Lootsime, et igaveseks on möödas on ajad, kui eestlane pidi Londoni Gatwicki lennujaama saabudes tõestama, et ta on piisavalt eurooplane, et saareriiki siseneda. Kuid Suurbritannia peaminister David Cameron tahab piirata immigratsiooni moel, mis kümme aastat pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga jaotab ikka veel eurooplased õigeteks ja vähem õigeteks. Cameroni kava alusel saadaksid Briti võimud sisserändaja maalt välja, kui too pole poole aasta jooksul tööd leidnud, et ta ei jääks elama toetustest ega koormama nii Briti sotsiaalsüsteemi. Peale selle poleks – erinevalt põliselanikest – EList Suurbritanniasse tööle saabunud inimestel nelja aasta jooksul õigust küsida maksusoodustusi ja toetusi.
Cameroni kava läheb vastuollu mitme ELi aluspõhimõttega, sest see piiraks inimeste liikumisvabadust ja õigust valida töökohta. Cameron väidab, et kavatseb taotleda ELi aluslepingute muutmist. See aga tähendab, et kõigi 28 liikmesmaade parlamendid, sealhulgas meie riigikogu, peaksid tema ettepanekuid eraldi arutama. Osa riike peaksid korraldama ses küsimuses lausa rahvahääletuse.
On kummaline, et Cameron räägib oma immigratsiooni piiramise kavas just Euroopa Liidust pärit sisserändajatele. Ehkki keegi seda otsesõnu välja ei ütle, on tema sihtmärk nn poola torumees: idaeurooplane, sealhulgas ka eestlane. Jah, me ei saa olla kindlad, et mõni sisserändaja ei saabu Suurbritanniasse plaaniga elada briti maksumaksja kulul, kuid kõigi idaeurooplaste (või isegi kõigu eurooplaste peale brittide endi) käsitlemine parasiitidena on siiski solvav. Seda enam, et tegelikult on uuringud EList sisserännanute kohta näidanud, et kokkuvõttes toovad EList sisserännanud Suurbritannia majandusele rohkem kasu kui kahju.
Ühed Euroopa Liidu kodanikud on taas leitud olema paremad eurooplased kui teised. On teada-tuntud tõsiasi, et kõige suuremas vaesusriskis on meil lapsed, kes kasvavad üksikvanemaga peres. Neist kümned tuhanded elavad vaesuses lihtsalt sellepärast, et perekonna juurest lahkunud vanem ei täida oma kohust ega maksa lapsele elatist.
Statistikaameti andmetel sai 2012. aastal elatist alla neljandiku ühe täiskasvanuga leibkondadest, kus sirgub vähemalt üks suurtest sõltuv laps. Ainuüksi täitemenetluses – see aga tähendab vaevalist asjaajamist ja ka kohtuuste kulutamist – on ümmarguselt 12 000 elatise sissenõudmise nõuet; elatise võlgnevuse kogusumma möödunud aasta lõpul oli ligemale 11 miljonit eurot. Täit ülevaadet, kui palju lapsi on ilma jäänud õigusest saada elatist oma lahusolevalt vanemalt, Eestis ei ole. Annab jumal lapse, annab ka lapse leiva, usuvad häbemata paljud rongavanemad – ja vilistavad nii jumalale kui ka oma lapsele. Aga seadused, mis kohustavad vanemat oma last kasvatama? Need teadagi on ainult lihtsameelsetele täitmiseks. Raha annab teenida ka mustalt või lasta see semu pangakontole kanda, et kohtutäitur ei saaks sealt tsutikestki lapse tarvis ümber kantida.
Samal ajal kasvab kusagil üks laps, su oma liha ja veri. Kasvab poole aastaga riietest välja. Läheb varahommikul märgade jalgadega lasteaeda, sest ainsad parajasti jalga passivad jalavarjud on eelmise päeva lörtsiga läbi ligunenud. Oh, ja täna peab kindlasti meeles pidama, et laps tuleb tund aega varem aiast ära võtta: teistel on tantsutrenn. Tasuline muidugi – mida siis meie ajal ilma rahata saab? Seda, natukest küll, pole aga üksikvanemal kusagilt näpistada.
Kas jätkame? See on tuhandete laste igapäevaelu. Üksikvanema elu – 92 protsendil juhtudest on selleks ema –, kes küll nuputab ja nõiub, ent ometi ei jaksa kasvavat last kõige vajalikuga varustada.
Kui suur on tõenäosus, et teismeea ilmajäetuse kibedusest saab noore inimese käegalöömine – kord ka omaenese lapsele? Muster on ju ette antud. Mõne aasta tagusest uuringust selgub, et lõviosa küsitletutest ei usu vabatahtlike lepete pidavusse, kui laps jääb ühe vanema kasvatada. Samuti ollakse seisukohal, et lapseraha nõutamine ei tohiks olla üksikvanema enda asi, vaid lapse juurest lahkunud vanemale peaksid survet avaldama nii tööandja kui ka riik, kellel oleks voli lapsele elatist maksta ja see pärast kohustatud isikult välja nõuda. Rahvas pooldab elatisfondi, aga seadusandja?
Kord suuremate, kord väiksemate lootustega on ka riigikogu juba kümmekond aastat hellitanud elatisfondi loomise mõtet. Selle aja peale on idee leidnud toetust peaaegu kõigi erakondade saadikute seas. Nüüd viimaks võttis sotsiaalkomisjon ohjad enda kätte: kokku kutsutakse töörühm, kelle ülesanne on elatisraha tagamise fondi põhimõtted paika panna.
Kõrvalehiilimine elatisraha maksmisest ei ole te üksnes meie probleem, seda tunneb kogu Euroopa. Soomes näiteks ei lubatagi niisama naeratuse saatel vanematel hüvasti jätta: lapsele elatisraha maksmine tuleb ametlikult vormistada. Peaaegu kõikides riikides on aga loodud institutsioonid, kes koguvad ja maksavad elatisraha välja. Nii saab laps elatise kätte korrapärase avansina. Riigi ees maksuvõlglaseks olek paneb teise vanema paremini oma kohustusi täitma, ent isegi riik ei saa kogu võlasummat tagasi: Rootsi näiteks 30–40 protsenti, Läti, kus süsteem on värskem, ümmarguselt 12 protsenti. Ometi on valitsev mentaliteet sealgi tükk maad tervemaks muutunud.
Nii või teisiti, lapse elatise süsteemi ümberkorraldamisel saame toetuda rahvusvahelisele kogemusele: riigiti on kasutusel eri mudelid, aga võtta on ka OECD, Euroopa Nõukogu, teadusringkondade ja ühiskondlike organisatsioonide uurimistulemusi ja soovitusi, et luua meie väikeriigis kõige paremini toimiv mehhanism. Kui kõik inimesed mõtleksid südamega või kui kogu täitemenetlus töötaks laitmatult, poleks küllap uut süsteemi vajagi. Sest peale fondi rahastamise katteallikate (kas võtta raha riigieelarvest, sotsiaalmaksust, kas mõeldav on ka omavalitsuse osalus) tuleb lahendada ka ridamisi praeguseid probleeme: kuidas toimida, kui üks vanem elab välismaal, milliseid sanktsioone rakendada, kui kohtuotsust ei täideta või esitatakse valeandmeid jne.
Kui tõhus on aga meie praegune täitemehhanism, näitab hiljutine kurioosum, kus Tallinna halduskohus mõistis riigivastutuse seaduse alusel justiitsministeeriumilt välja kopsaka valuraha isale, kuna riik ei suutnud kolme aasta jooksul tagada kohtuotsuse täitmist ja võimaldada mehel pojaga kohtuda. Ometi oli isa ära kasutanud kõik seaduslikud võimalused. Vanema ja lapse suhtlemist tagav seadustik on puudulik ja sõltub paljuski kohtutäituri ja/või eeskostjaks määratud lastekaitsetöötaja isikuomadustest. Võtsin nimme selle näite, et juhtida naisena tähelepanu sellele, et ka emad kasutavad lapsi relvana naise ja mehe vahelises sõjapidamises.
Muidugi ei saa riik miski jõuga sundida inimesi mõistlikult käituma: lapsega suhtlemise korra peavad vanemad omavahel kokku leppima. Et aga issanda loomaaed on suur, võib elatisfondi plusspoolele kanda ka vanematevaheliste konfliktide mahendamise, rääkimata korrapäraselt laekuvast rahast, mis leevendab vaesust ja üksikvanemat niigi painavaid pingeid.
Elatisfondi loomine on riigi auasi, kohustus, kui tahate. Jõuluaja heategevusprojektidest üksi jääb väheseks. 
Kui riik püüab vähendada energiajookide tarbimist, on see kiiduväärt. Ent rahva tervise seisukohalt on probleeme, mis tunduvad veelgi pakilisemad. Ehk peaks riik kiiremas korras tegelema näiteks alkoholismi, rasvumise ja südamehaiguste leviku tõkestamisega?
Äsja saime lugeda, kuidas põllumajandusministeerium, tarbijakaitseamet, tervise arengu instituut ning veterinaar- ja toiduamet töötasid üheskoos välja energiajookide turustamise hea tava (mis muide pole mitte kellelegi kohustuslik).
Kuid võib-olla oleks aeg läheneda Eestit vaevavatele muredele süsteemsemalt? Ehk vajame rahva, eriti noorte tervise pärast südant valutades toimivamaid lahendusi? Peaksime näiteks kehtestama magusamaksu? Isegi siis, kui see ei suunaks kedagi tervislikuma eluviisi poole, võiks selle arvel pakkuda koolides lastele äkki rohkem värskeid puuvilju ja smuutisid või hommikusööki?
Ehk peaks riik soodustama ettevõtteil töötajate sportimisvõimaluste eest tasumist? Võib-olla on koguni aeg tuua tagasi laste ringitasude kompenseerimine lapsevanematele? Ehk saab mingitegi hoobadega mõjutada turusituatsiooni nii, et jõusaali või ujula külastus ei maksaks kodanikule (vahel mitu korda) rohkem kui Soomes, Belgias või Prantsusmaal?
Kas poleks ehk aeg keelustada lõpuks alkoholi reklaam? Ka igasuguste sponsorlepingute kujul, mis praegu lubavad silmakirjalikku keerutamist, et õlletehase nime võib ometi kasutada, sest seal toodetakse ju ka näiteks kalja. Vaatame õige üle lahe Soome poole ja küsime, miks ei võiks ka meil näiteks kangemat kui viiekraadist õlut ning loomulikult ka muid kangemaid jooke müüa ainult alkopoes? Ehk on ELi aluslepingutega vastuollu minemata võimalik lõpetada meie põhjanaabreid alandav viinaralli?
Millal taastame hambaravihüvitise ja kas sellest jätkub siis vähemalt üheks visiidikski arsti juurde aastas? Haigushüvitise taastamisest kujul, mis ei löö haigestunud inimese rahakotti valusa augu, me parem ei räägigi. Või sellest, et haigekassa raha eest ravitaks inimesi, mitte ei valataks betooni?
Need oleksid päris lahendused, mis töötaksid päris elus. Eesti huvides on head suhted kõigi naabritega. Suhteid tagab muuhulgas selgelt määratletud piirijoon. Kui põhjas, lõunas ja läänes on meie naabriteks Euroopa Liidu riigid, kellega piir tähistab põhiliselt majandus- ja haldusvööndi territooriumi ega ole takistuseks inimeste liikumisele, siis ida pool on lugu teine.

Oleme riigina Venemaaga piirileppe alla kirjutanud, kuid jõustunud see seni ei ole. Objektiivselt ei ole piirileppe jõustumisele mingeid takistusi, kuid Eesti ei saa seda kehtima panna ühepoolset. Naabrite vahel piiris kokku leppimine ja selle kokkuleppe austamine nõuab kahepoolset tahet. Samas ei peaks me ka väga muretsema. 23 aastat on Eesti riik püsinud kokkulepitud kontrolljoonega, arenenud, saanud Euroopa Liitu ja NATOsse, ning püsib kindlalt ka tulevikus. Isegi kui Venemaal erinevatel põhjustel ei ole huvi ja tahtmist piirileppe ratifitseerimisega tegeleda.

Kui viimastel kuudel pärast Eston Kohveri röövimist on räägitud võssakasvanud kontrolljoonest Kagu-Eestis, siis ei ole õige selle info põhjal emotsionaalselt otsustada, et piir ei ole hästi kaitstud. Endise siseministrina infot vallates saan kinnitada, et piir on kogu aeg olnud korralikult valvatud. Tegemist on loomulikult teemaga, kus kõiki asjaolusid ajaleheartiklis lõpuni avada ei saa, sest lehti loevad ka need, kellel huvi Eesti piiri nõrgana näidata. Ühte on aga küll võimalik meenutada: Eesti ei oleks saanud 2007. aastal liituda Schengeni viisaruumiga, kui Eesti piiri ei oleks sellele eelnevalt hinnatud sama tõhusalt toimivaks kui on teiste Schengeni riikide piirid.

Politsei- ja Piirivalveameti inimesed, kes idapiiril tööd teevad, on head spetsialistid, nende varustatuse tase on aasta aastalt paranenud ja paraneb veelgi. Peatselt alustab täiendav eriüksus, mis luuakse siseministri Hanno Pevkuri algatusel ja mille rahastamiseks on juba vahendeid leitud. Tegu on kiirreageerimisüksusega, mis vastavalt ohuolukorrale ja intsidentide tekkimisele hakkab baseeruma kas Narvas või Piusa kordonis. Üksusel saab olema ka merevõimekus. Mistahes juhtumi puhul on mehed seal, kus neid on vaja ja neid on täpselt nii palju kui vaja.
 Yana Toomi intervjuus 29. novembri (2014) Õhtulehes on üks väga oluline avaldus: nimelt võiksid kõik eestimaalased olla eestlased. Lihtsalt. Oled Eestist, soovitavalt Eesti kodanik, ja seega eestlane.
On isegi hämmastav, et alles nüüd, pärast peaaegu veerandsajandit Eesti iseseisvust tuleb keegi nii elementaarse ideega välja. Sest see on Euroopas väga vana tava – inimese identiteedi määrab koht, kus ta elab. Kus ta on kodus.
Saame üheks
Eestis on küll ametlik poliitika jaotada eestimaalased kirvemeetodil kaheks: eestlasteks ja venelasteks. See tuletab kahtlaselt meelde Natsi-Saksamaa kommet rühmitada elanikke aarialasteks ja juutideks. Ja nagu Kolmandaski Reichis, nii on ka Eestis see teine rahvus olnud krooniliselt negatiivse märgiga ja selles on nähtud pahatihti ohu allikat. Aga me teame, mis oli Hitleri riigis sellise jaotamise eesmärk: neist teistest tuli lihtsalt lahti saada. Nii või teisiti. Kas ka meil?
Selline demonstratiivne segregeerimine tuleks lihtsalt ära lõpetada, sest see on täielik jama ning toob ainult probleeme juurde. Kui aga kõiki, ka ametlikult ja vähemametlikult, hakata nimetama eestlasteks, kel lihtsalt võib olla oma keel ja kultuur jne, siis oleks paljudel probleemidel lõpp.
Vereliini järgi rahvuse defineerimine peab asenduma kodakondsuse järgi määramisega.
Inimese käitumine, enesetunne ja identiteet sõltub väga paljudest väikestest osistest. Üks tähtsamaid elemente tema meeleolude kujundamisel on ühiskonna suhtumine, sotsiaalsed meeleolud. Inimene on sügavalt loomult karjaloom. Ta tahab instinktiivselt olla teistega, ümbritsevaga sarnane. Kui ta seda ei ole, siis tunneb ennast viletsalt. Vaid üksikud persoonid suudavad sellest kehvast tundest üle olla. Kui aga inimene pidevalt tajub, et elab vales kohas (väga paljud on ka siin sündinud), siis otsib ta endale õigema koha. Aga see õigem koht ei ole reeglina teine riik (nagu nii mõnedki marurahvuslased Eestis loodavad), vaid lihtsalt isoleerunud ja siilina turris kogukond. Selline, nagu venekeelsed Eestis kipuvad moodustama.
Selles mõttes tuleks igal juhul vene- (ja muu-)keelsetele eestimaalastele rõhutada: teie olete eestlased ja Eesti on teie kodu. Eestlaste koht on Eestis. Eestlane olla on uhke ja hää!
Yana Toom mainis muide, et venekeelsetel eestlastel on komme välismaal end nimetada eestlasteks. Suurepärane! Siis on vaja ka Eestis need asjad korda ajada.
Lahendame ka keeleprobleemi?
Kõikide eestimaalaste eestlasteks nimetamine võib hakata lahendama ka paljuräägitud keeleprobleemi (et venekeelsed ei taha õppida eesti keelt). Seni, kui venekeelseid eemaletõukavalt venelasteks kutsutakse, tekib küllap paljudel neil retooriline küsimus: „Aga miks ma peaksin eesti keelt õppima, ma ju venelane, ma ei kuulu siia, mu kodumaa on piiri taga."
Aga kui kõik on eestlased, siis neil, kes eesti keelt ei oska, tekib tõenäoliselt küsimus: „Hmm, ma olen eestlane, aga eesti keelt ei oska... Kas see pole natuke – imelik? Äkki oleks siiski mõistlikum ka eesti keel ära õppida?"
Võib tunduda, et probleemitõstatus ja lahendus on liiga deklaratiivne ja formaalne ega nõua suurt midagi. Tegelikult vajaks see ikka päris palju muutusi: paljude otsustavate inimeste suhtumiste revideerimist, väga suurt tolerantsi tõstmist ja seda eriti just riiklikelt organisatsioonidelt. Tuleks näiteks igal juhul loobuda arvamusküsitlustest, kus eraldi on välja toodud eestlased ja venelased. Sest see on lihtsalt stigmatiseeriv. Tuleks igal juhul vähemalt avalik-õiguslikus meedias vältida võimalusi, et poliitilisi teemasid käsitletakse eestlased-venelased vastandamise võtmes. Sest lihtsalt enam ei ole eestlasi ja venelasi. On eestlased.
See tähendab muidugi ka suhtumist, et erinevaid kultuure ja keeli esindavad eestlased on võrdsed. Samuti seda, et Eestis loobutakse vähemalt riiklikul tasemel üldlevinud okupandi-kolonisti agendast. Arusaadavalt on see nii mõnelegi nn patrioodile valus. Kuid vajalik.
Riigikeeleks jääb muidugi eesti keel ja selle muutmine pole vajalik. Küll aga peab jääma vähemuskeeltele õigus omakeelseks hariduseks riigi kulul. Sest vähemuskeelte rääkijad on Eesti kodanikud, maksumaksjad ja seega on neil ka omad õigused.
Kõikide eestlasteks pidamine võib tunduda vägivaldne unifitseerimine, kuid samal ajal ei tohi unustada, et Eesti vabariigi põhiseaduse järgi on meil siiski meelsusvabadus. Seega on siin õigus ennast liigitada nii, kuidas soovi on ja pidada ennast kelleks tahes. Seni, kuni pole plaani Eesti vabariigi vägivaldseks kukutamiseks.
Jäägem erilisteks ja erinevateks
Õnneks on meil siiski põhiseadus, kus teises peatükis on kirjas: § 41. „Igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Kedagi ei tohi sundida neid muutma."
Millegipärast unustame pahatihti selle lühikese, kuid tähtsa lõigu põhiseaduses ja unistame mingist kohustuslikust ideoloogilisest ühtsusest, mida tuleks raudse propagandarusika ja haridusega peale suruda.
Aga nagu demokraatlik lääs ei laskunud ideoloogiliselt väga ägeda külma sõja ajal nii madalale (nagu Nõukogude Liit), et oleks hakanud piirama inimeste meelsus- ja sõnavabadust, nii ei tohiks ka Eestis langeda Putiniga sarnasele tasandile.
Olgem eestlased, aga jäägem iseendaks, erilisteks! Kui toonane kaitseminister Urmas Reinsalu jaanuaris julges öelda, et Eestis võiksid asuda USA väed, järgnes poliitiline pahameeletorm, mis oleks ministri äärepealt ametist viinud. Reinsalu avaldust nimetati provokatiivseks ja Eesti julgeolekule kahjulikuks.
Paraku on Venemaa tegevus muutnud vähem kui aasta jooksul julgeolekuolukorda terves Euroopas nii, et täna tundub Reinsalu soov meile kõige tõsiseltvõetavama julgeolekugarantiina.
Vene politoloog Andrei Piontkovski on mitmes tänavu ilmunud artiklis visandanud pessimistliku stsenaariumi, kuidas Putin lõpetab NATO kui kollektiivkaitse organi eksistentsi ja alandab Ameerika Ühendriike maailma liidri rollis, tekitades Krimmi-laadse kriisi näiteks Narvas või Läti idaosas, eeldades, et allianss ei suuda võimaliku tuumarünnaku hirmus otsustavalt vastata. Piontkovski nentis, et – piltlikult öeldes – alliansi liikmesriikide kodanikud pole valmis surema mingi Narva eest.
Äsja tõdeb aga Piontkovski raadiojaama Ehho Moskvõ blogis, et praeguseks on olukord kardinaalselt muutunud ja paraku Putini kahjuks. Lääneriigid on aru saanud, et Venemaad ei ole enam võimalik käsitada partnerina, vaid ohuna rahvusvahelisele julgeolekule. Seda suhtumise muutust demonstreeriti Putinile ühemõtteliselt G20 tippkohtumisel Brisbane'is.
Ent USA sõdurid on juba praegu Eestis. Piontkovski nendib, et praegu tähendaks esimese „rohelise mehikese" ilmumine Narva automaatselt Vene Föderatsiooni astumist täiemõõtmelisse sõtta USAga. Vene sõjaõhutajatel ei tasu enam veenda ennast ja Putinit, et Obama on nõrk ja otsustusvõimetu. Kas te olete valmis surema mingi Narva eest, härra Putin? küsib Piontkovski nüüd.
Äsja otsustasid NATO välisministrid Brüsselis, et liitlasväed jäävad Eestisse ka järgmiseks aastaks. Juba uuel aastal alustab tegevust NATO ajutine kiirreageerimisüksus, mis on valmis tegutsema 48 tunni jooksul. 2016. aastaks loob NATO veel kiirema reageerimisvõimekusega üksuse. Järgmisel aastal toob USA Ida-Euroopasse ja võimalik, et ka Eestisse tankid - meeldigu see kõigile kodanikele või mitte.   Peale sõja Ukrainas on Venemaa asunud korraldama provokatsioone paljudes kohtades üle maailma. Teisiti ei saa nimetada Inglise kanalil ja Gibraltari väinas peetavaid merelaevastiku õppusi ning sõjalennukite ja laevade tungimist mitme riigi õhuruumi. Sellega kaasnevad Molotovi-Ribbentropi pakti õigustamine, valed ja ähvardused, eriti Balti riikide suunas. Kreml ei varja oma soovi taastada impeerium.
Venemaa agressiivsus sunnib kaitsejõudude arengusse panustama senisest rohkem. Eestil on puudu mitu tähtsat komponenti, nagu soomusvõimekus, keskmaa õhutõrje ja rannakaitsesüsteemid. Miks?
Kummalised valikud riigikaitses
Ajas tagasi vaadates näeme, kuidas kaitseväe arengut on pidurdanud võimulolnud Reformierakonna tegevus: soov kaotada ajateenistus, kasarmute sulgemine, viivitamine vajaliku varustuse soetamisega, sõjaväestatud piirivalve kaotamine, jalaväemiinide kasutamisest loobumine ja palju muud, mis meie geopoliitilist asendit arvestades on kummastav. Hiljutine kaitseväe kasutamine endale reklaami tegemiseks hämmastab oma jultumusega.
Ennast riigikaitse eestvõitlejana esitlev IRL on olnud valitsuses olles kõigega nõus, välja arvatud ajateenistuse kaotamise suhtes. Keskerakonna ja SDE panusest Eesti kaitsevõime tugevdamisse ei tasu rääkidagi. Riigikogu sotside fraktsiooni liige Jaak Allik kuulutas, et Venemaa pole kunagi Eestit rünnanud ja Vene ohust rääkimine olevat rahva hirmutamine ja rumalus. Putini partei koostööpartneri Keskerakonna retoorika on olnud sama. Seetõttu tuleks nn punase koalitsiooni ohtu pärast riigikogu valimisi tõsiselt suhtuda.
Kontroll õhuruumi üle mõjutab tervet sõjategevust. Ukrainas on alla lastud hulk valitsusvägede õhutehnikat, sest Kremli mahitatud separatistidel on tõhusad keskmaa õhutõrjeraketikompleksid. Ukraina õhujõud ohtlikesse piirkondadesse ei tüki. Keskmaa õhutõrje olemasolu Eestis võtaks vaenlaselt võimaluse kasutada oma õhuväge meie sõjaliste ja tsiviilobjektide ründamiseks.
Kuid kaitse ei saa olla vaid passiivne. Ilma soomusvõimekuseta ei ole võimalik raskelt relvastatud vaenlasele vasturünnakuid sooritada. Hangitavad jalaväe soomustransportöörid on vajalikud, kuid lahingus toimivad nad vaid koostöös tankidega, mida niipea ei plaanita hankida.
Kaitsevõimet tuleb tõsta kohe
Prantsusmaa ei ole Venemaale Mistrale üle andnud, kuid Vene sõjajõududel on endalgi dessantvõimekus olemas. Alles hiljuti olid Kaliningradis õppused, kus harjutati Balti riikide okupeerimist merelt. Paraku ei soeta Eesti puuduolevat enne aastat 2022. Kahtlen, et Venemaa hakkaks oma ambitsioonide elluviimisel ootama hetke, kui me oleme valmis ofensiivi tõrjuma.
Ühtlasi ei ole Eestil laiapõhjalist riigikaitsekontseptsiooni, mis peaks tagama eluks hädavajalike funktsioonide toimimise sõja ajal. Riigiinstitutsioonid, ministeeriumid ja omavalitsused ei tea, kuidas tegutseda sõjaaja tingimustes. Elanikkond on jäetud omapäi, tsiviilkaitse väljaõpet ei korraldata ja pole enam veneaegseid varjendeidki. Lahingute puhkedes on meie naised, lapsed ja vanurid täpselt sama kaitsetud kui on inimesed Donbassis. Olen selle kohta küsinud nii pea-, kaitse- kui siseministrilt, kuid tsiviilelanikkonna kaitsmist ei peeta oluliseks. Siin on vaja kiiret ja põhimõttelist muutust.
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond leiab, et olukord nõuab kohest esmase kaitsevõime tõstmist, seda ei saa lükata aastate taha. Me peame tagama inimeste ja riigi turvalisuse. Kavatseme parandada kaitsejõudude varustust, luua Eestile kaks tankipataljoni, soetada keskmaa õhutõrje kompleksid, luua rannakaitse, korraldada mobilisatsiooniõppusi ja regulaarseid reservkogunemisi kuni julgeolekuriski vähenemiseni. Taastada tuleb sõjaväestatud piirivalve, sest piiri tuleb mitte ainult valvata, vaid kaitsta ning ehitada välja piiribarjäär Eesti-Vene kontrolljoonel.
Et ei korduks pronksiöö ja nn rohelised mehikesed ei saaks siin jalga maha, tuleb konfliktide tekkides saata riigist välja riigivastase tegevusega seotud ja rahvuslikku vaenu õhutavad välismaalased. Tuleb asuda täitma kodakondsusseadust ja tühistada sellistele isikutele naturalisatsiooni korras antud kodakondsus. Ühtlasi peaks sulgema Eesti-vaenulikku propagandat vahendavad infokanalid.
Küsimus on tahtes
Tuleb suurendada reservväge, tagada ajateenistuse tõhusus ja keskmise töötasu hüvitamine reservõppekogunemistel osalenutele, parandada Kaitseliidu varustamist, tõsta politsei, piirivalve, kaitseväe ja päästeameti palku ning luua nende töötajatele parem sotsiaaltagatiste ja rehabilitatsiooni süsteem. Valdkonna senised palgatõusud on toimunud peamiselt koondamiste ja lisatasude palkade sisse arvestamise kaudu ning kaitseväe ja siseturvalisuse töötajate sissetulekuid sisuliselt kasvatanud ei ole. On selge, et ilma motiveeritud inimesteta ei ole jätkusuutlik ja tõhus riigikaitse võimalik. Selleks tuleb muuta ka riigikaitseõpe ja patriootlik väärtuskasvatus kooliprogrammi osaks ning toetada praktilisi tegevusi riigi- ja tsiviilkaitse valdkonnas.
Võimulolijad püüavad tekitada võltsturvalisust, justkui NATO vihmavarju all ei ohusta Eestit miski. Tõsi, meil on liitlaste lubadus meid kaitsta, kuid esmase kaitsevõime peame tagama ise. Küsimus ei ole rahas, vaid tahtes. On selge, et kui me ei panusta jõuliselt oma kaitsevõime arendamisesse, siis ei ole meil varsti ei riiki ega midagi muud, mida kaitsta. Aadu Luukase 32 000 euro suurune missioonipreemia läks tänavu Sihtasutusele Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK).

Irooniaga pooleks võiks ju hinnata, et missioon oli Varro Vooglaiul ja tema jüngritel tõesti sihikindel: võidelda kooseluseaduse vastu.

Missioon on kulgenud üle kivide ja kändude, seadus võeti ju vastu, aga seegi rahasüst on kindlasti abiks, et tuhast tõusta ja edasi tegutseda. Oma tänukõnes ütles Vooglaid ka ise: „Meie haare laieneb, te näete seda juba sel aastal."
Mul pole isiklikult midagi Vooglaiu vastu, ma ei tunnegi teda. Küll aga vihkan ma sallimatust. Elame aastal 2014, kui võiks austada iga perekonda, kus kaks inimest on õnnelikud. Olenemata soost või ühiskondlikust positsioonist. Selline preemia aga saadab signaali, et vähemasti osaliselt oleme ikka klammerdunud raamistatud maailma, kus keskmisest eristumine on automaatselt vale.

Eriti kurb on otsus, kui vaadata teisi nominente: kas tänavalastele või vähiravi toetamisele pühendunud inimesed poleks preemiat väärt? Mida tundis otsust kuuldes näiteks 2011. aasta laureaat Marju Lauristin, kes sügisel Vikerraadio eetris kritiseeris SAPTK meeavaldust Toompeal, nimetades seda psühhoterrori õhkkonna väljakutsumiseks ning mõistusevälise raevu ja vihkamise õhutamiseks. Eile ütles ta, et oli hämmingus, kui kuulis, et missioonipreemia läheb Vooglaiule ning tema ühingule. Nüüd on nad mõlemad ühiskonna edendamise preemia laureaadid. Mis kasu on meile kõige paremas korras rahandusest, kui riik lapib eelarveauke nõrgemate arvelt? Seda me juba teame, et raha meedikute palgatõusuks leidis riik toimetulekutoetuste arvelt. Kui aga läheb läbi riigikogu rahanduskomisjonis juba heaks kiidetud riigieelarve parandusettepanek, võetakse järgmisel aastal puudega laste hoiuraha 50 000 euro võrra vähemaks, raha antakse aga soovolinikule, et ta kontrolliks, kuidas tööandjad kohandavad töökohti puudega inimestele.
Parandusettepanekute seletuskiri põhjendab: tänavu jääb ligi 40 protsenti hoiurahast kasutamata, seega pole tuleval aastal nii palju raha vaja. Kahjuks on parandusettepaneku tegijad asjast kas valesti aru saanud või hämavad meelega, et hoiuraha on lausa üleliia. Riikliku lapsehoiuteenuse ostmiseks ette nähtud raha taotlemine on tehtud nii keeruliseks, et juba seetõttu jääb see enamikul peredel kasutamata. Raha on tegelikult vaja ja on vaja palju rohkem, sest arvestades lastehoiu tunnihinnaks viis eurot, ei jätku 400 eurost, mis ühele lapsele mõeldud, isegi mitte neljaks ööpäevaks aastas. Kolm päeva puhkust aastas, mõtelge...
Enamgi veel, paljud omavalitsused ei suuda hoiuteenust pakkuda, sest pädevaid hoidjaid, kes puudega laste eest hoolitsemisega hakkama saaksid, on vähe. Selle asemel aga, et teha hooldajatele raha taotlemine lihtsamaks ja leida hoidjaid erivajadustega lastele, võtab riik hoiuraha veelgi vähemaks.
Väheseid puudega laste hoiukodusid ja tugikeskusi aga rahastatakse praegu heategevuse abil. Tänavu on asutatud neli väikest hoiukodu Võrus, Pärnus, Tartus ja Jõhvis, kus iga laps saab aastas olla 1500 euro eest, mille maksavad kinni annetajad.
Sotsiaalministeerium lubab, et võtab 2015. aasta lõpus lapsehoiuteenuse eest maksmise täies mahus enda peale, kasutades selleks Euroopa Sotsiaalfondi raha. Ent ka selle ajani peavad puudega laste vanemad kuidagi oma järeltulijad hoitud saama.
Ent riigi seisukohalt on kahtlemata odavam, kui puudega laste vanemad ise neid aastaringi hooldavad, ilma igasuguse puhkuseta. 15-, 19- või 25eurose hooldajatoetuse eest kuus. Hea riik, ma palun sult abi. Ma saan siin kohati juba täitsa hästi hakkama, aga ühe asjaga oleks abi vaja. Kuula mind ära, palun.
Umbes aasta tagasi öeldi mulle, et mul on veel jäänud kolm aastat. Kolm aastat hetkeni, kui mu hetkel esimese klassis käiv poeg sõpradega esimese siidri teeb, seitse aastat, kuni ta viieteistkümnesena võtab napsu regulaarselt. Sellised on nö alkotarbimise demograafilised näitajad.
Mis sa arvad, mida ma neist numbritest arvasin? Muidugi – ma ei uskunud. Vähemalt ei arvanud ma, et asi nii hull saab olla. 11-aastaselt? Vaim tõrgub kujutlemast, et minu Hugo, kellele õhtuti siin Keräineni krimkasid loen, neljandas klassis lämisedes sõbra sünnalt saabub ning hetk hiljem vetsupotti emmates sappi öögib. Ei, te ei räägi minu lapsest. Need on mingid getokasvandikud, kes teil seal statistikas on, minu pere ei ole selline! Ärge, kurat, tulge mind hirmutama!
Alko on Eesti jaoks teema
Sellest on möödunud peaaegu aasta. Väga eriline aasta. Ja tead, täna ma usun neid numbreid. 100%. See teema hakkas mind ikka nii sööma, et vahepealse ajaga olen ma suutnud oma aju erinevate uuringute ja teadusartiklitega põhjalikult läbi pesta. Jah, ma olen ära pööranud. Ma ütlen, et alko on Eesti jaoks teema. Ka sinu jaoks, riik. Nii need absoluutkogused, mida me lõpututel põhjust-leiab-alati tähtpäevadel ära joome, kui laste haigelt varajane joomisega alustamine.
Me kõik teame, et alko halvab ajutegevuse, eks? Kas sa tead ka, et aju arengu kriitiliseim faas algab 11-12. aastaselt ning kestab kuni 18. eluaastani? Ehk täpselt neil aastatel, kui arenevad välja "ma tahan, et mu lapsest kasvaks elus hakkamasaav inimene" oskused nagu otsustus-, analüüsi ja enesekontrollivõime, läbivad lapsed, tihti "vanemate kontrolli all," alko boot campi. Kas pole irooniline?
Miks ma sellest sulle räägin? Sest mul on nüüd missioon. Ma tahan, et Hugo alustaks alkoga mitte 11-aastaselt, vaid siis, kui ta on täis kasvanud, tema aju on täis kasvanud ning ta saab isesisevalt otsustada, kas ja kui palju. Tegelt ma tahan, et meie kõigi lapsed kasvaksid suureks alkoholita. Sa ei usu, et see on tehtav? Kostub hullumeelselt? Et mida hekki – lapsed kasvavad suureks ilma siidrita? Tõenäoliselt kostubki. Ma kuulen seda päris palju, aga tead, mulle pakub lohutust mõte, et lõpuks on maailma muutnud ikka idealistid, mitte pessimistid.
Joongi poole vähem
Aga ära vaata riigi poole, alusta iseendast, öeldakse. Riik, sa kindlasti juba ammu mõtled, et millal kord ma sind selles süüdistama hakkan, et minu poeg tulevikus joob. Ei. Ole rahulik. Las ma räägin, mis ma teada olen saanud. Ühes on isegi terviseedendajad ja alkotööstus ühel meelel – alkokultuuri muutmiseks peab muutuma inimeste endi suhtumine alkoholi. Et kõik algab isiklikust eeskujust ning kodustest hoiakutest alkoholi. Joo poole vähem!, ütleb kampaania. Ära ole laste juuresolekul purjus!
Väga hea. Mulle sobib. Suvest saati joon poole vähem. Septembris olin nulli peal ning ka seda kirja kirjutan kaine peaga. Ainult pidudel on keeruline ilma olla – oled haige?, küsitakse. Ma ei tea, kas Hugo on mu vooruslikkust märganud, aga igatahes endal on süda kergem ja silm selgem. Nii, et isiklik eeskuju – check!
Teine asi, mida perepsühholoogid sulle ütlevad on, et tark vanem räägib oma lapsega. Mida varem alko kahjulikkusest rääkida, seda parem (ka viie-kuueaastastel on taipu, et sel teemal vestelda). Et nii on teismeeaks väärtused kinnistunud ning hoiakud alko suhtes selgemad. Selge värk. Teeme ära!
Ühel õhtul võtsingi poisiga jutuks, et kas ta teab miks suitsetamine ja alkohol on tervisele halb. Jah, teadis, et suitsetamine teeb kopsud mustaks ning sellest võib tekkida vähk, mis tapab. Ta teadis, et alkohol teeb uimaseks ning et "siis hakkad lollusi rääkima". Just, just. Selgitasin veel juurde, et lapse kasvamisel teeb alkohol kõige suuremat kahju ajule ning aju läheb sul elus kõige rohkem vaja, nii, et aju tuleb väga hoida. Tundus, et ta sai aru ning koos leppisime kokku, et enne suureks saamist ta alkot ei proovi ka. Võimas. Tõeline triumf! Tead, sel hetkel tundsin ennast aasta isana! (muuseas, ilma sisemise tungita kellelegi vastu hambaid anda või peded ja pehmod ahju ajada).
Löök allapoole vööd
Aga nagu tihti elus, saab triumfisaluudist allakäigu avapauk. Juba järgmisel hetkel leidsin ennast hübriidsõjas tegelasega, keda inimesed teavad alkoholitööstuse nime all, aga kes mulle meenutab pigem Randalli Kollide Kompanii filmist – kavalat sisalikku, kes suudab hetkega värvi muuta ja nähtamatuks muutuda.
Ühel õhtul, kui Misha oli hamstri ära kaotanud, märkasin, et Hugot paelub Padjaklubist veel enam pauside ajal esitatavad reklaamid. Kõigepealt "Nerfi" püstoli reklaam, siis "Lego Chima" reklaam ning siis lugu vaprast kaptenist, kes hulljulgelt sukeldub viskitünni järele ning kui kõik on ta uppunuks arvanud, väljub mitmed päevad hiljem võidukalt veest koos kadunud tammevaadiga ja muudab hetkega omaenese rannamatused eufooriliseks comeback peoks. Hugo jagamatu tähelepanu kuulus reklaamile.
Wtf?, mõtlesin mina. Ma olen siin hoolega kivihaaval ennetusemüüri ladunud, isiklikku eeskuju näidanud ning siis tuleb keegi viinatootja ning näitab seriaali vahele lahedat lugu jacksparrowlikust vahvast jõmmist, kelle elu armastus on viski. Mis toimub, kihvatasin? Pole nagu aus mäng või? Aga. Nagu turundusekspert Janno Siimar ütleb – reklaamibüroo eesmärk ongi väravaid lüüa. Viinatootja 1 – lapsevanem 0. Saan kiire sõnumi telekanalilt, et juriidiliselt on kõik korrektne – ise olete vastutustundetu, kui lasete lapsel kl 21.30 telekat vaadata.
Taandusin. Tõepoolest, tunnistan, et teinekord tõesti ei saa lapsi voodisse kella üheksaks. My bad. Aga siiski...mis saab siis, kui Hugo on 16? Peale kl 21.00 telekat ei vaata? Olgu. Las ta jääb.
Mõni päev hiljem lähen poisiga Flora-Kalju mängu vaatama. A. Le Coq Arenale, meie rahvuslikule jalgpalliareenile. Ostame A. Le Coq-topsides küüslauguleivad ja Limpat ning võtame istet. "Asi on kaitses", loeb Hugo hiidsuurelt A. Le Coq bännerilt...
Asi on tõepoolest kaitses, sest juba ma kuulen, kuidas Randall pareerib kaitseargumendiga, et see on ju vaid sponsorlus ning staadionil alkoholi ei pakuta. Jälle peab nõustuma. Samas ohkan ja meenutan, et Rootsi jalgpalliliidu uue rahvussstaadioni nimi ei ole "Absolut", vaid on "Friends" – samanimelise koolikiusamisevastase programmi järgi...
Hea riik, siin ma siis palungi sinu abi. Mulle tundub, et Randali-sugusega ei ole mul lapsevanemana võimalik debatti pidada. Ma ei ole kuigi hästi ettevalmistatud juriidilis-demagoogilisteks vaidlusteks hallis tsoonis küsimustes, kas reklaam mõjutab noori tarbima või mitte või kas Laulupeo peasponsorina reklaamib A. Le Coq alkoholi või edendab kultuuri.
Kaotame alkoreklaami
Isana sooviksin ma lähtuda tervest mõistusest, rääkida nagu inimesed räägivad ja mõelda, milline minu, minu poja ja meie kõigi lähim tulevik võiks olla. Ja mulle tundub, hea riik, et meie tulevik peab olema alkoholireklaami vaba. Kas sa saad mind selles aidata?
Alksireklaami kadumisega kaotaksime halli tsooni, kus me valutaksime südant muretsedes, kas alkoreklaamid ikka tõmbavad lapsi ja noori tarbima ja tänaseid joojaid rohkem tarbima. Ilma reklaamita oleks meil süda rahul, kuna me teaksime, et ei mõjuta.
Ma mõtlen, et pole ka palju neid, peale Randalli enda, reklaamibüroode ja meediakanalite, kes alkoreklaame pikalt taga igatsema jääksid. Kas keegi mäletab/igatseb veel tubakareklaame? Ning vastupidiselt väitele, et reklaamikeeld takistaks uute tulijate turuletulekut võib väita, et see samm võimaldaks turgu hoopis demokratiseerida, andes võimaluse Eesti oma väiketootjatele, kellel puuduvad massmeediareklaamiks sügavad taskud. Kas sa mõistad, millest ma räägin?
Seega, here it comes: hea riik, tee nii, nagu sa tegid tubakaga, tee nii, et alkoholi ei saaks reklaamida. Mitte kuskil. Mitte kunagi. Kas teeme kokkuleppe, riik? Mina joon poole vähem ja kasvatan hoolega lapsi ning sina teed alkoreklaamile lõpu. Sobib? Anna mulle võimalus minu missioon ellu viia. Uue aasta riigieelarve hakkab valmima ja suure kiiruga liigutatakse veel viimaseid otsi. Näiteks kiitis riigikogu rahanduskomisjon viimasel istungil heaks mõnede summade ümbertõstmise eelarveridade vahel. Katmaks meedikutele lubatud palgatõusu, võeti 2,5 miljonit eurot vähemaks toimetulekutoetuste maksmiseks broneeritud raharida.

Puuetega laste riikliku lapsehoiuteenuse jaoks mõeldud rahast suunati aga 50 000 eurot soovoliniku kantseleile, et seal saaks uurida, kuidas on Eesti ettevõtjad valmis töövõimereformiks.

Eriti küünilised olid rahandusministeeriumist vangerdustele lisatud põhjendused. Toimetulekutoetuse kokkutõmbamist põhjendati asjaoluga, et küllap hakkab taotlejaid olema uuel aastal vähem, sest lastetoetused ju kasvavad. Seega olukorras, kus alles maikuus on isegi riigikohus leidnud, et Eestis ei taga aastaid 90-eurosena seisnud toimetulekutoetus elatusallikata inimesele seda miinimumi, milleks Euroopa sotsiaalharta Eestist kohustab, leiab riik, et seal seisab juba praegu liiga palju raha.

Sama olukord on puuetega laste hoiuteenuse rahaga, mis sisuliselt tagab puudega lapse perele vaid mõned päevad hoidu aastas. Ometi on sellegi raha (või teenuse) kättesaamine tehtud nii keeruliseks, et enamik elumuredes peresid seda abi endale välja ajada ei suudagi. Nüüd siis kasutab riik seda kurjasti ära, et piskut veelgi vähendada, tuues põhjuseks, et raha ei suudeta kasutada. Samal ajal tegutsevad puuetega laste hoiukodud põhiliselt annetuste varal. Millal me küll jõuame normaalsusse? 1992. aastal toimunud valimised olid ainsad, kus riigikogusse võisid kandideerida kodanike ühendused. Järgmiste valimiste aegu oli see võimalus kadunud. Praeguste arusaamade põhjal on kaunis raske seletada, miks niimoodi tehti.

Toona, üle kahekümne aasta tagasi, oli seletamine lihtsam – avatud, arusaadava ja demokraatliku poliitika tegemiseks on vaja tugevdada erakondi. Veidi kahtlevalt võis sellise seletusega toona ka nõustuda. Nüüdseks on erakonnad enam-vähem välja kujunenud ning ei tohiks peljata, kui nende kõrval ka teistsugused ühendused poliitikat kujundavad.

Praegune valimisseadustik lubab riigikogusse kandideerida ainult erakondadel ja üksikkandidaatidel. Samas ei pea erakondlikes nimekirjades olema ainult erakondade liikmed. Erakond otsustab ise – keda võtta, keda jätta. Äsja tekkinud poliitiline ühendus Eesti Valimisliitude Vabakond näikse tahtvat tuua poliitilistesse arusaamadesse uut mõõdet. Aga nagu paljudel teistelgi nähtustel on ka sellel kaks otsa.

Päris kindlasti on taoline kodanikualgatus teretulnud. Loodame, et tulevastel riigikogu koosseisudel ei tule mõttessegi parandada valimisseadust nõudega, et erakondlikud nimekirjad peaksid koosnema erakondlastest. Võib uskuda, et erakonnaga mitteseotud – ei tahaks kasutada sõna „sõltumatud” –, kuid asjatundlikud kandidaadid lisavad erakonnale võimekust mõnes üksikus valdkonnas. Valimisliitude vabakond panustab näiteks regionaalpoliitikale – sellest võib erakond ainult võita. See võiks julgustada ka teisi taolisi võimalikke ühendusi, olgu need põllumehed, õpetajad või arstid, kes sooviksid tulla poliitikasse ajama ainult oma asja. Ei maksa peljata hajutamist – mis sest, kui taoline ühendus suudab saavutada kokkuleppe mitme erakonnaga. See on pluss meile, valijatele.
 Noored soovivad tööle asudes praegu saada 818eurost brutopalka, selgus CV Keskuse statistikast. Selge, et keegi ei taha tööelu alustada miinimumpalgaga. Kõrgharidusega noor eeldab üle 1000eurost netopalka, umbes sama suur on aga praegu riigi keskmine brutopalk – millega oleme Euroopa alumiste seas.
Kui töötajad eeldavad suuremat palka, kui tööandjad on valmis maksma, lahkub tööjõud mujale: Soome, Suurbritanniasse, Austraaliasse. Viimases avab Eesti riik isegi suursaatkonna, et sinna siirduvate Eesti kodanike huve paremini kaitsta. Mida aga teha, et meie inimeste huve kaitstaks ka kodumaal?
Keda korra välismaa palganumbrid on näksanud, see naljalt kodumaise palga peale enam ei lähe. On fakt, et tööjõud väheneb nii väljarände kui ka elanikkonna vananemise tõttu. Selles olukorras oleks tarvis omamoodi ühiskondlikku palgalepet.
Töötajate palgaootused on ju üldjoontes teada. Ka erakonnad on nimetanud erinevaid miinimumpalga ja maksuvaba miinimumi numbreid. Ettevõtjad on neile enamasti reageerinud põhjendustega, miks palkade tõstmine soovitule liiglähedaselgi määral kõne alla ei tule. Töötajad ootavad aga põhjenduste asemel, kuidas midagi teha ei saa, hoopis ettevõtjate palgavisiooni. Olgu selleks siis konkreetne palgatõusuprotsent mitme aasta perspektiivis, selle sidumine majandusnäitajatega või vähemalt kokkulepe istuda regulaarselt selle teemaga laua taha, et numbrid selgeks vaielda.
Arstid näiteks saavad riigiga suhelda jõupositsioonilt ja riik pingutab, et nendega kokkulepet saavutada. Õpetajatel seda võimalust pole, sest piiri taga nad erialast tööd teha ei saa ja see kajastub leplikus meeles ning kasinas palganumbris.
Kui väikesepalgalisel oleks ette teada, et näiteks viiel lähiaastal palgatõusu väljavaateid pole, saaks kohe alustada uute väljakutseta otsimist kas siin või raja taga. Olga Sõtnik, Savisaare hitivabriku järjekordne produkt, maanduski venelaste hääli noolivate sotside valimisnimekirja. Sotsid suudavad alla neelata lisaks kirjanikele kõikide ülejäänud parteide ülejäägid ja praaktooted, olgu need siis Kesk- ja Reformierakonnast või Rahvaliidust. Ei saagi enam aru, kas tegu on mingi maailmavaatelise kogumiga või lihtsalt kolikambriga.

Soome riik märgib eestlastele väljaantavatele juhilubadele nende sünnikohaks Eesti asemel Venemaa. Tegu on ehtsoomlasliku ennetava kummardusega Putinile. Juba taasiseseisvuse aegu oli KGB kontrolli all olnud Koivisto mures, et kõigutame siin Gorbatšovi paati. Nüüd siis annab Ukraina sündmusist heitunud Soome idanaabrile juhilubadega märku, kelle mõjusfääri Eesti arvatakse kuuluvat.

Peaminister Rõivase siirdumine koos viieteistkümnest ametnikust koosneva kaaskonnaga üheksapäevasele turneele Ühendriikidesse jätab Eestist peaaegu suurriigi mulje. Jõulueelne aeg on küll ahvatlev reisimiseks, kuid tagatoa peaministrina näival Rõivasel tasuks meenutada Mart Laari klassikat – pruugib mul vaid korra välismaale minna, kui siin kohe mingi jama juhtub. Eriti veel valimiste eel.

Peale Aadu Luukase missioonipreemia vääriks Varro Vooglaid teisalt kui mitte preemiat, siis vähemalt tunnustust seksuaalvähemuslus-alase teavitustööle kaasaaitamise eest. Ilma sedavõrd pühendunud kooseluseaduse vastaseta olnuks olemata kõik need arvutud laiu masse erutanud seadust pooldavad sõnavõtud ja kommentaarid.
 Eurooplane – go home!
Alles see oli, kui britid tundsid hirmu Poola torumehe ees, kes nende töö justkui ära võtvat. Nüüd, kümmekond aastat hiljem, tahab Briti peaminister jälle saada oma multi-kulti saareriigist lahti just nimelt Ida-Euroopa sisserändajatest. Briti saatkond Tallinnas lehvitas kooseluseaduse puhul siin sallivuse märgina küll vikerkaarelipu, oma kodumaal vaenatakse aga Ida-Euroopa immigrante. Ma lähen ka poliitikasse.
See on viimase aja kõige sagedamini kuuldud ja loetud lause. Kõik paremad ja edukamad Eesti kodanikud lähevad. Iga päev toob uusi nimesid juurde. Kas Kati Murutar ja Anu Saagim – väga tublid ja silmapaistvad isiksused mõlemad – on juba oma soovi välja kuulutanud? Ei julge kinnitada ega ümber lükata, ehk homme selgub.

Lähen ka. Mille poolest ma teistest kehvem olen? Lähen jah. Üks takistus tekib, ma pole parteis. Ja parteid, kes mind kutsuks, ilmselgelt ei leidu, igaühel omi jobusid juba niigi jalaga segada, paljusid vaja eest vedada ja tagant lükata, sest ilma parteita nad püsti ei seisa, edasiliikumisest rääkimata.
Ma lähen ise, üksinda. Kas nii saab? Pole kuulda olnud, et keegi üritaks. Parteiga on kindel värk, sõbrad panevad su esinumbriks, saad viisteist häält ja oled parlamendis sees. Viiesaja häälega nimekirja viimane jääb välja. Paras talle.
Tänased poliitikasse pürgijad ei tee mingit saladust, et nad liituvad erakonnaga ainult selleks, et sealtkaudu parlamenti pääseda. Aga kui ei pääse? Kui kogu hiigelreklaamile vaatamata ikkagi ei osutu valituks? Ei tehta saladust, et siis oleks justkui kõik läbi, ei mingit poliitikat enam. Jääb üle vaid võimalus veel üks raamat kirjutada, olgu küll, et iga lugeja kohta on juba olemas neli kirjanikku, „kirjanikkudest " rääkimata.

Kes esindab parteitut? Ilma naljata, kes esindab riigikogus mind ja minusuguseid parteituid? Eesti vabariik ju parteitutest inimestest koos seisabki. Erakondadesse kuulujaid on väga vähe ja hästi ongi, sest muidu peaks maksumaksja neile parteis olemise eest veel rohkem raha maksma.
Kujutage pilti, sajad tuhanded parteitud elavad ja teevad tööd, enamik pole iialgi Toompea lossis käinud, paljud ei teagi, kus see asub.
Eluilmaski pole nad hääletuspulti puudutanud. Võib-olla sellepärast meist, lihtsatest parteitutest, ei hoolitagi? Meie ei ole Eesti asi. Kuigi, pean tunnistama, juba mõnda aega pole aimugi, kes, mis või kus too asi on.
Egoistlikult ja salaja palvetan, et mu lemmikud Andrus Kivirähk ja Mart Juur ei kuulutaks välja enda poliitikasse minekut. Kes siis „Rahva Omakaitset" hakkaks tegema ja kust leida pisukestki hinge tervendavat vahepala sünktõsiste propagandasaadete sekka?
Üleeile avastasin, et mul on kindlalt veel ainult kolm lähisõpra, kes ei taha poliitikasse minna. Need on Marta, Mart ja Svetlana (nimed muudetud, loomulikult). Saime rahvusraamatukogu kohvikus kokku ja arutasime asju.
„Mis poliitik on näomoonutaja või muul viisil meelelahutaja? Kas ta riigikogu saalis ka hakkab oma vigureid tegema?" küsis Marta.
„Mõni on teinud ja teebki vigureid edasi. Ei ole teda sellepärast parlamendist välja arvatud," teadis Svetlana.
„Kui valijal oleks saadiku tagasikutsumise õigus, küll siis mõnigi sealt enne tähtaega vabaneks," oli Mart kindel.
„Praegu oleks just viimane aeg valimisseadusse parandusi teha."
„Jah, uue riigikogu jaoks paras aeg. Jõuaks veel."
„Muidu on need tänased väga töökad olnud, seaduseelnõusid muudkui menetletakse ja võetakse vastu."
„Üks tarbetum kui teine."
„Riigikogulase palga seadust saab muuta ainult järgmise riigikogu koosseisu jaoks, nii on nad sada korda kinnitanud. No tehku nüüd siis ära."
„Egas nad lollid ole, nad kõik tahavad ju ise järgmisse kogusse ka."
„Rahvas ei tea midagi."
„Ja-jah, kirjutagu seadusesse ka just sedamoodi lause sisse."
Tahan Marta, Svetlana ja Mardi käest küsida, miks nemad poliitikasse ei lähe, kui on ometi nii sõnakad?
„Kuidas ei lähe? Me oleme alati poliitikas olnud. Eluaeg."
Vaat sulle sõprust. Ega ole vist mulgi vaja eraldi minema hakata, väikest viisi olen kogu aeg poliitikas olnud.

Kui kas või Kuku raadio „Vox-populi" saadet kuulata, siis on terve Eesti praegu poliitikas. Aga mõnikord tahaks hüüatada: „Inimesed, mis teil viga on?" Viha üleskütmine mis tahes konkureeriva erakonna vastu on ju viha ka tuhandete valijate vastu.
Mõnikord, jah, tahaks poliitpuhkust. Näiteks praegu. On advendiaeg ja varsti jõulud. Ilmadki ajakohaselt lumiseks läinud. Veel veidi ja päevad hakkavad taas pikenema, kaamos kaob. Omaenda paremuse iga hinna eest kergitamise ja teiste vastu vaenu õhutamise asemel võiksid erakonnadki – inimesed ju – jõulutunde oma koduuksest sisse lasta, rahuajast ja olemasolemisest rõõmu tunda. Elame ju veel.
Kaunist jõuluaega kõigile! On rühm inimesi, kes teevad igal aastal Nobeli preemia väärilise avastuse: detsembrikuu on tüütu. Kaubamajad ja tänavad on pungil päkapikkudest ja jõuluvanadest, kaupmehed üritavad nagu rändmustlased oma kraami pähe määrida. Ei saa astuda sammugi, ilma et kõrvu rüvetaks mõni iiveldamaajav jõulumeloodia.
Kurtjatel on täielik õigus, kuid nad unustavad ühe väikse asja: veelgi tüütum kui jõulumelu on selle üle vingumine. Mitte kedagi ei huvita hala sinu Facebooki seinal, kuidas pühad on kommerts ja meeleolu on hukas. Ning kuidas ahned kapitalistid teenivad armutult rahva massihüsteeria pealt. Teenivad jah, mis siis? Sinu hala võis heal juhul olla originaalne ehk kakskümmend aastat tagasi!
Jube lugu küll – sain vanatädilt taas kingiks põhjapõdrapiltidega aluspesu! Kas see ongi siis pühade mõte? Ei ole! Kuid võiks siis proovida äkki oma hingest natuke midagi sügavamat otsida?
Ma ei virise jõulude üle, vaid selle üle, et jõulude üle virisetakse. Vladimir Putini enneaegne lahkumist G20 kohtumiselt Austraalias kajastas meie ajakirjandus kui lääne taktikalist edu võitluses Vene imperialismiga.
Pole midagi valemat ega midagi rumalamat. Ka kõige taipamatum inimene peaks täna, anno domini 2014 , kui Putin on võimul olnud juba poolteist aastakümmet, olema aru saanud, et ta on planeedi kõige ohtlikum võimur, kelle üle on lõppkokkuvõttes saab võidu saavutada vaid kõige jõhkramate võtetega.

Mida ma silmas pean? Aga seda, et Putini solvamine ja alandamine ning tema ähvardamine isolatsiooniga on õli tulle valamine. Putin esindab rahvusvahelisel poliitareenil ei enamat ega vähemat kui blatnoimentaliteeti ning selle kohaselt tuleb iga solvangu ja alanduse eest kätte maksta. Ja seda Putin ühel või teisel moel kindlasti ka teeb.
Siinkohal tahan hoiatada ka kõiki eestlasi: Taavi Rõivase näägutamine Putini kallal võis talle tuua küll tunnustava õlalepatsutuse mõnelt lääne tegelaselt, aga venelased tegid oma musta nimekirja risti nii Eesti, Rõivase jai Reformierakonna nime taha. Ja neid (meid kõiki) ootab selle eest kättemaks. Ning kui rahvusvaheline olukord selleks vähegi sobiva võimaluse annab, saab see kättemaks olema julm ja verine.
Just endale sobivat rahvusvahelist olukorda Venemaa praegu luua aga püüabki. Mitte ilmaasjata ei jätnud Venemaa ÜRO julgeolekunõukogus oma heakskiitu andmata rahuvalvemissiooni pikendamisele Bosnias.
Pole mingi saladus, et sealsed kogukonnad kargavad silmapilk üksteise kõri kallale, kui kakluse senised lahutajad kõrvale astuvad. Bosnia on aga vana Euroopa pehme kõhualune ja tõmbab konflikti taaspuhkemise korral kogu Kesk-Euroopa ja Saksamaa tähelepanu otsemaid endale, jättes Venemaale Läänemere ruumis hoopis vabamad käed. Samu eesmärke peab Moskva silmas oma uute Iraaniga sõlmitud tehingutega.
Läänes (ja Eestis) ei mõisteta ka seda, et Moskva on oma kaotusest külmas sõjas väga palju õppinud. Nüüd ei püüa Putin Venemaa turjale laduda üle jõu käivat koormat ning asuda pealetungile laial rindel. Lööke antakse ükshaaval, eelnevalt hoolikalt analüüsides lääneriikide taluvuspiiri. Ja kui lööke antakse, siis jõukohastele vastastele, mitte neile, kellelt ise peksa võib saada.

Läänes ei mõisteta sedagi, et vene inimene harjutati Stalini ajal elama autarkias, kogu külma sõja vältel oldi põhimõtteliselt valmis puuduseks ja ohverdusteks ning sama valmisolek istub venelastel kontides ka praegu.
Putin kasutab seda valmisolekut oskuslikult ära, süüdistades kõigis Venemaa raskustes Venemaad endale allutada püüdvat USAd ja tema vasalle. Tulemuseks pole venelaste kasvav rahulolematus Venemaale hädasid kaela tõmbava riigijuhi vastu, vaid venelaste koondumine lipu ümber.
Venelaste põhimassi silmis on Putin võrdväärne Aleksander Nevski, Minini ja Požarski, Mihhail Kutuzovi ja Jossif Staliniga. Ta on päästja. Ta on mees, kes on Venemaa välja toonud jeltsinliku alanduse kuristikust ning tõstnud Venemaa taas suurvõimude hulka. Ta on mees, kes on unikaalse ja jumaliku vene tsivilisatsiooni seadnud alternatiiviks degenereerunud ja dekadentlikule (ning kõigele lisaks veel ka homofiilsele) ladina tsivilisatsioonile.
Selle kõige eest, niisuguse juhi eest on venelased valmis enamaks kui majanduskitsikus. Nad on selle eest valmis ka surema.
Hemofoobiat põdevas vanas Euroopas on kõike seda muidugi võimatu mõista. Mida teavad Vana-Euroopa elanikud blatnoide maailmast, impeeriumi traditsioonidest, õigeusutsivilisatsioonist või venelaste ajaloolisest hirmust ja alaväärsuskompleksist lääne ees?
Ega teata sellest kõigest suuremat enam Eestiski. Seepärast ei annagi Taavi Rõivas endale aru, et Putiniga ärplema minnes tuleb valmis olla vastu lõugu saamiseks. See teadmatus on seda kahetsusväärsem, et vastu lõugu saab terve meie rahvas, mitte Rõivas isiklikult.
Putin on julm, Putin on halastamatu, Putin maksab kätte nii isiklike kui ka Venemaad tabanud solvangute eest.
Isegi kui kogu geopoliitika kõrvale jätta, piisab juba ainuüksi sellest, et me sõjaks Venemaaga valmis oleksime. Ma arvan, et ei olnud. Midagi olulist jäi tal puudu. Jakobson võitles Eesti asja eest oma ajalehega, esinemistega, isamaakõnedega. Ta õpetas eesti rahvast, kirjutades „Kuidas põllumees rikkaks saab" – kas viie rikkama riigi hulka – kerkib keelele? Arendas välja Kurgja näidistalu. Ja temast peeti väga lugu. Aga südamest õnnelik ta tõenäoliselt polnud, sest tema kolm tütart – Linda, Ida ja Elsa – jäid vanatüdrukuiks ja lastetuiks.
Carl Robert Jakobsoni „Kooli lugemise raamatut" anti välja kordustrükkides 15 korda 40 aasta jooksul, aga temal lapselapsi seda lugemas polnud, sest neid polnudki. Vanaisana lapselapsi hoida ta ei saanud. Ja neile oma eeskujulikku talu pärandada ka mitte.
Ma ei tea, miks see nii läks. Võib-olla keegi teab, sest ta tütred elasid ju meie ajani. Ilmselt oli viga mõtlemises. See oli viga kasvatuses, vales meelsuses. Mida mõtlesid preilid Jakobsonid meestest ja suhtlemisest nendega?
On nüüd vist rohkemgi kõrgelt koolitatud naisi, kes õigel ajal õieti pole mõelnud ja vastavalt pole tegutsenud. Kui pole järglasi elu jätkamas, kipub elu olema täis asendustegevusi.

Kõik peavad võrdselt tööl käima ja äri tegema. Unarusse jääb lastesünnitamise töö, mis aga ennast valusalt kätte maksab. Seda tööd ei saa edasi lükata ja hiljem, pärast rikkaks saamist, ära teha. Maa jääb tühjaks, koolid pannakse kinni, rahvus kidub. Riik, kurat, kus sa oled, et alahindad reprodutseerimistööd?
Rahuldamata vanatüdruk muutub pealegi tüütuks ja õelaks. Arukas kaasamõtleja Mannu aga arvab, et ehk hulk naisi ongi juba algselt tigedikud ja see peletab mehi eemale. Eks ka nii võib olla. Üksi elades kohanemisvõime vastassooga üha kahaneb.
Ülikoolid on täis parimas eas tüdrukuid. Tasemel mehi ei jätku. See on üldteada asi. Oli hämmastavaid ülesastumisi noorte ajakirjanike-feministide poolt, kes postuleerisid, et keegi ei saa panna kedagi sünnitama, kui ta ei taha. Riigi tulevik hoopiski mitte. Jätame siinkohal nimed nimetamata. Ometi hankisid nad hiljem endale lapse – hakkasid täitma naise põhifunktsiooni! Parem hilja kui hoopiski mitte.
Kui ei jätku printse, kes tuleks valgel hobusel, võiks aidata polügaamia – nii propageeris üks tore eestiaegne mees Juhan Vilms. On ju islamimaade polügaamsed naised eluga rahul.
Mannu toob positiivse näite oma Pootsi koolist Pärnumaal. Noored kõrgharitud kooliõpetajannad, kes suunati maakooli, oskasid kohemaid abielluda kaluripoistega ja luua asised kodud. Ikka naistest lähtub elu juhtimine kõigepealt, ürgsest emainstinktist. Mõtlemisvead selles valdkonnas on saatuslikud isiklikus plaanis ja rahvust silmas pidades.

Kuidas ilusti mõeldi Hoopis kena mõtlemist esitab Bernard Kangro oma romaanis „Jäälätted" (1958), kus 30ndate lõpul vestlevad Tartu tudengipreili ja noormees:
„Unistan."
„Millest?"
„Tulevikust".
„Hm, tulevikust: Mis seal siis on näha?"
„Mees, lapsed...seitse poega riburada sabas..."
„Kas mees on teada?"
„Meest veel ei ole, aga lapsed on teada puha, missugused nad on. Suured kisakõrid, kaklejad, laulumehed, naljamehed, tüdrukute petjad. Nannipunne meie peres ei ole, mammapoegi ei tunta. Ainult viimane, pesamuna, sellele paneme nimeks Laur, see on paipoju, ripub ema põllepaela küljes, ainult see."
Üks kummaline vahepala siia veel – mida naised üldse tahavad? Raamat „Viiskümmend halli varjundit", mida läbib sadomasohhistlik seks, müüb kogu maailmas. Seda loevad sajad tuhanded naised ahnelt. Pornopilt naistele peale ei lähe, aga kirjutatud porno küll? Kas tõesti vägivaldne seks ja peks võib käia normaalse seksielu juurde? Kas seda alateadvuses ihaldataksegi? Ürgset alluvust mehele? Kas siis suure naaberrahva tõdemus, et kui mees peksab, siis armastabki, kehtib ka meil?

Kas sina sured välja?

Kirjanik Aili Viitar kirjutab oma romaanis „Kummelimuru" (1993) elu ja tõekspidamisi möödunud sajandi algusest, kui eesti rahva arv veel kasvas – õige tüdruk pidi minema lips leeri ja naps naiseks. Kui 19aastaselt peigmeest veel silmapiiril polnud, siis vaevalt teda hiljemgi tuli. Naine võib umbahtraks jääda. Kelle jaoks sa rügad, kui pole pärijat.
Kas sina, noor inimene, tahad täita maa lastega, olla kestmajäämise usku? Kas sina, vana inimene, tahad seda toetada? Kas sina, riik, ka ükskord targaks saad ja vastavat ellujäämise plaani arendama hakkad? Ärge valige tühikargajaid parlamenti!
Jüri Pino kirjutas kusagil – las teised surevad välja, kui tahavad, mina ei sure; vihjates oma järglastele. Heinz Valk, kes koos Savisaarega Rahvarinde asutas, tõi maailmale termini laulev revolutsioon ja loosungi – ükskord me võidame niikuinii!
Nende inimeste aktsioone võib võrrelda Jakobsoni kolme isamaa kõnega. Aga Heinz Valk on õnnelik kümne lapselapse vanaisa ega usu eestluse hääbumist. Tema ei sure välja, aga sina? Päriselt ka, miks ei võiks alkoholireklaami üldse ära keelata?

„Paljud uuringud on tõendatud, et alkoholireklaam mõjutab kõige enam noori, kellele alkoholi tarvitamine seostub reklaamides nähtud mõnusa meeleolu, lahedate sõprade ja vahvate pidudega," seisab Eesti Arstide Liidu juba kolm aastat tagasi avaldatud seisukohas. See toetas 2011. aastal plaanis olnud seaduseelnõu, mis keelustaks alkoholi reklaamimise televisioonis ja raadios ning välireklaami. Paraku lükkas riigikogu sotsiaalkomisjon toona eelnõu tagasi.

Kas keegi mäletab veel, et kunagi olid meil ka tubakareklaamid, küsis oma möödunudnädalases arvamusloos ettevõtja ja lapsevanem Rasmus Rask. Ei ole küll kuulnud, et keegi neist puudust tunneks.

Miks ei võiks samamoodi keelata igasuguse alkoholi reklaami – ka nii-öelda hallis alas igasuguste sponsorlepingute ja muu sellisena?
 Mõistetav, et riik on siin omamoodi kahvlis: alkoholilt laekub määratul hulgal makse, reklaamilt vähem, aga ikkagi. Kuid riik võiks endale teadvustada, et tänaste noorte siidriarmastus põhjustab aastate pärast sotsiaalkulutuste kasvu. Pealegi on inimeste sõltuvuste arvelt eelarveaukude lappimine lihtsalt ebaeetiline. Kas Eesti riik on juba niivõrd valmis saanud, et parlament võiks koguneda vaid mõnel päeval kuus, ülejäänud aja teeksid parlamendiliikmed aga oma põhitööd?

Just sellise nägemuse riigikogu tööst pakub oma vastvalminud nn riigipidamise reformi kavas Eesti Koostöö Kogu. Plaani kohaselt võiksid riigikogu liikmed jätkata oma tavalises ametis ja käia Toompeal vajalikke seadusi vastu võtmas vaid viiel päeval kuus. Mõistagi väheneks vastavalt ka riigikogulaste palju poleemikat tekitanud palk. Senise töökoormusega jääksid ametisse vaid riigikogu esimees, aseesimehed ning fraktsioonide ja komisjonide juhid.

Paljuräägitud riigikogu liikmete arvu vähendamine Koostöö Kogu kava ette ei näe, sest praegune 100 on kuupjuur Eesti elanike arvust ja olla seega optimaalne suurus, on kirjas riigipidamise kavas.

Mõte parlamendist, kes kasutab praegusega võrreldes märksa vähem maksumaksja poolt kinni makstavaid hüvesid, on kahtlemata huvitav, kuid mitu küsimust jääb õhku. Ühest küljest säilib saadikul, kes jätkab oma põhitööd, kontakt reaalse eluga: ta suhtleb iga päev tavaliste inimestega, mitte klaasmullis elava nn eliidiga. Ta teab, mis rahvale muret teeb ja mida elust arvatakse. Ent kas ei teki selliste nn amatöörpoliitikute puhul ohtu, et kui nad nii-öelda iga päev poliitika ajamise ja toimimise sees ei ole, siis muutuvad nad veelgi enam parteikontorite, fraktsioonide juhtide või lihtsalt telgitaguste niiditõmbajate kuulekateks käsualusteks kui praegune Toompea kaader? Ning kas ei saa needsamad fraktsioonide ja komisjonide juhid nii liiga mõjuvõimsateks tegelasteks?
 Koostöö Kogu kavas on veel kasutada enam e-lahendusi ja „tugevdada komisjonide tugipersonali". Ametnike keeles tähendab see viimane, et abijõude palgatakse juurde, nii ei ole kindel, et üldse midagi kokku hoida õnnestub.

Selge on, et praegune riigikogu töökorraldus vajab muutmist, et muuta parlament sõltumatumaks ja tõsta selle intellektuaalset taset. Koostöö Kogu kava annab meile vähemalt võimaluse arutada, kuidas nende eesmärkide poole liikuda. Nädalapäevad tagasi allkirjastasid Vabaerakonna, Vabaduspartei, Põllumeeste Kogu, Konservatiivse Rahvaerakonna, Erakonna Eestimaa Rohelised ja Rahva Ühtsuse Erakonna esindaja ühisavalduse. Üheskoos juhiti tähelepanu Eesti poliitikas seadustatud ebavõrdsele kohtlemisele riigieelarveraha kasutamisel. Neli parlamendis tegutsevat erakonda saavad umbes 80 protsenti oma otsestest kulutustest kaetud maksumaksjate rahaga. Aga näiteks tänavu sügisel formeerunud Vabaerakond ja Rahva Ühtsuse Erakond ei saa riigieelarvest sentigi.

Peale selle saavad parlamendis ja valitsuses tegutsevad erakonnad katta oma kulutusi kaudselt, näiteks võttes sisuliselt parteitööd tegevad noorpoliitikud fraktsioonide ja ministrite nõunikeks ning kasutades muid avalikke hüvesid (alates telefoniarvete kompenseerimisest kuni sõjalennuvälja kampaaniavideo ülesvõtmiseni) oma erakonna eduks.

Kas suhteliselt vähese raha ning napi liikmeskonnaga parlamendivälistel erakondadel on üldse eelolevatel valimistel šansse pikaajaliste kogemuste, tuhandete liikmetega ning priske rahakotiga parlamendierakondade vastu?
 Enne vastuse otsimise juurde asumist teen ühe semantilise vahemärkuse. Kummalgi leeril oleks aeg loobuda konkurentide sildistamisest. Toompead piiravad jõud ei peaks riigikogus tegutsejaid siunama kartelliparteideks – sest sinna ringi soovivad nad ju ka ise kuuluma hakata. Ning parlamendierakonnad ei peaks uutele tulijatele otsa ette lööma väikeparteide silti. Sest näiteks Konservatiivsel Rahvaerakonnal on liikmeid rohkem kui Sotsiaaldemokraatlikul Erakonnal.

Raha on valimiskampaanias ülioluline, ent mitte ainus faktor. Näiteks 2007. aasta riigikogu valimistel said rohelised vähemalt paarkümmend korda väiksema eelarvega kui oli toonase Rahvaliidu kasutuses, neist parema tulemuse. Aga selline vaesena tulek poliitikasse on olnud pigem erand kui reegel.

Valimiskampaaniate loogika on, et miljoneid maksvad tele-, raadio-, trüki-, otsepostitus- ja veebireklaamid päästetakse täies mahus valla umbes kuu enne valimispäeva. See tähendab, et rahaliselt kitsikuses olevad erakonnad muutuvad just siis, kui enamjagu kõhklejaid hakkab reaalselt mõtlema oma võimaliku valiku peale, hääletuks. Peale selle suudavad Toompeal olevate erakondade PR-meeskonnad tekitada meedia uudistevoos seisu, kus uustulnukatel on end päevauudiste agendasse väga raske murda.

Rahast ehk isegi olulisem probleem Toompeale pürgijatele on inimesed. Üks osa uustulnukaid sipleb alles ringis, millest osa vanadest olijatest hakkab juba üle saama: erakonda juhib sisuliselt perekond (isa ja poeg või naine ja mees). Teine osa püüab vanade olijate eeskujul oma tuntust suurendada, kaasates näitlejaid ja muusikuid. Kolmandad lihtsalt ei saa isegi kandidaatide täisnimekirju kokku. Kurb, aga headest inimestest on ka meie poliitikas tõsine puudus. Seetõttu uued tulijad tülitsevad vabakonna aktivistide pärast ning vanad olijad värbavad parteiridadesse ajakirjanikke.

Ka uued ideed lüüakse üle

Kolmas sammas poliitikas on uute ideede esitamine. Siingi on toompealased näidanud nutikust mäele pürgijate ideede kaaperdamisel. Kujutage ette, IRLi astunud Kalle-Leopold Muuli räägib nüüd erakonnas, mille liidrid Juhan Parts, Urmas Reinsalu ja Ken-Marti Vaher olidki omakasupüüdliku parteide riigieelarvelise rahastamise ühed peaarhitektid, selle süsteemi muutmisest! Meenuvad ühe teise partei seestpoolt õõnestamise jutud. Sotsid aga on oma ridadesse tõmmanud Andrei Hvostovi, kes on aktiivselt propageerinud lastevanematele valimistel lisahäälte andmist.

Mitu Toompeal olevat parteid flirdib valimiste eel hoogsalt nii maksureformi kui ka riigireformi ideedega, millest enamik on kriitika nende senise saamatuse ja tegematajätmiste pihta. Ja liberaalset kahemehesaagi kiigutavad Reformi- ja Keskerakond esitlevad end muu hulgas ka rohelise maailmavaate eeskõnelejatena, võttes üle tänaseks marginaliseerunud Roheliste erakonna teemad.

Kaks ja pool eelolevat kuud näitavad, kuivõrd suudavad uued pürgijad end kiiluda Toompeal tsementeerinud parteide hulka. EMORi senised küsitlustulemused erilist optimismi selleks paraku ei süsti. Eelmisel nädalal lõpetas Eesti Jalgpalli Liit mitu aastat väldanud põhjaliku uurimise  kihlveopettuste teemal. Lugu lõppes sellega, et üheksa inimest inimesi sai tähtajatu, kordan, tähtajatu keelu mängija ja ametiisikuna jalgpallis tegutseda.

Hea, et veel on olemas keegi, kes ei vaata seadustele ja normidele läbi sõrmede ega tegele teemaga lihtsalt sümboolselt. Jalgpalliliit andis väga selge sõnumi nii kihlveopetturitele kui ka neile, kes tulevikus ehk tahaksid sellele teele astuda. Aga ka ühiskonnale laiemalt – miks mitte kehtestada paljudel muudelgi elualadel nulltolerants. Sest liberaalsus ja pehmus on juba ammu andnud pättidele karistamatuse tunde ja muudab ausate kodanike elu keeruliseks.

Alustaks liiklusest, kus mõndagi teguviisi (ülbus, jõhkrus, teistega mitte arvestamine), mille tagajärjel need raskemad õnnetused juhtuvad, tuleks karistada senisest hoopis rangemalt, samamoodi tähtajatu juhtimiskeeluni välja. Liiga karm? Aga keegi ei käsi seadust rikkuda, seda teevad juhid vabatahtlikult! Näiteks jalakäijal üle varvaste sõitmine kohtades, kus talle teed tuleb anda, üliohtlikud möödasõidud ja muud levinud rikkumised. Kas suudate meelde tuletada, millal teil viimati autojuhiluba vaja läks? Pärast seda, kui juhiloa ja auto registreerimistunnistuse asemel piisab ID-kaardist, pole plastist juhiluba enam praktiliselt vajagi. Kui inimene autoga välismaale sõita ei kavatse, siis juhiluba tuleb meelde vaid siis, kui seda tuleb tähtaja möödudes minna ARKi büroosse välja vahetama – juhiluba iga viie või kümne aasta, passi ja ID-kaarti iga viie aasta järel.

Riigi poolt vaadates võib passi, juhiloa, ID-kaardi ja muude dokumentide pidev uuendamine olla terve omaette tööstusharu, mis annab tööd ja leiba ametnikele ning täidab lõivudega riigieelarvet. Juhiloa vahetus maksab 26 eurot. Passi vahetus kallineb uuest aastast märgatavalt 40 euroni, ID-kaart hakkab maksma 25 eurot. See pole sugugi väike raha.

Kas on aga mõistlik neid dokumente kogu aeg ümber vahetada, jooksutades elanikke ja koormates ametnikke? Pelgalt plastist juhiloa olemasolust ei sõltu ju inimese sõiduoskus. Piisaks vaid nõutava aja tagant e-tervisetõendi uuendamisest.

Mitu riiki Euroopas on väljastanud pikaajalisi juhilube, mis kehtivad juhi 70. eluaastani. Euroopa Liidus kehtivad juhiload kuni 15 aastat. Eestis seevastu palju vähem – juhiluba 10 aastat, C- ja D-kategooria luba viis aastat.
 Neil päevil avaldati taaskordne rahvusvahelise organisatsiooni Transparency International korruptsiooni tajumise indeks, mille järgi asume heal 26. kohal. Kuid tegelikult seisame korruptsiooni koha pealt paigal, sest juba aastaid tagasi jõudsime selles näitajas kõrgliigasse, õigemini selle alumisele astmele. Edasiliikumise üks põhitakistus on domineeriv poliitiline kultuur, mis ei ole piisavalt läänelik, allapoole suunatud läbipaistvusel põhinev ja juhtide suhtes nõudlik.

Peab nõustuma arvamusega, et avaliku sektori korruptsiooniga võitlemise tulemuslikkus sõltub otseselt riigi tippjuhtkonna, sh parlamendi liikmete suhtumisest ja tegevusest. Muu hulgas kuulub sellesse rubriiki riigikogu liikmete käitumiskoodeksi koostamisega venitamine, millega kehtestataks ühtsed käitumisstandardid ja võetaks endale kohustus olla korralik ja tõemeelne. Eriti isikliku eeskuju tähenduses on sellega venitamine kahetsusväärne.

Riigikogul on plaanis vastu võtta kolmandal lugemisel alates 2013. aasta algusest menetluses olev seaduseeelnõu „Riigikogu liikme staatuse muutmise seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus", mis süvendab suurel määral riigikogulaste õiguslikku puutumatust ehk immuniteeti. Kuigi eelnõu seletuskiri räägib mesijuttu rahva esindaja vaba mandaadi teostamisest ja riigikogu töörahust, kumab kogu eelnõust läbi läänemaises õiguskultuuris vaieldamatult minevikku kuuluv seisukoht valitsejate absoluutsest puutumatusest ja nende seadmisest peaaegu jumalate kõrvale.
 Riigikogulaste immuniteedi teemal toimus mõne aja eest diskussioon, kus kaaluti tõsiselt selle instituudi paljusid poolt- ja vastuargumente. Neist vaidlustest pole eelnõusse jõudnud lühidalt öeldes mitte midagi ja jätkub senine praktika, kus alamad ja avalikkus võivad arutada ja jahuda ükskõik mida, kuid karavan sammub ikka edasi.

Nii on selgunud, et riigikogu põhiseaduskomisjon ja üldkogu on selle seaduseelnõuga vaikselt kogu aeg toimetanud ja nüüdseks on jõutud kolmanda lugemiseni, kus seadus vajab vastuvõtmiseks vaid riigikogu lihtenamust. Tehnilises mõttes on aga praegusel riigikogu koosseisul viimane aeg selle läbisurumiseks, sest need eelnõud, mille menetlus jääb pooleli, jäävadki lõpetamata.

Kõige olulisemana öeldakse uues seaduses, et riigikogu liikme suhtes saab esitada kahtlustuse esimese astme kuriteos ainult otseste tõendite korral, kuid neid tõendeid saab koguda üksnes riigikogu esimehe loal. Teise astme kuritegude menetlemiseks oleks alati vaja riigikogulase enda nõusolekut. Kuidas on edaspidi üldse võimalik saada teavet riigikogu liikme korruptiivse tegevuse kohta, kui tema kohta ei saa avalikult ega varjatult informatsiooni koguda, on arusaamatu. Eriti ennekuulmatu on nõue, et väärteo toimepanemise korral võidakse rakendada vahetut sundi määral, mis on vältimatult vajalik toimepandud väärteo fikseerimiseks. Näiteks mida tohib liikluspolitseinik teha joobes riigikogulase roolist kõrvaldamiseks, kui riigikogu liige pole sellega nõus? Eelnõu järgi tegelikult mitte midagi peale etteheitvalt otsa vaatamise.

Korra juba läbi vaieldud teema, mida tähendab kriminaalvastutusele võtmine, lahendatakse eelnõus radikaalsel viisil, laiendades puutumatuse mõistet sisuliselt kõigile süüdistuseelsetele menetlustoimingutele. Pealegi rõhutab eelnõu mitu korda, et immuniteedi äravõtmise taotlus peab olema põhjendatud ning selles peab olema „veenvalt näidatud, miks muul viisil ei ole võimalik eesmärki saavutada".

Veelgi enam, eelnõu muudab senist riigikogulase puutumatuse käsitlust põhimõtteliselt ja vabastab kriminaalsüüdistustest riigikogu liikmed sõltumata sellest, kas kuritegu on toime pandud riigikogu liikmena või enne seda. Seega muutuksid alates märtsist keskerakondlaste Toobali, Laasi ja Vaarmanni kriminaalasjad perspektiivituteks süüdistuse äralangemise tõttu. Nende kohta on kogutud andmeid viisil, mis uue seaduse kehtima hakkamisel (alates XIII riigikogu koosseisu ametisse astumisest) muutuvad ebaseaduslikuks. Samuti poleks tulevikus võimalik Autorolloga sarnaste juhtumite avalikuks tulek, sest osa inkrimineerivaid andmeid saadi riigikogus asuvast arvutist ja riigikogu liikme elektrooniline side on tulevikus kaitstud immuniteediga.

Eelnõu kannab ilmselgeid ebakvaliteetsuse jälgi, mis ilmneb juba eelnõu kahes tautoloogilises avalauses: „Riigikogu liikme immuniteet rakendub üksnes sellel eesmärgil, milleks ta on mõeldud. Immuniteeti ei saa kasutada vaba mandaadi teostamisega mitteseotud tegevustes või õigusvastutusest kõrvalehoidmiseks". Mida teevad sellised üldised väited selgemaks, kui arvestada seda, et riigikogu liige ollakse 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas? Otse uskumatuna kõlab eelnõusse kirjutatud punkt: „Juhul, kui riigikogu liiget kahtlustatakse esimese astme kuriteo toimepanemises kuulduste või kaudsete tõendite põhjal, vajab süüdistuse esitamine riigikogu eelnevat nõusolekut." Kas sellest lausest võib järeldada, et Eestis seni kehtivate seaduste järgi saab kedagi hakata kahtlustama „kuulduste põhjal" ning ta seejärel süüdi mõista? Samuti viitab tegelike eesmärkide varjamise soovile eelnõu juurde kunstlikult lisatud §19, mis käsitleb hoopis juurdepääsu riigisaladustele ja ei puutu üldse immuniteedi teemasse.

Kogu eelnõud läbivad terminid erikord ja erandid meenutavad ühemõtteliselt nõukogude aegset nn kõige võrdsemate inimeste erikohtlemist ja ei sobi Eestisse kui XXI sajandi demokraatlikku õigusriiki. Avalikkus peaks seetõttu täpsemalt teadma, kes konkreetselt on niisuguse eelnõu koostamise ja kaheteistkümnendal tunnil läbisurumise püüete taga. Minu hinnangul peaks see vastuoluline ja palju vaidlusi põhjustanud seadusemuudatus jääma uuele riigikogu koosseisule ettevalmistamiseks ja läbitöötamiseks.

Püüd suruda läbi praeguse riigikogu volituste lõppetapil eelkäsitletud teisesuunaline s.o vastutust vähendav seadus suurendaks hüppeliselt riigikogulaste kohtlemist mitte kõigi kodanikega võrdväärsetena ja kahandaks valitsemise läbipaistvust.

See on kurb näide meie rahvaesindajate vähesest riigimehelikkusest ja piisava nõudlikkuse puudusest enda vastu. See on halva eeskuju andmine kõigile siinsetele inimestele, mis suure tõenäosusega viib Eestit tahapoole järgmistes korruptsiooni tajumise pingeridades. Pealegi teatavasti juba antiikmütoloogias hoiatati, et kellegi soov pidada ennast jumalaks lõpeb alati selle eest karmilt karistamisega. 17.novembril teatati doktor Martin Salia surmast – see on teine ebolasurm Ameerika Ühendriikides. Doktor Salia suri vahetult pärast evakueerimist Sierra Leonest.

Iga inimese surm Ebolasse on õudne, kuid arsti surm on rahvuslik katastroof – riigis, kus kuue miljoni elaniku kohta on 136 arsti. Neile lisanduvad veel mõned meditsiinitöötajad, õed, vabatahtlikud abilised, kuid seda kõike on ülivähe isegi ilma ebolata.

Kui ma 2012.aastal Sierra Leones valimisi vaatlesin, siis tundus mulle, et umbes kolmandik mu ajast ja vaimsest energiast läheb haigeks jäämise vältimise peale: ühelgi sääsel ei tohtinud lasta ennast hammustada, aknad ja uksed tuli kinni teipida ja ruumid ka hotellides desinfitseerida, kuid ikka pääsesid sisse putukad, kes üle naha jalutades mu näole punased vorbid jätsid.

Minul läks hästi, kuid üks minu kolleeg evakueeriti tserebraalmalaariaga Euroopasse, kus ta vaakus elu ja surma piiril. Freetowni haiglas öeldi, et kui ta oleks jõudnud sinna kolm tundi hiljem, siis oleks ta surnud. Praegu jäävad Sierra Leones malaaria, lassapalavik, koolera või kõhutüüfus tihti tähelepanuta, sest ressursse lihtsalt ei ole. Libeeria ja Guinea olud on sarnased, arste on seal aga veelgi vähem. Inimesed frustreeruvad ning ründavad haiglaid, arste ja humanitaarabitöötajaid.
 Sierra Leone, Libeeria ja Guinea kannatavad Ebola all eelkõige seetõttu, et nende meditsiinisüsteem on äärmiselt nõrk, arste ei ole ja nende töö suhtes on suur umbusaldus: Ebola tuleb haiglatest, arvavad mõned.

Ebola is real (Ebola on olemas – ing k) ütlevad harivad plakatid Sierra Leone teedel ja tänavatel. Tegelikult levib Ebola ainult kokkupuutel kehavedelikega. Selle nakkuse ärahoidmine on eelkõige töömahukas, aga mitte tehnoloogiliselt nõudlik. Nigeeria on heaks näiteks – et leida üles kõik, kes Ebolasse nakatunutega kokku puutusid, küsitleti Nigeerias 19 000 inimest. Nigeerias praegu Ebolat pole. Ka Libeeria, Sierra Leone ja Guinea vajavad eelkõige toetust struktuuride ehitamisel, mis võimaldaksid neil ise oma inimesteni jõuda.

Eesti on seni toetanud ebolavastast võitlust tubli 100 000 euroga läbi Maailma Terviseorganisatsiooni ja ÜRO peasekretäri asutatud ebola tõrjefondi. Kuid rohkem kui raha vajavad Lääne-Aafrika riigid inimesi ja kogemusi. Kui me praegu ei aita, siis ootavad neid riike ees ainult järgmised epideemiad, mis võivad meieni jõuda nii, nagu Ebola jõudis USAsse ja Hispaaniasse. Kakskümmend aastat tagasi aastal 1994 rakendas Eesti toona terves maailmas uuendusliku proportsionaalse ehk ühetaolise tulumaksusüsteemi. Maksumäär oli 26 protsenti nii üksikisikutele kui ka ettevõtetele.

Aastaks 2008 langes maksumäär 21 protsendile ja järgmisest aastast kehtib maksumäär 20%. Ühetaolise tulumaksusüsteemi puhul ei maksustata teenitud tulu alates esimest eurost, vaid kehtestatakse tulumaksuvaba tulu määr. Maksuvaba tulu rakendamise eesmärk on väikese sissetulekuga inimeste maksukoormuse vähendamine ja traditsiooniliselt on seda määra korrigeeritud kooskõlas keskmise palga ja hindade kasvuga. Viimati tõusis maksuvaba tulu määr aastal 2008 ja järgmine korrigeerimine alates järgmisest aastast.

300 eurot tulumaksuvabaks

Võrreldes 2008. aastaga, on aga keskmine brutokuupalk tänaseks kasvanud üle 30 protsendi, maksuvaba miinimum kerkib järgmisel aastal 10 protsenti. Maksuvaba tulu miinimumi tõus ei kata ka nendel aastatel olnud tarbijahindade kasvu, mistõttu maksuvaba miinimumi tõus peaks jätkuma. Enne 2008. aastat oli korrigeerimisi tihedamini.
 Meie ühetaolise maksusüsteemi tunnuseks on ka see, et nii ettevõtetele kui ka üksikisikutele kehtib sama maksumäär, teistes riikides on need tavaliselt erinevad. Kui vaadata viimaste aastate maksupoliitikat teistes riikides, siis üldiselt üksikisiku tulumaksukoormus on püsinud samal tasemel, ettevõtete tulumaksu on aga tuntavalt langetatud.

Välised majanduseksperdid on Eesti puhul rõhutanud vajadust vähendada eelkõige väikesepalgaliste maksukoormust. Kui miinimumpalga tõstmine suurendab ettevõtete tööjõukulusid, kiirendab veelgi palgakasvu ja mõjutab tööjõu nõudlust, siis tulumaksuvaba tulu suurendamine ei lisa majandusele lisariske.

Reformierakonna maksukava kahekordistab aastaks 2019 tulumaksuvaba miinimumi 300 euroni kuus. Peale selle oleme kavandanud sotsiaalmaksumäära langetamise 31 protsendini. Koos töötuskindlustusmakse alandamisega väheneb keskmist palka teeniva inimese maksukoormus 756 euro võrra aastas. Väiksem maksukoormus tähendab inimestele suuremaid sisetulekuid, ettevõtetele aga väiksemat tööjõukulu ja konkurentsivõimelisemat ettevõtluskeskkonda.

Mõni nädal tagasi olime riigikogu rahanduskomisjoniga visiidil Soome Pangas ja parlamendi rahanduskomisjonis. Põhjanaabrite suurim probleem on pikka aega kestnud stagnatsioon majanduses, kahanev konkurentsivõime ja tööjõulise elanikkonna vähenemine. Soome palgatase, mis on kerkinud kõrgemale ka Rootsi ja Saksamaa tasemest, meelitab sinna meie tööjõudu. Samal ajal on Soome maksukoormus kõrgemaid terves Euroopas. Alates 2008. aastast on igal aastal vähenenud tootmismahud elektroonika-, metsa-, metalli- ja metsatööstuses. Kahanev konkurentsivõime viib riigist minema nii töökohad kui ka investeeringud.

Meie majanduses on olnud viimastel aastatel tuntav palgakasv ja palgakulud on suurenenud ettevõtete kasumitest kiiremini. Tööjõuturust tingitud surve palkade kasvuks jätkub ja ületab tootlikkuse kasvu. Palgakasvu jätkumiseks on vaja kasvatada tootlikke investeeringuid ja suurendada käibeid eksporditurgudel.

Samal ajal püsivad töötajate palgaootused kõrged, tööandjad peavad arvestama reaalse olukorraga tööjõuturul, kus napib sobiva kvalifikatsiooniga tööjõudu. Majanduskasvu tagamiseks, ettevõtlussektori konkurentsivõime hoidmiseks eksporditurgudel, töökohtade tagamiseks ja investeeringute kasvuks on praeguses majanduskeskkonnas tööjõumaksude alandamine vajalik ja kohane maksupoliitiline meede.

Maksutulude struktuuris nii otseste maksude kui ka tööjõumaksude osa vähendamine on olnud ka teiste Euroopa Liidu liikmesriikide eesmärk, selleks et liikuda kasvusõbralikuma maksukeskkonna poole. Eesmärgiga jätta majandusse rohkem raha investeeringuteks ja suurendamaks konkurentsivõimet, on mitu riiki langetanud ettevõtte tulumaksumäära.

Ettevõtte tulumaksumäär keskmisena on langenud paarikümne aasta taguselt 35 protsendilt 22 protsendile, samal ajal on tõusnud tarbimismaksud. Üksikisiku tulumaksu osas siiski nii silmatorkavat maksulangetust pole olnud, tööjõumaksud on Euroopa Liidus püsinud 2008. aasta tasemel. Vähendades tööjõu maksukoormust, saab Eesti tõsta oma konkurentsieelist, võrreldes ülejäänud Euroopaga.

Kui me räägime maksusüsteemi ümberkujundamise vajadusest, siis tuleb kõigepealt tuvastada, milliseid majandusprobleeme on meil vaja lahendada. Peab küsima, kas meil on fundamentaalseid probleeme ettevõtete konkurentsivõimega, kas maksusüsteem takistab majanduse arengut või on maha jäänud teiste riikide maksusüsteemide arengust? Üldiselt peetakse Eesti maksusüsteemi üheks konkurentsivõimelisemaks, selle kinnituseks on ka kõrged edetabelikohad. Maksude laekumine on viimastel aastatel pigem ületanud eelarves plaanitud laekumisi ja maksukoormus tervikuna jääb allapoole Euroopa Liidu keskmist.

Eesti Tööandjate Keskliit on oma manifestis kinnitanud, et 1990ndate algul kindlaks määratud maksupoliitika põhialused on seni olnud õiged, kuid korrigeerimist vajab tööjõu maksustamine. Maksusüsteemi pole vaja ümber kujundada vaid põhjusel, et see oma põhijoontes on püsinud samasugune üle kahekümne aasta. Ümberkujundamiseks peab olema suurem põhjus ja välja pakutud ka tõsiseltvõetav alternatiiv. Väiksema sissetulekuga inimeste maksukoormuse lahendamiseks sobib kõige paremini tulumaksuvaba miinimumi tõstmine. Möödunud aastal töötas Eestis avalikus teenistuses 29 950 inimest. 2007. aastal oli 30 000 ametnikku, vahepeal langes nende hulk 27 000ni, et seejärel jälle taastuda. Seejuures on ametnike kuupalk veerandi võrra kõrgem riigi keskmisest.

Eesti elanike arv kahaneb, töötajad ja maksumaksjad on parema elu otsinguil suundunud välismaale. Nõnda muutub nii suure ametnikehulga ülalpidamine ühiskonnale järjest koormavamaks ja kulukamaks.

Bürokraatia püüab igal moel tõestada oma vajalikkust ja üha karmimate meetmetega kokku kogutav maksuraha peab aitama hoida riigimasina töökorras ka siis, kui elanike arv väheneb. Seda tunnevad omal nahal ka ettevõtjad, kes upuvad järjest keerulisemasse nõuete, reeglite, arupäringute ja äkiliste seadusemuudatuste rägastikku nagu kurtis Eesti Päevalehes filmitegija Andres Maimik.

Kuigi poliitikud kiidavad Eesti lihtsat maksusüsteemi, on pisiriigi maksuametil uus šikk bürookompleks Ülemistel ja statistikaameti sama uhke kuuekorruseline hoone, mõlemad siblivaid ametnikke tihedalt täis. Sama tihedalt saab maksumaksja varal palka saavate ametnikega täidetud ilmselt ka uus superministeeriumi hoone, mille ametnikud protestidest hoolimata siiski püsti plaanivad panna.
 Kas Eesti Olümpiakomitee (EOK) juhid on mõelnud, millise mulje jätab olümpialiikumise juhtorgan, kui selle presidendile Neinar Selile on kohus langetanud süüdimõistva otsuse ja asepresident Kristina Šmigun-Vähi on jätkuvalt ROKi uurimise all seoses võimaliku dopingutarvitamisega?

EOK peasekretär Siim Sukles ütleb, et rahvuslik olümpiakomitee hakkab Neinar Seli küsimust arutama süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel. Seli ütleb, et kaebab otsuse kindlasti edasi, niisiis käib see lugu veel vähemalt ühe, pigem aga mitu ringi kohtus ära.
Ent kuidagi veider on mõelda, kuidas niikaua, kuni midagi selgub (Šmigun-Vähi asjus näiteks valitseb täielik vaikus veebruarist saati), on Eesti olümpiaspordi juhtimisel plekk küljes. Šmigun-Vähi pole asepresidendi kohalt tagasi astunud. Seli teatas täna, et lahkub ASi Tallinna Sadam nõukogust, kuid mitte EOK juhi kohalt.

Missugused tunded teid valdaksid, kui peate tööalaselt sellise taustaga juhtidega asju ajama? Kui meelsasti teete koostööd, sõlmite sponsorlepinguid? Kui usutavalt kõlab nende jutt ideaalidest, pühendumisest eesmärkidele, noorte kasvatamisest? Või näiteks ausast mängust?
 Kahe lapsega ja miinimumpalka teeniv üksikema sai lõpuks teada, palju memme vaev tegelikult maksab. Sest Reformierakond lubab hakata maksma pere kolmandast lapsest alates iga kuu 300 eurot lapsetoetust.

Võimuerakond võib endale selliseid rahanduspoliitilisi soolosid lubada, sest rahandusminister ja -ministeerium on nende kontrolli all. Selguseta jääb vaid, millistest kaalutlustest lähtudes pere esmasündinule ja teisele lapsele tunduvalt väiksem hinnalipik külge riputati.

Vaevalt keegi lastetoetuse tõusu vastu võiks olla. Kuna reformarite plaan nõuab kuni 70 miljonit eurot aastas, siis jääb mulje, et Reformierakond püüab maksumaksja kulu ja kirjadega kõik loorberid endale lõigata. Ent 70 miljonit pole erakonna enda raha. Ja need kolmandad lapsed ei sünni mitte ainult reformimeelsetes peredes. Lastetoetuse väljakäijad loodavad, et nõnda sünnib esimesel aastal 500 last rohkem, mis teeb ühe lapse hinnaks 140 tuhat eurot. Loomulikult on suurem lastetoetus abiks igale perele.

Paraku lahterdab oravate kava Eesti lapsed odavateks ja kalliteks. Sest esimese kahe lapse toetus jääb ikka vaid 45 euro suuruseks ülejäänute 300 euro kõrval. Kas siis kõlav valimisloosung sunniks kõiki peresid kohe kolmandat last muretsema? Või on probleem siiski selles, et pered kõhklevad esimese lapse juures ja mõtlevad pikalt, enne kui teise soetavad?
 Lastetoetuse tõstmisega 355eurose miinimumpalga lähedusse tunnistaks riik esimest korda, et laste kasvatamine on vanematele sisuliselt täiskoormusega töö. Kuid sugugi nii rõõmustav pole seis kahelapselise madalapalgalise üksikema jaoks, kelle miinimumpalk koos lastetoetustega kolmelapselise pere lastetoetustest vaid napilt suurem. Seetõttu oleks loogilisem, kui suureneksid ka esimese ja teise lapse toetus – teise ja kolmanda lapse omad ei pea üksteisest erinema seitse korda. Kõik lapsed väärivaid võrdseid kasvu- ja arenemistingimusi. Sündmustest tihedas novembris jäi üks oluline hoiatussignaal piisava tähelepanuta. Nimelt soov maha tampida ja kõvahäälselt kritiseerida iga arvamust, mis julgeb kahtluse alla seada viimaste aastate valikud. Riigikontrolli aastaaruanne näitab üsna selgelt, et Eesti on arengus toppama jäänud, meile näib isegi Euroopa Liidu keskmike hulka püüdlemine valmistavat raskusi, rääkimata tippu jõudmisest. Muu hulgas näeme, et Leedu on meist mitme olulise näitaja poolest möödunud ja kaugel ei ole aeg, kui ka Läti seda teeb.

Aasta-aastalt on aina piinlikum vaadata aastaaruandele järgnevat reaktsiooni – kuidas valitsus ei analüüsi mitte sõnumit, vaid ründab sõnumitoojat. Küsimus ei ole kindlasti mitte riigikontrolöri isikus, sest sama saatus tabas ka tema eelkäijat. Reformierakonna suhtumisest aruandesse võib aru saada, sest see lükkab ümber oravate reklaamklipis väidetu. Vastupidi, aruandest selgub, et võrreldes teistegi Balti riikidega on olukord halvenenud.

Läti ja Leedu mööduvad meist

Leedu on meist ostujõult tempokalt möödunud ja Läti, kellel jääb see veel Eestile alla, on viimase viie aasta jooksul näidanud Eestiga võrreldes kaks korda kiiremat kasvu. Eurostati andmetel moodustas Eesti SKP inimese kohta ostujõu alusel eelmisel aastal 72,8 protsenti Euroopa Liidu 27 liikmesriigi (Kreeka andmed kahjuks puuduvad) keskmisest, Leedu näitaja oli 74 protsenti ja Lätil 67 protsenti.
 Eestimaalaste ostujõudu nõrgestab kasvav hinnatase, samal ajal on elu lõunanaabrite juures läinud viimastel aastatel hoopis odavamaks. Eesti hinnad on kerkinud 79,7 protsendile ELi keskmisest. Lätis ja Leedus on hinnatase alanenud vastavalt 71,1 ja 64,5 protsendile ELi keskmisest. Meie hinnad on kõrgemad kui Lätis ja Leedus ning meie inimeste ostujõud on leedukatest väiksem.

Inimesed tunnetavad eriti toiduainete hinnatõusu, mille vältimiseks on riigil võimalus alandada toiduainete käibemaksu. Vähesed Euroopa Liidu riigid peale Eesti ei tee peamistele toidukaupadele maksusoodustusi. Oleme suhtelise vaesuse osas ELi riikide seas eelviimasel kohal, kuid toidule ja ka toasoojale ning elektrile, seega just väikese sissetulekuga inimeste peamistele kuluartiklitele, on makse vaid tõstetud.

Kolmas oluline näitaja – Eesti tööjõu tootlikkus – pole kolme aasta jooksul Euroopa keskmisele lähemale jõudnud. Eelmisel aastal moodustas Eesti tööjõu tootlikkus ELi 28 riigi keskmisest 70 protsenti. Viie aastaga on Eesti tootlikkus kasvanud 4,4 protsenti, samas kui Lätis 11,9 ja Leedus lausa 12,7 protsenti.

Neist murettekitavatest andmetest ei soovita rääkida. Valitsuserakonna retoorika sellest, kuidas meie maksusüsteem on veatu ja igasugune arutelu edasiste lahenduste osas juba eos väär, on nende andmete taustal lihtsalt ülbe. Isegi Reformierakonna auesimees Siim Kallas nendib, et tark liider kuulab alati väga tähelepanelikult, mida tema kriitikud räägivad, sest tark saab tegelikult ju aru, et neil on mõne koha pealt õigus.

Valimistele minnes pakutakse aga sellesama tegemist, mis on toonud seisaku. Toimivaks lahenduseks ei saa pidada töötukassa ümbernimetamist või sotsiaalmaksu raha kokkuhoidmist, kuulutades puudega inimesed töövõimelisteks. Ettevõtjatel on vaja enamat kui kaheprotsendist sotsiaalmaksu alandust.

Keskerakonna hinnangul peaks riik omalt poolt soodustama kõrge lisandväärtusega toodete tootmist ja ettevõtete eksporti välisturgudele, sest ainult tulude kasvuga suudavad ettevõtjad tõsta tootlikkust uuele tasemele, ilma et töötajate palgad kannataksid.

Riik peaks ühtlasi kaardistama kogu ekspordisektori ning sõeluma välja kõige potentsiaalsemad majandusharud ja ettevõtted. Kui selgem pilt ette manada, lähevad toetused rohkem asja ette ja tekiks enam ettevõtteid, kes oleksid võimelised rahvusvahelises konkurentsis Eesti edule kaasa aitama. Praegune ettevõtluskeskkond toob pigem uudiseid, et olulised välisettevõtted mõtlevad Eestist lahkumisele, aga mitte uudiseid uutest investeeringutest.

Kuigi me näeme väikseid mullistusi siin ja seal, puuduvad riigikontrolligi hinnangul Eestis tegelikult suure lisandväärtusega majandusvedurid, mis suudaksid kaasa vedada ka ülejäänud majandusharusid. Riik üritab ennast näidata kui majanduse arengu suunajat, kuid sel ei pruugi teadliku tegevusega pistmist olla.

Riigikontrolli aruandest selgub, et üks suuremaid muresid seisneb selles, et riik tegelikult ei tea, kas ja kui suurel määral väljavalitud lahendused majanduslikke probleeme leevendavad. Maksudega mängimine, mida Reformierakonna juhtimisel viimasel viiel aastal laialdaselt harrastatud on, lisab omakorda ebakindlust.

Riigikontrolli väljatoodu paneb kahtluse alla eduloo, mille puhul peaministri erakond ütleb, et kõike tehakse õigesti ja teisiti tegemine oleks eduloost loobumine. Teisitimõtlejad on valitsusringkondade silmis kas tüütud või ohtlikud. Ja selline olukord pole soodus uute ideede esilekerkimiseks. Kes see ikka soovib, et teda mõnitataks. Lihtsam on ju teha mitte midagi, siis ka ei juhtu midagi halba.

Kõige ebaõiglasem on aga see, et eriti kõvadeks mahategijateks võivad olla ministrid, kellel pole meile pakkuda suurt midagi peale seisaku ja kinnituste, et kõik on tehtud õigesti. Kui tulemus on vale, siis ju pole õigesti. Vajame suuremat sallivust oma majanduspoliitilises debatis ja väiksemat sallivust praeguse seisaku suhtes. USA senati luurekomisjoni piinamisraport esitles mustvalgelt ebahumaanseid, alandavaid äärmuslikke ülekuulamismeetodeid. Kogu maailm sai lugeda, et demokraatliku maailma lipulaeva, Eesti suurima liitlase ja julgeolutagaja USA luuretalitused on terroriohu kilbi taha varjudes kasutusele võtnud vangide mitmeööpäevase sunnitud ärkveloleku, alastikiskumise, päraku kaudu sundsöötmise ja -jootmise.

Raporti avalikustamine ei toonud kaasa šokki ei läänemaailmas ega moslemite seas. Ent see tõstatas küsimuse: mis nüüd muutuma peab? Kui kurjategijatega võideldes tuleb hakata kuritegusid toime panema, oleme oma väärtustest lahinguta loobunud.

Teisitimõtlejate keetmine Usbekistanis õõvastas maailma kuni hetkeni, kui USA hakkas kasutama Usbekistani teeneid oma vangistatutelt info kättesaamiseks ebatraditsioonilisel moel. Poola ekspresident on tunnistanud, et nende võimud survestasid USAd Poolas asuvas salavanglas CIA karme ülekuulamismeetodeid lõpetama.

Sarnaseid salavanglaid on arvatud tegutsevat ka mujal, meile lähimaina Leedus. Raportis ilmsiks tulnu valguses tuleb uurida, kas Euroopal on selge ülevaade, mida nende liitlane on siin korda saatnud. Kümme aastat tagasi ju osutati mitmele Ida-Euroopa riigile, kes ise osalust piinamisturismis eitasid. Kas Eesti valitsus võib kätt südamele pannes öelda, et meie pole millegi sarnasega seotud? Kas Eesti on seda ametlikult uurinud? Kas Euroopa Liidul jätkub mehisust ja enesekriitilisust, et omalt poolt käivitada juurdlus, mis asja selgitaks?
 Meil on ebameeldiv aimus, et kui sarnased piinamised tuleksid ilmsiks Venemaal, siis poleks Eesti Kremli suhtes sama vaikivalt mõistev.

USAd tuleb tunnustada, et nii ebameeldivat ja üldiste väärtustega kokkusobimatut tõde ei püüta kalevi alla peita. Kuid tunnustamisest edasi tuleks astuda ka järgmine samm: kes peaks toimunu eest võtma vastutuse.  kõigi minu mobiilioperaatori klientide arvetele juurde arve edastamise tasu. 
Just pere kolmandast lapsest alates algab võimalus, et jääme ka rahvusena kestma. Vanemahüvitise edasiarendusena on Reformierakond otsustanud pärast hüvitise lõppu alates kolmandast lapsest maksta igale neist 300 eurot kuus. Usun, et see on õige ja märgiline otsus.

Viie lapse isa Vello rääkis mulle ja minu abikaasale kord, kui meie oma kolmandat last ootasime: "Esimene laps on tööõnnetus, teine – statistika, kolmandast aga algab pere!"
Ärge nüüd väiksema järeltulijate arvuga vanemad solvuge. Iga laps on armastavatele vanematele kingitus, võimalus panustada paremasse tulevikku rohkem, kui ükski riigikogu liige tööpostil või seaduski seda saab. Ka mina pidasin tookord Vello ütlust pisut liialdavaks.

Kolmandast algab pere

Aga hiljem, kui meist tõesti sai kolme- ja pärast ka neljalapseline pere, pidin tunnistama, et Vello ütluses on üksjagu kogemusel tuginevat tõtt. Tean ka nüüd omast kogemusest, et kolmandast lapsest alates muutub pereelu suurel määral. Selle muutuse võtab lihtsalt kokku füüsiline fakt, et emal on kaks kätt, kui neist jääb väheks, hakkab kogu pere rohkem panustama.
 Kui on tugev paarisuhe, on kõik hästi ja kolmanda lapsega muutub pereelu tõesti pere eluks – kõik pereliikmed peavad aktiivselt kaasa aitama, et ühine elu toimiks ja oleks kõigile mõnus. Lapsevanemad mõistavad mõlemad võrdsemalt kaasa lüües teineteist rohkem, asju arutatakse läbi, otsuseid tehakse teadlikumalt, lähedus suureneb.

Selle kõige eelduseks on, et jätkuks mõistust, mõistmist ja jaksu, ka majanduslikus mõttes, teineteisele puhkusekski ruumi anda. Pereelu muutub kindlasti ka lastekesksemaks. Midagi muutub aga oluliselt samuti Eesti kui riigi ja rahva jaoks. Mida enam on selliseid väga normaalseid suurperesid, seda vähem on ehk kohti, kus perepileti eest saab ujulasse või spordisaali kaks täiskasvanut ja vaid kaks last.

Ehk ei suhtuta enam väikelapse kõrvalt tööle naasnusse kui potentsiaalsesse ohtu, vaid teatakse juba, et väikelaste vanemad on kõige efektiivsemad töötajad, kes oskavad oma aega plaanida ja ülesandeid õigeks ajaks täita, kes on motiveeritud, sest tööl tehtav on omamoodi nauditav vaheldus. Seda rohkem rakendatakse ehk paindlikku tööaega, tekib rohkem lastetubasid nii töökohtadesse kui ka avalikesse kohtadesse. Kohalikud omavalitsused on sunnitud panustama lasteaedade ja -hoidude olemasolusse ja teenuste kvaliteeti. Kokkuvõtvalt: liigume samm-sammult peresõbralikuma elukeskkonna suunas. Lisaks ja mitte vähetähtsana – just pere kolmandast lapsest alates algab võimalus, et jääme ka rahvusena kestma.

Selleks, et tagada rahvaarvu suurenemine, peab igas eesti peres olema vähemalt keskmiselt 2,1 last. Praegu on see näitaja 1,52. Kolmandad lapsed jäävad plaanimata eelkõige majanduslike kaalutluste tõttu. 

Kolmanda lapse puhul kaaluvad paljud vanemad ratsionaalselt tema saamisega kaasnevaid kulusid ja tulusid, võttes seejuures arvesse nii sissetuleku, tulevikus oodatava tööalase karjääri kui ka enda ootused lapsekasvatamise tasemele ja kvaliteedile. Seega suurema rahalise toetuse mõju kolmandate laste sündidele oleks märkimisväärne. Hästi kaitstud riigi ja kasvava majanduse kõrval on Eesti olulisim eesmärk rahvastiku juurdekasv, sest ilma inimesteta ei säili kultuur, majandus ega kogukond. Kolm last võib saada Eesti ühiskonnas positiivseks normiks. Et me püsiks ka aastasadade pärast. Et meil oleks, kellele riiki pärandada.

Oma kogemuse varal julgen ka väita, et lastel on hea õdede-vendadega koos kasvada, neist kujunevad iseseisvad, aga teistega arvestavad, koostöövõimelised inimesed. Käisin hiljuti oma kahe vanema lapse arenguvestlustel. Akadeemiline tase, võimekus ja huvi oli minu lastel omaealistega sarnane või vähemasti ei pidanud õpetajad vajalikuks midagi ekstra välja tuua. Küll aga kiitsid mõlemad klassijuhatajad neid sõbralikkuse ning kaaslastega arvestamise ja koostööoskuse eest. Seda oli lapsevanemana rõõm kuulda.

Usun, et suures osas on neid õpetanud elu ise koos õdede-vendadega maid jagades ja avastades. Kodus tuleb muidugi ette ka erimeelsusi ja kraaklemist, aga väiksemaid õpitakse alati kaitsma, seltskonnas olles tuleb üksteisega arvestamise ja suhete seadmise oskus eriti esile. Meie peres on tore aeg, kus suurematest lastest on saamas vahvad vestluskaaslased ka meile abikaasaga, põnevad isiksused, kellega on huvitav koos aega veeta, väiksemad aga kisuvad omasoodu ka suuri mõnusasse laste fantaasiamaailma, mida meil jääb üle vaid imetlusega pealt vaadata.

Kes teeb, see jõuab

Tihti küsitakse meilt abikaasaga, et kuidas me jaksame – ettevõtlus, päevatöö, ühiskondlik aktiivsus – kõike seda suure pere kõrvalt. Minu jaoks tasakaalustavad tihe tööelu ja suur pere teineteist. Meile on tõesti palju antud: oleme terved, meid on kaks ja meil on ka kogukondlikku abiväge. Ja muidugi oleme abikaasaga vahel väsinud; ma arvan, et kõik me oleme, ka need, kellel kaks last ja ka need, kellel laps polegi. Puhkust ja vaheldust vajame kõik. Ja vahel, kui oleme mõelnud, et ehk võiksime kaaluda töökohti ka mujal, jõuame ikka ja jälle tõdemuseni, et Eestis on tegelikult väga hea lapsi kasvatada.

Olen veendunud, et siinne elukeskkond on peamine põhjus, mille pärast talendid, kes on veetnud üliõpilasena aega mujal, naasevad siia, kui neil tekib soov peret luua. Eesti elukeskkonnal on potentsiaal saada maailma parimaks. Linnad on piisavalt suured, et neis oleks tihedust, haridust ja kultuuri, aga piisavalt väikesed, et olla turvalised ja tuttavad. Loodus on kõikjal lähedal ja kättesaadav.

Meile on lapsed armastuse vili, arenguvõimalus, meile inimestena, neile endile, aga ka Eestile riigi ja rahvusena. Kolmanda lapse toetus on märkimisväärne samm, riigipoolne õiglane toetus lapsevanemate võetud vastutusele. Usun, et sellest ei suurene mitte üksnes iive, vaid juba olemasolevate laste ja lastevanemate elukvaliteet ja kogu ühiskonna peresõbralikkus. Uuel aastal suurendab riik lastekodus elavate laste pearaha: lastekodudele (ametlikus keeles asenduskodudele) hakatakse alla kolmeaastaste ja puuetega laste hooldamise eest maksma 1230 eurot ja tavaliste mürakrattide kasvatamise eest ligi 800 eurot kuus.
See on igal aastalõpul selline uudis, mille peale kodanikul jääb vaid õhata, et hea seegi, vähemalt midagigi nende kannatuste leevendamiseks.
Samas aga kui võtta vanemliku hooleta laps oma perre kasvatada, hüvitab riik sama töö vaid 240 euroga kuus (see oli aastaid 192 eurot ja kasvas alles tänavu sotside pealekäimisel). Seega on riiklik kodusoojus isegi üle viie korra kallim kui hoolivate kodanike pakutav. Rääkimata siis rahahulgast, mis jääb kodusoojuse ja kasvukeskkonna pakkumiseks näiteks Eesti tüüpilisel ehk üksinda kaht last kasvataval mediaanpalga saajal – tal tuleb isegi suureneva lastetoetuse juures hakkama saada neli kuni kuus korda riigi rahaga võrreldes odavamalt.
Veel rohkem läheb pilt kiiva siis, kui lugeda uudiseid lastekodude eurorahadega ehitatud peremajadest. Seitsme-kaheksalapselise maja ehitushind ulatub 500 000 euro kanti. Kinnisvaraturult leiab sellises hinnaklassis kodusid vaid luksuse korras, tavalise kuue- kuni kaheksatoalise maja või korteri saaks kätte ka kolm korda odavamalt ja isegi üle keskmise jõukas Eesti pere oskaks poole miljoni euroga targemat teha, kui tal see võtta oleks.
Ehk oleks aeg tulla tagasi kahekümne aasta taguse sihi juurde muuta lastekodud laste päris kodudeks? Siis tuleks aga päris peredelt õppida ka rahaga ümberkäimist. Kolmapäeva hommikuks oli aasta esimesel poolel suhteliselt stabiilsena püsinud Põhjamere Brenti toornafta hind alanenud aasta alguse 110 dollarilt 66-le.

Kuid ka see pole piir, sest kõik mõjurid – nii nõudmine, pakkumine kui ka poliitika – tõukavad hinda jätkuvalt tagant. Üsna kindlasti tuleb pettuda neil, kes loodavad peagi näha samasugust toornafta hinda kui aastat kakskümmend tagasi – alla 10 dollari barrelilt. Aga samuti tuleb pettuda ka neil, kes loodavad peatset hinna taastumist aasta alguse tasemel.

Primaarenergia hinna kõikumine mõjutab maailma riike erinevalt, sest varud on väga ebaühtlaselt jaotunud. Peamistele naftaeksportijatele, keda on tosin, tähendab suur hinnalangus hävingut, ülejäänud riikidele aga tuntavat kergendust. Kuid vaid sellisel juhul, kui maailmamajanduses suudetakse vältida sattumist deflatsioonispiraali. Näiteks tänavune nafta hinna vähenemine ei toeta sugugi maailma sisemajanduse kogutoodangu kasvu, hoopis võtab sellest mõne kümnendiku ära.

Eesti on põlevkiviga nende kahe riikide rühma vahel. Primaarenergia hinna odavnemisest Eesti ühtaegu võidab ja kaotab, kusjuures pikaajaline bilanss võidu ja kaotuse vahel ei ole üksnes eurodes ja sisemajanduse kogutoodangu kasvus mõõdetav.
 Eestile on nendest miljonites, mida primaarenergia hinna vähenemisest või suurenemisest võita või kaotada võib, palju tähtsam energiaalane julgeolek. Tõesti, Eesti on üks väheseid Euroopa riike, kes tänu põlevkivile oleks põhimõtteliselt suuteline end energiaga täielikult kindlustama, kel on selleks ka tehnoloogia olemas, lisaks pole põlevkivist energia tootmine kallim maailma keskmisest energiatootmise tasemest.

Samas aga muudab primaarenergia hinna suur kõikumine Eesti investeeringud põlevkivisektorisse küllalt riskantseks. Pidagem ikka meeles, et toornafta hind on viimase kahekümne aasta jooksul kõikunud 9 ja 140 dollari vahel.

Paraku on piir, millest alates Eesti põlevkivi uusarenduste jaoks enam konkurentsivõimeline pole, kuskil praeguse naftahinna lähedal ehk käes. Samas on selge ka see, et kui praegune madal nafta hind kütuste turul paari aasta jooksul sikud lammastest eraldab, siis kerkib nafta hind taas sellisele tasemele, mis muudab põlevkivi töötlemise konkurentsivõimeliseks. Energiajulgeoleku seisukohalt on Eestile erakordselt oluline suutlikkus hoida kodumaist energiasektorit seni elu- ja kasvujõulisena, kuni selle aeg kätte jõuab.

See ei peaks Eestile üle jõu käiv ülesanne olema, naabril Venemaal seisab aga ees märksa keerulisem ülesanne. Põhimõtteliselt on Venemaa praegu viimase poole sajandi kõige otsustavamas punktis: esimest korda pärast seda, kui uuendusmeelsus koos arengulootustega 1960. aastatel luku taha pandi, on riigis odavnenud rubla, madala nafta hinna ja sanktsioonide tagajärjel kujunenud olukord, kus kohalikel ettevõtjatel on turult välja tõrjutud impordi asemele tekkinud võimalus hakata riigis oma tootmist arendama ja tooteid pakkuma. Ilmselt on ajalugu Venemaale viimast korda sellise võimaluse pakkunud. Kuid ikkagi on iseasi, kas Venemaa on sellise võimaluse kasutamisest huvitatud. Kui kodanik kehitab järjekordsest keskerakondlikust sigadusest kuuldes õlgu ja ütleb, et mis neist ikka tahta, siis kas see ongi eesmärk, mille poole Savisaare partei pürib? Et lõpuks ei kergita keegi enam kulmugi ja nad saavad toime panna, mida iganes tahavad?

Edgar Savisaare kuulutamine linna hõbesponsoriks meenutab juba Brežnevi-anekdootide kullafondi. Ent selle taga olevat finantsskeemi võiks mõni pädev organ lähemalt uurida.

Kraad kangem jama on Savisaare päkapikuraamatuga - vaevalt usub keegi, et ta selle ise kirjutas, ent see selleks. Linnavalitsuse ametniku vastus, et selle väljaandmist rahastasid päkapikud, on oma näilisele hardale jõulumeeleolule vaatamata nii ülbe, et kui siin riigis oleks kord majas, oleks selle lause väljaütleja tänaseks juba ametist prii.

Hoopis valusam on lugu Tallinna prügilaga, kuhu Eesti Energia on saanud ladustada tuhka, jättes (asjaosaliste meelest ilmselt väga kavalat skeemi rakendades)  maksmata paari miljoni euro eest keskkonnatasusid. Ja palun ärge tulge meile seletama, et see juhtus kogemata. 

Vladimir Velmani Moskvas-käik ei tekitaks küsimusi, kui ta poleks käinud seal  Venemaa-vastaste sanktsioonide alla sattunud duumasaadiku kutsel ja lasknud sõitu kinni maksta Vene poolel. Velmani vastused stiilis „käin, kus tahan ja teie asi see ei ole“ näitavad aga taas levinud keskerakondlikku kõrge kaarega /---/ suhtumist. Edgar Savisaare hiljutised, elavat vastukaja tekitanud krüptilised vastused linnavolinike küsimustele kuuluvad vist aga meditsiini valdkonda, mida käsitleda meil siinkohal meeri sõnaselge loata voli ei ole. Nutitelefon piiksatab, see tähendab, et e-kirjade hullunud tulv jätkub. Emade pöörane heitlus lasteaia meililistis jõulukinkide teemal pole ikka veel oma lõppu leidnud. Nii on see kestnud juba nädalaid ja peoni on loetud päevad.

Milles aga kokku leppida ei suudeta, on kingitus, mis peab olema KÕIKIDELE LASTELE ÜHESUGUNE. Kas see on tõesti ainus ja viimane hetk elus, kus meie elu õied võrdsuse koorma alla allutatakse? Ainus hetk, kui keegi selle vähemalt näilikugi võrdsuse nimel veel jõupingutusi vaevub tegema?

Minu laps kommi ei söö

Vaadates, kui raskelt see ÜHISE KINGITUSE otsus tuleb, tundub üldse imelik, et riigikogus ja linnavalitsuses ülepea milleski kokku suudetakse leppida. Kui juba 24 ema (enamikus on ju spämmijad naised, kel tundub keset päevatööd lõputult aega olevat netis möllata) ei suuda lihtsamateski asjades kokku leppida.
 Kas lapsevanemad teevad kõik endast oleneva, et seda võrdsust ei tekikski? „Minu laps on eriline! Mina tunnen oma last kõige paremini! Minu lapsele see ei sobi! Minu laps seda ei taha!"

Aga mis siis, kui üksikisiku huvi võiks vahel üles kaaluda ka ühiskondliku huvi? Need zombistunult oma lapsi teenivad vanemad võiks vähemalt kaaludagi sellist võimalust.
Tundub, nagu poleks ühes lasteaiarühmas käivatel lastel üldse ühiseid jooni peale sünniaasta. Äärmisel juhul ka soo. Kõige olulisemaks osutub ikkagi elatustase koos tarbijaeelistustega. Selle eest tuleb võidelda viimse veretilgani.

„Mis mõttes kommid?" halab üks ema „Minu laps ei söö mitte kunagi komme." Tahaks näha muidugi, millise kommivaagna juures selle emmekese illusioon puruneb?

„Raamat?" küsib teine emmeke põlglikult ja lisab: „No kes neid enam loeb, meie laps on juba nii suur arvutikasutaja, et iPadis on kõik mängud selged." Selge see, sellel perel juba üks raamat on, aitab küll. Jüri Mõis ei loe samuti raamatuid.

„Alla kümne euro ei saa ju midagi," kribib kolmas emme, kes ilmselgelt end ise tööl käimisega ei vaeva. „Teeme 15 lastele ja õpetajate kingid lisaks. 20–30 on paras summa lapse kohta. Kas siis laste jaoks on kahju, mingid rotid olete vää?"

Isegi kui mõni Maxima kassas 12 tundi järjest rügav sama rühma emme arvaks, et seda on ühe lasteaiapeo kingituse kohta paljuvõitu, ei julgeks just tema seda öelda. Just tema paneb hambad risti ja maksab.

„Teeme tüdrukutele roosad printsessikotikesed sülekoeraga ja poistele midagi muud, ma ei tea mida, püssid äkki või autod," lehvitab neljas käsi.

„Mina soolist eristamist ei poolda, olgu kõigil ühesugused kingitused ja neutraalsetes toonides," põrutab ökoemme. Ilmselt peaksid need koosnema puidust, sojaõlist ja seemnetest, mida on Fair Trade reeglite järgi kasvatatud.

Kõige lihtsam on ristata käed rinnal, ümiseda mõnd budistlikku palvet ja pisut leviteerida, et see vihtlemine endast võimalikult kaugele hingata.

Või öelda nagu keskmine mees: „Ma annan parem raha, aga jätke mu hing rahule."
Vaadates rahva tahte haledat visklemist ilma mingi koosmeeleta, tekib suur ja soe igatsus kõva käe järele. Mitte, et Putin tuleks ja kõigil alpidel emmedel tagumikud tuliseks teeks. Piisab ka ühest nõukogudeaegsest naispedagoogist, kes rusika lauale lööks ja ütleks, et kõigile kommipakid ja asi vask.

Ma lugesin lehest, et mõneski vallas pole lasteaedades mingit paanikat, kommipakk on vallalt ja pidu lasteaia poolt. Kõigil muret vähem, ei mingeid peomakse, kingimakse, jõuluvanamakse ja muud sellist. Ega ka kaheldava väärtusega prahti, mis hiljem kodu ummistaks. Kommipaberid lähevad julgelt prügisse.

Pidi see Evelin Ilves oma kräpijama (ka muide lastevanemate jõuluaegses meililistis) valla päästma. Tänu talle on nüüd kommid muutunud millekski, mida tuleb karta nagu katku. Kui need pole mõistagi käsitöötrühvlid, nagu ta soovitas.

Ükski sotsiaalselt vastutustundlik ema komme lapsele ei luba. Vähemalt mitte avalikult. Halloo, seda vähest pudi, mis sinna helkivasse kommipaberisse järele on jäänud? No kuulge? Varsti ei sisalda see peale transrasva ka enam suhkrut ega üldse mitte midagi. Järgmiste aastate trend on kommid, millest on järel vaid lõhn ja järjest suuremaks kasvav pakend.

Ja korraga saabub telefoni vaikus. „Teeme kommipakid," piiksatab üks hääleke. Ja teda ei löödagi kohe ja eriti pikkade naeltega ning piinarikkalt risti. Vaid lepitakse. Pärast kolme nädala pikkust vaidlust, mis on sisaldanud ideid meigikarpidest puldiautode ning nimeliste spordivahenditeni.

Ilmselt on kõigil selgelt silme ees eelmine jõul, kus lepiti kokku, et kingikotis on VÄIKE lego. Ja mis sealt taadi kotist siis lasteaia saalis jõulupeol välja voolama hakkas? Ikka nii mõnigi suurejooneline 50–60eurone legokomplekt.

„Ah, odavamat polnud mõtet," lehvitab üks isa muretult käsi.

„Meil laps nuttis õhtul ja ütles, et ta on vist lasteaias nii halb laps olnud, et tema sai kõige väiksema paki," kurtis teine ema peale pühi. Tundub, et tal endalgi on pisarad kurgus.

Hurraa, teeme viiele õpetajale ka kingituse!

Ma ei tea, kust tulevad need emmed, kes tõmbavad iga aasta käima õpetajatele kingi ostmise sae? Vahel tundub, et neil on kodus mõni kinkekaart ülearu või meepott ja sussid seisma jäänud. Ja siis piiksatab keegi, et peale kolme rühmaõpetaja on tegelikult ikka muusika- ja liikumisõpetaja ka kinki väärt. Nemad ju samuti peol. Tule taevas appi!
Kahe lasteaialapsega peres tähendab see 2 x 5 kinki lasteaiaõpetajatele. Huviringide treenerid ja õpetajad lisaks, kokku 14 meeles peetud haridustöötajat! 14 inimest, kellest isiklikus plaanis tegelikult suurt midagi ei teata. Isegi mitte kinkimise jagu.

Korraga langeb minule lapsevanemana vastutuskoorem, et Eestis on õpetajate palk 300–500 eurot? Ja süütunne, et õpetaja SELLISE raha eest minu last õpetama peab. On ju ka lasteaedu, kus vanemad koguvad jõuluks kokku õpetajatele 13. palga.

Mina isiklikult õpetaja nahas olles eelistaksin arvestatavat sissetulekut. Sularahas.

Alles see oli, kui lasteaiapeol tublid lapsevanemad pedagoogidele muudkui ette tõstsid, kuni üks õpetaja häbelikult ütles: "Ega me päris näljas ka ei ole." No vot.

Või on see professionaalsesse partnerlussuhtesse kingiga trügimine pigem samalaadne žest, millega heategevuseks annetatakse? Pisut üleolev? Patroneeriv? Või just allaheitlik nagu omal ajal šokolaadikarp ja ümbrik, millega sai majavalitsuse ühest otsast teiseni pugeda, nii et nina pruun.

Ah, unustagem see, on ju jõulud! Andmise, ostmise ja müümise aeg.
Piiks, kostab telefonist. Appi – mis nüüd jälle lahti on? Otsustati hoopis helendavate ketsipaelte kasuks? Kui oled maisel matkal jõudnud sinnamaani, et järgmine põlvkond, täites maastiku iseendaga, kordab rõõmsalt huilates sinu enese vigu, veendud, et inimeksistents ei olegi ainukordne. Häda pole selles, et elu on lühike. Pigem on ta liiga pikk, kuna lubab endale kordusi. Surematu Sisyphos lükkas kivi mäkke, tummalt, iga silmapilk, igavesti...

Kasvasin üles Lämmijärve ääres, vabadussõjalasest vanaisa hoolel, isa oli piirikaitserügemendi ja Vene vangilaagri õnnestunud varjamisega suutnud saada Elva keskkooli direktoriks, kelle 90. sünniaastapäeva alles äsja rahvarohkes Elva raamatukogus tähistati.

Kas kommunistid on olemas?

Arvasin kuni ülikooli astumiseni, et tegelikult ju kommuniste polegi olemas – isa aktusekõned kommunismi ehitamisest on ainult teesklus. Kuni õppisin tundma Jaak Allikut, kes 1971. aasta üliõpilaspäevade lõpubanketil, kus Siim Kallas leidis oma võrratu Kristi ja kus debüteerisid Silvi Vrait, Tarmo Urb ja Tarmo Pihlap, istus lauas koos EKP keskkomitee vastutava seltsimehe Sarriga ja „mõtestas protsessi". Lähedal hiilis KGB ülem Boriss London. Provokaatorid ei hüüa tulles nagu tolles sinelivarguse anekdoodis: "Kas tema varastas või temalt varastati, aga mingisse vargusse oli ta segatud küll..."
 Arvata nüüd, et riigikord muutus, maailm võrgustus ja inimesed said sõlmedeks, on sama naiivne nagu ülalkirjeldatud enesepaljastus. Pettuse viisid vaid paljunevad pooldumise teel kavalate lipsuga sulide toitelahuses, sooja lambi paistel, justkui ainuraksed amööbid.
Kibestuda ei maksa, sest maailma aitavad mõista sügisvärvid ja järvele laskuva lume viiskümmend halli varjundit.

Poliitik sõltub ajakirjandusest, teame ju, aga kellest sõltub meedia?Reklaamiagentuuridest, kes „on Tallinnast ja maksavad".

Kaadris lösutav vabiseva vatsaga kikkhabemes tegelane, kelle punane lips ei seisa kuidagi punnis kõhukesel; arvamusliider teisest mõtte- , Ilmar Laaban ütleks mitteagentuurist!, edvistab kiharate ja kasakavuntsidega. Neil pole ideoloogiat, mille nimel Eesti riiki pidada. Ent neil on varrukast võtta avaliku arvamuse uuringud, mis ju täppisteadus – nii palju, kui maksid, sellise numbri said. Küll aga teavad kassikulda pasandavad eeslid (Uku Masingu kunagi Werneris pillatud eufemism!) imagoloogiast rohkem kui David Axelrod, kes tegi Obamast ühe lausega „Yes, we can!" kaks korda presidendi. Ja aitab küll! Axelrod ajas telesaates oma vuntsid maha...

Kui Francois Mitterand sai 1981. aastal presidendiks, siis astus ta Pantheoni treppidest üles, kolm roosi käes, ja asetas need Beethoveni üheksanda mürina saatel suurte prantsuse surnute altarile. Enne teda kutsus Valery Giscard d´Estaing, astudes presidenditoolile, sentimentaalsele creperie' hommikueinele kõik Pariisi prügivedajad. USA presidendiks saanud maapähklifarmer Jimmy Carter juba jooksis end sümpaatseks. Sama aeroobset üledoosi harrastavad meiegi värsked riigijuhid kuni pulsi kukkumiseni...

Kes kukub käppadele?

Lennubaasi tunginud riigijuhist ja sealt välja aetud rahvuskonservatiividest ei tasuks rääkida – võim on jõud ja sel on õigus!

Tahaks, aga ei suuda päästa telgjoonel jalutavat noorukest riigimeest, kelle seljataga lendavad kraavi purunevad autod ja lömmis inimkehad kantakse kaadrist ära huilgega lahkuvas kiirabiautos kusagil Ussisoo kurvis.

Õhtupunas roosatavad surnud vaimusuuruste haudu rüvetanud šampanjasotsialistide karjed, pisarad langevad põlatud aatekaaslaste Anveldi, Alliku, Lauristini ja Clara Zetkini haudadele ning märgavad Lenini mausoleumi.

Visa tõug, kes alati kukub käppadele – endised kommarid riigikogus, teiste hulgas käputäis poliitikuid, kes ei saanud kuidagi süümevannet anda, muigavad küüniliselt: nemad juba teavad, mis värk on! Ja endised luurajad, salanuhid koos koputajatega- Valhallas ja reanimatsioonis naerdakse laginal. Oleme uhked oma e-riigi üle, mida me ei väsi muule maailmale kiitmast. Ja ilma kahtluseta ongi e-residentide pakett, millega Eesti äsja maha sai, kogu universumis tähelepanuväärne saavutus. Aga ka tavakodanik tahab riigi suurest edust osa saada ja seda ilma märkimisväärseid kulutusi tegemata.
Inimeste elu võiks näiteks lihtsustada e-tervisetõend. Aga selline asi on juba olemas, hõikavad paljud. On küll, kuid vastavat e-tõendit ei esitata veel sugugi rohkearvuliselt. Peale selle nõuavad kodanikelt tervisetõendit palju ametkondi. Näiteks tuleb tervisetõend esitada juhilubade omandamisel või vahetamisel, täpselt sama on vaja teha relvaloa puhul, kui käsil on analoogsed toimingud. Ja kui see aktiivne kodanik juhtub veel kaitseliitlane olema, peab temagi oma tervislikku seisukorda riigile tõendama. Kahjuks on iga sellise toimingu tegemiseks vaja eraldi paberit.
Paber paberiks, aga tavaelus tähendab see lugematuid tunde arstitädi kabineti ukse taga tõendamaks ikka sellele samale riigile, et ta ei ole häiretega ega muidu haige. Ja seda kõike vaatamata tõsiasjale, et alles mõni aeg tagasi oli ta oma kõlblikkust juba edukalt tõestanud. Kaitseliitlasena, jahimehena ja autojuhina olen ühtlasi sarnase kadalipu läbinud, mille jooksul sai mitu korda mõeldud, et miks e-tõend ei toimi.
Täna on riigikogus menetluses nii relvaseaduse kui liiklusseaduse muudatused. Küsisin asjaomastelt ministritelt, et kas ei võiks teha paranduse, mis sätestab, et relvaloa ja juhiloa puhul kehtib üks tervisetõend. Ministrid olid nõus, aga... see ei olevat otseselt nende asi ja tervisenõuded kehtestab hoopis sotsiaalminister ning kaitseliidu puhul on huvitatud osapool hoopis kaitseminister.
Paraku kipubki meil nii olema, et paljud normaalsed algatused kipuvad ministeeriumide nn silotornide vahele kopitama jääma. Mina olen seda meelt, et riik võiks oma kodanikele tõesti väikese jõulukingi teha ja langetada lõpuks koos ministeeriumidega otsuse ühtse tervisetõend kehtestamise kasuks. Siin aga tuleks kindlasti sekkuda peaministril, kes peab vastava käsulaua oma valitsuse liikmetele andma. Meie noor ja energiline peaminister ei saa ju ometi olla vastu riigi ja kodanike suhetes heakskiidetud nn ühe akna printsiibile. Ühe akna põhimõte suhtluses riigiga tähendab seda, et kui kodanik läheb oma probleemiga ühe ametniku või ametkonna juurde, siis tuleb sealsamas võimalusel kõik tema probleemid ja mured ära lahendada.
Loodan, et minu tagasihoidlik ettepanek leiab toetust ja me saame väga väikeste kulutuste ja ilma erilise kärata oma kodanike heaks midagi ära teha e-riigi muidu nii globaalsete ettevõtmiste reas. Ühtlasi oleks see valitsuse koostöövõime proovilepanek. Ja kogu au võin jätta Taavi Kotkale ja meie presidendile, digivolinikust rääkimata. IRLi paika pandud valimisnimekiri suuri üllatusi ei pakkunud, kui ehk välja arvata Kesk- ja Reformierakonnast läbi ratsutada jõudnud Lääne-Viru vahepealse maavanema kandideerimine IRLi nimekirjas suhteliselt kõrgel kohal. Valija loeb sellest välja, et nii ratsaniku kui ka võõrustava erakonna maailmavaated on kummist. Sarnast kahevahelolekut näitavad ka kaks eri isikut erakonnajuhi ja peaministrikandidaadina – üks ei taha vedada erakonda, aga on valmis olema peaminister, teine aga ei küüni peaministriks, kuid seda kõvemini tuleb kinni hoida erakonnajuhi toolist. Valija loeb sellest vaid välja, et kumbki ei võta oma tööd üleliia tõsiselt.
Sarnaselt ülejäänud parlamendierakondadega ei saa ka IRL venelaste häältele panustamiseta hakkama, kuigi vaevalt suudavad IRLiga liitunud venelased Ossinovskite ja sotside eeskujul üle võtta terve erakonna.
Mida hakkab aga Maire Aunaste riigikogus tegema? Eks ilmselt sama, mida tema kolleegid Juku-Kalle Raid, Heimar Lenk või Peeter Võsa. Eks häälemagneteid ole vaja ka vähempopulaarsete, kuid partei ustavamate oma kiiluvees riigikokku vedamiseks. Arvestades aga IRLi asejuhi Eerik-Niiles Krossi ja Yoko Alenderi skandaalset ülejooksmist Reformierakonda, ei saa IRL enam lojaalsuse teemal liiga kõva häälega sõna võtta. Valija jääb aga kartma, et valides kedagi IRLi nimekirjast riigikokku, võib see mõnda järgmisse parteisse edasi joosta.
On tõenäoline, et kooseluseadusele hääleka vastuseismise tõttu, millele Erki Nool äsja veel hagu alla ajas, kaotab IRL hulga seniseid toetajaid. Kas nende häälte kadumist suudab IRL kompenseerida ligimeelitatavate venelaste häältega? Kui valija kaalukausil aga kooseluseaduse paradigma ja vorst leiva peal, langeb enamiku valik ikkagi isikliku hakkamasaamise ja oma pere toitmise kasuks.
Avalik ultimatiivne sõnasõda erakonna Pärnumaa piirkonna esinumbri koha pärast on märk mitte just kõige tervemast organisatsioonikultuurist. Valimisteni jäänud lühikese ajaga tuleb IRLi üle võtnud kunagisel poistebändil mõelda, kuidas erakonda tabanud stagnatsioonist välja rabeleda. Poes ostusid sooritades ja teenuseid tarbides puutume iga päev kokku käibemaksuga. Pilk kassatšekile kinnitab, kui palju ühe või teise ostuga riigikukrut täitsime. Eestis kehtib toidu- ja tööstuskaupadele ühtne 20protsendiline käibemaks.
Kauaaegne rahandusminister Jürgen Ligi kordas avalikes esinemistes aastaid mantrat – mingeid maksuerinevusi ei tule ning tema ei taha sellest midagi kuulda. Nüüd on Ligi ministrikohalt läinud ja käibemaksu erisused taas päevakorras.

Paljud Euroopa riigid rakendavad põhitoidukaupadele meist oluliselt madalamat käibemaksu. Poolas on see näiteks 8 protsenti, Slovakkias ja Tšehhis 10.
Toidukogused, mida nende riikide supermarketites inimesed ostavad, ei kannata meiega võrdlust. Kärud on kraami täis. Vorsti-, liha- ja piimatooted on seal kolmandiku võrra soodsamad. Kui kaup on taskukohane, siis ostetakse mõistagi rohkem. Veel huvitavamaks läheb lugu Luksemburgis, kus toiduainetele kehtib 3protsendiline käibemaks! Ligi loogika kohaselt peaks seal elatama suisa vaesuses, sest riigil jääb ju oluline maksuraha saamata. Ometi on seal keskmine kuupalk üle 3100 euro ja lahti pole midagi. Suurbritannias pole toiduainetele aga üldse käibemaksu.
Tegelikult saaks ka Eestis kehtestada praegusest madalama käibemaksu – näiteks 10 protsenti. Selleks on vaja vaid head tahet, mida meil kahjuks pole. Tuleks koostada kaupade loetelu ning sooduskäibemaksu gruppi võiksid kuuluda piim, vorst, liha, juust, leib, või, sai ja kala ehk see, mida inimene iga päev sööb. Arstid propageerivad puuviljade söömist. Paljudes maades ongi puuvili maksustatud odavamalt. Ka juurvili ja tomatid. Kui meie oma õunad oleksid poelettidel odavamad, siis sööksime neid rohkem. Kui poolakad kutsusid Vene turu ärakukkumisega oma rahvast kodumaiseid puuvilju ostma, oleks meilgi tänuväärne oma õunakasvatajate toetamine. Täna on lettidel Eesti õun ja Austraalia kiivi samas hinnas.
Kuna paljudes Euroopa Liidu riikides kohaldatakse alandatud käibemaksu, võimaldab see langetada kaupade hinda ning suurendab kokkuvõttes tarbimist. Rohkem raha tuleb tagasi suuremate koguste müügi pealt. Kõrge maksustamine hoopis pärsib ostmist. Täna kulub inimesel toidule märkimisväärne raha ja muu tööstuskauba soetamiseks jääb seda vähem. Kui sellest on aru saanud meist jõukamad riigid, siis mis segab seda Eestis tegemast?
Ekspeaminister Andrus Ansip viitas mõni aasta tagasi, et soomlased lõikasid toidukaupadele odavama käibemaksu rakendamisega näppu, sest kaupmehed ei tulnud hinnalangusega kaasa. Kas meil on alati õige kõiges kopeerida seda, mis on lahe põhjakaldal ja pole end õigustanud?
Endistes Ida-Euroopa riikides on odavam käibemaks ka kaugküttele. Senine toasooja maksustamine, mis veel kümme aastat tagasi oli Eestis 9 protsenti, kerkis enne masu saabumist üle kahe korra. Mida siis imestada, kui vähemkindlustatud jätavad talvekuudel soojaarved hoopis maksmata. Korteriühistud on probleemi ees: soojatootjale tuleb maksta, aga kust raha võtta, kui pooled majaelanikud on võlgades.

Luksus maksu alla Kunagi populariseerisid sotsid luksuse maksustamist. Aga mida pidada luksuskaubaks? Kindlasti mitte külmikuid, telereid, autosid ega vaipu. Luksuse alla võiksid minna suured maasturid, mis on mõeldud sõitmiseks raskel maastikul, mitte edvistamiseks linnapildis. Türklastel eksisteerib luksusautode müügimaks, see lisandub käibemaksule ning on päris krõbe. Ka kulda ja briljante ei osta me iga päev, vaid ikka mingiks kindlaks tähtpäevaks. Ilmselge luksuskaup. Samuti merekaatrid.
Omaette küsimus on spordisaalid ja kontserdid. Riik tahab, et me oleksime terved, samas maksustab firmadele ujulate ja spordisaalide kasutamise erisoodustusmaksuga. Sellega karistatakse neid ettevõtteid, kes hoolivad oma inimestest ja on huvitatud, et töötajad oleksid terved.
Endine riigikogulane Hannes Astok sattus reformierakondlaste kriitika alla, kui julges mõni aasta tagasi meelde tuletada, et valitsusel oleks ammu aeg erandkorras ja ajutiselt masu ajal tõstetud käibemaks taas langetada vanale tasemele.
Kui tahame olla eurooplased, peaksime vahel vanast maailmast eeskuju võtma ning alles siis võime öelda, et läheme kindlalt edasi. Sajune õhtu Tallinna bussipeatuses. Mitu inimest üritab sõidugraafikult bussiaegu teada saada, aga loobuvad – ei näe. Sõiduplaan pole mitte ootepaviljoni küljes, kus ta koht olema peaks, kuid seal laiutab tulireklaam. Graafik kui vaene sugulane on tuulele ja vihmale valla laternaposti küljes. Laternad aga on välja lülitatud. Tahad infot saada, käi linnas taskulambiga.
Tavamõistus ütleks, et lampe ei keerata isegi kokkuhoiu ajal välja ristmikelt ega bussipeatustest, sest kuidas bussijuht saab pimeduses veenduda, et keegi pole näiteks rataste alla komistanud. Jutt ei käi agulist ega magalast, vaid kesklinnast, Estonia ja kaubamaja ümbrusest ning Narva maanteest.
Kuid nüüd peaks Tallinna 21. sajandil pikki aastaid valitsenud keskaegsele pimedusele tulema linnavalitsuse armust lõpp, kui valimisteks lubatakse kustunud lambid sisse lülitada! Võiks ju küsida, miks mitte kohe nüüd, aasta pimedaimal ajal, vaid alles märtsiks, kui valget aega juba tunni võrra rohkem? Miks siis mitte juba jaanipäeval?
Ilmselt on linnavalitsusel meeles, et vanasti tuli rahvale valimiste puhul puhvetist defitsiiti pakkuda. Sellest siis ka plaanitav valguse pakkumine. Loodetavasti jõuab linnapea oma vihmavarjurite brigaadiga iga 7000 väljalülitatud lambi juurde isiklikult linti läbi lõikama ja linnatelevisioon teeb sellest katkematu otseülekande. Pretsedenditu juhtum, kui venelased avalikustasid nende heaks kapos 15 aastat tegutsenud agendi, on tõenäoliselt suunatud Eesti luureametkonna diskrediteerimiseks lääne partnerite silmis ja segaduse tekitamiseks enne riigikogu valimisi.
Ülesehituselt ja kasutatavalt retoorikalt hobuse unenägu meenutaval telesaatel, kus „vapper FSB luuraja" Uno Puusepp räägib oma vägitegudest, on ka hulk väiksemaid liine. Näidata kodumaisele publikule, kui edukalt tegutseb FSB. Mustata Raivo Aegi. Kleepida eestlastele külge vanu häid natsisilte.
Teisalt – isegi kui Puusepal õnnestus nurjata Vene saatkonna valguskaabli pealtkuulamine, siis jutud suurtest NATO saladustest, mis ta FSB-le üle andis, tunduvad olema pigem telešõule omane liialdus. Raske uskuda, et eriti salajased dokumendid kapo majas nii hooletult vedelema jäetakse, et suvaline kaablikutt neile takistamatult ja vahele jäämata ligi pääseb. Nii ei tasuks juhtumit ka üle dramatiseerida. Vaevalt suutis Puusepp midagi hullemat kokku keerata kui näiteks Herman Simm. Ning küllap on kapo vastavad järeldused teinud ja võimalikud ohud maandanud juba ammu enne seda, kui Puusepp NTV saatesse lobisema läks. Ei saa ju ometi võimalik olla, et pensioneerunud kapokas läheb Moskvasse elama ja sellele ei järgne kogu ametkonnas põhjalikku suurpuhastust.
Asjaolu, et endised KGB ohvitserid omal ajal üldse kaposse tööle võeti, on kahtlemata kahetsusväärne. Ehk peaks prokuratuur selle kohta toonaselt kapo peadirektorilt Jüri Pihlilt ka konkreetsemat selgitust nõudma? Jutt, kuidas Eestist polnud võtta muid inimesi tehnikaga töötama kui endised kagebiidid, kõlab kummastavalt, kui arvestada, et mitmed teised Eesti luureametkonnad said oma struktuuri üles ehitatud ka ilma KGB abistava käeta.
Ning muide, kas me pärast Dresseni, Veitmani ja Põderi juhtumeid oleme kuulnud, et keegi oleks kaitsepolitseiameti juhtkonnast juhtunu eest reaalse vastutuse võtnud? Siseminister Pevkuri lausega, et Puusepa riigireetmise eest vastutab (vaid) tema ise, on raske nõustuda.
Arutelu selle üle, kas ajateenistuse läbimine teeb pehmost ja lödipüksist mehe, on igihaljas ning selles vallas peab end spetsialistiks igaüks. Poliitiliselt on teema käsitlemine mõnevõrra komplitseeritud, sest võimu tippu on jõudnud põlvkond poliitbroilereid, kes kaitseväes teeninud pole. Pruugib neil vaid riigikaitse asjus sõna võtta, kui neile isikliku kogemuse puudumist kiirelt meelde tuletatakse. Nad võivad küll viidata, et mingil ajal sai kõrgkoolis õppides kaitseväest pääseda, kuid vabatahtlikult ajateenistusse minek oli ju ikka olemas.

Nüüd oli meil nädala algul riigikoguski Norra eeskujul arutuse all ka naiste kohustuslik ajateenistus. Norrast tulnud uudise peale võttis esimesena sõna ekskaitseminister Urmas Reinsalu ja pooldas ka Eestis naistele sõjaväekutsete saatmist.

Kui Õhtuleht soovis teada saada IRLi juhi käest arvamust, miks ajateenistuse läbimine pole Eesti noorte hulgas tihti auasjaks ning kuidas võiks ajateenistuses mitte käinud isa tulevikus oma tütrekesele selgitada, miks too peab minema isa asemel püssi alla ajateenistusse, saabus idee propageerijale Reinsalule esitatud küsimustele vastus hoopis...IRLitarilt Kaia Ivalt.

Eestis on alati olnud kanged naised, kes sünnitasid otse heinakaarel ega lasknud elul välja surra ka siis, kui mehed oli Siberisse viidud. Asi see pole siis tublil naispoliitikul ka mõne mugavusparteijuhi eest dzotile viskuda.
 Kas kõik naised peaksid ka kaitseväkke teenima minema, on juba teine jutt. Eilne rubla kivina kukkumine keskpanga sekkumisest hoolimata lubab katastroofi Vene majanduses. Venemaa keskpank tõstis baasintressi 10,5 protsendilt 17 protsendile, kuid abi oli sellest vaid pooleks päevaks, siis hakkas rubla taas kukkuma - 19 protsenti, saja rublani  ühe euro eest. Tugeva languse tegi ka Venemaa börs, kapitali väljavool riigist on aegade kõrgeim. 

Põhjusi pole vaja kaugelt otsida: lääneriikide kehtestatud sanktsioonid, nafta odavnemine ja Venemaa nõrk majandus, mis iseseisvalt toime ei tule. Kui pole piisavalt naftadollareid, ei saa Venemaa sisse osta elementaarseidki tooteid, kuid tehnoloogia osas ollakse läänest täielikus sõltuvuses. Veidi veel, ja Venemaal ei lenda lennukid ja ka naftapuurtornid jäävad seisma. Ent nagu ütleb Mihhail Hodorkovski – lääs ei ole veel ära kasutanud isegi mitte 2% oma võimalustest. 

Mis aitaks? Rahvusvaheline üldsus ei kehtestanud sanktsioone ju niisama. Küllap piisaks olukorra parandamiseks Putini kursimuutusest: sekkumise lõpetamisest Ukrainas ja Krimmi nn referendumi õigustühisuse tunnistamisest. Kas rahvahulkade "piiritut armastust" nautiv suur juht aga lubab endale vea tunnistamist? 

Ent on ka võimalik, et Kreml asub majandust päästma keelan-käsen meetmetega. Iseasi, mis sellest välja tuleb. Kui lihtrahvas võib hurraapatriotismi lainel veel pikemat aega püksirihma pingutada, siis oligarhidel, kelle arvamus Kremlis maksab, võib kannatus peagi katkeda. 
 Viimasel suurel, 1998. aasta Vene kriisil olid tõsised tagajärjed ka Eestile. Kas seekord läheb paremini? Võimalik. Näiteks põllumehed said suurema ehmatuse osaliseks juba kevadel, kui Venemaa ise lääne toiduainetele piiranguid asus kehtestama. Võiks ju loota, et ettevõtjad, kes Venemaaga äri ajavad, ei hoia praegu enam kõiki mune ühes korvis. Ent üks tõsine majanduskriis võib kaasa tuua ka ettenägematuid, rahvusvahelises mõõtmes katastroofe. Jääb vaid loota, et võidab terve mõistus. Lähiriigid on ümber vaatamas ajateenistuse korraldust. Rootsi kaalub uuesti üldise ajateenistuskohustuse sisseseadmist, mille ta alles neli aastat tagasi kaotas. Norra muutis koguni ajateenistuse kohustuslikuks ka naistele.

Eestis on Reformierakond korduvalt pakkunud välja üldise ajateenistuse likvideerimist ja vaid palgaarmee edendamist. IRL on kindlalt toetanud kohustusliku ajateenistuse säilitamist ja arendamist. Nüüd, kus Norra on võtnud hoopis kangema kursi, küsitakse, kas ka Eesti peaks naiste ajateenistuse kohustuslikuks muutma. Arvan, et seda vajadust meil ei ole ning seda ei peaks käsitlema omaette eesmärgina, mille suunas lähiaastatel liikuda. Küll aga toetan naiste vabatahtliku ajateenistuse võimaluse tutvustamist.

Riigi kaitsevõime kõige sügavam vundament on mõistagi riigi iga kodaniku tegevus: igapäevane tubli erialane töö, panus laste kasvatamisel, ühiskondlike organisatsioonide tugevdamine, võimetekohase hariduse omandamine, lugupidav suhtumine ümbritsevasse ning austus teiste inimeste ja riigi suhtes. Spetsiifilise, kuid laiapõhjalise kaitsevõime annavad kolm alussammast: riigikaitseõpetus koolides tavahariduse osana, üldine ja meessoost kodanikele kohustuslik ajateenistus ning vabatahtlikud riigikaitseorganisatsioonid.
 Kõige esimesed sammud väljaõppes teevad noored Kaitseliidu noorteorganisatsioonides Noored Kotkad ja Kodutütred ning teistes skautlikes liikumistes. See on äärmiselt tänuväärne ja vajalik töö, mis võib olulisel määral suunata noorte edasisi valikud ning suhtumist riiki ja selle kaitsmisse. Soovitan kõigil emadel-isadel uurida oma kodukohas võimalusi laste suunamiseks neisse organisatsioonidesse. Ja muidugi kaaluda ka seda, et koolitada ennast noorte rühmajuhiks ja see töö oma õlule võtta, sest sageli on puudu just täiskasvanud juhendajatest. Olen ise Kaitseliidu toetajaliige ning ka napid koostöötunnid noorkotkastega toovad alati rõõmu südamesse.

Teine, väga tähtis ülesanne on, et koolides oleks võimalik kõigil soovijail läbida riigikaitseõpetuse kursus. Samuti tuleks seada eesmärgiks, et igas Eesti piirkonnas oleks gümnaasium, kus oleks sisse seatud riigikaitsesuund, et õppida seda valdkonda süvendatult. Mõlemad arengud nõuavad riigilt pingutust, et tagada heal tasemel õpetajate olemasolu. Koolis õpitu peaks olema nii noormeestele kui ka tütarlastele oluliseks baasiks kaitsealaste teadmiste ja oskuste osas, samuti andma hea võimaluse mõelda, mil moel ollakse edaspidi valmis riigikaitses osalema. Kui meestele on Eestis ajateenistus kohustuslik, siis naistele on see võimalik alates eelmise aasta kevadest. See tähendab, et nad saavad endale võtta vabatahtlikult kaitseväekohustuse, läbida ajateenistuse ning olla reservväelased. Sellega on tagatud kõigile võrdsed võimalused. Eelmisel aastal nägi riiklik kava ette võtta ajateenistusse pisut üle 3000 kutsealuse, neist kuni 16 naist. Selleks aastaks oli kaitsevägi valmis vastu võtma juba kaks korda rohkem naisi.

Arvan, et Eesti on astunud sellise võrdse võimaluse loomisega pika ja vajaliku sammu edasi. Kuid lähiajal oleks mõistlik neis raamides ka tegutseda ning ajateenistust naistele kohustuslikuks muuta ei pea ma õigeks. On ju naisel kanda perekonna ja ka riigi elus eriline roll, laste sünnitamine ja kasvatamine. On eluetappe, kus ema asendamine pole võimalik või ei tule lapse arengule kasuks. Samuti on Eestis probleeme töö- ja pereelu ühitamise võimalustega. Mitmes piirkonnas on ülimalt keeruline saada lasteaiakohta, raske on leida osaajaga tööd või pole osakohaga töötamine majanduslikult võimalik. Sageli kasvatab ema last üksi. Visalt juurdub isade suurem osalemine järeltulijate kasvatamisel ja kodustes töödes. Selle tulemusena sünnitavad naised vähem lapsi, kui on nende tegelik soov ja vähem, kui on vajalik eestlaste arvukuse püsimiseks. Kui selles olukorras muuta naiste ajateenistus kohustuslikuks, siis suure tõenäosusega lükkame edasi ja halvimal juhul pärsime veelgi laste sündi.

Küll aga tasub tähelepanu pöörata sellele, et noored naised oleksid hästi informeeritud võimalusest ajateenistusse minna ja saaksid teha oma teadliku valiku. Parimaks infoallikaks ja ka hea eelkogemuse saamise kohaks on kooli riigikaitseõpetuse kursus. Samuti võiks kaaluda kaitseväeteavituse saatmist kõigile vastava aastakäigu neidudele ning huvi korral oleks neil võimalus sellele positiivselt reageerida.

Praegu on kaitseväes 325 ja Kaitseliidus 13 naissoost tegevväelast, 2000 naist on Naiskodukaitses ja 1207 Kaitseliidu malevates ja küberkaitseüksustes. Seega on naiste jõud ka praegu meie kaitseorganisatsioonides arvestatav. See on tähtis ja ühiskonna poolt hinnatud. Oluline suund võikski olla Kaitseliidus ja selle eriorganisatsioonides naiste osaluse suurendamine. Emana olin uhke, kui vanem poeg otsustas enne ülikooliõpinguid kohe ajateenistuse läbida ning teine poeg on sama suunda võtmas. Tütrele, kes on alles koolitee alguses, soovitan kõigepealt tutvust teha kodutütarde organisatsiooniga. Kas riigikogu liikme hea tava, mille parlamendi vanematekogu eile heaks kiitis, suudab parandada Toompea lossi mainet avalikkuse silmis? Või mis veelgi tähtsam – kas see takistab mõnd riigikogu liiget panemast toime ükskõik millist taunimisväärset tegu?
Aus vastus mõlemale küsimusele on ei. Kaja Kallase algatusel koostama hakatud riigikogu liikme eetikakoodeksist võrsunud hea tava koosneb punktidest, mis oma lihtsakoelisuses meenutavad omaaegset pioneeri käitumiskoodeksit. Puudu on vaid paragrahv stiilis – riigikogu liige peab lugu hügieenist ja peseb ennast regulaarselt, kaasa arvatud kael ja kõrvatagused.
Kas meil on alust arvata, et mõni riigikogu liige edaspidi punastaks häbelikult ainuüksi mõtte peale, et võiks lugeda konkureeriva erakonna juhtiva tegelase meilivahetust, ja keelduks solvunult, kui talle seda pakutakse? Või et kui on võimalus saada erakonnale kilekott musta rahaga, siis tuleb riigikogu liikmele tulikirjas silme ette riigikogulase hea tava rida: „Riigikogu liige ei võta vastu kingitusi ega teeneid, mis on seotud tema tööga ja ületavad tavapärase viisakuse piirid."
Ainus viide hea tava rikkumisega kaasnevale on punkt, mis sedastab, et rikkumist arutab riigikogu korruptsioonivastane erikomisjon. Süüteo tunnuste ilmnemisel võib erikomisjon edastada materjalid uurimisasutusele või väärteo kohtuvälisele menetlejale. Põhimõtteliselt on erikomisjon riigikogu liikmete tegevusel silma peal hoidnud ka seni, kuid ainus, millega seoses me komisjonist kuuleme, on kord aastas esitatavad riigikogulaste majandushuvide deklaratsioonid.
Tore, et nüüd on kirja pandud mingigi moraalne juhis riigikogu liikmetele. Ent inimene, kel enamvähem korralik lastetuba ning kes teab, et valetada, varastada ega võõrast kirjavahetust lugeda pole ilus, ei vaja mingit head tava.
Kui mõni riigikogu liige aga edaspidigi pätti tahab teha, siis kes või mis saab teda takistada? Ühe käega antud, teisega võetud – riigikogulase kriminaalvastutusele võtmise tegi riigikogu alles möödunud nädalal märksa keerulisemaks, kui see seni oli. Venemaa juhid on oma agressiivse poliitikaga suutnud lühikese ajaga manööverdada riigi isolatsiooni. Venemaa president ei pääse eriti reisima, isegi kui tahaks sulistada soojas vees ja käia tiigrijahil. Pole jäänud palju riike, kus ta on külalisena oodatud.
Kremli propagandistlik valetamistaktika, mis läänes nii kaua ja nii hästi peale läks, on hakanud veerema tühikäigul. Õige hulluks on aga läinud Venemaa majandusseis. Sõjapidamiseks kipub raha nappima, sõjaväelastele ega lojaalsetele kaaslastele ei saa enam palka maksta. Tuleb piirata senist pillavat ja ambitsioonikat rublalaristamist. Rubla on lühikese ajaga muutunud kehvakeseks maksevahendiks.

Oma osa on muidugi lääne tagasihoidlikel sanktsioonidel, kuid palju suuremat mõju Venemaale on avaldanud nafta ja gaasi hinna madalaks ajamine. Naftatulud on nii kokku kuivanud, et Venemaa riigieelarve ei vea enam välja. Ka väliskapital on riigist suures osas põgenenud. Ukrainast ei saa sõjatööstusele komponente ja varuosi. Palju siis neid humanitaarkonvoiga ikka jõuab ära tuua. Ukraina tehased, kus Venemaale vajaminevat toodeti, seisavad või ei tooda piisavalt. Nii Kremli otsustajatel kui Vene oligarhidel ongi nutt kurgus, aga seda ei saa nad välja näidata. Oligarhid peavad Kremli vallutusiha pärast loobuma ilusast elust. Lihtne vene rahvas muidugi on kannatlik ja taltsas ning talub Kremli pakutavaid mis tahes raskusi, kui talle seletatakse: nado Fedja, nado, vaja on impeeriumi paisutamise nimel olla leplik. Maailm peab ometi venelast kartma, et austaks.
Omal ajal suutis president Ronald Reagan Nõukogude Liidu lõpetada 70dollarilise nafta barrelihinnaga. President Obama ajal sellest ei piisa. Venemaa on saanud tugevamaks, kui oli Nõukogude Liit oma parimatel aastatel. Kui aga nafta hinda veelgi alla kruvida ja hoida seda pikemat aega, siis leiab Kreml end dollaridieedilt ning ribikondid hakkavad kiiresti välja paistma. Tuluallikad on Putinil samad, kui olid Hruštšovil, Brežnevil ja Gorbatšovil. Ilma naftadollarita ei ehitatud kommunismi ega taasta Putin ka Nõukogude Liitu. Maailma naftaturgu kontrollib suures osas oma toodanguga Saudi Araabia. Tema monarhid püsivad võimul aga suuresti tänu USA toele. Arusaadav, et tuleb kuuletuda, kui Washington soovitab naftatootmist mitte vähendada. Naftaturul on meeldiv ülepakkumine ning hind langeb. OPEC, kelle mõni liige tahaks tootmist vähendada kõrgema barrelihinna hoidmiseks, on võimetu.
Muidugi ei tea me praegu veel täpselt, kes on need seltsimehed, kes Putinit võimul hoiavad. Palju ta, vaeseke, seal Kremlis siis oma peaga ikka otsustab. Ega Brežnev või Gorbatšov olnud ka ise otsustajad. Eks tuleb ajapikku välja, kes on Putini niiditõmbaja ja hall kardinal. Kuid praegu on ta progressiivse maailma vaenlane number üks. Lootused on uue valitseja peal. Kuid suuri illusioone ei maksa teha. Võtame kas või Hodorkovski, kelle eest lääs on võidelnud ja keda kui demokraati idealiseerinud – juba on ta jõudnud öelda, et kui temast president saab, siis Krimmi ta tagasi ei anna.
Venemaal on tsaari väljavahetamiseks vähe võimalusi. Rahvas pole viletsat isevalitsejat kukutanud, ikka on see käinud õukonnaintriigide kaudu. Sageli on olnud peaküsimus, mida arvab asjast sõjavägi. Vene armee on aga praegu juba mõistmas, et rahaga saab olema kitsas. Kuidas Mati Unt oma kultusraamatus ütleski: „Kust varblane teab, mida kass mõtleb!" Lääs tahab Putinist lahti saada, võib-olla tahab seda peagi ka Vene sõjavägi. Ega see pole esialgu üldse halb eesmärk.


Laulame seda laulu jälle Mitmekümneaastane lootus, et Venemaa on muutunud demokraatlikuks, varises kokku. Tundub, et taas on aktuaalne ja vägagi laulmiskõlblik omaaegne innustav laul "Ärgake, Baltimaad, Leedumaa, Lätimaa, Eestimaa". See loodi Nõukogude Venemaa vastase Balti keti jaoks ja lauldi kolmes keeles, kus eestikeelset osa esitas Tarmo Pihlap.
Nüüd tuleks vaid pisut sõnu kohendada, pidades silmas lääneriikide võitlust pealetungiva Vene imperialismi ohuga. Uues redaktsioonis võiks kõlada üleskutse nii: „Ärgake, läänemaad, Inglismaa, Prantsusmaa, Saksamaa!". Sir Elton John võiks olla esitaja Inglismaa poolt, Nina Hagen Saksamaalt ja Christophe Maé Prantsusmaalt. Esiettekanne võiks olla Euroopa Parlamendi ees. Tõsi, ärkamise märke küll on, kuid nii mõnigi hõõrub veel uneseguseid silmi ja mitmel on need nii rähmased, et pilt jätkuvalt ähmane. Rääkisin mõni aeg tagasi ühele keskkooliklassile ajakirjandusest. Rõhutasin põhilist: ajakirjanik peab olema kajastatava teema suhtes neutraalne ja andma sõna kõigile osalistele.

Üks noor küsis: aga kui üks osapool on paha, näiteks mõni kurjategija? Kordasin: õigus sõna saada on kõigil osapooltel. Kui nad ise seda ei soovi, siis on teine asi. Kirjutasin nädala hakul artikli, kus oma versiooni juhtunust rääkis Triin Tulevi peksmises süüdi mõistetud Rasmus Vesiloo.

See pole tema heroiseerimine või käitumise vabandamine. Ta polnud siiani meedias pikemalt sõna võtnud, kommentaarid piirdusid sellega, mida ta ütles kohtus kohtuniku ees. Tulev on saanud oma lugu rääkida mitu korda, alates „Pealtnägijast" ja lõpetades oma raamatuga. Kindlasti näeme tema mõtteid peagi taas ka mõnes naisteajakirjas.

Sestap üllatas mind mõneti reaktsioon, et Vesiloole meedias sõnaandmine oli vale. Ma arvan, et vale oleks see, kui teine osapool lihtsalt suukorvistataks. Uudisartiklites pole selline asi mõeldav ja neutraalne ajakirjanik nii ei käitu. Uuest aastast kehtib Lätis Eestilegi silmad ette tegev seadus, mis annab viimases hädas olevatele kodulaenuvõtjatele võimaluse laenust priiks saada, kui nad ostetud kinnisvara pangale tagastavad. Teisisõnu, võtmed pangale tagasi ja laenust vabaks! 

Tundub ju igati kauaoodatud euroopalik seadus, mis peaks Maarjamaal juba ammu kehtima? Kahju küll, aga nii kaua, kuni meie riik on Reformierakonna või IRLi võimu all, eesti rahvas sellise inimliku seaduse vastuvõtmist oma õnnetuseks ei näe. On avalik saladus, et eelpool nimetatud parteid on välispankadega igatpidi seotud, mistõttu kaitsevadki nad võõrpankade, mitte eesti laenajate huve. Ja on tõepoolest silmakirjalik, et Lätis peagi jõustuvale seadusele sarnased laenusaajasõbralikud seadused kehtivad küll põhjamaiste pankade koduriikides, aga mitte meil siin. 

Eesti peaks Lätist eeskuju võtma 

Muide, Lätis jõustuva seadusele samalaadse ettepaneku tegi Keskerakond riigikogule juba 2009. aasta sügisel. Kuulda ei ole meid siiani võetud, aga oma valijate abiga võitleme eesti rahva nimel edasi.
 Läti võttis vastu seaduse, mille eesmärgiks on panna eelkõige just panku, aga ka laenuvõtjat vastutustundlikumalt käituma. Sellega astusid lätlased suure sammu meist ette. Ometi võime Eesti meedias lugeda kummalisi mõttevälgatusi sellest, kuidas Lätis on võetud vastu halb seadus, mida meie kindlasti ei peaks ega tohiks järgida. Selle taga paistavad muidugi Skandinaavia pankade kasumiahned kõrvad, kuna arusaadavalt ei ole laenuvõtjasõbralikud seadused nende huvides.

Teatavasti on Eesti majandusruum Põhjamaade pankade kontrolli all. Kes lasi sel aga juhtuda? Võtmeroll antud loos on IRLil Mart Laari isikus. Asi sai alguse välispankade ihast allutada endale kõik Eesti laenukliendid. Mängu võitvat see, kes ahmib endale kõige rohkem eluaegseid laenuorje. Niimoodi saidki kunagistest Rootsi pärisorjadest Rootsi pankade võlaorjad.

Pangandusturu liider Swedbank leidis endale ka poliitilise kaitseingli, kes andis garantii, et Eestis ootamatult laenuvõtjaid kaitsvaid seadusi vastu ei võetaks ja panganduspoliitika inimkeskseks, see tähendab pangavaenulikuks, ei muutuks. Mart Laar valitigi Swedbanki nõukogu liikmeks 2006. aastal. Majandusharidus oli ebaoluline, kuna pank tahtis poliitilist käepikendust, kes sillutaks tee eesti rahva totaalsele laenuorjusele.

Mäletame ju kõik, kuidas laenubuumi ajal isegi madala ja ebastabiilse sissetulekuga inimesed said kodulaenu. Käidi peale, et inimene võtaks lisaks kodu ostmisele laenu ka mööbli ja köögitehnika ostuks, mis tähendab, et juba siis laenati inimesele teadlikult rohkem, kui oli tema kinnisvara väärtus. Paljud neist laenuorjadest on tänaseks kaotanud ka oma kodu, pere, tervise ja tänavale tõstetud, kuid pangalaen ripub neil jätkuvalt kaelas.

Laenumulli lõhkedes varises kinnisvaraturg kokku, majandus paisati sügavasse kriisi ja mõistagi ei võtnud riigivalitsus pankade röövretkede vastu mitte midagi ette. Rasvaseid kasumeid teenivad pangad kaotavad maapiirkondades ja väiksemates asulates sularahaautomaate, sulgevad kontoreid, koondavad töötajaid ja suruvad meilt viimsegi eurosendi välja. Eestis on lubatud paljud asjad, mis koduriigis on neile keelatud. 

Riik peab laenuvõtjaid kaitsma 

Arusaadavalt tuleb laenu võtta vastutustundlikult. Laenu tuleb aga ka anda vastutustundlikult, mis ongi see, mida on täpsemalt ja rangemalt tarvis seadusega paika panna, et ka laenuvõtja oleks lõpuks kaitstud. Usun, et keegi meist ei soovi olla olukorras, kus oled kaotanud küll oma kodu, aga pead nö surnud hobust, see tähendab kodulaenu edasi maksma.

Teame ju, et suheldes pangaga on tavakodanik alati nõrgemas positsioonis. Viimasele peaks appi tulema riik. Eestis see kahjuks nii ei ole. Tuleb lõpetada olukord, kus riik on laenuvõtjad jätnud laenuandjate, st pankade meelevalda.

On viimane aeg midagi jõuliselt ette võtta. Me ei saa ju ometi lätlastest kehvemad olla. Nemad on meist õiglasema ühiskonna osas suure sammu võrra ees. Seega peaks Eesti Läti endale kindlasti eeskujuks seadma ja võtma vastu seaduse, mis annaks laenuvõtjatele võimaluse pankadele n.ö võtmed tagasi anda ja seeläbi võlaorjusest vabaneda. Riigikogu võttis mõni päev tagasi vastu korrakaitseseaduse muudatuse, mis taastab enne 1. juulit kehtinud olukorra ja keelab taas avalikus kohas joomise.

Seda tegi seesama riigikogu, kes algul häälekalt ja ausa näoga põhjendas, kuidas mõistlik avalikus kohas joomine on alkoholikultuuri osa ja et vaja on usaldada inimesi ja et käskude-keeldudega ei tohi liigselt piirata inimeste vabadusi ja nii edasi.

Nüüd avalikku tarbimist taas keelates tuuakse sama ausa näoga ära värske uuringu tulemused, mille järgi tervelt 82 protsenti elanikest on avaliku joomise vastu.
Kas poleks lihtsam olnud korraldada selline uuring enne korrakaitseseaduse jõustamist? Või siis ei olnud seda vaja, nüüd aga oma näo päästmiseks küll?

On avalik saladus, et oma tugevat rolli seadusemuudatuse läbisurumisel etendas Tallinna maitsetu aktsioon sinikollaste siltidega, mis presidendi akna all Kadriorus ja Toompea lossi ees justkui lubasid juua. Ent nendest nüüd ju ikkagi lahti ei saa, sest omavalitsusele jäetakse õigus määrata kindlaks kohad, kus on alkoholi tarvitamine lubatud. Kuuba vabadusvõitluse algataja Jose Marti loodud kujund USA-Kuuba suhetest – osav Taavet ning rohmakas ja ahne Koljat – muutus tõeliseks tööriistaks supersuhtleja Fidel Castro käes, kes Marti 100. sünnipäeval alustas võitlust USA (ja Las Vegase maffia) toel võimu haaranud Batista režiimi vastu.

Kuigi Castrost ei suudetud vabaneda ja ta vahetas soodsal hetkel usku Moskva tuumarakettide kilbi alla asumisega, oli müüdil sisu ja minekut. Iga USA altminekut (ainuüksi USA Luure Keskvalitsuse katseid Castrot tappa tuli 638!) saatis kuubalaste vaimustumine võimalusest suurele naabrile ära teha. Ehkki reaalsuseks sai ka totrast majandusmudelist tulenev viletsus, oli enamik rahvast valmis kannatama. Korduvatele ennustustele vaatamata ei tekkinud Kuubal kunagi märkimisväärset opositsiooni, ka mitte viimastel aastatel, kui interneti ja mobiilide abil on masse liikvele pandud kümnetes Araabia ja Aasia riikides.

Nii need 52 aastat suhete puudumist ja kaubandusembargot täis tiksusidki, kuni USA president Barack Obama leidis, et 17. detsember 2014 on sobiv hetk anda teada selle poliitika muutmisest.

Nobeli preemia polnud juhus Põhimõttelise pöörde ettevalmistamine USA välispoliitikas käis täielikus saladuses ja seda eeskätt USA vabariiklaste jaoks, kes novembris 2014 olid enda kätte saanud enamuse Kongressi mõlemas kojas ja valmistusid Obamat praadima. Nüüd on seis pigem vastupidine – vabariiklastel tuleb end taltsutada. Muul maailmal jääb üle möönda, et Obama ja tema meeskond on parimad rahvusvaheliste protsesside kulgemise etteaimajad ja suunajad. Võimuletulekust saati ehk siis – Nobeli rahupreemia andmine Obamale detsembris 2009 polnud juhus. Seda kinnitab Kremli-vastaste sanktsioonide toimimine ja Putini sundseis tema eilse pressikonverentsi eel.

Kuna USA-Kuuba 1959–2014 suhted olid unikaalsed, saadavad neid sajad ja tuhanded müüdid. Ikka selleks, et ühed saaksid varjata altminekuid ja teised kokku luuletada tõelisi ja olematuid võite. Esmajärjekorras algab nüüd just nende purunemine.

Alustaksin sellele kaasaaitamist siinkohal mõne rohkem kõlanud killuga. Revolutsionäär Castrole eelnes ikkagi aastaid kõrgklassi poliitikas toimetanud advokaat Fidel Castro, kes suhtles palju ka Batistaga, kuni nende teed läksid lahku. Castro saabus Havannasse alles 8. jaanuaril 1959 ehk pärast Batista põgenemist toimetasid seal paljud, kaasa arvatud USA toel ametisse pandud näod ja Castro pääses riiki tegelikult ruulima alles 16. veebruaril 1959.

Aprillis 1959 ootas ta USAs kolm nädalat kohtumist Eisenhoweri meeskonnaga, ent näole andis vaid volitusteta asepresident Nixon. Mida Castro soovis, näitas kuu hiljem Buenos Aireses pakutud kava, et USA teeks Ladina-Ameerika tarvis uue Marshalli plaani. Kuna Valge Maja ikka ei reageerinud ja avastati esimesed vandenõud Castro kukutamiseks, käivitas Castro maareformi ise. Kuna see aga puudutas peatselt ka USA kodanikele kuulunud maad, siis... Castro taga oli ülestõusnute armee ja rahva toetus ning ühel hetkel pakuti abi välismaaltki.

Tänaseid termineid kasutades võiks öelda, et Moskva pakkus Castrole projekti ja kuna see tagas talle sisepoliitikas sotsiaalsete ümberkorralduste tegemiseks vabad käed – veel Jose Marti kirjeldatud – ning seda USA kiuste, siis võttis ta selle projekti koos Kremli katusega vastu. Poliitiliselt oli see tohutu meelemuutus, sest tal tuli teha koostööd Kuuba kommunistliku parteiga, kes varem oli alati toetanud Batistat ja isegi tolle võitlust Castro partisaniarmee vastu.

Kui Castrot pidada projektkommunistiks, siis tema noorem vend Raul oli pere esimene ideeline kommunist. Just tema tõi ülestõusnute seltskonda marksistid, kaasa arvatud Ernesto Che Guevara. Viimaste esilekerkimine 1959–60 kulges vastavuses NSVL mõju suurenemisega Kuubal. Ühtlasi vastutas Raul armee eest ning tagantjärele võib seda pidada külma sõja aegsetest üheks edukamaks, kui meenutada kuubalaste kaasalöömist Angoola, Mosambiigi, Kongo ja Etioopia kodusõdades.

2008. aastal ameteist taandunud Castro on veel praegugi 88selt kinni kujutelmades, mida ta omal ajal 100%-liselt ja pimesi üle võttis (ehedaim näide – Fidel Ukrainast 5.08.2014: „Putin ei saa valetada, sest Venemaa kaotas Suures isamaasõjas 26 miljonit inimest."). Temast viis aastat noorem Raul paistab silma pragmatismiga. Turumajandust üritati Kuubal taastada veel 1970ndatel, kuid Nõukogude nõunike survel see tühistati. Castro tegi uue katse 1990ndatel, ent USAst ei tulnud loodetud reageeringut ja president Clinton kohtus Castroga alles oma ametiaja lõpul septembris 2000.

Vabariiklastega pole Kuuba juhtkond kunagi jutule saanud, sestap olid kõik lootused pandud Obamale. Tasub meelde tuletada kuubalaste vahendustegevust Kolumbia kodusõjas (viimase presidenti peab USA oma tähtsaimaks strateegiliseks partneriks Kariibi basseinis) ning Obama ootamatut ligiastumist Raul Castrole 10. detsembril 2013 Lõuna-Aafrikas toimunud Nelson Mandel mälestustseremoonial. Mikrofonid noppisid välja kuubalase esitlemise „I´m Castro. Pleased to meet you" – sõnad, mis ilmselt panid aluse terve aasta väldanud salakõnelustele. Nende vormiliseks põhjuseks oli spioonide vahetamine, tegelikuks – „end mitte õigustanud poliitika" (B. Obama termin) tühistamine.

Ausalt öeldes on hea tunne – varsti sõidetakse mitte niivõrd Vabaduse kui müütidest vabanevale saarele. Hoolimata oma tavatust leebusest jäi Venemaa president Vladimir Putin oma eilsel traditsioonilisel maraton-pressikonverentsil kindlaks senisele jäärapäisele retoorikale: lääs kiusab Venemaad ja täitsa ilmaasjata.

Näib, et ka paari päeva tagune paanika rubla kukkumise tõttu pole Putinit suuremalt muretsema pannud: kõik saab korda, läheb vaid veidi aega, majanduskriis kestab halvimal juhul kaks aastat. Ja see on tegelikult hea: majandusliku konjunktuuri muutus sunnib Vene ettevõtteid ümber orienteeruma toormel mittepõhinevatele sektoritele ning see kutsub esile optimismi. Kõik paha on lääne sepitsuste tulemus, ja sanktsioonid pole loomulikult Krimmis ja Ida-Ukrainas toimepandu hind, vaid hind selle eest, et Venemaa püüab säilitada oma suveräänsust ja iseseisvust. Ida-Ukrainas ei sõdi Vene armee ega Vene sõjaväelased, vaid „vabatahtlikud", mitte mingid palgasõdurid. Sest palka neile üldse ei makstavatki. Ja üldse, konflikti osas Ukrainaga on Venemaal õigus, läänel mitte. Venemaa kaitseb vaid oma huve ega ole agressiivne.

Ja nõnda edasi. Jääb vaid nentida, et majandusseis ei ole veel piisavalt tõsine, et oleks Kremli isakestele pärale jõudnud. Veel on võimalik patriotismi najal rahvast kartulikoori sööma sundida. Ent mis siis, kui oligarhid ei ole nõus solidaarselt koos teistega kartulikoortest toituma? Mis saab siis, kui rubla kukub veel ja hullemini? Pole mingit põhjust, miks ei peaks ta uuesti langusesse minema. Mitte mingit lahendust kuhjuvatele probleemidele Putinil ju ette näidata ei olnud, puhas lohutamine, et küll läheb paremaks. Aga tegelikult saab olukord minna ainult hullemaks. Sanktsioonide mõju on kumuleeruv, pealegi võib neid juurdegi tulla. Nafta ja gaasi hinnatõusu oodata oleks liiga sinisilmne lähenemine.

Seni aga jääb kõik nii, nagu me sel aastal juba harjunud oleme. Venemaa sõjalennukid ülbitsevad Euroopa taevas, meie piiride taga korraldatakse suuri sõjaväeõppusi, Vene „humanitaarkonvoid" sõidavad Donbassis sisse-välja ja Vene „vabatahtlikud" aitavad kaasmaalasi Ida-Ukrainas.
  Külm sõda jätkub. Mobiiltelefon on ikka imeline asi küll. Eriti aga meeldib igamehel taskus olev telefon salakuulajaile, salakõrvale.

Mõtelda: millal viimati kuulsite fraasi: see pole telefonijutt?

Ühest küljest polegi ju meil, igapäevainimestel nagu eriti midagi, mida oma riigi eest varjama peaks. Ja ega see ju riiki eriti huvitagi, kuigi vandenõuteoreetikud väidavad, et meil kuulatakse kõike ja kõiki massiliselt pealt. Kui mitte kaitsepolitsei, siis Echelon niikuinii.

Aga isegi kõige rikkalikuma fantaasiaga vandenõuteoreetik poleks osanud välja mõelda geniaalset plaani, kuidas pealt kuulata kogu riigi valitsusametnike sidet.
 Niisiis, „teadmata päritolu” mobiilside võltstugijaamadest on küllastunud Oslo ja Stockholmi valitsuskvartalid, mobiilside anomaaliaid olla täheldatud ka Helsingi kesklinnas.

Selles valguses tundub tähelepanu sihiliku kõrvalejuhtimisena muinasjutusaade sellest, kuidas vapper kaitsepolitseis pesitsenud KGB superluuraja, tegelikult kaablikutt nurjas Eesti ja USA luureoperatsioonid istutada lutikad Vene saatkonna sidekaableile.

Moskva kasutab kogu aeg luures Moskva süsteemi ehk silmast silma kohtumisi, peitpostkaste ja muud mitteelektroonilist.

Ja kuigi Tallinnas pole veel veidraid sideseadmeid üles leitud, on see vaid aja küsimus. Seega kui telefoniga rääkida, tuleb öelda: mesikäpp, päntajalg, mõmmik, mõmm, karumõmm, karuott, ott, päts, metsaott, metsasaks. Vanarahvas oli väga tark ja praktiline. Euroopa on peaaegu terve tänavuse aasta olnud sõjasarnases olukorras. Esimest korda pärast Teist maailmasõda muudetakse Euroopas riigipiire vägivaldselt – püssirohu ja verega. Selline olukord paneb küsima, millised on Euroopa Liidu võimalused end ja oma liikmeid kaitsta.

Euroopa Liidu suurim tugevus ja ka nõrkus on ühised poliitikad. Kui näiteks majanduses ja eelarveküsimustes ollakse üsna ühel meelel ja tiritakse köit samas suunas, siis välispoliitikas on sellise joone hoidmine märksa keerulisem ning mõnelgi korral kipuvad riikide kitsad huvid ühist liini murendama.

Samas on Vladimir Putini agressioon põhjustanud ühtekoondumise. Isegi need riigid, kes sanktsioone eriti ei poolda, lähevad enamusega kaasa ning liit on neis küsimustes püsinud ühtne. See on tekitanud Kremlis segadust. Nüüd on vaja mitte närve kaotada ning jätkata ja süvendada ühtset joont, kuni Venemaa valitsus naaseb rahvusvaheliste käitumisreeglite austamise juurde.

Prantsusmaa valitsuse kõhklused anda Moskva tellitud Mistrali ründelaevad üle Venemaale on asendunud märksa selgema hoiakuga. Euroopa Liidu ja ka Euroopa Parlamendi liikmete survel on Prantsusmaa seadmas liidu solidaarsust ning väärtusi kõrgemale ühest rasvasest äritehingust.
 Euroopa julgeoleku tugevdamiseks vajame eeskätt ühtset energiapoliitikat, milles ei vahetata põhimõtteid torude vastu. Mõne aasta eest heaks kiidetud otsusega luua ühtne energiaalane siseturg on nüüd eriti kiire ning Euroopa Parlament teeb kõik, et ükski riik ei jääks energiavarustuse vallas isoleerituks ega välissurvele haavatavaks.

Üks olulisemaid liidu turvalisuse tagamise dimensioone on küberkaitse ja -julgeolek. Uued võimalikud konfliktid ei hakka enam kunagi olema traditsioonilised. Pigem on ette näha hübriidkonflikte, kus kaalukas roll on infosõdadel, ning see muudab tehnoloogiast sõltuvad ühiskonnad eriti haavatavaks. Liit peab sellele erilist tähelepanu pöörama, et olla valmis suurte küberintsidentidega silmitsi seisma. Euroopa Parlament võttis 2012. aastal vastu minu koostatud raporti küberjulgeolekust ning küberkaitsest.

Liikmesriikide sõjaline kaitse on jätkuvalt NATO kätes. Tõsi, Euroopa Liit kujundab ka oma julgeoleku- ja kaitsepoliitikat, kuid see saab NATO-t täiendada, mitte asendada. Muidugi oleks Eesti julgeoleku seisukohalt tervitatav, kui NATO-ga liituksid kõik Euroopa Liidu riigid, eriti Soome ja Rootsi. Selline samm laiendaks NATO vihmavarju kogu Läänemere piirkonnale.

On hädavajalik kiiremas korras täpsustada Euroopa Liidu solidaarsus- ja kaitseklausli rakendumist kriisi korral, et sätestada üheselt mõistetavad kokkulepped, milliseid reaalseid samme astutakse näiteks kallaletungi, terrorismi või ka katastroofi korral. Hasart, millega meilgi elatakse kaasa Vene rubla kukkumisele ja tõlgendatakse Putini vastuseid suurel pressikonverentsil, on õigustatud, kuid siiski vaid osaliselt. Oleme küll selle suure riigi naaber, kuid oma majandusprobleemidega peavad nad siiski ise hakkama saama. Narva elanikud võivad küll piiri taga rubla languse tõttu meie kui euroala jaoks odavaid sisseoste tegemas käia, kuid see ei lahenda meie ees seisvaid probleeme. Mõnele poliitikule võib selline asjade seis tunduda isegi kasulik, sest Venemaa süveneva viletsuse taustal saab viidata, et võrreldes idanaabriga on elu Eestis päris hea.

Riigikogu valimisteni on jäänud veidi üle kahe kuu, kuid asjalikku diskussiooni polegi veel olnud, kui selleks mitte lugeda Tammsaare tembeldamist sotsiks, Savisaare poognaid jääl või peaministri propagandat Ämari lennuväljal. Samas on rahulolematus praeguste oludega piisavalt suur, kui arvestame riigikokku seekord pürgivate poliitnoviitside varasemaga võrreldes suurt hulka.

Parlamendierakonnad on kampaania praeguses faasis pannud rõhu meeldejäävatele kujunditele ja üldsuse provotseerimisele. See töötas, Tammsaarest, Savisaarest ja Ämarist räägiti palju, isegi väga palju. Kuid see ei teinud meid targemaks selles osas, mis meid ootaks ees siis, kui valija need erakonnad võimule aitaks. Sellist ajuloputust saavad parlamendierakonnad teha neile riigieelarvest antava raha eest.

Olukord on seda kurvem, et erakonnad ei üritagi üksteisest selgema sõnumi edastamisega eristuda. See tähendab valija alahindamist. Aga ka seda, et parteidel ei pruugigi olla kandvat ideed valimistele minekuks. Uisureklaami asemel tahavad ka Keskerakonna valijad teada, kui suur on nende palk või pension nelja aasta pärast. Rääkige asjast. Mida vanemaks ja väsinumaks Keskerakonna juht muutub, seda uljamaks ja nooruslikumaks tema kuvandit tuunitakse. Kehadublandi uljad uisupoognad 35 000 euro eest ning ühele pildile trügimine koos Reagani ja Kennedyga peaks päädima enneolematu kõnega olukorrast riigis. Hea, et enne jõudis depoosse kupatada riigi antud trammi, millele tõelise batjana oma nõuniku nime pani. Universumi peadirektori tiitel vaja ju eelmiselt valitsusjuhilt endale võtta.

Kolinal kukkuva Vene rubla võrdsustumine ühe eurosendiga paneb iga eestlase rõõmust õhkama – küll on hea, et me sellest Vene värgist juba ammu eraldatud oleme. Taasiseseisvuse aegu polnud neil lepalehtedel samuti enam mingit väärtust. Nüüd lubab kallis euro idanaabri siplemist odavneva naftahinna ja sanktsioonide küüsis rahuliku südamega pealt vaadata.

Eesti on tõeline õigusriik, kui maksab Vene telesaates kapos töötamise ajal Moskva kasuks luuramisega ärbelnud kagebiidile endiselt eripensioni. Puusepp on õnneseen, sest rubla nõrkuse tõttu saab ta nüüd tunduvalt rohkem talle kalleid rublasid. Ning kuigi kapo kinnitab, et Puusepp ei saanud meile erilist kahju tekitada, on neil põhjust oma kontoris hoolikalt ringi vaadata. Kuidagi paljuvõitu igasugu luurejamasid ette tulnud.

Sotsid on paljastamas oma tõelist palet, kui tahavad pealinnas elamist karistada kõrgema sotsiaalmaksu kehtestamisega ning plaanivad Keskerakonna eeskujul astmelist tulumaksu. Ikka see geneetiliste punaste mentaliteet, et õnn tuleb meie õuele siis, kui klassiviha külvates rikastelt ära võtta ja vaestele laiali jagada. Peale selle üks korralik flirt vene valijaga, et leida ühisosa koostööks Keskerakonnaga.

Riigikogu eetikakoodeksist on vähe kasu, kui osal sealsest rahvast polegi plaanis headest tavadest kinnipidamine. Sest äsja ju laiendas riigikogu oma puutumatust veelgi. Samas – kui vaimulike eetikakoodeksi kava sisaldas soovitust end pesta, siis ehk tasuks ka riigikogulaste puhul alustada just sellistest lihtsatest soovitustest. Seda enam, et uus peapiiskopki alustab kõrgemate väärtuste asemel madalatest rahaasjadest – pole veel sauagi pihku võtnud, kui tegi juba riigile etteheiteid, et kirik ootab Eesti iseseisvumisel äravõetud varade eest senimaani hüvitist.  „Kui jõulud hakkasid tulema, muutusid inimesed kõik heaks!" Nii tõdes kunagi eestiaegne kirjanik Jüri Parijõgi. Minul läks nagu vastupidi, sain endale paraja pataka vaenlasi.
Asi algas sellest, et murdsin pead, mida jõuluks Mannule kinkida. Tema sünnipäev on ka, muide, kaks päeva enne jõule, ja ta on eluaeg selle all kibedalt kannatanud. Et tähistamisi kiputakse kokku panema ja muidugi jäävad kingitused sedasi eraldi võetuna lahjemaks. Laseks päkapikkudel talle seekord jõulupuu alla midagi kopsakamat tuua? Parim kink on küll raamat, aga mõtlesin välja, et kingiks Mannule hoopis tuttuue auto.

Seda kuulda saades muutus mõni lähisugulane ärevaks. Tuli külla poja pere täies koosseisus. Nad on kõik targad ja heasoovlikud inimesed, aga neil on omad arvamused. Mulle aga näis, et nad kippusid mulle kambakat tegema ja tahes-tahtmata võtsin kaitsepoosi sisse.
Poeg avaldas lootust, et see vanamehe uid on ehk nüüd peast läinud. Sest meil on ju auto, ainult kuus aastat vana, milleks kulutada? Selgitasin, et see on ju liisitud, seega panga oma, pealegi juba kulunud kummidega jne. Ning nüüd on võimalus poekampaania käigus uus saada, andes vaid auto jääkväärtuse sissemakseks ja jätkates liisimist täpselt vanal tasemel. Mul ju on raha sõiduki pidamiseks, sest saan pensioni ning ka emeriituse, koolitamise ja publikatsioonide eest tasu. Kui Mannu mulle endiselt süüa annab, jõuan autokulusid maksta küll.
Siis hakkasid asjatundjad selgitama, miks see minu valik – Prantsuse mark – vale on. Pojapoeg, autospetsialist, tõi prooviks maja ette Volkswageni, mis olevat parem, odavam pidada ja igati etem Saksa kvaliteet.
Rahvavagun on küll Das Auto, aga see ei meeldi mulle ei seest ega väljast mitte üks põrm. Ka jaapanlased ja korealased jätavad mind külmaks. Alfa Romeo on mõnus, aga edevavõitu minusugusele eestiaegsele mehele. Ja ma ei tea, kas neil on universaalkerega isendeid, konks taga, mõistliku hinnaga. Aga prantslasi ma armastan. Ja armastusega on nii, et kui see on kallal, siis ei aita teatavasti ei ussi- ega püssirohi. Austan ja jälgin Prantsuse tehnika arengut hardumusega.
Mind ei veena ka autoajakirjanike lõpmatu mulin, missugune auto on millise parameetri poolest kriipsu võrra teisest etem. Ka Renault Megane on seal vahel võrdlustes sees. Mina tahan ainult säilitada praegust status quo'd, s.t jätkata harjumuspärase tunnetusega, aga tuttuuega järgmised viis aastat, ei muud. Muidugi võiks hirmsasti kokku hoida, kui hankida näiteks motorikša.
Selle peale autospetsialistist lapselaps vihastas südamest. Ütles, et ma karjuvat tema peale, ja minusugusega ta enam kunagi ei suhtle. Katsusin küll seletada, et mul on lihtsalt õppejõu tugev hääl ja pisut kõva kuulmine, ei muud. Aga ei midagi – lubas oma jalga mitte enam meile tõsta. Hakkasin juba mõtlema, et sugulastest oleme lahti ja oma varanduse võiks pärandada mingile usuühingule. Aga millisele?
Autot vormistama asudes tuli välja, et olen panga arvates vanaks jäänud, ja ilma käendajata autot liisida ei saa. Ilus plaan kippus lörri minema.

Millal algab vanadus? See pani mõtlema – kas tõesti vanadus ongi käes? Aeg-ajalt teised kipuvad niiviisi arvama. Kui poes ei kuule hästi, ja üle küsin, hakatakse rõhutatult aeglaselt ja lihtsustatult seletama. Aga inimesed on hakanud ju tänapäeval pomisema – seda on sedastanud juba Ivan Orav. Mis nad pimevaimud peaks pomisema?
Mõningad vanaduse tunnuseid ikkagi on. Näiteks eile ei leidnud toas kusagilt oma mobiiltelefoni. Helistamine sellele ei aidanud. Pika mõtlemise peale tuli pähe, et ehk jäi eile autosse. Ronisin meie linnamaja kolmandalt korruselt alla ja seal autos ta tõesti oligi. Vaatasin samas järele, et kas vahepeal on helistatud. Kui uuesti tuppa jõudsin, olid prillid kadunud. Olin need jätnud autoistmele. Ega's muud, kui jälle trepist alla ja üles. Ega selles trepil võimlemises midagi halba olegi. Mingi teooria ütleb, et iga astme võtmine pikendab eluiga minuti võrra. Seega topeltkäik üles-alla lisas elueale 144 minutit. Siit on lihtviisil arvutatav, kui palju peaks käima, et sajani ja rohkem elada.
Aga koolivend, tegus akadeemik, kes tihtipeale maailmas ringi sõidab küll doktorantidega, küll ilma, rääkis, kuidas ta ühel laupäeval astus läbi tuntud kindlustusfirmast, et reisikindlustust saada. Ametnikupreili ehmatas ära ja teatas, et laupäeviti nii vanu ei kindlustata. Et tuldaks teine päev, kui ülemus kohal. Siiski osutus kodus interneti abil kindlustus lihtviisil äratehtavaks.
Käisime viimati bussireisiga Itaalias. Napoli oli nii kena, et kas või sure. Kui seda metsikut prahiuputust tänavail poleks olnud! Prahivedajad, kes olevat maffia juhitavad, parajasti streikisid. Tugeva mulje jättis Capri, kus omal ajal Lenin Gorkiga malet mängis. Selline kena pilt on ajaloost silme sees. Hiljem teatavasti Stalin kutsus Gorki sealt ära, aga kui see hakkas oma peaga mõtlema, organiseeris talle haiglasse mürgitatud kommikarbi, Gorki lahke mehena jagas komme õdedele ka. Nad kõik surid. Sellised asjad tulevad meelde.
Aga üks jama oli ka. Kas tõesti vanadusest? Kui Roomas olime, traavis meie bussiseltskond kilomeetrite viisi mööda objekte jalgsi ringi. Mis nad pimevaimud peaks nii palju kablutama? Me palusime luba omapäi minna, et linnaekskursioonibussidega sutsu lihtsamalt Roomale ring peale teha. Meie giid näitas linnaplaanil raudteejaama, mille kõrval meie buss ootab. Ja hakkas pikalt ja laialt heietama, kuidas sinna saada. Nagu me oleks kirjaoskamatud tobud. Ma ei viitsinud teda kuulata. Pärast tuli välja, et kohtumispaik oli hoopis teise jaama juures. Ja mobiiltelefon sai ka just parasjagu tühjaks. Oi kui palju see meile kõigile muret ja kulu põhjustas! Tallinna kaudu ja minia nutikal toel saime lõpuks reisiseltskonnaga ühenduse. Ma kaldun siiamaani arvama, et giid näitas linnaplaanil meile vale jaama. Ega mina ometi ei saanud eksida.
Nüüd aga kipub auto kinkimise aktsioon vanaduse tõttu läbi kukkuma. Peaks järglastega ära leppima, et käendataks. Muidugi olen ma süüdi, ja palun siinkohal avalikult vabandust, et häält tõstsin ja tarku nõuandeid ei kuulanud. Edaspidi räägin ainult poolsosinal.
Loodan, et Mannu saab suvel uue autoga ülejärgmises külas piima järel ja alevis kalapoes käia. Linna sõites lubab ta mind rooli taha. Ilus elu ju? Teise maailmasõja eel müüsid Suurbritannia ja Prantsusmaa nn Müncheni sobinguga (natslikule Hitleri-) Saksamaale maha Tšehhoslovakkia suveräänsuse. Tulemuseks oli Tšehhoslovakkia tükeldamine ja häving.
Sellele eelnes Austria anschluss ehk riigi vägivaldne ühendamine Saksamaaga ning järgnes Poola jagamine NSVLi ja Saksamaa vahel Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokolliga. See vallandas Teise maailmasõja. Kõike seda on lääne demokraatiad kibedalt kahetsenud, sest agressorile ei tohi järele anda.
Paraku olid tolle aja meeleolud mõnevõrra teistsugused. Euroopa demokraatiad (Suurbritannia, Prantsusmaa, Belgia, Holland) olid suured koloniaalvalitsejad. Austria-Ungari ja Vene impeeriumi varemetele tekkinud rahvusriikide, sh Soome, Eesti, Poola, Tšehhoslovakkia jt pikaajaline elujõulisus ei olnud Euroopa demokraatlikes võimukoridorides sugugi nii endastmõistetav kui tänapäeval. Rääkimata Natsi-Saksamaast ja enamlikust Venemaast (Nõukogude Liidust).
Meenutagem vaid NSVLi Eestis 1. detsembril 1924. aastal korraldatud enamlaste mässu. Pärast selle mahasurumist palus Eesti Londoni suursaadik saata brittide sõjalaevastik Soome lahte, et tõsta seltskonna meeleolu Eestis ehk julgustada avalikkust, kui tänapäevast kõnepruuki kasutada. Britid laevastikku ei saatnud. Ilmselt ei peetud meid piisavalt oluliseks riigiks.
Euroopa on oma ajaloolised vitsad saanud ja Müncheni vaim on suuresti surnud. Paraku õilmitseb see Venemaal edasi.
Jutlustamine Vene maailmast (Russki mir) pole midagi muud kui Saksa natside eluruumi (lebensraum) suurvene tuletis. Vene maailmaks pole tegelikult Ameerika ega Argentina venelased. Peale Venemaa tuumikala kuulub sellesse lähivälismaa ehk endine NSVL. Seda peab Venemaa oma mõjusfääriks ja nõuab ühepoolse sekkumise õigust. Eitatakse sealsete rahvaste vaba valiku võimalust ja püütakse endiselt asju lahendada suurriikide salasobingutega.
Pidev tülinorimine piiririikidega venelaste õiguste kaitsmise ettekäändel on samalaadne natside süüdistustega Poola ja Tšehhoslovakkia Saksa vähemuse riiklikust ahistamisest. Lõuna-Osseetia, Abhaasia ja Dnestri-äärse vabariigi eraldamine Gruusiast ja Moldovast on kahtlaselt sarnane Tšehhoslovakkia piirialade hõivamisega 1938. aastal Saksamaa poolt. Krimmi anastamine on nagu kaks tilka vett Balti riikide okupeerimisega 1940. aastal. Isegi praeguste Krimmi võimude kasvav tagakiusamine Moskva poolt meenutab hämmastavalt meie juunikommunistide vaikset kõrvaletõrjumist ja asendamist ustavamate Venemaa eestlastega (Krimmis venelastega). Ilmselt hakkavad Ukraina ajal valituks saanud Krimmi praegused võimumehed varsti kohvikutes kibestunult kurtma ja rääkima meie juunikommunistide hilisemat juttu. Moskvast lubati meile algul võimu nagu Mongoolias, aga tegelikult koheldi nagu Tambovi või Vologda oblastit.
Praegune separatistlike relvarühmade „puhastus" Donbassis on hämmastavalt sarnane Valgevene partisaniliikumise ülevõtmisega Teise maailmasõja ajal. Seal mindi 1941. aastal sakslaste tulekul esialgu metsa varju eelkõige oma rahva säästmiseks. Oldi võrdlemisi alalhoidlikud ja poliitiliselt mitmepalgelised. Seal oli nõukogude põrandaaluseid, varjunud juute, rahvuslasi jt. Sakslaste (sageli slovakkide) ründamisest algul hoiduti.
Varsti tulid Moskvast tšekistid ja hakkasid metsas võimu üle võtma. Isepäised kohalikud sissipealikud saadeti tagalasse või lasti maha. Partisane sunniti aga innukalt sakslasi ründama. Tulemuseks olid mahapõletatud külad ja arutud tsiviilohvrid. Kõik see kordub nüüd Donbassis separatistide aladel. Tuntumad algatajad, nagu Girkin ja Bessler saadetakse Venemaale. Väiksemad tegelased lastakse nurga taga maha. Venemaalt tulevad asemele kuulekamad.
Meenutades Poola jagamist Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokolliga, on venelased asunud salaja kulutama Berliini võimukoridoride uksi. Oma unelmates tahaks Putini Venemaa kiskuda Saksamaad (ka Poolat, Rumeeniat ja Ungarit) salaja Ukrainat jagama. Tunnistama Krimmi anastamist ning vastu pakkuda Kaliningradi oblastit, Lääne-Ukrainat jne...
Vene välisminister Sergei Lavrov on nõus olema „Molotov". Paraku ei leita Berliinist „Ribbentropi". Merkel ja Steinmeier on kõige sellest surmani tüdinud ja lõplikult välja vihastatud. Igasuguse sedalaadi tehingu varigi on igale Saksa poliitikule poliitilise surma kondiseks käeks.
Esimese maailmasõja järgses koloniaalajastu Euroopas ei olnud vabakaubandust ja seetõttu lämmatasid Versalles'i rahulepingu tingimused tooraine puudusega Saksamaa eesrindlikku tööstust. Algatuseks tuli neile appi Nõukogude Venemaa (Nõukogude Liit). 1933. aastal võimule tulnud natsid nägid lahendust „eluruumi" vägivaldses laiendamises. Tulemuseks oli Teine maailmasõda ja Saksamaa häving.
Tänapäeva Saksamaa tööstus on põhimõtteliselt teises olukorras. Tollivaba kaubandus Euroopa Liidus ja vabakaubanduse levik maailmas võimaldab osta kõike tegevuseks vajalikku maailmaturult. Saksamaa arenenud tööstus kasutab toorainet säästlikult ja selle maailmaturu hinnaga on kohanetud. Tänapäeva Saksamaa ei vaja eluruumi, vaid vabaturu laienemist.
Venemaal on olukord vastupidine. Tööstus on tehniliselt maha jäänud ning aegunud ja toorainet raiskava tehnoloogia tõttu näljas odava tooraine järele. Eluspüsimiseks vajatakse sisekolooniat, kust oleks võimalik tooraine kätte saada röövelliku ehk maailmaturust oluliselt madalama, nn koduturu hinnaga. Samas oleks "koduturul" müüdava lõpptoodangu hind monopoolselt kõrge. Mujale müües saab konkurentsis püsimiseks jällegi hinda alandada tänu „kodusele" odavale toorainele.
See on tavaline koloniaalmajandus, kus tööstuslik keskus koorib majanduslikult toorainerikast ääremaad. Nõnda toimis koloniaalmajandus NSVLi ajal ja toimib ka tänapäeva puna-Hiinas. Veel 20 aastat tagasi püüdsid venelased osta Türkmenistanilt gaasi hinnaga 15 dollarit 1000 kuupmeetri eest, sest ainuke gaasitoru läks Venemaale. See ei läinud kaubaks. Praegu on hind 10–15 korda kõrgem, sest torujuhtmed suunduvad ka Hiinasse ja Iraani.
NSVLi lagunemisega on purunenud müüt Venemaast kui ülirikkalike loodusvaradega riigist. Sellega jäi väljapoole Venemaad 99% mangaanivarudest (Ukraina, Gruusia), 90% kroomist (Kasahstan) ja titaanist (Ukraina), 70% uraanist (Kasahstan, Ukraina), 60% rauast (Ukraina) ja vasest (Kasahstan, Lõuna-Kaukaasia), üle 50% mustmullast (Ukraina, Kasahstan, Moldova) jne... Venemaa gaasi- ja naftavarud on küll suured, kuid parema geoloogilise lasumusega (tulusamad) maardlad jäid Türkmenistani, Kasahstani ja Aserbaidžaani.
Venemaa tööstusel ja nende oligarhidest omanikel on selles olukorras kaks võimalust. Kas lõplikult pankrotistuda või nõuda endise „eluruumi" taastamist. Selle saavutamiseks on välja mõeldud igasuguseid vähem või rohkem suletud majandusühendusi – SRÜ vabakaubandus, Tolliliit, Euraasia Majandusliit jne ja toime pandud mitmeid sõjalisi kallaletunge (Gruusia, Ukraina, Moldova). Kaotatud loodusvarade paiknemine näitab Venemaa agressiooni põhisuundi: Lõuna-Kaukaasia, Ukraina, Kasahstan ja Moldova.
Paraku kipub see n-ö koduturg käest libisema. Maailmamajandus teeb üha rohkem otse kaupa tooraine tarnijatega. Näiteks vähendab Boeing praegu oma Moskva bürood ja suurendab seda Kiievis. Liigutakse titaanivarudele lähemale.

Moskva võib Krimmist loobuda

Venemaa tööstusele on eriti talumatu Ukraina vabakaubandus Euroopa Liiduga. Täpsemalt, igasugune vabakaubandus kellegi teisega peale Venemaa. Ukraina on loodusvaradelt võrdlemisi rikas maa. Suureks eeliseks on tihe asustus ja lähedus Euroopa jõukatele turgudele. Võistelda võrdsetes turutingimustes Ukraina toodangu ja loodusvarade pärast maailmaturul käib Venemaale üle jõu. Pealegi sai Krimm Ukrainast kuni anastamiseni valdava osa vajalikust mageveest, elektrist ja toidust.
Praegu on Krimmi olukord meeleheitlik. Sevastopolis ja Simferopolis on mage vesi juba lõpukorral. Põhjaveevarud poolsaarel peaaegu puuduvad. Veepuudust ei aita leevendada humanitaarkonvoid, eelarvetugi või sõjaline abi. Vett kas on või seda ei ole. Ilmselt peab Venemaa algava aasta algul Ukrainat sõjaliselt ründama, et saada Põhja-Krimmi magevee kanal.
Teine võimalus on Venemaal alla anda, nagu Krimmi või Vene–Jaapani sõjas. Mõistagi ei tähenda see vaatepilti, kus Putin tuleb Kremlist välja ülestõstetud kätega. Jätkub lihtsalt Slobodan Milosevici „Vene seriaal". Algul loovutatakse oma aatekaaslased Ida-Ukrainas (nagu Radovan Karadžic ja Ratko Mladic Bosnias), seejärel jäetakse abita mõni sõjalise ründe alla sattunud liitlaspiirkond, näiteks Dnestri-äärne vabariik (Horvaatias Kraijna vabariik) ja viimases majanduslikus kitsikuses antakse rahvusvaheliste organisatsioonide vahendusel ära majanduslikult täielikult rüüstatud Krimm (nagu Ida-Slavoonia tagastati Horvaatiale). Veel mitu kuud pärast kooseluseaduse vastuvõtmist tekitab ainuüksi selle mainimine Eesti avalikkuses hüsteerialaadseid puhanguid.

Praeguseks juba kergelt unustusehõlma vajunud kooseluseadus tekitas äsja uusi pahameelepurskeid. Esmalt hakkas käärima Swedbanki klientide seas, kellest paljud ähvardasid sotsiaalmeedias, et vahetavad panka, kui Swedbank teatas, et toetas selgi aastal Aadu Luukase Sihtasutust, kes andis tänavu 32 000 euro suuruse missioonipreemia sihtasutusele Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks. „Sel aastal märkame neid, kes on silmapaistvalt aidanud Eesti ühiskonnal tasakaalukalt areneda", kirjutas pank oma privaatpanganduse klientidele saadetud kaardil. Kummaline, et pangatöötajail Luukase fondile raha annetamise eel üldse ohutuluke peas vilkuma ei hakanud, sest selle vastu protestijad olid üsna häälekad. Näiteks Inimõiguste Keskus arvas Varro Vooglaiu sihtasutusele preemia andmisest koguni, et „auhinna laureaat on mobiliseerinud suure rahvahulga alusetult paanikat ja hirmu külvates."

Võime olla Varro Vooglaiu ustavad jüngrid või tema võitluse vihased vastased, kuid nentigem tõde – kindlasti ei aidanud tänavu kuid väldanud jant kooseluseaduse ümber kaasa „Eesti ühiskonna tasakaalustatud arengule".

Pank teatas, et küsib annetuse tagasi, sest „toetab igati mitmekesisust ühiskonnas nii ettevõtte kui tööandjana, see on meie jaoks strateegiliselt oluline teema nii Eestis kui teistel koduturgudel." Et raha üldse fondile üle kanti, tulnud sellest, et pank ei jõudnud piisavalt kiiresti reageerida.
 Oleks üsna mage lugu, kui Eestis elav, kuid Venemaal überkuulus kirjanik Andrei Ivanov ei saaks nüüd Eesti kodakondsust eriliste teenete eest puhtalt sellepärast, et siseministeerium lihtsalt ei taha sel aastal mitte kellelegi eriliste teenete eest kodakondsust anda. Ent haridusminister Jevgeni Ossinovski on öelnud, et viib selle küsimuse ise valitsusse. Siin on tunda õrna konfliktieeldust – mis saab siis, kui valitsus keeldub? Vaevalt nüüd koalitsioon enne valimisi katki läheb, pigem keegi jälle solvub ja keegi vabandab.

Minu meelest on väljaspool kahtlust, et Ivanov on kirjanikuna piisavalt kuulus ja hea reputatsiooniga, et ta kodakondsust eriliste teenete eest ka väärt oleks. Muidugi on, eriti arvestades seda, millised karvased ja sulelised valitsuse armust selle vääriliseks on arvatud. Kunagi Eesti vabariigi taastamise aegu näiteks.

Ent kas Ivanovi enda käest on küsitud, kas ta üldse soovib Eesti vabariigi kodakondsust? Naturalisatsiooni korras ta seda taotlenud või vähemalt saanud ju ei ole.

Ma loodan siiralt, et see diskussioon jääb mõistuse piiridesse ja vaene kirjanik ei pea piinlikkust tundma, et on (täiesti võimalik, et vastu tahtmist) sattunud arusaamatu, ent kirgliku vaidluse objektiks. Eestis elab rahvastikuregistri andmeil 37 inimest, kelle perekonnanimeks on Jõul. Seega on vaid aja küsimus, millal mõnes parteikontoris treitakse valmis pressiteade à la „Jõulu-taat astus meie parteisse!" Mille sisuks võiks siis olla sõnum, et mõni vanemaealine härra Jõul on liitunud erakonnaga X. Kusjuures PR-teenust parteid sellise nikerdise tegemiseks ei vajaks, saaksid hakkama omal jõul.

See oleks aga tühi-tähi võrreldes faktiga, et juba on tuntud munitsipaalpoliitik üllitanud oma nime all laste jõuluraamatu. Eriti küüniliseks teeb sellise poliitilise triki tõik, et ilmselt oli tegelikuks kirjutajaks hiljuti oma peremehe pattude eest vangis istunud linnaametnik. Jõuluabsurdi tipuks kujunes aga linnavalitsuse pressiesindaja teade, et raamatu trükikulud katsid päkapikud.

Sotsid alustasid jõulude eel ukselt uksele kampaaniat. Ei imestaks, kui keegi neist saabuks kutsumata külalisena teie juurde näiteks päkapikumüts peas – värvid on ju samad. Nii inimlik ja nunnu kah. Riigikogu hooaja lõpuistungil esitlesid nad plakatit, millel jõuluvana kujutati sotsina. Ida-Virumaal ilmselt esitletakse sama meest näärivanana.
 Jõulud on sobilik aeg kõikidele poliitikutele igasuguse nänni kinkimiseks, milleks tüüpiliselt on helkurid, kalendrid, mesi, käpikud, sallid jms. Aastate eest saatis Tallinnas linnapea jõuluajal valijatele postkaardi, millel poseeris ühes nüüdseks dopingukahtlustest räsitud spordikuulsustega. Aeg on edasi läinud, tänavu on ilmselt osal munitsipaalnikest tekkinud juba ootus linnaeelarvest muretsetud apteegi kinkekaardi saamise suhtes.

Poliitikud, kes ühe suupoolega kuulutavad välja jõulurahu, ei jäta samal ajal oma valimisringkonnas ilmuvas ajalehes või seal levivas raadios tegemata jõulutervitusi. Viidates seejuures justkui muuseas antud piirkonda oma initsiatiivil korraldatud katuserahale. Jultunumad mängivad mõnel avalikul üritusel, nagu Heimar Lenk, tšekk näpus, jõuluvana.

Semantiline tagasivaade: 1990ndate alguses tähendas katuseraha summat, mida ettevõtjad pidid kriminaalsele räkitile vägivalla hirmus maksma. Vastutasuks pakkusid kriminaalid siis „katust" ehk kaitset konkureerivate jõukude eest. Nüüd, paarkümmend aastat hiljem, loevad kõik maakonnalehed uhkusega kokku katuserahana laekunud eelarvelisi eraldisi.

Katuseraha ehk parlamendis eelarvest poliitiliste kokkulepete tulemusena otse saadikute valimisringkondadesse liigutatavate summade suhtes valitseb koalitsiooni ja opositsiooni vahel haruldane üksmeel. Kui rahapoti emmale-kummale poolele minevad summad on kokku lepitud (tänavu 4,5 miljonit eurot koalitsioonile ja 1,5 miljonit eurot opositsioonile), siis detailides enam ei urgitseta. Mis vahet seal, kas edasi liigub maksumaksjate raha mõne saadiku jahikire, tema ämma MTÜ või lapse koolimaja remondi toetuseks?!

Rahanduskomisjoni liikmed mõmisesid vaid, et ilmselt saavad need summad mõistlikult kasutatud ning et ühegi objekti puhul põhjuse tasemini pole vaja minna. Sel moel riigieelarvest raha saamine on nagu jõuluime – küsi, ja sulle antakse!

Tegelikult on katuseraha jagamisel reegliks, et seda eraldatakse sageli mitte niivõrd vajaduse kui parteistumise põhiselt. Katuseraha saavad eeskätt need koolid, klubid ja asutused, mida juhivad Toompeal rahajuga suunavate erakondade kohalikud parteikaaslased. Antud summadele küünte tahasaamiseks on kohtadel tekkinud suisa spetsiaalne termin: projektipõhine parteistumine.

Katuserahade jagamise kohta sõnastan jõuludeks Murphy seaduse Eesti kohanduse: inimesed, kes armastavad verivorsti ning ootavad katuseraha, ei peaks kunagi jälgima, kuidas kumbagi neist tehakse. Kui Aadu Luukase sihtasutus otsustas pärast kooseluseaduse ümber ligi aasta kestnud kirgi missioonipreemia Varro Vooglaiu juhitud sihtasutusele anda, pidid preemia määrajad arvestama tagajärgedega. Alates sellest, et varasemad preemiasaajad võisid end Vooglaiuga samasse nimekirja sattumisest puudutatuna tunda ja lõpetades sellega, et Luukase fondile raha annetanud ei pruugi missioonipreemia määramise väärtushinnanguid jagada.

Kui ikka Swedbank tunneb, et Vooglaiule preemia andmine läheb põhimõttelisse vastuollu nende maailmavaatega, siis on mõistlikum asi kiirelt ja üheselt arusaadavalt ära klaarida, nagu pank ka tegi. Luukase fondi kommentaar, et panga käitumine on uskumatu, kui nad võtavad nälgivatelt inimestelt raha tagasi, on aga juba demagoogiahõnguline. Lõppkokkuvõttes on siiski raha jagaja otsustada, keda peetakse vajalikuks toetada ja nii ongi pank on tülialused 5000 eurot teiste auhinnasaajate vahel ära jaganud. Toimunust on muidugi kahju, sest preemiate jagamine ei tohiks tekitada ühiskonna polariseerumist. Viisakas olnuks enne nende määramist raha annetajailt järele uurida, kas neil pole missioonipreemia laureaadi osas vastuväiteid. See oleks välistanud praeguse näotu jama.

Samamoodi kannab endas lõhestamise, aga mitte ühisosa otsimise ideed haridusminister Jevgeni Ossinovski soov anda eriteenete eest kodakondsus vene kirjanikule. Küsimus on meetodis, kuidas soovitud tulemust saavutada. Kui Ossinovski plaanib pärast kultuuriministeeriumi keeldumist tõsta küsimuse valitsuses, kuid serveerib plaani esmalt sotsiaalmeedias, siis on sellel võimuliidu partneri suhtes selge väljapressimise maitse juures. Kodakondsuse andmine tähendaks Reformierakonnale peale Ligi lahtikangutamise seda, et nad alluksid jälle Ossinovski diktaadile, keeldumine aga eeldatavalt sotside õhutatavaid diskrimineerimissüüdistusi.

Nii Luukase kui ka Ossinovski puhul on ühiseks nimetajaks suutmatus või tahtmatus ette näha, milliseid tulemusi nende sammud esile kutsuvad. Veel hullem, kui selline tegevus on teadlik valik. Praegu mängib võõrast raha preemiate jagamiseks kasutanud fond solvujat ja Ossinovskigi näib otsivat võimalust uuesti solvuda. 

Aasta lõpus on jõuluvana igasse peresse oodatud külaline. Euroopa Liidus, kus liikumine vaba, pole tal enam riigipiiridega seotud takistusi ja kingitused jõuavad meie kodudes kuuse alla mõne tunniga. Kui aga hakata meenutama okupatsiooniaega, siis pidi jõuluvana meile rõõmu toomiseks end nimetama näärivanaks ja ideoloogilise kindlustunde tagamiseks kaasa võtma Snegurotška. Ometi said kingid siiski toodud. Tõsi, mõned päevad hiljem. Loo moraal on see, et kui mõõdukalt vassida, pääseb igale poole ja eesmärgipäraselt tegutsedes saavutatakse oma tahtmine. Just seetõttu peame ka piirideta Euroopas ja Schengeni vaba liikumise ruumis silmas pidama, kes Eestis käib ja milliste mõtetega ta siia tuleb.

Just sarnased küsimused kerkisid, kui detsembri keskel peeti Tallinnas kinni ja saadeti riigist välja Itaalia ajakirjanik Giulietto Chiesa. Välismeedia teatel on 1940. aastal sündinud Chiesa ajakirjanik ja poliitik ning endine Euroopa Parlamendi liige. Enne 1991. aastat oli ta Itaalia Kommunistliku Partei liige ja töötas üle kahekümne aasta Moskvas ajalehtede l'Unità ja La Stampa erikorrespondendina. 1980ndatel rahastas Giulietto Chiesa tegevust Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei.

Isik, kellest juttu, on käinud ka varem Eestis ning esinenud eestivaenulike seisukohtadega. Ta on näiteks kaitsnud ja õigustanud Arnold Meri tegusid, kes oli kohtu all seoses inimsusevastaste kuritegudega (küüditamine). Okupatsioonivõimu korraldatud küüditamiste ja arreteerimiste läbi kaotasid Eestis kümned tuhanded inimesed oma elu või tervise ning Eesti ühiskonda tekkis haav, mis on siiani raske paranema. 2011. aastal esitles Giulietto Chiesa Tallinnas raamatut „Läti kandidaat", kus muuhulgas käsitleb pronkssõduri teisaldamise teemat ja kõrvutab Balti riikides toimuvat rahutustega Aafrikas.

Igal riigil on õigus otsustada välismaalaste riiki lubamine ning õigus kehtestada isikule sissesõidukeeld avaliku korra ja riigi julgeoleku kaalutlustel. Igat juhtumit käsitletakse eraldi ning ühtki otsust ebasoovitavate välismaalaste Eestisse mittelubamiseks ei langetata kergekäeliselt. Vajadusel see otsus aga langetatakse.

Giulietto Chiesa on Kremli-meelsete ühenduste katusorganisatsiooni ja Venemaa informatsioonilise mõjutustegevuse tööriistana tuntud organisatsiooni Mir Bez Natsizma (MBN) liige. MBN-i tegevus väljendub eeskätt Balti riikide süüdistamises natsismi heroiseerimises ning II maailmasõja aegses kollaboratsionismis.

Kümned tuhanded Eesti pered teavad, kuidas oli nende suguvõsas lugu tegelikult ja võivad kinnitada, et Sinimägedes ei seistud relv käes mitte natsismi, vaid vaba Eesti riigi kaitsel. Tõde on vaataja silmades. Eesti jaoks on iseseisvus enesestmõistetav. Ida poolt vaadates on see aga probleem, millega tegeleda, ja tulemuslikum on, kui meie riiki vastustavad meie Euroopa Liidu partnerriikide kodanikud, kes Kremliga koostööd teevad.

Kokkuvõtvalt oli Giulietto Chiesa puhul tema senise tegevuse tõttu põhjendatult alust arvata, et tegemist on Venemaa mõjutustegevuses osaleva inimesega, mistõttu tema Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust. Just seepärast tuli tal ka Eestist lahkuda.

Kui on vaja, astume samme

Põhiõiguste ja -vabaduste tagamine ning põhiseaduslike väärtuste kaitse on riigi ülesanne. Sissesõidukeeld on ennetav meede, et hoida ära võimalikku rünnet kaitstavatele hüvedele nagu riigi julgeolek, avalik kord, ühiskondlik turvalisus või teiste isikute tervis. Sissesõidukeelu kohaldamine tugineb rahvusvahelise õiguse põhimõttele, mille kohaselt on riigil suveräänne õigus otsustada, kas ta soovib välismaalase viibimist oma territooriumil või mitte. Lisaks on Eesti Vabariigil suveräänse riigina õigus otsustada, kui intensiivne peab olema isiku tegu, mida saaks käsitleda ohuna avalikule korrale või riigi julgeolekule.

Endise siseministrina saan kinnitada, et sise- ja välisjulgeoleku tagamine on 21. sajandil tegevus, mis suurelt osalt avalikkuse eest varju jääb. Pole vaja tanke piiril või sõjaväepatrulle tänaval, küll aga teadmist, et vajadusel astutakse vajalikud sammud turvalisuse tagamiseks konkreetselt ja viivituseta.

Jõuluvana on Eestisse ikka oodatud. Näärivana puhul tuleb aga selgeks saada, kas tema eesmärk on ikka ainult lastele rõõmu toomine või on tal heade soovide varju peidetud hoopis muud kavatsused. Olen kasutanud 2014. aasta iseloomustamiseks sõnapaari annus horribilis, vastupidiselt annus mirabilis'ele, mis iseloomustas maailma 25 aastat tagasi pärast Berliini müüri langemist.
President Toomas Hendrik Ilves iseloomustas lõppevat aastat, mil Venemaa on lõhkunud senise maailmakorralduse ning laiendab jõu ja ähvardustega oma mõjupiirkonda USA president Barack Obama kinnitas Tallinna visiidil 3. septembril, et NATO kollektiivkaitse kehtib absoluutselt, viivitusteta ning igasuguste tingimusteta ka Eesti, Läti ja Leedu kohta. Ta lubas USA ja NATO nimel suurendada liitlasvägede kohalolekut põhjala ja Balti piirkonnas, sealhulgas Eestis, et vähendada Venemaa võimalusi agressiivseid plaane ellu viia.   15-aastane õpilane laskis Viljandis Paalalinna koolis tunni ajal revolvrist maha saksa keele õpetaja Ene Sarapi. Eesti esimene koolitulistaja loobus vabatahtlikult relvast ega hakanud politseile vastu. Ta on siiani arstide järelevalve all.

2014. aasta oli laulupeoaasta Täie ette lähevad ikka need aastad, kui on laulupidu Kui eelmise aastavahetuse paiku lahkus Euroopast viimane USA tank, ei osatud läänes arvatagi, et Venemaa kindralstaabi planeerijail on juba valmis uut sõjapidamisviisi, sealhulgas massiivset infosõda kasutavate suuroperatsioonide kavad. Balti riikide õnneks võtsid Kremli valitsejad riiulist esimesena köite pealkirjaga „Krimmi vabastamine”. Teist köidet, „Ukraina vabastamist” on ellu viidud kogu ülejäänud aasta. Ukraina peab seni vastu, ukraina rahvas on ühtsem kui kunagi varem.  Üha enam tavasõja mõõtmeid võttev lahingutegevus tabas Ukrainat ja ka läänt täiesti ootamatult. Muutus toimus siis, kui venemeelsed lasksid Ukraina kohal raketiga alla Malaysia Airlinesi reisilennuki. Hulk hukkunuid ehk Vene sõjaväe termineid kasutades „last 200" oli murdepunkt, kust edasi asus konflikte mitte armastav lääs Kiievit ka tegudega (aasta lõpu poole isegi relvadega) toetama. Lääne riikide kehtestatud sanktsioonid, et sundida Moskvat Ukrainast lahkuma, kutsusid Kremlis esialgu esile vaid nilbet irvitamist. Sanktsiooniveskite aeglane jahvatamine on Venemaa poelettidelt nüüdseks viinud Camemberti juustu ja Tallinna kilud. Kapitali pagemise ja nafta hinna vähenemise tõttu on Vene rubla asunud kiiresti väärtust kaotama. Halvimat on edasi lükatud massilise kullamüügiga ja riigijuht Vladimir Putini telejutlustega. Kui aasta alguses hakkas eelmise valitsuse kaitseminister Urmas Reinsalu energiliselt selgitama valitsuse vahetuse ohtlikkust riigi kaitsele, siis pidasid paljud teda hüsteerikuks. Koos Ukrainas jätkuvate lahingutega muutusid aga tegusamaks ka Eesti kaitseringkonnad ning sõjalised sõbrad. NATO ja suurriikide juhid, sealhulgas Tallinna külastanud USA president Barack Obama, on mitmel korral valju häälega kinnitanud, et NATO kaitseb nii Eestit kui ka kõiki oma liikmeid. Sellega kaasnes sõjalennukite ja väeüksuste Balti riikidesse toomine. Sügisel toimus ka Eesti ajaloo suurim relvaost – 44 soomustatud lahingumasinat Hollandist. Aasta lõpus teatati, et Eesti on paremini kaitstud kui kunagi varem. Õnneks pole Prantsusmaa Venemaale andnud üle Mistrali tüüpi sõjalaevu. Samas aga hoiab Venemaa poolt Euroopat ärevuses sõjalennukite lendudega küll rahvusvahelises, küll rahvuslikus õhuruumis. Ning Läänemeres patrullivad üha sagedamini Vene sõjalaevad. Üheks Venemaa Ukraina agressiooni valla päästnud teguriks on paljude analüütikute hinnangul islamisõdalaste edukus Lähis-Idas, mis viis osa USA ja lääneriikide tähelepanu Euroopalt kõrvale. USA ja Kuuba teatasid enam kui pool sajandit kestnud vastasseisu lõpetamisest, nüüd asuvad riigid taastama diplomaatilisi suhteid ning USA lõpetab majandusblokaadi Lääne-Aafrikas leviv tappev Ebola viirushaigus on tõsistest tõkkeabinõudest hoolimata nõudnud ligi 7500 inimelu, haigestunuid on ligi 20 000. Üksikjuhtumeid on esinenud ka Euroopas ja Ameerikas, ohvrid on nakkuse saanud Aafrikas. Maailma terviseorganisatsioon on tunnistanud ligi aasta kestnud epideemia nüüdisaja kõige tõsisemaks.Veel enne Venemaa-Ukraina sõja vallandumist paisati internetti osaliselt moonutatud lindistus telefonikõnest, mille olid pidanud Ukrainas oludega tutvumas käinud toonane välisminister Urmas Paet ja toonane Euroopa Liidu välispoliitika juht Catherine Ashton. Ukraina sõjaväeluure sai just telefonikõnesid pealt kuulates esimesi tõendeid, et Ida-Ukraina kohal olid Malaysia Airlinesi reisilennuki alla tulistanud venemeelsed mässulised Vene sõjaväe osalusel. Septembris röövisid Vene võimud Eesti piirilt Eesti kaitsepolitseiniku Eston Kohvri. Kohver on siiani eeluurimise all, teda süüdistatakse spionaažis. Nõuded ta vabastada on jäänud tulemuseta, kohtuistungi algus on teadmata. Oktoobris toimus Rootsis Stockholmi lähedal skäärides ulatuslik mereväeoperatsioon, mille käigus otsiti „tundmatu riigi" allveelaeva. Väidetavalt jälgimisseadmete paigaldamisega tegelnud väidetavalt Vene allveelaev jäi leidmata. Norra, Rootsi ja Soome pealinna valitsuskvartaleist avastati detsembris tundmatut päritolu mobiilside tugijaamad, millega saavat pealt kuulata kõiki neis piirkondades peetud telefonikõnesid. Taani ja Eesti kohta selliseid teateid (veel) pole. Vene televisioonis paljastas nüüd Moskvas elav endine KGB ja pikaajaline kaitsepolitsei tehniline töötaja Uno Puusepp, kuidas ta olla ideelistel põhjustel nurjanud hulga kaitsepolitsei ja USA luure keskagentuuri ühisoperatsioone kuulata pealt Vene saatkonda. Kaitsepolitsei kinnitusel kiitlevad Puusepp ja FSB suuresti tühja. USA muusikaauhinna Grammy pälvis parima kooriesituse eest Arvo Pärdi kooriteost „Aadama itk" juhatanud Tõnu Kaljuste. Venemaa presidendi Vladimir Putini ja Venemaa reklaamürituseks kujundatud taliolümpiamängudel Sotšis oli Eesti koondise parim tulemus iluuisutaja Viktor Romanenkovi 24. koht, kõige tagasihoidlikum lasksuusataja Kauri Kõivu 78. koht. Jaapani kunstiühing andis helilooja Arvo Pärdile üle Jaapani keisriperekonna kultuuripreemia Praemium Imperiale, mida peetakse kultuurivaldkonnas samaväärseks Nobeli preemiaga. Spordiaasta meeldejäävaim sportlane on tõkkejooksja Rasmus Mägi, kes võitis suvel Zürichis toimunud Euroopa meistrivõistlustel esmalt isikliku rekordiga poolfinaali ja tuli siis tänu tugevale lõpuspurdile finaalis hõbedale. Jätkuvat head stabiilsust näitas Zürichis ka Gerd Kanter. Võidetud Euroopa meistrivõistluste hõbe oli tema jaoks juba kümnes tiitlivõistluste medal. 1997. aastast Tiina Loki juhtimisel korraldatav Pimedate Ööde filmifestival arvati 15 maailma kõige tähtsama filmifestivali hulka. Sellega koos sai PÖFF õiguse korraldada ülemaailmseid võistlusprogramme.

Jõulude eel nimetas Ameerika filmiakadeemia üheksa linateost, mis jätkavad võõrkeelse filmi eest antava Oscari konkurentsis. Teiste seas on ka Eesti-Gruusia koostööfilm „Mandariinid". Viis kandidaati, mille hulgast valitakse Oscari saaja, avalikustatakse 15. jaanuaril. USA korporatsiooni Sony Pictures vastu peetav paljastusrohke kübersõda jõudis selleni, et arvatavalt Põhja-Korea rünnakute tõttu jäeti ära filmikompanii Põhja-Korea liidrit pilava filmi „Intervjuu" plaanitav esilinastus. USA on palunud häkkerite vastu abi Hiinalt, Põhja-Korea aga on ähvardanud USA-d (relva)rünnakutega. Cambridge'i ülikooli professor Stephen Hawking esines vigade parandusega. Tema uue teooria järgi toimivad mustad augud pigem nagu „hallid augud" ning nn sündmuste horisont ei pruugi täielikult hävitada kõiki mateeria vorme. Prantsusmaa teadlastel õnnestus ellu äratada Siberis Tšukotka poolsaarel 30 meetri sügavusel igikeltsas 30 000 aastat peitunud hiidviirus. Avastatud liigile pandi nimeks Pthovirus sibericum ja see on uurijate kinnitusel inimesele ohutu. 43 protsenti Eesti elanikest arvab, et elu leidub ka mujal kui Maal. Lisaks on nad kindlad, et maaväliste tsivilisatsioonide esindajad külastavad aeg-ajalt Maad. Iga neljas inimene usub, et inimtsivilisatsioon on Maale sisse toodud. USA kosmoseagentuuri NASA kulgur Curiosity avastas Marsi pinnalt kraatri, milles on kümneid miljoneid aastaid tagasi asunud järv. Kulgur tegelebki võimalike elu jälgede otsimisega punaselt planeedilt. Euroopa kosmoseagentuuri mehitamata uurimisjaam Rosetta oli 10 aastat teel sihtpunkti – komeedi 67P / Tšurjumov-Gerasimenko juurde. Jaama ülesanne on uurida ürgvana taevakeha koostist. Esimest korda ajaloos komeedil maandunud moodul Philae täitis ülesande osaliselt, andmete uurimine alles käib. Eesti teadur Elga Mark-Kurik on kaasautor teadusajakirjas Nature ilmunud John Longi juhtimisel kirjutatud artiklis, milles kirjeldatakse arvatavalt esimese sisemist viljastamist kasutanud olendi rüükala seksuaaltavasid. Kalakivistised kaevati välja üle 40 aasta tagasi Võhandu jõe kaldajärsakust. Singapuri ülikooli kvanttehnoloogia instituudi teadlased Patrick Coles, Jędrzej Kaniewski ja Stephanie Wehner teatasid, et nende hinnangul on kaua aega kvantfüüsika teoreetikuid vaevanud fundamentaalne ja ühitamatuna tundunud kahelisus, kuidas ühendada osakestefüüsikat laineteooriaga, kõrvaldatud. Tegu on määramatuse printsiibi ilmnemise vormidega. Kevadine valitsusvahetus, mil Reformierakonna valitsuspartner Isamaa ja Res Publica Liit asendati Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga, oli ühtlasi uue poliitikakultuuri algus. Peaministriks sai noorpoliitik Taavi Rõivas, kellest loodeti kergesti juhitavat valitsusjuhti. Sügise poole ilmnes, et algul vaid stiilsete riietega silma paistnud „poisil" on iseloomu, mitmesuguste keeruliste käikudega tõrjuti võimu juurest eemale ambitsioonides kahtlustatud veteranvälisminister ning raudseks peetud rahandusminister. Selgus ka, et uus, heaolu kuulutav valitsus teab oma alamatest paremini, kuidas nende heaolu kindlustada. Teerulli põhimõttel ja massilisi proteste eirates vastu võetud kooseluseadus, töövõimereform ning hulk väiksemaid muudatusi on ühiskonda lõhestunud rohkem, kui ükski infosõja kindral plaanida osanuks. Ma saabusin just äsja siia majja ja ma pean tunnistama, et ma ei näinud küll, et oleks keegi maja ees piketeerinud. Aga võib-olla tõesti ma lihtsalt ei märganud seda.
Peaminister Taavi Rõivas teatas riigikogu infotunnis, et ei olnud näinud lossiplatsil puuetega inimeste töövõimereformi-vastast suurmeeleavaldust

Põlvkondade ja maailmavaatelise tausta erinevused on sel aastal vallandanud mitu ohvritega sõnasõda. „Sisserändaja poja" lugu viis ametist rahandusministri, vägevatest sõnadest põhjustatud lainetusi on olnud veelgi.

Kust sihukesed turakad võetakse, erakonnast sõltumata?
Luuletaja, kirjanduskriitik, publitsist ja esseist Andres Langemets on jahmunud, kuna selliseid inimesi nagu praeguse aja poliitikud ei leia ei noorte luuletajate, kunstnike ega heliloojate hulgast. Kevadel, sõjakõmina valjenemise ajal, tuli taas meelde, et Eesti puudub venekeelne telekanal. Enne jõule jõuti esimeste tegudeni – eraldati kanali loomiseks esimesed miljonid eurod. Esimesi saateid annab siiski oodata vähemalt jaanipäevani. Üleilmset tähelepanu pälvis Eesti e-residentsuse programm, mille kaudu saavad inimesed ja ettevõtjad üle ilma kasutada Eesti elektroonilist isikutuvastus- ja asjaajamislahendust. Riigikontroll leidis VEB-fondi uurides, et Eesti Panga 20 aastat tagasi Moskvasse saadetud valeandmetega kiri oli koostatud ettekavatsetult. Selle abil saadi Nõukogude Liidu Välismajanduspangast kätte 32,3 miljonit dollarit Eesti pankade kontodel külmutatud raha. Siiani pole selge, kes kirja oli kirjutanud, ja on avaldamata, kes oli raha välja võtnud.

 Elroni uued porgandikarva rongid põhjustasid reisijate arvu hüppelise kasvu ning segadusi kogu aasta vältel. Viimati ilmnes, et osa rikkeid on rongid tootnud tehase praak. Eesti ja Soome elektrisüsteemi ühendavate merealuste kaablite rikke põhjuseks oli vigaselt projekteeritud muhv. Katkestuse tagajärjel tegi elektri hind börsil mõneks ajaks hüppelise tõusu. Aasta lõpuks selgus, et merekaabel Estlink-2l puudub ehitus- ja kasutusluba. Aastaga on rahvusvahelise raudtee Rail Baltic trassi väljatöötamine jõudnud lõpusirgele, vaidlused nii trassi kui ka kogu uue raudtee üle jätkuvad siiski tuleval aastal. Loodusliku veeldatud gaasi ühisterminali kui Eesti energiajulgeoleku ühe alustala üle peetavad läbirääkimised lõppesid põhjanaabrite ülekaaluga ehk otsusega rajada peaterminal Soome ja mere alla Eestisse suunduv toru. Samas jätkub Paldiskis eraterminali ehitus. Sügisel Leedus käiku võetud ujuvterminal peaks suutma vajadusel katta ka Eesti gaasitarbe. Aastaid suursaarte ja mandri vahel parvlaevaliiklust hallanud Saaremaa Laevakompanii tõrjuti majandusministeeriumi hankes kõrvale. Hoolimata paljudest kohtuvaidlustest peaks kahe aasta pärast asuma reisijaid vedama Tallinna Sadam nelja uue laevaga. Saaremaa ja mandri sillaga ühendamise uurimise kavva on nüüdseks maetud üle kahe miljoni euro. Aastakümneid kavandatud silla ehituse algust pole siiski lähiajastuil oodata. Lõppeval aastal valmis vabateatrite ühenduse suur teatrimaja Vaba Lava ja hiiglaslik Tondiraba jäähall. Põhja- ja Baltimaade esimese IMAX-tehnoloogiaga kinona avati taas kunagi panoraamkinona tuntust kogunud Kosmos. Lisaks avati 120 meetri kõrgusele tõusev vaateõhupall Balloon Tallinn. Eesti luteri kirik valis uueks peapiiskopiks Urmas Viilma. Kirikupead ootab tõsine väljakutse – kuidas kindlustada juhtimisvigade ja võimalike kuritarvituste tõttu pankrotti läinud Narva koguduse kiriku kasutamine kirikuna.  Vähe sellest, et Rakvere tänavune jõulukuusk on üle ilma kuulus, näitab järjekordselt, kuidas eestlane Eesti Nokiat ära ei tunne isegi siis, kui ta sellega laupkokkupõrkesse peaks sattuma.

Sest mida öeldi kodutanumal, kui Rakvere linnakunstniku Teet Suure eestvõttel linna peaväljakule puidujääkidest kuusk püsti pandi? „Skandaalne". „Jõulurõõmu rikkuv".

Nüüd, mil mitmed välismaised väljaanded, nende seas ka näiteks Huffington Post, nimetanud 15 000 elanikuga Rakvere kuuske maailma ilusaimate seas kõrvuti Pariisi, Londoni, Berliini, Rio Sydney ja teistega, on nurin vaibunud. Ohoo, on eesti inimene imestunud. Vaata aga, mis kirjutavad. Tõepoolest, ilus kuusk teine jah. Kuidas ma küll enne ei märganud?

Hea, et lõpuks märgati. Väike Rakvere aga tsementeeris arusaama, et on rutiinivaba mõtlemisega linn, kes ei karda väljakutseid. Võiks isegi öelda, et heade mõtete linn, kui see lause juba reserveeritud ei oleks.
Ning mis peaasi – kui sul on hea mõte, siis võib vabalt ära teha sellele, kellel on kasvõi tuhat korda rohkem raha.
 Juba üle kümne aasta on anonüümset sõnavõtmist lubavates Eesti meediaväljaannetes kordunud üks ja sama traditsioon: alati, kui tuleb juttu nn Eesti venelastest ehk venekeelsetest eestlastest, ilmuvad kommentaaridesse kohe teatud tekstid. Võtame kas või 19. detsembril Delfis ilmunud intervjuu Venemaalt Eestisse kolinud rokiloolase Artemi Troitskiga, mille taha ilmusid nagu lausa automaatselt sellised traditsioonilised nn mõtteavaldused: „Venelased toodi Eestisse selleks, et see riik igaveseks hävitada ja teha sellest Venemaa osa"; „valdavas enamuses Eestis elavad venelased ei ole immigrandid, vaid Vene kolonistid ja nende järeltulijad". Ja nii edasi. Vana laul, mida muudkui korrutavad tegelased, kes ehk tahaksid ennast nimetada Eesti patriootideks.

Samamoodi võib venekeelses Delfis lugeda Eesti vabariiki ja eestlasi sõimavaid sarnase koega kommentaare. Suurt erinevust ei ole.

Kellele tuleb Vene raha?

Tundub, et keegi on huvitatud, et aastaid ja aastakümneid käiks eestlaste, nii põliste kui ka venekeelsete vahel üks pidev hõõrumine ja üksteise sõimamine.
 Mitte väga ammu, 27. novembril 2014 võis maailma meediast lugeda uudist, et üks Kremli sidemetega pank on rahastanud suurte summadega Prantsuse parempopulistlikku, Marine Le Peni juhitud parteid Front National. Le Penide perekond on Prantsusmaal ammu tuntud n-ö patrioodid, kes on riigi rahvusliku puhtuse eest aastakümneid palju muretsenud.

Kui Venemaa rahastab miljonitega juba suhteliselt kaugeid „isamaalasi", siis miks ei peaks kena hulk eurodeks konverteeritud rublasid kukkuma ka Eesti „rahvuslikele" klaviatuurisõduritele? Sest nemad hoolitsevad, kas või väheke, selle eest, et ei täituks Venemaa „lähivälismaa" ja „kaasmaalaste" poliitika jaoks hukutav stsenaarium: venekeelsed eestlased tunnevad end Eestis hästi, nad tunnevad end siin järjest enam kodus, nad tunnevad end täieõiguslike eestlastena, põliseestlastena võrdsetena ning nad on valmis vajadusel ka Eestit kui oma kodumaad kaitsma.

Hea küll, anonüümsed kommentaarid ehk pole ehk eriti kõva argument, sest neid saab vorpida iga eesti keelt oskav inimene. Kuid palju tõsisem on lugu siis, kui samasugust retoorikat hakkavad tootma täiesti prominentsed, isegi väga olulistel kohtadel töötavad inimesed omaenda nime all.

4. detsembril 2014 ilmus Eesti Päevalehes keeleteadlase ja poliitiku Urmas Sutropi artikkel tülinoriva pealkirjaga „Eesti riik ei piira venekeelse hariduse andmist, aga peaks, sest kakskeelne haridus on okupatsiooni pärand".

Vesi Kremli propagandaveskile

Kui Sutropi artikkel on pealkirjast hoolimata sõnastatud üpris ettevaatlikult, siis Eesti Päevalehe peatoimetaja Urmo Soonvald nii peen pole . Tema artikkel „LOE, kuidas Keskerakond on kaugenenud eestlastest ja mänginud end Kremli maailmavaate esindajaks Eestis" on iseenesest rutiinne Keskerakonna kriitika. Kuid Soonvald ei jäta midagi mitmetimõistmise hooleks, teatades kohe alguses: „Riigikogu valimisteni on jäänud 2,5 kuud ja selgemalt kui kunagi varem on näha, et Keskerakond on pannud kõik munad ühte korvi, püüdes valimiste eel meeldida vaid venekeelsele valijaskonnale. Eesti, eestluse ja Euroopa eitamine on võtnud hämmastavad pöörded."

Lihtne loogika ütleb, et venekeelsele valijaskonnale „meeldida püüdmine" on automaatselt Eesti, eestluse ja Euroopa eitamine. Seega, kui Urmo Soonvaldi sõnu uskuda, elab Eestis mitusada tuhat mitte ainult Eesti ja eestluse, vaid ka Euroopa vaenlast.

Aga loomulikult on sellised artiklid – prominentsete eestlaste kirjutatud ja suurtes väljaannetes avaldatud – magus mesi Kremli propaganda keelele. Tasub vaid need tõlkida vene keelde ja ülilihtne on venekeelsetele eestlastele selgeks teha, et siin neid ei sallita ning vaid emake Venemaa suudab neid vastikute eestlaste eest kaitsta.
 Politsei saatis tänavu musta värvi ja manitsevas toonis jõulukaardi 930 liiklushuligaanile, kel on aasta jooksul kogunenud viis või rohkem rikkumist. Algatus iseenesest on tore, kuid ehk on politseil võimalik siiski ka midagi tõhusamat ette võtta, vähendamaks paadunud liiklusretsidivistide (aga kuidas muudmoodi nimetada korduvaid patustajaid?) toime pandud rikkumiste hulka?

Politsei jõulukaardi saajate edetabelit juhivad tegelased, kel aasta jooksul kogunenud 28, 24 ja 22 rikkumist. Üks inimene näiteks on aasta jooksul 10 korda vahele jäänud lubadeta sõiduga. Meie hinnangul on tegemist selgelt ja teadlikult pahatahtliku käitumisega, mille vastu ei ole kindlasti abi politsei sõnumist, et „olge järgmisel aastal liikluses hoolikamad, see teeb liikluse turvalisemaks nii teie endi kui kõigi teiste liiklejate jaoks", nagu ütleb politsei- ja piirivalveameti (PPA) juhtivkorrakaitseametnik Veiko Kommusaar.

930 politseilt kaardi saanud nuriliiklejat on kokku aasta jooksul toime pannud ligi 6000 rikkumist, mis teeb peaaegu 6,5 rikkumist inimese kohta. Meie küsimus on – miks saadetakse neile jõulukaarte, aga mitte ei võidelda retsidivistide vastu tõhusamate meetmetega? Peaks ju selge olema, et viie liiklusrikkumisega inimene a) vilistab reeglitele ja b) on liikluses ohtlik nii endale kui ka teistele.

Miks ei võeta neilt juba näiteks kolme rikkumise järel teatud ajaks (kolmeks kuuks, pooleks aastaks, aastaks) juhtimisõigust? Miks ei lajata riik teatud rikkumiste arvust alates sellist trahvi, et võtab hinge kinni? Ikka tuhandetes eurodes, palun. Miks ei võeta küünilistelt rikkujatel autosid vägisi käest ära? Miks neid vangi ei panda? Seadus ei luba? Aga teeme siis ometi seadused, mis tegelikult ka toimiksid.
 Midagi on sellel pildil valesti – kas on karistused liiga leebed või politsei suhtumine rikkujasse liiga heatahtlik. Vähemalt korduv lubadeta sõit muutub järgmisest aastast kriminaalkuriteoks ning selle eest saab siis ka juba vangi panna. Eestlane on vajadusel valmis siiski oma abi pakkuma. Seda kinnitasid pühade ajal ETV ja TV3 jõulukampaania käigus kogutud vastavalt 145 000 ja 218 000 eurot. Et põhiosa annetustest koguti paari euro kaupa, siis oli lahkete annetajate koguarv üsna suur. Raha kogumise eesmärgid olid sama üllad kui varasematelgi aastatel – abi vajavate laste huvihariduse toetamiseks ning kolme Eesti pere abistamiseks. Varem on ETV „Jõulutunnel“ kogunud raha lastehaiglale seadmete soetamiseks, toidupanga toetuseks või isegi 8400 elanikuga Hiiumaale oma kompuutertomograafi soetamiseks.

Kindlasti on kõik sellised toetused aidanud parandada kellegi olukorda: toidupangast abi saajad on rõõmu tundnud ja lastehaiglas on soetatud seadmetega palju lapsi ravitud. Lisaks annetajate rõõm oma panust andes ühises ürituses osalemisest.

Küll aga peab küsima pärast neid iga-aastaseid aktsioone, kas otsusetegijad on neile tehtud otsesest vihjest piisavalt hästi aru saanud? Pole ju võimalik, et ühiskond lahendab kõik meie ees seisvad probleemid kord aastas tehtavate jõulukampaaniate abil. Kui raha kogutakse toidupangale, siis tuleb Toompea saadikuile nõudlikult otsa vaadata ja küsida – kuidas on võimalik, et Eesti riigis on nälgivaid inimesi ning mida on riik selle probleemi lahendamiseks ette võtnud? Või kus on omavalitsuse ja sotsiaaltöötajate silmad, kui hädas peresid peab abistama üleriigiliste kampaaniate kaudu?

Lisaks on pidevalt mingit valdkonda kampaaniate käigus toetades oht, et seda on märganud ja arvestavad ka rahajagajad. Kui ikka haiglale ostetakse pidevalt seadmeid heategevuse korras, siis võib sellel, kes peaks tegelikult need seadmed ostma, tekkida kiusatus ostuks oma raha mitte kulutada ja pigem kokku hoida. 
 Esimene vastus pealkirjas püstitatud küsimusele on see, et mõlemal aastal on Eesti ja Venemaa suhted olnud madalseisus. Teine vastus on see, et mõlemal aastal on Eesti elanike usaldus Euroopa Liidu vastu olnud ülikõrge.

Ei pea olema Juhan Kivirähk ega Marju Lauristin, et leida siit selge seos – kui suhetes Venemaaga on kriis, siis väärtustab see eestlaste jaoks Euroopa Liitu kuulumist. 2007. aastal oli Eesti toetus Euroopa Liidu liikmelisusele tipus siis, kui pärast pronksiööd rünnati Moskvas meie suursaadikut Maria Kaljuranda ning Euroopa Liidu eesistujamaa juht Angela Merkel nõudis tema diplomaatilise puutumatuse kaitsmist.

Tänavuse aasta lõpuks on Eesti elanike niigi tugevat toetust Euroopa Liidule tõstnud Euroopa Liidu 20 viimase aasta kõige tõsisem vastasseis Venemaaga. Riigikantselei tellitud iga-aastase avaliku arvamuse küsitluse kohaselt pidas tänavuse aasta lõpus Eesti kuulumist Euroopa Liitu õigeks 84% protsenti küsitletutest. Pronksiöö järel oli see number vaid ühe protsendi jagu kõrgem.

 Ent oluline on ka rõhutada, et vastasseis Venemaa – Euroopa Liit ei vähendanud tänavu meie venelaste toetust ELi kuulumisele. Sama küsitluse kohaselt peab 70% Eestis elavatest venelastest meie kuulumist Euroopa Liitu õigeks. Kuigi esimest korda ajaloos pani Kreml oma propagandas vaenlaste sekka peale NATO ja USA ühemõtteliselt ka Euroopa Liidu ning paraku elab suur osa meie muulastest Kremli loodud inforuumis. Pideva Vene kõige mõjukama teleuudisteprogrammi Vremja vaatajana tajusin ikka ja jälle, kuidas Kreml kujutas Euroopa Liitu kui Washingtoni jooksupoissi ning halvustas teda igati ja süstemaatiliselt.

Ent muidugi on 2007. ja 2014. aasta vahel peale sarnasuse ka mitu põhimõttelist erinevust. Esiteks oli lõppev aasta suhete madalpunkt Venemaaga mitte ainult 1,3 miljoni elanikuga Eestile, vaid kogu 507 miljoni elanikuga Euroopa Liidule. Kümneid ja kümneid kordi on poliitikud ja ajakirjanikud tänavu korranud: Venemaa ja Euroopa Liidu suhted pole kunagi olnud nii halvad 20 viimasel aastal.

Kremli otsus annekteerida Krimm ja toetada separatistide tegevust Donetskis ning Luganskis oli uskumatu rahvusvaheliste reeglite eiramine. Aasta tagasi ei osanud ükski maailmanimega poliitik ega politoloog midagi sellist ennustada. Aga kui Putin otsustas rünnata Ukrainat, siis tagantjärele tarkusega hinnates oli vastus talle Euroopa Liidust selgelt üllatavalt üksmeelne ning oodatust tugevam.

Kui augustis kehtestas Venemaa vastusanktsioonidena sisseveokeelu Euroopa Liidu toiduainetele, siis püüti sellega rünnata põllumajandust kui Euroopa kõige selgemalt ühist poliitika valdkonda, et põllumeeste kaudu mõjutada Euroopa Liidu liikmesriikide valitsusi. Paraku alahindas Kreml Euroopat, soovitud tulemust ei saavutatud. Aasta lõpuks on juba selgesti näha, et Euroopa Liidu, USA ja meie partnerriikide ühised sanktsioonid söövad Venemaa majandust koosmõjus madala nafta hinnaga karmilt.

Kui tavapäraselt on eestlased tajunud Euroopa Liitu kui majandusühendust, siis kriis suhetes Venemaaga on taas näidanud Euroopa Liidu vajadust ka julgeoleku tagajana. Oleme küll NATO liige, ent NATO tööriistakastis pole praeguses olukorras nii mõjusat tööriista nagu seda on Euroopa Liidu majandussanktsioonid.

Vahemärkusena – siin on tõsine mõtlemiskoht kõigile neile Eesti kodanikele, kes 2003. aastal hääletasid Eesti liitumise vastu Euroopa Liiduga põhjusel, et alles me ühest liidust tulime ja juba teise liitu läheme. Nüüdseks on ilmselge, et kui Eesti poleks teise liitu läinud, siis oleks eelmise liidu mõju alla jäämine võinud meid rängalt kummitada.

Eesti suursaadik Euroopa Liidu juures Matti Maasikas tõdes oma lõppevat aastat kokku võttes, et kui viimastel aastatel pidi ta sageli oma blogis kirjutama majandusest, siis tänavu tuli tegelda ja rääkida suhetest Venemaaga. Loodetavasti tuleb 2015. aastal Euroopa Liidult taas rohkem ning häid majandusuudiseid. Kindlasti annavad Euroopa majanduse paigalseisust väljatoomiseks uued Euroopa Liidu juhid endast kõik.

Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri esimene algatus on 315 miljardi euro suuruse investeerimispaketi abil Euroopa Liidu majanduse elavdamine. Järgmistena tulevad prioriteetide reas energialiidu ning digitaalse ühise turu loomine, mis on mõlemad sama olulised majanduse elavdamiseks ning julgeoleku tagamiseks.

Ent Hando Runneli üht tuntud luulerida ümber sõnastades on selge, et ka 2015. aastal „ei saa me läbi Ukrainata“. See ei tähenda ainult Euroopa toetust rünnaku ohvriks langenud naabrile, vaid ka nende enda soovi muuta senine nõrk ja korruptiivne riik tegelikult toimivaks ning oma kodanike huve kaitsvaks.

Ukraina ja ELi olukorda iseloomustab hästi üks aastalõpunali: mis on erinevat Junckeri 315 miljardi suurusel investeerimispaketil ning ELi abipaketil Ukrainale? Junckeri paketi puhul ei ole veel täpselt teada, kust raha tuleb, aga Ukraina abipaketi puhul ei ole selge, kuhu raha kaob. Pühade eel käis ennustusvõistlus, kas jõulud tulevad mustad või valged. Seekord tulid valged ja jälle oli paljudel häda majas, sest maanteed olid libedad või lumised. Tegelikult oleks patt nuriseda, kui linnast välja sõites sai kõik need päevad ka meie teedel nautida puhast valget talvemuinasjuttu.
Argipäeva kiireks elutempoks ei pruugi maanteede korrashoidmise kvaliteet piisav olla. Ka teeoludele vastav sõidukiirus võib olla väga individuaalne – kui rekka pidas lumisel maanteel paslikuks popsutada 60ga, siis reisibuss lasi uljalt 110ga, efektne lumepilv taga tuhisemas.
Kui Tallinna–Narva maantee oli nädal tagasi väga libe, teatas maanteeamet, et nad on olukorda tõsiselt analüüsinud. Nädalavahetuseks sai maanteeametil kriitikast ilmselt villand, kui nende esindaja teatas ühtäkki, et teehooldajaid peaks rohkem austama. Vene stiilis pidu jõuab tõepoolest kontrollküsimuseni – aga kas sa mind ikka austad? Maanteeametilt eeldaks ikka asisemaid vastuseid. Teehooldajad pole ju vabatahtlikud pritsumehed, kes teevad tööd vabal tahtel ja tasuta. Ühiskond ostab neilt teenust, et teed oleksid aasta ringi sõidetavad, seega on sõitjail ju õigus ka nõudmisi või pretensioone esitada.
Ma ei tea, miks maanteeamet arvab, et neid ei austata. Saha või puisturi teel nägemise üle oleks vaid hea meel ning töö teadagi kiidab tegijat. Eestlastele pakutakse kindlustunnet näiteks mõnekümne euro võrra kasvavate lastetoetuste kaudu, kuid mis on see, millega me tegelikult viimase aja riigi tegevust või tegevusetust arvestades riskime?

Riigi taskust tulevate kulutuste vähendamine viimastel aastatel hakkab jõudsalt vilju kandma. Politseinike arvu vähendamine ning kokkuhoid kütuse ja palkade arvelt on üks nendest “olulistest” säästu kohtadest.

Umbes kuu aega tagasi juhtus ühes Eesti väikekülakeses, et politsei kutsuti pidutseva rahvasumma juurde ühte väikest liiklusõnnetust fikseerima. Paarikümne purjus inimese juurde saabus üksik politseinik, kes käis paar korda autost väljas plekimõlkimise tagajärgi fikseerimas, kuid läks seejärel tükiks ajaks politseibussi protokolli kirjutama.

Meelelahutusliku sündmuse tulemuse ootamisest väsinud pidutsejad lasid seejärel politseibussi tagarehvi tühjaks. Politseinik ei märganud. Järgmiseks võeti ette esimene rehv. Eemale jooksvate noorte naeru peale käis politseinik ringi ümber oma bussi ning sõitis seejärel pidutsejatest veidi eemale, kus jätkas protokolli kirjutamist. Kõik naersid. Varsti liikus rahvamass politseibussile järele... ja politseinik lahkus.
 Need, kelle arvates juhtunu polnud üldse naljakas, seisid nõutult kõrval. Kõigile oli ju teada, et mõne hetke pärast politsei lahkub ja siis jääb kohalikuks võimuks jõuline omakohus. Kui politseibussi rehvid linnas täis pumbatakse või uutega asendatakse, siis võib omakohtu lõpetamiseks jälle politsei kutsuda ning kõige varem 45 minuti pärast on ehk isegi lootust neid näha. Kui nad ei pea just mõnda samasugust olukorda lahendama sõitma linnast 40 kilomeetrit teisele poole.

Politseireformiga plaanitakse politseinike palku tõsta sisemise ressursi ehk kohtade vähendamise arvelt. Sellise käitumise eeldus peaks olema teadmine, et inimesed hakkavad ise oma elu ja kaaslaste käekäigu eest hoolitsema, kuna korravalvurid enam kõikjale ei jõua. Aga kahjuks tundub, et protsess on praegu veidi valepidi käima lükatud – enne isevastutava Eesti käimasaamist on jäetud tugisüsteemita (mida politsei kuritegude ennetamises peaks olema) isehävituva Eesti inimesed, kellel kahjuks pole veel oskusi, et ise oma tegude eest vastutada. Isehävituv Eesti on kõrgel kohal alkoholi, purjus peaga vahele jäänud autojuhtide, liiklusõnnetuste, (kodu)vägivalla juhtumite poolest. Kuritegude arvu vähendatakse seaduse sõnastuse muutmisega, kus kõik seni registreeritud teod enam registreerimist ei vajagi või saab sama tegu uues sõnastuses kergema määratluse. Statistika sellega paraneb. Aga iga üksiku inimese turvatunne ja igapäevane hakkamasaamine?

Ma loodan, et irooniline toon selles loos on kõigile tuntav. Olukorra lahendamiseks võib ju soovitada ära teha relvaluba, endale koju relv muretseda ja oma perekonna kaitsmise eest ise vastutada. Aga me kõik teame, millised on selle käitumisega kaasnevad võimalikud ohud. 

Ma usun, et parim viis igasuguseid kuritegusid vältida on inimeste enda vastutus ja kaasinimeste tähelepanelikkus. Nii kaua kui meil aga kuriteo ärahoidmisele või takistamisele kaasa aidanud inimestele kaitset ei suudeta pakkuda, ei saa me inimesi süüdistada, kui nad kuritegude takistamisel vabatahtlikult lõpuni ei osale.

Aastaid on räägitud vajadusest riigi ülalpidamiskulusid vähendada. Avalike teenistujate vähendamiseks tehtud muudatused viisid vaid ametikohtade ümbernimetamiseni. Nii hakkas osa riigi- ja omavalitsuste asutuste töötajaid töötama töölepingu alusel, kuid töölaud ja palgakulu inimese kohta jäid samaks. Ei toimunud isegi mingit ümberjaotamist, vaid sama asja hakati lihtsalt teise nimega nimetama.

Valdade liitmisest on samuti palju räägitud. Mõnel on see õnnestunud. Nüüd aga tundub sein ees olevat. Värske riigikontrolli raportki tõi välja haldusreformi vajalikkuse ja reaalse paigalseisu ses asjas.

See-eest ollakse hulga edukamad koolimajade sulgemises. Mõnes kohas täielikult, mõnes kohas osaliselt. Küll need lapsed suudavad ka mõnikümmend kilomeetrit eemal koolis käia. Aga kas täiskasvanud sama kaugel vallamajas ei saa käia? Rääkimata sellest, et tänapäeval saab enamik asju kodus interneti teel ära teha.

Nii polegi suudetud õigel moel kokku hoida ja politseis, koolides ja meditsiinis tuleb palgatõusuks kasutada sisemisi ressursse. Teenuse halvenemine puudutab aga iga tavakodanikku.

Viimastel kuudel on paljud tavakodanikud saanud aru, et neid ei kuulata. See pole tavaline “ah, mis minust, väikesest inimesest sõltub”, vaid sügavam pettumus sellest, kuidas riik asju ajab. Kuid riigikogu on üha viljakam ning keerulistest eelnõudest saavad järjest kiiremini vastuvõetud uued seadused. Mida rohkem rahvas ja huvigrupid vastu võitlevad, seda kiiremini seaduseloojad tegutsevad. Nii et tegevusetuses ei saa neid kindlasti süüdistada, kuid kas see tegevus on praeguses Eestis kõige tähtsam või peaks keskenduma reaalsetele probleemidele?

Maal on seis juba praegu seis nagu sõjaaegses riigis ikka – lagunenud majad, mille õuel toimetavad üksikud naised lastega või pensionärid. Kas saame aga seada prioriteediks, et meie inimestel oleks oma riigis vähemalt turvaline elada? Et turvaline oleks politseinikel, õpetajatel, arstidel ja ka teistel tavakodaniku heaks töötavatel inimestel? Kas saame teha nii, et palga tõttu meremehe naise elu elavad naised julgeksid koduuksest välja astuda ka väikestes Eesti külades, mitte ainult tänavavalgustusest hiilgaval linnatänaval? Ehkki valitsuskoalitsiooni ja eriti seda juhtiva Reformierakonna poliitikud on viimastel päevadel kibedalt ametis iseendale õlale patsutamisega, tuleb neilgi nentida, et teist nii ebaõnnerohket aastat lähiminevikust ei meenu.

Kevadine sujuv valitsusevahetus, kus Siim Kallas pidi valge hobuse seljas Eestisse naasma, nurjus. Eestile aastakümnete kaupa rahvusvahelise olukorra mõttes kõige raskemal ajal sai aastatepikkuse Euroopa -kogemusega veterani asemel peaministriks poliitbroiler, kellest seda kõige vähem oodati.

Reformierakonna aseesimees, eksvälisminister Urmas Paet tegi Euroopa Parlamenti minekut ja mitteminekut kaaludes ennast piinlikul moel naerualuseks. Uueks välisministriks sai aga taas broiler, kel vastamata küsimused oma isa firma üle poole miljoni euro väljakantimise kohta.

Eesti ei saanud endale strateegiliselt olulist veeldatud maagaasi terminali, see ehitatakse Soome. Töövõimereform suruti riigikogus läbi hoolimata puuetega inimeste organisatsioonide protestidest. Kooseluseadus võeti vastu arusaamatu rutuga ja president kuulutas selle välja kiirusel, mida ootaks ehk mobilisatsioonikäsust. Veidi enne aasta lõppu kindlustasid riigikogulased aga veelgi enda saadikupuutumatust. Ettevõtjaid nöögiti nii 1000euroste arvete deklareerimise kui ka autode käibemaksusoodustuste kaotamisega.
 Eston Kohveri röövimisele järgnenud meediakajastusest saime teada, kui haletsusväärses seisus on tegelikult Eesti Vabariigi piir, vabandust, kontrolljoon. Vähe sellest, et mahamärkimata ja võsastunud, ka piirivalve inimkoosseisu on viimastel aastatel oluliselt kärbitud.

Üleüldisest uskumuse taustal, et Reformierakonna telgitagustes toimetavad geniaalsed poliittehnoloogid, on tulemused hämmastavalt mannetud.

On muidugi ka alternatiivseid vaatenurki, peamiselt Reformierakonnal endal. Taavi Rõivase ladusast enesekiitusest läinudpühapäevases riigiraadios jääb mulje, et kõik on kõige paremas korras. Jürgen Ligi eilsest arvamusloost Postimehes saime veel kord kinnitust, et tegelikult on Eesti suurim mure hädaldajad, kelle kriitikal pole mitte mingit alust – vaadake vaid statistikat. Nüüd on siis valimisvõitlusesse tõsisemalt lülitunud ka Keskerakond ja teinud seda nii sõnas kui ka pildis. Avalöögid andis erakonna vana värvikas vaimne juht ja õpetaja Savisaar. Kahjuks on tema esimesed esitused küll totaalselt ebaõnnestunud, nagu suure juhi mitu eelmist ettevõtmist ja suulist sõnumitki.

Kurb-naljakas reklaamiklipis pärast dublandi jääpiruette teatab väsinud erakonna juht, et küll sel aastal sai ikka tööd teha rabatud. See meenutas pigem küll tuntud vanarahva naljalugu, kus sääsk istus päev läbi hobuse loogal ja teatas õhtul hooplevalt kaaslastele: "Küll me kündsime!"

Ka Savisaare suuline sõnum ei olnud veenev, oli üldsõnaline ja mõneski punktis ulmeline. Tabavalt märkis üks endine keskerakondlane, et kõnet ei tee suureks see, et ta on räägitud suures saalis, vaid ikka selle sisu, selle sõnum.

Hiljuti nägin turul jagamas valimislubadusi ja -nänni Keskerakonna esindajaid. Märkasin nende seas ka üht erakonna raudvara, juhatuse liiget Heimar Lenki. Ma ei saanud jätta talt küsimata, kas ei oleks erakonnal ikka aeg kaptenit vahetada? Lenk vaatas mulle pikalt otsa ja teatas, et ilma Savisaareta ei oleks ka Keskerakonda.
 Ütleme partei – mõtleme Lenin, ütleme Lenin – mõtleme partei! Me kõik teame, mis sellest parteist lõpuks sai.

Savisaar toonitas, et nende laev on tugev ja kindel. Aga ta unustas ära ühe lihtsa tõe – et laev sadamasse jõuaks, peab ta sõitma ka õigel kursil.   Loetud tundide pärast saab üks 365päevane periood mööda ja algab aasta numbriga 2015. Saabub riigikogu valimiste aasta. Aasta, millelt tahaks Eesti elule mingitki puhastust, restarti. Sest kõik peale reformarite ja nende vasallide näevad ja räägivad muutuste vajalikkusest.

Mida kauem mull paisub, seda kõvema pauguga see ükskord katki läheb. Eesti elab juba pikka aega paduliberaalses ja probleemide eitamise mullis. Nagu ajaloost teame, saab kursimuutusi teha mitmel moel, muu hulgas viisakalt ja tsiviliseeritult, demokraatlikes nüüdisriikides on selleks valimised.

Praegune seisak, kummitempli käetõstmine kõige osas, olgu see või jabur, meenutab NLKP keskkomitee pleenumeid ja Orwelli. Vahet pole, et näiliselt on parteide arv suurenenud – tulemus jääb samaks.

Kardetavasti pole päris uutel tulijatel üksi jõudu koguda märtsivalimistel riigis piisaval arvul hääli, seda enam, et kurikuulsad e-hääled pole kuhugi kadunud. Seetõttu ei maksa peljata ka ühte teatud erakonda neljast senisest suurest vaalast. Olekski huvitav näha, mis juhtub, kui anda all-linnas võimul oleva seltskonna kätte neljaks aastaks ka riik. Hullemaks niikuinii minna ei saa. Üks Venemaa ja venelastega seotud tendents teeb rõõmu, olgugi riikide suhted üle aegade keerulised ja enamik venelasi näib suure juhi hiilgusest kui ära tehtud.

Ehkki turiste, kes Venemaalt kõige kiuste veel Eestisse tulevad, on vähe, on nad just sellised, keda me näha tahame. Intelligentsed, vaiksed, viisakad. Venemaa mõistes keskklass, mitte rikkurid. Lärmavaid, kätega vehkivaid ja raha loopivaid, papagoi eeskujul riietuvaid vene uusrikkaid olen ma Pariisis ja Londonis küllalt näinud.

Teine tasand on see, et vene kultuuritegelaste (mitte kaasajooksikute, vaid päris tegijate) seas on Eesti maine hoopistükkis paranenud. Siia elama asunud Artemi Troitski on kõige käepärasem näide ja annab kahtlemata eeskuju teistelegi vene intellektuaalidele.Eestlane ei kujuta tegelikult ette, kui tuntud on ta Venemaal ja milline kaal on tema sõnal.

Intelligents ei saa lõpmatuseni vaikida, isegi mitte Venemaal. Ja kes teab, ehk võib nende heasoovlikkusest meile kunagi tugevasti tulu tõusta.
 Oli suurte äratundmiste ja lootuste purunemise aasta. Kinnitust sai see, mida me pelgasime, kuid sisimas ikkagi lootsime, et ehk seda ei juhtu. Ent suurel naabril ikkagi jätkus jultumust sõjakatelt sõnadelt tegudele üle minna ja alustada suurt mängu, et rahvusvahelise üldsuse taluvuspiiri katsuda ja proovida, mida head ja paremat õnnestub mandunud läänelt seekord välja pressida.

Õnneks on meil sõpru ja liitlasi. Ja ka lääs näib olevat aru saanud, et maskid on langenud ja Venemaaga vanamoodi enam ei saa. Austraaliast tuli suur tiigrite taltsutaja ja kurgede lendama õpetaja tagasi, saba jalgevahel.

Käes on suurte kõnede ja aastalõpuintervjuude aeg. Ei üllatanud seekord keegi. President hoiab ilmselt paremaid padruneid vabariigi aastapäevaks, Savisaar rääkis nagu ikka seda, mida tema auditoorium temalt ootab ja Rõivas... Jah, see oli nüüd küll ootamatu. Rõivas tõdes, et Eesti sai endale tänavu väga hea peaministri.

TV3 ärajäänud intervjuus, mille teravamad küsimused valitsusjuhile ei sobinud, poleks ehk tõesti saanud sellise seisukohaga välja tulla.
 Tulumaks langeb 1% ja lapsetoetused tõusevad 45 euroni. Alampalk tõuseb 35 euro võrra 390 euroni kuus ja töötutoetus kasvab veidi. Kütuse hinnad on üle aastate madalad ja talv seni üsna pehme, nii et küttekulud lakke pole tõusnud. Lootust on, et äkki tulebki uus aasta kodanikule veidi parem.

Ennustame ka. Putin järgmist aastat Kremlis üle ei ela. Kas aga tema järeltulija on mõistlikum, pole kindel. Reformierakond teeb järgmise valitsuse, aga ilma peaminister Rõivaseta. Võimalik, et Keskerakonnaga, kui Savisaar on nõus pildi ilu nimel erakonna juhtimisest taanduma.

Tundub küll, et tegelike probleemide asemel teeb Eesti aina enam suurejoonelisi PR-projekte, nagu e-valitsus ja e-residentsus. Reaalset tulu ei ole julgenud sellest lubada isegi nende väljamõtlejad ja propageerijad.

Ilusat vana-aastalõppu ja veel ilusamat uut aastat! Inimesi võib vist maa peal – laias laastus – jaotada kahte liiki. Ühed elavad, ja tahavad elada, ja küllap sellest elust täit rõõmu ja valu tunda.

Teiste meelest tähendab elamine ainult lõppematuid asjaajamisi. See on see kõrgekskiidetud ettevõtlike ja aktiivsete inimeste klass, eesotsas valitsuse ja ametnikearmeega. Nende meelest peab iga inimese normaalne elu koosnema lõpututest lepingute sõlmimistest, projektide kirjutamistest, toetuste taotlemistest, maksude õigel ajal maksmistest, seaduste pähetuupimistest, kohustuste täitmistest, oma isekate õiguste nõudmistest, ja nii edasi ma ei tea kui kaugele.

Esimene liik ei häälesta oma eluhetki sellele lainele. Tema tahab teha midagi, mis talle rahuldust pakub, milleks talle on antud võimed, ja heal juhul ka võimalused – ilma aina mõtlemata ja kalkuleerimata, mis see talle maksma läheb, ja mis see kõik talle sisse tuua võib. Ilma aina kaalumata ja kontrollimata, kui palju talle on riik andnud seaduslikku õigust seda teha, ja kui palju ta oma tegevusega kasumit tootma peaks. Ja missuguseid kõveraid teid kasutades saaks ta meie ühisvarast endale võimalikult rohkem ressurssi ammutada.
 Meil oleks nagu täiesti ära unustatud, mida tegelikult tähendab olla inimene. Mõtelgem selle üle. Inimene ei pea olema seotud kõikide elukudedega ei riigi ega valitsuse ega viimseni seadusi tundvate kõrgete ametnike külge. Inimene ei pea olema ei ühiskondlikult ega poliitiliselt edukas. Inimene ei pea olema moraalselt kompleksivaba ega ideoloogiliselt kuulekas. Kõik inimesed ei pea olema ühte nägu, ühte mõõtu, astuma ühte jalga lõppematus rivis! Kuni ühiselt tobedate meelelahutussaadete vaatamiseni ja veel tobedamate staarikeste-hääletamisteni välja.

Öeldakse, et me elame kiirel ning asjalikul ajastul, mis pakub aktiivsetele ja ettevõtlikele inimestele tohutuid võimalusi nii-öelda enese teostamiseks – mille all mõeldakse põhiliselt kiiret rikastumist, ilma vahendeid eriti valimata.

Õigem oleks ehk öelda, et me elame mõttetu kiirustamise ajastul. Me oleme ju näinud, kui palju see kiirustamine on ühiskonnale kahju toonud.

Ja selle kiirustamise põhjus või soovitav-saavutatav eesmärk ei ole meie inimeste elu paremaks muutmine, vaid ikka ja ainult nende aktiivsete asjaajajate isiklik rikastumine. Ümberkorraldusi tehakse selleks, et üks väike osa rahvastikust saaks teise osa rahvastiku arvel endale suuremat kasumit teenida.

Kõik on meil juba allutatud rahale, ka see osa, mis peaks tõsiselt arvestama inimesega, mitte kasumiga, mis peaks ilma omakasutaotluseta kaasinimest teenima. Meditsiin peab ülal suurepalgalist ametnikearmeed, kes otsustab, kuidas ja kellele raha jagada – ja võtab suurema osa jagatavast rahast endale. Arst ei ravi, vaid müüb raviteenust.

Esimese ja teise Eesti olemasolu ja vastuolu ei saa eitada, see ei ole mingi hüsteeria, see on sulaselge tegelikkus.

Meil pole õigust seda kinni mätsida – kui meie valitsejad ei kavatsegi seda ebavõrdsust vähendada, siis tuleks need vahed seadustada, kehtestades kahesugused maksumäärad – ühed, mis pidevalt tõusevad, rikastele, ja teised, mis hoitakse madalal, vaestele.

Sest kõik meie ümberkorraldused ja hinnatõstmised on täiesti normaalsed ja õiged kõigile neile, kes saavad nelja ja viie nulliga palka. Teistele on need hävitavad ja äärmiselt häbematud.

Miks teevad seadusi inimesed, kes on kaotanud igasuguse sideme tegelikkusega, eluga, kes ei suuda üldse mõista ega tunda seda, mis rahva elu suunab või takistab? Miks elu kui selle planeedi inimese suurim väärtus, mis on nagu kingiks saadud tohutu varandus, ei maksa mitte midagi nende lühinägelike asjaajajate silmis ega paberil?
Riigikohtu esimees Priit Pikamäe hakkab riigikogu otsusel saama peale oma 5200eurose palga veel 20 protsenti kuluhüvitisi. Pikamäel veab, sest ohtralt kuluhüvitisi tarbiv riigikogu polnud kade, et teistelgi hästi läheks – ja üle tuhande euro ongi justkui maast leitud.
Halvasti lõhnavaks muudab selle õnne aga asjaolu, et põhiseaduskomisjoni esimehe Rait Maruste sõnul tegi ettepaneku esinduskulude saamiseks Pikamäe ise. Ühtlasi käis Pikamäe riigikogu komisjonile oma rahavajadust põhjendamas. Et riigikohus asub Tartus, riigikogu aga Tallinnas, siis ei pidanud riigikohtu juht järelikult paljuks kulutada oma väärtuslikku tööaega ja sõita pealinna, et endale lisaraha välja rääkida.
Tegelikult ei saanud ju Pikamäele tulla saladuseks, milline töö teda riigikohtu juhina ees ootab. Koha vastuvõtmine tähendab ka töötingimustega nõustumist. Nii on näotu pärast kohale asumist kohe raha juurde nuruda. Veel näotum on aga see, et Maruste ja laiemalt Reformierakonna toetusel riigikohtu juhile lisaraha andmisest jääb mulje, et Pikamäele tuldi personaalselt vastu. Iga teene aga tähendab tänuvõlga ja eeldab justkui vastuteenet.
Märt Rask suutis riigikohtu juhina hakkama saada kuluhüvitisteta. Pikamäe mängis oma rahaküsimisega end ise lõksu.
Juba ammugi on haista kevadiste parlamendivalimiste hõngu. Õhk on ootusest tiine: kes on see järgmine õilishing, kes söandab end määrida rahvasaadiku ebapopulaarse ametiga?
Seni on end üles andnud Yoko Alender, Viktoria Ladõnskaja, Andrei Hvostov ja teised. Kindlasti tuleb lisa.
Mõistan nende inimeste valikuid. Kuid toimuvat jälgides tekib äng. Pealegi võib alati kritiseerida: kaua sa ikka tuulde kisendad. Ole parem mees ja tee ise paremini. Vaba riik, vabad valimised ja nii edasi. Täida oma kodanikuõigust.
Mina ei julgeks. Aga siiski, midagi mõjub võõristavalt. Eestis on ennegi nähtud maailmaparandajaid, kes pärast aastaid kestnud enesepilastust Suurest Poliitikast tagasi tõmbuvad. Seni optimistlike inimeste lapselik maailmaparandustuhin on asendunud kibestumuse ja künismiga.
Ei sooviks sellist saatust mitte kellelegi. Ja kui kõik lähevad poliitikasse, siis kes tulevad nende asemele?