahuraks, avamata ennast kellelegi. Aja jooksul hakkavad teised temast üha enam eemale tõmbuma, süvendades kibestunu sisekriisi veelgi.

Sügavaimad haavumised tekivad just lähedaste inimeste poolt. Võõrale on lihtsam andestada, võõra löödud hingehaavadega on lihtsam toime tulla. Üks põhjusi on selles, et lähedase inimese poolt kogetud haavamised kõigutavad meie usku usaldusväärsusesse ja maailma õiglasesse toimimisse rohkem kui võõra löögid. Samuti on meil lähedase inimese puhul raske seletada, miks ta nõnda tegi.

Psühholoogias on uuritud, et kuidas kibestumisest lahti saada. Selgub, et selleks on kaks teed – andestamine ja leppimine. Need on mõlemad aktiivsed otsustuspõhised tegevused. Kumbki nendest ei ole lihtsalt unustamine või kinnimätsimine. Kumbki nendest ei juhtu iseenesest, inimene ise peab olema aktiivne.

Andestamine on sisemise kasvamise protsess. Andestamine tähendab ülekohtu ja ebaõigluse nimetamist õigete nimedega, tõele näkku vaatamist. Andestamine tähendab oma kibestumise tunnistamist ennekõike iseendale. Sügavamas mõttes tähendab andestamine vabanemist soovist kätte maksta. Andestamine tähendab sisemist lahtilaskmist, sõltumisest vabanemist, ilma kibeduseta ise edasi minemist.

Leppimine tähendab osapoolte vahel rahu sõlmimist, suhete korraldamist. Leppimine nõuab palju mõlemapoolset kuulamist, ka ära kuulamist. Meid ei huvita alati mitte niivõrd teod, kuivõrd nende põhjused. Aru saamine, mida teine mõtles, miks ta nõnda tegi – see kõik on tee leppimisele. Leppimise tulemus on teise mõistmine ja ühise edasiminemise kavandamine.

Nii leppimine kui ka andestamine on aeganõudvad. Mõlemal juhul on oluline selguse tekkimine ka iseendas. Leppimise jaoks on tarvis teist osapoolt. Andestada võib aga ka ilma teisega rääkimata, lihtsalt oma südames. Leppida saab ka andestamata, aga see on rohkem probleemi silumine, mitte lahendamine. Vahel võib olla nii andestamiseks kui ka leppimiseks tarvis kellegi kolmanda abi.

Andestamise viljad on ootamatud. Ei mõelda enam kogu aeg haavajale ja haavumisele. Elule tuleb värvi ja maitset juurde ning tunded ei keerle haiget saamise ümber. Sapisuse asemele tuleb sõbralikkus, sõpru tuleb juurde. Kibedus ei näri hinge, pigem on rahu. Rahu iseendaga on aga midagi jumalikku. Mis võiks olla ilusam kui jumalik jõulukink? See juhtub just siin, meie enda toas; keskmise eestlase, selle usukauge linnainimese kodus kohtuvad nad – kirik ja mets. Kui soovite, siis EELK ja RMK, sest just need organisatsioonid on eestlase mõtteilmas kiriku ja metsa vardjad, olgu peale, et on olemas ka teisi kirikuid ja religioonegi, ning olgu peale, et peale riigimetsa kasvavad puud ka eramaal, parkides-õuedes jm.

Kuid võtkem meie maastikupildilt metsad ning eemaldagem kirikutornid alevike ja linnade panoraamidelt – ja see poleks enam kindlasti see Eesti, mida tunneme! Ka mitte siis, kui pildilt kaovad ainult riigimetsad ja ainult luteri kirikud. Sellepärast pole ka tähtsusetu, kuidas EELK ja RMK kumbki «oma haldusalas» – meie kirikutes ja metsades – toimetavad, majandavad ja korraldavad.

Eeskätt seostatakse kirikuga sakraalsust, pühadust, ja seda teevad ka need, kes pole tõsiusklikud. Samasugust püha hardust kogevad inimesed üldiselt ka metsas käies. (Siin ei räägi ma professionaalsetest sae- ega usumeestest, vaid ikka tollestsamast keskmisest eestlasest.) See on üks omapärane tunne: süda on avatud ja meeled on valla, silmapupillid suuremad, eelistatakse pidada harrast vaikust ja mitte häirida rahu, siin esinetakse vähem ja kuulatakse rohkem.

Ollakse millegi suurema ees või sees või lähedal. Nii metsa kui kirikuga käib kaasas ka veidi (au)kartust, võimalust pisut üleloomulikku väge kogeda. Kohtuda millegi endast igavikulisemaga, millegi sellisega, mis on kestvam kui meie ajalik eksistents. Saada osadust kas suurest jumalaväest või looduse suurusest ja ülevusest.

Sestap usun, et eestlasele on mets ja kirik ühtviisi olulised. Mis sellest, et oleme uskmatum rahvas maa peal ning kirikus käivad meil vaid üksikud. Ometi ummistuvad kirikud kirikulistest jõuluajal ja lihavõttel. Niisamuti ei käi tavaline linnaeestlane, kes me ju enamikus oleme, sugugi igapäevaselt metsas. Metsaski on rahvast rohkem vaid ajuti – marja- ja seeneajal.

Ja ega me tegelikult ju ei tunne õigupoolest ei oma kirikute väärtusi ega metsade oma. Kui paljud meist on kohanud Alutaguse laantes lendoravat või näinud Valjala kiriku ristimisvaagnat, kui paljud meist tunnevad Järvselja Kuningamändi või Karja kiriku skulptuurigruppe? Ja ega keskmine eestlane peagi olema neid näinud, rahvuslikus minapildis on hoopis tähtsam teadmine ja kindlustunne, et meie looduses on suuri laasi, kus tõepoolest elavad haruldased metsloomad, ning et meie kirikud on kindlad kojad, kus leidub tõelisi kultuuriväärtusi.

Metsa ja kirikut ühendab veel ühe olulise ühisjoonena seegi, et nad on alati olemas. Nad peavad alati käepärast, õigemini jalapärast olema, et me saaksime sinna minna, kui me igapäevaselt nendele ei mõtlegi.

Nad on nagu vanaema või ustav sõber, kes sind alati tervitab just siis, kui sul on tahtmist ja aega tema poole pöörduda olgu siis hingeliseks kosutuseks või vaimu värskenduseks. (Ääremärkuse korras: on ka utilitaarsemaid põhjusi, kui nii tohib ütelda: kirikusse pöördutakse hingeõnnistuse nimel, metsa minnakse küttepuude toomiseks ja vanaemale minnakse külla tema maitsvate pannkookide pärast.) Ja nagu vanaemalt, eeldame nendeltki üldiselt ju asju, millega oleme harjunud.

Niisiis ei nõua me alateadlikult oma kirikult ja oma metsalt mitte uuenduslikkust, vaid alalhoidlikkust, pigem paigalseisu kui muudatusi. Ja kuigi see kõlab ehk halvasti, pole ta seda mitte. Tahame lihtsalt kindlust, et selles muutuvas maailmas, tänapäeva tormleva elutempo juures oleks vähemalt kusagil võimalik leida paopaika. Seda pagu loodame leida metsa- ja kirikumüüride vahelt.

Ka arhitektooniline plaan on oluline: meie kultuurilises eneseteadvuses peab ühel õigel kirikul olema kõrge lagi ja uhked võlvid ning suurte metsapuude võrad peavad samuti puudutama taevast, moodustades meie kohal loodusliku katedraalivõlvi. Orelihelid ja tuulekohin männiladvus – need on vist ühe ja sama pühadustunde osad.

Kiriku arhetüüp on ilus kaugele paistva kellatorniga ehitis, mis kõrgub iidsetel alusmüüridel. Ja mille kaarjailt aknailt heidavad vitraažid värvilist valgust arhailisele puupingistikule. Ja veel on seal altarimaal ülemöödunud sajandi tumedates toonides, kujutamas Kristust ristil või tema allavõtmist. Ja kindlasti on seal erudeeritud pastor mustas talaaris, keda igal pühapäeval jumalateenistusel kantslist jutlustamas võib kuulata ja kes eestlauljaks on, kui kogudus omal viisil vanu saksa kirikulaule kaasa jorutab. Selline on kirikupilt, see seisab, ja mitte eelmises, vaid vähemalt üle-eelmises sajandis. Aga paradoksaalsel kombel on vist just selles kiriku väärtus.

Kas ei pea aga kirik käima ühiskonna muudatustega rohkem kaasas, olema avatum ning püüdma saavutada kontakti uute põlvkondadega? Kas ei peaks kirik olema atraktiivsem, kasutades ilmalikus elus domineerivaid meetodeid ja konkureerima muude tänapäeva ahvatlustega? Seda on ju püütud ka teha, on muudetud liturgilist korda «kaasavamaks», jumalateenistusi on asendamas missad, mustakuuelistest pastoritest on saanud valgetes albades preestrid, ja ka kirikulised ei kuula enam niisama omaette, vaid neilt oodatakse hoogsat osalust ja üksteisega suhtlemist. «Nagu tänapäeval kõikjal näha saab.»

Kuid uuenduste tuules on luteri kiriku mõjujõud ühiskonnas kahetsusväärselt hoopis langenud ning kiriku liikmete arv pigem vähenenud. Ilmselt on üheks põhjuseks just see, et alateadlikult on oodatud kirikult vastupidist, mitte uuenduslikkusega kaasaminekut ega püüdu joosta võidu ilmaliku kiirelt muutuva elulaadiga.

Kirikus peaks aja(lik)masin seisma ja võimaldama minna esiisade aega või igaviku puudutuse juurde. Veelgi drastilisemalt väljendas äsja oma uuendusmeelsust Soome luterlik kirik ja koos sellega on seal kiriku liikmete arv langenud veelgi tormilisema kiirusega, päevas on seal loendatud tuhandeid lahkujaid.

Samamoodi on metsaga. Me loodame sealt leida neidsamu teeradasid ja käänakuid, neidsamu puid ja puhmaid, mida tunneme. Pilt metsast ei ole ju mitte raiesmik, vaid kõrge päris mets suurte puudega. See võib olla kas hele palu, kus on mõnus astuda, mustikaid süüa ja kukeseeni korjata, või saladuslik kuuse-segamets või hoopis märg kaasik, lodu vm. Meie metsapildil on kindlasti ka igat mõõtu metsaloomad, kui me neid ka alati ei kohta. Ja seal on linnud, kui me ka neid ega nende laulu ei tunne. Seal on pohlad ja puravikud, pihlakad ja sarapuud, seal on sammalt ja jänesekapsaid… ning seal on ka sääski, üraskeid ja põdrakärbseid, murdunud puid ja tohletanud kändusid. Seal kõrgete puude vahel valitseb liigiline mitmekesisus ja looduse stiihiline harmoonia, mitte masinlik ühtlane korrapära. (Ja seda hoolimata sellest, et inimene teeb seal hooldus-, harvendus- ja muid raieid.) Meile läheb mets korda, me teame, et mets on alati olemas, me võime alati sealt hingekosutust saada. Ja iga uuendus – kusagil on rajatud järsku uus siht või lagedaks raitud lank – ajab tavalise metsaskäija veidi ärevusse.

Sest metsaskäija, nii nagu kirikuskäijagi, ootab püsi. Ta tahab kindlustunnet, et mets jääb alati mühama. Selles on metsa väärtus, ning tulunduslik kasu, mis tõuseb metsast, on sel väärtusskaalal sekundaarne, olgu peale, et metsast (palgist) tuleb olulisel määral kogu majandust kosutavat raha. See on üksjagu paradokslik tõdemus, millest tuleneb ka alaline vastuseis, kui ühtede meelest raiutakse meie metsa liiga palju ja teiste meelest tuleks raiemahtu veelgi suurendada. Kuid kardan, nii jumalavallatu kui see ka pole, et samamoodi on ka kirikus sakraalne ja religioosne osadus, võimalus palves Jumala poole pöörduda ja tema õnnistus saada, keskmisele eestlasele sekundaarne. Ent, kuigi uskmatud, me tegelikult armastame oma kirikuid. Ja me tegelikult armastame ka oma metsa, kuigi me ei oska määrata metsaliike ega tunne taimi. 

Samamoodi ei saa mõista metsamuudatusi, mille tagajärjel jõuaksime liigi- ja elupaigarohke metsa asemel üksluise – kuigi tootmisefektiivse – puupõlluni, kus hiiglaslikel aladel kasvavad sirgetes rivides hoolikalt genotüübi järgi välja valitud puuistikud nagu sõdurid reas. Nii paljudes rikastes riikides ka toimitakse, miks ei võiks siis meiegi? Oleks pealegi nii ju palju efektiivsem majandada, metsapalk saaks kiiremini küpseks ja selle kvaliteet oleks ühtlasem. Saaksime raiuda rohkem ja kvaliteetsemat puitu. Võidaksime palju raha. Aga elu oleks vaesem. Puupõldudel ei kõnni matkajad ja pole sinna asja jahimeestel ega seenelistel, põllul seeni ega ulukeid ei ole. Seal puudub elu oma mitmekesisuses – see, mis teeb metsa metsaks. Nii ei saa maha võtta suuri metsalaamasid ning asendada neid puupõldudes reastikku kasvavate istikutega, ilma et meie mets olemuslikult ei muutuks.

Kui inimesed tunnevad, et see pole enam nende kirik või et see pole enam see mets, on juba hilja. Kui metsas jäävadki käima ainult harvesterimehed ning kui metsa ja kirikut mõõdetakse ainult rahas – palgis ja kinnisvaras –, siis ei saa juttu olla enam ei rahvakirikust ega metsast kui meie rahvuslikust väärtusest.

Nii torkab eestlase maailma- ja õigluspilti, puudutab meie meelt, kui üks suurkirik peaks minema haamri alla. Niisamuti ei saaks me lubada meie suurimate puude maharaiumist. Nagu Kastre-Peravalla hiidkuuskede väärtus ei võrdu nende palgihinnaga, ei saa ka Narva Aleksandri kirikut mõõta kinnisvaraportaali hinnaskaalal. Nojah, teoreetiliselt on see muidugi mõeldav, aga see lihtsalt ei mahu pähe.

Eespool tegime mõtteeksperimendi, kui eemaldasime metsad ja kirikud oma maastikupildilt, ja see polnud enam See Eestimaa. Kuid kui nad eemaldada ka meie kultuuripildilt, siis pole see enam ka See eesti rahvas. Ida-Ukraina vinduv relvakonflikt ja hirm suure sõja ees ning muidugi Maidanil hukkunute taevane sada ei lase meil tähistada Ukraina rahva suurt võitu – Viktor Janukovitši autoritaarse režiimi kukutamise peatükki veel kirjutamata Ukraina ajalooraamatutes.

«Kõiges on süüdi Maidan,» on trump­äss paljude Ida-Ukraina elanike käes. See lajatatakse lauale, kui vastused küsimusele «kelle relvad ja võitlejad sõjakollet kütavad?» otsa saavad. Maidan tõi kaasa vennatapusõja, hävitas majanduse ning lõhestas riigi. Samal ajal kui läänes (Kiievis jt Kesk- ja Lääne-Ukraina linnades) märatsesid radikaalid, tegime meie tööd ja hoidsime majandust üleval. Riigipöörde järel tulid võimule fašistid, kes tahavad Donbassi elanikud hävitada. Janukovitš võis varastada, aga vähemalt ei toonud ta sõda. Oleme Venemaaga üks riik, üks rahvas ja meil on üks Putin. Kümned ja kümned sellised vestlused Donetski ja Luhanski oblastis, sealne kollektiivne tõde, millest teadasaamiseks pole tegelikult vaja piirkonda sõitagi. Tasub vaid telekas sisse lülitada ja Kremli kanalites tunnike uudiseid ning jutusaateid vaadata. Piinlik suur vale võib meid muigama ajada, aga seal võtavad paljud seda puhta kullana, juba aasta(kümne)id.

Sisuliselt kukkus Ukrainale 1991. aastal iseseisvus sülle. Neil puudus suuresti idee, mida sellega peale hakata, kuhu riigi ja rahvana jõuda. Loodeti, et Nõukogude Liit jätkub, kuigi uute sümbolite ja väikse uuenduskuuri läbinud majanduspoliitikaga. Nii elab sovetivaim Ukrainas jõudsalt edasi eriti idaoblastite tööstuspiirkondades. Ida-oblasteid hoidis viimastel aastatel Kiievi küljes Janukovitš ja tema oligarhide bande. Kui Euromaidan oli nad minema löönud, ei suutnud uus võim pakkuda ühendavat riigiideed, olla läänt ja ida ühendavaks jõuks. Seda kasutas osavalt ära Kreml, pakkudes viimasele helge tuleviku narratiivi. «Vaid Venemaa suudab pakkuda meile heaolu kasvu ja kaitset fašistide eest,» põhjendas mulle aprillis Luhanski separatistide laagris valge-punase-sinise lipu all seisnud töötu kaevur. Sõnastus vahetus, mõte kordus. Unistus Krimmi stsenaariumi järele puhkes kevadel õide ja veretu kiire ühinemise lootus soojendas paljude südant.

Sügiseks olid sellest unistusest järel vaid rootsud. Veel kogunetakse loosungite ja lippude alla, kuid tunneli lõpus enam valgust ei paista. Sõda ja vaesus, uksele koputav külm ja nälg on separatistide alal elavate inimeste argipäev. Kreml neid ei taha ja Kiievit ei taheta, oma riigi ülesehitamiseks jääb puudu oskustest, tahtest ja rahast. Janukovitši aega meenutatakse härdusega. Jah, palk oli väike ja korruptsioon suur, aga vähemalt tuba soe ja kord majas. Kes kogu selles jamas süüdi on? Maidan ja kõik need, kes Ukraina ja Euroopa lippude all Kiievis revolutsiooni korraldasid!

Maidani süüdistamine on levinud ka läände, sh Eestisse. Oli neil «kaikameestel» vaja Kiievis barrikaade ehitada ja kumme põletada, vaadake, mis nad selle eest said. Oleks nad rahulikult oodanud aastakese kuni valimisteni, poleks sõda ning võimuvahetus oleks saanud toimuda demokraatlikul teel. Tegelikult oli Janukovitši otsus loobuda viimasel hetkel assotsiatsioonileppele Euroopa Liiduga allakirjutamisest vaid viimane piisk lootusetuse karikas. Just lootuse kadumine on see, millega minu ukrainlastest sõbrad on põhjendanud, miks nad kuid Maidanil eluga riskides karmis pakases õlgõla kõrval seisid (ja hukkusid).

Revolutsioonilistest sündmustest esitatakse välismaailmale lihtsustatud pilt, see on kahjuks paratamatu. Õhtustes uudistes on ruumi paar minutit, visuaalne pilt peab olema võimas, seisukoht selge. Mõistmiseks tuleb kohale sõita või siis lugeda neid, kes sündmuste keskel elavad. Eesti keelde tõlgitud Andrei Kurkovi «Ukraina päevik: ülestähendused kriisikoldest» ei anna lihtsat vastust küsimusele, miks ukrainlased enam oodata ei jaksanud. Vastus on kirjas ridade vahel, peidetud argipäeva ja ühiskonnakorraldust põgusalt kirjeldavatesse lõikudesse.

Kurkov on staar-kirjanik, tema teoseid on tõlgitud kümnetesse keeltesse. Ta on ainuke Ukraina kirjanik, kelle raamat on olnud Euroopa müügiedetabelite esikümnes, tema esseed leiavad laialdast lugemist kodumaal ning on mõjukad. Kurkov on venelane, sündinud Leningradis, ja kirjutab vene keeles. Pesuehtne sisserändaja poeg ja veel selline, kes ei teagi olla üliettevaatlik. Ta ei pelga kritiseerida võimu ei Kiievis ega Moskvas. «Olen vene rahvusest Ukraina kodanik,» kirjutab Kurkov (lk 60) ja lisab: «Aga ma ei ole venemaalane, sest mul ei ole Venemaa ega selle poliitikaga midagi pistmist, mul ei ole Vene kodakondsust ja ma ei tahagi seda.» Teda üllatab, miks paljudel on raske aru saada, et sõnadel «vene» ja «Venemaa» on suur vahe.

Just temasugused ja need, kes teda mõistavad, on minu arvates Ukraina (ja muuseas ka Eesti) tuleviku, ühtsuse ja rahu võti. Statistika järgi on umbes 20 protsenti Ukraina elanikest vene rahvusest (ehk vähem kui Eestis), pärast Krimmi annekteerimist ja kahelt idaoblastilt kolmandiku okupeerimist on neid de facto veelgi vähem. Tööl-kirikus-köögis räägib vene keelt aga ligi pool elanikkonnast ja Putin pidas neid kõiki enda omaks. Luhanski ja Donetski kaevuritele võib Moskva olla lähemal, kuid täiesti venekeelne (ja Nõukogude Liidu ajal suletud sõjatööstus) linn Dnipropetrovsk värvus sõja eelõhtul sini-kollaseks. Põhjuseid on mitu, seletas mulle novembris Tallinna külastanud Ukrainast pärit Berliini Humboldti ülikooli ajalooprofessor Andrei Portnov, kuid selgelt on tugevnenud vene keelt rääkivate elanike Ukraina identiteet.

Mul on tunne, et see on Putinile valusaim löök. Olla venelane, venekeelne ja/või õigeusklik ei tähenda olla venemaalane, Kremli-meelne ja ammugi mitte Putinile lojaalne. Õige venelane on anti-Putin ja pro-Euroopa, see, kes hoiab kinni oma kultuurist ja keelest, kuid austab liberaaldemokraatlikke väärtusi ja vabadusi ning armastab riiki, kus ta elab. Riik ja ühiskond peab sellise identiteedi tugevnemiseks võimaluse ja aega andma. Selle asemel et peale suruda riiklikku tõde, tuleb mõista ja toetada seda, et pole ühte ajalugu ega kultuuri. Sellises vabaduses kaotab Kremli propaganda oma jõu, selle laetud sõnumid lendavad bumerangina tagasi.

Andrei Portnovi vanaisa hukkus 1943. aastal võitluses fašistide vastu, «kuid nüüd kasutatakse sõna «fašist» nii suuliselt kui kirjalikult minu enda aadressil, kuna ma võtan sõna selle vastu, et Putini armee on Ukraina okupeerinud, kuna ma võtan sõna totaalse korruptsiooni vastu, mille pagenud president Janukovitš koos oma klanniga kõikjal sisse seadis, ning teen seda ka edaspidi ja kuna ma tahan, et maa, kus ma elan, oleks õigusriik. Ei, ma ei ole poliittegelane /…/. Ma olen lihtsalt oma riigi kodanik.» Ei, «Ukraina päevik» ei keskendu uuele identeedile. Kuid seda raamatut lugedes hakkavad kõnelema ikka need kohad, mis praeguse Eestiga dialoogi astuvad. Küsimus on, kuidas ja kui palju kõnetavad 2013. aasta 21. novembri ja 2014. aasta 24. aprilli vahele jäänud päevad eesti lugejaid.

Kurkovi raamatu põhjal on võimalik Euromaidani kulgu mõista neil Eesti lugejatel, kes on iga päev Ukraina sündmusi jälginud või on seal viimase aasta jooksul kuid viibinud. Sündmused, sündmuspaigad ja osalised ilmuvad päevikusse ilma sissejuhatuseta. Selgituste osa ja mõned joonealused märkused on ehk abiks, kuid Kiievi tänavanimed ja Ukraina linnad ning revolutsiooni võtmesündmuste ja -isikute taust tuleb kuskilt mujalt lisaks lugeda. Nii on revolutsiooni ohvriterohkemale päevale, 20. veebruarile pühendatud vaid kolm lõigukest. See on mõistetav, sest autor oli just siis lähetusel Saksamaal ning päevikusse sai vahetute emotsioonide asemel kirja panna vaid need, mis tekkisid uudiste ajel kaugelt rahutust kodulinnast.

Päevauudised on läbivalt päeviku oluline osa. Need esitatakse tuimalt, vahel võõrkehana pressituna perekondliku väljasõidu kirjeldavasse lõiku või mõne pikema mõtiskluse sees. Uudised on paratamatult vägivallast, piinamisest ja surmast ning need tungivad normaalse elu (=elu, mida meie siin Eestis elame) sisse. Mida kaugemale esimesest protestipäevast, seda enam tekib tunne, et vägivald, piinamine ja surm on uus normaalsus ning perekondlikud kevadtööd suvilas, laste sünnipäevad ning kirjandusõhtu raamatupoes midagi veidrat, justkui teiselt planeedilt.

Nalja saab ka, peamiselt on see muidugi must huumor. Kuid selle kõrval tõstab pead üha süvenev äng ja sõjahirm ning püüd jääda normaalseks. «Kõik on väsinud sõja ootamisest, Venemaa ähvardustest, tuleviku pärast värisemisest. Nii väga tahaks selle lehekülje Ukraina ajaloost võimalikult kiiresti edasi keerata ja õnneliku lõpuni jõuda,» kirjutab Kurkov viimases, 24. aprilli sissekandes (lk 206). Järgmised leheküljed on veelgi verisemad. Järgmistel kuudel hukkub kümneid kordi rohkem inimesi kui Euromaidani revolutsiooni käigus. Nii mitmedki jäätunud Gruševskõi tänaval vastastikku kive ja kummikuule lennutanud seisid (ja hukkusid) juba varasuvel üksteise kõrval välisvaenlase vastu võideldes – kes liitudes vabatahtliku pataljoniga, kes jäädes truuks vandele teenida sisevägedes riiki.

Sõda käib edasi, kuid Ukrainal on vähemalt lootus. Lootuse tagas Euromaidani revolutsiooni võit, sõja organiseerisid kukutatud Janukovitši režiimi riismed ja Kremli relvad. On võimalik, et ühel päeval mõistavad seda ka need Ida-Ukraina elanikud, kes ikka veel Moskva poole kiikavad, kuid see sõltub eelkõige Kiievi suutlikkusest ehitada lõpuks üles normaalne õigusriik. Tosin päeva enne Krimmi annekteerimist märtsis kirjutas Kurkov päevikusse: «Maailm on kogunenud Ukraina nagu haige lapse ümber, üritab teda päästa ja talle uut eluvaimu sisse puhuda. Vähirakkude arv on kriitiline – aga tänu jumalale veel mitte surmav.» Tänu jumalale kehtib see diagnoos ka 2014. aasta detsembris. Kas olete kunagi korrusmajade või siis nii uhkete kui uberike eramajade aknaid vaadates mõelnud, mis elu küll nende taga elatakse? Enamasti ei teata isegi seda, kes elab kõrvalkorteris. Kui kunagi Tartus Annelinnas elasin, teadsin oma naabri kohta vaid niipalju, kui läbi seina kostis. Näiteks millal tal oli köha.

Reporteriametile lisaks kiirabis töötades olen hakanud mõtlema, kui palju on akende taga kurbust, masendust ja lootusetust, aga ka armastust ja headust. Viin teid nüüd mõne aknataguse elu juurde, millesarnaseid võib ainuüksi ühes suures kortermajas olla mitu.

Kurb on, kui kellegi tagatoast leiab tema hooldamist vajava lähedase. See on küll ühest küljest armas, aga tohutult raske ja nähtamatu töö. Voodisse võib olla aheldatud näiteks sügava puudega laps või ajuinsuldi üle elanud abikaasa, kes sõltub nüüd täielikult kellestki teisest. Ja nii aastaid, isegi kümneid aastaid. Seni, kuni keegi enam ei jõua.

Elusolemine, ilma et elaks, võib olla üks jubedamaid kogemusi nii hooldajale kui hooldatavale.

Kurb on, kui korteris ootab ees üksinda jäänud inimene, kelle kõrvalt on kadunud see kõige kallim. Keegi, kelleta ta ei kujutanud elu ettegi. Nüüd on ta üksi. Käib toast tuppa ega saa aru, miks teda juba ära ei kutsuta.

Kurb on näha inimesi, kes on õnnetud seetõttu, et nende lapsed elavad välismaal. Oma lapselapsi näevad nad ainult piltidel. Nad ei saa neid süles hoida, nendega mängida ega neid kasvamas näha. Neid, kelle lapsed on kusagil kaugel, on järjest rohkem. Mis teha, kui mujal on akendetagune elu helgem. Vähemalt siit võib nii tunduda.

Kurb on sattuda viimast lootust elus hoidvate inimeste juurde. Nende juurde, kellele arst on öelnud, et elada on jäänud vaid mõned kuud või nädalad. Olgugi et kasvaja avastati alles hiljuti. Nüüd tuleb sellega lihtsalt leppida, sest kuri sõraline ei kavatsegi kombitsaid koomale tõmmata. Vähi tõttu kaotab Eestis elu sadu inimesi aastas. Neil tuleb koos lähedastega seista silmitsi valu, hirmu, kannatuste ja surmaga. Seda lühikese aja jooksul: diagnoosi saamisest viimse hingetõmbeni.

Kurb on kohtuda inimestega, kes uputavad oma valu pudelisse. Õieti ei teagi, kas uputavad või üritavad hoopis selle eest põgeneda, sattudes samal ajal üha suuremasse musta auku. Vähemalt ühes asjas nad ei eksi: kui mittealkohoolik võib hommikul poodi minnes enne kella kümmet kogemata pudeli korvi pista ja oma apsust alles kassas kuulda, siis nemad teavad täpselt, millal sammud kangema kraami järele seada.

Kurb on näha peret, kus üks liige on sunnitud taluma vaimset või füüsilist vägivalda ning saab alatasa karistada. Tal pole tavaliselt väljapääsu, sest ta on kaotanud kogu oma enesekindluse ja väärikuse, õigemini loovutanud selle võimu haaranud kaaslasele. Eriti kurb on, kui kõige selle tunnistaja on laps, kes samuti saab aeg-ajalt karistada. Nii nad lasevad ennast elul ja selle määratud teelisel lihtsalt peksta.

Kurb on, kui akende taga elavad inimesed, kes omavahel peaaegu ei räägigi. Nad elavad küll ühel pinnal, aga on nagu võõrad. Nad on koos olles rohkem üksi kui üksinda olles. On huvitav kõrvalseisjal vaadata, kuidas hakkab toimuma «Kolgata tee»  riigikokku. Ajakirjanikud, lauljad ja muud organiseerijad on avalöögi  juba teinud. On selge, et nad kõik trügivad lootuses sisse saada, kuna arvavad, et rahvas usub nende siiraid kavatsusi muuta rahva elu paremaks: livideerida palgavaesus, tõsta sündivust, peatada väljaränne ja taastada demokraatia. Täpselt niimoodi vastas üks kandideerija-ajakirjanik, kui talt küsiti, mida tegama ta sinna läheb? Ilus vastus. Aga kuidas seda teha, jättis küsija küsimata ja vaevalt, et vastajal vettpidav vastus olemaski oleks olnud aga trügitakse ikka, arvates, et küll me seal midagi ära teeme, peaasi, et rahvas meid  usuks ja valiks. Pärast on meie elu tipp-topp: kõrge palk, suured kuluhüvitised, pikad puhkusd, tasuta välisreisid, tagasi kutsumist pole karta, omal ajal hakkab jooksma kõrge personaalpension ja veel palju muudki.

Meenub hiljutine Aarne Rannamäe telesaade «Vabariigi kodanikud». Sinna olid kutsutud kandideerivad ajakirjanikud. Üks nendest  arvas, et rahvas peaks mind valima, sest ma olen terve suvi tegelenud riigireformi- ja külakogukonna teeside välja töötamisega. Aga uurinud seda riigireformi, siis on see huvitavalt, küsimustele üles ehitatud ja äärmiselt üldsõnaline. Näiteks: «regionaalarengu korraldamine viisil, mis tagab piirkondade arenguvõimekuse ja konkurentsivõime kasvu». Tekib kohe küsimus, millisel viisil? Loodetakse ikka, et olen tuntud, sõnaosav ja peaasi, et esinemiskindel, küll rahvas siis usub mind. Ja usubki.

Teine ajakirjanik samas saates rõhutas korduvalt, et nende võim tuleb seal üleval murda ja tagatoad likvideerida. Sellel mehel on lihtsam, et petjaks mitte jääda. Selles saates naisajakirjaniku – sotsiaalsfääri asjatundja väited ja riigikokku kandideerimise põhjus olid  kõige usutavamad.

Kangesti oleks tahtnud kuulda saatejuhilt kandideerijatele küsimust,  kas oleksite ka siis kandideerinud kui palk riigikogus oleks olnud ainult poolteisttuhat  ja kuluhüvitised peaaegu olematud. Pole kahtlust, et kõik oleksid vastanud «jaa», sest teadagi, seal ei ole nii... ja rahvas peab nägema, et me palga pärast sinna ei trügi.

Midagi teisiti pole ka nendega, kes juba sees, aga tahavad seda ihaldusväärset elu edasi elada, seega ka uuesti kandideerida. Ei ole kuulnud, et keegi nendest esitaks ideid, kuidas konkreetselt suurendada riigi sissetulekuid, tulusid (maksude tõstmise või kättesaamise jätame kõrvale) tööstuse, s.h. tehnoloogiate ja innovtsiooni kaudu, või kuidas vähendada riigi püsikulusid, näiteks: likvideerida presidendi institutsioon, kus selle esindusfunktsioon võiks minna üle riigikogu esimesele esimehele ja juriidiline funktsioon õiguskantsleri juristide büroole, või kuidas konkreetselt luua olukord, et siit ära ei mindaks või juba siit lahkunud tagasi tuleksid. Mitte midagi sellist! Neli aastat on riigikogus nämmutatud, aga asjad paremaks pole läinud, küll aetakse süü väliskeskkonna mõjude ja kes teab veel mille kaela. Aga, oh imet, meil lõpetanud spetsialist leiab kohe tööd välisriigis. Käib ainult üks jahumine, kuidas jagada ümber riigi tulusid: kellel tõsta makse, kellel neid alandada jne, aga kuidas luua ja kuidas käivitada süsteemid, et riigi tulud tõuseksid, sellest konkreetselt ei räägi koalitsioon ega opositsioon. See näitab selgelt riigikogu kvaliteeti. Toetusi oskab igaüks jagada, kuid nii rumalalt, et toetada 300 euroga kolmanda lapse kasvatamist, nii rikkas kui vaeses peres, ühe vitsaga, siis see on küll juba ülim:  lennukilt raha külvamine. Selle raha eest oleks parem võinud toetada vaesemaid tehniliste erialade tudengeid, andes nendele kõrgemad stipendiumid või pooltasuta ühiselamukohad. Ka õpetajate või päästetöötajate palgad ootavad tõstmist jne.

Aga mida siis teha, et sorteerida terad sõkeldest? Arvan, et tuleb luua pikaajaline teledebatt, näiteks ETV2-s. Koguformaat tuleks välja töötada spetsialistidel, aga arvan, et võiks kasutada ühe osana ka sellist formaati, kus kaks konkureerivat erakonda on vastamisi ja esitavad teineteisele küsimusi. On loomulik, et tahetakse tabada konkurendi nõrku kohti, kuid seejuures peab ka ise valmis olema neile teravatele küsimustele vastama. Ja siis rahvas teeb järeldused. Selline debatt võiks kesta erakondade vahel paar nädalat, a 3 tundi õhtusel ajal. ERR ei pea selle eest midagi rohkem maksma, peale tehniliste kulude ja saatejuhtide palkade, nende eest peab ta niikuinii maksma,  kandideerijad teevad oma töö tasuta.

Kordan veel. Oleks juba aeg hakata trügijatelt konkreetseid ideid, tõestusi- põhjendusi ja lubadusi küsima. Aga tegelikult ka sellest on vähe. Saanud riigikokku, ei hoolita enam populistlike lubatuste täitmisest, muututakse sõltumatuks ja valijal pole enam midagi teha: oodata tuleb neli aastat, aga selleks ajaks on rahva mälu kustunud. Trügijale-sissesaajale aga on garanteeritud kõik hüved ja tulevik.

Kas me sellist riigikogu tahame, kes ei oska meie elu paremaks muuta, olgugi, et sinna on valitud kõik ilusad ja jutukad saadikud? Juba aastaid on Singapuri ja Eesti vahele on tõmmatud paralleele, näiteks eesrindlikkuse ja väiksusega seotud teemadel. Tahes-tahtmata tundub, et tänaseks on neist kahest eesrindlik vaid üks väikeriik ning mitte ainult finants- või teadusvõimekuse osas. Kindlasti on mitmeid kultuurilisi aspekte, kus Singapuri ja Eesti kõrvutamine pole mõttekas. Vaevalt me kujutaksime Eestis ette, et keelaksime ära närimiskummid nagu seda on Singapuris tehtud – see ilmselt pole teema, milles peaksime Singapurist eeskuju võtta. Millistes valdkondades võiksime aga Singapuriga paralleele tuua või mida lausa peaksime Singapurist kopeerima?

Täna paistame Euroopas silma meie poliitiliste juhtide kesise haridustasemega. Loomulikult lohutame end: «oluline on inimene, mitte paber».  Singapuri liidrite ettevalmistus seevastu on äärmiselt tähelepanuväärne. Nii kultuuriliselt kui ka riigi arengust tulenevalt on kokku lepitud juhtide parima hariduse (ja harituse) vajalikkuses ning ettevalmistus saadakse (antakse) mitte ainult kohapeal (kuid seda kindlasti ka), vaid laias maailmas ehk parimates ülikoolides üle maakera.

Tähelepanuväärne on ka Singapuris riiklikult olulistes küsimustes erinevate ametkondade üleste kokkulepete saavutamine. Riiklik kokkulepe võimaldab  teha otsuseid näiteks uute ülikoolide loomiseks, valdkondades mida riik vajab või konkreetsete teadusvaldkondade finantseerimiseks.  Meilgi on mitmeid riiklikke dokumente, mis aga paraku ongi vaid dokumendid: isegi vaid kahe  ministeeriumi vaheliselt ei saavutata kokkuleppeid, rääkimata siis riiklikest, vajaduspõhistest, arengut sisuliselt ja finantsiliselt suunavatest kokkulepetest.

Sisuliselt annab mõlema riigi väiksus eelise suurriikide ees - võimaluse otsustada ja katsetada erinevaid lahendusi. Loomulikult just ka seetõttu, et ümber otsustada ja teisiti lahendada saab väikeses riigis kiiremini ja paindlikumalt.

Umbes juba viis aastat tagasi räägiti Singapuris tervishoiu valdkonna plahvatuslikust arengupotentsiaalist. Eesti on jõudnud nutika spetsialiseerumise valdkondade analüüsi kaudu sama järelduse tagaukseni: meie räägime e-tervisest ja infotehnoloogiliste lahenduste vajadusest. Singapur räägib arstide ja teiste tervishoiutöötajate meeskonnatööst, mida toetaks teaduspõhine uuringu- ja arengutegevus ning tervishoiutöötajate tegevuse toetamisest kõige uuemate info-  ja meditsiinitehnoloogiliste lahendustega. Eesti nutikas spetsialiseerumine ütleb, et edu võti peitub IT-lahendustes ja geenitehnoloogiates.

Minu tagasihoidliku (23 aasta) kogemuse alusel julgen väita, et ilma tervishoiutöötajateta ei ole üldiselt vahet kas geenitehnolooge või IT-mehi on piisavalt või  kas e-tervis funktsioneerib. Tervishoiutöötajate vähesust kinnitavaid uuringuid on meil juba päris ohtralt ning poliitikuidki on püütud sel teemal harida. Tervishoiutöötajatel  endil on selline töökoormus, et nad sel teemal enam kaasa rääkida ei jõuagi.  Meeskonnatöö sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi vahel küll paraneb. On paranenud lausa kõvasti, kui võrrelda tänast ja viieteist aasta tagust vaadet. Kuid samale tasemele jõudmiseks, kus oli näiteks Taani 1995. aastal, on veel pikk maa minna.

Kõige selle taustal tuleks ju midagi teisiti teha juba täna või pole meil ideid? Haigekassa rahastamise ja rahastamise põhimõtete muutmisvajadusest on rääkinud nii tegijad ise kui ka riigikontroll. Üheselt peaks olema ka võhikule selge, et tervishoiutöötajate vähesus meil ja Põhjamaades  (puudu 20 000 töötajat!) on üha teravam probleem, väiksem probleem pole Eesti jaoks seetõttu ka tervishoiutöötajate Põhjamaadesse liikumine. Ilma uute lahendusteta haigakassa rahastamises ja funktsioneerimises Eesti riik kindlasti kaua tervishoiu valdkonnas eesrinnas olla ei suuda. Tänane efektiivsus on saavutatud nii töötajate kui ka patsientide arvelt.

Arendades e-tervist, haiglate võrgustumist ning tervisekeskuste loomist oleme ikkagi õige varsti seina ees kus betooni jagub aga inimesi mitte.  Lisaks on üha selgemaks saanud, et e-tervise maksimaalseks kasutamiseks, haiglate võrgustumiseks on vajalik parandada meeskonnatööd nii erinevate valdkondade tervishoiutöötajate kui ka tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi vahel. Mõningaid suurepäraseid näited on meil kõigil, kuid süsteemne positiivne pilt puudub. Tulevikupilt  tervishoiust puudub tervikuna kogu Eestis.

Tervishoiu kõrgkoolid ning Eesti Õdede liit tegid 2014. aastal pöördumise Vabariigi Valitsuse poole, kus avaldasime muret ja tegime mõningaid ettepanekuidki. Sotsiaalministeeriumilt saime selle peale viisaka vastuse, kus põhimõtteliselt tänati meid muret tundmast.   See aga ei vii edasi!

Võib olla peaksime alustama hoopis millestki radikaalsemast? Näiteks uuel  Euroopa Liidu rahastusperioodil  looma täiesti uue kõrgkooli, kuhu koondatakse kõik tervishoiuvaldkonna (hiljem ka sotsiaalvaldkonna) õppekavad. Selliselt õpivad arstid koos õdedega, füsioterapeudid koos tegevusterapeutidega, farmatseudid koos farmakoloogidega jne. Nii loodi näiteks Singapuris  täiesti uus ülikool, selleks et uusi asju juurutada ning kõik vana kõrvale jätta. Ehk peaks kõiki neid erialasid õppima uue nurga alt – sümptomite ja probleemide keskselt, et fookusesse tõuseks abi vajav inimene? Üha spetsiifilisemaks muutuvad tervishoiutöötajate teadmised, üha enam on kolleegil vajalik õpetada ja kaasata kolleegi, sest patsiendid on hakanud taipama, et nemad on tervikud. Patsienti ei saa jagada tükkideks andes kardioloogile südame, füsioterapeudile haige jala, kopsuarstile allergia, pereõele patsiendi ülekaalu jne.  Patsient tahab saada komplektset analüüsi ja koostööd erinevate spetsialistide vahel ning üht nn juhtumikorraldajat, kes talle kõik võimalused «ära tõlgib» ja temaga koos otsustada aitab.

Ehk alustame sellest, et õpetame neid spetsialiste üheskoos, meeskonnana toimima juba õpetamise faasis? Kindlasti on siin probleemid a la Tartu Ülikoolis on olnud ajalooliselt arstiteaduskond ja seda ei saa ju ometigi ülikoolist lahutada,  Tallinna Tehnikaülikool on enda juurde loonud mitmeid meditsiinitehnoloogilisi  professuure. Tallinna Ülikool tegeleb tervise- ja sporditeadustega, tervishoiu kõrgkoolegi on kaks – üks Tartus, teine Tallinnas.  Seega on meil vähemalt 5 probleemi. Aga kui korraks tõusta asutustest kõrgemale ja vaadata Eestit tervikuna, kui korraks mõelda et meie väiksus võimaldab luua midagi täiesti uut, siis ehk peaks ikkagi alustama haigekassa seaduse muutmisest, julgelt tulevikku vaatamisest ning Eesti Tervishoiu Akadeemia loomisest?
 Viimastel kuudel on ühiskonnas üheks aruteluküsimuseks kerkinud naiste kohustuslik ajateenistus Eestis, enamasti on sel teemal sõna võtnud mehed. Naised ise ei ole kahjuks laiema avalikkuse ees peale üksikute poliitikute selle teema suhtes mingeid seisukohti väljendanud, ometigi oleks see igati asjakohane. Mina toetan hiljutist riigikogu riigikaitsekomisjoni seisu­kohta toetada Eestis naiste vabatahtlikku osalemist ajateenistuses, mitte selle kohustus­likuks muutmist.

Eesti põhiseaduse järgi on kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused võrdsed. Üheks olu­liseks erandiks kohustuste osas ongi seni olnud Eestis kohustuslik ajateenistus ainult meestele.

Norra parlament kiitis hiljuti, 14. oktoobril heaks seaduseelnõu, mille järgi hakkab soo­neut­raalne sõjaväekohustus kehtima alates 1. jaanuarist 2015, see puudutab kõiki vähemalt 19-aastaseid naisi, kes on sündinud 1997. aastal või hiljem.

Norras toimuvast ajendatud senine väitlus Eesti on olnud kahtlemata olnud igati tervitatav ja huvitav. Enamasti on poolt- ja vastuargumente välja toonud mehed, kes on militaarvaldkonnas asja­tundjad, seega on ka argumendid olnud enamasti militaarset laadi. Kahjuks on soolist perspektiivi käsitletud stereotüüpselt ja laiemat ühis­kond­likku tausta arvestamata. Just seda viimast tahan ma alljärgnevalt käsitleda nii naise kui kahe väikelapse ema vaatenurgast.

Statistikaameti andmetel oli summaarne sündimuskordaja 2012. aastal Eestis 1,56 ja loomulik iive jätkuvalt miinuses (-1394). Sellises demograafilises olukorras, milles pealegi on sünnitamisikka jõudnud või jõudmas 1990-ndate alguse väikesearvulistes aastakäikudes naised, on kohatu noorte naiste suunas vaadata sooviga hakata neid veel kohustuslikus korras ajateenistusse kutsuma. Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuse ülema Martin Heremi sõnul tuleb igal aastal ajateenistusse keskmiselt ainult 39 protsenti meessoost kutsealustest ja sellest Eestile ka täiesti piisab.

Negatiivne loomulik iive on Eesti jaoks probleemiks olnud juba palju aastaid. Naised on need, kes lapsi kannavad, sünnitavad, imetavad ja on nende peamised hooldajad esimestel elu­aastatel. Soolise võrdõiguselikkuse monitooring  2013 toob välja, et valdavalt on kodused rutiinsed majapidamistööd jätkuvalt naiste õlul. Eesti tööturg on sooliselt tugevalt segre­geeritud, mis on ka peamiseks soolise palgalõhe põhjuseks. Naiste võimalusi tööturul mõjutab ka eeldus, et just nemad peavad suutma töö- ja pereelu ühitada. Lausa 77 protsenti naistest leiab, et meestel on tööturul natuke või märgatavalt paremad võimalused.

Eesti Statistikaameti andmetel on 91 protsenti üksikvanematest Eestis naised ja Eestis on üksik­emadega leibkondade osakaal (7 protsenti) ligi kaks korda kõrgem kui Euroopa Liidus (3,7 protsenti).

Naised on Eesti ühiskonnas nõrgematel positsioonidel mitmes olulises aspektis, samas on just naised need, kes lepivad madalama palgaootusega ja pärast laste sündi pikemaajalise karjäärikatkestusega, põetama kodus haigeid väikelapsi, püüdma žongleerides toime tulla töö- ja pereelu ühitamisega, pärast lahutust suutma üksi laste eest hoolitseda, sageli ka ilma teise vanema materiaalse toetuseta. Sellisele koormusele lisada veel meestega võrdne kohustuslik ajateenistus on pikemas perspektiivis lühinägelik ja naiste suhtes lugupidamatu vähemalt seni, kui pole ellu viidud Leo Kunnase soovitus ka praktiliselt kehtestada kohustuslik ajateenistus kõigile vaimselt ja füüsiliselt tervetele meessoost kutsealustele ja Eesti summarne sündimus­kordaja on tõusnud vähemalt Norraga võrdsele tasemele, 1,85-ni.

Lõpetuseks. Johannes Kert on ühe naiste kohustusliku ajateenistuste pooltargumendina välja toonud, et kuna naised on Eestis kõrgemalt haritud kui mehed, ei saa ühiskonna haritumat osa ajateenistustest eemal hoida. Paljudes muudes ühiskonnaelu kaalukates valdkondades (poliitika, avalik elu, äri jmt) peetakse Eestis meeste domineerimist loomulikuks ja «ühis­konna harituma osa» eemalejäämist traditsiooniliseks ja paratamatuks. Esmakordselt on praeguses valitsuses lausa kuus naisministrit ja mina jään igatahes huviga ootama, kas naiste pea võrdne esindatus meestega jätkub erakondade triibuliste nimekirjadega eelolevatel parlamendi­valimistel või jääb see ühekordseks eredaks hetkeks meie maskuliinses poliitikataevas.
 Hoolimata küberrünnakutest, terroriähvardustest ja rahvusvahelisest skandaalist jõudis Põhja-Korea liidri Kim Jong-uni tapmisest rääkiv komöödia «Intervjuu» lubatud 25. detsembril siiski ligi 300 kino ekraanile ning interneti vahendusel veel sadade tuhandete inimesteni. Tänu küberrünnakutele, terroriähvardustele ja rahvusvahelisele skandaalile sai Seth Rogeni ja Evan Goldbergi film palju enam reklaami, kui küberrünnakute ohvriks langenud Sony Pictures neile eales pakkuda saanuks. Kui palju on neid filme, mille näitamist peab vajalikuks USA president Barack Obama isiklikult, kinnitades, et vastupidist tehes allutataks end terroristide tahtele?

Paistab peaaegu, nagu oleks tegemist ühe äärmiselt võimsa reklaamikampaaniaga, kui päriselu sündmused taas loomingut värvikuselt ületama ei kipuks.

«Nii nagu president selgelt ütles: me ei ela riigis, kus välismaine diktaator võib USAs tsensuuri kehtestada. Tänaste teadete valguses saavad inimesed filmi suhtes nüüd ise valiku teha, ja nii peabki see olema,» sõnas Valge Maja kõneisik Eric Schultz pärast teadet, et film siiski jõuab kinodesse.

Filmi on nüüd aidanud laiemale publikule tutvustada isegi Venemaa – välisministeerium teatas sel nädalal, et tegemist on sedavõrd agressiivse ja skandaalse filmiga, et Põhja-Korea reaktsioon on mõistetav. Lisaks sai puhkenud kära keskel väike Kim Jong-un kutse Moskvasse – mais toimuvatele niinimetatud Suure Isamaasõja lõpu 70. aastapäeva pidustustele. Selle seos filmiga on muidugi kaheldav, enam võib põhjus olla Venemaa tõrjutuses ja asjaolus, et ÜROs on senisest jõulisemalt tõstatunud Põhja-Korea inimõiguste olukord.

Seda omakorda peetakse võimalikuks ajendiks Põhja-Korea ebatavalisele tegutsemisele – tavaliselt sooritatakse sealt küberrünnakuid lõunanaabrite vastu, praegu aga peetakse neid peasüüdlasteks Sony e-kirjade ja filmistsenaariumide lekitamises ja sellele järgnenud ähvardustes (kordub 2001. aasta 11. september, kui näitate sellist häbitut filmi!), mille ajel «Intervjuu» näitamine esialgu ära keelati.

Põhja-Korea mõistis filmi muidugi hukka ja kiitis rünnakud heaks, ent eitab siiani osalust neis. Diktatuuririik pakkus end isegi osalema koos USAga juurdluses, et selgitada välja tegelikud süüdlased. See küll ei tõesta kuidagi tegelikult nende süütust – eitamine ja küberrünnakud sobivad Põhja-Korea käitumismustriga suurepäraselt. Siiski ründavad nad tavaliselt Lõuna-Koread, mitte USA meelelahutustööstust.

Lisaks kõigele muule katkes Põhja-Koreas viimase nädala jooksul kaks korda nende oma internetiühendus – tegemist on küll piiratud võrguga, ent selle katkemine vallandas spekulatsioonid, et USA vastas küberrünnakule samaga.

Paljude kriitikute hinnangul mitte kuigi väljapeetud huumoriga küllalt keskpärasest komöödiast on saanud film, mille rahva ette jõudmist nähakse sõna- ja mõttevabaduse triumfi.

Film esitab jaburas kuues sündmuste ahela, mille tõeks saamise vastu poleks Põhja-Korea režiimi jõhkrusega kursis oleval publikul ilmselt midagi. Kaks kõmuajakirjanikena nime teinud saatejuhti saavad võimaluse minna intervjueerima Kim Jong-uni isiklikult, sest ekstsentriline prullakas diktaator on nende (ja selgub, et ka Katy Perry) andunud fänn. CIA värbab ajakirjanikud suurt juhti tapma. Afäär õnnestub ja Põhja-Koreast saab demokraatlik riik, kus toimuvad vabad valimised.

Ilmselt võib filmi publikuni jõudmist sõnavabaduse võiduks nimetada küll – meie maailma väärtustega ei haakuks kuidagi, kui keelataks ühe keskpärase komöödia vaatamine seetõttu, et ühele väiksele väga tigedale riigile see ei meeldi. Tasub siiski kaaluda, kas niigi keeruliste suhete pingestamine problemaatilise riigiga selle nimel, et mõne joovastava aine mõju all kirjutatud stsenaarium publikuni tuua, on just kõige mõistlikum ajaviide.

Sasha Baron Cohenil õnnestus näiteks filmis «Diktaator» Lähis-Ida riigipäid sedasi pilada, et ta ei kasutanud ühegi pärisnime, ehkki iga teadlikum kinokülastaja võis üles noppida kamaluga viiteid.
 Kas Tove Jansson on soome või rootsi kirjanik, arvestades, et Soomes elanud autor pani muumilood kirja rootsi keeles?

Kui aasta tagasi Saksamaal tema romaani esietendusel Ivanovilt küsisin, kas ta on eesti autor või ei, jäi ta vastuse võlgu, sest tema lihtsalt kirjutab ega mõtle sellele. «Kirjutan vene keeles, elan Eestis,» nentis Ivanov. «Kui minult küsida, kas olen eestlane või mitte, vastaksin, et olen venelane.»

Andrei Ivanov sündis 1971. aasta jõululaupäeval Tallinnas ja tema romaanidki on sama rammusad kui jõulude ajal müüdavad pähklitest, rosinatest ja kõigest muust heast koosnevad maiused. Ainult et Ivanovi kirjutised pole magusad, tema raamatute maailm on sünge, lootusetu, kujundirohke ning mõjuv.

Mina pean Ivanovi suureks kirjanikuks, keda kirjandusajaloolased tulevikus soovivad nimetada eesti kirjanikuks. Ka venelane võib olla eestlane.
 Kas paljukannatanud Tallinn peab tõesti taluma nüüd kahte Savisaart korraga, eriti kui üks neist lubab olla veel rohkem Savisaar kui Savisaar ise?

Just samal ajal, kui Edgar Savisaar Estonia teatris oma kogudusele kõnet pidas, andis Marika Vaarik naaberteatris NO99 muusikali «Savisaar» reklaamikampaania avalöögi, esinedes ühekordses aktsioonis «Savisaare kõne rahvale». Muusikali väljakuulutamisel läks lahti hoogne kõmu teemal, keda võib näha nimiosas. Pakuti nimesid Ain Lutsepast Jarek Kasarini, aga keegi ei tulnud selle peale, et rolli sobib hiilgavalt NO99 parim näitleja Marika Vaarik.

Vaariku esitus (ja Eero Epneri tekst) oli nii võimas, et naine, kes Edgarit kõige paremini tunneb, Vilja Savisaar-Toomast, väljus saalist sügavalt liigutatuna. Vääriline roll võrratule Vaarikule.
 Möödunud nädal tõi sõnumeid Rootsist, mis ütlevad meie meretaguse naabri olemuse kohta sama palju kui aastatäis uudiseid Venemaalt. Esimene sõnum puudutas Rootsit kaugemalt, Swedbanki kaudu, mille Eesti esindus reklaamis jõulukaardil oma Eesti moraalse peavoolu vaimus annetuskultuuri, et see kaks päeva hiljem pea peale – ehk Rootsi vaimu – pöörata. Teine uudis puudutab kuue partei kokkulepet ignoreerida riigi parlamendis edaspidi paremäärmuslikke Rootsi Demokraate, et nii vältida erakorralisi valimisi.

Rootsi vasakpoolsete valitsusparteide üksmeel kodanlike erakondadega on sama ajalooline, kui seda olnuks märtsikuised ennetähtaegsed valimised – mis olnuks esimesed Rootsis 50 aasta jooksul. Parlamendi töös hakkavad nüüd mõlema tiiva kokku kuus parteid oma otsustes ja tegemistes tegema nägu, nagu seitsmendat, Rootsi Demokraate, poleks olemas. Hoolimata viimaste kolmandast kohast ja 13 protsendist häältest 2014. aasta valimistel. Põhjuseks tõsiasi, et Rootsi Demokraadid said parlamendis kahe bloki vahel otsustava kaalukeele rolli. Olulisem kui kompromissid eelarvepoliitikas jms on see, mida ütleb kokkulepe Rootsi poliitilise kultuuri kohta. Ideoloogilised sõjakirved maetakse suurema eesmärgi nimel maha. Rootsi poliitika saneeritakse. Rootsi Demokraadid isoleeritakse immigrantidevaenuliku ksenofoobia ja rassismi pärast.

Et aru saada, mida see tähendab, tuleb tunda Rootsi ajalugu. 20. sajandil ligi 70 aastat võimul olnud sotsiaaldemokraadid ehitasid luterlikule vundamendile üles väljapaistvalt egalitaarse ja solidaarse riigi. Külma sõja aastail võttis Rootsi endale maailmale avatud moraalse suurjõu positsiooni, millega kaasnes sisserändepoliitika, mis tões ja vaimus püüdis aidata kõige väetimaid. Kandvaks elemendiks oli kaemus, et rootslane võib saada igast sisserännanust. Et Rootsi on riik, kus määrav pole ei veri ega nahavärv. See mõttelaad settis Rootsi ühiskonnas nii sügavale, et hoolimata Rootsi immigratsioonipoliitika praegustes pingetest, leiavad Rootsi Demokraadid end äärmuslikus üksinduses. Rootsi, tema poliitikud ja rahva enamus pole nõus oma ühiskonda sulgema.

Mis võiks meid ehk ajendada mõtlema laiemale kontekstile. Rootsi ühiskond on keskmisele Eesti elanikule viimase aastakümne jooksul naaberriigi kohta tähelepanuväärselt kaugeks jäänud. Aeg-ajalt tekib tunne, et Eesti valijate valdav enamus, kui nad saaksid osaleda Rootsi valimistel, hääletaks just nimelt Rootsi Demokraatide poolt. Paljud eestlased tunnevad muret Euroopa pärast, väärtuste pärast, mille nad arvavad Rootsi olevat minetanud. Esmaseks väärtuste seas loetakse tugevat rahvuslikku identiteeti. See on muidugi väärtushierarhia, mis peegeldab meie muresid ja millel on vähe tegemist Rootsi ja Euroopaga.

Selles võtmes tuleb ilmselt näha Swedbanki Eesti haru mainekujunduslikku visklemist jõulude ajal. Kõigepealt kiideti end privaatklientidele saadetud jõulukaardil Aadu Luukase missioonipreemiasse tehtud annetuse eest. Viimane läks teatavasti mittetolerantsele Sihtasutusele Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks. Ühe Rootsi panga arvates oli tegemist väga kummalise valikuga, arvestades Rootsi ühiskonna toetust inimlikule paljususele. Päev hiljem võttis Swedbank Eesti sotsiaalmeedia survel ja ilmselt Stockholmi peakorteri ebameeldivalt üllatunud nõudmisel raha tagasi ja veel päev hiljem annetas selle missioonipreemia ülejäänud nominentidele.

Eesti pangategelaste vääratus näitab veel kord, kui suur on lõhe selle vahel, mida peetakse euroopalikuks Tallinnas ning mida Stockholmis. Tulevikku ei tea keegi, aga senine ajalugu kannustab Euroopas panustama kaugelt enne Rootsile kui Eesti besserwisserʼitele. Mis on meid toonud siia, ei vii meid edasi – sellest mõttest aitab reisijale, juht peab tagama ka sõiduki ja liikumise. Kui tahta juhtida riiki, peab teadma, et kogu aeg nõutakse – alates kiiremast sõidust kuni pööramise, tagurdamise, rooli ja sõiduki tükkideni välja. Selles demokraatlikus reaalsuses tuleb jätta kõrvale vastukäivad huvid, valida parim tee ning vahendid, mis aitavad tegelike probleemide, mitte pelgalt kellegi kehva meeleolu vastu.

Eesti riigi juhtimisel ei saa olla suuremat visiooni kui eesti rahva, kultuuri ja keele säilimine ning kodanike heaolu, ent nikerdamisi ja sammumisi asutuste, maksude ja kasvõi põlevkivi kallal räägitakse ikka jälle sellest suuremaks. Kui siis enda pisike lugu enam ühise suure sisse ära ei mahu, on kerge kostma protest paigalseisust või hüüd hädapiduri järele.

Eesti on täiusest kaugel, ent inimarengu aruanne ütleb, et veel kaugemal täiusest on meie hinnang Eestile. Koostajad ise võtsid aruande kokku nii, et meil on läinud paremini kui õieti kellelgi, kellega sarnane saatus laseb end võrrelda, aga me ei usu seda. Saatus on siin oluline märksõna – tülgastavalt tarbetu on poos, et parimatest mahajäämusi ei sobi õigustada ajalooga – keegi ei õigusta, aga see poos õigustab küll – mineviku eitamist ja valesid otsuseid sellelt pinnalt. Eesti arendamisel ei ole vaja õigustust, vaid vahel oma inimestele meenutamist, et sotsialismile ja nõukogude võimule kaotatud aja ületamiseks ei ole vaja ületada ruumi ega sõita minema. Vaja on tööd ja kannatlikkust, tubli pool ajavahet on ületatud.

Koostöö OECD, IMFi ja Euroopa Komisjoni ekspertidega on mind veennud, et inimarengu aruanne võeti kokku täpselt. Võrreldes teiste riikide ja parimate praktikatega oleme suutnud vältida suuri vigu ning olla otsustavad. Elukvaliteedi edenemist kümne aastaga mõõdab oodatava eluea kasv viie aasta võrra, elukestvas õppes osalejate arvu kahekordistumine, kuritegevuse langus kolmandiku võrra ja hukkunute arv kaks korda, jäätmete taaskasutuse kahekordistumine, 20 000 inimese tööle saamine.

Majandus on samal ajalõigul reaalväärtuses poolteisekordistunud. Kui ka parajasti pole parimad ajad, ei tohi majanduse vallas esimesena heita pilku riigile, vaid põhjuste analüüsidele ja pikematele arengutele. Eesti ettevõtluskeskkonda, asjaajamist, maksundust ja eelarvedistsipliini hinnatakse majanduse toena.

Kasvu aeglustumise peale pole mõtet rääkida ka sissetuleku lõksust või klaaslaest – vangi enesetunne ja valed reaktsioonid ei toida kedagi. Sissetulekute kasv polegi too momendi valupunkt, on hoopis pikem küsimus selle jätkusuutlikkusest, see, kas majandus jõuab palgakasvuga kohaneda. Viimane on seadnud meid kehvemasse seisu näiteks paarkümmend protsenti odavama tööjõuga Lätist ja Leedust, majanduse struktuuri uuendused nõuavad aga aega ja äriideid.

Kõigepealt tuleb eristada asjad, mida me riiklikult muuta ei saa: väikese majanduse sõltuvus välisturgudest, langus Soomes ja Venemaal, seisak Euroopa eksporditurgudel, ebakindlus Vene agressiivsuse pärast. Muud kasvuprobleemid nõuavad aga pühendumist.

Majandusstruktuuri tuleb kallutada suurema lisandväärtuse suunas ning inimressurss kaasata kasvu paremini. Ainuüksi tarbijaskonna vananemine pidurdab majandust, aga alanud on ka tööealiste arvu vähenemine. Hädavajalik on seepeale täpsem sotsiaal-, haridus- ja tööturupoliitika, mis aitab tööturule nii kehvema kvalifikatsiooniga, nii vanemaid kui puudega inimesi, pakub pere- ja tööelu toetavaid teenuseid (lastehoid, haridus, huviring, tervishoid, omastehooldus) ning suunab rahalised toetused õrnemasse eluperioodi ning vaesematele ja suurematele peredele. Kokku lisab see tarbimisnõudlust ning tööjõu pakkumist.

Inimressursile lisandub veel kolm i-d, mille taga on enamik meie heaolu reservist – positsioonist rahvusvahelises tööjaotuses ja väärtusahelas: innovatsioon, mis on ettevõtetes Euroopa võrdlustes madal, investeeringud tehnoloogiasse ning inseneride ettevalmistus. Lootusi, et majanduse struktuuriparandus õnnestub riiklike toetustega, kustutavad küll kriitikasahmakad riigikontrollilt, aga miljoneid kindlasti saab täpsemalt suunata. Asja algus on praegu insenerides, kelleta ei tule vajalikku tehnoloogiat ega uuendusi.

Ka maksumuudatused peavad silmas pidama Eesti konkurentsivõimet. OECD maksuliikide kasvuvaenulikkuse järjestus algab ettevõtte tulumaksust, mille järel tulevad tööjõumaksud. Töö ja tulu kõrgem maksustamine vähendab investeeringuid ja töökohti, mistõttu ei saa kõne alla tulla parteide propageeritavad ettevõtte ning astmeline tulumaks. Autoriteetse Tax Foundationi arvates on meie maksusüsteem juba lausa OECD kõige konkurentsivõimelisem, ent konkurents ei peatu ja praegu tuleb keskenduda tööjõumaksude alandamisele.

Revolutsioonid nagu rahareform, erastamine, pensioni- ja tervishoiureform, turumajanduse reeglistik, suured liitumised või maksureform, mida paljud demokraatiad tehtud ei saa, on Eestil juba pagasis, mis tähendab paraku, et neid pole varus. See pole aga peatumist tähendanud.

Oleme omandatud buumi õppetunnid, lahendanud kriisi, vahetanud rahaühiku ning reforminud igavamaid asju: tööturgu, avalikku teenistust, töövõimet, tugiteenuseid, riigi finantsjuhtimist, eurorahastust, koolivõrku, kiirabi, haiglavõrku jm.

Meie väikeseks narratiiviks sobib endiselt laineid lööv e-valitsemine: britid valisid meid ainsana Euroopast partneriks viie riigi koostööinitsiatiivis ja peaministri USA visiidil suutsime pälvida väga suurt huvi. Käivitunud e-residentsuse projekti siseviimistlus on alles pooleli, aga näiteks Ernst&Young pidas vajalikuks nimetada seda lausa majandusprognoosi kokkuvõttes.

Riigijuhid üksi ei pea kodanikesse suuri visioone sisendama, aga seda ei pea tegema ka sel aastatuhandel Eesti mütoloogias ülemäärase rolli haaranud Hädapidur, koondkuju, kellele värskelt nime ja dramaatikat on andnud Kalle Muuli. Esimesest aastast peale, kui Eesti oli saanud jalad tugevamini alla ning pea ja pilgu selgeks, on Hädapidur loonud manifeste eetilisest, poliitilisest ja sotsiaalsest kriisist, kahe kolmandiku laste vaesusest, elementaarse turvalisuse puudumisest, Kesk-Aafrikast, demokraatia kaaperdamisest ja rahva valest eelistusest valimistel.

Hädapiduri häda on, et suur osa hädast on ainult tema peas, ja ta arvab kogu viletsuse lähtuvat riigist, ta on julmalt ebaõiglane sõnades ning täiesti kasutu tegudes.  

Asendusteemad ja libaskandaalid ei kõlba visiooniks, vaid ainult varjutavad tegelikke ohte ja muresid, nii nagu kirjeldas üks prominentne nädalakommentaator, kui väsinud ta on igal hommikul ärgates sellest, et poliitik näitas end reklaamis Ämari lennuväljal, teine osutanud kellegi päritolule, kolmas vahetas erakonda.

Tähelepanu selline hajutamine laseb hullutada lihtsameelseid riiklikest eluasemetest ja keskmise palga muutmisest kohustuslikuks miinimumpalgaks, rünnata kaitsekulusid ja NATO liitlaste kohalolu, toimetada poliitikas idarahal, seada kahtluse alla eesti keele eelisseisundi, kodakondsuspoliitika ja ajaloo, olla korraga kohtus süüdi mõistetud ja parlamendis, mängida palakatitel maksumaksja raha eest Supermani.

Eriti praegu peaksid küsijad ja kommenteerijad keskenduma tegelikele probleemidele ja küsimustele, mis jäävad kõigil valimistel ikka jälle küsimata, mis jõuavad seepärast kokkulepetesse, mille eest peame hakkama jälle maksma, mis aga Eestit kuidagi edasi ei vii. Tänavu sada aastat tagasi algas Esimene maailmasõda. Prantsuse sõjamuuseum Pariisis Invaliidide palees oli tolleks hetkeks tegutsenud vaid üheksa aastat. Selle juht – kindral Noix – ei kahelnud juba 1914. aastal, et lahti rulluvad sündmused, mida tuleb asuda ka muuseumi tarbeks jäädvustama. Kuigi nii fotograafia kui filmikunst olid tolleks hetkeks juba päris kaua eksisteerinud, polnud 74-aastasel kindralil siiski erilist usaldust «uute tehnoloogiate» vastu. Sestap otsustas ta rindele ajaloolisi hetki kujutama läkitada maalikunstnikud. Prantsusmaal muuseumi juhtima pandud kindrali arvamistest hoolimata pärineb suurem osa tänaseni tuntud Esimese maailmasõja mälestuspiltidest siiski filmirullidelt. See oli moodne sõda, kus isegi lihtsad rindemehed – mitte ainult kutsutud fotograafid – oma elutingimustest ja võitluskaaslastest pilti tegid. Ja moodne mitte ainult sõja kujutamise, vaid ka võitluses kasutatud vahendite poolest.

Teraskiivrid, tankid, kamuflaažimustrid, traadita side, allveelaevad, õhusõidukid, õhutõrjerelvad – kõik need asjad läksid laialdaselt kasutusse Esimeses maailmasõjas. Mürkgaasid arenesid iga selle konflikti aastaga – juba 1914. aastal lennanud pisargaasist kuni tõsiste tapjate ja põletajate ning lõpuks gaasimaskideni ja pärast sõda 1925. aasta Genfi protokollini, mis õnneks selle relva pruukimisele suuremalt jaolt piiri pani.

«Prantsuse ohvitserid oma «õhtuvormis»,» pilab 1915. aasta 4. novembri kuupäeva kandva Der Welt Spiegeli esikaas fotoallkirjas pildile, kus seisab kaks porises vihmamantlis meest, silma- ja suuaukudega «kollimask» peas. Ka siiani aeg-ajalt tavamoodi tulevad vihmamantlid on esimese ilmasõja leiutis. Nagu sõjas osalenute rõhuva enamiku sugu arvesse võttes esmapilgul tiba veidral kombel ka ühekordsed hügieenisidemed – neid hakkasid massiliselt pruukima meditsiiniõed, kes pidid raskelt vigastatud meeste sidemete vahetamise kõrvalt oma «naisteasjadega» võimalikult väikse tülinaga toime tulema. Tsiviilotstarbelisest kraamist võime seda rohkem kui neli aastat kestnud verepulma «tänada» ka näiteks verepankade eest.

Pariisi sõjamuuseum tegutseb ka sada aastat hiljem. Ja kindral Noix oleks otsusega saata maalikunstnikud ilmselt siiani rahul. Esimese maailmasõja 100. aastapäevale pühendatud näitusel «Vaade rindelt: suure sõja kujutamine» pakuvad maalid ja graafika filmidele ja fotodele väärilist konkurentsi. Mõne teose autorist sai hiljem väga tuntud kunstnik, teiste loomingulise tee viimasteks punktideks aga jäidki rusutud kirjad ja kritselduselt kaevikuist ning me ei saa iial teada, millega võinuks nad inimeste ilumeelt erutada, kui sõda poleks kustutanud eluküünalt juba varastes 20ndates.

Eric Kenningtoni «Haavatud ja gaasitatud» (1918),

Jean Galtier-Boissière’i «Võidupidustused: vigastatute paraad» (1919) või Félix Vallottoni «Verdun» (1917) on vägagi oma ajastu viimaste moodide vaimus maalitud. Aga samas jääb neid vaadates paratamatult kummitama mõte, et kuivõrd suudab arenev ja muutuv tehnoloogia muuta midagi sõja sisulises olemuses?

Käesolev Riigikaitse.ee number on pühendatud moodsale sõjale. Sellises vormis, nagu me näeme seda aastal 2014. Praegusel ajahetkel tähendab moodne sõda näiteks mehitamata luure- ja ründelennukeid. Ja kübervahendeid, millega võib teoorias rivist välja lüüa hulga elutähtsaid teenuseid. Aga ka «vanu häid» propagandarünnakuid, kus nüüd lihtsalt tehnilised võimalused on määratult kasvanud nii hea kui kurja sõna levitamiseks.
 Aastavahetus on ukse ees ja ühes sellega ilmuvad paljude väljaannete esikaantele selgeltnägijad, astroloogid, nõiad ja posijad, kes ennustavad, mida järgnevad 12 kuud meile toovad. Need iseteadjad ei piirdu aga ainult trükimeediaga, vaid trügivad ka televisiooni poliitika ja majanduse teemadel oma «tarkust» jagama. Oleme sattunud olukorda, kus šarlatanide väljaütlemistel on sama suur kaal kui vastava valdkonna ekspertide hinnanguil. Ühe tuntud «maagi» horoskoop tõstab kord aastas Maalehe tiraaži tähtede poole ja purustab rekordeid. Julgen siinkohal ennustada, et nii juhtub ka tänavu. Olen päris kindel, et paljud horoskoopide uskujad ei tea, mida astroloogia üldse tähendab, sest ma ei näe muud põhjust, miks inimesed peaksid seda tõsiselt võtma. Lääne astroloogia juured peituvad Babüloonias, kus usuti, et see, millises tähtkujus on Päike ja Kuu inimese sünnihetkel, määrab tema saatuse.

Kuna astroloogia nn reeglid on aga mitu tuhat aastat muutumatuna püsinud ning maa telje kaldenurk muutunud, pole suur osa inimestest sellest tähtkujust, mida väidavad horoskoobid. Babüloonlased polnud aga ainsad horoskoobihuvilised, sest astroloogiaga tegelesid ka kreeklased, egiptlased, hiinlased ja roomlased, ning nad kõik rääkisid üksteisele vastu.

Astroloogiaga meedia levitatav umbluu paraku ei piirdu. Eesti telekanalitelt leiab aasta läbi saateid erinevatest nõidadest ja selgeltnägijatest, kes lahendavad ülesandeid ja müsteeriume või ennustavad lausa otse-eetris televaatajatele tulevikku. Loomulikult ei jäeta neid kõrvale ka nüüd. Uue aasta esimesel päeval leiab kahelt suurimalt erakanalilt saateid, kus sensitiivid tõsistel teemadel oma ennustusi jagavad. Nad ei ennusta tulevikku aga kristallkuulilt, sest see on ilmselt liiga klišeelik, vaid tänapäeva nõiad kasutavad hoopis pendleid, kaarte, võlukive või muid rekvisiite.

Maailmas on uuritud paljude sensitiivide «võimeid» ning kontrollitud keskkonnas pole keegi suutnud nende olemasolu tõestada. Mitmes riigis, sh Eestis, on välja pandud rahalised preemiad selgeltnägijatele, kes suudavad ekspertide silme all oma väidetavaid võimeid tõestada. Paljud on proovinud, keegi pole veenvaid tulemusi näidanud. Seega seni kuni ükski sensitiiv pole oma võimeid tõestanud, pole põhjust neid uskuda.

Selgeltnägijate saated pole dokumentaalid, vaid need on kokku lõigatud nii, et vaatajale tunduks, nagu neil on mingid võimed. See on meelelahutus. Sellest lähtuvalt kutsun inimesi üles skeptiliselt suhtuma iga nn kõiketeadja väidetesse ja õpetustesse ning mitte elama oma elu nende järgi. Iga inimene loob oma saatuse ja isegi need, kes arvavad, et kõik on ette määratud, vaatavad tänavat ületades vasakule ja paremale.
 Venemaa sanktsioonide tõttu on Eesti piimatootjad küllaltki raskes olukorras, ilmselt nii mõnelgi piimatootjal on tarvis tootmiskvoodi ületamise tõttu maksta ka trahv või tagasi maksta lüpsirobotite ostmiseks võetud laen, riik ootab aga vaatamata kõigele kõigilt tootjatelt ka veel õigeaegset ja täielikku maksude tasumist. Seetõttu on Eestis plaanis maksta piimatootjatele Euroopa Komisjoni poolt eraldatud eritoetusena ligi 6,9 miljonit eurot. See ei tundu olevat aga sugugi õige lahendus, sest mida teha ületoodetud piimaga, kas kallata lihtsalt kraavi? Parem oleks piimatootjad vabastada riigile maksude maksmisest, mille tõttu poleks ka tarvis eritoetust, maksuvabastuse saamine seostada aga ikkagi piima tarbimisega. Piima potentsiaalsed tarbijad tuleks aga leida puudustkannatavatest peredest hulgast.

Linnaosa või maakonna sotsiaalabiosakondadel ja Toidupangal peaks olema info nende perede kohta, kus sissetulek pereliikme kohta jääb allapoole ametlikult määratud toimetuleku piiri. Ehk saaks Toidupank või sotsiaalabiosakonnad koostoos maksuametiga piimatootjad vähemalt osaliselt maksude maksmisest vabastada. Toidupank võiks piima, mida ei õnnestu piimatootjatel maha müüa, anda toiduabi korras puudustkannatavatele peredele, piimatootjad kes tasuta piima ära annavad tuleks aga vabastada tasuta antud piima rahalises väärtuses, riigile maksude maksmisest. Selleks tuleks anda kõigile allapoole toimetuleku piiri jäävate perede piimasoovijatele maksuvabastuse ühikud, mille eest nad saavad piimatootjate käest tasuta piima, andes need maksuvabastuse ühikud piimatootjatele. Kui piimatootja annab piimasoovijale kaks liitrit piima, siis peab ta vastu saama ostja käest maksuvabastuse ühiku, mis vabastab ta maksuametile ühe euro maksmisest. Maksuamet on aga kohustatud maksuvabastuse ühiku vastu võtma ja vabastama piimatootja ühe euro maksmisest. Selleks et mõista Ukraina idaosas lahvatanud kaose põhjust, pidin istuma ühel palaval augustikuu päeval Kiievis Donetski oblasti lõunaossa Mariupolisse suunduvale rongile. Rong kandis nime Azov ja koosnes enam kui kümnest vagunist. Tormasime koos operaator Verner Vilgasega läbi Kiievi metroo perroonile üsna viimasel minutil ja meie õnneks seisis rong kohe esimese harul. Kõht oli kiire tööpäeva järel väga tühi ning pilk otsis 9. vaguni kõrvalt pingsalt restorani, aga seda polnud. «Restoranvagun likvideeriti kaks aastat tagasi,» teatas meie vagunisaatja, valgesse triiksärgi ja lühikesevõitu seelikusse pakitud tüse daam. 20-tunnise sõidu sissejuhatuseks oli see äärmiselt halb uudis ja me hüppasime kõrvalasuvasse pirukaputkasse, et rabada kilekotti nii palju söödavat, kui nelja minutiga aeglasevõitu müüjalt kätte saab.

Jõudnud minut enne rongi lahkumist kupeesse, avastasime end vagun-muuseumist. Tere tulemast aastasse 1986. Kui olin veel väike poisike ja Riia rong tegi Võrus peatuse, käisime sellisega vanatädil Leningradis külas. Pedaaliga peldik, mida ei tohi linna piires ega peatustes sanitaarsetel põhjustel kasutada, ja kõik sellega kaasaskäivad mõnud olid siin hoole ja armastusega säilitatud oma algupärases vormis.

Kiievis pole juba kaks-kolm aastat enam maailma kõige hullem rahvusvaheline lennujaam, kuhu olen sattunud, aga reisimine ida poole korrigeeris Ukraina viimaste aastate arengust tekkinud pilti. Azovi mereäärse linna Mariupoli tänavad olid justkui äsja üle elanud suurtükiväe rünnaku – ometi polnud seal sõjategevust toimunud. Mariupol on Donetski oblasti suuruselt teine linn, elanike arvult võrreldav Tallinnaga. Ja tema sees asub kaks umbes Põlva-suurust metallitööstust, lisaks sadam. Tööpuudust sama hästi kui pole, rahavoogudest annavad aimu kaubanduskeskused. Avalik taristu pole seevastu värvi ega pahtlit näinud 30 aastat. Mõnekümne kilomeetri kaugusel nägi rajoonikeskuse haigla välja selline, kuhu ei tahaks ka surmatõvega sattuda. Liiga kole oli see pilt, mis avanes pärast Maidani-järgselt koristatud Kiievit.

Lugesin Ukraina päevikut kokku pannes suvel nii mõnegi sealse sõjaväelase blogi, kust vaatas vastu samasugune pilt: paljude rindele sattunud Kesk- ja Lääne-Ukraina inimeste jaoks oli Donetski ja Luganski oblasti viletsus suur šokk. Donetski moodne lennujaam ning jalgpallistaadion olid justkui pärlid sõnnikuhunnikus. Ukraina piiriäärsed piirkonnad on olnud aastaid depressiivsete väikelinnade ja unustatud külade kantsiks. Kohalik röövkapitalist maksis kaevurile palka 200 eurot kuus, sest miks pidanuks ta rohkem maksma – söekaevanduste piirkonnas ju muud tööd polnud.

Kui Kiievis möllas Maidan ja sündmused hakkasid jõudma haripunkti, uuris Ukraina ajakirjandus meeleolusid riigi eri piirkondades. Paarikümnest oblastist eristusid kolm, mille elanikud olid kõige selgemalt meelestatud revolutsiooni vastu. Need olid Donetski ja Luganski oblast ning Krimmi autonoomne piirkond. Depressiivsed ja vaesed. Selline oli ka kant, kust on pärit Ukraina ekspresident Viktor Janukovõtš, kelle meeskonda kutsuti Donetski klanniks. Sealt moodustus ka see pinnas, mis võimaldas võrsuda Venemaa külvatud separatismiseemnetel.

Tegelikult soovis Putini režiim Janukovõtši põgenemise järel eraldada Ukrainast koguni üheksa oblastit, mida hakati nimetama Lõuna- ja Ida-Ukrainaks ning Novorossijaks. Kokkuvõttes õnnestus tervenisti okupeerida vaid Krimmi poolsaar ning väiksem osa Donetski ja Luganski oblastist. Katseid samasuguseid «rahvavabariike» luua tehti ka Odessas, Nikolajevis, Dnepropetrovskis, Harkovis ja Mariupolis. Viimases õnnestus Ukraina keskvõimu taaskehtestamine üsna üle noatera tänu sellele, et otsustaval hetkel ei kõhelnud sõjaväelased oma baasi kaitsmiseks relvi kasutamast. Mujal jäi venemeelsete võimuhaaramise takistamine miilitsa ülesandeks ja tõsisemat kriisi ei järgnenud – selleks polnud sotsiaalmajanduslikku tausta.

Üsna pea pärast Mariupolist naasmist tuli mul võtta ette retk Kagu-Eesti piirialale – kohta, kust oli röövitud Eston Kohver. Pidin saatma üht välisajakirjanikku, kes soovis näha sündmuskohta ning kõnelda kohalike elanikega. Paraku oli piiriäärne Miikse küla inimestest peaaegu tühi. Kohalikest püsiasukatest oli kodus vaid Vovka-nimeline meesterahvas, kes diktsiooni järgi otsustades maitses köögis sõbraga mõnda julgust lisavat jooki. Ja Vovka vastus välismaalase küsimusele, kas ta kardab roheliste mehikeste tulekut, oli lihtne: miks ma peaks neid kartma, nad lähevad ju siit mööda Tallinna poole.

Neis sõnades peitub omajagu samasugust loogikat, mis töötas Ukraina alade okupeerimisel – otsustaval hetkel polnud neis paikades kriitilist massi, kes oleks vastu hakanud. Õigupoolest, Krimmis oli vastuhakkajaid, kuid nende heidutamiseks ilmusid öö varjus välja relvastatud rohelised mehikesed. Ida-Ukraina rahvavabariigid meenutasid esimestel kuudel seevastu parajat klounaadi, mille laialiajamiseks piisanuks veel aprillikuus paarisajast meie tavalise kaitseliitlase väljaõppega reservväelasest. Kuid niigi palju kaitsetahet seal tol momendil polnud.

Ukraina armee kujutas endast paberil veel enne sõjategevuse algust Euroopa mõistes küllalt arvestatavat jõudu. Selle kasutuses pidi olema üle 700 tanki, paarsada lennukit ja kümneid laevu. Tegelikkus oli masendav – võitlusvõime kriisi algusetapis oli null. Aastatepikkune alarahastus oli kaitseväe moraali sedavõrd alla viinud, et muutis selle sama hästi kui teovõimetuks. Ukraina uuel valitsusel võttis mitu kuud aega, enne kui vene kasakate ja «vabatahtlike» invasioonile suudeti tõmmata ette raudne eesriie. Nende kuudega kaotatud aeg maksab Ukraina riigile tänaseni kallist hinda. Krimmi poolsaar on pindalalt poole Eesti suurune territoorium, Ida-Ukrainas on okupeeritud umbes 10 000 ruutkilomeetrit. Eesti ei saaks endale nii suurte alade loovutamist ajutiseltki lubada, kuna see paneks küsimärgi alla meie riikluse püsimise.

Kriisiaastatel saavutatud kahe protsendi kulutamine kaitsevõimele on loonud sellise aluse, tänu millele meil sellist olukorda ilmselt ei teki. Põhjust täielikuks rahuloluks siiski pole. Julgeolekuteema püsib mõne erakonna valimisloosungites praegu vaid konjunktuursetel kaalutlustel – paar aastat tagasi löönuks sama poliitiline jõud suurima heameelega kaitsekulutustele käärid sisse. Raud ja betoon pole ka julgeoleku ainsad komponendid – nagu näitas ka Ukraina kogemus, siis vähemalt sama oluline, kui mitte olulisemgi, on kodanike kaitsetahe. Kuidas meil sellega lood on?

Kui riik panustab kaitsevõimele rahaliselt kaks protsenti SKTst, siis keskmine reservväelane või Kaitseliidu liige saab panustada kahe protsendiga oma vabast ajast. Ka kõige optimistlikuma ajakasutuse juures ei teeks see rohkem kui 96 tundi aastas ehk võimalust osaleda kahel nädalavahetusel mõnel õppusel või laskmistel. Kaks protsenti pole ju palju ülejäänud 98 protsendi rahuaegse elu säilitamiseks, militarismist on asi kaugel.

Praegu töötavad tuhanded Ukraina vabatahtlikud selle nimel, et täita aastatega tekkinud lünkasid. Eriti kurb on see, et erinevalt Vene agressiooni ohvriks sattunud Gruusiast oli neil piisavalt pikk eelhoiatusaeg. 2008. aasta hilissuvel Postimehe ajakirjanikuna Thbilisist naastes tegin Kiievis aega parajaks intervjuuga Moskva poliitikavaatleja Jevgeni Kisseljoviga, kelle peamine sõnum oli toona, et järgmisena tuleb Krimmi ja Ukraina kord. Ta polnud ainus, samasuguseid teemaarendusi ilmus riburada pidi teisigi. Kuus aastat võimalikku ettevalmistusaega lasti lihtsalt käest.

Eestil on võimalik seda viga mitte korrata. Me teame juba praegu, milliseid tagajärgi võib tuua viivitus rünnaku tõrjumisel. Ja sedagi, et praktilise väljaõppeta reservväelane on sama kasutu kui lihtsalt nimekirjas olev kaitseliitlane, kes ei käi vähemalt korra aastas harjutamas.

Kogu tähelepanu riiklike prioriteetide seadmisel on miskipärast suunatud Põhja-Eestile ja Ida-Virumaale, kuigi lihtsasti ületatava rohelise piiri ääres kagus elab vähem kui üks tööealine inimene piirikilomeetri kohta.

See tunne, et Eesti riik hakkab koos noortega Kagu-Eestist ära kolima, kipub kohalikel inimestel üha süvenema. Kui Vabadussõja-järgsel, võrdlemisi vaesel ajal suutis Eesti riik end kehtestada uues Petseri maakonnas, võiks seda samasuguse innuga teha praegu Põlva-, Valga- ja Võrumaal. Eesti riiki on siia tarvis mitte vähem kui Narva või Tallinna. Artikkel seksuaalvägivallast sõjatsoonides, mida näete täna välisuudistes, võib mõnele mõjuda häirivamalt kui muud igapäevased uudisdraamad. Mõned ehk lausa keelaksid nii hirmsa artikli avaldamise. Ilmselt just selliste suhtumine tõi kaasa ärritunud vastuvõtu 1954. aastal ilmunud raamatule «Naine Berliinis», mis kirjeldas esimesena Nõukogude sõdurite «vabastuse» kätte langenud sakslannade tragöödiat. Usun, et need kõrgendatud sündsustundega inimesed enamasti ei taha paha ega ole seksuaalründajate toetajad. Kahjuks ei mõista nad aga, et probleemi eirates või seda Jane Austeni kangelannade siivsuse tasemele redigeerides takistavad nad selle kui mitte lahendamist, siis vähemasti leevendamist.

NATO rakendamas naisi ja relvakonflikte puudutavat ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 – koostatud Balkani ja Rwanda sõdade massivägistamise järel – Afganistani kontekstis oli elegantne näide. Saime hunniku kriitpaberit õnnelikest pearätiga koolitüdrukuist ning konverentse, kus põhjamaade aktsendiga naissoost staabiohvitserid kiitsid, kui võidukalt möödus nende missioon, mille eesmärgiks oli luua usalduslikke sidemeid burkades prouadega. Naistevastase seksuaalvägivallaga, mida see resolutsioon samuti puudutab, Afganistanil õnneks eriti probleemi polnud. Kui jätta välja osa, mis tuleneb lapspruutidest ja naiste üleüldisest murumadalast positsioonist. Aga sellest eelistati detailselt mitte rääkida.

Ebameeldivat kõrvallugu, millele need Austeni-kõlbulikud ettevõtmised tähelepanu ei pööranud, jutustab BBC ajakirjaniku Ben Andersoni dokumentaalfilm «Nii näeb välja võitmine». Üks selle põhiliine kirjeldab, kuidas Afganistani julgeolekujõudude võitlejad karistamatult pilastavad väikesi poisse. Sama vanade laste vägistamine või seksuaalne ahvatlemine ükskõik millises NATO riigis tooks kaasa vangistuse. Ning samasuguseid lugusid Afganistanist jutustavad teisedki dokumentaalfilmid ja artiklid, rääkides mõnikord ka täiskasvanud meeste vägistamistest nende poliitiliste rivaalide poolt. Millegipärast kukkus see küsimus aga hallile alale – asjaomased ametnikud eelistasid «väljaöeldamatu roppuse» lükata «mõistetavate kultuurieripärade» hulka, naisõiguslased aga sõna otseses mõttes huvitusid vaid naistest. Nii me maksimegi palka, ostsime vorme ja relvi ning andsime võimupositsioone pesuehtsatele saripedofiilidele. Selle asemel et halvad õunad ühemõtteliselt korvist välja heita.

Saksa välisarengu minister Gerd Müller teatas jõulude eel, et nende riigis rajatakse tugikeskus kuni sajale Süürias ja Iraagis islamistide vägistamise ohvriks langenud tüdrukule ja naisele. 70 aastat hiljem julgeb Berliin mäletada oma abita jäänud vägistatud naisi ning tahab aidata neid, kes kannatavad nüüd.
 Üldlevinud arusaama kohaselt peaks iga eestlane end ise aitama, seda enam, kui sa oled leiutaja. Tegelikkus on aga hoopis see, et tehnoloogilised mõtted tabavad sageli ka neid inimesi, kellel puudub selleks igasugune ettevalmistus. Just nõnda antakse meile uusi ideid kõrgemalt mõne probleemi lahendamise või tegevuse käigus. Idee võib tekkida ka üsna ootamatus olukorras või lihtsalt hommikul ärgates ning isegi tualetis istudes. 

Mida siis ikkagi teha, kui sind üks selline idee äkitselt on tabanud? Nutikamad leiavad alati võimaluse teostuseks, kuid enamus meist kahjuks mitte. Nõnda tähendab see vaid üht – uued ideed jäävad sageli kusagile sahtlipõhja lebama või unustatakse mõne aja pärast sootuks.

Näiteks võiks tuua, kuidas ka üks isevärki idee tabas Londonis elavat amatöörleiutajat Trevor Baylis’t, kui ta parasjagu oma kodus televiisorit vaatas. Tulemuseks oli see, et Baylis läks oma töötuppa ja leiutas seal vändast laetava raadio valmis. Vähe sellest, tänaseks on sellel raadiol ka päikesepatarei ning sinna külge saab laadimiseks kinnitada veel taskulambi ja mobiiltelefoni. See on aga juba innovatsioon, mis põhineb leiutistel. Just nõnda tuleb seda mõista, sest ilma eelnevate leiutisteta ei oleks olnud ei temal ega ka meil suurt midagi innoveerida.

Teise maailmasõja järgne Jaapan sai oma olukorrast väga selgesti aru ja palus inimestel leiutama hakata. Tulemuseks on riik, mida täna teame kui tehnoloogiliselt üht arenenumat maailmas. Oleme siin juba enam kui 20 aastat oma riiki üles ehitanud, kuid ei EAS, majandusministeerium ega Arengufond pole veel aru saanud, et innovatsiooni kui sellise aluseks saavad olla vaid leiutised, mille loomist peame toetama.

Huvitav, kaua veel läheb, enne kui see lihtne printsiip kohale jõuab? Julgen nõnda väita, vaadates intellektuaalomandi alast nõrkust ja madalat rahvuslike patentide arvu tänases Eestis. Teadaolevalt vaid umbes 30 protsenti meie ettevõtetest kasutab intellektuaalomandit kui strateegiliselt olulist vara oma firma portfellis (allikas: eitk.ee). Rahvuslike granditud ehk välja antud patentide arv aastas on aga kusagil 20-40 vahel, mis on paremal juhul kohane vaid arengumaale. See aga tähendab omakorda, et välisfirmade patendid «ruulivad» meie majandusruumis, teenides kasumit, mis kusagil mujal välja võetakse.  

Kui me soovime suurendada lisandväärtuse loomist riigis, et seeläbi tõsta meie majanduslikku võimekust, peame ilmselgelt panustama intellektuaalomandisse. Seega peame aitama ka meie leiutajatel leiutada, et tekiks rahvuslik intellektuaalne kapital mida oleks võimalik kommertsialiseerida. 

Aga kuidas seda teha? Vastus on lihtne - tuleb luua tugistruktuurid, mis aitaksid meie inimestel senisest märksa tõhusamalt oma leiutisi registreerida, prototüüpida, seeriatootmisesse juurutada ja maailmaturule viia. IT-sektoris on arenguid juba märgata, kuid mehhaanika poolel ehk siis päris asju ja tooteid luues on meie võimekus jätkuvalt üsna madal. Sellega tuleks aga ruttu tegelema hakata, kui soovime kunagi arenenud riikide perre jõuda.

Head avastamist ja teretulemast leiutajate maailma!  24. veebruari veetsin sellel aastal Donetskis. Lendasime sinna fotograaf Raigo Pajulaga Kiievist kohale, kuna Iseseisvuse väljakul polnud sel ajal küüniliselt öeldes ajakirjanikuna enam suurt midagi teha – nädal varem oli toimunud suur tulistamine ning kuigi rehvihunnikud ikka veel tossasid, oli sõjakas meeleolu asendunud leinaga.

Donetskis aga tundus, et midagi võib toimuda. Mugavas pisikeses lennujaamas kargasid, nagu ikka, juurde taksojuhid. «Ei, siin on väga rahulik, siin küll midagi ei toimu.» Sõitsime siis kesklinna, taksojuht näitas käega: siin asub Janukovõtši poja Oleksandri maja. Pilvelõhkuja oli üüratu suur – ja uus. Pole ka ime, alles 2011. aastal oli sealsamas asunud Družba hotell, mis lihtsalt maatasa tõmmati, et oleks, kuhu Oleksandri ehitusfirma MAKO tellingud püsti lüüa saaks. Kui aga kõrvalmajade elanikud nurisema tulid, et ehitis neelab ka laste mänguväljaku, saabusid platsile dressides mehed, kes tegid kohalikele kähmlusega selgeks, et probleemi pole.

Nagu selgitas taksojuht, on sellised lahendused tavapärased. Meie aga olime sõiduga jõudnud kesklinna Lenini kuju juurde, kus tõesti toimuski midagi, nimelt sama kuju kaitse. Kogunenud oli ehk paarkümmend kommunisti-aktivisti, kuid sõgeda tigeduse kontsentratsioon oli märkimisväärselt kõrge. Üks härra küsis meilt nõudlikult, miks Eestis venelasi hallide passidega kiusatakse, teine päris mult otse, kas ma olen fašist. Kolmas rääkis loo, kuidas ta oli kuulnud, et keegi noor naine oli läinud ühes Baltimaas kohvikusse ja vene keeles kohvi palunud, kuid seepeal oli kukutud teda toolidega peksma. Loo jutustaja tahtis teada, et kas see juhtus Eestis või Lätis.

Jutud kõlavad küll koomiliselt, kuid asja kurb pool on see, et teatud ühisosa jagatud mineviku näol libiseb meil jäädamatult käest – sest me oleme edasi läinud, samas mitte ära läinud. Solidaarsust Ukraina sündmustega on sel aastal näidatud nii mõnelgi moel. Ukrainas ja eriti Krimmis aga kogesin, kuidas teatud osa inimeste jaoks ei ole me enam sõbralikust Pribaltikast, vaid hoopis NATOga mesti löönud vaenlased, kellest võib kõike uskuda. Krimm on läinud, Donbassist saab aga vältimatult ka järgmisel aastal kirjutada.

Veebruariga võrreldes on Donetsk nüüdseks läbi teinud täieliku muutuse:  lennujaam on maatasa tehtud ja miljonilinna elanikud peavad nüüd pättide vabariigi hundiseaduste järgi elama. Ikka juhtub, et kellegi läkitatud mürsk maandub mõne inimese elutoas või tabab jalutama läinud kodanikku otse tänaval. Oleksandr Janukovõtš ehitab aga takistamatult edasi  – ruumi tekib ju iga päevaga juurde. Mis edasi saab, on võimatu ennustada, aga välistada ei saa ka võimalust, et kõik läheb hoopis hästi. Loodame parimat.  Vaid iseenda islamitõlgendust tunnistav, ambitsioonikat nime Islamiriik (IS) kandev äärmusrühmitus tõi lõppeva aasta uudiste igapäeva peade mahalõikamise, valeusuliste hukkamise, naiste täieliku allasurumise ja teisi võikusi, mille abil kindlustada oma isehakanud kalifaadi võimu. Ehkki rühmitus oli Süüria kodusõja kaoses juba varem vallutanud suuri alasid, tõusid nad maailma uudistes esile juunis, mil äärmuslased suutsid hämmastava kiirusega kinnitada kanda Põhja-Iraagis, vallutades sealjuures vaid mõne päevaga riigi suuruselt teise linna Mosuli.

Augustis rabasid nad läänemaailma videoga, kus lõigati pea maha USA abitöötajal, kellele oli selga tõmmatud Guantanamo vangide vormiriietust meenutav oranž ürp. Sealjuures esines videos džihadist, kelle kõnepruuk oli äratuntavalt britilik. Hiljem riputati internetti veel nelja lääneriikide kodaniku hukkamisvideod, neis tuvastati veelgi läänest pärit värskeid niinimetatud pühasõdalasi. Septembrist saadik on aga enim tähelepanu saanud Türgi piiri ääres asuv Süüria linn Kobane, mida kaitseb ka USA juhitav rahvusvaheline koalitsioon. Ankara lubas läbi enda territooriumi liikuda kurdide Pešmerga-sõdalastel.

Kalifaadi kuulutas ISi juht Abu Bakr al-Baghdadi välja peagi pärast Mosuli vallutamist ning siis võeti endale ka praegune nimetus, millega krooniti end justkui kõigi maailma moslemite esindajaiks. Ehkki oma keelde ja käske põhjendavad äärmuslased koraanivärsside ja hadith’ide ehk prohvet Muhamedi ütluste abil, ei ole tegemist kindlasti mitte isegi sunniitide jaoks üldtunnustatud tõlgendustega.

Paljud õpetlased ja usuühendused üle maailma on esinenud nii ISi tegusid ja ideoloogiat hukka mõistvate avaldustega kui ka soovitustega vältida nime Islamiriik kasutamist, et hoiduda neile legitiimsuse andmisest.

Isehakanud kalifaadi aladel asus IS läbi viima oma džihaadi, mis tähendab muuhulgas ulatuslikku etnilist puhastust. Selle ohvriteks langevad nii väikesed vähemusgrupid nagu ježiidid ja mitmed piirkonna vanad kristlikud kogukonnad kui ka šiiidid ja need sunniidid, kes ISi nõudeid ei järgi. Salafistliku lähenemisega ISi jaoks ei tähenda džihaad mitte lihtsalt moslemite võitlust vaenuliku maailmaga, vaid niinimetatud algse ja tõelise islami kehtestamist, mis algab ideoloogilisest puhastusest moslemite endi seas. On üksainus õige ideoloogia – oma toetust sellele väljendavad suured ja väikesed džihadistid üles tõstetud nimetissõrmega.

Need igas vanuses särasilmsed sõrmi püsti ajavad niinimetatud pühasõdalased on aga tõeliselt hirmutavad. ISi edu taga ei seisa mitte ainult piirkonna ebastabiilsuse ärakasutamine ja meeletu rikkus, mida kasvatavad hõivatud naftaväljad ja kopsakad lunarahad. Nad suudavad suurepäraselt manipuleerida massidega, püüdes eelkõige noori ja väga noori mehi, kellele pakutakse reaalsest surmaohust hoolimata väga ahvatlevat maailma.

Nende igapäevaelu ei pruugi pakkuda just kuigi palju eneseteostusvõimalusi, IS annab aga nii kuuluvustunde, kamraadid kui kohe ka võimaluse tunda end olulisena. Isegi kui rahvusvaheline koalitsioon jõulisemalt sekkub, paistab ISil veel kauaks kahuriliha jätkuvat. Ehkki nende noorte sõdurite lahingväljaõpe võib olla kehv, on nad saanud põhjalikud teadmised elust paradiisis ja valmis surema.

Islamiriigi tegusid kirjeldatakse kui pimedasse keskaega või kuskile ajaloo prügikasti tagumistesse soppidesse kuuluvaid. Nii väga kui me seda aga ei tahaks, on tegemist fenomeniga, mis ei taha kusagile kaduda. IS on orjanduseeskirjade väljaandmisest ja teiseusuliste saatanakummardajateks tembeldamisest hoolimata just nimelt kaasaja nähtus.

See oli 2014. aasta, mil korraldati samaaegselt nii moraalituks tembeldatud naiste kividega surnuks loopimist kui ka mõjusaid internetikampaaniaid, millega suudetakse tuhandeid noori üle kogu maailma. Värbajate, radikaliseerunute ja džihaadi toetajate ohjeldamiseks mõeldud seadusi võetakse vastu nii Austraalias, Indias kui Suurbritannias ning seda jätkatakse kindlasti ka uuel aastal.

ISi ja värbamiskampaaniate olemasolu õhutab omakorda islami- ja immigrantidevastaseid liikumisi. Need omakorda loovad õhkkonna, mis aitab mosleminoori äärmuslaste rüppe tõugata, ehkki värbamise vähendamiseks on paljud kogukonnad alustanud rohujuuretasandil kampaaniaid noorte tegevuse jälgimiseks.

Rahvusvaheline koalitsioon on siiani piirdunud õhulöökidega, Türgi aga sõjaväe piirile paigutamisega. Õhulöögid ja kurdide visa vastupanu ei ole lasknud näiteks ISil Kobanet kätte saada ning viimaste teadete kohaselt on pidurdunud ka äärmuslaste edasitung mujal. Siiski on nende käes umbes Suurbritannia-suurune ala ja isegi USA välisminister John Kerry tunnistab, et äärmuslaste võitmiseks võib kuluda aastaid. Sealjuures tasub meeles pidada, et IS pole sugugi piirkonna ainus mure ja Süürias käib endiselt verine kodusõda. Kuigi tundub, et eksamite tegemise aeg on alles kaugel, siis lähenevad need ju iga päevaga ühe päeva võrra. Õpetajad üritavad ära arvata teemad, mis sel aastal eksamiülesannetes kajastuvad ja lapsed jooksevad peale tunde ühe repetiitori juurest teise juurde, et eksamil võimalikult palju punkte saada. Kui jõuluaegset ostuhullust peetakse narruseks, sest ostetakse kokku suur hulk tarbetuid esemeid või õnnestub need kingituste nime all pähe määrida oma sugulastele ja tuttavatele, siis eksamihullusel on jõuluhullusega mõned sarnased jooned.

Kohustuslikud põhikooli- ja gümnaasiumi eksamid annavad igavesest ajast igavesti tööd ja leiba eksamitööde koostajatele, parandajatele, auväärsetele õpilaste peldikussesaatjatele, välisvaatlejatele ja veel igat sorti pisematele tegelastele. Ka raamatu-kirjastajad saavad oma osa. Aastast-aastasse antakse välja eksamiraamatuid, mis erinevad üksteisest vaid selle poolest, et on lisatud eelmise aasta eksamiülesanded ning kuskil mainitakse ära ka eksami toimumise aeg. Kui gümnaasiumi riigieksamite tulemuste põhjal koostatakse edetabeleid ning koolides mõeldakse välja vigureid, kuidas n-ö naabrist parem olla, siis põhikooli eksamitulemustest ei kõnelda peaaegu üldse või siis räägitakse väga vähe. Koolis töötavate inimeste peamine eesmärk saab olla vaid üks – lapse arendamine. Kui aga vaadata viimaste aastate põhikooli matemaatika eksamil läbikukkujate osakaalu, tekib väga palju küsimusi. Kas õpetajad on laisad ja lapsed lollid või vastupidi? Kas meil kasutusel olev eksamisüsteem on ikka mõistlik ja kas põhikooli lõpus peavad üldse eksamid olema?

Statistika on halastamatu. Viimastel aastate «saak» on selline: 2014 – 26,0 protsenti; 2013 – 15,6 protsenti; 2012 – 16,1 protsenti; 2011 – 23,7 protsenti; 2010 – 21,4 protsenti jne. Statistika on tehtud ca 1000 juhuvalimisse sattunud eksamitöö põhjal. Eespool toodud protsendid näitavad, kui suur osa õpilastest igal aastal matemaatika eksamil läbi kukub. Kui veerand õpilastest ei saa eksamitööga hakkama, siis on midagi väga valesti.

Aastal 2000 (mõni õpetaja veel mäletab seda lugu) lasti pärast eksami lõppu eksamitööd ümber hinnata, sest töö osutus üllatuslikult (!!!) väga raskeks ja läbikukkujaid oli palju. Pärast 2014. aasta eksamit tõusis suur kära selle ümber, et mõnes koolis oli ebaõnnestujate protsent peaaegu 50. Mis toimub, miks nii? Leiti, et süüdi on õpetaja, kelle õpetamise metoodika pärineb Stalini aegsest ajast ja ega lapsed ka väga õpihimulised olnud. Bingo! Mis saab edasi ja kas tehakse mingeid olulisi järeldusi? Kui praegune eksamisüsteem on ainuõige (nagu teaduslik kommunism), siis polegi lootust, et midagi muutub. Need 25 protsenti õpilastest, kes eksamil ebaõnnestuvad, lõpetavad üldjuhul ikkagi põhikooli. Mis kombel siis? Kolme-nelja päeva pärast peale põhieksamit tehakse järeleksam ja ime on sündinud – peaaegu kõik saavad selle eksami tehtud. Nii, et armsad talendikütid – noori, tärkavaid geeniusi tuleb otsida nende hulgast, kes üheksa aastaga midagi selgeks ei saanud ja siis tegid kolme päevaga kosmilise arenguhüppe. See tuleks kuldsete tähtedega kirjutada rekordite raamatusse. Tehke järele, armsad Ameerika ja Aafrika sõbrad, soomlastest rääkimata!

Viimased on valinud küll selle tee, et põhikooli lõpus eksameid ei korraldata, küll aga omavad olulist kaalu meie mõistes kolmandas kooliastmes (7.-9. kl) saadud koondhinded. Sel juhul ei saa nii, nagu meil kombeks, et kaks aastat olen loru ja viimasel aastal saan kuidagiviisi «kolmed» kokku ning pean saama gümnaasiumisse. Kutsekooli ei taha minna, ema ka ei luba ja tädi ütleb, et tema kolib üldse Austraaliasse, kui Juhan perekonda häbistab ja kutsekooli läheb.

Kui on huvi, siis vaadake Innove veebilehelt eksamite statistikat. Eelnevalt jäi kirjutamata, et teiste eksamite (eesti keel, võõrkeel jm) puhul on ebaõnnestujaid alla viie protsendi. Paneb ju mõtlema.

Kui vaadata eksamitulemusi graafiliselt, siis torkab silma, et hästi vähe on neid õpilasi, kellel jäi puudu üks punkt kolmest (pidi see õpetaja ikka paras tõbras olema, kes vajaminevat punkti ei leidnud) ja üllatavalt palju neid, kes said just täpselt selle punktisumma, mis kolme saamiseks vaja. Seega on tegemist seadustatud topeltpettusega: parandame töid nii, et vajalik punktisumma kokku tuleks ning järeleksami (loe: libaeksami) tulemused on mõne väikese erandiga positiivsed. Olen ka ise järeleksamil küsinud, kui pikk on ruudu neljas külg, kui kolm ülejäänud külge on nelja meetri pikkused. Hea küsimus, sest enamik õpilastest suudab pärast pikka mõtisklemist siiski õige vastuse anda.

Kui neid libaeksameid ja tulemuste ilustamist ei toimuks, siis oleksime seisus, kus suur hulk põhikooli lõpetama pidanud õpilastest kordaksid klassikursust (lapsevanem pole nõus lõputunnistusega, millel puudulik hinne) ning aasta pärast saaksid nad eksamil jälle ühe või kahe. Pärast seda on ees ootamas tupik, sest väga vähesed kutseõppeasutused võtavad vastu noore, kel on lõputunnistusel puudulikud hinded. Mida nad tegema hakkavad? Seisavad enne kella kümmet kaupluse ees ja pärast kella kukkumist poe taga. Kurb perspektiiv. Ühel pärastlõunal läinud mehed merre sulistama. Korraga silmas üks vees olijatest, et keegi hulbib lainetel. Tiritud ka kiiresti kaldale ja hakatud kunstlikku hingamist tegema. Pärast veerandtunnist asjatut ponnistamist märganud keegi äkki, et liival lebaval kodanikul on uisud jalas.

Meie eksamisüsteemiga on sama lugu, et siin kosmeetilised parandused viljakad ei ole. Pole suurt vahet, kas eksamitöös on seitse või kaheksa ülesannet ja kas lahendamiseks on aega kolm või neli tundi. Vaja on restarti, mis tähendab seda, et kogu süsteemi tuleb muuta. Kui eksamiusku haridusametnikud ja ka mõned õpetajad peavad põhikooli lõpueksamite kaotamist ennekuulmatuks ketserluseks, siis võib neist ka aru saada. Samas ei keela keegi võtta kasutusele mõni mõistlikum eksamineerimise vorm. Selliseid on olemas ja nende kasutuselevõtmiseks pole vaja suuri rahalisi kulutusi. Kõik jääb vaid ühe pisiasja taha – kas on julgust öelda, et veerand eksamitegijatest kukub läbi seetõttu, et eksamisüsteem on nõder või teeme näo, et nii peabki olema. Sel juhul tuleb see ka avalikult välja öelda. Mina pooldan seda, et mõistlik oleks üle võtta soomlastel kasutusel olev põhikooli lõpetamise kord. Meie koolisüsteem meenutab umbset toru, mille ühest otsast topitakse lapsed sisse ja nad on esialgu ka rõõmsad ja edukad. Algklassides pannakse valdavalt vaid neljasid-viisi ja kui mõne lapse tunnistusele mingil põhjusel juhtub «kolm» pudenema, siis on lapsevanemad tagajalgadel – mida see õpetaja õige endast arvab? Kuuendas-seitsmendas klassis on hinne «3» juba tavapärane ja klassi saab lõpetada ka kahtedega.

Jukul on aasta lõpus tunnistusel kuus kahte ja vaatamata kõikvõimalikele konsultatsioonidele ning suvetöödele ei muutu midagi – Juku teab, et teda klassikursust kordama jätta ei saa nii lohiseb ta mööda koolitoru vaikselt edasi. Üheksanda klassi lõpus üritatakse talle anda lõputunnistus, sest pole ka kool Jukust, kes on küll silmarõõmuks köögitädidele, kuid pinnuks silmas õpetajatele, eriti huvitatud ning nii saabki laps lõputunnistuse, kuid ei mingeid teadmisi ega oskusi. Juku üliagarad vanemad oskavad Juku ka mõnda gümnaasiumisse sokutada ja varsti avanevad ka ülikooli uksed. Ehk oleks aeg pöörduda tagasi selle juurde, et kui lugemine ja rehkendamine selge ei ole, siis järgmisse klassi ei saa. Sellest sõltumata, et habe juba kasvab ja naisevõtusoovgi olemas.

Ütlete, et maalitud pilt pole usutav. Jah, selle autoriks pole Kazimir Malevitš või Pablo Picasso, kuid mõelge hetkeks enda ja oma laste koolitee peale ja ehk saate aru, et siin kirjapandu pole mitte halb unenägu, vaid reaalne pilt 21. sajandi Eesti koolist. Piibel, täpsemalt öeldes Pauluse esimene kiri tessalooniklastele, täheldab: «Kui öeldakse: «Nüüd on rahu ja kindel olek», siis langeb äkiline hukatus nende peale nagu sünnitusvalud lapseootel naise peale, ja nad ei pääse pakku.»

Kuigi Pauluse sõnad puudutavad Issanda päevaks valmistumist, kõlab see võrdlus – nagu paljud teisedki 2000 aastat vanast pühakirjast pärinevad kõnekujundid ja võrdlused – värskelt ja asjakohaselt ka maisemates olukordades.

Oleks arvatavasti liialdus väita, et 2014. aasta lõppu ja rohkem kui kümnendi Afganistanis kestnud ISAFi missiooni lipu langetamist oodanud NATO arvas ees seisvat täieliku rahuaja. Korralikku hingetõmbepausi eeldas enamik aga ilmselgelt. Sellele osutavad arvud tänavu täpselt 24. veebruaril avaldatud NATO kaitsekulude raportist.

Allianss on sellist iga-aastast ülevaadet koostanud alates oma asutamisest. Juba 1949. aastast kehtib ka tungiv soovitus, et liitlaste kaitsekulud ei tohiks jääda alla kahe protsendi nende sisemajanduse kogutoodangust. Olukorras, kus kulukriteerium on hästi teada ning kaitsele kulutab kaks või enam protsenti vaid neli riiki 28st, võib vist järeldada, et alliansi enamus valmistub rahuks.

Loomulikult tuleb arvesse võtta, et riigi huvid ei pruugi kattuda tema sõjalise liidu omadega. Näiteks vaadates Kanada või Belgia asukohta maailmakaardil, tundub pealiskaudsel pilgul ehk isegi ratsionaalne jätta riigikaitse ühele protsendile SKTst.

Ega Kreeka eeskujulikud 2,3 protsenti pole ju ka tingitud Ateena poliitikute murest terve euroatlantilise kogukonna tuleviku pärast. Rohkem on sellel pistmist drastiliselt kahanenud SKTga, mis muudab tükk aega varem kokku lepitud kaitsehangete osakaalu seal suuremaks, laenuandja müüdud kaitsekraamiga ja ajaloolise hirmuga naabruses asuva teise NATO liikme ees.

Üleüldise rõõmu- ja rahurohke maailma ootus tundus eriti tugevalt peegelduvat õkva meie naabruses paikneva Läti ja Leedu riigieelarvetes – neil kummalgi moodustasid kaitsekulud vastavalt 0,9 ja 0,8 protsenti SKTst.

Pool aastat pärast selle raporti ilmumist olid rahuriigi-lootused asendunud kõhedusega ka kõige rõõmsameelsemate liitlaste juures. I-le pani täpi Malaisia reisilennuki allatulistamine 17. juulil – isegi enne ELi ja NATO ridades Venemaa osas pigem leebemat lähenemist pooldanud Holland avastas, et Moskva võib nende kodanikele surmaohtu kujutada ka lihtsalt reisil päikselisse Kagu-Aasiasse. Tükkideks lastud lennukis hukkunud kodanikud liitsid NATO perega kindlamalt ühte ka neile juba Afganistanis eriti lähedaseks saanud Austraalia.

Walesi NATO tippkohtumisele saabunud Austraalial oli seal Põhja-Atlandi riikidega ühist muret muudki. Sealsamas moodustas Canberra üheksa alliansi maaga (Itaalia, Kanada, Poola, Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia, Taani, Türgi ja USA) koalitsiooni end Islamiriigiks kutsuva terroriorganisatsiooni vastu.

Nn Islamiriigi tõttu kõlab isegi liiga pehmelt väide, et NATO piiril lõõmab mitmest küljest kriis. Lääneriikidest on Süüria ja Iraagi sõjakeerisesse ennast ja märtrikrooni leidma suundunud sajad noored islamistid. Nende aktiivne värbamistöö ja edasi-tagasi saalimine suurendab aiva tõenäosust, et 2001. aasta New Yorgi, 2004. aasta Madridi ja 2005. aasta Londoni sündmused saavad oma järje näiteks Ottawas, Pariisis või Kopenhaagenis. Võimalikud kriisikolded podisevad liitlasriikide sees.

Tänavusügisene Riia julgeolekukonverents kulges märksa murelikumas vaimus kui varasematel aastatel. «Valitsustel saab olema raske liigutada raha ära valdkondadest nagu tervishoid,» möönis seal NATO asepeasekretär James Appathurai. «Kuid mulle tundub, et esimest korda alates 2001. aastast on inimesed närvilised – nad on närvilised, kui vaatavad itta, nad on närvilised, kui vaatavad lõunasse.»

«Ma usun, et parlamendid ja kodanikud toetavad nüüd kaitsekulutuste tõstmist,» oli Appathurai veendunud.

Probleem on aga selles, et mõneti on kaitseplaneerimine tõepoolest viimseks kohtupäevaks valmistumise sarnane: see nõuab aastatepikkust järjepidevat pühendumist.